Tere eetris on portaal, tehnoloogia, kommentaare esitab Kristjan Port. Kui eilses kommentaaris oli juttu hüpoteetilisest võimalusest, et kui William Shakespeare vajutakse ajamasinas valele nupule ja satuks meie aega elama, paneks ta tõenäoliselt oma kirjanikuameti kiiremas korras maha ja hakkaks tegelema näiteks kinnisvaraäriga. Taolise skeemi põhjenduseks oli meie kaasaja autoriõiguste ümber toimuv küüniline tants. Osa neist tantsusammudest on kohustuslikud, olles kirjas seadustes ja mõned mõttelistest tantsuliigutustest sobivat lihtsalt kogu tegevust iseloomustava Sahnesse ja ise ei tee, aga teistel ka ei lase meeleolusse. Shakespeari uurijad kinnitavad, et Williami loomingus oli ainult kolm lõpuni originaalset lugu. Ülejäänute ideestik ja sõnakasutus on tal tihti pehmelt öeldes laenatud. Laenamise jutu jätkates, kasutades siis laenuks Pablo Picasso sõnu. Kehvad kunstnikud laenavad head kunstnikud varastavad erinevalt möödanikud, kus taolisele ideede ja osade uuesti kasutamisele erilist tähelepanu ei pööratud, vaid nauditi täiel rinnal. Värskemat loomingut on tänase päeva loominguga kaasas käivat, eks märgusõnadeks valvsus plagi, arismi piraatlus. Jesper saaks täna sõnakasutust ülistavate kiidusõnade asemel ilmselt siis kohtukutse ehk teiste sõnadega, midagi peab autoriõigustega pilt olema ning seda üllatavam oli edena lugeda arvamusi, mis hoiatavad samasse valdkonda kuuluvatest probleemidest, mida meie ellu toob. Otsingukeskkonna Google'i plaan muuta raamatukogu raamatut digitaalsesse formaati, et neid saaks arvuti vahendusel ja raamatukogu külastamata uurida ja lugeda. Sellel teemal esineb pool Collins Aadria Sleit, ennustades nii mõnegi kirjanduskultuuriiidoli hukku. Nimelt võimaldab Google otsing avastada aplagi rismi. Olgu näiteks juhtum teadusloolase Amir Atseeliga kelle sulest valmis hiljuti raamat eelmise sajandi müütilised säravast matemaatikud Nicolas Porbakist. Tegelikkuses oli Bourbaki nimedaga säravaid matemaatikuid, aga see selgus alles Kuu aega hiljem. Noh ja Bourbaki loo kirjutamiseks kasutas Amir selglõik teiste sama ajajärku tutvustavate kirjutajate allikatest. Muu hulgas kuulub nende sekka näiteks lõige guugenhemi muuseumi ja ühelt Prantsusmaal asuva teadust populariseerima organisatsiooni veebilehelt, aga ka Ameerika matemaatikute ühingu realidest ja näiteid oleks teisigi. Ning hoolimata Amir vaat seal sai kõvasti kiita. Hiljuti kirjutatud Fermat teoreemis tutvustava raamatu eest langes sama mees uuel kirjutamise katsel põrmu. Kuna Washington Posti raamatukriitik leidis Google'i abil ülalkirjeldatud tekstilõigud ja kasutas automaatselt plagi arismi sõna. Peale Shakespeare on kirjanduse ajaloost teada arvukalt ideede, laenamise ja ideede varguse juhtumeid. Tuletan meelde, et nii saame eristada kehva kunstnikku heast kunstnikust kuid keegi ei ole nende kirjanike intellektuaalselt lisaväärtus seetõttu hindamata jätta. Kõnelemata nende käest kahjutasu väljanõudmisest, kuid tänapäeval on see kujunemas siiski normiks. Ning kui on olemas taoline pingestunud meelsus, läheb üleüldise kriisi läitmiseks vajavaid väikest sädet. Ja selle sädeme tekitajaks paistab Google sobivad imehästi. Nüüd saavad ju kõik huvilised alustada kirjandusklassika omavahelist võrdlemist ja lisaks Herman Melville joyszi ja mõne teise, juba varasemalt vahelejäänute nimekirja lisandub nii mõnigi tänane puhas poiss. Huvitav, kas sellist maailma me tahamegi? Kui ei, siis kas probleemi lahendaks Google'i kinni panemine või hoopiski suhtumiste ja seaduste muutmine. Selle üle võib vabal hetkel järele mõtelda ja soovin teile selleks head nädalavahetust.