Tere, olen Pille-Riin Purje. Kutsun teid kuulama Ö-ülikooli unenägu. Aastaajad, paunveres. Oskar Luts on kirjanik, kes jäädvustanud paunvere aastaajad. Kevade suve, sügise viimaks tuli ka talve, mille üleskirjutajaks Arnold Feliks Karu. Ega need Lutsu loodud pildikesed olegi ainult aastajad looduses, vaid ka eluring. Arno Teele Tootsi kiire imelikku Kuslapi Tõnissoni kõigi meile tuttavate tegelaste hingeseisundid elu kevades, elu suves elusügises. Ja nõnda Lutsu tegelaste elu unedena. Ilmuvadki katkendid, mida loeb näitleja Andrus Vaarik. Kitarril saadab Robert Jürjendal kava aastaajad, paunveres on helisalvestatud Türi kevadfestivalil. Lumi sätendav allavaatava käisku heledal helgil. Taevas pole ainsad sky pilvekest liikumas ja pole ka tuult, mis neid liigutakski. Pika sihvaka varju heidab. Üle õrna härmatisega kaetud vanade puude Paulbräkkeiku toorel. Pisut eemal särab tuledemeres suur kahekordne valge hoone mis alles mõne aasta eest püstitatud. Vanade hiiglapuude all on Lasila puude külge köidetud terve rida hobuseid kes tasaselt krõpsutades närivad neile ette pandud märssidest ristikheinu sealjuures tasa helistades kulinaid ka aisakellade helinat mõnelt kuulde. Kuid miski nagu hoiaks isegi hobuseid täna tagasi, et nad püha öörahu liigse krõpsutamisega ei rüvetaks. See salapärane miski hõljub nagu karges talveõhus püha jõuluöö taustal. Kirikus kostab jälle mürisevad oreliheli ja sellele kaasneb koguduse vea valjenev laul. Jõuluteenistus jõuab peagi lõpule. Lõpuks ometi avaneb kirikuks ja hele valgusriba lõikab kiilu kaugele kiriku varjusse. See on nii, aga ainult üheks hetkeks. Siis juba muutub vana paunvere kiriku esisele elavaks. Mustad ja hallid kogud väljunud kirikust sammuvad lume krudisedes ja tasaselt kõneldes hobuste suunas. Hobused, kellel aeg igavaks läinud, muutuvad inimeste hääli kuuldes erksamaks. Hernatavad vaikselt ja mõni helistab pead raputades kulinaid. Pikk, kõhn, väikese habemetutiga vana mees tõuseb kirikupingist, kus ta nagu jalgu puhates on istunud, astub ukse poole, Ühes käes väike reisu kohvri ja teises vanaduse tugi. Läikivaks poleeritud kepp. Jõudnud kiriku uksele, surub ta musta läikiva karvaga torukübara sügavale pähe, astub inimvoolust veidi kõrvale ja pannes kohvrikese maha, võtab taskust villase salli, et seda ümber suu ja kõrvade mässida. Sidunud selle lõpuks sõlme, toetab ta end uuesti kepi najale, haarab kohvrikese käe otsa ja astub pikkamisi udisevale lumele. Palju palju oled sa muutunud nende aastakümnete jooksul, mil mina sind ei näinud? Sõnab vana mees enesele habemesse, heidab pilgu üle kuuvalguses, sädeleva leviku. Palju uusehitusi on siia püstitatud. Aga see vana kirik seisab muutumatult omal kohal. Isegi vanad puud on nagu kasvus peatuma jäänud, et meenutada aega, mil ma siin veel koolipoisina jooksin. Siiski muutust on olnud. Kirikusse on ju heledad elektrituled sisse seatud ilusad valged elektriküünlad vanades krool ühtrites. Aga muu on kõik endine. Ja ka õpetajaluus. Teda pole ma enne näinud. Tõesti imelik. Ühed asjad muutuvad maailmas alaliselt, teised aga püsivad oma endises seisus kaua-kaua. Mõned hobused saanid pöörduvad kirikumäest alla kiusa silla poole, aga seda rada ei pööra keegi, mille ääres võõras oodates seisab. Ei tunne neist küll enam ühtegi sõna, võõras endamisi. Ei jää muud üle, kui pean mõnda peatama või jalgsi minema. Pikkamisi astub ta kirikumäest ühte rada mööda allapoole, jääb siis seisma ja vaatab tagasi. Eemal kaugemal mustab kõrgem metsa fool ja selle ees Valendab kuuvalguses heledam riba. Suurema järv, mida nüüd valge lumevaip katab. Kirikumäest tuleb kellade kõlisedes jällegi terve voor alla, aga need pööravad teist teed. Imelik mõtleb võõras eneses. Kirik seisab nagu ämblik oma võrgus, kus talvised teed hiiglavõrgu niitidena kuuvalgel laiali viivad ja igas küljes kaugusesse kaovad. Ja igal teel on nüüd sõitjaid. Noored ei ole oma vanematelt päritud kombeid unustanud. Jõuluõhtust, kirikusse sõitu kellade helinat. Allsäras ja hiilgas kirik, küünlad olid juba kõik põlema süüdatud. Jõulupuu altari ees tuletas igale kirikulisele meelde, missugune tähtis tund kätte oli jõudnud ja kelle auks ja kiituseks koli tuldud. Kirikumõisa kutse, kes oli küünalde süütaja, toimetas veel siin ja seal seadis mõne küllakile vajunud küünla sirgu ja mõne katki moodul asemele uue. Tema oli täna kah kiriku teenistuses sest lible oli jõulureedel õpetajal ei ütelnud, et temal, see omadus ühel ja selsamal ajal mitmes kohas ametis olla täiesti puuduvat. Õpetaja oli siis ka sellest aru saanud ja kutseril käskinud temale abiks minna. ARNO puges teiste koolilaste vahelt läbi ja jäi oma kohale seisma. Kus saalid? Küsis Tõnisson, kes teise äraolekut väga hästi oli märganud. Tornis vastas Arno. Siin saab ka igale poole, lausus selle peale küsija ja mõõtis teist uuriva pilguga. Jumalateenistus, algas. Teile on täna õnnistegija sündinud, kuulutas õpetaja valju häälega. Jaanuar oli kohe ka tundmus, nagu oleks see, mis õpetaja ütles täna veel selsamal silmapilgul sündinud. Tema hinges asus rääkimatu õnne tundmus. Talle näis nagu oleks midagi suurt ootamatult sündinud, mis temale ja kõigile teistele palju rõõmu pidi valmistama. Ainus asi, mis ta sel silmapilgul soovis, oli, et kõik nii õnnelikud oleksid, kui tema. Kui laulud kõlasid joogel mürisevad kaasa mängis, vajus tema silmis kõik ühte inimesed, lühtrid, küünlad, jõulupuu altari ees. Kõik ühines üheks suureks jumalat kiitvaksi austavaks koguks. Ei olnud sealhulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head. Tema ise kadus lõpmatusse, laulis kaasa inglite kooris Betlema väljal kuna tema ümber paistis imelik valgus. Teda kandsid nägematut, käed ülespoole. Kõrgel oma pea kohal nägi ta teda istuvat oma isa paremal käel. Teda, kelle sünnipäeva täna peeti. Heikka kostis laul. Näis, nagu lauldakse igal pool, nagu käiks lauluhääl üle kogu maailma ja kuulutaks jõulurõõmu. Kui õpetaja palugem ütles, laskus ta põlvili ja palus südamest. Tõustes nägi ta, kuidas inimeste suust hingeõhk valgau näol välja käis. Ja korraga tuli talle ette, nagu olekski see see palve, mis igaüks jumala ette saatis. Niiviisi ühinesid kõigi kirikuliste palved üheks suureks palveks ja tõusid jumala trooni ette, nagu pühakirjas seisab. Temal oli andeks antud, taevaisa ei olnud temale enam pahane. Ja mitte tema üksi. Kõik inimesed, kes kirikus olid, kõik koolilapsed olid jumalaga lepitatud sest ometi olid ju kõik palunud. Kõik olid saanud paremaks ja sellest silmapilgust peale alanud uut elu. Kui jumalateenistus lõppes, tuli ARNO ühes teistega välja, jäi kirikuesisele platsile seisatama. Temast mööda ruttasid koolilapsed, need läksid oma asju, riideid ja kooli, õpetad poolt antud raamatuid ära tooma, et siis minna omaste juurde, kes neid kiriku õues hobuste juures olid lubanud oodata. Arno koolis, kui kaks poissi temast mööda minnes järgmises sõnavahetuses olid. Sa oled ikka üks lehttainapea, sa seisid kõigi selle aja minu varvaste peal, ütles esimene laar, eks võtnud oma jalga ära, vastast teine. No kuidas ma sain võtta, kui mulle teised selja tagant nagu luupainajaid selga tõukasid? Ära hakka jõhisema siin nüüd Sul alati vaja haukuda, pea vahel vahet, minu uue uuri, litsusid kah lössi, justkui seal. ARNO tundis kõnelejad häälest ära. Tõnisson ja Toots kahekesi. Aga kuidas nad praegusel silmapilgul nii rumalasti võisid kõnelda, iseäranis Toots sellest ei saanud ta kuidagi aru. Ta seisatas veel pisut ja vaatas, kuidas inimesed kirikust välja tulid. Kui palju neid ikka sinna mahtus, see oli päris imelik. Vaatlen tihti looja minevat päikest, mis kuldab kaske heinamaal. See oli minu armsaim pilt. Seda imetlesin juba lapsena. Nüüd vaatan seda kui lapsepõlve armast mälestust ja tunnen, kuidas ühes vajuva päikesega kaob lootus, kadus elurõõm möödunud aastatega. Vahel ütlen enesele otsekui troostiks. Võib-olla läks päike ainult selleks ära, et tuua sulle ühes ootamata õnne, kui ta jälle ilmub. Mõni teinekord arvan, et võiks minust peletada Lukruse juba sinu ainsamatki õrnus. Sealsamas aiman see piisk vaigistaks minu jalunevalt hinge ainult silma pilguks eel ootaks mind sama pettumust. Sama valu. Nii elan mina, olles ristiks iseendale ja võib-olla ka teistele. Vahel tulevad mulle meelde ajad, kus ehitasime tulevikuplaane, see tähendab, kus neid ehitasin mina ja kuulatasid sina mõnikord vaikse naeratusega, mõnikord pilkava muigega. Mäletad, me tahtsime minna pikale teekonnale, vaadata võõraid maid ja rahvaid. Tahtsime peatuda Vahemere kaldal ja elada Shan Shaki kodumaal. Kuna meie Aimsam käskija pidi olema meie eneste tuju. Meie pagas pidi olema nii kerge nagu meie südametki. Meil pidi olema võimalus 10 minutiga lahkuda kohalt koolime asunud 10-ks aastaks. See viimane mõte oli pärit sinult ja sa kordasid seda tihti. Siis mäletad, kujutasime endile ette sind kui kuulsat lauljanna, keda mina pidin saatma ta võidukäigul läbi maailma. Sest ajast saadik on minult langenud mõnigi kirju sulg. Võib-olla langeb neid veelgi. Ma ei unista enam pikast teekonnast sinu seltsis vaid mõtlen tihti veel pikema teekonna peale. Üksi. Ma ei suuda elada sinuga ei sinuta virve. Tean, mis tähendab minule lahkumine sinust, kuid aiman. Veel hirmsam on pikaldane piin. Käies varjuna su kõrval. Mis pean sulle ütlema veel virve? Selgub neistki ridadest mu praegune seisukord. Ma ei tahtnud selle kirja kastuda viimsele pihile ega jutustada oma elulugu. Meie vahekorra selgituseks on küllalt sedagi, mis öeldud. Minu elulugu tunneb mõjutustuste järele. Nagu näed, ei teinud minu iseloom mingit ootamatut hüpet, paid kordus sama laulu refrään, mille toone mäletan veel koolipõlvest. Siiski raskem kui alata mul lõpetada seda kirja. Mulle tundub, nagu lahkuksin sust enesest viimse kirjutatud reaga. Jälle näen eemal kaski säravat vajuva päikesekiirtes ja tunnen, kuidas läheneb raske melanhoolia varitseva ämbliku kombel. Ütlesin enne. Nüüd ei oota, ma enam ei ootan siiski, kui mitte muud, siis suviimseptervitustki ootan. Varsti tuleb öö ikka lühemaks, jäävad suvised päevad. Siis lähen põllupeenrale rukkiväljaservale ja vaatlen säravaid tähti. Kord võtsin kaasa viiuli põllupeenrale, mängisin kaua sinu armsamat viisi. Minu ainsad kuuled, olid tähed, rukkipõld ja rääk. Võib-olla oli kuulajaid siiski rohkem, aga ma ei näinud neid. Ikka pimedamaks, muutuvad ööd. Kordasin ikka ja jälle sedaviisi, mida kuulasid sina heal meelel. Ja mu ainus soov oli mängides, et sa seda ka ise oleksid kuulnud. Võib-olla kuulsid virve? Ma ei tule enam tagasi linna, nagu tulin igal sügisel. Tahan minna kaugele kodumaalt. Võib-olla summutavad uued muljed, valu, mille kannatuseks mul puudub jõud siin. Võib-olla, kui tulen kohe tagasi, sulab mu elu siis ühte igapäevase allusega, ilma mingi traagilise lõputa. Kõik on võimalik, sest kindlasti kaotan rännates palju, kirjusid sulgi. Aga jäägu kõik, mis minuga iganes sünnib mu enese asjaks. Nagu minagi pean seda ainult enese asjaks. Väga harva. Et tahan sinus äratada kaastundmust enese vastu selle kirjaga. Ei, see kiri ei otsi kaastundmust minule samuti, nagu ta ei otsi etteheidet sinule. Ta peab sulle ainult õiglaselt ütlema, mis sünnib minus praegu. See on kõik. Põleta ära see kiri pilve, ükskõik, kas lugesite lõpuni või mitte. See kiri on ainult sulle. Jädeveks. Sügisel koltunud lehestikuga viimaks kõik need eluväsinud leed langevad alla ning tiheda vihma saatel kleepub mõnigi su säärsaapa külge ega lahku sealt enne kui ta ise lükkad minema, sinnasamasse porri. Näib nii, et kogu maa ja maailm on halja, troosti pole kuskilt leida. Tuleks ometi juba üks mõistlik Talvama sätendaval lumega. Muidugi pole seegi suurem asi, aga ta ka märksa parem kui mõni räpane sügisse kõige ilusa lahastaja. Talv, vähemalt kui ta tahab kanda oma tõsist nime, annab maa ja linnainimestele kätte nende heinad ja põletuspuud isegi mõne ehituspalgi sinna hulka. Joosep Toots istub uue elamu tagakambris, jutleb oma pojal eksiga Aleksandriga. Küll sina poiss ütleb muuseas, oled maias nende sõjajuttude peale sõjajutud võivad olla nii, kuidas nad on, aga sõda ise on hirmus. Pane seda tähele, väike lubart. Mina ka, lähen sõjaväkke jõuda, päike leksi enda isa põlvile. See veel puudub. Ümiseptoodse teeb justament nii nagu tegi kogu oma patuseid elupäevil. Popp. Minu issi ja juba on kasvanud räästani, kas sina põngerjas, tahad endalegi saada sellist armast asjakest, mis, mis avanevad poisikese silmad suureks nagu karikad. Mis asi Sonysies? Ja oli üks pikem jutt Jabiast teine kõne naeratleb nüüd juba üsna tiheda puhulin üle sobegemes. Sellest räägime kunagi edaspidi, siis kui saad vanemaks. Praegu pole sul seda vaja teada. Sina, isa, häälitseb uudishimulik leksi, ütled alati edaspidi. Mispärast sa ütled nii. Toots ärkab öösel üles, kobab enese ümber ja püüab selgusele jõuda, kuskohal ta praegu nii umbes võiks olla. Ümberringi on pilkane pimedus ja kohutav vaikus. Esimesel silmapilgul arvab ta end Venemaal olevat. Imestab ainult, kuidas ta säärasele kahtlasele asemele magama sattunud. Ta lamab mingisugusel koheval hunnikul millel palju kõhisevaid torkavaid asjakesi hulgas ja mis enesest pool heina pool vaigulist lõhna välja annab. Pikkamisi toob mõttelõng lama ja kodumaa poole. Tõstab ta siis järsku ülesoo õue. Viib isa maja tagakambrisse, laseb tal korra paunvereski ära käia ja juhib siis uuesti üle õue. Mis sündisedasi? Toots katsub rahapunga Sõrmuste leiab, et mõlemad on alles. Igatahes on tal seni ausate inimestega tegemist olnud. Ta kobab taskutes, leiab viimaks tikutoosi, tõmbab tuld. Mis imelik ruum see on, kuhu töömajale sattunud? Ei akent, ei ust, ei lauda ega tooli. Ainult see kahtlane kohev hunnik seal nurgas Kuuda lamades sügava augu litsunud. Siiski peauks on olemas. Seda ei mäe kalluta ainult esimesel silmapilgul tikkudele, viletsale valgusel. Uks peabki olema, kuidas pääses ta muidu siia sisse? Toodsastub ära põlenud tikule jalaga peale seisab mõne silmapilgu pimeduses, tõmbab siis uuesti tuld, avab ettevaatlikult ukse, vaatab üle läve välja. Nüüd saab ta korraga aru. Kahtlust ei ole. Ta on praegu üle Su aida esikus ja magas oma ohuhunnikul. Kuidas ta sinna sai? See on juba teine asi. Õigus, õigus. Nüüd hakkab talle eilne päev kogu peensustega meelde tulema. Aga see on ju pööraneeti, kui mõtlema hakata. Ta rajatub uksepiida najale, sügab peadjas, sülgab missugune paha ja vastik maik suus. See on kõik see Pals punnerrar kulds, olgu ta ära neetud kõige oma südamepöörituse tilkadega. Kahju, et seda punast nina rohkem ei väänanud. Tänava lähedal rukkiväljal laulab rääkuma ühe toonilist laulukariaiast kostab tasane Kuljuste ja grappide kõrini mõne unise looma inisemine. Aida katusel sabistab keegi tasa ja käib vaevalt kuuldavate, otsekui algsete sammudega. Siis loksutab keegi oma tugevaid tiibu ja kuulutab valjul läbilõikavalt häälel hommiku lähenemist. Koplis kasvavate pajude ladvad, ujuvad nagu hõbedases udus. Ülalt vaatab täiskuu rahuliku naeratusega alla, justkui tunneks ta mõnu oma öisest vahikorrast. Aga kevade ilu ei jagata Tootsis suuremat imetlemist. Ta vaatab korra üles kuu poole aga selle vaikne sära ei avalda temasse mingit mõju. Ei, kõik on juba ammu nähtud, kõik see on teda juba ammu tüüdanud. Nüüd tahaks ta ainult veel näha kuu teist külge. Aga see narr seal ülal ajab üht külge ees nagu kiirkoju minnes ega mõtlegi oma seljatagust näidata. Hea meelega võtaks Tootsmale pika ridva ja seaks asjad seal pea kohal kordaga tont temaga. Ja üldse, kui mõtlema hakata, siis pole see ladina keeli apteeke värk sugugi nii keeruline, nagu ta esialgu näib. Pals punnera Kundas. Kahtlemata on need sõnast poolikud, lühendatud kuid ka täielikult ei või need jumal teab, kui palju teisiti olla. On olemas üks lõpp, umbja, sellega võib ladina keeles imet teha. Ah, missuguse mõnuga jooksta praegu midagi haput, midagi õige, But kalja või midagi sellesarnast. Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse, peaks katsuma. Toots, läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett, telejoob suurtes rõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõhist alla läheb. Silma pilguks tekib tal suu soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks mõte, kuidas hobused võivad peale seda kuulata rääku ja ütleb mõttes kõik tühi lõugamine, maga juudas, kui on magamise aeg ära kraaksu. Ja ime, lisab ta sealsamas mõttes juurde, et ta haigeks ei jää. Seda rääk oleks kellegi kinni püüda vaja ainult tasa juurde minna. Missugusest põrgurahast kõneles kiireile veskis. Ta ei andnud ju punast krossigi õlle ostmiseks. Mis asja ta pinises tal rahast ju ei ole. Palju on tal õieti endal summadoni põhjas. A nojaa. Hea küll. Selles olla seal pealegi igaks juhtumiks. Igatahes maksab sõrmuse uue ka midagi. Peenikest raha ei maksa kaasa arvata, praht üldse, aga parem arvata. Raha on vähem, kui seda tõesti on. See siis on nagu julgem elada ja on vähem pettumusi. Tootsi mõttelõng katkeb igal Versokil, mõned katkenud lõngajupid on nii lühikesed, et neid ei saagi kokku sõlmida. Kui neid mingil kombel võiks teha nähtavaks, siis oleks hommikul kaevu ümber paks kordnarmaid. Keegi sõidab kooli tänavalt lähemale ja imelik tunneb Kuslap isaga Kuslap biljoni järele tuldud. Kuslap peab karja minema. A rõõmustab Toots vanameest nähes, kelle liigutusi ta talvel kaua Jere lahvis siis pole kedagi. Siis läheb täna teisi ka veel minema. Pagan võtaks isegi käte ja pistaks kõik poisid kodu laiutavusis köster käsi kus napi kraam tuuakse välja ja pannakse vankrile. Ilma, et ta kellelegi midagi ütleks või kedagi jumalaga jätaks, ronib Kuslap koorma otsa ja istub seal nagu kägu. Piida kudema Kuuda ees, tema on kõigega nõus, tema teeb kõik, mis kästakse. Ärgu ainult teda lööguega lükaku. Arno seisab lävel ja mõtleb. Ammu see oli, kui Kuslap kooli toodi. Nüüd läheb ta juba ära. Külm jaanuarikuupäev oli siis. Kuslap oma veidra kasuka koli pisike nagu kuueaastane laps. Kuidas julges ema nisukest kooli saata, oli tema Arno, mõtelnud, nüüd Kuslap juba pool aastat koolis olnud ja on suurem imelikku juttu läks aeg, nagu mineval nädalal oli see, kui teda sängi aluseid mööda taga aeti. Aetatas. Varsti lähevad nad kõik koju suvevaheaega pidama. Imelik, kõnnib koorma kõrval värava poole. Mine, mine, Tiugu, ütleb ta. Külma tulen kõvasti, ega minagi siia enam kauaks. Jääteekann ja suhkur on kapis alumise riiuli peal. Vastab Kuslap. Hea küll, küll ma leian. Sõnab imelik küll, ma toon sulle kompekaia saiu või tulen seada, sa õnged valmis. Kui aega on, siis lähme õngele. Mine aga, mine, ära muretse. Ühti. Ma tulen kõvasti, kodu. Head teed. Mis häda sul siis selle minekuga on? Püsib teele, kes kooliõega tänaval jalutab. Mis minagi siin teen, vastab imelik. Kuslap läks ära. Kas Kuslap nii kahju on? Kuslap on tubli poiss. Miks sa taga siis kohe ühese läinud? Imelik vaatab Kuslap pile järele. Näib, nagu tahaks ta teda tagasi hõigata. Teele läheb kooliõega pisut edasi, tuleb siis üksi tagasi, ütleb imelikule tasa. Kui sa rehkendustega ise õigeks ei saa, tule rajale küll, Maitan. Ah, mis need rehkendused lööb, imelik käega? Eks ma kuidagi ike saaga, mina Itaasin ilma Kuslapita olla. Igav. Poots läheb ka täna, aga mis ma siin tegema hakkan? Vaatacus, naljakas, Tootsi temale ka tarvis hirmsat Kentucky lõvi. Mis sul täna viga on? Väga lähevad kõik paremad poisid, kus komet, kus leidis paremad poisid. Kui sa rehkenduste pärast kardad, Ma teen sulle rehkendused valmis, ah mis ma kardan. Võtan ühel heal päeval jalad selga ja lasen kodu poole. Kas kabelis ei taha enam kõndimas käia? Nüüd on ilusad ilmad õhtuti. Eks ole saanud käia kah juba küllalt? Enam ei taha väita nagu, mis tahab? Kodu õige titabki, tema tahab koduteele, läheb pahase näoga minema. Vaata kus ometi. Kuslap oli talle kallim kui tema teele. Aga no ega ta sellepärast veel kuhugi ei lähe, ta räägib, aga niisama küllap käivad veel mõnegi korra kabelis kõndimas. Igatahes toob ta imelikul igal hommikul rehkenduse ja pistab salaja pihku. Poiss on häbelik, ei julge ütelda, et talle rehkendused kõige rohkem muret teevad. Nonoh olgu peale, tema teele saab aru küll, kustpoolt tuul puhub. Aga mis sellest kõigest välja ütelda? Küllap ta juba kõik nii sisse seab, et poiss jääb lõpuni kooli. Imelik seisab endisel kohal ja vaatab lahkuvale Seltsilisele mõttes järele. Kuslap sõidab koju. Jaajaa. Kuslap sõidab koju ja hakkab järve kaldal karjas käima. Vaikse ilmaga nagu peegel Havid, supsutavad pilliroos, loas projeksuvad pardid. Aeglaste tiivalöökidega sõuab kajakas vee kohal. Teisel kaldal karjalaste hõikamine. Vee ääres kostab see nii selgelt, nagu oleksid ainult mõnisada sammu eemal. Isegi jutukõmin kustub ära. Kaugemal vilguvad majad puude vahelt veel kaugemal järveotsa juures valge mõisahoone. Nagu luik suplema, oi kui ilus, liivane põhi on karjamaa kohal. Sügavamale linaleokivid. Vanasti leotati järves linu, praegugi on veel mõni pehkinud linapeo näha. Nüüd elavad seal kivide vahel väga kurjad, mustad meedia on valmis kõiki näpistama, kes nende rahu julgevad rikkuda. Õhtul peale päikese loojumist ronivad nad sealt välja ja patseerivad järve põhjas oleva maiad kevadisele värskele rohule. Eemale on järve põhi sammaldunud. Kuidas sammal, kihisev ja pull ja kui sinna peale astuda ja õõtsub nagu soopael, hakkab samblast palja jala all mingi loom pudistama ja püüab välja tulla. Pole vaja karta ikka sedasama sõrglik mustakuuemees. Tuulepuhang nagu tasane värin käib üle veepinna. Cowin kaugemal ja pisikesed lained Bladistavad vastu koldelist kallast. Mull-mull-mull teeb kolle, lained paisuvad, kohin läheb suuremaks. Kajakas karjub kriiskav häälega, nagu hoiatades. Sõudke nüüd kõik kaldale, nüüd tuleb torm. Mühin valged, lainete harjad tõusevad ja vajuvad, vaht pritsib kaldale. Kuuvalge hõbedane viir eksib järve pinnal. Kaldal vilguvad tuled. Puud uinuvad veepinnal heljuvate varjude kohal, leib lõpmata sügavolevalt. Kaugelt kostavad aerulöögid. Oi, sinna läks Tiuks. Ja tema imelik on siin. Mispärast tunde veel siin? Imelik läheb pikkamisi koolitoa juurde tagasi ja raputab pead. Kuulsite põimikut, aastaajad, paunveres, mis helisalvestatud lugemisaastal. Seitsmendal mail 2010 Türi kevadfestivalil. Katkendeid Oskar Lutsu raamatutest luges Andrus Vaarik musitseeris Robert Jürjendal. Kava koostas Pille-Riin Purje, helirežissöör Külli tüli. Raadioteater 2010.