Kristiina tüdruk, ära karda mind. Ma armastan sind. Oled minuga koos. Val troosidki geensul tollase muut noores rooli koos istume laotuaarda. Ja joome tassi kohvi koos koorega tuul koos tanki. Ja. Soo sa istud minu palve peale. Ja mul armaasta siin jaa, mul maasta. Kevade alguse puhul on nööli kooli unenäos külas Tartu sensatsiooniline kevadbänd. Seal ansambel, mille kõik liikmed on kõrgelt haritud ja kahel neist on lausa doktorikraad. Inimkond peab maksma. Ristisõja. Sotsioon. Pedofiilia. Surm. Kui nüüd alustada siis tänase õhtuga peale meil on siis siin ülikooli avalik salvestus ja me üldiselt siis täna rohkem räägime juttu, kui, et esitame lugusid. Ja selleks me siin olemegi tegelikult tulnud, et me täna siis seletame ära täiesti ilma lollitamata, mis siis on nagu see meie sõnum ja see ongi eesmärk, me teeme nagu nalja, ironiseerime ja sealt tekib siis küsimus, et aga mida te siis nagu tegelikult mõtlete ja süsteem on siis selline, et me esitame mõningaid lugusid ja ümber selle loo, siis kommenteerime seda lugu, mida mingi loom on mõeldud ja kõige esimene luuragi bakteritest. Ma ise olen tegelikult, et magistrikraadi teinudki mikrobioloogias ja ma elasin mõne aasta Võrtsjärve limnoloogiajaamas ja õppisin seal tundma siis piltlikult öeldes bakterite hingeelu, et kuidas bakterid looduses tegelikult elavad. Ja seoses sellega ma ise leian, et minus on nagu täiesti piisavat autoriteeti, et bakterite kohta midagi arvata. Lugu siis vaatleb inimese suhteid bakteritega ja noh, tegelikult laiemalt mikrobioloogiaga, et mikrobioloogia maailm keeruline, seal on lisaks bakteritele veel igasuguseid ainuraksed, seened ja teemaks on ka viiruseid ja, ja algloomad üldse bakterid nendest on tegelikult inimesele paremad loomad, samas kui seened on reeglina pigem halvemad või üldsegi niimoodi võib rääkida. Ja vahepeal on Eesti ühiskonnas olnud diskussioon selle kohta, et kas bakterid on siis head või halvad ja igasugustesse hügieenireklaamides näidatakse baktereid kui halbu ja loomulikult on sellele siis igasugustelt mõtlejatelt tulnud niisugust nagu vastu sõnumit, et ärge jamage, bakterid on tegelikult head ja vajalikud, et tegelased ja tõepoolest ütleme inimese keha vaadates siis bakterirakke on 10 korda rohkem kui inimese enda keharakke enamikud, neist on inimesele kas siis kasulikud või siis vähemasti täiesti kahjutud. Hästi vajalikud tegelased asustavad suuremalt jaolt epiteelkudesid inimese nahka. Eks kõike seedeelundeid, suguelundeid, ka hingamiselundeid, et igal pool nad on ja tõepoolest on nad siis suures osas inimesele kasulikud. Kuidas siis sellega nagu ikkagi on, et kui need bakterid nii tähtsad on, järelikult ei peaks nagu siis ennast pesema muidu peseme pakti olid maha ka siis ikkagi peaks nagu ennast pesema või mitte. Et aga ma ei tea Teeme lugu jah. Ja eks? Ta. Ai. Ai. Ai. Kalli inimese hais, kalli inimese, see oli partii. Ja kalli inimese haisu kui sellist võltsegi pea on tegelikult väga tähtsaks ja ja minul ei ole tegelikult väga suurt usku näiteks kaugtöösse ja üldse sellesse kaugkommunikatsiooni, et mul on niisugune tunne, et see, see kalli inimese hais või siis kas küünarnukitunne teise inimese nagu reaalne füüsiline lähedus on ikkagi oluline iga tasandi suhete puhul. Tegelikult see lugu kahtlustan, et see räägib meist endist, kes me oleme loodusteadusliku taustaga inimesed. Tundub, et me oleme nihukesed, parajad higised tüübid, sellised kampsunitega ja, ja meiesuguste ringkondades levivad siuksed mõtted, et näiteks nõusi mitte pesta, sellepärast et säästa maailmakeskkonda ja iseennast mitte pesta või kui vestluses, mitte seebiga ja, ja noh, selle tulemusena ütleme paistamiseks Assakad olevat võib-olla kuidagi võib-olla haisen. Ja olemegi räpasemad, et äkki tõesti ta on nagu, mingis mõttes kehtib ka meie bändi kohta see, see lugu ja see nagu lugude loo enda nagu sõnum on nagu hästi võitlev meil alati meil on niisugused, iga lugu on nagu mingi manifest, nüüd tehtagu niimoodi. Aga tegelikult, et meie eesmärk on ikkagi ilmselt inimesi kutsuda üles nende asjade üle ise mõtlema. Meie bändi kandideerib trummariks. Jaanus Remm, kes on loomaökoloogiadoktor, temal tuli selline evolutsiooniline idee, et inimesed hakkasid pesema sellepärast, et ikkagi saavutada paremat positsiooni, et oleks kõrgem paarumisväärtus positsioon ühiskonnas. Sellal kui inimesed ei osanud ennast pesta, siis ei pestud haiseti aktsepteerita 11, nii nagu kõik haisesid. Aga kui keegi esimesena puhtaks pesi, vähem haises, siis ta võistleks vastassugupoole rohkem meeldida ja niimoodi jõutigi tänasele kõrgele hügieenitasemel, see on talle senine protees. Aga teine hüpotees on, et võib-olla see ei ole niimoodi ja võib-olla nagu täiesti enda bakterit maha pesnud inimene ei tarvitseks. Tõepoolest, vastassugupoole oli hästi meeldida, et äkki tõesti see haiges inimeses on, on tõepoolest mingis mõttes ka ka hea. Ja järgmine lugu on tegelikult ka meie enese kohanerist, aga räägi sina siis äkki sellest soostel. Sina kirjutasid? Loo pealkiri on kunst on ohus. Tartus niisugune filmimees nimega Jaan-Jürgen Klaus kutsus meid ühele oma filmiüritusele ja kui Jaan Jürgenist rääkida, sest kui üldse sõna omatöörile mingit kehastust võib ette kujutada, siis siis Jaan-Jürgen on sihuke ehtne amatöörkunsti kehastused. Ta tegi oma filme niiviisi. Põhimõtteliselt kahe VHS kasseti Avilat ühela lindistas toormaterjali ja siis lindistas selle toormaterjali kasseti pealt teisele kassetile. Selle valmis filmi. Kaotasin kassetid muidugi ära pärast kassetid ära. Me oleme temaga koostööd teinud ja alati kirume hirmsasti, et kui temaga midagi kokku leppida, siis on päris kindel, et see kokkulepe ei pea ja ja tal on alati oma nägemus ja ta ei ole kunagi nõus kellegi teise nägemusega üldse ära kuulama ega midagi. Ja siis Jaan Jürgenil on see omadus ka, et ta tõmbab nagu teisi amatöörkunstnike nagu kärbseid ligi, et kõik kogunevad tema ümber ja siis meiega nagu tõmbusime kuidagi tema poole. Ta tahtis meiega koos mingi ürituse korraldada, kutsuda sinna veel kolmanda amatöörkunsti hundinimega trikotaaž trikotaaž, Tartu muusikud, muusikastiili on võimalik määratleda, aga nad on, kusjuures kunstnikud laadal õppinud kunstnikeks ja vana kartuliga, istusime kuskil kohvikus, arutasime, et kuidas seda üritust siis nagu välja vedada ja siis idee oli selles, et nagu serveerime ennast nagu tohutute professionaalsete kunstnikuna ja siis mõnitame tohutult seda trikotaaž, kes on veel halvemad pillimängijad kui meie kaugelt, kuigi seda on raske ette kujutada. Siis vana kartul läks korraks vetsu ja Mul tuli inimesi ühe minutiga, tulid need loo sõnad? Asjal on muidugi laiem filosoofiline tagamaa ka, et üritaks seda võib-olla pärast lugusid avada. No. Ta ei. Kao. Haridus ei ole, neil ka ei leival. Moodiamise toole. Oliteetsete ilust Oovaro. Oigus nõuda vaatorita. Kui kaid ta ei Too. Kas siis tutvustage, siis räägib siin-seal siis Johan jaamas, keda me kutsume siis Jimmy Hendrix, eks, et see on tõeliselt totter nimi, aga selle öönimede sai kunagi lapsepõlves. Aga see on selline indiaanipärane hüüdnimi. Aga nüüd on kuidagi piinlik on nime muuta, et nimi on piinlik ja muuta. Sellises kahvlis oled sa aga räägi edasi. Eelmise loo kohta veel nii palju, et et laiemalt see räägib sellest võidurelvastumisest, mis nagu kunstis käib praegu, et näiteks meie puhul kindlasti on tunda seda survet, kõik vaatavad, et noh, milleks me seda teeme üldse, et eksju tuuride tule välja stuudiosse minna ka ei viitsi, eks ju, väga teeme, pole rahagi, meil pole rahagi, eks ju, bändi kassa on miinustes. Ja siia lisandub juurde veel taustale siukene seltskond, kes tõesti edastab seda sõnumit, mis me selle looga praegu esitasime, et kes ei valda tehnikat, sellel ei ole nagu üldse asja noh näiteks maalikunsti, kes ei ole õppinud, kellele akadeemilist haridust, need nagu võiks pillid kotti panna. Meil on ikkagi foobia endiselt, saage meist aru, et me ei ole endiselt ikkagi profid ja oleme tehniliselt ikkagi nõrgad. Ja seetõttu lihtsalt kasvõi sellesama enda foobia väljenduseks oli ka see kunst on ohus. Lugu ja tõepoolest kutsume ülesse ikkagi amatöörkunsti tõesti viljelema seal lihtne üleskutset. Võib-olla ma tutvustan siin vahepeal teisi bändiliikmeid ka, siin on Meil Rolf kes on meil ka bioloog, hariduselt. Ja me kutsume teda siis Rolitseenioriks ja tema meil tõeliselt hea leid, sest ta ikkagi hingega mängib kitarri. Ja siis Juhan on noh, tema on loomaökoloogia rääkisid juba. Ah jaa. Loomaökoloogia doktorant ema ja tegeleb tegelikult hästi palju näiteks bioeetikaga ja moraaliküsimustega ja tegelikult on päris palju öelda. Aga siis keda siin siin on maarja. Et tema on need geoloogia, tema on siis meil laulab ja mängib metallofonil järgmiste tutvustamisel nivool hiljem, et vahepeal räägiks järgmisest loost ka järgmise loo pealkirjaks on siis õiged mõtted. Ja see on kõige-kõige ühiskonna iroonilisem lugu. Mina, ma olen kunagi välja mõtelnud selle looga. Ma üritan siis sisse sõita Eesti arvamusliidritele Nendele, kes kirjutavad kusagil Delfis ja sirbis, vaidlevad mingites foorumites ja vabariigi kodanikes. Tegelikult ma olen nagu väga vihane selle peale, kui küündimatu on just nimelt Eesti see meie eliit. Ja selle lood on see naljakas asi, et ma kirjutasin selle loo pealkiri, õiged mõtted ja siis on kõik need laulusõnad saatsin bändilisti laiali ja siis Simmitasid Sa mainisid ka ära, et see on kõige iroonilisem lugu, mida ma kunagi olen kirjutanud. Jah, ja siis ta küsis, et aga et akus sinus iroonia ongi õiged mõtted ja teeme selle loo ära ja siis võib-olla veel kommenteeriks paari lausega, et mis siis ikkagi siis nagu siiamaani on. Esile? Ei ai. Riigivõim. Maarja, sa tegid, tegid ränga kala, sa pidid ütlema ettegi lagastamistallime rohelisi salli. See lugu siis on täiesti irooniline. Tekstis on huvitav see asi, et iga lause on täpselt selline, nagu me loeme iga päev lehtedest. Ja samas, kui vaadata kõiki neid lauseid eraldi, siis iga lause on nagu absoluutselt sisutühi, täielik, nagu mull. Ja siis ma kirjutasin Simmi emailil niisuguse vastuse, sa ei saagi sellest irooniast aru saada, sest sa ise oled ka see keeleülema ironiseerinud. Sa oled selline teadlane, Sa oled teinud doktorikraadi, sa tegeled oma looma ökoloogiaga, uurid liblikate munemist käitumist ja siis siis COWI pausi ajal sassis nagu vestled siis ühiskonna elust siis nagu laiemalt. Vastavalt sellele, mis ma olen parasjagu uudistest lugenud Jah, aga tegelikult huvitab siis ainult sinu kitsas teadusvaldkond, kus niisugusest teadlasest on Eesti ühiskonnale kasu. Kas Eesti teadusfondist peaksin finantseerima või mitte? Et see on siis eelkõige Sist Simmi kriitika ja siis tuligi Holsti Simmi ise kirjutas selle peale, ta sai aru sellest upuks vahelisest kriitikast, tõesti, ma soovin sulle palju õnne, et sina ise said sellest õigete mõtete laulu irooniast aru. Ma loodan, et ma sain ja ei demonstreerisid, et sa said aru ja kirjutasid siis loo pealkirjaga Chimmi elu. See loo sõnad on see emaili tekst, mis sa mulle saatsid, ainult dream ei pandud. Teemegi siis loo Simmi elu ja see siis nagu kritiseerib meie teadlasi ja üldsegi eesti intelligentsi. Rahulikku akadeemilist elu see meil elab. Toidusaadab tore perenaine ja Queen duubli. Eesti EL-i eesistujaluu Kiidab, et kõik on toredasti käe-jala juures. Linnakorteri jääb ja. Kohvipausi ajal vestlejad ühiskonnaelus laiemalt. Kuningate mugavus on kasvanud üle pea, tegelikult elukese seltskondlik teatriõhtu, lõiketreeningvõistlust, Saunaõlu, literaat näevad, välja mõeldud ilu pruugivad, teadvustab ühiskonnal vaja, tegelikult tegelikult veel on ainult igat igasuguvähemused uurivad ja kaitsevad, sellele ikka tekivad. Keeravad nädala vahel, naljatab, teevad, kas nad siis kohe Eestis lugu peavad, välismaa ülipeened, lauakombed, haridus, illusioon on nilbe, mõtlemist, lodevus, Bürokraatiat, tobedus, tagasihoidlikum, elitaarne jaburalt, politseinäitusel ise näitavad, ebapraktiline tundub bakteriravi mänginud. Hüpoteerib Eino Julien kordutab intelligentsel rahva aju, ent rahva aju ajab palavat melonit. Neid taju vihkamis laulu ammuunid. Kõiges on süüdi, kõiges on seal pea limi, teate, siin pseudoüldsegi on ühiskonnaelu, teadsin, ei näe töö kasu, ei too Simmilus. Mugav töölid, valgus kiiremini loekski tuleb vaikselt konnadigmaati kuradi noid kylge. 32 domeeninimed. Ja tegelikult on ükskord aruanne tugigrupid, vaimueliidi, kõiki neid kaabakaid. Kui sa Kimmy kritiseerimisega ühele poole sõidad, kas mõni lugu on sind ennast kritiseerib? Seal on Väga hea küsimus, aga ega ma tegelikult Simmist ju, kuigi oli erinev teie siinide üldse praktiliselt vahet, et. Noh, see, mis ma tegelikult teen, ma tegelengi enese arendamisega ikka eelkõige ja siis vahepeal tulevad sellised ahhaa-elamused, nii et aga jah, võib-olla mul on nagu niisugune poos on, on võetud, see on nagu, ütleme see stiil, stiil on võetud mul siin bändis. Et ma olen hästi ülbe, kõik teised on lollid ja pahad ja siis mina olen see õige. Et aga ei, ma siiski loodan, et ma olen säilitanud ka enesekriitikameele ja jumal kaitsku mind selle eest, et ma selle nagu ära kaotanud. Järgmine lugu on nüüd niimoodi, et nüüd siin õnneks ei ole lapsi ja raadiokuulajad, ühesõnaga kui on mingid lapsed. Jah, kui mingid lapsed, siis kindlasti, vaat vaat siin on ööülikool, on viimane aeg tudule ära minna. Vaata ma ei saanud sisse saada, et see läheb hästi, selles loos on minategelane ja see ei ole minu arust. Aga muuseas, meil on plaanis järgmisel nädalal minna saatesse Ringvaade ja sealt Aru välva ja Sandra Jõgeva intervjueerinud meie tandril ja, ja siis me räägime osandriöö la Kobolitud kalduvustes. Sandra peksab mind koos, peksavad peksa padulävi ja pritsin otse prõks. Loll inimene. Olema. Vaid inimene. See on väga tubli, kakkuvad lugument telliseid, muuseas meil selles mõttes väga edukas lugu, et me panime selle Youtube'i ülesse ja siis Sandra nägi seda Youtube'is, me ei olnud enam tuttavad ja vaatasin, et ongi niisugune lugu ja kutsus meid siis oma näituse avamisele kontserdit andma ja saimegi sõpradeks ja praegu me käime üsna tihedalt temaga. Kui rohkem soovilugusid ei ole soovi lugule sotsioon, olgu TWA, rääkige sellest seal siis ood Lääne tsivilisatsioonile. See lugu vaatleb seda seisukohta, nagu oleks lääne tsivilisatsioon siis parem kui teised tsivilisatsioonid, näiteks väga tavaline vaade. Et tuleks aidata muu maailm järele Lääne tsivilisatsioonile lääne tsivilisatsioon annab siis nagu eeskuju siis ka kolmandale maailmale. Et vaatame selle teema sisule. Suur või keskmine, kui väitlejad kõigi reaale paistab päike. Läheks tegelikult võib-olla tänase viimase loo juurde. Ja selle viimase loo sõnad kirjutasin mina ja mul tekkis see taotlus, et kirjutada ökoteemast seekord siis mitte irooniliselt, vaid tõesti kirjutada umbes niimoodi nagu ma ise nagu asjadest mõtlen, kuidas ma nagu näen seda ökoteemat ehk siis globaalsete keskkonnaprobleemide küsimust. Ja siin ma ise tegelikult tervitan väga seda New Šveitsi asja, et meil on tulnud New eitsi religioossus, millega üritatakse tegelikult just nimelt lahendada ka ka sedasorti probleeme, nagu keskkonnaprobleemid, aga ka inimese kollektiivse psüühikaga seotud probleemid. Et sellel nivoitsiliku mõtlemisel tundub olevat väga, väga õige iva globaliseerunud maailma kontekstis. Üks nisukesi lootusi on see, et kui inimesed leiavad endast seda sisemist rahu ja jõudu ja energiat ja suudavad nagu saavutada suuremat empaatiat üksteise suhtes siis võib-olla suudetakse siis paremini keskkonnaprobleeme lahendada. Aga. Nonii veitsi ohud on, on näiteks see, kui minnakse vastuollu teaduslike tõenditega. Üksiku olemuslik vastuolu on tegelikult see, et väga paljud jutlustajad arvavad, et inimene on seesmiselt olemuselt moraalne. Kõrge eetikaga loodetakse Vediteeritakse kuidagi näiteks ühiselt. Et siis leitakse see iseenda headus ülesse ja, ja selle tulemusena suudetakse parandada maailma. Aga tegelikult nagu teaduslikud tõendid seda kuidagi kinnita. Käitumisökoloogia tõendid näitavad, et et inimene loomult nagu pigem üritab tegelikult teisi inimesi tüssata. Ta on moraalne olukorras, kus mitte moraalse käitumisega kaasneb karistus. Karistus ära kaob, siis tasapisi kaob Komoraal ära eksinud. Nii on väga illusoorne, on loota, et näiteks karistamist asendavad mingisugused grupi meditatsioonid selles mõttes mitte valesti aru saada kiriku armulaud või või tõesti meditatsioonisessioonid. Need kõik on pigem head, aga nad ei asenda näiteks karistust, karistused on ühiskonna või kogukonna toimiseks endiselt ääretult olulised asjad ja kollektiivse karistamise asjad, nagu näiteks mis iganes kriminaalseadustik, et kõik see on vajalik, jääbki vajalikuks. Nii et niisugust nagu illusiooni sellest, et inimene kogu aeg tahaks ainult head teha, isegi kui teda ei kontrollitaks selles suhtes, noh seda, seda ei tasu küll levitada siukest illusiooni. Aga mida siis meie järgmine lugu luu kasvas, on see viimane lugu meil täna mida see siis ka nagu tahab öelda, on see, et et isegi kui inimene leiaks nagu endast selle valguse kõik maailma inimesed muutuksid tõesti headeks valguses, tuleks nende sisse hakkaksid tõesti kollektiivselt pingutama, paneks keskkonnaprobleemide lahendamiseks siis kas sellest piisab, et maailma keskkonnaprobleeme lahendada. Ja väga võimalik, et tegelikult ei piisa, et inimene võib-olla on sedasorti liik, mis paratamatult jätab endast väga suurt ökoloogilist jalajälge ja liigub ökoloogilise katastroofi suunas vältimatult. Aga võib-olla teeme siis lugume? Tegelikult Maarja esitab seda, et mina tegin ainult sõnad. Friik üles ilu. Carrey meel on elada. Korjab ja ka püüle jääandi. Ööülikooli unenäos oli külas Tartu sensatsiooniline kevadbänd koosseisus Maarja Kirt, Kristiina Päss, Juhan Javoiš, Rolf Saarna ja Kristjan Piirimäe. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2010. Vaena kanni haige. Kompass ei tööta. Ta ei kuule. Kuidas seda mõõta, et vaba? Et raskus kaoks ära ja rõõmu