Ööülikool. Tähendab mõtlemisvõib mõelda kui mingit konkreetset tegevust, mida ma teen mingil eesmärgil, mul on midagi tarvis, selleks tuleb mõelda. Aga mõtleme, võib mõelda kui midagi sellist, mida tehakse, lihtsalt niisama, mitte sellepärast midagi tarvis oleks ja veel enam, mis ei olegi üldse tegevus lihtsalt mõtlemises olemine. Ja noh, see filosoofiline mõtlemine on pigem see teine, see ei ole mitte ülesande lahendamine, vaid see on olemine mingisuguses vormis. Mingis vormis olemine väljendub selles, et osatakse mõelda. Ei koole. Külas on filosoof Andres Luureteema on. Tehisintellekt ja küsitakse, kas võib armastada robotit. See teemapüstitus, mis on ilmselgelt ulmeline, kas sa armastaksid robotit? Noodo toob selgelt välja selle ulmelise loomuliku jooned. Asja esitatakse nii, nagu inimeste ette õigupoolest probleeme seaksid, just mingisugused uued leiutised, uued, seni olemata olukorrad, kuigi needsamad probleemid on inimestel juba algusest peale olnud. Teisest küljest muidugi ulme, võimaldab neid probleeme näitlikustada väga lühidalt vastates, mis on intellekt siis see, mida tavaliselt nimetatakse intellekt, eks see ongi tehisintellekt. Aga milline intellekt on see, mis ei ole tehisintellekt? Seal on suur küsimus, võib-olla me hakkame seda veel aimama. Kui me räägime tehisintellektist robotitest, siis eelkõige tuleks seda mõista, nii et tehisintellekt ongi meie intellekt. Ja meie olemegi robotid. Ja küsimus ei ole mitte kas võib armastada roboteid, vaid kas võib meeldida samas 100 või kas meie võime armastada hakkame siis peale sellest, mis intellekt võiks olla. Ja veel tehisintellekt. Tekib küsimus, kuidas üldse saab olla midagi tehislikku, sest kõik on ju looduslik? Võiks võib-olla isegi öelda, et Me muidugi räägime ka loomadel on intellekt ja me võime niiviisi veel tagasi minna ja öelda, et üldse loodusele on intellekt omana. Aga kust maalt hakkab meid huvitama tehislikus? No mul on selle kohta üks mõte, kuidas see võiks olla? Me ei ole endaga rahul. Me ei ole rahul endaga kui loodusliku olendiga. Võiks öelda ka, et me ei ole loodusega rahul. Loodusilmneb muidugi meis meie jaoks eelkõige, aga siis võiks ka öelda, et loodus ei ole loodusega rahul, sest me oleme loodus. Aga millega me ei ole rahul? Kui on meile antud mingi ülesanne siis me vussardame, teeme vigu, me ei oska seda teha ja kui isegi kui oskama, siis ikka ei tee nii nagu oskame. Aga me ei ole rahul niisukese asjaga. Jah, me oleme ebatäiuslikud, sellega ma ei ole rahul ja loodusmees on ebatäiuslik ja me oleme teiselt poolt vaadates ka piiratud ei näe kaugemale oma ninaotsast. Me ei tea, mis hea on veel teisiti öeldes, ühest küljest on niimoodi, et me ei saa looduse peale loota sest loodus teeb vigu, ta ei tee seda, mis ta peaks tegema meie meelest. Ja teisest küljest me ei saa loodusega arvestada, sest loodus ei tule appi, ta ei tee seda, mida tuleks teha ja mis on päästa niisuguses olukorras. Kas keegi aimab, kas võite öelda, mis on päästa? Kas oleks midagi ette võtta, et võiks rahul olla? Kui me ei ole loodusega rahul, mis meil siis üle jääb? Tehnika väga hea. See tehnika muidugi tehislik, seda tehnikat näitlikustavad hästi robotid, mis on nii vaimselt kui ka füüsiliselt meist täiuslikumad, vähemalt mõnes suhtes üldisemalt võiks öelda, et tehisintellekt on see, mille me tehislikult rajame, sellepärast et me ei ole loodusega rahul või siis teistpidi võtta. Loodus ei ole rahul iseendaga. Ja sellepärast ta teeb kahte asja. Ta rajab enese kõrvale veel ühe looduse. Ja ta uueneb sellena, mis ta on. Selle kohta me ütleme, intellekt mõlemal juhul. Aga seda intellekti on kahte tüüpi. Ühte võiks nimetada rehkendavaks, intelletaks see on see, mille me rajame. Sellepärast, et me ei ole rahul oma ebatäiuslikkusele ja teist võiks nimetada orienteeruvaks intellekt, eks see on see, mille me rajame, sellepärast et me ei ole rahul oma piiratusega kui räägitakse tehisintellektist. Me ei hakka seda sõna naljalt kasutama. Aga kui järele mõelda, mis on juhtunud? Me oleme õppinud arvutama. Noh, keeles ma ei hakka üldse rääkima, keele teke ulatub liiga kaugele, nii et seda ei mäleta. Aga arvutama õppimist Me vist mäletame. Ja siis me oleme õppinud kirjutama ja palju muid asju. Ja need oleksid näitajad rehkendavaks tehisintellektist. No edasi, eks ole, arvutusmasinad, arvutid ja nii edasi. Loogika, see on see, mida mina siin esindan. Siin kõneleb tehisintellekt, rehkendada. Aga see tähendab tegelikult seda, et me ei mõtle mitte ise, vaid Me laseme intellektil rehkendada. Ja teiselt poolt mida tähendab see orienteeruv intellekt see tähendab põhimõtteliselt seda, et me ei otsusta ise selle üle, mis hea on vaid me laseme sellel intellektil otsustada heaks ei osuta mitte see, mida me tunneme hea olevat, vaid mida me teame olevat. Kas see tähendab siis seda, et, et see, et me siin kõneleme aga ka kõige üldisemas mõttes, nagu omama mingisuguseid selliseid vaimseid võimeid, et see kõik, sa nimetad seda kõike tehislikuksis ja see tuleneb sellest, et meil on mingi selline fundamentaalne rahulolematus sellega, kuidas asjad On jah, tähendab see rahulolematus muidugi ulatub meie ajalukku välja ja me oleme selle villad juba kätte saanud, enne, kui me oleme jõudnud rahulolematud olla. See küll minu kohta näiteks praegu ei käi, sest ma olen tõesti olnud rahulolematu oma mõtlemisega. Ja olen püüdnud seda defineerida, töötades välja tehisintellektuaalseid vahendeid. See rahulolematus on ise midagi sellist, mis on loodusele mõneltne, see tähendab, mis ei ole loodusele kuskilt väljastpoolt peale tulnud, vaid mis on loodusele enesele omale. Ja nüüd ta niimoodi avaldub. Aga miks me nimetame seda tehistlikuks peale selle veel, et ta on tehislik, eks ole, aga sellepärast ka, et ta tehislik selles mõttes, et ta pole päris ütleme siis nii, et põhimõtteliselt peaks olema, laseme masinal enda eest mõelda ja otsustada, kus me ise siis olema. Või kas saaks olla päris mingisugune asi, mis oleme hädapärast valmis nikerdanud parema puudusel. Tegelikult muidugi eksides selles, et parema puudusel vaid me oleme nähtavast kiirustanud talumatu seda, et näpardame, et me ei oska ega suuda ega taha. Selle asemel et näha, et see, et me ei oska ega suuda annab meile võimaluse osa saada kuidas sisalda looduslikust intellektist, siis mitte tähislikust. Päris intellektist mis mulle tundub, avaldab iga kord, kui mees on looming, vabadus, armastus. On loodus ja see kõnealune intellekt tuleb looduse rahulolematusest iseenesega siis millest tekib see tehislikud? Et üldse jah, tehisintellekt ongi samuti omane loodusele ta on, ütleme siis nii-öelda looduse enese vältimatu kannatamatus vili see tähendab, me peaks enesele tuhka pähe raputama, et me oleme loodusest eemaldunud vaid loodus on ise niisugune, mis iseennast salgab ära annab vältimatult. Sest muidu ei oleks tal mitte mingisuguseid tajutavaid käegakatsutavaid avaldusi. No hakkame sellest pihta, et mis meid hirmutab. Kas meid hirmutab miski selles, et me oskame arvutada näiteks, kas meid hirmutab miski selles, et masin arvutab? Seda me vist enam ei mäleta, et see meid hirmutatakse, et arvutada oskama. Aga kas metseerunutab, et masin arvutab näiteks? Ma olen kuulnud küll, et selle üle kaevatakse. Mis öeldakse, aga vaatena tänapäeva koolilastele kalkulaatoreid, ise nad enam arvutada ei oska. Kui lapsed õpivad arvutama, siis nad tunnevad sellest mõnu. Aga miks, miks nad tunnevad sellest mõnu? Mina oskan arvutada. Aga nüüd, kui arvuti arvutab näiteks kalkulaator, kas siis ma oskan arvutada ei oska. Kas midagi läheb sellega kaduma, et ta enam ise arvuta? Või on veel mõnusam? Et kas siin ei ole küsimus selles, nagu te ise ka välja tõite, et ühelt poolt nii-öelda see intellekt ehk siis ka see tehisintellekt on see, millega me oma nii-öelda peas teemani, kalkulatsioone, neid otsuseid, millega me nii-öelda kontrolliv mõnes mõttes seda reaalsus, kui nii tohib öelda, siis teiselt poolt päris, kui ma õigesti aru sain, mida te mainisite, on see meie nii-öelda justkui see tundeelu- või tunnete pool. Et võib-olla ma eksisin, te võite seda parandada. Aga sel juhul ma mõtlen küll nii, et et kas me võib-olla ei karda seda, et mingi nii-öelda siis tehisintellekt või intellekt siis hakkab kuidagi kontrollima midagi sellisel moel, nagu me ei tahaks, et seda kontrollitakse, suunatakse. Aga kuidas ta saaks, kuidas ta saaks meie tundeid kontrollida? Mitte isegi ilmtingimata tundeid peale inimestevaheliste tunnete. No on ju ka muid asju, mis on nii-öelda maailmas reaalsus toimuma. Jah aga võtame selle näite ikkagi, et kalkulaator arvutab, eks ole, meie ise arvutada ei oska. Kas see tähendab, et kalkulaator omandab võimume jääle? No põhimõtteliselt on ju nii, et see puudutab igasugust vahendit? Tähendab, igasuguse vahendi kohta saab öelda, et see vahend oskab teha midagi, mida meie ei oska. Sest muidu meil ei oleks seda vahendit tarvis. Ühest küljest on ju niiviisi, et kui mul on masin taskust tark masin võib-olla isegi tark mees, eks ole, kes arvutab alati, kui mul tarvis on. Ja isegi selliseid asju, mida ma võib-olla päev läbi arvutaksin. See annab mulle võimsuse. Sest koos seal arvutiga ma olen ju võimsam kui ilma selleta ja see on minu arvuti. Sellepärast ikkagi mina arvutan. Aga ma küsiksin, et kas see ikka on nii-öelda minu arvuti selles mõttes, et võib-olla lihtne näide oleks tuua seda, et maailmas on pandud arvuti mängima malet inimese vastu ja viimastel aastatel on arvuti võitnud inimeste, tema kalkulatiivne võimekus on tegelikult üle inimese, mis tekitab diskussiooni, et tegelikult arvuti on inimesest, aga see ei olegi vist üllatus, et ta on juba üle. Siis ma ei kontrollita enam. Ei no teatud mõttes küll selles mõttes, et me ei kontrolli kunagi, mida arvuti teeb selle pärast, muidu me teeksime seda ise, kui me kontrollisime seda. Ja tõepoolest see näitlikustab tõesti suurt probleemi, tähendab, et Kasparov on näiteks leidnud, et kui nüüd arvuti mängib malet juba nii, et ta teda võidab siis meil ei ole mõtet enam malet mängida. Eks ole, me peaksime siis mängima mõnda niisugust mängu, milles arvuti meid ei võidaks, arvutimängude võib, aga see ei ole, annab tõsine tegevus. See ei ole enam inimlikult väärtuslik tegevus. Ja samuti jääb jõusse see, et arvuti siiski on neist üle, kuigi ta on inimese tehtud. Kas see oleks samamoodi umbes, kui meil oleks arvuti või siis robot, kes jookseks inimesest kiiremini sadat meetrit, et see ala muutuks siis nagu. Ei, no see on juba peaaegu juhtunud. Praegu räägitakse sellest, et inimesi hakatakse tuunima sportlasteks ja juba geneetiliselt ja nii edasi ja siis muutub mõttetuks 100 meetri jooksuvõistlus. Et tõepoolest, et tehisintellekt võttes ära tõsise mõtte paljudelt tegevustel tegelikult kõigilt tegevust, et lõppkokkuvõttes jätab meid vabaks sellise tegevuse jaoks millel ei olegi nimega nägu, ei teagi, kas on üldse tegevus. Ja see on õigupoolest kõige kardetavam. Ma olen sellises sundseisus, kui kõik tegevused näitavad minu oskamatust, saamatut, suutmatust, sest meil on kõrval täiuslikud mitte piiratud intelletid. Samas nad jätavad meile küll võimaluse avaldada midagi sellist, mis ei ole tehislik. Me ei ole valmis, ei ole selleks valmis, me lihtsalt ei julge, seda. Me kardame, seda. Kardame sellele isegi mõelda. Võiks tuua mõne näite, mul tuleb kõigepealt meelde üks vana näide, mida ma kooliõpilasena kuulsin raadiost. Siis oli suureks probleemiks noorte vaba aja veetmine. Ja siis üks intervjueeritav tüdruk ütles, et see on väga hea, tuleb poes käia, sest muidu ei oleks tõesti mitte midagi teha. Aga kui iga niisugune tegevus meilt ära võtta siis me ei oska kujutleda, et mida siis veel võiks teha. Kui ära võtta kõik intellektuaalsed tehisintellektuaalsed tegevused, mis siis üle jääb, üle jääb midagi, mida me ei julge teha, sest tehisintellekti olemegi rajanud selleks, et et meil oleks turvaline. Et asjad oleks kontrolli all, kuigi me ise neid ei kontrolli, happekontrollid kontrollivad? See ei ole päris tõsi ka, et me ise ei kontrolli, sest me oleme siiski ambivalentse suhtumisega selles suhtes. Me tahaksime ikkagi ise kontrollida. Ja samas me tahaksime, et me ei peaks kontrollima. No õigupoolest, küsimus on siin ainult selles, et kas mingisugune intellekti osa on juba automatiseerunud või mitte. Kui ta ei ole veel automatiseerunud, siis tähendab Ja siis ma saan veel tunda, et asi on kontrolli all, noh näiteks ütleme, kui mul on auto. Kui ma ise olen mehaanik siis on natukene teine tunne või siis, kui ma ei tea midagi sellest, mis mis auto kapoti all toimub. Ja ma ei tea, kas mul oleks kindlam tunne, aga ma oleksin anatoomias füsioloog oma keha suhtes. Ja kui ma saaksin seedimisprotsessi kontrolli all hoida. Aga selleks Sa tõid juurde selle sõna automaatsus nüüd, et kas sa kuidagi äkki seda natukene avad, et kas sa seostavad seda ka tehisliku sega. Ei noh, asi on lihtsalt selles, et et see tähistlikus on lõpule viidud siis, kui tehisintellekt saab automaatseks, see tähendab, et kui ta toimib täiesti ise ilma et me oleksime teadlikud sellest, mis toimub ja see puudutab just rehkendavad intellektist rehkendavad tehisintellekti. Selle kohta me ütleme siis, et see toimub meie, mitte teadvuses. See toimub teadvusetult rehvedamale internetile ei ole teadlikkust. Samas aga orienteeruv intellekt on just pigem teadlikkus. Just teadlikkuses intellekt seisnebki. Võib-olla see natukene avad seda, neid kahte siis valda orienteeruv intellekt ja rehkendama intellekt, et et me natuke oskaksime ennast võib-olla nendega samastada või enda peal siis järgi proovida. Muidugi, nad on tegelikult läbipõimunud, ei saa ilma teineteiseta toimida. Aga niisuguseks mõtteliseks analüüsiks on see eristus vältimatu. Ma hakkaksin seekord siis orienteeruvatetele, kuidas peale väga lühidalt öelda. Me orienteeruma selles, mis on hea. Aga mis on intellekti panus, siin on see, et selle asemel, et orienteeruda selle järgi nii-öelda siis looduslikud selle järgi, mis meile tundub heana see tähendab intellekti, mis selgitab välja mis on hea selleks ta kasutab teadmisi asjade kohta ja seda kahes mõttes. Tähendab ta peab teadma, mida teha mida teha, et hea oleks. Ja teiseks ta peab teadma, kellel peaks hea olema. Ta peab märkama, kellel peaks hea olema. Muidu mulle tundub, et hea peaks olema minul nendel, keda ma tunnen, aga teistel mitte. Aga no mis puudutab rehkendavad intellekti, siis seal on lihtsalt küsimus selles, et saada toime sellega, et teha asju õigesti. Tähendab, intellekt töötab kui ta töötab õigesti ja selleks meil teda tarvis ongi. Sest mitte õigesti oskame ise niikuinii teha. Ebalooduslikult. Nüüd loomulikult Need uued rehkendavad intellektid sünnivad tänu sellele, et orienteerub intellekt, töötab neid välja. Orienteeruv intellektisoo jällegi sammugi astuda ilma rehkendama, internetita kummalgi juhul annavad. Nad on teineteise jaoks varjus varjul või peidus sest orienteeruva intellekti jaoks rehkendame intellekt on automaatne. Ja rehkendav intellekt ei ole teadlik orienteeruva intellekti olemasolust. Eks ole, me kardame, et robotid ei tea, et me oleme olemas. See on kõige hullem asi, mille pärast nad on ohtlikud. Aga see ei ole sugugi mitte ainult Rawastrovotetega nii, vaid meie hulgas on ka selliseid roboteid, kes ei tea, et me olemas oleme. Ühesõnaga, et me kardame seda, et need robotid on tuimad. No nad on tuimad, nad on hoolimatud, eks ole, nad on ükskõiksed. Nad on ennast täis. Meie jaoks ruumi ei jää. See orienteeruja rehkendav vald, et sa kuidagi samastaksid siis neid sellega, mis inimene nagu oma igapäevases elus, siis mille kaudu ta nagu toimib. Või või on ühesõnaga üksjagu tuimalt ja ükskõikselt. No ütleme siis nii, rehkenduse kohta võiks öelda, et seal on ükskõikne ja tuim, noh, kui sa seda sõna tahad kasutada, aga orienteerumine ei ole seda. Aga tehislik on ta sellegipoolest. Kuigi me robotitelt praegu seda eriti ei oota. Ei oota seda praegu, et robotid hakkaksid otsustama, mis on hea, sest praegused robotid niikuinii seda ei otsusta. Aga see tuleb nähtavasti küll ta tuleb. Ja seda hullem meile, sest siis võetakse meilt see illusioon ära, et robotid ei saa vähemalt meie hinge võtta, kui nad ka keha võtavad. Me arvame, et noh, inimese puhul, et inimlikkus peitub hingas aga ega hingas, ei ole rohkem inimlikkust kui kehas. No ma tooksin selle kohe selle jutu korraks päris algusesse tagasi, et nagu see põhiküsimus on siis selles, et mis on ehe ja päris ja mis seda ei ole. Ja tundub justkui, et mitte ühessegi robotisse ei ole võimalik nii-öelda tehislikult sisse panna seda, mis on mis on päris sest inimene ise seda ei halda või. Ja kui sa sinna sisse tuleb, siis inimese kiuste. Et miks ei ole võimalik sisse panna seda, mis on päris, no lihtsalt sellepärast et ega me iseendasse ka ja pane sisse seda, mis on päris. Kuidas me siis robotit seal ei saa, saame seda panna. Kuidas sellisesse tehisintellekti filosoofiasse, et kuhu näiteks jumalast? Dub. Tähendab ütleme siis niimoodi, et jumalast rääkimine, eks ole, tundub, et jumalast on mõtet rääkida siis kui eeldada, et jumal on päris eks ole, aga see ei takista meil selle asemel rääkida jumala nime all millestki, mis ei ole päris nii et ta võib asetada kuhu tahes. Noh, ütleme siis nii, et kui meil on see sõna ei mõista jumal ega see vabasta meid ikkagi sellest, et tuleb olla päris. Kas see vastas oli, keerutab? Aga küsin järgmise küsimuse, et kes on inimene? Sellega võiks olla nii, tegelikult inimene võib küsida eneselt kesta anda, võib küsida, mis ta on? Aga mõlemad küsimused asetavad ta lõputas ringi. Selle asemel, et niimoodi küsida tuleb saada inimeseks. Kas looduses on loomingut või on kõik rutiinne. Kuidas teile tundub? Kõikjal nii seda me võime ainult uskuda, eks ole, aga usume seda, et kõikjal on loving. Aga milles looming avaldab mitmekesisuses? Kas see võiks nii olla, et looming avaldab mitmekesisuses, mis te arvate? Või noh, teistmoodi küsida, et kas me tunneme ära loomingu mitmekesistada järgi. Või ei tunne selle järgi ära? Kas on tõesti nii, et looming on see, mis on kellegi poolt tehtud siis kõik, mida tehakse, on looming. Ja pole paha, see võib tõesti nii olla. Aga miks siis välja tuleb, et loomingut pole, kuidas juhtub? No aga me ju ise kogu aeg kogema seda, et loomulikult ei ole, miks meil igav on, miks me pole rahul üldse? Kui oleks looming, siis meil ei oleks igav ega rahulolematu, et justkui oleks looming. Eks ole, kus see rahulolematus siis tuleb laudas eneses ka kus tuleb igavus. Kui looming on igal pool aga miks looming ja igavus teineteist välistama peaksid? No mulle tundub nii, et nad nad välistavad teineteist, no tähendab, kui ma olen loomingus, kuidas mul saab igav olla siis või kui ma loomingus osalen, kuidas mul saab olla, ega mul ei ole siis igav. Ja teisest küljest, kui mul on igav, siis see näitab, et et ma olen loomingust kõrvale jäetud, kas ei ole siis nii? Et kas teistpidi või hoopis nii olla et loomingu eelduseks on see, et sul on igav mingil hetkel, et täitsa toome näite, et sa oled kuskil lihtsa näite klassiruumis või loengus, eks ole. Ja see ei köida sind, see ei inspireeri sind, see ei ole sulle midagi, mis sind puudutaks või sinuga räägiks siis nende looming tulebki sellest, et hakkame midagi otsima, midagi looma, et sellest igavesest, kus. See on hea mõte. Looming tuleb sellest, et meil on igav, jah, ma arvan, et see nii ongi. Aga looming ise ei ole igav, eks ole. Aga siis on kuidagi niimoodi, et et igav peab selleks olema, et saaks looming olla. Aga selleks, et oleks igav on meil tarvis muidugi tehisintellekti. Eks ole, tähendab, tehisintellekt on söömissünnitud mees mis võimaldab mees avaneda loominguks vajaliku igavese Aga seda loomingut sa kujutled, et kuidagi väga võimsalt või väga sellise jumalikuna mis võtab meilt need rahulolematusega igavesed nagu ära, et võib-olla nii et ma loon midagi ja pärast seda on veel igavam, sest et nüüd on ka see tehtud. No vot selle loominguga kipub nii olema, et, et me ei leia ennast pika aja jooksul loomingu seisundist. Aga mina pole küll seda veel kogenud, et loomingu eraldi veetud. Et looming on ära proovitud, et see, see on ennast ammendanud. Loomingu vald. Ongi selle vald, mis on päris. Need asjad, mis ei ole selles vallas, ei ole päris. Ja seetõttu neid ei saa ka luua. Küsiksid juurde ikkagi selle päris kohta, et kui mul on näiteks unistus, et mul on mõte majast, ma kujutan ette, milline vaja on ja siis ma lähen arhitekti juurde, räägin oma mõtte. Ta paneb sinna juurde oma mingisuguse mõtte, tulevad kaks mõtet kokku mingist minu algsest unistustest. Et millal see nagu päris siis see maja on või millal me saame rääkida, et see looming nagu saab selleks õiges päriseks. Alustame sellest, kas unistus on päris. Kas unistus on päris või ei ole, kuidas teile tundub? Võib-olla jah. Et kui me räägime unistusest, eks ole, siis. Siis tõsine jutt unistusest on niuke päris unistusest. Võib-olla isegi võib nii öelda, et. Et looming on see Mis teeb unistused teoks? Aga mitte see, mis mis teostab plaanid. Loomingu puhul sünnib midagi. Mille sündimises mina küll osalenud kuid mitte ainult mina ja mille puhul? Ma pean jätma kõrvale oma kinnisplaanid. Ma pean jätma kõrvale selle, mida ma tahtsin. Ma pean minema kaasa sellega, mis on sündimas, kuigi minu osalusel Aga see tähendab seda, et ma pean igal sammul lahti laskma oma tehisintellektist igal loomise sammul igal loomingu sammul. Aga missugusest loomisesse nüüd räägid, et et kas sellises kitsamas mõttes, kui, kui ma teen nii-öelda kunstiteose või, või pead sa seda loomiste loomingut kuidagi avaramalt Ei no loomulikult kunstiteose looming on üks võimalik loomingu liik, aga iga eluiga tegu elus, võib-olla looming. Meil ei ole sellist põhimõttelist piirangut, teatud vallaseisad loomingut olla. Siin ongi küsimus selles pärisuses päris intellektis. Päris intellekt on see, mis, mis teostub loomingule. Aga looming seostub ka seda võiks vaadata ka nii, et sinna rakendub nagu ka kogu inimese selline, kuigi kõik inimese jõud sinna rakenduvad, siis inimene selles ei muutu mitte tingimata nagu vooruslikuks või, või jumalikuks ja ka. Ja ka see loomingu kogemus ise võib ju mulle endale tundub, et nüüd ma olen nii-öelda asja juures või nüüd ma olen vaba siis sellest, mis mind kammitseb. Aga samal ajal ma võin ju olla, aga selles just nimelt egoist või või kahjulik oma ligimese ära. Sa mõtled seda, et et looming võib olla loomingus, võib küll midagi sündida. Aga ometi tähendab, ma teen sellega midagi halba. Näiteks seesama, et me siin räägime midagi, võib-olla isegi mõtlema, et. On päris mõnus, Me juba midagi ütleme siin, aga tegelikult ümberringi inimestel on igav. Neil ei ole, nad vaatavad, et udutatakse. Ega see, et looming leiab aset ega see ei välista üldse seda, et inimestel sellest halb on. Noh, nad tunnevad ennast halvasti, pigem ümberpöördult. Tähendab loomingu aset leidmine panebki inimesi ennast halvasti tundma. Mida tuleks silmas pidada, et just see, et inimene tunneb ennast halvasti, ongi loomingu takistus? Ma tunnen ise ka ennast halvasti. Loomingu juures ei saagi ennast tunda lihtsalt hästi. Ja sellisel juhul suur osaleja ühiskondlikust Elust nii-öelda tehisintellekt, sest me teeme ju noh, justkui võiks väita, et suur osa elanikkonnast ühiskonnast teeb asju sellepärast, et nad peavad tegema jõuavad tööle, sellepärast nad peavad, saavad kokku, sellepärast et just sellel hetkel pidi kokku saama sadama. Tähendab, mul on head siin teile rääkida mis pähe tuleb, eks ole, ja noh, ta ei sõima ka meediaga, tule kallale. Mul ei ole eriti mingit vastutust. Sellepärast kuigi ma võiks rääkida täiesti vala juttu eks ole, mida rohkem ma vastutust tunnetaksin, seda rohkem oleks mu tegevus loominguline. Kogu vastutus on Joonase peale. Jajah, jah, kas see tähendab, et ma peaksin sind kuidagi ohustama? Sa tunneksid ennast. Eina vaadake, tähendab kui te käitute nagu üliõpilased, eks ole, siis mingisugust loomingut eriti ei teki, sellepärast et lapsed on juba harjunud, et noh, Vilosasseeritakse ja noh, see on ikka niimoodi, see on juba rutiin. Aga kui te võtate tõsiselt seda, mis ma teile räägin, eks ole, ja, ja kavatsete selle järgi elama hakata või siis juba tädid, vastutus. Ja kõige suurem vastutus tekib siis, kui ma ise pean ka niimoodi elama. Aga tähendab, ma võin nagu selle rolli võtta küll ma paneme selle jutumärkidesse. Tähendab, Andres, ma olen hädas. Ma ei oska elada ja ma ei saa aru ka, millest sa räägid. Nii ei saa sa mitte tõesti hädas olema, aga ma ei, olengi, oled aga kirjeldame, häda või sõdasid on. Mul süda iga päev raske. See ei kõla usutavalt. No näed, sa, ma ei saa isegi rääkida, nii et ma oleksin usutav. See on juba. See on juba piisav häda. Ei, aga see on väga lihtne, tähendab, sa arvad, et aitab näitlemisest, eks ole, sa pead näitama seda, et sul on häda. Aga sa too tõesti oma häda lagedale. No mingid mingid jamad on mingisugused probleemid, mingisugused ebakõlad ja üks käsi nagu ei hakka peale. Võib-olla on asi selles samas, et et tahaks kuidagi pääseda selle selle loomingu juurde või. Aga me siin nagu keerutame, räägime, oleme nagu mõtlikud, räägime, et me ei saa midagi teha. Aga no see kõik on ikkagi selline keerutamine või. Ja aga juba hakkab, hakkab juba väljendama, mida sa ta on, eks ole, enam ei ole. Keerutamist tähendab häda on selles, et mul on ka sama häda, eks ole, et et ma ei saa teile ikka päris asja rääkida. Et seal filosofeerima ei tähendab, ma ju rääkisin enne, eks ole, et ma olen selline userdis, miski välja ei tule, mõtelda ei oska. Aga no tehisintellekt tuleb appi. Nii, ja nüüd ma olen palju rohkem väärt. Ja kui ma olen väärt, eks ole, siis ma olen seda ka väärt, et mind armastatakse. Kas lahendus loomingu juurde pääsemiseks, kõigist neist probleemidest vabanemiseks, millest juttu on olnud, on siis tehisintellektist lahte öelda? Teisend lehtedest lahti öelda ei saa, aga saab tehisintellektile mitte loota, mitte sellega arvestada. Ega ta ära ei ka. Miks miks ta peaks siiamaani lasteks, kust sa tehisintellekti üldse tuleb ja, ja see on ka veel, et. See see just ongi selles mõttes, et kui me teaksime, kust ta tuleb, sest me oleksime võimelised temast vabanema, eks ole, nii ahhaa. Aga noh, see on tüüpiline niisugune küsimuse asetus, mis viib uue tehisintellekti rajamisele. Kui me teaksime, kust ta tuleb, eks ole, siis me saame temast vabaneda. Ma ei ütleks niimoodi, et see tehisintellekt iseenesest oleks takistuseks vaid takistuseks on see, et et me paneme oma panuse sellele. Te paneme kogu panuse tehisintellektile, see on takistuseks ja miks me teeme seda, sest me julge millelegi muule toetada. Põhimõtteliselt ja armastus on ainus asi, mis saab anda turvalisust. Sellist turvalisust, mille puhul ei ole, üldse ei loe, kas ma suren või sure ei muuda midagi. Eks ole, või siis sellist turvalisust, mille puhul ei ole üldse oluline, kas. Kas ma midagi oskan. Kas ma seda teen veatult. Kas ma olen üle kellestki? Kui sellest turvalisust ei ole, nagu see looming siis saab olla. Kus armastusse saab olla? Kus see vabadus saab olla? Mida siis nüüd järeldada sellest tehisintellekti ja intellekti nagu problemaatikast või ka ma ei tea, kuidas vastata sellele küsimusele, kas sa armastaksid robotit selle valguses, mida sa oled siin nüüd rääkinud või, või siis? Ma ütleksin niimoodi, et ma ise olen robot, vaadake, kas mind on võimalik armastada. Ühesõnaga, et me peamegi armastama roboteid. Tähendab, kui need robotid on tõesti sellised, et nad tunduvad meile inimestena, siis miks mitte keda meie ju keegi ei tea, kes neist on robotid, kes ei ole. Aga see on nagu harjumise küsimus. Et roboti armastamine või roboti äratundmine või mis Otit inimeseks pidamine ja vastupidi, et robot jah, roboti armastamine ei, tähendab see ei ole harjumuse küsimus, sellepärast et algusest peale me ju ei tea, kes on robot. See on üks asi. Ja inimesed kogevad seda, et partner on robot, kui nad on teda juba. Aga minu meelest üks asi, mis inimestel on, on selline sisemine, kas elu imestus, midagi sellist, et kas seda annaks siis kuidagi robotitel programmeerida või elu imestus on nagu selline asi, mida ma tunnen, et seda ei ole mulle kuskilt, et ma ei ole seda endasse ise pannud, vaid et see on kogu aeg olnud. Jah, ja ei, see elu imestus on kindlasti päris asi. Ei no põhimõtteliselt, kui ta, te võite ise ka ära tunda, kui teil on elu imestus, siis tähendab, et ei ole robot. Ja me oleme nagu mingi sellise kummalise nüüd olukorra ees või nägu, ütleme, räägime mingeid sõnu siin, mis justkui annaks märku, et me midagi teame sellest, mis on päris. Ja vist ikkagi ei ole siis robotit kuigi tihti nagu. Ei, mina ikka olen aha vähemalt praegu. Aga sind ei häiri see Sisvee. Natuke häirib või? On seal mingid võtted selle häire kõrvaldamiseks. Ei, ma lihtsalt ootan, et te tulete mulle appi. Et armastaksid Nagu me siin niimoodi lihtsalt oleme, kas. Et siis justkui ei oleks meil nagu häda häda, kedagi siin. Jah. Siis ei ole häda Kedalist jah. Ö-ülikoolil oli külas filosoof Andres Luure teemaks tehisintellekt ja küsiti, kas võib armastada robotit. Kasutatud muusika filmist demoon. Saate panid kokku Jaan Tootsen, Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2010.