Eesti sõduritund. Eesti endiste rindemeesteühendustest vanim on tänini tegutsev Eesti vigastatud sõjameeste ühing. Asutatud sügisel 1917 taastatud selle õigusjärglasena sügisel 1991. Oleme järgnevatel minutitel ühingu päris kodus Tallinnas Tatari tänav kolm tunnistamas. Kuidas juhatus võtab vastu häid inimesi, kes tõid tagasiühingu ajaloolise lipu? Ja meie ühingu juhtkond valuline pärast ise meil on võimalik saada. Valter Kannik. Kui olete kuulnud, on raamat välja, nagu ellu jäid need ka seal. Tuli komisjoni esimees, välime revisjonikomisjoni esimees ja siin külal ülal Eesti Raadio. Lauri luigele me siis siiapoole, meil on ette valmistatud väikene. Mees, kes kunagi toimetas sadu lehte oma oli malmivalutükiga, sai hakkama 60 kuueaastaselt läksin uuesti Eesti kaitseväkke. Ja, ja seal, tegin seal lehte ja nüüd on niisugune lugu. Teie tõite need eriti huvitavat materjali meile siia. Ja me vaatasime läbi, need on muidugi suure väärtusega, aga kahjuks piltidesse puutub kuskil midagi taga ei ole ei nimesid ega aastaid. Kas teie isa tähendab, kas on nende piltide peal? Aga see on jah. Ta oli Aleksander Seeder Aleksandril seedetuli isa nimi. Ja see oli Eesti vigastatud sõjameeste ühingu. Raamatupidaja oli, ah jaa, mingi mingil ajal, kas 20 ma täpselt aastaid ei tea, kas 20 seitsmekümnendatel või lõpuaastatel oli ta ka juhatuse esimees kas aasta või? Aga muidu ta oli kogu aega raamatupidaja Vaarman ja vanaduma. Need olid ikka sõbrad. Üks oli ja laekur ja. Teine oli juhatuse liige Riho. Kas Sauli viimane esimees võib-olla lõpuni ei? Esimese raamatupidaja esimees küll mitte, aga vahepeal oli esimees, ta oli jah, 20.-te aastateni. Koloneli, kas mina tohiksin? Jah, seal läheb veel esitada. Kuidas jõudis see lipp teie koju, mille te nüüd tagasi ühingule tõite? Eesti vigastatud sõjameeste ühingu lipp. Mina ise täpselt ei tea, aga see oli nii, et kui see lõpetati ühesõnaga 40 lõpus või nelja neljakümnete lõpus 41 neli ja 41, siis vist likvideeriti, seal müüdi maha ja, ja siis jagati ära ja siis isa isa võttis oma dokumendid kaasa ja, ja lipu, lipu need pikad aastakümned hoiti, kuidas hoiti ja kes hoidis. See oli meil. Meie meil pesukapis linade vahel kõige alumisel riiulil. Ja hoolitsev ema siis arvatavasti olid ja noh, mina väga palju ei tea, sest ma olen alles 39. aastal sündinud, nii et et ma, mina, mida ma tean, need on teiste juttude järgi ja mida ma kuulsin niiviisi vahepeal. Mis? Seda ma teadsin siis seda ma tean, et represseerimisest tähendab 41. kui venelane sees oli siis isa Läks tööle Tõnismäe haiglasse Tõnis Vaidla raamatupidajaks ja siis oli talle tulnud üks mees järgi ja, ja oli tööruumidesse tulnud ja oli tahtnud ära viia ja siis oli järsku vaadanud talle otsa ja ütelnud. Aga kas te olite see Bergen? Ei, sa vahetas vahepeal nime. Ta Järvandiks tuli NM, see Bergaga muutis servaldiks Eestis ta sära ja ja esiteks me ju tunneme tuttavat inimest, noh küll kaasa ei vii. Ja niiviisi ei saa, siis pääses õnnelikult ja, ja siis kaua ta isa ei olnud seal haiglas ja no ja siis ta vist saksa ajal, mina mäletan, et ta oli, me elasime siis maal Edaspidi ta läks linna tööle, aga emaga me elasime maal ja siis 39. aastal olime ka. Ühesõnaga saime hirmu tunda, et olime nagu 40 49. jah, vabandust. Olime nimekirjas. Aga oli üks, oli üks punaarmees käinud, hea inimene, naabrimees, kes kuulis seda ja sellel õnnestus kuidagi niiviisi keelatud ju siis jah. Ja, ja niiviisi me pääsesime ka, aga on, meil oli tihti niiviisi, et kui autol mürin oli, et siis panime riide ja ja vaatasime Elada tuli ikka hirm naha vahel ja ma veel kord vabandan, kuidas olid isa eestitatud nimi Järvanud Järvad ja isa oli, tähendab invaliid. Kas seal vabadussõjaväe esimese maailma sõlmanid? Ta vist oli vabadussõjaesimees ta kohe alguses ja ta sai kohe avastada nii, et ta oli nagu luurele saadetud ja oli vigastada saanud. Tal oli, tal oli väsi, vasak käsi oli läbi lastud, nii et sõrmed olid sellised. Kõverast ais on kasutatud, Siitne oli näha. Ja isa suri. Isa suri 84. aastal. Kuidas te tulite mõttele kubisev varanduse, kaasa arvatud Eesti vigastatud sõjameeste ühingu lipp tuua siia? Tähendab, isa nagu hoidis neid, need Paberi materjalid olid pööningul no igaks juhuks. Ja kusagil kasti sees ja neid ei, need noh, keegi ei puutunud neid ja siis ta mõtles kogu aeg, et võib olla. On võimalus nagu anda kellelegi jah, ajad muutuvad ja aga muidugi ta jäi vanaks ja kadus ära ja siis me leidsime, et need on ikka alles ja kui Eesti vabariik tuli, siis mina otsisin, et kas on selline organisatsioon ja aasta esimestel aastatel nagu ei leidnud telefoniraamatutesse ka, kus me küsisime, keegi ei teadnud ja vahepeal oli tegemist nii palju nagu ununes ja siis me hakkasime nüüd uuesti. Jaa. Riina Soone. Ja öelda, et mina juhuslikult avastasin telefoniinfoplussi, telefoniraamatust, et on olemas vigastatud sõjameeste ühing ja kuna ma olin kad ja teadlik sellest, et noh, meil säilib on kodus ja et vanaisa kunagi seal töötanud, siis mina nagu algatasin selle asjad viimane viimane need ära, et mis nad meil kodus seisavad, et meil pole nendega midagi teha. Harri Rent, mis väärtus on teie silmis sellel lipul? Seda väärtust ei saagi öelda, see on hindamatu. Seal seal liiva tagurlane ja need kippusid ja neid niisuguseid mälestusmärke on ju meil nii vähe järgi jäänud. Ja seda enam, et teadlikult seda hoidsite ja meile uuesti ta nüüd taasloodud organisatsioonile üle andsite. Me oleme teile sellepärast väga tänulikud ja me püüame seda lipuga vääriliselt hoida. Arvatavasti ei ole mõnelegi teada, et see harva kuuldud marsilaul on Läti päritolu eestikeelsed sõnad aga ajakirjanik Erich Remmelgas elt, kes tema rindekirju lugenoyle on tuntud kui sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas. Saate jätkudes on meil põhjust külastada Laidoneri muuseumi. Kui üritusi osatakse huvitaval kombel alati läbi viia ühtaegu väärikalt ja koduselt. Seekord esitletava Laidoneri Muuseumi aastaraamatu saatesõnas ütleb muuseumi direktor doktor Hannes Walter. Meil on viimasel aastail liiga kergekäeliselt hakatud kasutama väljendit traditsiooniline. Seepärast ei julge teist korda lugeja kätte ilmuvat Laidoneri Muuseumi aastaraamatut veel traditsiooniliseks nimetada. Nagu ma sissejuhatuses ütlen ei julge seda traditsiooniks nimetada, sellepärast et teine on veel natukene vähe, aga kui võtta arvesse, et muuseum on napp, kaks aastat töötanud, siis võib öelda, et muuseum on andnud välja aasta olevat aasta kohta mis ta on töötanud, nii et selles mõttes hakkab traditsiooniks kujuneva täpselt samuti ka selle aastaraamat ülesehitus ja sisu. Teatud artiklite grupid, aga sellest traalid, Leho Lõhmus, kes on selle koostaja ja, ja tähendab inimene, kelle kaela peal mina olin, tema oli kõigi teiste kaela peal, kes sellega seotud, eks ole, projektiga. Ja isiklikult omalt poolt tahaksin ma siis eeskätt tänada. Lähevad, kes on selle asja nii-öelda vunkratas, nagu mu vanaisa ütles oldud sellega seoses ma juhin tähelepanu asjaolule, et Laidoneri muuseumis on tavapärase muuseumi struktuuriüksused, aga on ka niisugune struktuuriüksus, nagu sõja ajal uurimiskeskus siis praegu on osakonna staatuses ja mille juhataja Leho siis teadusdirektorina samaaegselt ka on. Ma olen kindel, et kui muuseumi loogiline võttis 10 aastat, siis selle uurimiskeskuse kui osakonna arendamine iseseisvaks sõja ralistituudiks ehk läheb poole kiiremini. Igatahes selle peale suund on võetud ja nüüd ma siis Nonii nagu Hannes ütles, et teine raamat see veel ei ole traditsioon aga siiski oleme me üritanud raamatu koostamisel hakata välja kujundama juba teatud teemasid, mis peaksid siis nii-öelda ka tulevikus meie raamatus kajastatud olema. Mis siis peaksid minema nii-öelda raamatust raamatusse? Kõigepealt muidugi eelmises raamatus meil ei olnud veel ülevaadet muuseumi tegevusest, kuna siis oli muuseum veel niivõrd noor selles raamatus. On ta siis esimest korda ka olemas ja ja ilmselt saab olema kõigis järgmistes raamatutes, siin me siis võtame lühidalt kokku, mis meie muuseum on teinud aasta jooksul konverentsid, nende teemade esinejad, samuti kirjutised, mis on aastaraamatu kõrval meie muuseumitöötajate poolt tehtud ning samuti paneme siia sisse siis ka niisugused suuremad museaali või tähtsamad museaalid, mis muuseum on aasta jooksul saanud. No siin kaante peale on ka midagi sinna. Ja loodame sellega maikuus ja muuseumit üles panna seal Bofos 40 meetri nõud oli suur tükk millimeetri õhutõrje suurtükk, mis seal Eesti sõjaväes kasutusel 30.-te aastate lõpus. Samuti on meie ekspositsioonis väljas peaminister Siim Kallase poolt meie muuseumile hoiule antud tema vanaisa Eduard Alveri teenetemärgid. Ja ka mitmed muud muud rariteedid, mis me oleme selle aasta jooksul saanud, aga seda siis igaüks saab ka siit siit sellest loendist loendist lugeda. Öelda aastaraamatu sisust midagi ühe hingetõmbega oleks mõistagi mõeldamatu kuid nimetagem siiski mõned autorid. Hannes Walter kirjutab soomusautodest maailmasõjas. Raul Juursoo omaaegset Eesti lennuklubide rollist riigikaitses Toe nõmm arsenali püstolkuulipildujast. Tiit Noormets tõestab, et 41. aasta mobilisatsioon punaarmeesse osutus tegelikult represseerimiseks. Samast ajast on Irene ja Tanel Lään päevavalgele toonud NKVD agendi salaettekande, keda Pennso vanglas istutati kambrisse, kuhu toodi arreteeritud Laidoner. 1941 kirjutab too kongi nuhk. 28. juuni õhtul sisenes kambrisse, kus ma istusin, kodanik, ta vaatas mind ja ütles. Tere. Avastasin tere. Mees jätkas elu juba ära elatud ja varem ei ole vanglas olnud. Nüüd siis sattusin siia. Kuidas siin üldse on? Mina ettekirjutus on seina peal, ka vanglas käib elu ja elukoolis tuleb kõik oma õppetunnid ära teha. Mees naeris ja ütles, peab olema filosoof, et säilitada siin rahu ja enesevalitsemist. Kaua te olete siin olnud? Neli päeva. Aga millal teid vahistati ja mille eest? Mille eest? Olen Eesti ohvitser, Eesti armee endine ülemjuhataja. Pidasin Venemaaga sõda Eesti iseseisvuse pärast, 1918. kuni 1900 kahekümnendatel aastatel. Olete siis Laidoner? Jah? Küsisin, ütlesin, et tean hästi kodusõjaajalugu ja neid, kes meie vastu sõdisid. Jah, olen Laidoner või, nagu siin öeldakse. Ivan Jakov levitš. Olin tsaariarmee ohvitser. 1905. aastal lõpetasin Vilno jonkurute kooli seejärel kindralstaabi akadeemia, edasi teenisin tsaariarmees. Ka mina olen endise armee endine staabi kapten, suurtükiväelane ja vaat kus kohas nüüd ülemjuhatajaga kohtun. Hakkasime meenutama vanu tuttavaid tsaariarmee ohvitsere kõrgemast ja vanemast juhtivast koosseisust. Laidoner teadis kõiki minu õpetajaid sõjakoolidest ja komandör sõjaväest. Ta isegi parandas mind mõnikord, kui olin kellelegi ees- ja isanime või ametikoha väljaütlemisele eksinud. Ivan Jaakob levitš, kuidas te siia pensa vanglasse sattusite? Ma elan pensas juba ligi aasta juulis saabki aasta täis. Aga minu siia sattumise lugu on niisugune. Pärast Nõukogude vägede sisseviimist Eestisse 25000 meest. Olin veel eesti armee ülemjuhataja. Kui algas sõda Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, nõudis Nõukogude valitsus oma vägede suurendamist Eesti territooriumil. Nii viiski Nõukogude valitsus Eestisse sisse veel neli diviisi. Lisaks otsis üles kümmekond kommunisti, teatas Eesti valitsuse kukutamise eest ja Eesti liitumisest Nõukogude Liiduga. Ma ei saanud enam armeed juhtida, kuigi eesti armee oli veel alles mul täiesti Eestist lahkuda. Minu mu naise ja kaasavõetud vara jaoks oli antud ärasõiduks kohade rongi esimeses vagunis ja meid toodi peensasse. Teensas hoog oli, tänaval oli lubatud meil elada mugavustega korteris 40 ruutmeetrit üks saal, neli tuba, suur veranda, raadio ja muu säärane. Seal elasin 11 kuud NKVD pideva kontrolli all, kord nädalas tuli käia Encomandatuuris registreerimas. 22. juunil kuulutas Saksamaa NSV liidule sõja ja 23. juunil pandi mind juba koduaresti. Võeti ära raadio. Täna kell üks päeval tuli NKVD töötaja, ütles, et mind on pooleks tunniks kutsutud nende juurde ja nüüd siis olengi siin teie juures. Noh, pole viga, pole viga, pole viga. Peab säilitama filosoofilist rahu ja seda on mul alati olnud. Aga ikkagi ei saa ma aru, mille eest ja miks mind vanglasse pandi. Põgeneda ma ei kavatsenud, ei plaaninudki seda teha. Elu on elatud, ma ei ole enam nii noor nagu teie. Ütlesin talle, kes ma olen vastavalt muidugi NKVD ette kirjutisele. Kui tihti teil üle kuulatakse, küsis tema kaks korda päevas ja ikka erinevatel kellaaegadel. Täna pidid nad mind veel korra üle kuulama, mis teile süüks pannakse, mida küsitakse. Süüdistust ei ole esitatud, kuid räägitakse mingitest paragrahvidest, mida me olevat rikkunud. Ülemjuhataja ametisoleku ajal. Taheti, et ma paneksin kirja oma eluloo. Ütlesin, et olen oma elust kirjutanud ka raamatus. Eestist saab minu teenistuslehe. Mingeid musti lehekülgi minu elus ei ole. Aga ma siiski kirjutasin neile oma eluloo. Imelik on see inimese elu suhteliselt hiljaaega tagasi võeti mind suure pidulikkuse ja lugupidamisega vastu. Moskvas sõlmisin Stalini ja Molotoviga lepingu ja nüüd olen vangis. Mind sõidutati Moskvas ringi, näidati sealseid vaatamisväärsusi ja nüüd siis kõigele lõpuks vangla. Noh, pole viga, pole viga, pole viga. Esmane ettevaatlik kompamine ei jäänud Benzo vanglakambris muidugi viimaseks. Paar päeva hiljem, 30. juunil julgeb NKVD nuhk juba jultunult provotseerida arreteeritud Eesti sõjavägede ülemjuhatajat. Ivan Jakovlevi dž mismoodi jõuab välisriigi luure- ja teise riigi tagalasse kes värbab ja kuidas saadakse endale agente kohalike inimeste hulgast? See on väga lihtne niisugusel maal, kus võib vabalt ringi reisida, kuhu tahad ja nii kaua, kui tahad, ei ole spioonivärbamine mingi vaev. Teie maal on seda teha, aga praktiliselt võimatu. Salaja agenti üle piiri siia toimetada on mõttetu. Ta võetakse nagunii kohe kinni. Me loobusime sellest täiesti. Agent tee saab värvata ühes või teises riigis ainult selle maa ametlik inimene. Ja seda tuleb teha muidugi äärmise ettevaatusega sest iga tema samm on teie võimsa vastuluure 1000 silma all. Kui see siiski õnnestub, siis püütakse inimene ära osta. Ennaga uuritakse põhjalikult tema ametialast ja isiklikku elu. Muuseas, seda küsimust on hästi valgustanud saksa luureohvitser Nikolai oma raamatus. Ausalt öeldes, ega teooria mind eriti ei huvita. Luuraja praktiline tegevus on ju nii põnev, märkisin mina. Mina selle asjaga praktiliselt küll tegelenud ei ole, selleks oli vastav ametkond, muigas Laidoner. Vaikisime kaua oma koikus lesides, vaatasin naabrimehele otsa ja ütlesin sõbralikult naeratades. Vaatan teid, Ivan Jakovlevi dž ja mõtlen, et mis kurivaimu pärast ikkagi punaste juurde jäite. Teadsid ju, et teid võivad ees oodata repressioonid. Oleksite võinud ära sõita kas või Inglismaale või Saksamaale elaksite praegu seal külluses. Te, olete haritud inimene, sõjanduse alal suur asjatundja. Mis tahes armee võtaks teid rõõmuga oma teenistusse. Siin aga on teile vangla, ülekuulamised ja kõik muud meeldivad asjad. Ei, ma juba rääkisin, miks ma Eestist ära ei sõitnud, kordan veel parem surra siin vanglas kui paguluses. Laidoner tõi jälle näiteid Vene emigrantide elust. Sealhulgas mainis krahh Kokov, kes oli Nikolai teine aegne rahandusminister. Kedagi polkovnik terni kindralstaabist ja muid teisi. Seejärel ütles. Ma ei ole pannud toime kuritegu Eesti ega oma rahva vastu. Elasin võideldes Eesti rahva õnne ja heaolu eest. Rahvas ei ütle minust lahti, selleks ei ole ka põhjust. Kogu mu elu kuulus talle. Ja kui Eesti rahvas hakkab nõukogude võimu all elama õnnelikult, siis võin ka mina õnnelik olla. Suren vanglas selles lihtsas voodis, puhta hinge ja kerge südamega. Ma ei ole ka Nõukogude Venemaa ees süüdi sest võideldes Eesti iseseisvuse eest ei sooritanud ma kuritegu. Minu nimi kanti eesti rahvuskangelaste nimekirja. Olen pensas elamule 11 kuud rahus ja vaikuses ja võiksin nii veeta ka oma elu viimased päevad, neid ei ole enam palju järele jäänud. Lapsi mul ei ole, poeg suri, kui ta oli 15 aastat vana. Enda pärast ma ei muretse, mõtlen vaid naise peale, kes on olnud Mulle elus ainukene kallis sõber. Siinkohal tuli katkestada, sest Laidoner kutsuti ülekuulamisele kõiki oma jutuajamisi Laidoneri analüüsides ja tema filosoofilist rahu, hiilgavat mõistust, hiiglasuurt, sõjandus ja elukogemust arvestades tulin järeldusele. Esiteks, kas kõik see, mis ma vestluste käigus lainoriga teada sain, on tõsi. Teiseks, vaatamata sellele, kui palju Laina oma tõelist nägu ja rolliga ei varjanud ei anna edaspidised jutuajamised temaga paremat tulemust. Kui ta ongi mõne riigi luureagent, ei tunnistada seda üles ka siis, kui on surmaga silmitsi. Kinnitan seda mitte sellepärast, et ma kardaksin lisatööd või raskusi vaid olen sellest aru saanud Laidoneri tahtejõudu nähes ja tema psüühilisi omadusi põhjalikult analüüsides. Selleks et välja selgitada tõde niisuguse meile vaenuliku klassi erakordse esindaja kohta on minu meelest vajalikud täiesti teistsugused lähenemisteedevahendid. Teatavasti ei jäetud ka neid täiesti teistsuguseid lähenemisteid ja vahendeid kohaldamata pärast mida määras riikliku julgeoleku ministeeriumi juures asuv erinõupidamine oma ohvrile 25 aastat. Selleks ajaks vaevles Laidoner juba Vladimiri vanglas nimeta kinni peetavana number 11. Laidoneri Muuseumi aastaraamatule toetudes võiks koostada kogu sõduri tunni saate. Seda võimaldaks isegi aastaraamatu iga uurimus. Ja nüüd saate lõpule lähenedes leiaksin sobiva laenata vaid väikese lõigu muusikamagister kapten peetersani väitekirjast. Eesti riiklikku ja sõjaväelise tseremoniaalne muusika kujunemine 1918 kuni 1940. Jutt on uute algupäraste käigu marste võistlusest, mis puhul oli ette nähtud eriauhind parimale kaitseliidu marsile piiravaks tingimuseks aga Marss olgu loodud eesti rahvaviiside aineil või kandku oma iseloomult eesti rahvuslikke jooni. Peterson kirjutab, et Rein Bloom uue tulijana ei patustanud mainitud tingimuste suhtes. Pigem näitas kätte tee, kuidas on võimalik tingimusi täites ikkagi suurepärast tulemust saavutada. Auhinnatud marsis kodumaa kaitsjad sisaldub korraga kolm tuntud teemat. Peateema korduses on kontrapunktina avalikult läbi viidud. Kas tunned maad? Teema? Plastisoolost ja trio vahemängus on selgelt äratuntavad motiivid kaunimates lauludest. Ning trio teemana on kasutatud praktiliselt muutmatult laulu Mu isamaa armas kui tunduvalt vägistamise tunnus, et kõike on kasutatud meeldiva pieteeditundega. Teemasid on pisut peidetud maitsikate lisanditega, Peeter saan küsib, kas noori üritaja juhuslik õnnestumine, pigem tõsise tegija, võimas tulek. Rein ploom, kodumaa kaitsjad. Lähenev maikuu viib mõnegi kuulaja mõttesõja lõppu päevile. 1945. Eesti maamees Heino kaljurra, EKA üks rünnak märk, haavatumärk aastast 2003 ka kaitseliidu kotkaristi kuldrist. Mõnusa lõpp oli väga kurb. Küla servas jõeäärse ja võtsime, no seal Tiltrollist võtsime likööri tehasest, neid veinid ja likööri kasvanud võtsin ma meestele, ütlesin et kui ta minema hakata, veidi puhkad. Akel seal vist aeg olija, ärkan ülesse, täitsa üksi, ühtegi meest ei ole ja ilmusk kisa külas, valged lipud, hurraa ja kõik naisesse kuulut välja. Kas sa teed üksiga püstol, platsionäära, püstol püksitaskus puurides, külm lõkke ja Storruge veer oli ja kaarditaskud ja foto aparaat ja need olid kaelas ja marsin julgelt sinna, sellepärast et Rebane meile ütles. Meiega nii. Et võib-olla interneerivad meid või kui eestlasi. Nojah, ja me jäime seda uskuma, läksin julgelt kohe külla. Ja seal ei olnudki nad nii julmad. Meil on hea meel, kui andsin kohesele Storungveri, seal meil nagu kingitus ja fotoaparaadi sain siis ka kaarditaskukompass. Binokkel, mis mul olid, kõik, said ka ära. Omal. Siis hakkasin minema. Esimese oli metsas, järgmine olin binoklitega midagi olnud. Metsast tuli üks lagendik, tuli vastu ja uurisin küll ei näinud mitte midagi, seal teisel pool lagendikku. Lagedust sain peaaegu üle siis tulid välja, olid need tsehhi partisanid? Väikemees oli, kargas rindu märkile kallal kõigepealt ja seal oli seisuks viis, kuus sakslast oli paar eestlast, taks eestlastest oli, oli juba enne seal metsa all. Ma arvan, et esimene olin kuskil koolimajas või mul siiski nii-öelda hädas, sellepärast ma sain selgeks teha, et olen eestlane. Mehed ütles tõmbaned, allo, sõmer kõik maha ja varruka Baltaratessess märk midagi ilule. Ja siis noh, nagu need lõkmed ja näiteks tõmbasin seal maha. Lõks küllaltki kergelt nagu ütleme. Aga siis me olime kuskil rahvamaja keldris, olime. Seal hakati juba läbi otsima 11, kulleitum, kedagi. Meil oli nagu leivakott oli, tagavarapadrunid oli seal sees ja mõnel leiti seda kohe kutsuti välja, läksid, sokutas oma, otsisime kõik taskud Mil põhjalikult läbi. Toppisin põhu alla, kõik padrunite veel midagi oli. Et kui veel hakati kontrollima, et midagi ei ole. Ja kes välja viidin popsud käies ja tagasi need mehed ei tunta, kuhu tema püstoli panite. Püstol sai, partisan seal, jumal. Selge. Väikemees olil hüppas mol ründa, tõmbas need märgid. Haavatumärk oli mul ja üks oli. Enneta võist tampima maha, tema ei võtnud, aga püstlusaljanud püstol, ta küsis oma, ma vaatasin, enam pääsu ei ela. Andsin püstoli ära lehtedelt, kus tuli taskusse, andsin vaikselt, just oli ära ja võib-olla see päästis ka kõike. Agressiivselt käitunud nendega nulli veidi siis külast külla ja Turnov vanglas vangla õue pääl neljak kandil, kas ta kolmekordne umbes oli. Ja siis siseõues olime nädalapäevad. No seal parasjagu ikka näljutada, leib oli ümmargune nagu meil tort 20 pealise leivapäts päevas. Ja Supoli tärn pesu väsivad põlet. Järgneva maitse oli, see kurnas õige ära hull, kuidas seda leiba jagada, andis õiglaselt. Nii nagu torti lõikasime. Nii nagu torti lõikasime, ilukad ja siis ühel korral ja umbes paar nädalat seal hoiuses anti venelaste kätte üle. Sinna tulid mujalt ka mehisust, kuulsamat hirmsat veretöid oli tehtud. Mina käin neist ja uutest veretöödest ilma, muidu nad maha lasid. Enne rivis käisime ja ikkagi sära väsise, kas tõmbad rivist välja või lihtsalt laste seal sabas maa jäi tee äärde ja näed jäideeris. Väga solvavalt. Solva valigu ikka inimest pildust, igavest solgiga üle. Nagu anti jälle venelaste kätte. Et suhtlused ikka meeste inimlikud ja nihkus sõja võitja alul olid, oli tõesti. 800 meest pundis, isegi valve kadus ära, moodustati sadakonnad, ega 100 100 mehe peal oli ainult üks ohvitser, toitelised venelased, sõduri toit, täpselt sama toit oli pikalt paar nädalat. Siis hakkasime minema ühest laagrist teise. Kõigepealt oli müür, põrgi laager, seal oli siis niimoodi jaanipäeva, mis me seal olime? Väljakäigud olid niivõrd täis, need ussid roomasid, vaglad vajusid, kuidas nimetada, välja, kõikuda, ümber väljas õues kogu aeg oli, esines, tulid need, mis olid läände saata. Need anti ka venelaste kätte. Osame. Siis tulid need, meil oli juba Lääne sõdurite frentsis seljas ja muidu ilma tunnustate. Ja seal see sai. Mulle kõige rohkem piinati mage ruid, pesi magesupid ja pudrud ja Messantega muidu portsjonovi küll, aga lõpuks organism hakkab taga nõudma. Ja siis vaatad, ikka oli niukene. Noh, kuidas öelda, piinamine omajagu. Toitu enam alla ei lähe. Hiljem oli laupäeval õla panna. Ma täpselt ei tea, kuidas see nimi on, aga vist laugan oli ta nimi nõder. Seal oli päris suur kogus mehi umbes kolm-neli 1000 meest. Ja seal me kohtusime nende meeste näppides, opernikotiseid, koti ja olides juba märtsikuust saadik tudengid olnud, need olid eraldi, aga kokku räime. Aga naabrit eralt näitme, kutsus viriesajaline punt. Umbes 500 meest olid eestlased, eestlaste seal olime kõik eestlaste kolmekordse kivihooned olid.