Koole. Täna kuulame neid jutte, mida räägiti Viljandi pärimusmuusika festivali ööülikoolis. Jutuajamised on salvestatud erinevatel õhtutel pärimusmuusika aida kaminasaalis. Kõnelevad Jaak Tuksam, Sophia Joons, Õie Sarv, selja Roose zakaarjas, Lepik, Jaak Johanson. See võib-olla on seotud kuidagi sellega, et mingis vanuses nagu tekivad mingid küsimused, mida ei oska sõnastada, et eks me ole kõik ju saanud vanadeks meesteks ja mitte meie, kõik, tähendab noh mõned meist on ikkagi saanud. Ja mingis vanuses mingid küsimused hakkavad nagu sagedamini sind vaevama. Noh, näiteks eile õhtul läksin ma kaevumäele, kus mängiti neid india roogasid ja ma jõudsin sinna kohale ja mingid inimesed tulid juba vastu, et nad mängivad alles esimest lugu. Juba poolaeg on läbi, mina ei jõua seda nagu lõpuni juba niimoodi ja siis ja siis ma jõudsin platsi peale ja siis noh, oli näha, et nad on väga head mängijad, see muusika on ka jällegi kunagi nagu väga aidanud. Ja mis sinna maha ja tohutu valus oli kuulata ja väga pahasti kõlas hästi kõva oli kõik ja siis natuke üritasime kuulata, siis ma läksin Eli mehe juurde, et et äkki võiks võtta vaiksemaks, et see on nagu selline muusika, mida sa peaks nagu saama. Sa pead nagu natukene saama pingutada, et seda kuulata. Ta ei saanud nagu alguses üldse aru. Et ma ütlesin, et noh, et ega seal tegelikult seal ees on nagu päris valus kuulata sõna otseses mõttes, et see tabla peaks olema mahe ja sügav, et et see on täiesti mõttetu nagu see, et kui keegi karjuks läbi ruupori meie isa palvet kõrva selleks, et sa saaks nagu sellest paremini aru. Et mõnikord on nagu tähtis see, et sa saaksid nagu ja ma olen näinud, et see on ka, et iseenesest see, et tõsta mingi asi, mis kuulub teise kohta teise ruumi nagu suurele lavale, aga ma olen näinud, et see mõnikord on ka võimalik. Noh, niimoodi, kas sa siin silmad kinni paned, et see võimalus mingi säde sellest saada on, siis ta mingil hetkel tõmbas selle maha niimoodi. Ja siis tõesti sai seda isegi nagu kuulata või et siis sattusime või mitte sattunud läksime seda Lendava Kotka kokkusaamist sinna musta tuppa vaatama ja see kõik oli väga südamlik ja, ja siis üks tüdruk ütles seda kuidagi ei saanud nagu istudes kuulata, ma käisin vahepeal ja jalutasin fuajees edasi-tagasi ja siis üks tüdruk ütles selle peale, et mul nii kurb. Ja ma ei ole nii kurbade silmadega meest mitte kunagi elus enne näinud ametisse kõik, mis ta rääkis, ta ta kordagi ei muutunud poliitiliselt ebakorrektseks, ei rääkinud sellest, et mis nad tulid siia meie õue peale ja ja kuidas see kõik on ja noh, jällegi see, et et nad mängisid ju nagu laulsid laule ja tantsisid neid tantse, mis on osa nagu mingist teenistusest või mingisugusest kokkusaamisest, mis kunagi kuskil on olnud. Kuna noh, ei saa ju terved hõimu üle tuua, siis nad pidid laskma osa asju nagu lindi pealt ja see kõik oli väga südamlik ja samas oli selles midagi, eks ole, väga kummalist, et miks me seda niimoodi peame tegema. Noh, et kui lähed Estonia kontserdisaali missat kuulama, et siis, et mis seal siis nagu on, et me lähme nagu sinna ja ja siis me kuulame nagu selle missa nagu ära siis tuleb vaheaeg selles me lähme nagu kohvikusse väiksed konjakid ja vestleme, et mis nendest sügistest valimistest tahab, eks ole. Ja siis noh, siis võib-olla tuleb veel midagi, eks, mingi teine pool kontserdist. Et mis meiega on, et kuidas me saaks nagu sinna kuidagi selles suunas astuda, et me ei peaks nagu tutvustama lastele või noortele tutvustama või viima nagu noori pärimusmuusika juurde ja või et tutvustama lastele kristlikke väärtusi ja see tutvustamine kestab nagu aastaid ja aastaid me saame näiteks siin iga suvi kokku nagu lõputult tutvustame ja hoiame, säilitame midagi, aga et millal me nagu elama hakkame või et millal me nagu päriselt laulda saame. Ja siis on sul näiteks äkki vanaema matus ja siis oled seal kõik koos ja ja mõnes peres on nii, et nagu on mingi laul, mida laulda ja mõnes peres on see, et eks ole. Et ei olegi nagu ühtegi laulu laulda ei olegi nagu kedagi, kes oskaks laulda. Ja on hea, kui on kirikuõpetaja, kes üksi murdub häälega lõpuks vanaemale laulab, eks ole. Ja ma ei tea, kas sellest üldse on võimalik kuidagi rääkida, aga võib-olla saate seda küsimust veel täpsustada. Mis meiega on? Praegusel ajastul post-post-post ja ma ei tea, mis, mitu posti sinna veel juurde nimetada võib kus tunduks, et Eestis nii nagu tublides põhjamaa ühiskondades ongi loomulikkus ja ebaloomulikkus muutunud juba selliseks väga suhteliseks mõisteks, kas loomulikust ebaloomulikkust ongi olemas praeguses ühiskonnas ja kui on, siis kuidas see väljend? Loomulik on ju iga inimese jaoks see, mis ta teeb. Teeb seda loomulikult ta teeb seda. See on tema loomusepärane. Aga see on kõik suhteline ütlemise loomulikkus. Minu arusaamine on see, et kui inimesel on olemas ka selline asi, nagu hiinlased nimetavad ürgloomuseks budistid nagu kristlased ütlevad, et see on jumala pale tema sees. Ja kui selle loomulikkuse poole nagu kiigata või mis aeg-ajalt meil südametunnistus ütleb, et pea nüüd kinni kuskil on midagi sügavamat. Et see on nagu see loomulikkuse. Kõige suurem mõõt on just see, et inimene jälgib sügavalt oma südametunnistuse häält. Selles mõttes on see igas inimeses olemas. Seda tuleb hoida ja kaitsta. Südametunnistuse hääl ütleb inimesele midagi, mitte keegi teine ei saa seda öelda. See tähendab seda, et tuleb kuulata ennast ja vaadata maailmakambris kuidagi niimoodi vaikides mingil hetkel. See on nagu see minu arusaamine sellest, mis on loomulik, see ongi loomulik. Sest kaldume ju sellest kogu aeg kõrvale, tekib mingisugune huvimis, meid imeb endasse ja raiskama ennast mingi tühja-tähja peale ja mis võib-olla ei olegi tühi-tähi, aga samas ikkagi lõppkokkuvõttes ta sellele sellele endale lähemale jõudmisele ta ei aita kuidagi kaasa. Võib-olla siis võtakski selle, et nurgas olemuslikud asjad, mis puudutavad olemust mille pärast ma olen rahvamuusika, meeldib. Mulle meeldib ka igasugune muu muusika, mis puudutab olemust. Kui rahvamuusikat tehakse ükspuha kes, kes teeb seda niimoodi, et ta on selle asja algpõhjuse või olemusega koos siis on selle väärtus, nagu see on, muutub elutsemiseks, kus ei ole enam seda sidet tegelikult sellega lihtsalt üks edevus siis sellel ei ole enam mingit väärtust, mitte ühelgi muusikalil Sis väärtust. Kas või juba probleem, et miks ma olen, miks ma toimetan, et kui seda seal sees ei ole, lõbusad tantsulood ja kõik on seal, ütleme, inimestel vajalikud selleks, et ikkagi ühtegi jällegi olemuslikku asja lõpuni viia. See on nii. Me võime siin mõelda küll, et ei ole, ei nii teisiti, aga tegelikult on, see on paaritumismäng. Ja see peabki olema, sest see on seal olemuslik. Täiesti raudselt sihuke, ütleme, filosoofilise tontoloogiline küsimus ongi sihuke, see on niisugune, mis on või ei ole. Meie oleme pandud siia elama, meie peame paarituma, meie peame pilli mängima. Ja mingil hetkel me peame hakkama mõtlema. Kui meid on valmis tehtud. Ja kui me oleme kedagi veel valmistanud, siis meie elu üle. Paratamatult peame midagi seal eluga pihta hakkame, siis me peame mõtlema. Ja siis meil on aega jäetud selleks, et me jõuaks selleni. Miks, kuidas selle olemuseni? Ja kui mõtlema ei peagi hakkama. Aga kui sul on see ruum ümber, siis lihtsalt sa ütled, sest mina tundsin äkki maal olles, et mul on nüüd aega mõelda neid omi mõtteid ja ja kui mul tekkis see aeg, siis ma mõtlesin, et linnas või noh, sa pead kogu aeg tegelikult kaklema mingite muude kas väljadega või mingite olukordadega, mida sa näed ja et sul ei ole üldse ei teki seda ruumi. Mikserki liiga palju asju linnas. Jah. Aga ma tundsin, äkki täna hommikul kohe olin seal oma õue peal ja et ma sain eile natuke mõelda, omaette olla ja et siis kuidagi need mõtted või mingid õiged asjad lihtsalt tulevad nagu juurde. Inimestel on see erinev, võib-olla mõni saab linnas mõelda. Mul on hea kogemus, üks väga armas sõber tuli, kui ma Võrumaal elasin suitsusauna ja ta ei rääkinud pärast kaks nädalat, eks ole? Oli nii vapustatud sellest, vaat need ongi siuksed, olemuslikud asjad, inimene saab oma kere puhtaks ja seal me ei mõtle mitte midagi. See toimib ja lõpuks ongi, ongi seesama lugu vist seal ja rääkisin. Kui mina tunnen seda, et ma saan nüüd mõelda, siis seda ei ole verbaalselt võimalik väljendada. Mu aju teeb mingisuguse liigutuse, mis mind toidab, aga see ei ole verbaalselt väljendatud, ma pean seda kogu aeg defineerima. Peaks nagu defineerima. Ma ei taha seda teha. Kas sa saad seda defineerida läbi oma laulude? No ütleme nagu need Ernst Enno sõnad, mida ma olen väga palju laulnud, et tema on väga hästi distsineerinud, mina pigem defineeriks, seda ma ei pruugi seda teha, sellepärast et on keegi, kes on seda osanud teha. Kes on nagu selle ära tabanud et see seesama, see mõttetegevus ei pruugi olla verbaalne, see võib olla pildiline, muusikaline või ükspuha, mis. Mis on nagu siis puudutus sellest ülimast loomulikkusest. Et seda me ei suudagi defineerida alati. Ja kui ma tuum, aga siiski kõik on ärkvel. Nagu nunn, nii, Sootamine armas on. Ta läks läbi kariks Viilma. Kas moderne muusika teid kuidagi puudutada? Atonaalne muusika? Todecafoonia? See on huvitav aeg-ajalt, aga mitte väga kauaks. Aga miks? Maju uju selles elemendis nii hästi, et ma võiks seda nüüd nii täpselt öelda, sellepärast et ma ei ole väga palju katsetusi teinud, aga on huvitav, lihtsalt puhtmatemaatiline huvi või tekib niisugune mingi geomeetriline matemaatiline niisugune? Ma ei oska muud moodi väljendada, seda. Aga muusikat kui sellist ma üldse jaotaks. Muusika, muusikat. Meil on üks sõber, kitarrist, tants, lik, kelle vanaonu siis elas seal Jõgeva kandis kuskil Palamusel. Jaotan selle loo rääkida. Et aga samas. Seda August Zopp oli ta nimi, kes kõigepealt ehitas siukse pasuna, mis tegelikult oli viiul, aga selle selle viiulil ei olnud kõlakasti, vaid tal oli võetud siis grammofoni pealt see see membraan ja sinna otsa poogitud trompetitoru. Selles opofon aga august soppides päevaraamatut. Ja siis eesti ajal vanal eesti ajal siis oli teada, et tuleb ballasest, tuleb see kunstiüliõpilane, tuleb nende juurde. Ehk siis väikeaugus sopp vaatas, kui kunstnik tuli õuele. Ja siis ta kirjutas oma päevaraamatusse, kunstnik tuli õuele, siis lasid kõik kanad tiivad surgu. Seal täpselt samamoodi, kas on muusika või ei ole muusikat, ükspuha mis muusik. Galatiibus orgu ei lase. Pole kuntsi. Lihtsalt mõtisklema selle üle, et viimasel ajal olen ma ise vist enam otsinud, et neid olukordi, kus lihtsalt ise mängid või laulad. Nii nagu Jaak rääkis, et esimene lugu alles käib, eks et on ilusaid, pikki laule, pikki lugusid ja. Ma olen kuidagi väga, võib-olla liiga tundlik nende väljalaulmiseks, et lihtsalt ei ole kohta, kus seda teha või ei ole, seda seltskonda ei ole seda aega, et ma isegi ei tea, kas see on lihtsalt minu mingi argus või julguse puudumine või lihtsalt. Aga mis puudutab muusikat, siis muusika, kõigeks, muusika. Nüüd üle mitme aasta kokku saanuna Andrei mangussiga Tõvast. Ma mäletan, kui tema tuli ju esimest korda Eestis et kokku saada dalai-laamaga eksmaa jaoks väga oluline ja siis kõik need endiste liiduvabariikide, kus oli budistlikke kloostreid olnud ja kõik need esindajad tulid ju Eestisse neile kõige lühem maa siia tulla. Ja see kuidagi imbus kogemata tol korral välja, et nagu oskab laulda või kuidagi ja siis, et kas ta laulaks siis kuidagi kloostri aidas ta hetkeks laulis ja, ja see oli mingi teinekord kloostreid ajaloos, kui iseeneslikult jäid kõik õlleklaasi keegi julgenud kohviga enam segada. Esimene kordagi üks vana saami memm laulis omaette ilma võimeliseta. Et miks me jääme selliseid asju kuulama ja siis, et väga palju on treiga, mis väga palju. Me jõudsime palavikuliselt palju rääkida. Ta rääkis, nagu kuidas tema näeb seda budismi ja šamanismi vahekorda seestpoolt ja kuidas nende lauludeni jõudis ja üks nagu väga noh, eks ma olen seda kuidagi ennegi teadnud, aga, aga see mingi moment, mida me nagu kohe ära unustame, seesama kõrilaul suures osas ei ole nagu inimestevaheline asi. Et see on nagu rohkem, mina saan sellest nii aru või temast niimoodi aru, et sa ikka peaasjalikult on, on nagu ümbritsevaga või või koha haigetega või loojaga kokkusaamiseks või siis mingil määral ka nagu mingi selline asi, mida delfiinide nahkhiired teevad, et kui sa liigud ruumis, et siis annad endast teada kas akustiliselt või kuidagi teistmoodi, nagu saad mingeid vastupeegeldusi, et Jaak mainis seda, noh, neid kokkusaamise viise ja kokkusaamise laule, mis on nagu mingit pidi inimestele kõige tähtsamad ja mis mingis mõttes ju kannab ka seda Viljandi festivali, mis on natuke nagu Dionüüsija natuke nagu Saturnaalia ja aga et peaaegu noh, selles mõttes on ju meil kui öeldakse, käibest väljas, need noh, vot need laulud või seesama tunne isegi me nagu võõristame seda tunnet. Et need viisid need laulud, mida isegi kõva häälega ei laulda. Nii nagu mõtlesin sedasama lendavat kotkast vaadates, et on olemas tantse, mida juhidantsita või mida tantsitakse, nii et ennast liigutadagi ja need on need kõige tähtsamad tantsud. Ja vot vot see teema ja kuidas ja kas saaks keegi kellelegi seda nagu tutvustada või kuidas saaks selle seda nagu uuesti endale meelde tuletada. Et need kokkusaamise ja ja kaaslase otsimise laulud ja viisid, need tulevad ju Need ikka kuidagi tulevad läbi või need Me leiame ikka kuidagi üles kuidas nagu looja ees laulda või kuidas laulda oma lahkunud vanaema juures ja mida laulda, et minul on siin selle koha pealt üks kogemus, mida ma ei tea, kas ma tohin rääkida, aga samas koiduga läksime külla esimest korda õrnaarele. Aare võttis meid vastu. Istusime eestares seal siis ajasime oma Jutajaga taga oli ta ema kes tegi käsitööd ja laulis vaikselt sinna juurde. Minul ei ole elus paremat kogemust olnud. See inimene elas täielikult oma elu. Tegi oma käsitööd, mis ta laulis, seda tädi sisema, kuulsin seda nii poole kõrvaga. Aga see oli tema olemus, ta pidi seda tegema oma käsitööd. See ei olnud kuskilt välja pressitud, et on tellitud kuidagi. Ta tegi seda. Mina mäletan oma lapsepõlvest mingeid hetki, kui minu vanaema ka toimetades laulis ja siis, kui ta arvas, et ta on üksi, siis ta laulis sõnadega omaette. Aga kui ta teadis, et noh, lapselapsed on kõrvaltoas, siis ta ümises minu mälestus. Ja siis ma paar korda sattusin kogemata olema kõrvaltoas nii vaikselt, et ei teadnud ja siis ma sain teada, seleta, siis laulis sõnadega neid lugusid, muidu ta lihtsalt rennis. Et siin on nagu ongi see koht, et kui me räägime laulmisest või siuksest asjast, et see peaks olema ikkagi elu osa, et see on loomulik ja kõik muud tegevused ka, kui nad kasvavad välja sellest vajadusest, et sa pead tegema. Maja pead ehitama endale, kui sa oled lagedal väljal. Laulupeol pead laulma. Kui on vajadus, siis peab. Sisemine mina ei pea minule laulupidu vastik, sellepärast et teil vaiksest pärast veeti sinna kogu aeg ja ma pidin kuskil madratsi peal mingisuguse mati peal magama õnni sinija. Ma olin väga õnnetu selle üle, sest ma tahtsin sind Viljandis olla. Kõik oli kuidagi, siin oli palju parem vanaisa aias. Ma pidin kuskil mingis koolis mingi madratsi peal olema, minu mina ei taha laugule sellepärast minna. Televiisorist tuli päris üllas vaadata, lihtsalt see tuligi sisse, nagu veel üks teema, mida nagu võiks. Mis hetkel see, mis on kõige loomulikum mingi sättumuse tõttu, muutub ebaloomulikuks olles, jäädes samas meil on seesama, et parimate kavatsustega helimees, kes tahab mulle Raagad kuuldavaks teha, lükka peegli põhja. Ja sellega see muutub nagu mõttetuks. Vahest ma olen mõelnud, et võib-olla ka suurem osa nendest regilauludest, mida me üritame Ki laule laulda, koos marssida metsa all ringi ja teinekord see nagu on vahva ja ja sagedasti ikkagi muutub tüütuks, nagu ikkagi ei saa nagu aru, mida sa seal täpselt teed ja miks sa neid laulad. Vahest nagu tulevad mingid pildid, aga tõenäoliselt vast et suur osa neidki laule oli selliseid mida võib noh, pidid olema ka need laulud, finants ei olnudki nagu inimeste vahel laulmise laulud ja me üritame neid nagu noh, laval laulda ja siis mõtlesin, et peaks bändi taha panema, et saaks nagu noh, et nagu selle mineku sisse, et noh ja siis nagu saabki selle mineku sisse sealsesse kontserdi elajas, lähed midagi nagu tuiad tehast. Et lähme uuesti dollaleeaa, mis sobest Sollale. Et see, kuidas kõige paremate kavatsustega, eks ole, nagu võib ühe asja teha nagu tühjaks kuidagi mingil hetkel, kui sinul tekib see moment, et see viiakse hoopis teise konteksti, ta muutub, muudab oma tähendust. Et see ei ole enam üldse see, nojah, see on see asi. Samas püüan, et oleks nagu eriti, seega eriti see ei saa olla lihtsalt kas on või ei ole. Eriti see ei saa olla. See ei ole ja ei saa pingutada, sest ta juba on. Ja haarem sori soostu. Eni ta. Treecon. Enewafil Meeli. Andre ka sildav tuur. Näed, räägi ja. Nende stuuriks. Jätkavad Õie Sarv ja Sophia Johns. Mis asi see on, mis elad, kui tegemist on elava muuske kultuuriga? See on üks mõte, mis ma olen tegelikult nii kaua, kui ma olen viiulit mänginud ja rahvamuusikat mänginud, nii kauahäälse küsimuse juures olnud, et ei oska ma nagu hakanud mängima neid rootsi poolskasid ja ma olen vist 12 ja siis mul oli see, see muusika oli nii tugev, nii ilus minu jaoks ja siis ma olin Ühel päeval ühes antikvariaadis ja siis ma nägin ühte raamatut selle välja antud seitsmekümnendatel ja seal oli selline pealkiri. Rahvamuusika elab. Ja mängi mõtlema, et huvitav muidugi mund loomulikult, et kuidas sa siis, kas ta on siis tõesti surnud olnud vahepeal või või mis asi see on, et mina ju mängin seda, see on ju tore asi, et kuidas see võiks nagu teistmoodi olla. Ja ma olen seda mõtet kogu aeg nagu kaasa kandnud ja ja ma ei tea, aga kogu aeg on pärimusmuusikuid koos, siis ikka tuleb seesama mõte tagasi, et mis on, mis on see õige ja mis on see, mis on see vale? Ja puhume nagu vanas asjasse kohe nagu uut elu sisse. Ja siis on mõnel, kes on väga nii-öelda karmi sõnavaraga, ütlevad, et on omad folkloor ja feik loor ja mida ta nagu väga elus ja väga selle nagu tugev ja ilus ja teine on siis selline ebalev ja vale. Ja siis ma olen ise istunud kas või Iirimaal või mujal maailmas ja vaadanud, kuidas asja toimivat ja kõik on nii loomulik. Ja siis on see küsimus, et mis asi see siis on mis hoiab seda, mis teeb seda, et üks asi on see elav ja ligitõmbav asi ja mingi asi nagu jätaks külmaks. Ja mul oli kunagi selline mõte ka, et et äkki see pärimusmuusika on siis kuidagi nagu nagu küünal. Et on midagi, mis on see küünal, isa mis on siis nagu kõik lood, mida me mängime, mida me teame, kõik sõnad, kõik tantsud, kõik mälestused kõik see, mida me peame teadma selleks, et mängida ja see leegi see vaim, või nagu see energia, see emotsioon, mille me paneme sinna sisse. Ja siis on selge see, et kui seda leeki ei ole, siis on ainese küünal. Ta lihtsalt on ei vaata seda, külamise põles, ei tõmbe üldse nagu tähelepanu endale ligi ja samas ka lihtsalt leegiale seda küünalt, siis on ju tuule kahju ja siis on hirmus ja siis kuidagi nii, et see peakski nagu just nagu väga tasakaalus olema. Ja siis on kohad kuja nagu noh, näiteks voorus, siis on need hästi vahva mängida, sisaldasid lehti ülikõva, päris hästi kiiresti, hästi, palju hästi kogu aeg. Ja siis on teised äärmused, kus on nagu pigem nagu need teadmised ja siis on need hästi mõnusa kooslused ja siis on muidugi need inimesed koledad küünases kahelt poolt korraga. Ka see variant on olemas. Aga see mõte on mul ikka veel, et ma ise küll ei tea, et mis asi see siis on elada. Ja noh, muusika ei ole mingi üks asi. Muusika on ju kogu sinu elu, kogu sinu ümbrus, kogu sinu loodus, see on see, kuhu sa oled sündinud. Ja me tegelikult ei saa seda valida. Me võime käia midagi otsimas mingisuguseid emotsioone saamas, kui mingi asi meeldib, me võime proovida seda õppida järgi teha. Me võime seda terve elu õppida. Noh, midagi ei ole teha, me jääme lihtsalt selleks, kes me oleme ja, ja peaksime olema õnnelikud ja võib-olla proovima seda omandada rohkem. Rahvamuusikanägemine või kuulamine või pärastpoole natuke arusaamine, et see ei ole mitte nii, et sa õpid ainult laulu ära, õpid sõnad ära, õpid viisi ära, vaid et natuke laiemalt mõelda, kes seda tegi, kes seda ei teinud ja siin hakkasid tekkima minul mingisugused segadused, millest ma tegelikult siis ei, ei saanud aru. Mõni asi, mis minu jaoks oli nii lihtne, teised nägid vaeva ja ka vastupidi, isegi mingid viisid, mida ma ei õppinud kunagi ära. Noh, vot siin on see mingisugune teine lapsepõlvest kaasa saanud mingi helikeel, noh, see ei ole lihtsalt omane ja, ja praegu ma tean mõnda laulu, mida ma laulangi teistmoodi. Ja ma ei oska seda niinimetatud õigesti ümber ümber enam õpidagi ja, ja kuna nüüd on see aeg käes, kus nagunii laule tehakse ümber, siis võin ma siis julgesti kasutada varianti ja ja noh, et praegu ongi kõik lubatud. Ja kui nüüd see noorused tuleb noorest peast, eks ole, kõik leegid põlevad ilusti kiiresti, kõik maailm on särav, kõike tahad näha, teada saada ja siis lõpuks saab ikkagi see see kausike täis. Ja need korjad kalliskive. Et enam ei lähe, nüüd juba tead, et, et ei lähe oma tuju rikkuma ja noh Et nüüd on nagu, nagu niimoodi teistmoodi. Kui ta, noh, elavalt õpitud siis just paar päeva tagasigi setomaal tädid seal arutasid. Et me käisime nurga taga harjutamas, ütlevad nemad, kui nemad olid, lapsed nägid, mis täiskasvanu tehismidagi laulsid, jätsid meelde, läksid nurga taha salaja harjutama nii tantse, laule, aga praegu on nagu vastupidi, eks praegu on, lapsed on need kõige tähtsamad ja siis me õpetame nendele ja nemad näitavad, mis nad oskavad, siis ei olnud. Noh, sina, eks ole, laps, mine ära, siin on nagunii mitte midagi, ei tea, kuidas ta seda õpib, see ei olnud mitte kellelegi, asi sai suureks ta, pidin neid kõiki asju oskama. Siis ei olnud see laps number üks kogu aeg. Aga ma ei tea, kas see on hea või halb, aga nüüd on lapsed väga targad ja väga nupukad. Grillofon. Praegu parem. Sina oled ju nagu selline, kes on, ongi sündinud siis nagu selle meie asja sisse näiteks noh, ka minu jaoks keskkooli lõpus, kuigi ma olen pärit perekonnast, kus intellektuaalselt oli nagu rahvatraditsioon, oli nagu tuttav, aga noh, tegelikult reaalselt oli regilaul minu arust nagu sama kaugel kui India või mingid eesti murded või nagu mingi eesti oma kultuur selle sõna sügavas tähenduses olles käinud läbi nõukogude aegse keskkooli ja saksa grammatikaga eesti keelt õppinud, eks juba selle aja peale üheksa aastat oma elust, aga sina oled selles mõttes nagu teises olukorras ja hoopis keerulisemas. No mis see intellektuaal on, et kui niimoodi Ütles, et nagu see kokkuleppeline oma kultuur, see, et see on kõik arhiivides olemas, et sellest on teatud töötlused, mis on kooliõpikutes teatud plaatidel ja et see, see osa sellest, mis on taltsutatult lülitatud õppekavasse juba nõukogude ajal rahvaste sõpruse raames puhtal kujul Mina ei teadnud loomulikult arhiividest midagi, sest minu vanaema, kellega koos me elasime, kelle kame, jagasime ühte tuba, ta küll elas Tallinnas, aga arstidega pidid ikkagi rääkima seto keeles, sest ta lihtsalt ei osanud eesti keelt. Ja noh, neid muid tänapäeva hüvesid ta ka ei osanud, ta ei osanud oma allkirja kirjutada ja ja muid asju ja sellepärast ta siis elas omas selles maailmas, mille ta oli endaga kaasa linna toonud. Need, inimesed, kes on natukene teistmoodi kui keskmise seltskond, saavad sellest aru. See on nagu see kanade ühiskonnas, et kui kellelgi on natuke midagi viga, et siis ta nokitakse peaaegu surnuks, et noh, see oli nagu see üks, üks raske külge. Aga samas nüüd ma saan ka inimestest teisiti aru. Muusikamaailm tähendab, oligi see, et see oli nagu nii tavaline, et kui keegi tuli külla, siis lihtsalt lauldi, noh, sa ei pea istuma, sul ei pea mingi pidu olema. Et see, mis on sinu ümber nii tavaline, seda sai, ei pane üldse. Noh, see ei ole mitte midagi. Et siis kunagi hakkad nagu aru saama, kui hakatakse mingeid asju rääkima, uurima, satud mingisse teise seltskonda ja et see on olnud teistmoodi, teistel ei olegi niimoodi olnud. Aga jälle, kui tulla nüüd selle laulmise juurde, siis noh, minu meelest vist ikka natuke lauldakse vähem sellepärast et lihtsam on ju noh, nii nagu söögiga, et on kiire ja lihtsam on teda võtta valmiskujul, kui miks sa peaksid ise seal pingutama ja, ja aega raiskama. Koolis peaks mingi aeg küll olema, nii et ma ei tea, lapsed peaksid ainult laulma, laulma, laulma, et kui me laulame, siis on ju hoopis teine tunne ja ja siis ei saa mingid pahad mõtted pähe tulla ja, ja piduajal ei ole mitte ükski vana inimene haige ja kõik tantsivad lõbusad ja, ja mitukümmend aastat nooremaid ja võimlemistunnis poisid kindlasti tõsiselt liigutada. Nii nagu täna sõtse poja leelo mehed jutustasid, kuidas nemad pusklevad mõnikord nii, et veri tuleb välja ja siis pärast on nii hea tunne seal mingi meeste maailm, miks mehed ei kasuta neid maailma. Ja on ka mingid mängud, mis on meeste mängud, setomaal on need munaloom kad ja ja kõik on antud naistele lastele üldkasutada turistidele noh siiski enda eest. Just mingi naine ütles ka, et noh, meie teeme seda ja seda, et peaks meestele ka midagi välja mõtlema. No ei ole võimalik. Tehku ise midagi. Tellid ja Piper marjad küüslaugu küüne käesed mädad laokeel advokaade tunnis laugee rootsu kaased ja saksa sirge jääd sibulad. Keeski sai ta kiis lindu, sööme see kassi ja kavala kassi, vana kassi ja vaala, kassi. Saba oli kirja vaan, jalad alla moora milla küttes ilmet kui sibulad kidega. Vaat kui Kobulad käre tööle Kelderissaja käre küüle. Kamberis sai mees, mesi, paduja ja lakkus lasteva Kenai ta mehed nii laska, lindu, lindmets, aja kivi kotti. Probleem on juba selles, et ei saa enam lastele õpetada heinategemist, kõik see linnainimese suvine heinateo romantika kadunud sest nüüd tehakse neid rullbiskviit lehmadele sellega koos kõigega koos, kuidagi on rullitud need laulud ka ära. Muidugi kui mingit asja ei ole vaja, kui meil mingid puud ei ole, vajasime, võtame ta maha ja siis me ütleme, et me paneme sinna asemele mingi uue. Noh, nii on ka iga kultuuriosaga, et kui ei ole vaja, siis tuleb mingi muu asi, ega siis ei jää kuidagi tühjaks. Ja nii on ka lauluga. Aga samas jälle kui vaadata, et, et mingisugused inimesed siiski midagi otsivad, teevad mingisuguseid riideid, mis võib-olla siiski on Eesti rahvariided mitte ainult need triibuseelikud. Siis nagu kusagilt midagi jälle vaikselt tõuseb, aga kummaline ongi see, et peab minema sinna alla nulli ära. Ja siis, kui ollakse seal natuke vait ja siis hakatakse midagi jälle. Ma olen ka mõelnud seda, et, et minu vanaisa tuli sellepärast linna, eks ole, et ma ei olnud maad ja siis läheb, eks ole, mitu põlvkonda aega seal on, minu lapsed hakkavad, on nüüd selles mõttes linnainimesed, Nad jagavad linnast paremini, kui mina jagan. Nad saavad linnas väga hästi hakkama ja nüüd läheb, eks ole, minu laps maale ja ta ei tunne seeni, tähendab temaga nullist peale ja hakkab seda maad õppima. Lihtsalt vahele nagu oma kultuuri tutvustamisest ja siis mul et kuidas oleks libahundina olla nagu loitsukeldris kuulamas loengut sellest, kuidas olla libahunt või kuidas libahuntidega hakkama saada, või siis mulle meenub lugu kuskil 80.-te alguses, noor bioloogiaüliõpilane, kes on praktika, läheb ana, metsavahi juures? On lugenud, noh, on huvitanud Põhja-Ameerika põlisrahvastest tugenud hästi palju neid äsja ka juba põrandaaluselt eesti keelde tõlgitud neid, neid indiaani nõidade lugusid igasuguseid ja kuidas nad kõik teevad ja on lendavad ja ja loomadega räägivad ja kõik need väed ja võimud ja igasugused tohutud asjad ja ja jagades neid oma uusi teadmisi ka selle vana metsavahiga vanapoiss, seal omaette juba kaua metsas elanud ja õhtuti vestlevad üle köögilaua ja võtavad natuke napsi koos ja ja metsaaastani kuulatada, tohutu huvi küsib igasuguseid asju selle kohta, kuidas indiaani nõiad ja niimoodi, et tõesti ribade Labod ja ta on sellised olemaski, sellised inimesed, olendid. Ja siis ta näeb mingitel päevadel aknast hommikul vara, kui ta sama vara kogemata tõuseb, vana metsavaht. Seal käivad hundid ja, ja mingisuguseid metsseal seal õue peal ajabki, nendega juttu ja ja igasuguseid väga imelikke asju. Äkki hoopis kuidagi teistpidi? Lähebki kauges. Mingis mõttes on olnud maailm nagu alati globaliseerunud ja alati on mingid tegelased, kes liiguvad täiesti ühest keelest ühest keeleruumist teise ja osutuvad seal äkki nagu keskseteks tegelasteks, kes võtavad üle nagu võõra traditsiooni ja äratavad midagi isegi mingitest viimastest või noh, nagu Ewert toob näiteks rootsi autorilaulus noh, nii religioossete äratajate puhul kui kultuuriliste äratajate puhul või baltisakslased taasloomas Eesti kultuuri ja seda eest vedamas ja Aga see ongi just sellepärast tekkinud see võimalus, et see kultuur ei ole enam nii tugev. Kui see eluviis on eluliselt vajalik, siis ei saa seda tekkida, et ma hakkan iseendas kahtlema, kui sa hakkad kahtlema ja, ja vaatad, et mujal on parem ja ma tahaksin olla seal samasugune noh, näiteks Jaapanis meeleheitlikult tüdrukud ja poisid värvivad ennast, mis nad siis tulevad, niisugused porgandikarva juustega ja samas on nendel nii kena fantastilised juuksed, meil pole siin saalis mitte ühelgi niisugusi, kauneid läikivaid juukseid, me kõik tahaksime sääraseid ja nemad vaatavad, eks ole, telekas ja nemad tahaksid olla. Nii nagu see ongi see, et kusagilt hakkab midagi lagunema, et sa ei usu enam iseendasse, et ja siis tuleb keegi ütlema, et eestlased, olge eestlased. Selles mõttes mul on hea meel, et seal, kuhu ennast elama sättinud seal need naised, kõik küpsetavad ise leiba, kasvatavad seal hobuseid ja lambaid ja ja noh, hästi loomulikud asjad toimuvad seal lihtsalt minul eeskujukesed, see ongi see, millest me siin räägime. Aga miks linnas on vahest hea olla, sest seal on sõpru? Millegipärast. Aga mis ma vahest mõtlen, et noh, ma ei tea, see võib-olla natuke ropp jutt, aga kui vahest mõtlen ka see sellegi peale, et sa noh, ma ei tea maal, eks ju. Et sinu loomulikud vajadused need lähevad kuidagi, satuvad sinnasamma kohta ja ja see on kuidagi mingi informatsioon, mis võib-olla mingi rohulible kaudu, kui sa seal elad, oled, tuleb jälle sinusse tagasi, hakkab mingisugune loomulik ringlus. Aga vahest, kui ma mõtlen, et ma kõnnin tänaval, sa mõtlen, seal on mingit torud, kus meeletu informatsioon nagu on sulgunud ta ei pääse enam põllule, et rammu anda või siis kaobki see ära, et mul ei ole tegelikult nagu ühendust, et ümbritsev maksta loomuliku või, aga ma olen nagu selles mõttes ka jälle jaaguga nõus, et noh, paljudele inimeste on see lihtsalt ikkagi loomulik keskkond ei ole, toimimiseks sai, et iga inimene leiab ennast siis seal loodetavasti kus ta ennast kõige paremini tunneb. Minule muidugi meeldib rohkem maal minu meeldimine ja ma ei saa sellest mingit postulaadi teha või kuidagi nii nii on või miks mitte, kui sulle meeldib, mulle meeldib teistele pruugi meeldida inimene oma sügavamas olemuses ikka inimene ja linnainimene siis nüüd nii väga teistmoodi. Ma arvan, et see ikkagi jälle taandub selle peale, et mis südametunnistus ütleb. Kuidas sa oled? Sa võid ka linnas sellega hakkama saada. Võib-olla see on suurem kangelastegu, palju lihtsam on lihtsalt kükitada, vaadata, kuidas Kiievisse hakkab minema punaseks. Sest praegusel ajal seal on, kui ma võtan seda kohta, kus ma praegu elan, siis need maainimesed on palju rohkem linnainimesed kui linnahelinaid ongi, sellepärast et et linnainimene on juba ennast mõelnud. Tihti on mõelnud rohkem maainimeseks, kui see maainimene ja maainimene mõtleb ennast rohkem linnainimeseks. Loomulikult võiks inimene oma kätetööst elatuda, aga praegusel ajal Eestimaa ei elatu enam oma kätetöödest pruugine mingit sodi, mis tuuakse, me ei tea, kust meile need asjad onni. See oleks väga loomulik, et, et inimene kasvataks ise oma toidu kui ta maarjapõela. Ma elan, Tuhalaane külas on üks leht. 120 inimest. Vot see on ebaloomulik, et maa ei toida enam inimest. Linn on selles mõttes praegu palju loomulikum. Maa on palju ebaloomulikum, sest maal elatakse nagu linnas. Tuhalaanes, miks sulle tundus, et oleks nagu väga loomulik see vana kirik püüda uuesti üles ehitada või selle asemel oleks võinud ju alustada sellest, et ehitada koos üks suurem rahvamaja, näiteks seal on nagu väikerahvamaja, kui aus olla, siis ma ei tea seda noh, selge ju see oligi see südametunnistuse lugusid selle rahvamaja, see seostub mulle siiski nõukogude võimu ja selle jaburusega ülevaatuste ja ma ei tea, mis kõikide selle kammajaa seda nagu ei tahaks inimesed sunduse pärast teeksid midagi, et kuskil on mingi tähekene kirjas. Et need, kellel on vaja rahvamajaehitaja, Leidrahvitavad rahvamaja, sina rahmeldavad siis seal tühja rahmeldanud jõudumööda. Ja noh, siin on see moment ka, et ta on ikkagi. Ta on nii uhke koha peal, et seal ei ole muud võimalust, kui see seal ära hävib, et siis on nagu selle külal kriips peal, tegelikult. Siis ei aita rahvamaja kana. See on niisugune nagu kuldlõike ülemine punkt. Kuidas rollis tulp oli? Laulan. Misse noomi Moronoally, mis na mee Moronoll meerina mee, mooru, nally meerina v? Seal me keskel mis salme. Tulp olme. Tuld palme. Mis seal tulba otsa, no ei. Mis tulba ots oli säng tulba otsa, no ei. Ei, mis seal säng siis nali, mis siis oli anud säng siis. Siis mis see novell, mis? See nende. Nende lolli, mis seal ja no mis seal oli, oli see Mis seal ma ka otsa, no ei, mis seal ka? Muna saad sa mulle ka otsa mis seal mu naa siis nulli missal muulasi laval kaskolda harjaga Tikkaskul harjaga kana, vask, seegaalaga kaelahaavas ka. Kõnelesid laulsid Õie Sarv, Tseelia Roose, Sophia Joons, Jaak Tuksam, Sakarjas Lepik, Jaak Johanson. Ööülikool tänab koostöö eest. Viljandi pärimusmuusika festivali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2010.