Kuulete kolmandat saadet sarjast neli vaadet laulupeole. Arhitektuuriajaloolane Oliver Oro kõneleb teemal rändav laulupidu. Kuna mina olen arhitektuuriajaloolane, siis ma räägin nendest laulupeoga seotud ruumilistest, keskkondadest ja nähtustest, ennekõike aga mõnest muust asjast lihtsalt meeldetuletuseks sinna juurde natuke ka nüüd, nagu me kõik teame, siis esimene üldlaulupidu peeti 1869. aastal Tartus. Nii see kui järgnevad laulupeod on aset leidnud ikka suvel, tavaliselt juunikuus ja üldjuhtidest, siis Johann Voldemar Jannsen ja kuni leib niisugused üldtuntud tegelased. Ja meeldetuletuseks siis, et osa võttis 822 lauljat. Ja lisaks neile veel pasunakoorid. Kõik esimesed laulupeod, mida siis peeti tsaariajal, olid seotud mingisuguse sündmuse tähistamisega ja selles mõttes nad ei toimunud päris regulaarselt, vaid siis, kui parasjagu suudeti neid korraldada. Ja ka niisiis esimene laulupidu 1269 tähistas 50 aasta möödumist Liivimaa talupoegade vabastamisest pärisorjusest. Teatavasti 1816 toimus see sündmus Eestimaa ja 1819 Liivimaa kubermangus. See esimene laulupidu toimus Tartus siis nõndanimetatud ressurssi seltsi aias, mis asus praeguse Peetri kiriku vastas Narva mäel, kust avanes ilus vaade linnale. Ja selles aias oli varem ka peetud mitmesuguseid näitusi ja selliseid väiksemaid rahvakogunemisega seotud sündmusi. Aga ilmselt see Eesti laulupidu oli üks kõige rahvarohkemaid, võimsamaid seal seni toimunutest seal oli, nagu näitavad mõned vanad kujutised, mitmeid niisugusi kerges konstruktsioonis, aga huvitava arhitektuuriga puitpaviljone, mida siis sai ka puhvetina ja lauljate niisuguse ajutise peavarjuna laulupeo ajal kasutada. Aga päris siis veel suurt laululava sellel esimesel laulupeol ei olnud, ainult siis dirigentidele ehitati pisut kõrgem pulted, nad välja paistaksid. Kui rääkida veel esimese laulupeoga seotud ruumilistest keskkondadest, siis olgu mainitud, et peaproov tehti Tartu Maarja kirikus, selles, mis hiljem oli aastakümneid Nõukogude ajal EPA võimla ja mida nüüd hakatakse taastama. Mis oli siis Tartu eesti koguduse mõnikümmend aastat varem valminud, toona veel suhteliselt uus suur kirik ja on räägitud sellest, et see peaproov Maarja kirikus peeti kinniste uste taga selle tõttu, et kardeti, kuidas see asi ikka välja tuleb, kuidas nii paljud lauljad koos laulda suudavad, millisel tasemel need maalt tulnud eestlaste koorid siis on, arvati, et järsku asi ei ole ikka veel piisavalt hea ja kena ja Saksa ajalehed juba enne peo toimumist võinuks muidu siis seada selle asja halba valgusesse ja seetõttu siis tehti seda siseruumis ja, ja nii-öelda kinniste uste taga. Aga kui lugeda, siis kaasaegsete mälestusi Heinrich Rosenthal ja mõned veel niipalju kui neid sellest ajast üldse on, siis pigem oli asi selles, et lauljaid oli nii palju, et kirik oli ainuüksi lauljaid täis. Dirigent pidi seisma üleval oreli vääril ja lihtsalt mingit publikut ei oleks sinna mahtunud. Nagu Riina Roose on korduvalt esile toonud ja saagu siis siin veel kord ära mainitud, et esimesel laulupeol olid kõik laulud eesti keeles. Nüüd järgmine laulupidu 1879 siis 10 aastat hiljem toimus ka Tartus. Mõeldud oli tegelikult see laulupidu korraldada juba 1875 aga Vene-Türgi sõja tõttu ja mitmetel muudelgi põhjustel tuli see edasi lükata. Üldjuhtidest võib siin nimetada Karl August Hermanni, Taavi dotovirchouci korralduskomitee olulisematest tegelastest, aga pärast teist tuntud koolimeest Hugo Treffneri. See laulupidu toimus saksa käsitööliste seltsi näituseplatsil Tiigi tänavas ehk siis nüüd sootuks uues kohas hoopis teisel pool jõge. Aga lisaks siis neile üldkontsertidele, mis sellel platsil toimusid, olid siis toona kavas ka üksikute kooride või kooriliikide esinemised. Ja laulupidu käsitleti ka omalaadse koorifestivalil kus siis toimusid ka võistulaulmised ja need siis väiksemad nii-öelda abi ja lisakontserdid leidsid aset Vanemuise aias, kus oli ka juba varasemast olemas vastav, väiksem kõlakoda. Sinna Saksa käsitööliste seltsi näituseplatsile, jällegi siis sellist suuremat uhkemat laululava toona veel ei ehitatud. Kolmas laulupidu on siis nüüd esimene laulupidu, mis ei toimunud enam Tartus, vaid Tallinnas. Sellel, miks valiti Tallinn, on mitmeid põhjusi. Lühidalt ja lihtsustatult öeldes, üks nendest oli see, et sellel ajal juba rahvusliku liikumise juhtide seas olid küllalt suured vaidlused ja laulupeo toimumist. Tartus oli ka kritiseeritud öeldud, et sinna on raske kohale sõita paljudel kooridel. Põhja-Eesti inimesed ei saa nii kergesti minna laulupeole kuulajaks publikuks ja samuti siis oli seal korralduslikke küsimusi, miks oli seda parem Tallinnas teha? Samuti Tallinnas oli sellel ajal juba pisut suuremgi linna eestlaste kogukond kuigi haritlasi vähem vaimuelu keskuseks oli pigem siiski Tartu. Aga oluliseks argumendiks oli, et Tallinnaga oli sel ajal juba parem raudteeühendus ja see oli muidugi tähtis siis peole pääsemise niisugune taga ja, ja oluline argument Tallinna kasuks. See laulupidu, mis siis toimus, ainult aastake. Pärast eelmist seoti Aleksander teise krooni juubeliga siis 25. aastapäevaga alates tema kroonimisest. Üldjuhtidest võib siin nimetada Johannes Kappelit, Taavi toto, Virkhausi korraldamine langes suuresti Lootuse seltsile. Väga oluline oli siin siis Heinrich Rosenthal Eli roll ka just selle Tallinna peo korraldamisel, kes oli muidugi varem kokku puutunud ka juba eelmiste laulupidude korraldamisega kes oli meie rahvusliku liikumise ühe suurkuju, Johann Voldemar Janseni väimees. Jansenite peres oli lisaks siis kõige kuulsamale tütrele Lydia Koidula Ale veel lapsi ja üks nendest tütar Eugenie või prantsuspäraselt Scheni abielluski Sis Heinrichi Rosentaaliga, kes oli ka ise eestlane, kuigi pisut saksastunud, aga ilmselt just Jansenite perekonna mõjul naases siis nii-öelda eestlusesse, kuigi nende koduseks keeleks jäi saksa keel. Ja Heinrich Rosenthal oli ise ka arst, nii nagu Lydia Koidula abikaasa härra Mihkelson, Ki oli arst, nii et Janseni kaks tütart abiellusid tohtri härradega aga sealjuures ka väga aktiivne seltsitegelane nii Eesti üliõpilaste seltsis kui mitmetes muudes organisatsioonides. Ja temast saigi siis üks ka selle kolmanda laulupeo juhtfiguure. Nüüd kolmas laulupidu Tallinnas toimus siis luteri heinamaal. See asus Kadriorus luteri suvemõisa juures. Need see on seesama luterite perekond, kes hiljem on seotud luteri mööblivabriku asutamisega. Hiljem Nad rajasid omale ka uue suvila Pirita kosele. Aga tol ajal oli siis luterite perekonna suvemõis Kadriorus praeguse Poska tänava ja Wiedemanni tänava ristmiku lähistel, Wiedemanni tänavat tuntigi luteriteena või luteri suvemõisasse viiva teena heinamaa, mis siis sinna mõisa juurde kuulus ja mida rahvas tundiski luteri heinamaa nime all asus praeguse Köleri tänava lõpuosas, kus sel ajal hoonestust veel ei olnud, kuna mitmete saksaseltsidega, kellele kuulusid kesklinnale lähemal sobilikuks peetud, peoplatsid kokkuleppele ei saadud. Ja õukonnavarade valitsus ehk siis nõndanimetatud Apanaažide valitsus, kes haldas Kadrioru parki ei lubanud laulupidu ka päris pargis korraldada, siis leitigi selline kompromisslahendust selle luteri heinamaa näol, mis oligi peoplatsiks võib-olla pisut pehme ja soine, nagu on kurdetud. Peo puhul tehti sinna plank ümber, mis hiljem taas maha lammutati. Et oleks võimalik kuidagi kontrollida sisse- ja väljapääsu peoplatsile. Ajaloo arhiivis on tegelikult säilinud üks laululavaprojekt aga ei ole kindlat tõestust, et see oleks ka valmis ehitatud. Nüüd luteri heinama mahutas palju rahvast ja senistest laulupidudest oli see ilmselt ka kõige publiku rohkem, kus siis arvatavasti pealtvaatajatena osales ligi 10000 inimest. Nüüd probleemiks küll oli, et sellel madalal alal, kust küll võsa maha raiuti, puudus igasugune looduslik tõus, nii et tegelikult suur osa inimesi ei näinud eriti lauljaid. Ja lauljatel oli probleeme ka dirigendi nägemisega. Nüüd loomulikult laulupidude juurde on ajast aega kuulunud ka laulupeo rongkäik ja see on andnud laulupeole siis ka erilise ruumilise dimensiooni, nii et see ei ole ainult ühes kohas toimuv üritus, vaid tõesti selline suur rõõmus festival, mis täidab terve linna. Ja siinkohal siis võib-olla ka härra Heinrich Rosentaali mälestuste raamatust üks katkend selle kohta, kuidas siis toona need liikumised olid korraldatud selle 1880. aasta esimese Tallinnas peetud laulupeo ajal. Laulupidu siis peeti nagu Rosenthal kirjutab luterile kuuluval suurel aasal, mis oli peokomitee poolt 200 rubla eest selleks otstarbeks üüritud Aas, BNS Kadriorus liiva tänaval asuva villaga ning ulatus luteri ja villa ehk Tadžhnaja tänava vahelt kuni Vladimiri tänavani. No need on siis praegused Köleri ja Poska platsile olid rajatud vajalikud ehitised, püstitatud avar tribüün, kooskõlakojaga tehtud pikkadele pinkidele, suur hulk istekohti, püstitatud telgid kosutuse pakkumiseks, valmistatud mitu väravat ning kaunistatud need pidulikult vanikute ja lippudega, nii et mingit laadi tribüün ja kõlakoda olid esimesel põhipeopäeval. See oli siis, 12. juunil mängisid kohale saabunud pasunakoorid kell kaheksa hommikul Eesti kirikute raekoja tornidest koraale, juhatasid sellega peo sisse. Kell üheksa kogunes peorongkäik Lootuse seltsimaja juurde Narva maanteele ja siirdus piki seda ülevene turu ning edasi mööda promenaadi Kaarli kiriku juurde saadetuna kõigi Eesti kirikute kellade helinast. Linnamajad olid pidulikult dekoreeritud ja lippudega ehitud. Mitmesse kohta olid rajatud suured auväravad ning varustatud need vastavate kirjadega. Jumalateenistus toimus lahtise taeva all kiriku lõuna suunas avaneva külgukse ees, sest siseruum ei oleks kohalviibijaid mahutanud. Pärast jumalateenistuse lõppu siirdus rongkäik peojuhile ovulatsiooni korraldamiseks mööda tema üsna kiriku lähedal asuvast korterist ja edasi Toompeale lossi ette, kus asekuberner seda eemal viibiva kuberneri asetäitjana juba ootas. Peokomitee esimees andis talle tema majesteedile keisrile edasitoimetamiseks esitamiseks üle truu alamlikku auaadressi ning seejärel lauldi mitu korda vaimustusega riigihümni. Tagasiteel sundus rongkäik pikast jalast alla mööda raekojast, mida tervitati hurraa-hüüetega kuni Lootuse seltsi majani, kus ta laiali lagunes. Tsitaadi lõpp, Lotuse seltsimaja, mida siin mitu korda mainitud asus siis praeguse Gonsiori tänava alguses. Nüüd see, et laulupeo rongkäik ei liikunud mitte mingist ühest kogunemispunktist otse laulupeopaika, vaid eriti just siis laulupeo massi kontserdile eelnenud päeval siis käidi rongkäiguga läbi veel terve hulk kohti. Linnas oli toonastel just sarja aegsetel laulupidudel tavaline. Samuti oli nendel Tartu laulupidudel ja veel mitmel järgneval laulupeol ja seetõttu ka vanadel fotodel võib näha neid laulupeolisi rongkäigus igasugustest kummalistest üllatavates kohtades, millest esimese hooga ei saa aru, mis meil sinna küll asja võis olla. Kuskil mälestustes oli see, et 80. aasta seesama esimene Tallinna laulupidu seal oli kõvasti vihma ja siis ronk tehti eriti pikk sellepärast et käidi kõik kohad läbi, et inimesed näeksid, et pidu ikka toimub, et muidu arvati, et nad, kuna nii vihmane publik ei tule ju muud moodi ju teatada ei saanud. Et siis see rongkäik tegi erilisi siksakke seal. Nüüd neljas laulupidu toimus 1891 taas Tartus siis eelmisest oli nüüd möödunud üle 10 aasta ja see seoti Aleksander kolmanda 10. krooni juubeliga. Küsimus oli siis selles, et laulupeo pidamiseks oli alati kergem luba saada, kui sellele anti mingisugune keskvõimude silmis sobiv poliitiline kontekst. Nagu te teate, see neljas laulupidu oli siis see, kus esimest korda meeskooride kõrval võisid osaleda segakoorid. Ja nüüd püstitati ka eraldi kõlakoda. See laulupidu toimus Tartus kirjameeste seltsi aias ja kirjameeste selts oli ka selle laulupeo peakorraldajad. Nüüd 1800 üheksakümnendatel aastatel peeti järjest üsna mitu laulupidu. Võimalik, et ka sellise vastukaalu otsimisena toona peale tungivale venestuspoliitikale. Viies üldlaulupidu toimus siis juba 1894 ja see oli viimane Tartus peetud üldlaulupidu. Üldjuhtidest siin võib nimetada Johannes Kappelit ja Konstantin Türnpu puud. Ehk siis nüüd üldjuhtide sekka hakkab tulema järjest enam eesti soost professionaalseid koorijuhte ja heliloojaid. Ja kui me varem rääkisime sellest, et laulud olid eestikeelsed siis paljuski olid need siiski saksa heliloojate laulud, millele olid tehtud eestikeelsed sõnad või siis ka eesti heliloojate laulud, mis suuresti tegelikult olid saksa meloodiate mugandused siis nüüd järjest enam hakkab tulema ka eesti heliloojate originaalloomingut. Näiteks sellel laulupeol juba 39-st laulust 11 olid eesti heliloojatelt. See pidu 1294, viies laulupidu oli mõeldud 75 aasta möödumise tähistamiseks taas kord eestlaste vabastamisest pärisorjusest. Ja ta toimus ka samas kohas, kus oli toimunud esimene üldlaulupidu. Taas kord seal Narva mäeveerul Peetri kiriku lähedal ressurssi seltsi aias. Kuues üldlaulupidu toimus siis nüüd juba Tallinnas ja sellest peale jäidki üldlaulupeod toimuma Tallinnas ainult kaks aastat hiljem, 1896. See peeti liisinud kampsi platsil jällegi otsiti võimalikke peopaiku, sellega oli päris suuri raskusi, et sobivat kohta leida. Kus siis töötasid vastu vene või saksameelsed ringkonnad, kus ei saadud omanikuga rendi hinnas kokkuleppele, kus oli mingeid muid probleeme. Rising Kampf'i platsiks nimetati taas üht suuremat heinamaatüki, mis oli siis hoonestamata ja see paiknes kuskil praeguse bussijaama lähedal. Selles Tartu maantee eeslinnaosas, mida nimetati ka Juhkentali linnaosaks, olid mõned väga vanad asustuskeskused nagu Juhkentali sõjaväehospidali ümbrus, see on see koht, kus praegu on kaitseväe peastaap surnuaiad, praegune siselinna kalmistu erinevatest osadest koosnev metropol ja ka siis Ülemiste pool Lasnamäe veerul paberitööstus vanast paberiveskist välja arenenud. Oli siis keldrimäe pool vaene ja lihtne puitagul nõndanimetatud liivapealne linnaosa aga oli ka veel selliseid hoonestamata tühje alasid. Ja üks selliseid oligi siis umbes praeguse bussijaama kandis. Kus see laululava täpselt asus, ei ole mina aru saanudki, ilmselt see oleks kindlaks tehtav, aga ma pean tunnistama, ma ei ole seda küsimust eraldi uurinud. Igal juhul ehitati sinna ka siis selline laululava või kõlakoda ajutise puit konstruktsioonina Ervin Bernhardi projekti järgi, mis kohe vahetult peale laulupidu jälle ära lammutati. Nüüd seitsmes laulupidu toimus alles 1910. aastal, nii et nüüd läks aega üle 10 aasta järgmise üldlaulupeoni. See oli tegelikult mõeldud juba 1905.-sse aastasse, aga revolutsioonisündmuste ning sellele järgnenud keerulise poliitilise situatsiooni tõttu lükati seda korduvalt edasi. Ja see 1910. aasta laulupidu Tallinnas jäi ka viimaseks tsaariajal peetud laulupeoks. 1910. aasta pidu seoti Estonia teatri nurgakivi panekuga. Noh, see, kuidas see Estonia teatri ehtis Estonia seltsi, uue teatri ja kontserdisaaliga, uhke maja nurgakivi paneku lugu, kõik oli see üks omaette epopöa, millest võiks teinekord pikemalt rääkida ja millele ei hakka siin täna peatuma, sellega oli ka tegelikult suuri raskusi. See laulupidu Peeti nüüd taas veel hoonestamata alal Tartu maantee ja Kadrioru vahel. See on siis praeguse, ütleme Kunderi tänava Hermanni tänavalaulupeo tänava ümbrus ja muidugi laulupeo tänav ongi oma nime saanud sellesama 1910. aasta laulupeo järgi. Sellel platsil ei olnud ka muidugi mingit looduslikku tõusu, see on näha ka vanadelt fotodelt. Aga küll ehitati üsna korralik laululava. See laululava ehitati siis nüüd ka juba eestlasest inseneri Kareli Jürgensoni projekti järgi. See laululava ehitamine ei läinud niisama lihtsalt kõikidel eelnevatel laulupidudel peakomitee juurde moodustati D-alakomiteed ja osa siis olid muusikakomiteed, mis pidid tegelema repertuaariga. Siis osa pidid tegelema transpordi küsimustega, kuidas peolised peole saavad toitlustusega majutama tusega. Aga siis üks oli tavaliselt ka ehituskomitee. Ja seekordse laulupeo ehituskomitee valis projekteerija eks, insener Karli Jürgensoni, kes oli toona üsna aktiivne projekteerija puitelamute osas Tallinna eeslinnades. Aga kellel tegelikult nii suure ja eripärase rajatise püstitamiseks nagu laululavakogemused puudusid ja tema kavandatud konstruktsioon, mis pealegi pidi olema selline, et seda saaks suhteliselt odavalt ehitada, sest raha selle püstitamiseks oli vähe tundus esialgu projekti kinnitavatele instantsidele nii Tallinna linnavalitsuses kui ka kubermanguvalitsuses kuidagi kahtlane ja kipakas. Ja see projekt saadeti tagasi, nõuti Kareli Jürgensonil lisaarvutusi ja need siis omaaegsed täiendavad tööjoonised küll üsna sellised eskiisi taolised ja tugevuse arvutused on ka säilinud Eesti ajaloo arhiivis, sellest projekti kaustas ja samuti see kirjavahetus mitmete instantsidega mõni insener võiks neid võib-olla kunagi lähemalt vaadata, kuidas neid sõlme joonis ja arvutusi toona tehti. Aga lõpuks, viimasel minutil sai projekt kuidagi siiski kooskõlastatud. Karl Jürgenson oli küllalt koloriitne persoon. Üks ka selliseid kinnisvara arendajaid küllalt jõukaid majaomanikke toonases Tallinnas, kellele siis kuulus mitmeid üürimaju erinevates linnaosades. Ta oli aktiivne korporatsioon Vironia tegelane, nagu mitmed tolle aja insenerid aga ka ise aktiivne koorilaulja, musikaalne mees, kes hiljem 1918. aastal abiellus ühe Eesti esimese professionaalse oratooriumi ja kontserdilaulja Paula preemiga. Karl Jürgensoni elu küll lõppes nukralt, nagu paljudel tolle aja haritlastelt 1941. aastal kaugele Venemaa vangilaagris. Nüüd 1910. aasta laulupeost veel rääkides, muidugi see oli Tallinna, ütleme just linna eestlastele väga oluline sündmus. Ja noh, seda on ka paljud tolle aja inimesed oma mälestustes rääkinud, kui oluline selline eestluse manifestatsioon see oli ja milline pingutus oli selle korraldamine? Lugege kasvõi Johann Voldemar Veski mälestusi, mis on võib-olla veel huvitav, ütleme selliste ruumiliste arengute seisukohalt on see, et seoses selle 1910. aasta laulupeoga ploompuu kirjastuselt ilmus Tallinna giid, mis on üks esimesi eestikeelseid selliseid Tallinna vaatamisväärsusi tutvustavaid raamat, kuid väga huvitava sisuga, kus siis alates moodsatest, hoonetest kuni ajaloo ja keskaegsete ehitisteni on ära tutvustatud kõik siis tolle aja tallinn kuni surnuaedade ja kõrtsi tee klubideni välja ja ka Tallinna lähedased ilusad väljasõidukohad. Ka ühed esimesed eestikeelsed linnakaardid Tallinna kohta on tehtud seoses selle 1910. aasta laulupeoga. No üks veel varasem oli ka 1907, aga väga väikesest iraažis. Pärast selle laulupeo toimumist laululava ka kohe lammutati, see oligi mõeldud ajutiseks ehitiseks, ta oligi nii ehitatud, et ta ei oleks pikalt püsinud ja sinna ehitati majad, senine tühi heinamaatüki jagati ehituskruntideks tegelikult juba sama aasta lõpus 1911 juba hakati sinna maju projekteerima, 1912 13 olid paljud nendest juba valmis ehitatud. Nii on siis tekkinud suuresti praeguse laulupeo tänava ja Kunderi tänava puithoonestus. Järgmine kaheksas laulupidu toimus siis juba iseseisvas Eesti vabariigis 1923. aastal. Ja nüüd ehitati siis uus laululava Kadriorgu. Rohelise aasa kanti praeguse Kadrioru staadionialale. Ja ta seisis selle koha peal, kus praegu on Kadrioru staadioni tribüün ja tegelikult täitiski algusest peale ka kahte funktsiooni. Ta pidi olema laululava ja ühtlasi ka staadioni tribüüne. Nii et kui siis peeti laulupidu, siis olid lauljad seal nii-öelda tribüünil ja publik istus siis jalgpalliväljakul. Sellist skeemi on tegelikult Eestis veel mitmel pool rakendatud veel ka 1900 kolmekümnendatel aastatel näiteks Tartu Tamme staadioni tribüün ja ka näiteks Olev Siinma poolt Pärnusse projekteeritud puidust staadioni tribüün pidid olema samamoodi polüfunktsionaalsed, et neid sai kasutada vajadusel ka laululavana. Nüüd Kadriorgu selle siis tribüün, laululava projekteeris puidust ehitisena, sellises uusklassitsistlikus laadis arhitekt Karl Burman. Karl Burman ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja. Tegemist oli ühe kõige populaarsema tolle aja arhitektiga üldse üks esimesi professionaalseid eestlasest arhitekte. Kui Karl Jürgenson, Voldemar Lenderi ja teised tsaariajal projekteerinud tegelased olid valdavalt oma tausta poolest, siis insenerid siis Karl Burman oli juba päris arhitekt õppinud Peterburis, sealt küll lahkunud, tegelikult arhitekti diplomita, aga ikkagi teda peeti siis selliseks päris Kunstivõimeliseks arhitektiks. Nüüd see laululava oli juba märksa suurem kui varasemad. Ja ka oma esinejate hulgalt, see laulupidu oli senistest võib-olla pisut võimsam, siin olevat olnud siis 10500 esinejat. Noh, kui me mõtleme siis võrdluses esimese laulupeoga, kus oli neid pisut üle 800, siis kasv on olnud rohkem kui 10 korda. Nüüd tegelikult sellel laululaval seal Kadriorus Kadrioru staadionil peetigi see üks laulupidu 1923. aastal ja hiljem seda objekti kasutati siis peamiselt juba ainult staadioni tribüünile. Ja laulupidude jaoks leiti uus koht ja seda juba tegelikult järgmisel üheksandal laulupeol 1928. aastal. Kui siis nüüd laulupidu leidis selle koha, kus siis nüüd järgnevalt on kõik laulupeod toimunud Lasnamäe nõlva all hundikuristiku läheduses, kuhu siis nüüd taas Karl Burman projekti järgi ehitati ka uus laululava. Ja selle asukoha valikul oli väga oluliseks argumendiks just see, et siin oli olemas nüüdse looduslik tõus, mis võimaldas publiku paigutada nii, et kõikidelt kohtadelt vähemalt mingil määral mitte ainult ei kuulnud, vaid ka nägi laululaval toimuvat.