Ööülikool. Üks rahvariides inimene on tõeliselt nagu liikuv elav skulptuur ja väga-väga ilus skulptuur, kunstiteos. Koole. Kuulete esimest saadet sarjast neli vaadet laulupeole. Mina olen toimetaja Riina Roose. Tänase saate pealkiri on kootud laulupidu. Oleme külas Viljandimaal, Heimtali muuseumis kõneleb vaibakunstnik Anu raud. Me oleme nüüd selles vanas Heimtali vallakoolis, mis on ehitatud 1864 aga ma tahaksin lisada, et me oleme ajaloolises Heimtali vallakeskuses, mis olevat selles suhtes niivõrd väärt koht. Et ei ole säilinud sarnast vallakeskust, kus oleksid alles kõik need majad siin ilusa välja ümber või piduvälu ümber, kus võib pidada kas laulupäeva või jaanituld. On veel seltsimaja, mis on eelmise vabariigi ajal punast magasiaidast ümber ehitatud, siis on vallamaja, mis on ehitatud 10 aastat hiljem kui koolimaja ja siis oli Bel valla vaestemaja täiesti vallamaja kõrval. Koolimajaga on niimoodi, et Andiaalne sellest koolimajast toredaid lugusid selle tõttu, et mu enda isa käis siin koolis näiteks selline tore lugu, mis kõiki põnev alguses kulmu kergitama, kuidas siit üks poiss viisakuse pärast välja visata ja ja see käis niimoodi, et oli olnud üks nii ulakas poissingulised, ütleme Toots kuubis, keegi saldast jagu, öeldi, et nüüd on see sinu viimane võimalus, et võta ennast kui parandada. Aga temas ilmnesid nisukesed, koomiku ja näitlejaanne, et hakkas mängima viisakat ja ta mängis seda nii naljakalt ja koomiliselt, et mitte ainult õpilased ei naernud kogu aeg kõhud kõveras, vaid ka õpetajad. Ja siis ei saanud midagi muud teha selle poisiga, kui ta viidi lihtsalt teise kooli, kui tal oli uus ümbrus ja niimoodi see oli üks niisugune väga tore lugu, aga ma räägin ühe loo veel hiljuti, ma lugesin koolipoisi mälestusi sellest koolist ja see oli väga huvitav, et ma avastasin asja, ma vaatasin kaldkirjaga ilukirja vihikus oli vahel lehekülgede viisi kirjutatud ühte titaktilist lauset või õpetlikku või suunavat käskivalt lauset. Siin ei tea, mis on või kuidas, aga selle koolipoisi mälestustest tuli välja, et see oli üks karistamise viis, et näiteks kus olid kuritööga hakkama saanud pritsinud tüdrukut veega, siis otsustati, et kui väikseid pahategu siis on ja vastavalt sellele, et kas pidid siis 100 korda või 50 korda 500 korda kirjutama, et sinna ei tohi tüdrukud veega, siis ta sinna ei tohi tüdrukud veega pritsida. Ja selles suhtes ma arvan, et siin võiks väga palju malli võtta, et kuna igasugune füüsiline karistus on tänapäeval rangelt keelatud. Siin muidugi seda ka ei olnud ikkagi herned olid ikka nurgas Usai põlvitada. Aga et see on ju täiesti niisugune hea ja, ja samal ajal väga kirjatehnika treeniv ja rahustav ja võib-olla tõepoolest, et kui see lause sulle eluks ajaks pähe jääb, et sai, pritsige oma elu tüdrukud veega. Aga kui vaadata neid asju, mis siin koolis on, praegu on ta ju Heimtali muuseum, seesama kool, mis siin 1864 ehitati, kestis 1932. aastani siis ta kolis Heimtali mõisasse, kus ta on tänapäevani ja väga tore koostöö on kunstiõpetajatega ajalooõpetajatega, kes inspireerivad lapsi, ema loomingulist tööd ja ja teadustöid ja, ja tore on see, et siin on üks tulihingeline ajalooõpetaja, kes on tõelise pedagoogilise talendiga lapsed pannud teadustöid ja kodu-uurimistöid tegema. Näiteks ükskord mind kutsuti gaasia konverentsile, kus üks väike umbes teise klassi tüdruk oma teaduslikku uurimistööd esitama, mille pealkiri oli meie küla kassid ja koerad. Ta oli pidanud kõik välja uurima, et kust on kutsikast pärit ja kusele koera, teised kutsikad on ja mis iseloomud neil on ja, ja see oli väga tõsine töö, mida nad olid siis kõik läinud perest peresse tegemas ja loomulikult seal väga tõsiseid ja häid ja, ja esivanemate satustest kirjutatud töid, aga siis üksnes mul jälle vega meelde jäi oliks kurgikasvatus meie külas, kus ta siis oli niimoodi, et võib-olla see seondub ka muusikaga, sellepärast. Ta rääkis nii, et esimene lause oli, et ega meie meie külas keegi kõigepealt tere jutliku ütlevad, et kuidas su kurkidega siis ta hakkas rääkima, kuidas neid istutatakse, kuidas kastetakse, kuidas kasvatatakse ja laulis vahetuse laulu kurgikasvatusest. Ja lõpuks ütles niimoodi, et ega meel peres niisuguseid täpselt raamatupidamist ei ole. Aga seda tean ma kindlasti, et kurgiraha eest on ostetud meile plokkflööti tiibklaver. Et siis pidi ikka kõva kurgikasvatus olema. Aga sellest muuseumist nüüd edasi on. Minul on väga hea meel, et ta on olnud koolja, ta on kool ka praegu on kool peaaegu kõigile kunstiüliõpilastele Eestis, aga vahel ka rahvusvaheliselt on igasuguseid meistriklasse ja koostöö vorme olnud siin ja rääkimata sellist elukestvast, õppest või täiendõppest ja täiskasvanute õppes, sellepärast et rahvakunstihuvilised, mustrihuvilised traditsioonide huvilised. Neid satub ikka siia päris palju, aga augustikuu on seal kõige tihedam, tavaliselt siis on rahvakunstipraktika. Siis tulevad kunstiakadeemiast õpilased Tartu kõrgemast kunstikoolist ja Viljandi kultuuriakadeemia, mis on selles suhtes rõõmustav. Kuuled, kui muuseum muidu võib hoida ja imetleda ühte oma koitanud tükikest ja praegu on siis kool niisugune ainuke, kus jõuliselt ja tõsiselt võetakse läbi kõik vanad rahvuslikud tehnikat. Nii et et meil on ikka noor vägi, nii naisi, kes oskavad tekstiilitehnikaid närivad läbi kõigest sellest Jaan oskajaid igas valdkonnas isegi magistritöid. Et no mida te ikka arvata, Ühest sellisest riigist, kus seal olemas soki kanna, magister, ma arvan, et see on üks väga hea riik. Et sellest on ääretult hea meel, minul aga nüüd veel eriti et sellele naiste seltskonnale, noortele naistele, kes tõesti oskavad ime teeneid, ilusaid asju, omakat ega teha ja need oskused ei kao ega hävi, on veel lisaks metallitöö esimesi aastaid ja puud neid võiksin praegu näitusel näha. Et selles suhtes väga tore, et mingil määral võiks öelda, et see on tarbekunsti taassünd, sellepärast et vahepeal see meie väga kõrgel tasemel professionaalne tarbekunsti justkui kodus kõikide nende uute multimeediate voldi vahele. Aga nüüd selle rahvuslikul baasil ta juskui siin ärkab uuesti ja kogub jõudu ja kõige tähtsam on, et, et oskused, ega see on ääretult oluline. Minul on hästi suur tahtmine nüüd teha niisugust asja, et ma märkan, kui tulevad õpilased muuseumisse ja mida aeg edasi, mida aasta edasi, seda vähem taipab või saavad aru, mis on misasi, et oleks vaja teha selline elutarkus õppekava peatükkide kaupa, et on ta siis järv, jõgi heinama, karjamaa, et milliseid töid tehti, mis riistaga ja võib-olla ka kriitiliselt neid läbi vaadata ja teha valikuid, et, et milline töö nüüd tänapäeval ka rahul uksed võib-olla kõiki asju ei ole vaja ja see on samamoodi niisugune oskused, et üks asi, et osad kinnast teha ja teine asi on osata isegi siis, kui sul elektrit ja bensiin ei ole vikatiga niita sellele lambale heina, kelle tähtis viljasaake, kust üldse kinnast tulema hakkab, et niisugune laiem tagapõhi oleks nendel oskustel. Siin on üks tore kirst selles kirstus on mapid üliõpilaste töödega joonistustega, mis on täpset koopiat mõnest vanast esemest ja see on üks osa sellest rahvakunstipraktikast, mina olen andnud seda rahvakunstipraktikate jaguma terve elu, kus ma olen õppejõud olnud muidugi muid asju ka, aga alates 1000 972.-st aastast ühtegi aastat vahele jätmata on see rahvakunstipraktika olnud. Ja mis on siis selle eesmärk, et eesmärk on natukene tundma pida seda pärandit nii esemete maakohtade kaudu ekspeditsioonide kaudu kui ka kirjanduse kaudu ja siis seda tallele panna, koguda, teha endale meeldivaid ja meelepäraseid ornament visandada? Umbes nii, nagu ma ikka olen öelnud, et see on nagu suvel moosi keetmine, et talvel on hea mõte seda tööd edasi teha. Selle eesmärk on just see, et kuidas, mis viisil, millisel doseeringu, kuidas saaks seda oma rahvusliku omapära ja erilisust kanda tänasesse päeva. No mina rohkem tegelen selle silma jaoks kontserdiga ja silmailupoolega siis siin, nii kunstis, tarbekunstis, disainis, võib olla ruumikujunduses, et kuidas hoida ikkagi seda oma oma esivanematele mõttelõnga ja ilulõnga enda lähedal ja, ja kui palju ja kuidas, nii et seal ääretult ma arvan, oluline komponent selles hariduses ja see peaks ikkagi kogu aeg olema edasi kestma. Aga siis üks selle praktika osast on joonistada täpselt siin antud juhul on mul kihnu mapp, ma olen ju väga palju ka Kihnus käinud ise, see on mul üks niisugune lemmikkoht juba Ukus töötamise ajast ja, ja väga varasest üliõpilane olemise ajast sinuni. Kindasukakirju, et kui sa hakkad sellega tegelema, siis esmapilgul tunduvad nad kõik teineteisele üksteisele väga-väga sarnased. Tegelikult on aga nii, et ma arvan, et lausa ilmvõimatu Kihnust Leida kolme täpselt ühesugust Luka ikka ühe paarisat kogumit rohkem sellepärast et nad mängivad ja naudivad siia, teavad neid mustreid ja iga kord nad orieerivad, isegi need suka Vikeldused võivad nii palju muutuda, et kui sa hakkad mõnda väikest elementi koguma, olgu nad sukahambad või midagi muud, siis sa leiad neid väga-väga palju erinevaid. Siin me võimegi siis kirjeldada on kihnu sukk ja mulle väga meeldib, et Sukun täpselt joonistatud siin ja kõikidele nendele erinevatele mustrinimedel on kirjutatud siis kihnukeelne nimi ja siis ka kirjakeelne nimi juures seal nii huvitav, et kõigepealt on sukaloodus, kust hakatakse kuduma ja ka need on nii palju erinevaid variante, kas tahan suunik võimet, võta mõni paar riiklikest peal, siis tuleb põlvepealne valge osa, see valge osa eriti pidulikel sukkadel on ka peegeldatud, aga muidu on ta tavaline, lihtsalt lihtne. Ja siis tuleb üks, kolm osa selliseid, mille nimi on siis säärekirjad ja need seal kirjad on kaselehe kullasega lamba mustaga ja vahel on peenikesed, madala punased triibud, mille nimi on korrad ja need korrad on tegelikult mälestus ja säilinud sellest ajast veel koolid kapetad ja säärised eraldi, aga omal ajal siis ta jälle arenes, kuku sukaks ja neid on juba ammu sukkpüksiks läinud. Ja siis tuleb see kirjakiri, mis on väga pidulik ja ilus, seal madala punasega potisinised, hambad ja neid kirjakiri on väga palju erinevaid, alati olnud, kuidagi neljale jagatud ja jälle küüsilised, vot öeldakse, küüned ja hambad, need on justkui need mustriosad, mis hoiavad ja kaitsevad inimeste loomulikult küünte-hammastega saab ennast kaitsta, aga ilmselt ka mustri, hambad ja küüned kaitsevad inimest ja need alumised on siis sukahambad. Need sukahambad on ka, et neid vaatad, et kõik pisikesed tärnikesed või rombikesed ristikesi, mis siin on ja kui hakkad neid korjama naljaasi, on 50 erinevat. Et nende niisuguste mustriosade erinev korjamine sarna sellega nagu rahvaluules, et kui sa käid kihelkonnad läbi ja, ja ühe pealkirja, kahe rahvalaulu korjad siit sealt ja kolmandast kohast ja ja siis saad väga palju variante kokku, mis tähendab pikeldatud. Vikeldatud on see, et ta ei ole värviline muster, Vikeldatud, need umbes nii, nagu praegu öeldakse, palmikkoega, igasugused parempidi, pahempidi, õhksilmade kombinatsioonidega, reljeefne muster. Ja alumine osa oligi Vikeldatud, öeldakse sukapöid ja kui läks näiteks pulmade ajal Veimede kudumiseks, siis neid Vikeldatud valgeid osi kudusid, sõbrannade emad-ristiemad-vanaemad aitasid, aga niisugune tunne oli, et see kiri, see kirjaosa siis piki pruudi enda kootud olemad ja see ongi huvitav, et need sukahambad siis poisid välkud ainult seeliku alt käies, aga muu ilusa sai tegelikult siis seeliku alla, teistele näidati hambad, aga keegi sai kõige parem ilusam osa nägijaks. Ja siin on näiteks tuleb lihtsalt välja üks niisugune paigatud või peotatud kiri. Üks asi on tähtis näidata, kui ilusad need kindlad ja kindakirjad kõik on, aga väga tore ja tähtis on ka näidata, kui lõpuni peeti ja ja kui põhjalikult nad ära kanti. Ja kui üks asi sai, vanaksis teda paigatki ja peota. Ja tehti sellega tööd eraldi, nii et nemad ei olnud need suured prügimägede kasvatanud vaid pigem pidasid kõik asjad lõpuni ilusti ära. Aga need, mis ma teile praegu näitasin, need on nüüd täpsed joonised mingist vanast asjast ja ma ei väsi kiitmast, kui oluline see on, sellepärast et kõike kultuuri üks asi on, et seda peaks ja kindlasti peaks hoidma paljudes erinevates kohtades jälle selle mõttega, et mune ei panda ühte korvi. Et jumal hoidku, midagi juhtumast ühe korraga ühe korviga. Hakake sellepärast, et mitmekordne säilitamine on väga hea, kui üks asi, olgu ta veega, midagi juhtub või meie oleme ise selle tunnistajaks, kui oli see üks väga suur torm ja kui väga paljud Kihnu aidad jäid vee alla ja needsamad vaibad, mis meie oleme aastate eest nüüd armastusega üles joonistanud, vee alla jäid, siis tänapäeva tehnika juures oli hästi lihtne meil teha värvikoopiaid ja needsamad vaiba pildid Kihnu tagasi viia ja kuna me teame Kihnus oskajaid küll, kes oskavad neid vaipu jälle uuesti kududa, siis see asi ei olnud meile meie kultuurile mitte kadunud Niisugusi, vähemal suuremal määral neid õnnetusi, olgu ta näriline või putukas või mingi muu asi või kadumine. Seda peab ikkagi alati dubleerima, et kui midagi natuke juhtub, siis tagavara olemas või tagalatagavarateadmine olemas ja loomulikult veel ei jõua rõõmustada selle üle, et praegu on tõesti nii, et vot needsamad koopiad, mis jaan, joonistatud siin Viljandi imeilusatest kinnastest ja no vot on nüüd Viljandi kultuuriakadeemias ikkagi terve seltskond inimesi, kes oskab neid neid üht nii peeneideta aastaid tagasi kahetasime, imetlesime, mõtle ühes kindlas on sama palju silmi kui turske mehe kampsunis, aga aga nüüd oskavad väga paljud juba teha nii. Nii b4 nii ilusaid töid. Et kui sa oled juba küllalt vaadanud ja küllalt mõelnud nende asjade üle, siis järgmine samm on hakata loominguliselt mängima nendesamade mõtetega ja siin näiteks üks kausta vahe on mustripuud ja ükskord andsingi ma nendele niisuguse ülesande, et umbes, et mine välja, joonistaks puu võib kujund, ei püüa seda edasi anda, kasutades rahvuslikke motiive, rahvuslikke elemente, lähed, see on juba päris ammu tehtud, aga ikkagi pakub huvi ja näiteks siin on siis nüüd niisugune, et üks tüdruk läks välja, joonistas kase ja pärast täitis selle kase rahvuslike motiividega, mis on sarnane näiteks Põhja-Eesti vaip, kus tuleb rohkem kõlapinda, on sellisel taimevärviaegsel koloriidil kollakad ja ja rohekad ja, ja liivakarvavärvid. Taimevärvid on tavaliselt sellised, et kui vägev külmmaast üle käib, et mis siis järgi jääb igast pruunikad, rohekad, mulla värvi, luuged ja lopsakas või rohelus või ka õievärv, see kaob ära ja siis see pilt minu arvates väga ilusti annab seda kõike edasi. Minule on, eks lemmik, tõsi, see on selline, et tihtipeale on meil siin lageraie liigagi moes ja siin on siis niisugune pilt, kus puud on maha saetud ja selle pinna peal, kus on tavaliselt need aastaringid, seal on siis üks rahvuslik muster ja puu on ise pikali ja mina tõlgendan seda, nii et sa lööd mind või maha, mu muster jääda. Siin on teine kännumotiiviga jälle, kus v on keelatud kokku aastaringideks. Siin oli selline ülesanne märgata ja leida triipu, ruutu kolmnurka arhitektuurist, loodusest, tekstiilesemetest ja siin on sama meie talulamp papa laut ja siis kuidas lambaaiad lähevad vaikselt üles triibuliseks rahvariideseelikut, eks kuidas kivisein läheb kindakirjaga, kas üle ma leian, et see on väga tore ja armas töö siis on need kõige peenemaid ilusamad kirjad olid tihti kirikukindad ja siin ongi Viljandi Pauluse kirik ja ükskord oli veel niisugune hea asi, et muidu vahel meie suur vaenlane ju pealiskaudsus või kiirustamine või tõttamine, aga me jäime kogemata sinna luku taha sinna Pauluse kirikusse ja siis oli kõigil ja jahedas seal süveneda ja minu arvates on väga tore, eks see töö, kus Pauluse kirik on, kus on võib-olla mõeldud ja märgatud seda, et ega siis labakinda, kuju ja kiriku ukse kuju on kaunis sarnased ja ja et tihtipeale sarnaseid motiive ka vitraažakendel ja, ja kindlakirjadel, mida eriti Helmi Üprus rõhutas ja näitas, et et kui naised kirikus istusid ja silmad kõrgemale käisid, taeva poole käisid ja kuidas nad püüdsid nendest vitraažakendest huvitavaid kujundeid ja pärast neid kindlakirjadesse kudusid. Siin on üks hästi vahva, täielik visanud, ainult mis mulle väga meeldib ühe Tartu üliõpilase tehtud jälle kirik ja kirikukinnast joonistanud vaikse kiriku ühe väikse kinda ja pärast siis moondanud või, või kujundanud niimoodi, et see on nagu laback kirikus või selline väga ilus ja huvitav. Huvitav töö minu arvates. Tihti võiks öelda, et neid kujundeid kaheksa kanda, seda võiksid leida üle Eesti erinevates kohtades. Aga mis teeb sellest Paistu, mis teeb kihnu kinda, mis teeb Halliste kinda, see on need proportsioonid ja väga tihti see kindad ära, kas ta on kahe sentimeetrine peenikene või, või näiteks Kihnus on seal mitu erinevat, ka madala punased kirjad sisse kootud ja madala punased kirjad on selle pärast sisse kootud, et kindlasti on kindel arvamine, et kui sul on käes Kidi või tähendab, kui su randmed, liigesed valutavad, mida tõenäoliselt tuli seal niiskes ja külmas Kihnu saare peal küllalt tihti ette, siis madalam lõng ümber siduda, veel targemuse kohe sisse kududa, et see on alati sul seal ümber, eks ju, selle randmeliigese ja hoia, ta kaitseb profülaktiline meditsiin rahvakunstis. Näiteks, kui ütlete Ruhnu samad mustrid on Ruhnule on tüüpiline nisugune vertikaalne mustrijaotus, et ikkagi püstipidi lähedase mustel tavaliselt ja vastupidi, Läänemaal on tulevad horisontaalsed triibud sisse, seal on need niisugused ohvrikirstu kirjaadi, kaheksakannad erinevates triipudes ja ma mäletan, et et need Läänemaa ja põhjaeesti kirjad olid ka väga populaarsed just peale sõda, kui oli erinevat värvi. Natukene väikesed kerakesed olid seal alles, et sa said siis väga hästi kasutada seda, et lastel oli väga palju nii nagu mina mäletan seda, et hästi palju oli selliseid kirju, mis just tulid sealt Lääne pandist mis andsid lõnga otsakesi hästi ära kasutada. Mis asi on kaheksakand? No ütleme ka õnnetäht kaheksakant on niisugune omamoodi nagu ristimärk, aga see ristisaba siis nagu pääsukese saba kaheharuline ja see ta märki on küll väga paljudel rahvastel, siin põhjarahvastel on teda kõigil lausa aga eesti nisustes pulmavaipadest, kus tahetakse kõike head inimesele soovida selle teki vaiba kaudu. Seal on neid väga palju, ikkagi kaheksakand on igal pool. Kihnus huvitama selle kaheksakanna nimi, siidi, lapigi, siidi, lapagna, ikkagi on ta kaheksakant. Jätkab Anu raud, aga nüüd kihnlased, keda me oleme ju nii palju vaadanud ja uurinud ja Kihnu riided on selles suhtes head, et nende kaudu saab teha ka järeldusi teistest rahvariietes, sellepärast et nendel seal veel on elus ja on, aga tihtipeale on teistel ka samamoodi olnud ja üks asi, mida praegu Kihnus ma ise olen näinud ja kogenud seda, kuidas värvid räägivad sellest, et milline on tuju, milline on sündmus ja tõepoolest, et kui on pulmad, siis on enamik kõikidel punased kördid, mis öeldakse, punased. Ja nendele nagu me näeme, on siis laiad kördi, lapid, vaks erinevat kördi lapi ja nende vahel üks tume triip, mille kõrval Tiuks valge hambarida jälle hambad ja siis roheline triip, et siis järgmine tuleb nagu pool punane, kus on valged hambad ja roheline triip kahe tumeda triibu vahel ja siis jällegi tuleb kaks erinevat kördi lappi, mis koosneb hästi palju värvilistest erinevatest triipudest. Vahelakesed, mis ankert, kört, seelik körgy paela, punane pael, see punane pael isegi siis, kui suur leidnud majas ja kui ühtegi roosatega punast triipu ei ole kõrgil eskordi vahel Allen ikka punane, sellepärast et kaitsehoidmine kaitsmine kuluka suure kurbuse ja leinaajal ära. Ja siis minu enda kogemused on niisugused, ma olen käinud kolmel korral Kihnu pulmas, siis tihtipeale ikkagi veel vahetavad neid kört. Kolm päeva kestavad, pulmad panevad jälle uue kördi selga, nad on ikka rõõmsavärvilised. No kellel on just lein lähedal, siis see paneb võib-olla natuke tumedama kergi selga. Ükskord sattusin Kihnu sellisel kurval ajal, kui üks taheti, oli läinud nelja noore mehega kaduma otsiti neid hukka saanud mehi, kaks tükki oli leitud ja kaks oli veel leidmata. Ja siis, kui tavaliselt läksin poe juurde, siis see pilt oli selline punane pool punane, rõõmus ja siis läksin poe juurde, kusjuures, kas siis kõik inimesed ei olnud otse leinas mitte ühtegi punast karsti seal ei olnud, kõik olid ainult need, kus ei olnud ühtegi roosatega punast triipu sees on niimoodi, et mitte ainult Kihnus, mitte ainult Mulgimaal ei ole see arvamine, et niisugune punane pael hoiab ja kaitseb sind näiteks näpunööril või Kaarus paelal, mis on mulgi kuubedes jookseb mööda, hõlmasid siis varrukas Uudes kaelaaukudes, igal pool on seal punane pael, seal, kus vanakurjal oleks kerge sisse siit niimoodi voldi vahelt tulla. Kes hoidev ja kaitsev. Aga ükskord mul oli rahvusvaheline üliõpilaste grupp Kihnus ja seal olid Hollandi üliõpilased, soome üliõpilased, eesti üliõpilased ja kõik tegid midagi ja siis nad pidid oma töö siis esitlema, jällegi just täpselt saadud siis inspiratsioon otsisid inspiratsiooni sellelt saarelt nendelt esemetelt, sellest rahvakunstipärandist ja niimoodi. Ja üks hästi vaikne soome tüdruk kogu aeg tegi seda puhast kördipaela ja tegi ja tegi. Ja siis, kui see tööde esitamise aeg oli, siis tal olid tehtud noh, arvutist pildid ja siis ta algas, hakkas oma juttu niimoodi. Ma tahtsin väga punuda nii pika paela, et saaks ümber terve selle Kihnu saare tõmmata, sest see nii püha ja nii ilus ja nii väärtuslik koht, et seal nagu mingi rahvuslik aare. Aga ma jõudnud. Ja siis ma tegin väiksematesse kohtadesse, tal oli siis võetud näiteks niimoodi, üks lehm sõi seal ja tal oli üks jupikene seda punast paela punutud ja ta pani lehma sarvede külge seal teisest küljest olid need imeilusad nurme nelgid lihtsalt heinamaalt, ütleme kurja katud nurme nelgid, võib-olla mingid heintaimed, kõik ta sidus selle paelaga kokku ja siis ta oli seda pildistanud siis ühes kohas oli koti talu, aga Soomes on ju see Cody, eks ju, nagu kodukoti talu siis ta sellele kirjakastile, kus oli kirjutatud koti peale, pani punase paela ümber ja üks viimane, mis ma mäletan, oli väikene Puupeldiki, seal oli kaanekene pealsele laugu ja sellel kaanel oli päike puhunud ja selle nupu ümber oli ta ka selle punase paela keeranud. See oli võimas töö, sellepärast et, et just selleta tuli teiselt maalt, no meie naabermaalt ja ta oskas seda nii väärtustada, mis seal on ja et see siiani hästi tore asi, mis on tehtud ja mis tegelikult tegi Riina Tomberg oma väikeses töökojas minu algul minu idee, aga siis ta tegi selle tõeliselt valmis, oli rahvuslikud koolivormid Halliste koolile ja siis need koolivormid olid tehtud niimoodi, et mitte nad ei olnud ühte värvi, vaid oli kasutatud neid värve, mida Halliste rahvas oli aktsepteerinud, võtnud kasutusele sellise koloriidi ja ma võin need isegi siit kirstust välja tõsta. Mütsil minu inspiratsiooni pühakiri on, siin, näed, see on üks vana Halliste sukk ja see kiri on praegu selle koha peal, et omal ajal oli ka hallistes kapetaja sääris, aga tihtipeale mustrid jäävad mäletama seda asja, et ütles, et vaata, siit lõppes, et lõpeks ära su sokkisid sääris, aga näe nüüd me oleme kõik ühes tükis, aga, aga see muster tuletab meelde, et tegelikult oli ikka nii asi, sest et sokk kulub ju kergemini ära kui sokisäär. Aga vaat seesama tore sukk ja seal on üks ilus aliste kiri. Ja need koolivormi kampsunid on nüüd sellised, et Halliste imeilusad, niisugused kiriku kindlad ongi just sinise-valgekirjud. Üks kampsun on sinist ja valget kirja üleni kirjatud, ükson. Potisinine üks on taime roheline, üks lambahall ükse madarapunane, see tähendab kokku on neid viis erinevat värvi, selles oli see tore asi. Et ikkagi lastel oli valida, kas ta tahtis sinist rohelist, punast ja kui ta ükskord tüdines ära punase, siis järgmine kampsun võis tal olla sinine või kirju või roheline. Kõige toredam oli see, et kui need kampsunid olid valmis saanud, siis üks natukene nokastanud Halliste mees tuli mulle niimoodi, lausa kallistas. Oi kui tore onu, et seal need kampsunid välja mõtlesid, et mul on just viis, las nüüd ma kohe tean, kes on, kes. See oligi nii et idee tuli minult, aga tegelikult selle väga ilusa ja hea töö tegi ära Riina Tomberg ja ja see oli omal ajal nii populaarne. Nüüd ma ei tea, kuidas on, et sinna kooli tegime, siis tegime veel mitmesse kooli ja siis tellisid mitmed raamatukogu ja muuseumitöötajad endale oma kodukandi mustritega, kas vestid või kampsunid. Ja ma arvan, et seda võiks ikka ja jälle uuesti teha. See on päris tore. Minu jaoks on see kõige rohkem selline mõte, et kui hakata vaatama, kui üks rahvariietes inimene on, et siis tekib selleni, et ekstid jahete jumala tempel olete, see tempel on küll nii ehitud, et kui hakata mõtlema seda töömahtu ja neid oskusi, mis on ühel inimesel ümber ja seljas, ütleme, alates seelikust, kas triibuline või ruuduline ühevärviline kõikidest nendest pookkadest, kantidest, kurrutustest, öödest, ja siis mis tuleb sinna ütleme, käis et või, või on nad särgid, valged been, tikandid, tagid, kurrutused siis loomulikult tanud tihtipeale ehted, setus lausa nagu hõbedat, mäed tulevad nende oma põlinatega või hiidlaste rõhud või ka väiksemad preesid ja sõled ja, ja võib-olla isegi nõelakojad isegi kotid, lahttaskud mali neid esemeid ja väikesi, suure armastuse ja hoolega valmis tehtud asju, et kui sa mõtled neid oskusi ja teadmisi, neid materjale ja neid võib-olla töötunde, mis seal siis ühtedes rahvariietes, on jällegi see, et austus nii suured, et need on asjad, mida võib hoida ja kaitsta ja parandada ja edasi kesta lasta. Oi kui palju ja kaua. Mul on selline küsimus seoses laulupeole minekuga, et kui on üks inimene, no tal ei ole neid klassikalisi rahvariided aga tahab midagi endale sellist teha, on linnainimene puhta eluaeg Tallinnas elanud, võib-olla juba ema ja isagi on tallinlased, aga siis mõtleb, et vaata, et vanaema oli sealt Võrumaalt ja kuskilt on keegi olnud. No näiteks Läänemaalt taas kuidagi midagi sellest kokku kombineerida. Kas oleks hea mõte või mis talle soovitada? No igal juhul on see hea mõte, sest et just siis oleks äkki kõige parem mõte isegi selline, et äkki tal on järele jäänud vanaemast ehe või mõni ette teeb omale lihtsa nii lihtsa kleidi, et see tõesti see vanaema vöö paistab seal peal välja või see paistab seal pea välja. No see on üks variant, aga teine variant on, et kui on julgust, leidlikkust rohkem, et lihtsalt vaadata rahvariideraamatuid ja siis tekitada mingi üldmulje, mis on sellele tüüpiline. Ma mäletan, et meil käivad ju need õpilased siin praktikal ja ükskord oligi selline ülesanne, et olid need rahvariidepildid, olid ilusad akvarellid, kus oli siis täpselt joonistatud kas siis Võrumaa Läänemaa või mainimine rahvariietes ja noor moekunstnik läks nende ette ja vabalt tegi midagi nii, mis see pilt või see värvikooslus, need proportsioonid talle ütlesid ja siis ta tegi ise endale ühe niisuguse moe, uue moe, mis oli inspireeritud sellest pildist nüüd, mis need rahvaliit, tema kodukandi rahvaliited olid? Ma arvan, et see on ka täiesti võimalik ja teine, kui on mingisugunegi käsitööoskus või tahtmine, et võiks kasvõi mõne väikse koti, kus üks tikand, mis on sealt pärit või siis ongi üks mingi mälestuses või kandikene kusagil, et riik võib öö. Et kõike võib tegelikult iseküsimus, kui hästi miski kellelgi välja on tulnud. Aga vahetevahel tuleb mõnel inimesel, kes ta lihtsalt mõtleb väga hästi, midagi välja. Seda võib vaadata ka folgil. Seda suunda, riietust, ma arvan, on kõige rohkem. Viljandi folgi ajal olengi nii palju mõelnud, et selle peaks kohe süsteemselt tunneme pildistama neid inimesi, kuidas nad välja näevad, et nemad panevad julgelt tänapäevaselt. Aga sealsamas on mingi selline ürgne esivanematega side või see mõttelõng on olemas. Ja see sobib väga hästi kokku. Võiks olla julgustuseks inimestele, et vahel on meil kuskilt jäänud niisugune väga range, et seda ei tohi panna sellega ja seda ei tohi ja ja kindlasti on sellel ka oma põhjendus, aga ma mõtlen, et et need on ka jäänud. Ma ei tea, kas väljend on õigesti, et noh, nii klassikalised rahvariided siis veel tavaliselt tuleb silme ette vist 19. sajandi niisugused ma tea lõpu poole, seda on ju näha, näiteks kui sa ikkagi lähed Kihnu ja oi kui tore, et ma panen ka kördid, selge, siis paned mingi tanu endale pähe, lokid lehvivad tänu või siis sa saad, siis tuleb üks näiteks omal ajal kaerametsa siina on tahmina, juuksed lehvivad ning sukad lontis ning veel valesti peal ning kas ta siis ei tea, et füüsiline pool ker peal ja lapiline pool käib alla ja vastlaBaltelum valepidi vint sees ja, ja seal on mustmiljon viga seal ainult vigu ongi kindlasti ainult hammaste teritamiseks, kui üks linnainimene tuleb esimest korda endale need riided selga paneb ja need teadmised ja oskused on omamoodi see kultuur ja võlu. Aga ma arvan, et sinnamaale niimoodi maailma parandama pole mõtet minna, aga see võib olla siis täiesti uudne ja vaba vastavalt, et see vana ongi sulle inspiratsiooniallikas selleks, et ise panna ennast riidesse praegu nagu sa oled, sellepärast et need kindlad traditsioonid nendel ongi omamoodi, nad on justkui kammitsas, aga sealsamas on see niisugune turvaline, kindluse traditsioon annabki selle kindla kodutunde või, või turvalisuse, nii nagu praegugi siin me jõuame igal juhul ikka hommikul kohvi ja ütleks sulle hommikul, et täna hommikul ma olen su kohvi asemel puljongit, ega sa ka ei oleks aga õnnelik, et see niisugune kindiale juurdunud asi ja ka turvaline asi, et sa tead, et ühel ajal ühel hetkel sinu rahvuskaaslased teevad sedasama näiteks kasvõi jõulu õhtul, et sa tead, et peaaegu terve Eesti rahvas sööb sedasama toitu, et seal seal hea teada. Ja samamoodi näiteks Mul on nii meeles, et need traditsioonid võivad juba nii olla, et üks noor naine kihlane läks Ruhnu mehele ja, ja siis ta läks alguses sinna ja vaatas, et kõik on jälitatud. Nad on heinamaal ja kõik vaatust seda ja mis siis juhtunud on, aga tal oli olemuslik rätikas, tal oli liiga pidulik rätik heinaajaks, teistel nagu sügeles, nad ei saanud seda vaadata samamoodi, kui sõnnikut vedama jagus. Kui olin niimoodi taha pandud, poolviltu visatud, siis ta ei saanud seda, vaadatakse pidi olema paralleelselt maaga või midagi niisugust. Et need traditsioonid on ikka ikka väga kindel ja omamoodi tekivad need ka kodus, eks ju, kui keegi on harjunud, et lusikat käivad selles dokis ja keegi tuleb ja palju teisi topsi siis juba teise perekonna lõhn hakkab ärritama. See üks väga huvitav asi tegelikult vasta mõtlengi, et ühest küljest on tore, et meil on selgus ja, ja ta on nii palju on seda uuritud ja Me teame, millele toetuda. Ja siis seda kindlam on neid uuendusi ka läbi viia. Et sa ei pane täitsa mööda. Ja samas Need kaks asja kuidagi kokku viia, mina leian, et see on väga oluline ja see on see, mis sinul just siin on õnnestunud ja on õnnestunud ka edasi õpetada. Ma arvan, et mida sügavam on see tundmine ja teadmine, armastus selle asja vastu, seda paremini tulevad kõik rahvuslikud uudse mõtled seal välja, seda paremini tulevad kõik rahvuslikud uudsematud välja lihtsalt ka maitse ja, ja proportsioonid ja kõigi asja suhtes. Et kui praegu keegi koob droid kusagil soojas televiisori eeslinnakorteris või kui keegi naine kohtroid Kihnu saarel ja hirmu ja murega pooleks, et ta mees on merel ja ei tea, kas ta tuleb selle tagasi. Vaat seesama asi kootakse sinna sisse. Niisuguseid asju kaasa tuua ei saa aga ikkagi head. Eks seda kootakse, kootakse nagu natukene teistmoodi. Ja mis puutub, eks ju, räägitakse, käsitööga saab ära elada ja siis tehakse raha ja kui hakatakse kusagil ühel hetkel rahast rohkem mõtlema kui sellest, mida sa teed, siis on see asi juba moodi kadunud. Aga tihtipeale need suhted, et, et kui vanaema koob oma lapsele või lapselapsele, Need sidemed annavad nii palju juurde ja kui rääkida puudutusest, mina tahaksin, et maailmas oleks rohkem selliseid asju nagu siin-seal praegu, kujutad ette, mitu korda see inimene on ühte silme läbi teise tõstnud sind, mitu korda ta seda lõng on puudutanud, mitu korda te seda on vaadanud ja mitu korda tunde, neid mõtteid ja selle asja juures olemist ja vot see kohalolek, juuresolek, see ta on ohverdanud ja kinkinud sulle mitte sukad, vaid ühe mitmendikuma elu, ajastu, oma väärtuslikke elutunde sulle kinkinud nende silmade ja nende puudutuste kaudu otsesem väärtus. Ja see on ka kõikide nende rahvariiete juures väärtus ja ja loomulikult ka selle muusika juures ja kõige selle asja juures, mis seal on, et need on tõelised suhted, need on tõeliselt armastuse suhted tegelikult igatpidi risti-rästi, olgu ta muusika kaudu, olgu ta nende rahvariiete kaudu ja see on kõige olulisem. Ja laulupeoks oleks kõige tähtsam soovitus see, et 10 korda armsam ja kallim on oma naabrinaise õmmeldud seelik või körtsik või pluus kui mistahes välismaa firma riie. Ja kui kõik nii mõtleksid, siis Eestimaal me saaksime väga palju paremini elada, et kõik, mis on tehtud omas kodus omade, inimeste ja naabrite, oma tööstuste, oma vabrikute, oma inimeste poolt, et sellega me pakume ükskõik kas ühele naabrinaisele tööd või rõõmu või ühele ettevõttele tööd. Et me peame kokku hoidma selleks, et elada, ära elada ja natuke paremini elada. Ja vot mõtlemegi, et kui see inimene siis tule laulupeol, et kui ilus, kui peen see käsitöö on ja kui suure armastusega ja hoolega see kõik tehtud on, siis on lihtsalt vapustav. Üks rahvariides inimene on tõeliselt nagu liikuv elav skulptuur ja väga-väga ilus skulptuur, kunstiteos. Kuulsite saadet kootud laulupidu. Heimtali muuseumis kõneles vaibaga kunstnik Anu raud. Saates kõlasid rahvalaulu töötlus ketravokikene ansambli kollaaž esituses Eduard Oja, kanga kudumise laul kunstikooli 21. lennuesituses ja Veljo Tormise Vares. Vaga linnukene esitaja selles laulupeolastekoor. Ülikool tänab Kultuurkapitali. Saate pani kokku Riina Roose ja Külli tüli. Raadioteater 2014.