Vikerraadiokava jätkub saatega Eesti mereväest kuid kõigepealt on meil edastada kaks teadaannet. Üksik-sidepataljon ootab oma veterane pidulikule rivistusele pataljoni 82. aastapäeval, mis on 21. novembril kell 11. Niisiis tuleval teisipäeval kell 11. Samal päeval kell 15 toimub Tallinna kesklinna sadamas seitsmeteistkümnendal kail Eesti mereväevastse lipulaeva Admiral Pitka üleandmistseremoonia. Tuleval teisipäeval, 21. novembril on ka Eesti mereväe 82. aastapäev. Ja kui nüüd kalendris edasigi järge ajada, on ka tänasel päeval oma tähendus Eesti mereväe ajaloos. Täna, 18. novembril 1918 heisati Eesti riigilipp. Sakslastelt üle võetud endisel Vene suurtükilaeval Bober. Sõjalaevale anti nimeks Lembit. Eesti vabadussõjas osales Lembit meie merejõudude edukatel operatsioonidel Luuga lahest Riia laheni. Ühest laevalipust räägiti läinud aastal suure Tõllu pardal, mis jää murdjana ei ole just sõjalaev, kuid vabadussõja aegu oli oma roll temalgi. Kõnelemas. Paavo loosterg. 1918. aastal kuulutati välja Eesti vabariik. Ja kohe sattusime saksa okupatsiooni alla. Selle lõppemisel oli Tallinna sadamas suured hulgad igasuguvarustust, relvi, kallist merekaablit, sidevahendeid ja muud, mida me nüüd tunneme värvilise metalli nime all. Otsekohe tekkis hulk inimesi, kes seda varandust püüdsid oma parima arusaamise kohaselt ära kasutada. Nende hulka kuulusid pagevad saksa vägede esindajad, meie töölist, kommuuna esindajat, igat ja muud sorti ärimehed. Kuid oli ka neid, kes seda parandust hoidsid ja kaitsesid. Selleks, et vastsündinud Eesti riik saaks funktsioneerida ja ennast kaitsta. Tolleaegsed Tallinna sadamakate kapten Oskar Treiman Toomara ja sadamakapteni abi kapten Johannes loostverit. Õige pea moodustati Eesti merevägi ja mereväestaap. Mereväe staabi, mereväe mereside ja ujuvate abinõu. Abinõude osakonna ülemaks määrati kapten Johannes Loosberg. Selleks puhuks, kui tema üksus marssis esimesel vabariigi aastapäeva paraadil, laskis tema valmistuda Eesti lippu. Selle lipu võttis kapten Lothar kaasa ka Soome. Kui tema 1922. aastal läks Helsingi, et vastu võtta Tartu rahulepinguga Eestile määratud jäälõhkujat Suur Tõll, mis tol ajal kandis nime laine mainet. Libule kirjutati Helsingi 20. 11. 1922 Väinanaine. Preiliks Akel, kes oli Eesti saadik Soomes Ilosberk Emil vesterinen, kes oli Soome saadik Eestis ja Elmar kiruta. Välisministeeriumi esimene sekretär. Lipp heisati Helsingis Suur Tõllu ahtrisse. 1944. aastal lahkus kapten klooster Tallinnast samal päeval, kui venelased siia sisse tulite. Kogu oma maise vara kandis ta kaasas oma seljakotis. Ja selle hulka kuulus ka suurde ahtris lehvinud Eesti lipp mille Saaremaasõja, aga eks see Saksamaa, Rootsi, Kanada, Ameerika Ühendriikide, jälle, Kanada, on säilip nüüd suurde õlule koju tagasi jõudnud. Ärajate, palun võtke vastu. Nii-nii palju südamevalu on näinud. Ja hoidke seda sama hoolega. Seda siiani. Selline on siis ühe laeva lipu lugu ja kommentaarid oleksid siin liigsed. Eesti merejõudude formeerimist alustati 21. novembril 1918. Vabadussõja ajal, kui sõjavägede peastaabis moodustati mereväeosakond. Esimeseks mereväe ülemaks nimetati tulevane kontradmiral Johan Pitka. Eesti lipu all ei peetud vabadussõjas suuri merelahinguid. Edukad olid mitmed dessantoperatsioonid. Ühest sellisest kõneleb sõjaajaloolane Hannes Walter. Nüüd, kui rinne hakkas stabiliseeruma ja Eesti oli saanud korda oma esimesed laevad siis algasid kohe rinde maarinde toetuseks kade salvid väikese koosseisuga dessandid punaarmee tagalas. Ma räägin teile ühest väikesest operatsioonist mahult väikesest, aga see ilmestab seda, mida võib nõrgem pool psühholoogiliselt ära teha. Kui selleks on piisavalt algatusvõimet. Nimelt 23. detsembril seal siis jõulureedel 1918 kogu Eesti tolleaegne laevastik, suurtükipaat Lembit, meie selleaegne suurim sõjalaev ja kaks õige pisikest vahilaevalaine lood läksid merele ja nende pardal oli pisike dessantmeeskond 32 meest, kes siis töökatel Tallinnast siirdus ida poole. Ja hommikul vastu hommikut saabus Kunda lahte, kus neid kohtasid kaks Suurbritannia meile appi saabunud hotelli hävitajat. Hommikul kella 10 20 ajal 10 20 avasid siis nii Briti kui Eesti sõjalaevad. Ture Kundale andsid tuld umbes 20 minutit ja siis maabus see väike eesti meredes saanud. Kundas oli punaarmeel umbes kolmesajameheline garnison. Jalaväepataljon, mis selle tulelöögi tõttu on juba realiseeritud ja sisuliselt laiali jooksis, kuid kaotas ainult neli meest langenud täna ja kaheksa sattus siis meie vangistusse eesti peredes zombi käes oli Kunda. Ainult mõni tund pärast seda läks dessantlaevadele tagasi ja kella kuueks õhtul oli hobusepill tagasi Tallinnas. Selle tegelikult episoodilise sündmuse mõju ei teadnud selleaegne eesti väejuhatus ega ei ole osanud õieti hinnata sõjaeelset Eesti sõjaajaloolased näiteks kaheköitelise, Eesti vabadussõja ajaloo kirjutajad. Selle sant, iseenesest tähtsusetu sündmus, vallandas punaarmee kõrgemas juhtkonnas sõna otseses mõttes paanika. 25. detsembril andis Nõukogude põhjarinde juhataja seitsmendale armeele seitsmenda armee lõik oli siis Eesti rindelõik väga närvilises vormis koostatud käsu milles käskis likvideerida vaenlase dessant Kundas, mis selleks ajaks oli juba ammu Tallinnas. Ja sellest 30-st mehest natuke rohkem kui 30-st mehest sai Nõukogude selaegsete staabidokumentides Soome jalaväe rügement mis olevat briti sõjalaevadelt maabunud. Kundas tähendab psühholoogiline tõsiasi või psühholoogiline tõrge oli see, et Soome on ühe jalaväerügemendi jõuludega sekkunud Eestis toimuvasse sõjategevusse maa puud Kundas ja see ekslik arvamus jookseb läbi umbes kahe nädala jooksul kõikides tolleaegsetest punaarmee rinde ja armee dokumentidest. Selleks, et seda situatsiooni kontrolli alla saada moodustati spetsiaalne punalaevastiku üksus, mis siis saadeti Tallinna suunas mereluuret teostama, võimaliku vaenlase jõudusid välja selgitama. Nende hulgas politseis ka kaks Nõukogude miiniristlejat, nagu perede bioloogia ütleb Eesti terminoloogia järgi hävitajat Austraalias Spartak, mis tarinaal langesid inglaste kätte ja anti üle hiljem Eesti mereväele ja panid tegelikult siis Eesti mereväele. Paluksin ka see operatsioon oli inspireeritud sellest päikesest Kunda Tessandist. Ja kui nüüd ajas veidi ette rutata või ütleme siis ajas edasi minna, siis tegelikult maksis see väike operatsioon koha kogu tolleaegsele nõukogude balti laevastiku juhtkonnale. Nimelt tagandati seoses saamatusega rinde mereäärse tiiva julgestamisel balti laevastiku Bulanipumise balti laevastiku juhataja admiral Alt laator väga venepärane Rimi ja vahetati siis välja veel terve rida kõrgemaid ohvitsere. Eesti poolele aga tähendas teatud siis psühholoogilist murrangut. Algas pidev torkimine vastase tagalas, sügavamal tagalas meredessantide abil kuni siis selle Utria dessandile, mis oli esimene, mida inglise laevastik ei julgestab. Mida Eesti laevastik viis läbi ainult oma jõududega, nii et see sündmuskohal tähtis ka, ma ütleksin siis Eesti merekaitse nii-öelda täiskasvanuks saamise aspektist, Inglise laevastik koridori taustal, et ta on Tallinna reidil ja ta võib tegutseda. Aga Utria dessant viidi läbi ilma inglise laevastiku osaluseta ainult Eesti merejõudude siis oma jõududega. Ja teiseks oli seal muidugi esimene operatsioon, kus täiemõõtmelised oli rakendatud Eesti merejalavägi. Meie soomusrongide ja soomusautode isa, nagu seda öeldakse admiral Pitka nende dessantide puhul, millest ma kõigist ei rääkinud, ma rääkisin ühest majaksin Kundadesse, andis teid, oli kokku seitse kuus tükki veel peale Kundades santi, mitu korda Loksa ja nii edasi lühe dessantide jõuks või mida kasutati, olid tegelikult siis ühelt poolt laevade madrused, kellele anti lihtsalt jalaväelase relvastusse, saadeti laevadelt maale ja teiselt poolt siis vabatahtlikud olid Kalevi maleva liikmed, seal siis Kalevi spordiseltsi Vabatahtlikud, jaga õppursõdurid, kes siis vabatahtlikult ennast nagu sellesse tasand meeskonda üles andsid. Aga operatsioonide käigus selgus, et et on vaja eriüksust mis oleks spetsialiseerunud meredes, saatidele ja nii ka siis, kuuendal jaanuaril 1919 moodustati meredes pataljon ehk siis Eesti merejalaväeüksus mille koosseis oli umbes 400 meest, aga minul oli rügemendi automaatrelvastus. Leida veel kedagi vabadussõjameredessantide käinutest on tänapäeval juba lootusetu. Kuid raadioarhiivi helilindilt võime sellist meest kuulda. Meil oli õnne salvestada tema mälestusi, kui juba võis vabadussõjast rääkida ja veel oli rääkijaid. Paul Purre astus vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste pataljoni, aga esimesed dessandid tegi kaasa oma üksusest hüppes, olles. Kas see oli järgmisel päeval või ülejärgmisel päeval? Korroti dessant uuesti, aga seis oli juba Kalevimalevast, siis oli lainel lood, siis oli see see Lembitu dessantrood oli ka juba suurem ja seal veel mingisugused üksul jälle pimedas maabusime, aga mina suurt last ei saanud, ei olnud vastaselt, ketas elasid, jooksid laiali, Lembit, siis tulistas ka natuke intensiivsemalt ja dessant oli palju kestvam. Mis selle tagajärg oli, see, see merepoolne, punaste rinne sai häiritud ja see mõjutas ka teatud määral sealkandis sõjategevust. Tallinna sadamasse jõudes selgus, et Vambola sattus kuradi muna madalikule ja alistus inglastel. Ja see, kui me sisse sihvakad, laev seisis vähe paremasse Külde külge kallakuga seisis kai ääres eesti lipp peal. Noh, sellega oli siis sõjategevust, sedapuhku lõpus, aga mina olin kooliõpilaste pataljonis. Ja kui ma kooli läksin, kutsuti pataljoniülema juurde. See oli leid hambel näitajat lei tammel ja kurja häälega, kus ma olin. Ma olin väejooksik ja põrgeib mind kohe nii kõvasti läbi täitsa ja lubas mind kohtu alla anda. No ma vist läksin nii võt perest ära. Et tal vist hakkas minust kahju. Ühisküsisin natuke leebemalt. Et kus ma olin, ma rääkisin puht. Käisin Kahest Loksades andis. Ta vaatab mulle otsa, patsutas õla peale, ütles tubli poiss. Kuid minna võib, aga tuleb küsida ette kanda. Nii. Isalikult õpetas mulle siis seda sõjaväekorda ja nii edasi sain jälle targemaks. Ühel päeval rivistati kõik terve pataljon sisse selle kooli aulasse ülesse ja öeldi. Mõtlesime, no nüüd tuleb üks vana vana halli, väideti kindral. Äkki antigi valvel, pataljoni ülem siis raporteeris. Ja Laidoner pidas siis kõne. Rääkisid nii, et tema on käinud kõigil rinnetel nii põhja- kui ka lõunarinnetel. Oleme jõudluse kogunud ja oleme juba kaitsele asunud ja isegi pealetungile, kuid vajame veel julgeid noori. Mina läksin peredesse. Olin poolest saadik sõjamees poolest saadik meremees. Pitka tuli siis korra meile sinna dessantpataljoni ja teatas, et meredessantpataljon saadetakse lõunarindele. Merede dessantpataljon ja igast laevast teatud arv mehi. Lembitu pealt võeti ahtri 120 millimeetrine suurtükiasetati sadama teha spetsiaalselt ehitatud platvormile. Vot seal siis lõunarindel seadis, siis läks sõjaks juba siis, kui oli juba oli. Dessantpataljon oli juba, see formeeriti niimoodi, et oli esimene teine rood. Olid siis need noh, mobiliseeritud kolmas oli äranditult koolipoisid, vabatahtlikud koolipoisid. Rahuaja merejõududesse võeti poisse aega teenima kaks korda aastas, esimesel aprillil, esimesel novembril. Suvekuudel oldi navigatsiooniõppustel laevadel arved. Lints, kelle mälestuse järgnevas loeme, sattus miini veeskele Ristna. Seal tehti selgeks miinide materjal, osa Õpetajate miinide vettelaskmist ja välja traalimist. Erilise armastusega õpetas laeva pootsman klaasi kella löömist, kellel see hästi välja ei tulnud. Selle saatis laeva trümmi, kuhu oli üles riputatud vana ämber, mida pidid taguma nii kaua, kuni pootsman arvas, et aitab. Ühel ilusal päeval olime laevaga keset Soome lahte, meenutab arved Lints. Pootsman selgitas välja, kes uutest matustest ei oska ujuda. Merele olid päästepaadid, päästerõngad ja head ujujad ning head sukeldujad. Kõik noored võeti laeva pardale rivisse. Igaühe käest küsis pootsman, kas sa ujuda oskad? Kes ütles, et ei oska, sellele andis, sai jalaga tagumikku ja mees oligi üle parda. Kes ujuda oskas, sellel lubas pootsman armulikult ise üle parda hüpata. Kisa-kära oli palju, kuid poole tunni pärast oskasid kõik ujuda, mitte keegi ei uppunud. Kus sa ikka põhja lähed, kui all on 100 meetrit vett? Saate järgmine jutustaja, Juhan Kalde läks aega teenima aastal 1929. Et aga mehest mereväelane tehti olnud otsustav sõna vallavanemal. Ütles, et värk. Meil on üks niisugune mees, et hele, paneme mereväkke ja see oli siis see oli Haapsalus 29. aastal ja ja paindlik mereväkke ja siis olin kaks kuud oli merevekkima, aga siis siis määrati mind sinna miinilist lennuki peale. Kas vallavanem oli siis nii kõva mees, et määras mehe, kuhu tahtis, no temal oli sõna, võimuõigust paistis olevat tuttavad kõik siin maakonnas komisjonis ja te olite lennuki peale ja see lennuk müüdi ära 33. aastal Peruusse õpetasite Peruu madrused välja ja nad olid väiksed mustad mehed ja meil olid niimoodi laevu krussis, poomid olid väljas ja paadid olid seal all. Häire korras, lasti tõmmata, paadid ülesse ja siis oli mõlemil pool poorsed, nimetad looprilt sena, kummagi vool oli 15 meest, siis tõmmata üles, aga nemad ei jõudnud üldse küljest tõmmata, sõitsid reidil pommid välja, seal paadid all. Ja söök oli meil erineb, meil oli hommiku Elingas ja võitükk ja must kohvi ja leib. Ja nendel oli riisipuder ilma soolata ja suured sibulad olid seal sees, jah. Nii et me pakkusin nendele toitu, siis nad hakkasid suust kraapima välja seda ering soolane, liiga nendele klapitleja küll. Jah, mul seal on niisugune asi, on meeles, mul Välbleja ärasõitu ka nägite, kui need laevad lahkusid Tallinna ja ja siis nad olid natuke õppinud ja siis sinna läks meeskond peale, mis viis nad. Teises ja teatud lihtsalt remont. Ja siis nad läksid Peruusse minu arvamusele oli see üks vale tegu selle pealt, need laevad ei olnud mitte nii vilets telk, me hoidsime need ja remondid ja kõik need korrad Kunda lahes oli veel see sõit proovisõit ja siis ta tegi täielikult maksimumi välja, see on 33 sõlmneva ehk siis 33 miilil tunnis ja see oli selle aja kohta küllalt suur kiirus ja oli need olid väga head laevad olid ja. Ja siis see Kursi laevade äramiik oli ja siis tuli pärast väljadega, tegelikult see oli Tõnissoni ja juut levele. Olid need müüjad. Aga see oli vale värk, vana rauana müüdi maha ja nad ei olnud vanaraud, ei olnud korras. Ja siis teedki need allveelaevad selle asemele. Ja allveelaevade sihtkapitali kaudu oli see allveelaevade hävitaja, mis jäi Inglismaale enne sõda. See oli valmis, seda ära jäi toodetena. Me ei tarvitse ühineda jutustaja arvamusega vabadussõja sõjasaagi laevade Vambola lennuki müügist Peruu-le. 1937. aastal heisati nende asemel Eesti lipp Inglismaalt ostetud allveelaevadel Kalev ja Lembit. Need olid aga oma ehituselt ja varustuselt tolleaegse tehnika viimane sõna. Üks vana heliplaat elustab selle juuni päeva aastal 1937, mil rahvas tuli Tallinna sadamasse uudistama Eesti merele uhkust. Uut allveelaeva reporteerib Felix Moor. Kogu aeg praegu raudteekuulajat toimub rongkäigu ületory, vihkamine. Merekaitseliit joonud. Ka mereskaudid on saanud. Kõige pean kuulda, meil tervitus. Tervituskõne peab veeteedevalitsuse direktor, insener Aavik. Rongkäigu ümber on praegu kogunenud ka õige tublisti publikut. Kogu rongkäik, mis sadamasse saabus, on tihedalt palistatud kuubikud. Kõnet pidama viilide valitsustele. Alustanud rebajad täna. Merenduspäevad on täna väga igav, ragiseb töö ja müraga sära, on sadamal pidupäevad. Ja vana Tallinna sadam on olnud alati suursündmuskohal. Tulivad veel vabadussõjaabi mere poolt univad nõiad, hiidlased, saarlased meie poole. Ja täna üheksa teelt tiimilt kordab pühitseda oma püha verepüha. 1939.-ks aastaks oli välja arendatud Eesti vabariigi merejõudude struktuur, laevastik, rannakaitsesüsteem ning tagalabaas oli moderniseeritud ning käivitatud mereväelaste ja ohvitseride väljaõppe süsteem. Merejõudude juhatajale allus merejõudude baas sõjasadam Läänemere laevastiku divisjon kaheksa alusega, Peipsi laevastiku divisjon kahe alusega ning merekindlused, mille koosseisus olid aegne komandant tuur seitsme patareiga, Naissaare komandant tuur nelja patareiga ja Suurupi komandant tuur. 1939. aasta sügis tõi baaside lepingu ja Vene sõjalaevad ka Tallinna reidile. Ülemistelt startinud Soome reisilennuki Kaleva allatulistamine Keri saare kohal. Järgmise aasta 14. juunil oli esimene märk alanud õhu- ja mereblokaadist. Paari päeva pärast oli Eesti okupeeritud. Mereväes valitsenud meeleolusid meenutab vabadussõjaõppur sõdurist mereväeohvitseriks tõusnud leitnant Paul porri. Meeleolu väga rasket, no masendav. Verre jõudude staap, see aeti välja sealt oma endises kohas, see oli kusagil laia tänaval, sai mingisugused ruumid ja ja, ja nii edasi ja nii edasi. Ja päeval oli siis nii, et anti käsk tuli üks veoauto sinna pandi lippudega, kaeti ümber ja ja siis seal üks Venemaa eestlane pidas kõne. Nii ajakohase kõne sõjasadamast sõjasadamas ja mina olin siis Sulevi peal ja anti korraldus ja ja siis tehti korraldus, et Eesti lipp tuleb sel kellaajal vaikselt maha lasta, alla lasta ja Vene lipp üle sõjalipp üles. See oli niisugune. Raske asi siis, kui see ilma käsklusi millegita alla lasta. Aga kui see moment kätel oli, siis läksin mina sulepeal ahtrisillale ja andsin taskulipule küsile valvel. Siiskist tekil oli vutid valvelseisaku ja Eesti liplastiate. Tuul sajandiks katkenud Eesti mereväe taastamist alustati 1993. aasta esimesel juulil kui kaitsejõudude peastaabi juurde loodi mereosakond. Samal sügisel anti mereosakonna käsutusse esimene laev laine. Oktoobris 1994 anti mereväe käsutusse mereväebaasina Tallinna miinisadam. Nii on see sadam läinud Eesti lipu langetamist ja taas heiskamist. Sama sadam. 28. augustil 1998. Heisatud on Eesti, Läti ja Leedu riigilipud. Elame kaasa Paltroni sünnihetkele. Aprillis 98 olid Eesti, Läti ja Leedu esindajad kirjutanud Riias alla ühise alalise mereväeüksuse balti mereväe divisjoni loomise lepingule. Eesmärgiks balti riikide koostöö edendamine, julgeoleku ja stabiilsuse tagamine Läänemere piirkonnas. Seda mööda ka kolme balti riigi merevägede koostöövõime arendamine Natoga. Paltroni põhiülesandeks jäävad miinitõrjeoperatsioonid. Hetkel on Tallinna miinisadamas Paltroni pidulik inauguratsiooni. Pressikonverentsil seal on kõik paberid olemas. Kes kuulutas? Milline tähendus võiks olla tänasel päeval, 28. augustil aastakümnete pärast? Ma arvan eelkõige selline lahendus, et midagi olla ära tehtud. Mulle meeldivad kohutavalt kõik need asjad, mis on realiseerunud oma kindel tulem, mida võib silmaga näha, käega katsuda. See on võib-olla kõige tähtsam, sest on peetud palju plaane. On palju tehtud poliitilisi otsustusi. Paljud neist ongi jäänud plaanideks täitmata otsustusteks aga näete siin sees. Kaader seisab ainult sellepärast, et on pidulik päev, muidu ta hakkab täitma oma missiooni Balti merel. Ja see on kõige olulisem. Küllap tulevad põlved. Oskavad hinnata, mida see tähendab, sest üksi ei Läti, Leedu ega Eesti ei jõuaks sõda. Missiooni ei oma majanduslikke organisatsiooniliste ressurssidega praegu ära kanda. Lasteaia oli riigikogu riigikaitse komisjoni tollane esimees Peeter Loorents. Eesti rannajoon ulatub üle 3000 kilomeetri. Arvestades Eesti merepiiri pikkust on Eesti merekaitse oluline osa tõhusate miinitõkete rajamine võimaliku ründe korral. Sellest tulenevalt on Eesti mereväe rahuaja põhiülesandeid, Eesti vete puhastamine vanadest mere miinidest ja meresõiduohutuse tagamine Eesti vetes. Miiniotsimisvõimet parandavad Saksamaalt kingituseks saadud kaks miinijahtijad, mille üleandmistseremoonia toimus Tallinna sadamas. Läinud kuul. Vabariigi peaministrina on täna suur rõõm ja au esita siin selleks, et võtta vastu Eesti liimile kingitud meile sõbralikul Saksamaal. See ei ole esimene abil, mida me oleme Saksamaal saanud. Ja mis veel eriti oluline on see, et tegemist ei ole kunagi mitte ainult lihtsalt laevadega vaid tegemist on ka väljaõppega nendel mehele, kes nendel laevadel teenima asukoht. Ehk siis mereväeon need alused väärtuslikuks täienduseks. Neil ei ole mitte olemas vajalik tehnika ainult miinide otsimiseks, vaid ka nende kahjutuks tegemiseks ja meie vetes, mis alates mitmetes sõdadest on jätkuvalt veel võivad endas sisaldada surmatoovaid, milline on selline tehnika. Äärmiselt vajalik. On ka oluline see, et need laevad, mis saavad olema osa ühtsest Balti eskaadris patronist aitavad oluliselt kaasa ka eesti liikumisele valmiduse poolel. Et NATO liikmena suudaksime täita endale võetud ülesanded kohuselt. Sõbrad ilvio Saksa mereväes mu daamid ja härrad, täna on kaunis päev, mitte ainult mere pääl. Täna võime me täie voli ja õigusega öelda, et 10 aastat koostööd on vilja kandnud. Ülevõtmisele kuuluvad laevad ja nende meeskonnad saavad hakata täitma oma uusi ülesandeid. Elagem nüüd helilinti, kuulates kaasa hetkele, mil laev saab Eesti sõjalaevaks lippude vahetusele. Sulev järjepidevuse alusel annan laeva nime Vambola. Eesti mereväe aastapäeval, 21. novembril heisatakse kell 15 Tallinna kesklinna sadamas eesti lipp taanilt kingituseks saadud regatil admiral Pitka. Eesti mereväe uuel lipulaeval. Jätame meelde, et samal päeval siis tuleval teisipäeval ootab üksik-sidepataljon kell 11 hommikul oma veterane üksuse aastapäeva pidulikule rivistusele.