Ei koole. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneleb teemal klaasveranda. Mõisa mälestused. Tere tulemast Esna mõisa ja hakkamegi rääkima mõisa asjadest. Õigemini minu ettepanek on, et me hakkame meelde tuletama oma mõisaelu sest loomulikult me kõik mäletame midagi mõisa elust. Me kõik oleme elanud mõisas või vähemalt meie Vanavanemad või, või nende vanemad või? Ühesõnaga kuidagi me siit pärit oleme. Mis võib-olla ei lähe päris hästi kokku sellise rahvusliku ajaloo käsitlusega. Aga minu soov olekski seda rahvusliku ajalookäsitlust pisut õigemini noh, ideaalis me võiksime ta kõrvale jätta, sest mitte, et oleks halb, aga aga ta on rahvuslik ja, ja sellega on tema piirid nagu seatud. Ja see on teatud skeem, millest selle skeemi piires me ei saagi teisiti rääkida. Ja selles skeemis on muidugi, eks ole, on meie minevikus oli mõis, Ta oli talu, oli mõisnik, oli talupoeg. Ja loomulikult nad olid aga väga selline hea mõtteaine on niisugune fakt mille tõi Ulrike Platuma artiklis Vikerkaares, Saksa ajaloolane, ka kuidagi baltisaksa juurtega ja tema seal nimelt väidab Maide, millega ta just täpselt tugineb, aga see ei tundugi väga ebatõenäoline, et vähemalt 19. sajandi lõpus elas maal mõisainimesi rohkem kui talupoegi. Tähendab siis talupoeg ja rentnike taluomanike rentnike mis juba iseenesest kuidagi seab kahtluse alla selle niisuguse kaksikjaotus, et mõisnik ja talupoeg. Ja kui järele mõelda, kui vaadata siin Estna mõisaski ringi, noh, siin on muidugi nendest hoonetest, mis siin olid, on, on vähe järgi, aga viimase 19. sajandi lõpuinventari järgi oli siin 24 hoonet ja need ei ole mitte väiksed hooned, nad olid kõik ikkagi suured hooned ja igas oli midagi või töötas midagi küll viinavabrik ja piimakööki. Ja pesukööki ja kasvuhoone ja, ja aiti, hobusetall ja tööhobuste, tall ja lüpsilaudtee ja lambalaut ja nii edasi, igal pool olid inimesed, kes seal töötasid, kõike tehti käsitsi, siis muidugi härrastemaja ise, kus peale härraste, keda muide tihti polnudki kohal paljudes mõisates ja ilmselt vahel ka siin. Mindi talveks linna, Peterburi pidigi mindamasest, teeniti, seal, käidi tööl, mõisa tuldi ainult suveks ja see rahvas, kes elas siin enamus aastast siin, polnudki ühtegi mõisniku, võib-olla mõni talv, valitseja oma perega. No ühesõnaga, see ongi siis see rahvas, kes teeb kokku selle mõisarahva nii-öelda mõisa pere kõik need töölised ja asjamehed niimoodi alt kuni üles välja, noh, see mõisnik ja tema pere oli seal kõige tipus, aga aga see hierarhia oli pikk. Et nemad siis ongi siis kes selle hulga kokku tegid, et tõepoolest seda külarahvast oligi siis lõpuks vähem kui kui mõisarahvast. No ja selle teadmisega tuleb kuidagi hakkama saada ja ka oma ajaloo nägemust kuidagi katsuda selle järgi natukene nihutada. Kust see pilt siis mõisnikust ja talupojast niisugustest meie ajaloo tegelaskujudest? Et ühtepidi ta pärineb siis rahvuslikust eestiaegsest ajaloo käsitlusest, kui taheti kogu see mõis asi võimalikult kiiresti ära unustada. Sest mõisad olid likvideeritud, rivistatud, laiali jagatud. Isegi mõisa nimi kaotati ära ju hästi ametlikel kaartidelt ametlikust toponeemikast mõisast sai asundus. Ega ta muidugi polnudki enam mõisa oligi asundus. Et kui te vaatate Eesti aja lõppu kaarte, siis on seal AS on see ei ole mitte aktsiaselts, vaid asundus ja nad on alati siis endised mõisad, selle võib tõlkida mõisaks. Kui me mõtleme oma oma niisugustele kujutluspiltidele, mõisaajast ja kust nad pärit on. Ehk kirjandusest, Vilde, Vilde oli ise mõisast pärit, muide ega selleski mõttes me oleme, oleme ka mõisast pärit, et meie varasem haritlaskond Faehlmann, Kreutzwald, Vilde, kindlasti need on veel. Ega need ei olnud talumeeste pojad, nad olidki mõisa mõisa asjameeste lapsed Felmanali kogunivel, mõisniku peresse lapsendatud või kassas seal mis on arusaadav, sest ega need mõisa asjamehed, esiteks nad pidid olema juba ise natukene kirjaoskajad, inimesed, ma mõtlen siin valitsejaid, aidamehi, selliseid tähtsamaid tegelasi. Ja teiseks, kui nad olid juba tõusnud sellisesse usaldusse mõisniku juures, siis ega siis nende tasuja palka ei olnud nii viletsad, et nad said oma lapsi koolitada. Rohkem. Mõis oma elu ja tegevusega oli, oli üldse selline teadmiste ja hariduse sõlmpunkt kus sellega ei ole midagi häbeneda, et me oleksime siis justkui sakste pealt kõik maha teinud, võtnud selles mõttes ju loomulik, et ja see ei ole mingisugune Eesti eripära, et kõrgemate varakamad klassid loomulikult pääsesid esimesena hariduse ja teadmiste juurde jääks, siis sealt see niimoodi riburadapidi pudenes allapoole ja, ja laiali ja kõigepealt muidugi sinna nendele, kes elasid seal vahetult ütleme, mõisniku lähedal. Ja, ja seda mitte ainult selles mõttes jah, et ma ei saa, inimesed olid jah, ülikoolis käinud mõisniku pojad ja nii edasi. Vaid see mõis oli ka niisugune maailmast teadmiste ja arusaamade kokkujooksmise punktidest. Mõisnik reisis balti mõisnikud, baltisakslased olid suured reisumehed kes oli omamoodi paratamatus, sest sest noh, Eesti Liivimaa eks ta oli sellises neuroopa ja luterlikus ja saksa mõtest oli kauge provints. Siit sõita nendesse haritud keskustesse, see oli ikka omaettevõtmine, aga paistab, et seda ei kardetud. Ja on huvitav mõelda, kui pikad need reisid ikkagi olid. Leidsin sellise toreda raamatu Arvo terinkon kirjutanud paksu teose Eesti, Liivi ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1000 561708. Ja tema toob väga põhjalikku üksikasjaliku ülevaate siis kuidas oli reisimine sellel ajal enne raudteed siit Eestimaalt Liivimaale. Muidugi, need ülikoolid, kuhu mindi, need olid Saksamaal põhiliselt, aga noh, reisitega kaugemale Pariisi ja Rooma ja kuhu keegi Kuidas siit minema sai, kaks teed kas laevaga või tõllaga või jalgsi? Selles mõttes jalgsi isegi ei ole väga mõeldamatu variant, sest noh, siit Arvo ringist tuleb välja, et selline hea või keskmine või pigem hea postitõllapäeva teekond oli 60 kilomeetrit. Jalgsiteekonnaks loeti 50 kilomeetrit, et ega ta kiirem ei olnud, aga noh, viisakas inimene loomulikult ei, ei hakanud siit jala minema ja noh, mõisnik oma poega ei lasknud ka siit jala jala minema minema Saksamaale. Aga muidu Euroopas selline jalarändamine olevat olnud üliõpilastel hiljem seal täitsa kombeks, et suvel ilusal ajal ja just nimelt, et see tõld ei post ei olnud sugugi mitte väga kiiremad. Kui kaua siit Berliini näiteks siis kui võtta üks selline esimene linn, võis minna keskeltläbi teekond Kuu aega, jah, umbes võis saada kiiremini laevaga, näiteks kui oli soodne pärituul ja siis traavemündesse võis saada isegi siit nädalaga ja ja niimoodi, aga võiks ka neli nädalat minna, kui olnud soodne pärituul ja muidugi võis ka üldse merre jääda. Nii need olud olid ja pidi minema. Aga ega siis ka see mõisnik ei või, või siis mõisniku poeg Sand ülikooli tuli õpilasi oli muidugi jõukamaid ja vaesemaid. Ta ei läinud tingimata üksi, pigem ta ei läinud üksi üksi lasknud üksi reisimine oli ohtlik ka ja üldse noor inimene esimest korda nii pikale. Kujutage ette, eks ole, kuu aega kuskile tundmatusesse. Kuigi seal oli ka sugulasi ees, võib olla see päris nii ei olnud, aga, aga siiski noh, jällegi arvude ring seal toob. Ta on uurinud selleaegset kirjavahetust ja reisipäevikuid, mida peeti ja albumeid ja ta üliõpilased pidasid. Üks Paalen Palmse Paalen, mis ta oli aarantiitris või mis ta nimi oli? Läks siis Saksamaale, ülikooli, sõitsid kolmekesi, oli siis kaasas tema koduõpetaja või mentor ja teener Joosep. On teada, et kui koduõpetaja ja paruni poja laevasõit maksis 20 taal rid kahe peale, siis Joosep sai ühe dollariga hakkama ilmselt söögi, siis ta sai härrastelaualt ja ja tema ei maganud siis kajutis, vaid Rufis teki all, aga kaasa läks ja siis oli seal siis terve selle aja. Huvitaval kombel, kui nad tagasi tulid Saksamaal, siis juba Fompaaleni laevasõit maksis 10 dollarit ja Joosepil juba neli. Et kahe aastaga ilmselt Joosep oli üht-teist õppinud Saksamaal ja võib olla ka lihtsalt tõusnud, siis oma peremehe silmis. No igatahes Joosep käis Saksamaal ära, see oli siis 1700.-te alguses, oli see, see reis? See juba mainitud Ulrike platoberaat juba 1781 tõlgiti eesti keelde kellelegi Kristiina varga, siis kui lugeda selleaegses kirjaviisis käkija kokaraamat, köögi kokaraamat, kus jutustatakse näiteks spargli kasvatamisest artišoki kasvatamisest. Asjadest, millel taluga ei olnud sellel ajal muidugi mingit pistmist, aga ju siis seda eestikeelset raamatut läti keeles anti ka välja. Oli vaja, sest ilmselt siis mõisa Kärnerid ja kokad pidid õppima sparglit kasvatama ja tuleb tõesti öeldajatega. Mõisa kadudes on kase spargli kasvatamine võrdlemisi ära kadunud. Siit. Eesti- ja Liivimaalt. Surnuaeda on jäänud asparaagus, ainult mis on seesama taim, aga ma olen kuulnud, et nüüd on jälle, kes kasvatavad. Niiviisi vaadates ja see oli kindlasti üks, üks tähtis selline teadmiste sõlmpunkte ja noh, kui nad siin veel köögikunstist rääkida, siis siseks koguse noh, kas kogu, aga suur jagu sellest Meie meie köögi seda kuidagi nii või teisiti on sealt mõisaköögi kaudu tulnud, sest jällegi ka, kes seal keetsid olid ju Eesti enamasti kindlasti oligi, valisime kokkasid, aga köögitüdrukud Evokad. Ega sellest ei saagi öelda, et tead, saksa köök söönud saksa köök oli baltisaksa köök, midagi sellist nagu kogu see kultuur, midagi sellist, segu noh, midagi oli siit kindlasti siit kohapealt, mis oli täiesti puht Eesti või Liivimaa aines. Palju oli seal vene, keegi siin hilisemast ajast. See oli jah, see oli Bernt Mostaadel, kes jutustab siis see on juba eestiaegne lugu, aga noh, see traditsioon on vana. Nimelt siis sellistel baltisaksa olengutel oli selline omapärane asi nagu sakus ka laud, mida Saksamaal ei tuntud ega üldse kuskil mujal ja võib-olla Venemaal, aga Venemaalt ei olnud ka kindlasti samal kujul. Aga see oli puht selline saksa asi ja noh, tegelikult meile väga tuttav niisugune külmlaud kus nagu sunduslikud artiklid olid Tallinna kilud ja Riia silmud ja vene munad kolm asja noh siis veel marineeritud heeringas ja võib-olla kartulisalat ja nii edasi. Et mina omal lapsepõlvest sellistelt tädide sünnipäevadelt küll mäletan seda külmlauda väga hästi, kui kindlad asjad seal pidid olema ja kuidas nad alati olid ja ja kuidas laud oli nende all lookas ja noh, see oli ainult see sissejuhatus. Et jah, niisugune selline huvitav segu tooli nagu kogu see jah, kogu see kultuur ja kogu see meie kultuur. See on üpris paljudes baltisaksa mälestustes või tuleb see mingit muudmoodi välja, et õige paljude mõisahärrade laste esimene keel oli, oli eesti keel või siis Liivimaa lõunaosas läti keel. Et nad ei õppinud mitte kõigepealt ära ära saksa keelt, vaid selle keele, mida neile ammu õpetuse. Ja nad oskasid seda pärast ka väga hästi. Ja, ja väga paljud sakslased Me teame ju räägivad seda Saksamaal siiamani. Mu baltisaksa mälestuskirjanikest errast Turmann, kes oli mõisa omanik, ta on kirjutanud raamatu Pikva on eesti keeles ilmunud Pikva mõis oli siis talle, aga ta ei olnudki saadlik. Ta oli kodanikusoost. Selline värvikas tegelane. Aeg, millest ta räägib, on jällegi põhiliselt eesti aeg, aga aga nimelt tema jutustab, tassis oma lapsepõlvest või sellest Pikva mõisast, kus ta kasvas. Jaa, Viet veel natukene varasemast ajast või seal mõisas elas ka tema ema kunagine, siis lapsehoidja Anne kes oli igivana ja oli seal elanud terve oma elu. Ja ega ta natukene kartsid, kes iga hommikul köögist läbivaatus tõstis potikaane üles ja pahandas, et miks nii palju keedetakse. Kas on külalisi oodata, kes nagu valvas, et raisatakse emaga Cartistada. Ja teine asi, mispärast ta tagasi oli see, et siis kellegi onulapsed seal nimelt kasvasid Peterburis ja et miks ei ole lastele eesti keelt õpetatud, miks nad ei oska keelt, mida kõik inimesed räägivad, see oli teine suur pahandus allikas. Et jah, ühest küljest on olemas sellise maastiku hoonetena ja kogu selle niisuguse pärandina, aga see ei räägi, inimesi pole, see ongi väga huvitav olukord, et et kõik, see on siin, kui alles muidugi tegelikult on väga palju kadunud. Tundub meile, et neid mõis on tohutu, palju iga nurga peal mõni lobudik või vähem lobudik, aga need on ainult jäänused. Kohad on muidugi näha selles mõttes ja jäljed on aga tegelikult kogu see maastik see on nende kunagiste maaomanike mõisnike kujundatud maastik, see on nende väljamõeldud, kust lähevad teed, missugused alleed, kus on park, kus on küla tihtipeale noh, külalised tõsteti ka ringi. Mõned on muidugi ka vana koha peal ja, ja loomulikult, ega nemad ei tulnud tühjale kohale, nad tulid kus olid juba ees ka teed ja külad ja kohad. Aga sellisena nagu see Eestimaa ja Liivimaa maastik meil on, see on ikkagi väga suuresti nende kujundatud, nende mõtteavaldus siin, nemad olid selle maa valitsejad, tegid selle, sättisid selle oma järgi ja kaome teda väga palju ringi teinud ei ole. Tulid ka need kolhoosikeskused ikka kippusid sinna mõisasüdamesse siginema ja omamoodi mõis on palju kadunud, aga, aga kõige selle juures on veel väga palju alles ja aga see on jah, selline tumm. Selles mõttes, et me võime siia sisse mõelda, sisse lugeda igasuguseid asju, aga neid inimesi, kes kes nagu elavalt mäletaksid, seda kannaksid, seda mälestust, et ei ole selles mõttes on, ka on Eesti ja Läti väga omapärast maad. Kuna mõtleme Euroopa kontekstis, et et need on sellised maad, kus omaaegne siis nagu vana korra aegne ülemkiht on täielikult kadunud, sellest ei ole järginud kedagi peaaegu sama hästi kui mitte kedagi CZ helist, ma arvan, et isegi Venemaal kindlasti ka Venemaal ei ole see nii täielik, keegi sinna ikka jäi, nendest aadlikest peitis ennast ära ja ühesõnaga neid sinna ka jäi. Aga siin jah, selle ümber asustamisega neile 39. 40. aastal tehti ikkagi täiesti puhas vuuk ja muide jah, kes veel siin muidugi vaatlike ja siia jäänudki praktiliselt, aga aga ju veel ka väga hoolega küüditati ära veel, kes olid siia jäänud saksa rahvusest inimesed? Noh, nad on jätnud siia ka oma nimed. Ma mõtlen siiamaale, seesama, kus me siin oleme, Esstna, see ei ole mingi esmase, on Orissaare tegelikult Orissaare. Ja see paradoks oli sellest, et Orissaare Xeeda siis baltisakslaste, nende mõisaomanike jaoks on, siiamaani on Orissaare. Aga kuna esimene mõisnik, kellele sinanti mõis välja Rootsi ajal oli üks Essen siis rahva jaoks see koht sai Esnaks. Ja neid kohti siin ümberringi ja üldse Eestis on ju palju Roosnute, igasugused Roosna, Roosna-Alliku, Viroosnaroosanite järgi, norra globringutest preedi reedest. Et nende nimed on jah jäänud siia nagu koha nimedena. Kolmandaks on siis nende pärand alles, nagu ma juba siin püüdsin natukene seletada meisi meie kultuuris ja meie meie pärandist, sest see on tegelikult see ei ole nende pärand seal samamoodi meie pärand. Et ega teda niimoodi ära lahutada ei saa. Nüüd aga tegelikult ma tahtsin teile lugeda hoopiski oma mõisa mälestusi. Mina siin mõisamaja ustest sisse-välja käies ja selle ümber liikudes tulevad mingisugused pildid, püüad ette kujutada ja siis on need mälestused Camilla monstackelbergid ja ja nende tuulde lennanud lehed ja kõik need. Ja muide see ens turman, kes muidu oli üsnagi selline jah, niuke duelli vend ja löömamees kõva. Meil eesti ajal ta, keegi prantsuse saatkonna ametnik tema arvates tenniseklubis teda kuidagi solvas, ta kutsus ta välja, aga prantslane ütles talle, et on neli aastat sakslastega sõdinud, et tema tule Solis pärast esimest maailmasõda ja, ja vähe sellest, ta läks Eesti välisministeeriumisse kaebama. Ja siis Turmann saadeti vorm selle asumisele selle eest ta küll tõsi ta pärast kaebas edasi, et see otsus tühistati, aga noh, tema äri oli vahepeal pankrotti läinud, noh, see selleks. Aga ühesõnaga jah, ta oli selline pigem niuke lööma ja eluvend. Aga kui ta nad meenutab oma seda tikvat Eestimaad, siis millega temale meenuvad eestikeelsed sõnad, kullerkupud, jaanililled, Pääsusilmad eesti keeles ja need tulevad talle südamesse? Jällegi vist miski, mis on meil ühine, ilmselt nende vanade sakstega sega teatud selline tundelisusse looduse loodus, armastus või niisugune Vaino lilled. Aga kuna sellist pilti nagu ikkagi kuskilt päris ei saa, et kuidas mõisaelu siis oli, saab selliseid pudeleid siit-sealt ja võib-olla me üldsegi nagu ajalugu kujutame ette liiga sellise köitena Eesti ajalugu, kus siis kõik on kirjas. Aga lõpuks kellaajalugu see siis on noh siis rahvusajalugu, aga Neid ajalugusid saab kirjutada ilmselt palju ja huvitavamad ongi sellised eriteosed nagu siin see nendest üliõpilastest, kes sõitsid Saksamaale, sealt tuleb välja igasugu seiku. Ja kokku tekib nagu mingisugune pilt, mingi mosaiik ja peale selle lihtsalt fantaasia või ma ei tea, kust need kujutlused tulevad. Igatahes ma kuidagi tahtsin selle, kas selle kirja panna või õigemini ka hakkasin meelde tuletama, et mida ma siis mäletan. Ja sellest sündis selline poeem, klaasveranda. Mingisuguse noh, see oli suur moeasi oli klaasveranda just 19. sajandi lõpus 20.-te alguses siis ehitati igale mõisale, kus veel ei olnud enne ehitati külge klaasveranda. Noh, ta on selline mõnususe hea elu sümbol mõnes mõttes ja noh, mõnes mõttes ka sellise kodanliku hea elu sümbol. See vana aadlimaailm hakkas niikuinii minevikku vajuma ja selle asemel tuligi selline kodanlik mõnusas, mida ka mõisas nauditi täiel rinnal. Aga need klaasveranda diaEstna mõisale tehti kahele poole hommikupoole õhtupoole 1888. Tekkis poeem, mis sa ikka mõisast kirjutad, kui poeemi klaasveranda mõne katkendi sellest või osa sellest laas verandast. Tahaksin teiega jagada. Et see on jah, see on puhtalt kujutuslik, siin on küll ütleme, kohanimi on, on jah, Orissaare siis mõis, mis siin on ja Grünewaldid ja aga ma mõtlesin, et inimesed välja, ma ei isegi hakanud uurima, mis nende nimetasin, täpselt, sellel ajal olid aga samas hea siin. Kas tütarlaps, kellele ma siin panin nimeks Liisa või või Elizabeth või mis ta oli Eliisa veeta, kuidas kellelegi? Aga hiljem ma avastasin siin kõrval Kuksema mõisa juures on ka üks kabel ja sa oled shillingit. Et nimelt ongi olnud üks liisi von küünevalt, ma ei tea, kas ta siit Esmest oli just nagu arvata võib, naabermõisad oleks mehele temast sai siis paruniproua silling. Ja ta elas tõesti umbes sellel ajal. Jutt käib siin aastast 1910 ja järgmised. Miks just see aeg? Noh, ma ei tea, mulle tundub, et see toetaks ta 10 kuni siis 14 kuni sõjani. Mingis mõttes, see oli siin, Eestimaal, Liivimaal, Eestis üks selline nagu kõige noh, ma ei tea, kas saab öelda, õnnelikum, aga kõige niisugune dünaamilisem, kõige põnevam, kõige edasi püüdlikum igatepidi aeg. Kui uus maailm oli, oli kõik sündinud, kõik uued asjad, raudtee oli ammuse sõit, Berliin ei olnud enam mingi kuus, oli paar päeva ja ja sealt edasi ka. Ja, ja kõik need asjad olid tulnud, elu läks justkui iga aasta ja iga päevaga edasi. Ja keegi ei arvanud, et see maailm saab otsa, tuleb hoopis midagi teistsugust. Kõik veel justkui tundus jätkuvat sellises tõusvas joones. Aga noh, tulid hoopiski sõjad, revolutsioonid uued riigid ja veel uued riigid. Aga jah, et oli tõepoolest üks selline liisi von küünewaldses, kellest sai silling ja ja, ja mis oli veel imekspandav, et ta elas 104 aastaseks. Nendel oli, ma ei mäleta neid lapsi oli tal vist kümmekond enamus pojad, kes enamus, jäid kõik teise maailmasõtta nagu baltisakslased, kes siit ümber asusid, tihtipeale nad jäid, aga Liisi elas siis Saksamaal 87. aastani. Mõelge, eks ole, milline elu, millised ajad, mis on nähtud sellise elu jooksul. Ühesõnaga, et alguses seda poeemi alustades ma sellest liisist veel ei teadnud, aga pärast ma juba teadsin, et selline olnud ja siis ta muutus konkreetsemaks. Aga siin on siis jah, sellised pildid. Noh, hea küll, vana Anton on vana Anton on siis, ma ei saa, Kärner. Ikkan, veebruar ainult järgmine päev ja päike on täna välja tulnud. Kõigi mõisa korstnate suits on roosakas, kuldne korstnaid on tõesti palju. Mitte ainult härrastemaja viis korstnat kõik tossamas sest pakane on kõva, kuigi pole enam 19. sajand, vaid noor 20. millest kõik midagi loodavad. Ja keegi ei tea, mis neile toob nagu meiegi ei tea. Mida meile toob. 21.. Me teame ainult, mis neile tõi nende sajand. Kõik surid. Aga enne juhtus veel nii mõndagi. Näiteks noor preili, siis enam mitte. Nii noor abiellus pagenduses vaese verinoore juudi sotsialistidega. Aga praegu tõuseb kuldne suits veel ka viinaköögi kõrgest korstnast, piimaköögivalitsejamaja linnumaja ja muidugi triiphoone korstmatest, neid on kolm. Sinnapoole. Vana Anton lähebki. Tal on käes kühvel väike reha, Jegorv sinna korjata sissesõidu teelt, hobusejunne, see on ka tema töö. Ta on sündinud arvatavasti 1800 neljakümnendatel. Igatahes tema isa samuti Anton oli veel Fraiser von Grünevalt isiklik vallasvara. Aga tema vana Anton on sündimisest saadik vaba mees ja teenib härrasid vabamehed ruudusega. Triiphoone klaasi tõlgivad päikese käes kuldselt keset hommikusinist lund. Ukse pealt lööb soe ja rammus lõhn Antonile vastu viina, Aafrika, oli noorhärra ükskord öelnud. Anton kordab neid sõnu iga kord hardalt järele ja viin aafrika triiphoone kivi truubid on kõik kuumaks köetud. Valmid ja apelsinipuud on külmade klaaside juurest tahapoole tõstetud. Antonsega kolletes tuld. Siis võtab ta oma lühikese kõvera väga terava noa ja kummardub patsientide kohale. Täna on see päev, kui ta viib noorele preilile esimesed valged kobarad. Ta teab, et noor preili vaata tema poolegi ega nende õite poole. Et ta käsib need teise tuppa viia, sest ta ei või nende lõhna kannatada. Vana Anton teab, et see tuletab noorele preilile meelde kevadet ja seda poissi, kes nüüd õnneks on ära saadetud. Anthony tervis on sestsaadik palju parem. Tal on jälle noore mehe jõud, kui ta taimekaste tõstab valguse kätte ja lõikab esimesis pargleid härraste lauale sest parglites on uus kevad ja tervis ja paranemine. Vana Anton teab, et noor preiligi paraneb, ükskord unustab vanapreili kahmafioadcindid tuhiseb saali. Talle ei teened haiget, talle pole kunagi keegi kuulunud nagu vanale Antonilegi. Sellepärast armastavad nad Lillija vihkavad teineteist. Frau Grünevalt, nähes vanapiigat lilledega, taganeb oma tuppa romaani vastu rinda surudes uued, kas ettede Lozani numbrid on tulnud nädala jagu korraga, nagu ikka ja neis pole seekord midagi naljakat, kõigi tubade uksed on kinni. Ainult saatsentide lõhn meenutab siin kedagi. Edasi on siis õhtune elevus mõisas. Anš DRAM Sogrossonzo hell, Shaumama. Jätaknišaslivama matš ka vene keeles on ta veel laps. Ah ainult kolm aastat tagasi Peterburi tüdrukute kooli karsket kiindumused, Marie Alexandra Matilde. Ja kui ta oli õpetajatele Elizabeth Aleksandrov-na sõbratari telelihtsalt Liisa ja kirjutas ka nendes valmikutesse värsse, kui hea ja süütu aeg, see oli enne armastust. Aga ema on vihane või deebet on marss tuppa. Tüdruk on jälle saalist lääne verandale tulnud õhetav, enne veel istub külmas kütmata saalis punases tripsist diivanil diisikus mann kat teemiaga plaanranco maladi. Mamma ei ütle seda hirmsat sõna siiski välja. Ta ei tea, miks tüdruk kõhetab. Ta ei tea, et ükskord jätkus tal julgust selsamal diivanil. Kui tugevad olid tema embus, et suvel mamma tirita tuppa Womboonetlejalebamosheriin. Ta räägib ikka prantsuse keelt, kui tal on tegelikult päris hea tuju. Liisa teab seda ja nutab mõnuga. Tegelikult ta pole ka ise täna nii kurb, kui tahaks. Homme nad sõidavad Reevalisse sump, diaater mamma jumaldab teatrit veel rohkem kui järjeromaane. Sinna saab nii harva. Teater on tema noorus. Nii harva papa ütleb, et nad pole enam nii rikkad, et talv otsa linnas elada. Ja Froylain sõjateele lisab õhtulauas magusalt preilile. Eks ole sul, tütreke, tuleb veel ükskord tööle hakata, et endale elatist teenida. Vaata, et sa endale eestimaalt meest ei võta, puha vaesed ja matsid. Ta mõtleb Eestimaa mõisnike padruneid ja vabahärrasid neid tahumatu matse. Eliisa vastab kahmul asi hakkangi tööle. Mis te sellest tööst nii kardate, kas teil vastik ei ole, et me elame nagu parasiidid? Võtke veel kasteta teelekene, lausub mamma selle peale kurjakuulutava häälega. Kui ta ütleb mehe õele Adeele gene, on ta väga, väga vihane ja vanapiiga rahul. Talle meeldib, kui söögilauas saab teatrit. Aga Revalist seda homme ei tule, seda teatrit ta ei salli. Tumm provints, Shell Revals Deutsche teater loonud. Ning kui nad pealegi kõik täna vara magama, sest homme tuleb juba pimedas teele asuda, sest raudteejaama Norri saarest 30 versta ja rong Revaliste väljub minuti pealt kell 10 20. Anton peab täna õhtul prouale kolm korda kinnitama, et ta on suure kellapommid iga õhtu üles vedanud. Mis tähendab, et jaamas tuleb mamma arvates olla juba koidikul. Sest mamma ikkagi usaldan seda suurt kella ja nii nad lähevad kõik kohe pärast varajast õhtusööki oma vooditesse, aga täna öösel ei maga neist tegelikult keegi, ainult Marichen ehk mari. Kuigi tema võetakse ka linna kaasa, tukub oma köögis, sest tema ärkab iga päev ammu enne kukke ja koitu. Ja Troila endise vanapiiga loeb täna õhtul nimelt vähemalt mamma arvates söögitoas vanu Revaler peo pahtreid mida ta muidu kunagi ei loe, vaid ainult siis, kui ta on vihane ja kurb ja tahab ennast selle neetud provintsi vastu üles kütta. Ta loeb hobuse ja tõlla ja mõisa müügikuulutusi. Ja vald verdan vil alle, Inkoskeen kogu Eestimaa pankrotti. Ja mõisad lähevad talumeeste kätte. Liibling ütleb ta kutsar Tiidule, kes tukub ahju juures nurgas, et teda ei peaks öösel talli juurest otsima minema. Eks ole, nalja saab talumeeste kätte. Tiit pomiseb läbi une, kui ta preilidele meeldib. Ja ta on hull seal teele mamma kordab seda kindluse mõttes, kõik teavad, vanad tüdrukud lähevad ikka lõpuks. Aga siiski ta ei pea ometi seda naerumajas kannatama. Mamma magamistoa uks läheb lahti. Aadeelekene. Niimoodi minnakse revolisse. Ja siis meil ongi siin Sonto kaadandin Reval pühapäeva õhtu revoles. Siis Liisa, preili Elizabeth, küünewalti väga salajasest päevikust, millest ei tea isegi mamma, ainult Adeele teab, sest ta nuhib niikuinii igal pool. Ja saab aru, sest ta napakas päevikusse. Armas-armas-armas muidugi sind pole selles linnas. Siin pole kedagi, ainult dekleerid uues kohvikus stuude juures. Vanad igavad majad, vana igav õmbleja, anna teater, kontsert, nõmedat pursid Helmut ja Frans, kelle mamma oli külla kutsunud minu lõbustamiseks. Varem ma tahtsin ka ülikooli minna, seal ei käi sugugi ainult lühikeste juustega naisnihilistid, nagu mamma ütles. Aga nüüd ma ei tahagi. Helmuti Prants käivad ülikoolis, et nad on sinust nii palju allpool. Nad kujutavad ette eriti see ilus Helmut, et nad võivad mulle meeldida. Olen mammaga tülis, sest küsisin saksa raamatupoest eesti romaani. Mamma läks endast välja. Essdneys romaan, ainult kuuromaan, literatuurne Estmis, literatiiv, ökosson, ahhaa. Ja ma ütlesin talle, et see tükk, mida neile saksa teatris nägime, vaat see oli tõeline teater. Lehmateater. Aga oli, peab olema loll nagu lehm. Et seda uskuda. Seda ma emale ei öelnud, kust ta võib teada. Ta pole kunagi kedagi tõeliselt armastanud. Kuidas ta muidu saab vaadata neid vanu ülesmukitud mehi seal lava peal, kes räägivad ebaloomuliku häälega, suudlevad Matsudes daami kätt, vastik, kõik see võlts vale, iganenud Layla. Imelik, et kunagi võis mulle see meeldida veel läinud talvel. Punast on praegu, milline Hanima ometi oli? Mõlema juba 11 aastat kahekümnendas sajandis väga riivalis on ikka veel keskaeg. Miks sa mind siit ära ei vii, sõidame kuhugi? Ma tean, sa ei saa, su kirjad peetakse kinni. Ja kui ma ausalt ütlen, siis esimesel õhtul teatris see kõik tundus mulle korra, kuna nägu kogu see meie suvi. Kõik oli seal nii vana, viisin kleidid, puuder üks sõbranna, kes ütles, et ma olen nüüd palju ilusam, kuigi liiga kõhn. Adeele ütleb, et kõhnus on nüüd moes sest varsti pole meil niikuinii enam midagi süüa. Sõda tulevat ta napakas. Aga ma ei usu, et ma olen liiga kõhn, sõbratar oli lihtsalt kadeda, ise on paksuks läinud, armastab stuudekleerivastik. Aga eile kontserdil tuli see kõik korraga tagasi. See oli imekaunis muusika, muide keegi soome moodne helilooja Sibeliuse pala oli mingisugune luik, ma ei mäleta. Mamma ütles, et sellise ebakultuurse muusika peale hakkab tal pea valutama. See oli nii kaunis ja siis oli seal üks tuubamängija, kes korraga meenutas täpselt sind. Mamma küsis, miks mõni kahvatu olen ja ütles, et järgmine kord ta kontrollib kava. Sest moodne muusika mõjub mu närvidele halvasti. Närvid küll, nad on rumalad. Mu närvid on rauast nagu kõigil Grünewaltidel. Ma lihtsalt ei usu enam nende valesid, sest ma tunnen tõde sind. Ja ma tean, et on olemas mitte ainult Soome muusika, vaid ka eesti romaan. Ja Adeele ütles, et Rebala biopahtris kirjutati kellestki Vildest, kes laimavad mõisnike. Tähendab, see peab olema hea romaan. Ja kas tead, ma isegi sain selle Vilde, ma ei ütle kust kohast. Aga ma ei saa vist kõigest aru, ma olen nii rumal ja mu eesti keel. Ausalt öeldes on see Vilde mulle igav nagu kõik ilma sinuta. Nüüd ma põletan selle lehekülje ära, armastan sind. Sellised pildikesed mõisa elust. See, keda ta seal õhkab sellest valguses juttu, see on üks aednikuks poiss, kes mõisast ära saadeti. Noh, ja siis see lugu läheb edasi juba pagulusse pärast teist maailmasõda. Kui seesama Liisa Liisi Grünevalt liisis silling liisivonghiling sellel ajal aastal 1987 on vana, hakkab surema. See osa on muld, Liisi küünewalti unenägu. Ja nüüd ma lähen varsti muld. Ma tean, seda olengi. Aga varsti päriselt, see on nii hea. Ma olen nii kaua tallanud seda võõrast maad. Et ma lõpuks lepin sellega saada temaks. Ükskõik peaasi, et kui ma siia Saksamaale jõudsin ma arvasin, et olen juba vana, Ma olin 56 aastane. Ma arvasin, et niikuinii ma suren varsti ära. Sellest saab nüüd, mis ta saabki? Siis oli 1940. ja nüüd on, mis ta nüüd oli, 1987 47 aastat. Ma olen juba kõik rääkinud, ma ei jõua ja ta on nii vana. Kas mina olen ka nii vana, kas ma olen tõesti selle vana naise ema? Mina olen ju noor ja nemad on noored pen Hans, Aleksander, isegi Klaus, isegi Georg, keda ma nii kaua sõjas tagasi ootasin, kuigi ma teadsin, et ka tema jääb nooreks. Ainult kanjoomar väikenio sai vanaks ja mullaks juba ammu. Roos Marii räägib minuga, aga ma ei taha enam midagi kuulda, ma ei tee enam silmi lahti. Ma näen. Ma näen seda, mida alati. Seda Jürgen sbergi maja. Jürgen spergulises Kuksema siin kõrval seda Jürgen sbergi maja üleval mäe peal ja on suvi ja palav. Ja akende kohad on alati sakilised riidest varjud. Ja tubades on jahe poonimis vahalõhn mis ajab mu südame natuke pahaks. See on mu esimene suvi, Jürgen sbergil. Justkui üldse mu elu esimene suvi, 1909. Ma olen 24 aastane ja minus idaneb miski, see ongi tema. Mu väike neokes pidi vanaks saama. Aga mitte kunagi nii vanaks kui mina. Seda kannan ma nende kõigi eest. Aga õhtul, kui päike vajub puudeda ja Sankt Johannese tee peal ei sõida enam mitte ühtegi vankrit. Jalutame alla allikatiigi äärde. Seal on alatise külma vee ja mulla lõhn mis teeb mulle head. Ja ma võtan jalad lahti ja torka need vette. Kuigi Georg seda ei luba. Aga mina olen Orissaare tüdruk allikatel kasvanud. Ja mul on alati lubatud kõike teha. Peaaegu. Ja mida ma loata tegin, on unustatud. Mis ta nimi oligi, see aednikupoiss, kelle pärast moderwe suve raskesti haige olin ja mind veel selle tüütu Adeele kogugi šveitsi saadeti. Jah, mis ta nimi oligi, ükskõik, selle nimeks, kes minus kasvab, kui ta on poiss, aga ma tean, peab saamagniomar surnute järgi. Georgi surnud venna järgi. Aga maid orgu enam nende seaduste vastu, need on head, need surnute seadused, mullaseadused, ma tean nüüd seda, kui õhtu pole liiga lämbe, jalutame veel teed mööda Orissaare poole. Aga mul pole mingit tahtmist seal kodus käia, sest seal elas nagu keegi teine. Jalutame kuni kabelimäeni ja ronime noorte tammede vahelt üles. Ma tean, et see teeb talle ainult head ja ta elab seda vanemaks, mida rohkem aga sinna üles ronin. Seal ongi Giorgi ema ja isa ja kaks venda muld. Ja kui me tagasi jõuame, lõhnavad maja ees floksid ürgesbergi aednik on vanamees ja õhtu läheb juba pimedaks. Ja see on kõik, mis ma näen. Ja ma tunnen flokside lõhna ja aiamulla alt tiikide, külma vee. Sellel suvel, kui minusse oli neo, kui vana ta oli surres. Ja ma ei saanudki aru, kumb meist sureb. Aga see kõik on uni, uni ma ei ole juba mitukümmend aastat lugenud ühtegi ajalehte ega kuulanud raadiot. Ja ei mõelnudki õppida seda uut asja, seda TVd vaatama. Sest neist polnud midagi lugeda ega kuulda ega näha. Ma olen näinud liiga palju riike, Nad tulevad ja lähevad. Jürgens, Bergi ei vii mind keegi tagasi. Neoütles ikka, kui me veel elasime koos, ema sai, tunneks seda kohta enam äragi. Aga ta ei teadnud, imelik, ise ta oli seal sündinud. Aga see vist ei loe. Mina olin seal sünnitanud nio, mina oleksin tundnud alati. Ma tunnen ikka sealt selle mulla lõhna ja v selle suve. Ja siis me astusime klaas verandale ja iga kord, kui ma sinna astusin, tundsin uhkust ja ma olin sellest natuke häbi. Aga mina olengi ju Barroninschilling kõigi naiste seast maailmas. Ja mulle kuulub see ilus klaasveranda, mis on veel palju uhkem kui Orissaare oma, mida ma lapsena pidasin kõige uhkemaks, sest ma mäletasin, kui seda ehitati. Ma sain siis neljaseks ja ma mäletan. Sest oli aeg enne ja aeg pärast klaaslerandat. Aga Jürgen sbergi omal olid veel ilusad uksed ja mulle meeldisid enda järelt lahti teha ja kinni panna. Ja mulle meeldis häärberi suure plekk-katusekõmin. Kui viimaks tuli äike ja põud sai läbi, siis ma juba teadsin kindlasti neosee suvi. Aga kõik seepärast uni, et see veranda võeti minult ära, sest tuli uus riik ja et see maa võeti minult ära, sest tuli veel uus riik. Jätnud pojad võeti minult ära, sest riigid tapsid poegi. Uni, laev, mille pardalt ma nägin viimast korda Eestimaad, mida ma ei õppinud kunagi nimetama Eestiks. Et see laev läks merele ja maad ei paistnudki enam. See oli uni ja kõik meie kohvrid, millest lõpuks ei olnud mingit kasu, kui me Poolast lääne poole põgenesime mina ja neov2. Ja ometi on üks uni, mida ma ikka ja jälle näen ja mis on tõelisem, kui need uned ja mida minuga ilmsi pole kunagi juhtunud, seal ainult uni. See suur mõisa pull, kes tuleb mäest alla. Meil Orissaares polnud mingit mäge. Tormab minu poole ja mina olen kolme, nelja aastane. Kukkun ehmatusest muru peale istuli, hüüan appi. Kuigi ma tean, et kedagi ei ole, õu on tühilaudauks, ainult seisab lahti ja mustendab. Aga suur pull kappab minust mööda fraksaki kuhugi aedadesse. Ja siis ma ärkan iga kord, aga ma tean, et nüüd seekord ta tuleb mu peale. Ma ei karda enam teda. Kõneles Tõnu Õnnepalu. Saade on salvestatud Esna mõisas. Muusika autor Stefan Miikus. Ülikool tänab koostöö eest. Eesti Kultuurkapitali saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.