Ja nüüd on raadiote ette oodatud kõikjal leedu fännid, oja, sest et täna me teeme midagi natukene enamat kui lihtsalt leedu keeleõpe, on küll. Me päästame Leedu. Melon visioon, erinevalt tavalistest poliitikutest ja Eesti kaitseväes on meil kolmel mehel visioon. Kallid raadiokuulajad, kutsuge meid alates tänasest Saaridext või siis lihtsalt isand visanud ja me oleme näinud öelda ka meile, issi, me oleme, me oleme. Keele tunnid on meile endale valmistanud palju peavalu, kuna me oleme erinevate rahvastele lihtsalt tilkunud, nende probleeme esile toonud. Läksime Prantsusmaale lausega, et kus ma siin saaksin busse põletada. Põletavad nüüd Leeduga, kes on meie lähilane naaber, sõber, meil armas. Paneme ise käed külge, aeg on minna ja päästa leedu ja kuidas meie teekond võiks pihta hakata, tigedalt lõpetame, saate saate, lähme sinu mundeosse. Sõidame Pärnusse ja läheme Stefani pitsasse. Teatame Märjamaal veel sellises söögikohas, mille nimi on. Ma ei mäletagi enam, mis ta nimi on. Bensukas seal bensukas mingi paki nätsu sealt lihtsalt siis läheme Pärnusse Stefani pitsas tellinimegi domineerima, selles mõttes me ise otsustame Mustamäe või ei siis siis seal nagu staap Pärnus. Seal kesklinnas puhkame jalgu, puhkame jalga ja stardimägi läbi Läti. Vilniuse suunas. No kõigepealt Ikla piiripunktis. Piisab ühest pilgust mondi aknast sisse, kui läti ohvitserid viisakalt löövad, kannad kokku, annavad au ja lasevad meile mingeid dokumente küsida, loomulikult loomulikult nende küsisingi dokumendist, nad saavad ise ka aru, et me läheme nimelt Leedu Leedu rahvast okupeerimata, kui nad näevad seda Pihkva puiesteed mööda meie Mondeo nii-öelda eemaldumas kuivatavad jumala, kas pisara ja lausuvad. Annaks jumal, annaks jumal, et meil õnnestuks. Annaks jumal läti keeles, mida me oleme teile õpetanud, ühesõnaga väike peatus Märjamaalt, Plekolt tee oli selle koha nimi, jah. Ja, ja siis, siis siis Pärnus Stefani vitsad siis ma arvan, et me võiksime isegi võiks nagu stiili mõttes hargneda. Et ma võib-olla isegi lähen läbi Mõisaküla üle Mõisaküla piiripunkti, siis lähme läbi Läti nimede laia rindena. No tegelikult ei ole selles mõttes vahet, et isegi hargnenud uime isegi hargnenud sihukest ühtset rusikat ei ole enne Riiat vaja Lätis. Lätis üldiselt niisugust tugevat vastupanu marmei kohta ei ma, ma kardan, et läti lausa rõõm. Ma arvan, hilja tuua läti külades tuuakse meile sööki ja leib väikse soolapitsiga. Mina muidugi napsu ei võta. Teie teiega me võtame jääst ikka purju, Eerikuga. Nii jõuame. Läksime, võiksime Riiga jõuda, mingi nelja paiku jõuame 10, jõuame, jõuame, jõuame, lesivad juba sinimustvalged lipud. Ja siis ma arvan, et Leedus me võtame selle võimu kiiresti ja valutult. Võtame lihtsalt üle, ei ole, ma tean, kuidas see käib. Siseneme riiki, tutvustame ennast juba piiril, tervist. Päästjad tulid selle peale muidugi õnnelikud. Leedu, Leedu riigi alamad, kes ei suuda oma õnne uskuda, lõpuks hõbe tuli anastajate jõudnud põlvili, nihkuvad näoga mutaja, karjuvad, karjuvad teised ekstaatiliselt tänusõnu. Ja järgmistel päevadel ilmuvad lehtedes sellised pealkirjad laikas lingsmendis, dress, eesta, iislerigoi, Lietuvos taota, noad, taan, tiikraazmirid, ehk siis pidupäev. Kolm eestlast päästsid leedu rahva kindlast kokku. Ühel häälel hõiskama kõik lapsed vananemise likalt leitsmentees läikiv kleit, meeldis, mis tähendab siis pidupäev või siis näiteks on Leedu suurima päevalehe Lietuvas rüütas esikaanel suurelt üle roosa on see roosa ja seal on kirjas okupaatia, Brici Teeda, Econoominu, haugi, mu era ja üldise nii-öelda mardi, kes on meie nii-öelda majandust saar. Tsitaat, okupatsioon algamas on majanduskasvu ajastu, me räägime, loosungid, räägime loosungitest, mehed, ühesõnaga aitame leedu rahva järje peale. Lihtsalt isegi ma arvan, puhtalt meie viidimisest, seal peaks piisama. Ja siis rahvas muidugi koguneb meid vaatama, meil on tohutu suur tribüün mitte tribüünil, vaid me oleme selle Gediminase torni tipus. Vaatame sealt Vilniuse linna, oluline on see, et me võiksime, et näidata nii-öelda ja teha ennast nii-öelda kohe hubaseks lähedaseks leedu rahvale. Võiksime kanda leedu rahvariideid. Jah, kanname Leedu rahvariideid ja karjume. Vaarik Kaire Turtini. Kraav keed. Kaire turdingeid, esineja, Kaug-Itta miiningus, effi vaese varrakule ka paremale ja kellel on raha ja, ja lahkame eesti kroon rahva sekka. Leedukad lähevad hulluks, viskavad oma senise nii-öelda käibel oleva valuuta taskust välja ja ahnitseda kroone, püüavad silmade särades, topivad taskusse, isegi paljud proovivad hammustada seda väikesed lapsed proovitava, proovivad seda endale Eesti kroon endale suhu, toppis mida nad on nii rõõmsad ja tänulikud, tänulikud on ja siis siis me saamegi, meil on ka sõnum väikestele lastele rõõmusõnum, mis paneb lapsed tantsima ja Leedus toimub ilmselt kõigi aegade esimene laulupidu, Eesti rahan läbi mälu leedukate poolt, siis me ütleme neile ilusa sõnumi loa riit ajus, maksas, visuaalse mokki, loose vustestamas ETK halba. Ehk siis homsest toimub õpetaja koolides eesti keele päev, mida kõik leedulased oodanud juba ammu, et Saksamaailma kõige ilusamat keelt koolis rääkida, ilma et neid ähvardaks repressioonide nagu seni ja väikesed lapsed jäävad selle selle peale suur tänu, laba ei tee, kui. Viimased sõnades leedu keeles öelda lubame aega näidata iseloomu. Kui tuleb leedulane ja soovib saada meie trummiraadi audientsile, siis seda peab tegema sõnadega. Kas issi juurde saab ja meie vastame väärikalt, ei. Ärge haljususid, tilti, see veel ju. Me oleme rahvamehed, mina arvan ka, et me oleme suured rahvamehed, leedu rahvas armastab meid. Ehk siis leedu rahvast. Me loeme, ärge muretsege. Lõpetuseks hüüame teile kõigile.