Ööülikool. Veel 19. sajandil, hoolimata sellest kiiresti tööstuslikust arengust. Suurem jagu inimesi mõtles, et asju tehakse igavikulised, asju tehakse pikaks ajaks. Ei koole. Mina olen helgi põllu ja ma olen päris hiidlane. Aga ma ei ole ehk hiidlane, sest Hiiumaal on palju rahvusi ja seltse. Izeme jagamendid, õigemini niiviisi ja ehthiidlased elavad kindlas kohas Kärdla lähedal ja selle seltsi jagamise järgi oleme kannatlikku seltsi hiidlane. Aga päris hiidlane olen ma sellepärast, et minu esivanemad, nõnda palju, kui ma üldse tean, on kõik hiidlased, välja arvatud üks umbes 150 aastat tagasi. Ja see on selline tugev tunne. Ja ma tegelikult väga armastan seda saart ja armastan neid lugusid ja inimesi, mis ja kes siin on. Ja täna me oleme väga erilises kohas. See on Tahkuna tuletorn, mille juures ja ümber me istume siin hulga jas, algakesi. Tuletornid ju hoiatavad ja suunavad. Ja tuletornid on kaldatuletornid ja Mele tuletornid. Ja see Tahkuna on igal juhul kalda tuletorn, rannatuletorn, see tähendab, et kogu elu ei pea mahtuma tuletorni sisse. Siin on elu ümberringi. Ja meretuletornidele on kõik asjad tuletorni sees. Ja mõte ongi rääkida natukene sellest, kuidas üks torn meid inspireerib ja, ja mis mõtteid ta meile tänases päevas ette ja pähe toob. Ja kui ma hakkasin natukene kodus mõtlema selle üle, siis kõigepealt tuli mulle meelde minu vanavanaisa. Ma ei ole teda kunagi kohanud, aga ma olen kuulnud tema kohta mõned lood. Ja üks lugu on tema napp elulugu selles mõttes, et ta sündis hiitlase peres olude tahtel Peterburis. Ja kui ma kuulasin seda, mida temast räägiti, siis mulle tundus, et see Peterburi elusest aga kasvas seal ja, ja tuli siis Hiiumaale tagasi. See jättis mingisuguse jälje. Sest kõik rajad ja teed tema väikeses Hiiumaa kodus olid täisnurksed ja mulle tundus, et see on nagu väike Peterburg tema õues, et kõik on hästi planeeritud, kavandatud kõik on süsteemne ja rütmiline ja kaunis. Ja ta oli väga korralik, kui ta laenas kellelegi oma pussnoa ja õigel ajal tagasi olnud toodud, siis ta ütles kohe, et mis sa arvad, et buss lugesin, taevast sajab või? Ta korjas ja hoidis korda. Aga see, miks temast eriti räägiti, oli asjaolu, et ühes tema kõrvas oli kuldne kõrvarõngas. Ja kui nüüd mõelda, et selline lugu oli 20. sajandi alguse Hiiumaa väikeses külas siis ta torkas silma. Ja küllap siis vanad mehed teadsid, aga aga kui mina seda lugu kuulsin, siis mina ei teadnud mina rohkem, mõtlesin võib-olla Pipi Pikksuka-le ja, ja sidusin oma lapse teadmised selle kõrvarõnga ümber uueks sõlmiks looks. Aga siis ma kohtasin ühte meest, kes oli kohanud minu vanavanaisa ja ta ütles, et see varese Sassa rääkis talle, et ta teenis kunagi prantsuse laeva peal. Ja pärast veel hiljem ma kuulsin, et prantsuse laevades või mereväes oli komme, et kui üle ekvaatori sõideti, siis selle tähistuseks mis tahes rituaale seal siis korda saadet said need meremehed kuldse kõrvarõnga. Ja selle läbi muutus minu vanavanaisa minu jaoks veel hoopis põnevamaks. Ma hakkasin mõtlema, kuidas kõik need maad ja riigi nii see uhke Peterburi ja midagi Prantsusmaaga seoses kõik kokku juhtusid. Ja siis tuli mulle meelde, kuidas minu vanaema oli öelnud, keda ma kahjuks ka ei ole kohanud. Tal oli 15 last, aga ta suri väga noorelt. Tänastes mõistetas muidugi. Jaa, iga kord, kui oli väga tormine ilm siis ta läks akna juurde ja vaatas sealt välja ja ütles, et, et nüüd tuleb mõelda nendele, kes on merel. Sest Hiiumaaperedes alati keegi oli merel. Ja kui ma siis mõtlesin neid esivanemate mõtteid, siis tegelikult mõtlesime ka Tahkuna tuletornist. Et millegipärast need seosed Venemaa, Prantsusmaa merekauguse ja läheduse ja, ja võõraste maade ja, ja igatsust ega kõik tõin sulle Tahkuna torni mul silma, et sest Tahkuna see on mingisugune korrektsus selgus ilu ja suursugusus. Aga teisest küljest ta tundub mulle nagu, nagu välismaalane. Nii nagu Hiiumaa Grafi kammerteener, prantslane Lui, kelle kohta on öeldud, et oli ilus sirge mees, tal oli väga uhke põskhabe aga ta ei osanud ühtegi siinset keelt peale prantsuse keele, ta ei rääkinud midagi. Ja siis ma mõtlesin, et krahvile oli see küll väga kasulik, grafi ilmselt oskas prantsuse keelt mitte keegi ei saanud tema saladusi välja rääkida. Ta oli väga ustav, aga samas ei saanud aga peaaegu mitte midagi teada sellest ümbritsevast elust peale selle kogemuse, mida ta silmadega nägija võib-olla krahvi käest kuulis. Tegelikult Tahkuna on umbes samasugune, mida me siis temast teame? Me teame selliseid suhteliselt üldisi asju. Ja ja mulle kogu aeg tundub, et ta hoiab mingit sellist saladust. Ja kui ma olen siia juurde tulnud siis ma tulen ju alati maa poolt. Ja see on hoopis teine asi, kui tulemine või möödasõitmine või vaatamine mere poolt. Aga mina olen üles kasvanud ajas, kus ma sain siia tuletornile läheneda ainult maa poolt. Ja kui ma nüüd mõtlen tuulesaarte etendusele, siis siis mulle tundus, et et see nõukogude aeg, see oligi selline. Et me kõik saime olla kuidagi parve kaptenid, et me muudkui kogu aeg pendaldasime. Ja nagu ei julgenud tunnistada, et ikka igatseme, unistame, aga kuidagi oli ära määratud, mis kaldast, mis Kaldoni me sõidame, et see oli võib-olla seesama praamiühendus, aga kogu see elu oli kaldast kaldasse. Aga see oli maa poolt. Kui mõelda tornile kui mingile sümbolile. Sest inimene ehitab asju ju ikkagi tarviduse pärast ja nendest kujunevad mingisugused märgid ja mingisugused sümbolid. Siis torn rannal, tule tornerit, vahendab ju tegelikult maad ja merd, tai vahendamite maad merele ja merd maale, aga ta vahendab inimesele. See on selline ilus joon. Aga tornid on üldse väga kummalised asjad. Kui me mõtleme loodusrahvastest, siis nendel ei ole peaaegu kunagi mingeid torne. Nad ei püüa sellest loodusest kõrgemale tõusta, nad saavad nende märkidega hakkama ja meresõidus oli sama asi, et esialgu saadi hakkama, et sealt paistis maanina ja sealt paistis suur kivi ja sealt paistis suurt puu ja kõik, mis oli olemas, sellega sai hakkama. Aga igasugused tornid on ikka nii, et ma kannan sellesse mingisuguse jõu ja vägevuse ja tahtmise midagi oma suva järgi määrata ja valitseda. Ja siis, kui nüüd mõelda tuletorni, siis keegi haldab seda tuld ja valitseb, kas ta põleb või pole, kuhu ta näitab, ei näita. Ja kui me võtame mõne teise torni, siis sealt saab kaugemalt sihtida ja lasta ja ja saab kõrgemalt vaadata ja näha paremini, mis maailmas juhtub. Ja ka kirikutornid vahendavad midagi võib-olla maa ja taeva vahel, et kui me mõtleme inimesi siin Hiiumaal, kelle tornid olidki peamiselt kirikutornid ja tuletornid, meil ei ole suuri kindlustusi ja loss siis see ongi see meie elu, see on see rist, mis on maa ja mere vahel ja rist, mis on maa ja taeva vahel. Ja seesama asi, et kui maa pealt või maa poolt tuletornile läheneda, siis siis me tuleme justkui selja tagant sest enamasti maa poole tuld ei näidata. Ja kui küljest tuletorni raamatus on öeldud, tuletorni vajavad need, kes on tee kaotanud ja otsivad teed, et iga tuletorni juurde viib tee selle torni juurde küll viib üks kindel tee ja see tee on, on väga ilus, sest selle tee lõpus ongi tuletorn. Ja siis on küsimus, et kas see teesid edasi ka läheb, et kas me saame teiselt poolt ka selle tuletorni juurde tulla. Ja kui me mõtleme Eesti randade tuletornide peale, siis tavaline inimene ütleb, et oo, meil on üle 200 tuletorni. Ja mida rohkem on inimene, asjatundja, tule torninduses, siis ta ütleb, et oi, tuletorne on meil hoopis 61 ja ülejäänud on paagi ja ja siis tuled ja liini tuled ja. Ja siis ma mõtlen, et, et see ongi niisugune põnev maailm, et kui mandriinimene vaatab, et ühel maatükil on meri ümber, siis ta ütleb, et oi, seal on saared. Ja kui saare inimene vaatab, et maatükil on meri ümber, siis ta ütleb, et üks on maa. Üks on saar, üks on laid, üks on rahu, üks on kari, üks Mc, kes siis tuleb veel madalmeres. Ja see ongi, kui lähedal sa sellel asjal oled. Ja nii on ka nende tuletornidega, et mõni on päris tuletorn, aga mõni on paak ja mõni on sihttulijana liini tuli aga meie tavaliste inimeste jaoks. Kõik on sellised tuletornid, kui seal ikka tuli, on see Tahkuna, on üks väga ilus tuletorn. Sest 19. sajandil inimene arvas, et vist ta on jõudnud maailma tarkuste jälile. See areng, mis toimus tehnikast tööstusesse, oli kõrvulukustav jalustrabav. Kõik mehed mõtlesid, väljainsenerid töötasid ja selle tüübi malmplaatidest torni töötas välja. New Yorgis sündinud ja Šotimaale tagasi tulnud ja ja see oli selline uus sõna, selles mõttes on ta originaalprojekti järgi ja ka meie nendest tuletornidest, nendest 60-st on umbes 30 originaalprojekti järgi, sinna käivad ka need vanemad, mis alles on, räägime ka kõpust. Aga need vanad tuletornid on kivist ja puust. Ja need uued modernsed, tornid on siis malmist ja rauast ja mis tahest muudestki materjalidest. Ja kui ma alguses ütlesin, et Tahkuna on justkui välismaalane, et võib-olla nagu kammerteener Lui, kes saab aru ja vaatab targa pilguga, mida ta tegelikult mõtleb, me ei tea siis hiidlastele oli tuletorn natukene võõras ja võib-olla on praegu ka. Et kas sellepärast on mingi suure võimu ja valitsuse sümbol või siis sellepärast, et väga kaua aega hiidlased arvasid, et nad võivad tulega ringi käia, nagu nad tahavad. Sest 19. sajandi alguses, kui, kui Venemaale Kati seda tuletorni asja väga tõsiselt ajama. No ma ei ole küll unustanud Peeter esimest, kes oli see jalajälgede looja ja, ja tuletornidega tõsiselt tegelema hakkav saar siis 19. sajandi alguses, Venemaa võttis väga tõsiselt selle tuletorni asja käsile ja keelas ära randades tulede tegemise, et ei tohi teha lõket, et see eksitab. Et siin tekkis selline suur konflikt 19. sajandi alguses, et et algas uus aeg, aga nagu me teame, kohanemine uue ajaga on igal ajal raske ka meil, kui toimuvad ükskõik millised muudatused, siis muudatuste aeg on raske ja nüüd, kui keegi ütleb, et sa ei tohigi tuld teha, paneme tule purki. Kuigi see Hiiumaal oli toimunud juba varem Kõpuga ja see oli raske võitlus, sest noh, hiidlaste puhul öeldakse, et hea tuulega ojja aida uksed lahti. Sest noh, meri toob, lükkab ja pakub ja, ja sa pead väga rumal olema, kui sa ukse kinni paned, sellel ajal. Ja nüüd äkki keegi arvab, et on sinust vägevam ja, ja võtab selle tule enda valitseda ja, ja võib-olla tuul ei mõju nii hästi enam. See ei ole hiidlasele kõige mõistlikum otsus olnud, arvatavasti ja kui me siin räägime, meie parunid on teinud vale tuletorni mõttes siia-sinna tulesid, siis seda on esinenud aga tegelikult ka talurahvas andis tuledega märku kas oma paatidele või kellelegi teisele ja on teada, et too piss varasemast ajast näiteks mõõgavendade ordu dokumentides on kirjas, et ohtlikes kohtades on vaja tuled üles seada. Need on nagu sellised tuletornide eelkäijad, et siis anda märku, kus on oht ranniku lähedal. Raske on ennast täpselt paigutada sellesse aega ja kohta, aga kui mõtleme üleüldiselt 19. sajandi peale, siis Hiiumaal oli see ka väga suurejooneline. Samas ma ei saaks öelda, et see oleks olnud igale hiidlasele võib-olla nii suurejooneline, aga sellises suuremas maailmapildis oli Hiiumaa väga põnev koht. Ja nüüd, kui mõelda, et see insener on olnud küll inglise verd, siis väidetavalt on need metallitööd ja ja ka hilisemad optilised lahendused saadud ja tehtud Prantsusmaalt. Ja kõik pingsalt hoiavad meeles, et Eiffeli tornil ja kompaniil, kes Eiffeli, kuidas on Tahkuna ka kindel asi ajada. Ma ei ole seda dokumenti näinud, aga ma olen ise ka seda usku, et kindla peale siin võiks midagi nihukest olla. Ja meilgi kerkib neid Eiffeli torne nagu Enekesi, nii et see võiks öelda, et igal ühel võib olla meeles oma Eiffeli, et alguses ei taha, aga pärast tundub väga suurepärane. Ja nii on igal juhul, et ka seda torni võib-olla alguses ei tahtnud võtnud, aga pärast arvame, et on, on väga suurepärane. Ja kui me nüüd mõtleme, et siin on Venemaa innukus ja me olime ju üks Venemaasaar sellel ajal ja Prantsusmaaoskused ja inglismaad, teadmised ja head meistrid siis ongi tulnud selline Eestimaa randade kõrgeim torn. Kuigi tulekõrgusi on kõrgemaid ja selle üle tuleb igal juhul uhkust tunda, et 43 meetrit 42,6. Ma ei tea, kuidas mõõdetakse kogu aeg, need numbrid natukene muutuvad ja liiguvad, aga igal juhul on ta heas proportsioonis. Ja kui me mõtleme vanust, tal on juba ka valmis saanud, siis 1875 ja ainult et paar korda on olnud suuremad remondid 19. sajandi lõpus. Huvitav küll, samal ajal kui Reigi kirikus 1899 on siin suur remont olnud ja siis 1998, et niimoodi kord 100 aasta jooksul remontides on see väga hästi vastu pidanud ja siin tõepoolest kasutad uuenduslikke meetodeid ja kõik need plaatide vahed on hästi ära tihendatud või ühendatud, nii et niiskuse midagi sinna sisse kergesti ei, ei lähe ega mahu. Aga selle Prantsusmaaga seoses on, on siin Hiiumaal kummalisi pisikesi seoseid, sest meil on üks super põnev lugu. Tuletorniga ta tegelikult ei haaku, aga see on siiski 19. sajandi lugu ja see on see aeg, kui Prantsusmaal on Orlaani dünastia võimul 19. sajandi keskpaigani peaaegu. Ja meil on selline lugu, et tegelik troonipärija naisterahvas elas hoopis Hiiumaal selle asemel, et olla Prantsusmaal troonil, ei olnud naistele seda kohta. No mina ei saa ka öelda, on see tõsilugu või on see luiske lugu, aga see on üks Euroopa parimaid klatši 19.-st sajandist. Selle naise nimi oli Maria Stella, Petronella. Ta sündis Itaalias väikeses kohas. Vist oli mudil jaanis ja tema isa oli vangivalvur. Aga tütar, diapiini oli ta perekonnanimi, tütar saadeti Inglismaale. Pandi edukalt lord Niobe rõhule, mehele õpetati laulmist ja muid kauneid kunste. Ja elu läks väga hästi, sündis kaks last ja kõik oli justkui suurepärane. Sai tuule tiibadesse Hiiumaalt parun Georg Heinrich Eduard von Ungern-Sternberg, sest tehes põhjaliku ettevalmistus tööd lambakasvatuse ja kalevivabriku rajamise asjus, otsustas ta minna tutvuma Inglismaa tööstusliku arenguga. Läks sinna. Ma ei tea, kuidas nad kohtusid. Aga ta armus. Ma ei ole veel päris selgeks saanud, kas lord ikka oli juba enne surnud või suri ta segastel asjaoludel neil päevil. Aga igal juhul aastal 1810 abiellus Maria Stella Petronella Georg Heinrich Eduard von Ungern-Sternberg iga ja purjetas Hiiumaale muuseas sellesse samasse kihelkonda veidi kihelkonda kõrgessaare mõisa. Ta elu oli olnud küll kindlasti natuke suurejoonelisem enne kui siin karmide randade peal aga ta arvas, et siin tuleb ka ikkagi raha hästi kulutada, kuhu ta seda kulutas, kuidas seal on arusaamatu, aga uga Sternbergide peres oli varsti tõsine vendadevaheline vestlus. Uus noorik, kes muuseas Ungern-Sternbergis oli ka pea 10 aastat vanem, oli kindlasti naiselikult tark, osav, kaunis ja kaval. Või kes teab, igal juhul rahade väljavool perest oli suurenenud liialt ja tehti talle kindel määr, mida ta sai kasutada ja vanem vend suuremaid, sest ütles, et selline asi tuleb kontrolli alla võtta. No see kõik oli väike asi. Aga varsti sai Maria Stella Petronella kirja oma isalt, Itaaliast kes kirjutas, et armas tütar nüüd on. Nüüd on see viimane hetk, et ma olen surivoodil ja ja ma pean sulle nüüd ära rääkima. Et mul on seda raske öelda, aga, aga sa tegelikult ei olegi minu tütar. Sa oled prantsuse kuningatütar? No kujutage ise ennast selles situatsioonis, et no igal juhul Maria Stella võttis kogu oma vapruse jõu ja kihutas Pariisi koputas kuningakoja uksel, aga ei vist tehtud lahti. Siis ta käis Louvre'is ja vaatas kuninglikke portreesid ja ja nägi ära oma pere, samad näojooned, samad Valendused, samad lokid, sama kaunidus. Ja lõi Philip absoluutselt itaalia poiss, vangivalvuri poeg. Ja tuli välja, et kuningapere käiski reisil Itaalias ja sündiski see kuningas Itaalia reisil. Ja nii nagu lugu räägib, lapsed vahetati ära, et oleks kindel troonipärija, sest ega need plaanid väga tihti troonile ei saanud. Ja no kust mina tean. Aga selline lugu oli jaa küll. Ei ole see Maria Stella Petronella oma tuuseldamistega lõpuks rahupaika siin Hiiumaal leidnud aga tema poeg Ungern-Sternbergi ka ehk siis sulaselge kuninglik veri on maetud Reigi surnuaeda. Et kui me tahaksime ikka tõsiselt Prantsusmaa trooni üle järele mõelda, siis Hiiumaa on selleks igal juhul täiesti sobiv paik. Ja seesama Ungern-Sternberg, temal on ka jälle merenduse ja päästetööde ja igasuguste muude asjadega väga palju tegemist ja ta oli lähedal sellele tornile tema aeg, kui see torn, õigemini tema ajast juba tema poja aeg ta oli natukene enne surnud, kui see torn ehitati, aga kogu see lugu on väga lähedal sellele samale ajale. Aga kui sellest tuletornist edasi veel rääkida, see koht ise on selline, mille puhul me ei tea, kuidas see nimi Tahkuna on tekkinud, et Paul Ariste on öelnud, et see on kindlasti tahu nina või tahk kui sellist ihumise kivi. Aga vanu nimesid lugedes meile tundub, et see on pigem tagamaa või tagumine maa. Kui tulla sealt saare poolt ja maa poolt, siis see jääb ikka väga kaugele, see nina on asustusest kaugemal, kuigi siin see väide on natuke ebatäpne, sest eri aegadel on olnud siin erinevat asustust ja siin on olnud rootslaste küla. Ja võib-olla eestlaste jaoks hiidlaste, teiste hiidlaste jaoks eestikeelsete hiidlaste jaoks oli ta selline tagama, aga pisikesed külad rootslastega, nende jaoks oli ta võib-olla Simpernes ehk siis Sibernes ja, ja võib-olla see on tulnud ka mõnest laevandusega seotud sõnast, arvatakse, et ta nagu laevanina igal juhul on olnud üks maanina ja vaevalt, et ta suure ja külma Siberiga on seotud, ehkki ta on Hiiumaa põhjanina. Ja siin on toimunut kuidagi kogu aeg mingisugust jõukasutust. Et need rootslased saadeti meilt välja, torni veel ei olnud. Aga hiljem on siis saadetud siit välja ka need järgnevad asukad, sest siis oli tal täpselt samasugust militaarset tähendust tormates seda kogu aeg niimoodi pealt. Torniga ei ole õnneks suurt midagi juhtunud. Paljudes sõdades on, on tornidega palju asju juhtunud aga Tahkuna tornil on suhteliselt hästi läinud, et konstruktsioonid on püsinud, välja arvatud needsamad klaasid ja, ja prisma klaasid, mis on saanud kuule ja kahjustusi küll. Ja see Tahkuna prisma on osaliselt ka meil Kassari muuseumis, väljast igaüks võib sinna sisse minna ja vaadata, kuidas ta peegeldab maailmale et see prisma teeb inimesi suureks ja igaüks võib ennast näha ka hoopis teises valguses. Ja vaadata, kuidas siis olla ise tuli, teistel on. Et see kõik ju tähendab, et see tuli peab kaugele paistma ja see Runneli välja mõeldud optiline süsteem oli ikka väga suur kasu merendusele ja tule nägemisele. Ja Tahkuna tuli väidetavalt praegu on nähtav 18 meremiili kaugusele. See tähendab, et, et päris kaugele. Ja siinkandis on mitmesuguseid olukordi olnud ja väga paljud inimesed mäletavad või räägivad sõja aegadest, kui siin võeti vangi sakslaste poolt väidetavalt üle 3000 inimese, mis siin olinit segamini enamasti küll sõjamehi, aga, aga ka muid ametimehi ja kõik nad tulid. Osa mandrilt, pagesid, sest Hiiumaa oli 41. aastal siis viimane kants veel selles Nõukogude värskes ja vähe kestnud süsteemis ja kõik nad taandusid siia ja olid sügise tormid. Ja siis siin on ju lugu, et üks mees hüppas tornist alla hirmust ja paanikas. Keegi ei tea, see on umbes nii, nagu see Maria Stella lugu, et ega me ju päris täpselt ei tea, kas seda kunagi on juhtunud. Aga kui ennast inimesena kujutada, et sul on hirm ja sind aetakse taga siis ühel hetkel Sa kaotad kontrolli hirmu üle või sa valitsed hirmu ja kui sa kaotad kontrolli hirmu üle, siis ei ole midagi imestama panevat, et sa hüpatki alla. Sest sa enam ei, ei leia väljapääsu ja seal üleval ei ole, kui sul tiibu ei ole, kuigi noh, lendama hakkamine võiks ju midagigi lihtsamat olla, aga kui sul tiibu ei ole? Me kõik usume, et see võis juhtuda. Sest kui te olete katsetanud, kuidas kamiseb ja kui sa jooksed mööda treppi üles ja kui keegi tuleb raske sõdurisaapaga sulle järele, siis see hirm kasvab iga ülespoole astutud sammuga. Igal juhul on sellised lood kasele torniga seotud, aga muid niisugusi traagilisi lugusid, mina küll ei tea. Kui 19. sajandi alguses Venemaal pandi see tuletorniasjandus väga hästi toimima, oli tõesti tubli mees, kes seda korraldase ajas ja siis oli kõikide tuletornide juures vähemalt viiest kuni kaheksast mehest koosnev teeniaskond. Meeskond ja siin toimus oma elu. Üks asi oli tuletorn ja tule näitamine, teine asi oli see töökorralduselumehed-naised. Siin oli kindel liikumine ja, ja toimetamine. Ükskõik, oli ta siis sõjaväeline, nagu ta enamasti oli, aga siin oli elu ja siis hakati minema järjest rohkem automaatsemaks, automaatsemaksnikume igas valdkonnas muutume. Ja praegu ei ole praktiliselt enam tuletornil inimest vaja kõike sapp kaugjuhtimisega vahest tullakse ja vaadatakse. Ma ei tea, mis tuletorn sellest arvab. See tuletorn on saanud endale ühe teise uue elu. Teda käivad vaatamas suures ilmselt turistid, ometi need objektid, loodusobjektid ja ka need insenertehnilised tööstusobjektid, nad ikkagi vajavad inimest või siis inimene neid, et ma mõtlesin sedasama. Kõpus ülendi, pärna juures või Niinepuu juures, kui inimesed ei vajanud enam seda püha puud, siis tahaks ära kuivama. Aga siis, kui äkki hakkasid seal käima turistid või kui me neid suunasime sinna ja võib-olla rääkisime isegi natuke üleolevalt, et ega me nüüd muidugi sellistesse asjadesse ei usu, aga näete, mis puu kõik on teinud ja inimestel on tähendanud hakkas puu äkki kasvama ja särama ja, ja läks roheliseks. Tegelikult Ta leidis nagu päästerõnga. Ma olen siin seda tornivälist ilmet ja võib-olla sisemisest ka natukene kuidagi ülistanud. Aga kui me mõtleme 19. sajandi asjadele, siis kõikide inseneride koolitus oli niivõrd hea, nad tulid 18.-st sajandist, mis oli ilus, seal oli väga palju elegantsi ja kaunidus. Nad jätsid alles lakoonilised ilusad detailid ja töötasid need välja. No ma ei saa öelda, et kuldlõikeliselt, aga mulje järgi oli see justkui kuldlõikeline lähenemine. Ja kõik need ehitused, ka tööstushooned, näevad välja ilusad. Ja keegi ei loo selliseid karpkaste, mis peaks toimuma kiiresti ja lühikeseks ajaks. Sest nad minu meelest ma ei ole muidugi ju selle ala asjatundja, aga minu meelest veel 19. sajandil hoolimata sellest kiiresti tööstuslikust arengust suurem jagu inimesi mõtles, et asju tehakse igavikulised asju tehakse pikaks ajaks. Aga 20. sajandil hakati asjade valmistamisel määrama, kui kauaks ajaks me seda teeme. Ja nüüd varsti me oleme jõudnud uuesti ajajärku, kus meist ei jää peaaegu midagi järele. Me võime öelda, et seal võib-olla hästi hea. Või on see hästi all, ma ei tea, kui ma mõtlen sellele, mida ma vaatasin Aafrikas, et et väga hästi toimiv elu. Et inimene sünnib, loob ja see kaob ka tema eluaja jooksul kõik ära, isegi surnuaedu ei ole lõvisev vesi vanema ära, see on väga hästi. Ja kõik, mis on tehtud, on sellest samast looduslikust materjalist, ainult üks plastmassämber satub sinna, eks ole, ja selle puhul ei tea, kuidas ta käitub. Aga see on nagu väga viimasel ajal juhtunud või mingi klaaspudel, aga enne on see, et kõik, mis õnnihkust savist ja Holest, see vajub sinna täpselt samamoodi tagasi. Ja kogu aeg elu toodab ennast või taastoodab üheks kaheks põlvkonnaks ja kaotab ära. Nüüd meie oleme loonud väga kestvaid asju keskajast alates, kõik püsib ja me harjume sellega ja me arvame, et see on kaunis. Siis me loome väga kuid asju ja mis ilmselt ei püsi aga kaua aega nad lagunevad, kui neid lammutanud nutku lagunevad ja lagunevad, nad on kohutavalt koledad ja see ei toimu kiiresti. Ja nüüd me oleme aru saanud, et asi peab lagunema kiiresti, nii et me oleme loonud plastmassid, mis hakkavad kohe kobrutama, nii kui juba oled ta käest pannud selle ühekordse kasutusega topsi ja juba ta laguneb. Aga me tegelikult ei tea, mida ta nagu õieti endast järele jätab ja, ja mis me selle kogu selle asjaga, mis ta kaasa toob, hakkame, ja siis võib öelda, et meie ajast jälle peaaegu midagi ei jää, aga võib-olla see suur lagunemine ainult on nagu üks selline märg. Et selles mõttes, kui vaadata iga tõepoolest iga trepiastet iga detailiga nuppu, siis see ei ole ju mõeldud ilu nautivatele, inimestele, jalutuskäikudeks, et vaadata, kui ilus on, tal on hoopis teine otstarve, aga ometi selle insenerikäsi ja ka ehitaja ja töömehe käsi ei saanudki üldse inetumat asja teha, sest see ei olnud tol ajal ühiskonnale rahastajale üldse vastuvõetav. Ma kujutan seda niimoodi. Ja tellimus ei oleks üldse läbi läinud, kui see ei oleks olnud piisavalt ilus. Kestev sest milleks paigutada oma raha kaduvate asjade peale või kui, siis just kaduvate asjade peale, et see on võib-olla Vilosoofilisem. Ma ei saaks öelda, et 19. sajand oma sellise tormilise muudatusega ja, ja selle muutusega, et, et päike ja kuu mitte hommik ja õhtu ei määra inimese elu, nagu ta maainimesel on olnud, vaid vabriku kell ja, ja mingisugune muu torn ja, ja hääl kellelegi ülemvõimu määramisena hakkas otsustama. Et selles mõttes 19. sajand ei ole võib-olla kõige, kõige uhkem, ta on järjest pannud meid jooksma millegi suunas, mida me täpselt ei tea, kuhu me jookseme. Aga me võime küll väga uhked olla, et midagi, mida me praegu saartega ja saarelisusega ja merega seostame on Hiiumaa tunnusmärgiks saanud, need on need tuletornid. Kui mõnda aega tagasi, siis nad tõepoolest tundusid hiitlasele pigem sellised võõra jõutunnis märgina. Et see oleneb, mis ajas asja arutleme ja kelle pilgule kivimi asju vaatame. Ja mõeldes sellistele igasugustele seostele, siis see on niisugune Keer, trepiline tuletorn. Ja see on nagu mõneti labürint küll selgesti arusaadav, lähed sisse, jõuad välja ja tuled alla. Aga siinsamas Tahkuna neemel on olnud ka labürint kividest. Labürint on jälle üks selline salapärane asi, et keegi päris täpselt ikka ei tea milleks seda vaja oli. Igal juhul, kui vaadata selle labürindi peale ülevalt alla, siis siis tekivad mingisugused seosed, et see oleks nagu omal moel niisukene tuletorn või majakas kellelegi, kes on ka midagi kaotanud või püüab midagi kätte saada nende toimingute abil, mida ta seal labürindis teeb. Seda labürint ei ole enam need kõik, mis siin praegu on näha, need ei ole enam need päris originaalsed, vaid on asjahuviliste poolt taastatud ja, ja võib-olla ka natuke rikutud, sest igaüks arvab, et ta on labürindimeister, nii nagu me võiks idades arvata, et me oleme tuletornimeister, sest me oskame tuleposti otsa panna kindlasti, aga see veel ei tähenda, et see kõik on kokku tuletorn või et labürint toimib oma jõu ja väega, kui kivid on niimoodi maha pandud. Labürindi ta on maailma üks suurimaid saladusi, neid on olnud väga paljudes kohtades, neid võib leida süüria vaasidel ja neid leiab kirikus näiteks Soomes Sibo kirikus ja neid leiab tuulikutest kindlasti. Ja neid leiab näiteks turul lossi akna peale, seal öeldakse, et see eksitab vanakuradi, et ta ei saa, siis ei tule toime. Et sellepärast me täpselt ei tea, mis on. Samas on peaaegu alati sinna keskele kujutatud noort tütarlast. Ja seda on meil nimetatud meremeeste mängudeks, aga see ei pruugi veel ka midagi tähendada. Väga palju on neid näiteks Põhjamaades, Inglismaal igal juhul mere ja merenduse ja, ja veeäärsetes kohtades on neid küll kaljudel, kividest, küll hekidest ja ta ei ole labürint meie kujutluses, et ta on kõrge, lähed sisse, eksid ära, vastupidi, sa näed kõike. Aga sa pead midagi seal tegema, et see toimiks. Keegi on öelnud, et seal on positiivsed ja negatiivsed jõud ja neid siis süsteemselt läbides ja liikudes taastad oma energiat. Ma räägin ainult seda lugusid, mida ma olen kuulnud, sest tegelikult antakse välja tervet ajakirja labürint idest ja see on maailmas väga põnev teema. Tehakse lintidega labürinti, ted tantsusid. Aga üheksat näiteks on olnud see, et see on ikkagi sigivuse ja järjepidevuse tagamise mehhanism. Et ka näiteks naised, kes ei saa lapsi, siis teatud toiminguid tehes seal labürindis see võime taastub. Kuna labürint on, on mõneti ka niisugune naise ema ka kujuline. Need on ühed sellised arvamused ja kuna noort tütarlast on alati seal keskel kujutatud, et mis siis on need rituaalid täpselt olnud ei julge mina öelda, aga igatahes üks labürintidest, nii on ta kirjas, vähemalt 1912. aasta Ta dokumentides veel oli siin Tahkuna otsas. Aga media Gustaks kõrvuti sele tuletorniga ilmselt suhteliselt lähestikku. Ja, ja praegu on meil alles üks natukene rikutuna Reigi küla taga, kutsar rannas märgiti, et võiks veel olla ja mõned järel tehtud labürint on nüüd juba üksjagu, aga, aga see on juba teine teema. Et sellega, et meil on teate Tabürintidest. Me oleme väga tihedalt seotud Põhjamaade niisukese vähemalt rannikualakultuuriga, sest tõesti britid on enamasti rannaäärsetel alal. Majakavahid olid peamiselt täiesti võõrad inimesed. Nad olid sõjaväelased ja nad olid kinnisel territooriumil ja eriti siin, Tahkuna, kui ta nõukogude ajal oli põhjatipus ja väga suled tala siis ka varem olid nad Tsaari-Venemaa ametnikud või ütleme, sõjaväelased ja sellepärast see suhe nende majakavahtide ka on olnud kohalikele inimestele peaaegu olematu. See ei ole nii, nagu me oletame, et keegi läheb väikese saare peale või ükskõik sinna romantiliselt majakavahiks, et ta ei peagi nagu seal midagi vahtima, aga ta saab olla nagu looduse rüpes ja tal on ka üks seljatugi, tal on üks majakas, ükskõik kui suur või väike siinse oli jõu ja võimu sümbol. Et Kõpus natukene hajus, see asi, et seal tulid, et eestlased natuke varem. Ja võib-olla on ka selles, et, et kui nüüd võrrelda lihtsalt Kõpuga lõpus oli mingi muu asustus, sealjuures oli ka majakavahtide küla peaaegu tekkis või majakad teenindavate inimeste küla ja kogukond, kes pidi igasuguseid asju seal toimetama, puid varuma, seal kõik oliniga pikem ja vanem lugu siis Tahkuna jäi sellesse kummalisse aega, et kõigepealt pärast Krimmi sõda ja eriti pärast Vene-Jaapani sõda 20. sajandi alguses Venemaa sai aru, et, et tal on merenduslikult väga kehva seis ja see portar tuur ja kõik, mis asjad seal olid ja pärast seda majakatele ei pööratud enam mingit erilist tähelepanu, hakati tegelema sadamate ja laevadega. Ja kui see majakate aeg oli 19. sajandi algusest kuni siis selle Tahkuna ja natukene peale seda aga pärast, et juba 19. sajandi lõpu kümnendit ja 20. algust siis hakkasid üldse igasugused uued ajad ja sõjad ja muud sündmused, mis kestvat majakavahtide kest lugude tekkimist ei lasknud sündida siin küllap neid lugusid kusagil on, aga need ei ole meie kõrvus peas. See, kui palju keegi on rändav ja vaikne, on üks kummaline asi ja, ja samas. Ma ei teagi, miks kogu aeg peakski veerema selles mõttes, et, et see, kui keegi on paikne, seda peetakse meil nagu paheks tänapäeval, aga kui keegi on paikne, siis minu meelest on see midagi sellist, mida võiks hoopis esile tuua, et keegi oskab olla ja ja elada. Et võib-olla tõesti, et mõni, kes igatseb merd, on meresõitja olnud, siis ta saab sellest tuletorni olemisest paremini aru ja vanas eas merd ei sõidetud, kuigi need majakavahtide lood alati ei ole. Nii, need ongi võib-olla siis natukene kahekümnendatel kolmekümnendatel ja natukene nüüd praeguses ajas on majakavahtide lood sellised, et oh, ma tahaksin seda üksindust ja seda majakat ja, ja siis ma loon ja luuletan ja käin trepist üles-alla. Et see on noh, midagi võib-olla noh, sellest on loodud mingisugune luuleline kujund või me võime siin Kristiina Ehinit lugeda või, või kuidas, et ma lähen ja proovin, kuidas on olla üksinda ja ma tegelikult katsetan omaenda piire. Majaka toel on mul selle asja mulje, et ma ei saaks öelda, et see on päris majakavaht, vaid seal elu majaka juures. Aga ma soovitaksin kõigile soovitanud lugeda ühte raamatut. Tundra esimene merereis. See on Artur Oodo ränsum on kirjutanud selle 20.-te aastate alguses vist 22 ja see on taas ilmunud siin ma ei tea, kümmekond või natuke rohkem aastat tagasi ja seal räägib üsna palju eesti erinevatest kohtadest ja sealhulgas ka Hiiumaast ja see rakondraan purjelaeva nimi. Ja seal on üks eraldi peatükk Hiiumaale tulemisest ühel teisel reisil. Ja seal siis autor, kes on üsna tuntud inglise ajakirjanik ja, ja lastekirjanik ka olnud. Ta tuleb jahiga ja, ja ta näeb, et seal rannal keegi ehitab laeva. Ja see laev on kuldne ja päikeses ja ja uhke ja ta jõuab sinna rannale, seal rand on täiesti tühi. Seal ei ole mitte midagi, see laev on ja siis, kui ta seda rada mööda jõuab lähemal, siis ta näeb, et laev tegelikult vajub maa sisse, on juba kõik ära mädanenud pealt keegi ehiti, täiesti värsked lauad. Ja ta ei saa aru, miks peaks sellist laeva ehitama, mis kunagi enam merele ei saa minna, siis ta läheb seda rada mööda edasi ja jõuame väiksema ajani ja ta kirjutab seda sellist olematut interjööri ja ühte vokki voodit ja läheb veel edasi ja siis tuleb äkki nagu suvel osast välja üks hõbehallide juustega vanamees. Ja tal on sellised meresinised, sügavad silmad ja, ja nad räägivad inglise keeles, tulija ei oska muud keelt, aga siis ta kirjeldab, kuidas mees kangutab neid sõnu kusagilt sügavalt ja puhub tolmu nende pealt ära, aga nad suhtlevad. Ja see kirjeldus tegelikult räägib sellest, miks mõni inimene teeb seda, mida kellelgi vaja ei ole, sest see on tema enda igatsuse unistust ta kogu aeg teeb ja miks ta elab paigal, võib-olla ta on rännanud maailma läbi selleks majakas, see võib-olla see sinu oma laev või sinu koht, kus sa elad ja oled, aga see kirjeldus on väga ilus, minu meelest see avab võib-olla midagi sellest, miks üldse sinijumal veel keegi elab, sest et maailm tuiskab kusagil mujal ja siin ju ei ole, ei ole midagi niisugust asja, miks siin peaks üldse veel elama? Arvab mõni, eks asjad tuleb endale selgeks mõelda, aga samas selge on ka see, et elu sunnib teinekord elama. Me peame teistes oludes ja me ei saa ainult selle maa ja merega toimetulemisega tänapäeval hakkama, et ma ei saa ka öelda, et ma näiteks ühel hetkel võib-olla ei ole sunnitud siit ära minema. Kui oli küsimus, et kas ma tahaksin kusagil mujal elada siis ma ilmselt tahaksin elada Tartus. Eesti mõistes, aga võin, ma tunnen seal lihtsalt võib-olla kõige turvalisemalt, kui see peaks olema linn. Aga samas mul jääb puudu sellest merest, ma ei saa selle Emajõega seda asendada ja, ja need tuuled ei ole seal samasugused ja kõik muud asjad, aga aga seal on midagi muud, mis hetkeliselt võiks seda asendada. Päris hiidlane Helgi Põllo kõneles teemal tuletorni vaimust ja põimust. Täname koostöö eest teatromit ja arhibelaagi. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2010.