Ülikool. Repetitsio Matherstuudioorum olevat kordamine on tarkuse ema ei ole tuupimisest keegi targaks saanud. Stuudium tähendab, õping ja kordamine on õpingute alus, sest kui ma ei korda, siis mulle jäi meelde. Aga tarkus on hoopis teine tera. Kooli. Preester Vello Salo ja muusikateadlane Toomas Siitan kõnelevad Teemal missa ja või kontsert? Tere tulemast Pirita kloostri roosiaeda. Aga selleks on sedakorda eriline põhjus. Meil on ühel päeval kolm missat, mis sa ütlesid? Mis sa tahtsid öelda, mis sa tahtsid öelda, mis sa ütlesin. Mis sa sellega ütelda tahtsid? Nomissa on nagu eestikeelne sõna ja ei ole ka sõnamissa, et oleks vaja selgitada, mida see tähendab, see on nagu mingisugune üldhariduslik küsimus. Kui me vaatame võõrsõnade leksikonist, siis sõnal, mis on kaks tähendust, on söömaaeg esmane tähendus. Inimeste söömaaeg jumalaga jumalalauas. Ja on heliteos enamasti viieosaline. No nüüd üksikasjalikumalt, eestlased vist kõik tunnevad sõna paasatalle. Aga väga paljud ei tunne sõna paasa paasapüha ja sealt algas kõik peale, kuhu sa tahad, et valmistame, et sa saaksid paasat süüa, seisab evangeeliumis. Nii et Jeesuse jüngrid kogunesid paasasöömaajale ja see oli seal, kus Jeesus ütles, see on minu ihusee, on minu veri ja milles sündis siis kristlaste armulaud, see oleks ilusamaid, sõnasid, mis meie isaisad on leiutanud armulaud. Nagu öeldakse, ka lauakirik käis laual just laua peale kõndinud, aga seda ta nüüd tähendab rahvakeeles. Et istus issandaga ühes lauas. Nii et ühest küljest sündmus Bloojaga ühes lauas söömine, looja, söömine kui soovite temaga osaduses olemine, heal lapsel palju nimesid, üks sündmussöömaaeg, pidusöök, see on siis missa põhiline tähendus ja see, mida siin Pirita kloostris iga päev toimetame või pühitseme, nagu ütleme, see on püha söömaaeg mitte üksi pidusöömaaeg pidulik pidulikus ei tarvitse üldse välja paista. Siis ta on üks harilikult viieosaline muusikateos, kontsert, kui soovite. Ta võib kontserdil ette kanda, seal võib olla koor, solistid, orkester, võib-olla mingisugune missa Solemmnis, pidulik missa, mida annab kuulata, seda võib aga kirikus laulda selle esimese põhilise missa osana. Aga vaatame üksikasjalikult need viis osad, mida kõik teavad, muusika, mis on kiire glooria kreedo, Sanctus ja Agnus Dei. Need ma tõlgeksin ära, väga nii täht täheliseks jäädes, kui dialoogi esimene osa on kirje issand ja see on siis usklik-kogudus, ütleb, issand, oled sina sellega, see dialoog algab. Minule tuleb ette, et minu generatsioon oskab seda kirje Leisson tõlkida kõige paremini kirikuslaavi keelde. Kosbody pomilovi ja praeguse ortodoksi kiriku liturgias on issand, heida armu, mis on natukene nagu imelik kuulata, aga nii ta on, on olnud. Ja see on siis selle heliteos dialoogi esimene osa, järgmine glooria, see inglite laul, mida nad karjastele väljal laulsid ja tõlkes ütleksin au, olgu Sulle kolmas osa, on kreedo. Usun dialoogis, oleks ta siis usun sinusse, ütleb kogudus. Järgmine osan, Sanctus, püha püha oled sina. Ja viimane Agnus Dei jumala tall, paasalal, jumala tall, kingi meile rahu. See on palve seal, aga mingisugust erilist pinget või dünaamikat siin ei näe. Need on nagu ettevalmistavad laulud, selleks et lauda istuda pärast selles traditsionaalse muusikalises missa vormis ei ole tänu laulu sees. Issand, oled sina, au, olgu Sulle, usun sinusse püha olles sina ja jumala tall kingirahu ja see rahu jälle võib-olla tunneb paremini heebrea keelt, Shalom see ei ole, ainult et ärge tulistage altari pihta, vaid et me oleksime rahul. Vaid kõik võiks olla õiges tasakaalus harmoonias kooskõlas. Nimest. Heebrea keeles oli pesa paasa, mis tähendab mööda minemis issanda mööda minemine. Siis pidid isaliidid sööma paasatalle, püssijalu, ööd vööl, reisikepid käes, sest oli minek Egiptusest vangipõlves. Ja seda söömaaega peeti siis Jeruusalemmas, mida me nimetame nüüd siis viimseks õhtusöömaajaks. Ja sellest saigi armulaud missa kreeka keeles kriga keel oli kirikukeel isegi Roomas esimesed neli sajandit peaaegu f-ga risti ja tänu tänu toomine hiljem sai selle uueks nimeks liturgia. No seda on raske tõlkida, talgud, ühistöö, jumala teo tegemine. Me teeme jumala tegu, oleme jumala teomehed, katame laua. Need on, aga kõik sünonüümid tähendavad niisama palju kui meie ilus eestikeelne sõna armulaud, olgu ta siis paasasöömaaeg, missa, mis on siis läänekirikus üldine või liturgia, mis on idakirikus üldine ja ka need viis osa kattuvad. Nii et kui meil ladina missas on kirjele ison kreeka keeles kreekakeelsed sõnad, mitte ladina keeles kirja Leisson siis meie ortodoksi liturgia siin Eestis lauldakse mitu-mitu korda, liturgia alguses issand, heida armu. Nii ladina keel ei ole kerge, geel meil on trükitud ja kõik kordavad järgi, et repediitsio Matherstuudioorum olevat. Kordamine on tarkuse ema, ei ole tuupimisest keegi targaks saanud. Stuudium tähendab, õping ja kordamine on õpingute alus. Sest kui ma ei korda, siis mulle jäi meelde. Aga tarkus on hoopis teine tera. Ja siin oleks tarkust vaja vahetegemiseks, mis, mis on juttu, mis sa tahtsid öelda, mis sa tahtsid öelda. Nii et jätkem siis meelde SÕNA missa eestikeelses praeguses eestikeelses tähendab peamiselt pidusööki kuskil kirikus, armulauda puht eesti sõnaga. Ja muusikamaailmas muusikateost, mis on tavaliselt viieosaline. See oleks nagu põhiteadmine, mida kõigil on vaja teada, kes armastavad õppida. Tarkust tuleb eraldi paluda. Nii isa Vello juhatas sisse missa olemuse. Mind paluti rääkida muusikast, mis on, mis aga seotud. Üks kummaline asi on kõigepealt see, et et me võib-olla ei peakski missa puhul üldse muusikast rääkima. Paljudes keeltes tehakse selget vahet erinevate laulmist vahel. Neid sõnu on raske tõlkida eesti keelde näiteks sang või Chanud. Need on ühte tüüpi laulmisega seotud sõnad. Meie paneme need laulmised, need erinevad laulmisviisid ühte patta. Ja samuti tihti tehakse tihtipeale selget vahet laulmise ja muusika ka vahel. Ma mäletan ühte kummalist seika, mitukümmend aastat tagasi osalesime filharmoonia kammerkooriga mööda nõukogude liitu ja ja see oli üks väike linn kuskil Ida-Valgevenes, ma ei mäleta enam, mis linn see oli. Aga ta oli ju kultuuriliselt siis kusagil seal ida ja ja läänepiiri peal. Enne kontserti tuli meiega rääkima üks vanem mees, hirmus huviline, väga entusiastlikult tahtis paljudest asjadest teada, nii selle koori kui selle kava puhul. Ja mul ei lähe meelest ära üks küsimus, millest ma ei saanud tükk aega aru, ta küsis. Et kas teil on kavas muusikat ka. Ja minu suu jäi lahti tükiks ajaks. Lasin mitu korda üle küsida, kuni ta siis lõpuks täpsustas, et et kas teil on muusikat kaabida, ainult laulab. Ja, ja siis ma sain aru, kuidas ta mõtleb muusikat, kest, laulmine ei ole muusika, laulmine oleks teine tegevus, üks teine energia. Ja muusika ka seostub võib-olla eelkõige pillidega, mida idapoolses kirikus ju ei ole sugugi. Ja muusika seostub võib-olla ka ilmaliku musitseerimisega muusikat. On muusade kunst, aga kirikus laulmine ei ole. Kirikus laulmine on nüüd üks mingi niisugune tegevus, mis seostub selle missa ideega. Kui missa on nii-öelda osasaamine siis ka, mis seal laulmine või ütleme, igasuguses liturgias laulmine on tegelikult osalemine ühes suuremas laulmises. Mida me võib-olla kujutame pigem ette piiblis räägib, räägitakse inglite laulust mitmel pool ja all kristlikust ajast peale liturgiline laul, see on tegelikult seesama laul mida me siis vahendame oma sellesse kuuldavasse mõõtmesse. Aga see ei ole inimese loodud, see on ainult vahendatud. Ja nüüd, kui oli juttu sellest, et ühel hetkel saab näiteks ka missast muusikavorm või lausa kontsa Öeldakse, et Leonard Bernsteini missa, mis on tegelikult kõike muud kui liturgiline, kuigi ta sisaldab endas liturgia elemendi ta on tegelikult võiks öelda peaaegu, et muusikal. Ühe helilooja teos, mille nimeks on pandud missa ja kus sees on ühe missa traditsionaalse missa osad terviklikult antud aga peale selle veel palju-palju muud. Ja tema on tehtud, kuidas öelda dramaatiliseks, sest selle põhilise armulaua käigus nagu dramaatilist ei ole. Kui me nüüd vaatame seda ühte lavateost missa, siis seal on võetud see täies ulatuses üks viieosaline missa. Ja peale selle on autor sisse toonud tänava on toodud sisse konflikt, tänav segab vahele igasuguseid raskusi, mis, nagu selle selle missa ühtsuse purustavad. Lõpuks ikkagi domineerib rahu ja see on nüüd vaeste sõnadega öelda, aga see sõnum on õige, pikk, kestab palju kauem kui üks tavaline pidulik missa kirik. Laulmise osa liturgias on tohutul määral teisenenud aegade jooksul. Ja Maieti tahtsin mõtiskleda miks see on juhtunud, mismoodi see on, on läinud just läänepoolses kirikus ühtmoodi ja näiteks idakristlastel hoopis teistmoodi. Me näeme, et, et idakirikus peaaegu et ei ole niisugust Concertliku muusikat kui, siis väga vähe. Ja eriti teisel aastatuhandel, Lääne kristlaste jaoks on liturgiline muusika tõepoolest teisenenud omamoodi inimlikuks loominguks. Tihtipeale tõesti Concertlikuks. Ja see on üllatav, selles mõttes see juur, onju juur on üks ka läänekristlased kujutasid sama moodi, et liturgilise laulu sellise inglite loominguna. Mis ei tähenda, et inimesed poleks tekste luuletanud ja, ja võib-olla meloodiaid loonud, aga nad ei olnud ise loojad, vaid nad kujutasid ennast pigem selle tööriistana või, või vahendajana. Ja kuna see oli vähemalt sümboolselt kujutati seda inglite muusikana, siis ei kirjutanud ka keegi kunagi oma oma nime sinna, selle laulu juurde. See oli anonüümne looming tihtipeale tõesti või ütleme isegi enamasti tõepoolest kollektiivne looming, mis kujunes aegade vältel. Ja ühel hetkel see hoiak muusika suhtes läänekirikus väga oluliselt muutub. Hiljaaegu lugesin Christopher Page'i väga põhjalikku raamat esimese aastatuhande laulmisest. Sellest on väga raske kirjutada üleüldse sellepärast et meil ei ole allikaid, me ei tea kuigi palju selliseid dokumente, millele niisugust ajaloolist käsitlust üleüldse toetada. Esimese aastatuhande muusika puhul. Aga see on väga põnev konstruktsioon, mille ta üles ehitab ja tema üheks läbivaks kujundiks seal raamatus on see, et Euroopal loodud lauljate poolt Euroopa idee on saanud alguse laulmisest. Me teame, et võib-olla poliitilises mõttes seda au omistatakse pigem Karl Suurele. Aga ta küsib, et et mismoodi see idee teostus, mismoodi üks poliitiline idee, esimese aastatuhande lõpusajanditel teostus, kui ei olnud kommunikatsioonivahendeid selliseid, nagu me täna ette kujutame. Ja see vastus on, et eelkõige teostuse idee selle läbi, et, et loodi läänekirik oma ühtse liturgia ka jooma olete lauludega? Seda ei olnud Lääne-Euroopas varem. Ja idapoolse kristluse aladel oli see olemas. See situatsiooni erinevus oli tõepoolest kardinaalne. Põhjus oli ka selles, et algusest peale või üsna algusest peale oli ida kirik seos väga tugeva ühtse riigiga mis iseenesest tagas niisuguse ühtse kultuuriruumi. Aga lääne pool seda ei olnud lääne pool rajatise alles siis frangi riigina 800. aasta paiku. Ja see Lääne kiriku ühtsus me ju räägime Rooma Rikkust või Rooma kesksusest lääne kiriku puhul ka varasemate sajandite puhul, aga ega see väga reaalne ei olnud, eriti selles osas, mis puudutas liturgiat ja võib-olla kõige rohkem selles osas, mis puudutas otseselt laulmist. Ja nüüd tekkis üks niisugune uus situatsioon, kus järsku püüti vähemalt üritati liikuda sinna suunas, et kogu Lääne kirikualadel hakata taks laulma ühtemoodi ja kuidas seda saavutada. Väga keeruline. Kommunikatsioon on väga-väga visa, sellel ajal rajatakse laulukoole käiakse Roomas õppimas, tuuakse nii-öelda levitatakse seda laulmist. Aga seal, kui ma püüan seda situatsiooni ette kujutada, siis siis üks võib-olla kõige olulisem element selle puhul on see, et laulmine hakkas üsna kiiresti muutma. Kui näiteks idakirikus on kõik muusikasse laulmisse puutuv äärmiselt konservatiivne, alati olnud siis läänekirikus on ta ühtäkki väga dünaamiline. Me laulsime ühtemoodi. Aga nüüd hakkab see laulmine muutuma mingil põhjusel. Sellel muutumisel ei ole tegelikult mingisuguseid piire ees. Me näeme, et kui Euroopas pahakab linnastuma 12. sajandil siis tekib linnades täiesti uut laadi muusika, muusikaline ruum mis erineb väga kloostrite omast. Kui me mõtleme sellele, et suur osa kunstmuusikat, Ta on ju pärit sajandeid õukondadest, siis kas see on täiesti omaette muusikaruum? Õukonna kapell koosneb vaimulikest, aga nende ülesanne ei ole sugugi mitte ainult teenida missat vaid nad musitseerivad ka muudes olukordades ka ilmalike rituaalidega seoses ka lihtsalt rõõmuks. Ja veel üks aspekt, mille peale ma olen mõelnud, on see, et selle muutumise taga on tegelikult õieti üks poliitiline idee. Luua üks selline ühtne kirik. Ja ka selle poliitilise idee külge haagitakse edaspidi väga palju teisi. Me näeme, et kui linn tahab esitleda oma jõukust mõjuvõimu, siis ta väga sagedasti teeb seda väga efektse suurejoonelise muusikaga. See on enamasti kirikumuusik. Me teame väga palju selliseid suuri linnakeskusi hiliskeskajast, Pariis kindlasti edaspidi Veneetsia näiteks hilisematel aegadel näiteks protestantliku skulptuuris Lübeck, kus siis õieti linn esitleb oma oma majanduslikku jõukust väga uhke, piduliku, rikkaliku efektse muusika kaudu, mida esitatakse kirikus. See dünaamika Lääne kristlikus kultuuris muusikaline dünaamika on väga paljude erinevate poliitiliste ja inimlike aspektidega seotud. Üheks aspektiks võiks olla näiteks minu pärast ka edevus, tahtmine eristuda. Kui me mõtleme, kust üldse lääne kunst muusika alguse saab, siis on see Pariis, sealt Me teame esimesi nimepidi esimesi heliloojaid. Pariisi Notre Dame'i katedraali kool oli see koht, mis oli võib-olla kogu Euroopa teaduse filosoofia teoloogia üks keskpunkt 1200. aasta paiku. Ja seda niisugust kultuurilist kaalu markeeris kindlasti ka see muusika, mida tehti seal parasjagu ehitatavas Notre Dame'i katedraalis. Nii et Need puhtalt liturgilise funktsioonid, mis algolemuselt selles, mis sa muusikas või ka tunniteenistuste muusikas olid, mis olid võib-olla ainuvaldavad esimesel aastatuhandel need transformeeruvad väga tugevasti läänepoolses kultuuriruumis. Ja üks asi veel, kui ma küsisin, mismoodi oli võimalik frangi riigis tohutul territooriumil tegelikult ikkagi püüelda sinna suunas, et saavutada seda liturgiliste ühtsust ja ühtemoodi laulmist siis selle abivahendiks kujunes muusikalini Kirill noodikiri. See oli nüüd Abiks sellele vanale tavale, kus kõiki lauldi mälu järgi, kogu repertuaar oli peas. Aga kui te mõtlete, et, et see repertuaar vaheldub väga massiivselt läbi kõigi aastapäevade 365 päeva, neid on tuhandeid tekste ja laule, õiet, mis aasta jooksul läbi lauldakse. Et siis jah, ühtepidi me võime selle laulja mälu imetleda teistpidi, aga me näeme ka, et seda memoreeritud traditsiooni on väga raske muuta, et seda on võimalik muuta ainult võib-olla mingisuguse tehnilise abivahendiga ja selleks sai noodikiri. Aga miks ma selle noodikirja juurde tulen? Kui lääne kunstmuusika saab palju häälaseks, siis need muusikalised konstruktsioonid on mõeldavad siiski ainult noodikirjatingimustes. Tõieti noodikiri on see, mis, mis loob pinnasealuse kunstmuusikale. Ka see kategooria on õigupoolest pärit sellest sellest samast frangi riigi ajast või sellest taotlusest ühendada vaimselt terve terve Lääne-Euroopa. Siin läks paaril korral jutt, et selle Bernsteini missa peale mis on oma loomult ju väga kaugele jõudnud sellest, mida missa algselt tähendab. Aga ta ometi ei ole lahkunud sellest mõistete ringist. Isabella ütles kenasti, et, et selle liturgia sisse või liturgiasse sekkub tänav. Võiks öelda, et sellesse liturgias sekkub lihtne inimene. Ja see inimliku aspekti toonitamine on üks äärmiselt iseloomulik element kogu läänepoolses liturgilise muusikas. Mitte et oleks unustatud selle liturgilise laulu kõrgem talu. Aga selle laulu sees on alati isik, kes teda laulab, kes teda kuulab, kes temale reageerib. Ja seevastu võtma ja kelle kohalolekut ma võib-olla näiteks idapoolses liturgilise laulu üldse ei, ei tajuks. See on lääne muusikas äärmiselt oluline. Näiteks barokiajastu muusikas. Me Me kuuleme peaaegu ainult seda, kuidas muusika vahendab tunnet vahendab seda tunde seisundit, mida sõnad peaksid iseenesest looma, aga muusika aitab sellel esile tõusta. Aitab sellel noh, loob nagu selle selle vahendava sfääri. Ja tõesti, me jõuame mingil hetkel sinnamaani, kus just nagu liturgiat ei olegi enam vaja. Just nagu see liturgiline muusika tahaks iseseisvuda. No päriselt juhtuks vast valgustusajal. Või veelgi enam 19. sajandil, kus näiteks sakslased räägivad toredasti mõistest kultuur, religioon kus võib-olla otsitaksegi seda osaduse tunne, et mitte enam nii palju selles traditsioonilises liturgias, vaid vaid just nimelt kontsert muusika kaudu. Aga me näeme, et see on ühe pika protsessi õieti tuhandeaastase protsessi tulemus. Ja kui me siis jõuame selle Leonard Bernsteini missani, mis meenutab võib-olla muusikaliselt võib-olla ka lavaliselt, pigem muusikali siis kui me mõtleme sellele ajale, millal ta loodi. Aasta varem loodise kuulus rokkooper, siivsus krais, superstaar. See oli hipikultuuri kõrgaeg, protestiliikumiste kõrgaeg. Protest Vietnami sõja vastu. See oli aeg, kus noor publik väga jõuliselt ennast nagu kultuuriliste tekstide kaudu suhtestas siis ka nende traditsiooniliste tekstidega. Et siis just nimelt see niisugune valuline sagedasti testib otsimine ka missa teksti ka seoses avaldub selles teoses suurejooneliselt. Hea on meil meelde tuletada, et kui see missa, mida meie tunneme ja siin Pirita kloostris laulame meieni jõudis, oli ta valmis. Nii et eesti rahva kaastöö ei tulnud enam kõne alla. See oli valmis amatuse noodikiri oli, oli kõik olemas ja kui siis serblased tulid valgenasse, mida meie nüüd nimetame Kärknaks, siis neil olid need raamatud kaasa esimesed raamatu meile tulid täiesti valmina. Et selles muusikas olid nagu teised Euroopa rahvad, ohkas õnnelikumad siis või siin ja seal kloostrites improviseerin kokku pannud muusikali kristalliseerunud välja, kui palju neid missasid nüüd teoreetiliselt ongi kaksteistkümmend 24, mida tunti siis numbrite ja, ja nimede algussõnade järgi. Birgitta oli samal seisukohal nagu teie küsimuse esitajad kirikus pilli mängida, vaid igaüks laulab, ise ei lase mitte muusikul midagi teha ja sellepärast Pirita kloostri kabelis ega instrumenti ei ole. Aga nüüd on muidugi meil olemas juba päris mitu eestikeelset, mis tähendab esisõnadele. Isegi laulupeo kavas oli. Ja sellest ma kuulaksin nüüd hea meelega, et mis arvavad asjatundjad laulupeol ette kantud missast. Noh, kui eestiline ta oli või põhjamaine või kuidas selle vastaksite. Mulle meeldib väga see mõte, et need laulud, mida me laulame, need on juba kõik valmis. Et see on tegelikult see mõtlemise viis, millest lähtub kogu konservatiivsus kirikus ja, ja eriti eks idapoolne kirik on, on alati rõhutanud, et me ei loo palveid, palved on, on olemas, palved on valmis. Me lihtsalt kordame neid täpselt, nii nagu kõik laulud. Ja siin muidugi kultuurilises mõttes. Meie oleme teistsugusel positsioonil, me oleme need vastu võtma, tead, pigem olnud. Aga kui näiteks lõpuks jõuab üks niisugune traditsiooniline tekst nagu missaurdinaarium osades, kel laulupeole, siis on see ju üks väga ilus näide sellest samast lääne kultuuridünaamikast, kus üks tekst võib võtta pidevalt uusi tähendusi. Ta loob nagu pidevalt uusi reaktsioone ka laiemas mõttes. Me võime öelda, et laulupidu ei ole kuidagi traditsioonilises mõttes kohane paik, mis sa ettekandmiseks. Aga see on lihtsalt üks kuju, mille see traditsioon on. Ühel hetkel võtnud. Et see lõpmatu transformeerumise võime Lääne kultuuri oluliste tekstide puhul. See on üks võib-olla meie kultuuriruumi omapära. Mul nagu ei olegi küsimust, aga ma hakkasin mõtlema selle selle peale, kui oli juttu sellest, et ida kirik ja lääne kirik ja siis barokiaeg. Ja siis mul tekkis see seos, et tegelikult jah, et ta nii hästi palju nagu fikseeritud formuleidi asju, aga ega ju idakirikus ei ole ka kõik lõpmatuseni paigas või et see võib-olla see on ka meie mingi tundlikkuse küsimus, et kui me näeme seda laulja isikut läänekirikus rohkem kui olla tegelikult seal ida muusika sees või kreeka muusikas sisenenud terveid hetki, kus neil on tegelikult tohutu muidugi reeglitepärane improvisatsiooni põld või kasvõi seesama äsja lahkunud lik kurgos Angeloopolus, eks ole, et tegelikult need barokiaega täitsid või kus siis laulja isiksus ennast saab nagu särama panna, et tegelikult need asjad eksisteerivad ka ju idakirikulaulus need improvisatsiooni hetked või kasvõi see lugemist ja kunst, mis on meil Lääne kirikus kaduma läinud, aga mis ju paljude uurijate arvates ka seal Boshee vist oli, kes on ju väitnud, eks ole, et see islami kantil laadse laulmise kunst, seda nad õppisid tegelikult Kristlastelt. Ja see improvisatsioonikunstijutlus kui psalmi teemal improvisatsioon Need on nagu ka sellised noh temal tekkis omamoodi seos tegelikult nende Eesti vaimulike rahvalauludega, et kuidas ikkagi on see võimalik, et meil on laul oh, jeesus siinuva luu ja siis järsku onu õhusi. Et see pannakse mõni sajand hiljem kirja, et see on ikkagi just see huvitav see laulja isiksuse küsimus selles liturgilise muusikas, et kuivõrd ta on ühtepidi nagu taandatud aga et kui palju ikkagi temast sõltuv või võimisse vahendajaks olemine on, et see ei ole tegelikult nagu mingisugune oma värvi või oma isiksuse töötamine. Aga see on mingil teisel kujul vahendajaks olemine on tegelikult ka oma inimsuse nagu mingil väga ilusal kombel esiletõstmine. Olen täiesti nõus sellega, see on väga põnev teema ka lääne pool ju õieti eriti esimesel aastatuhandel laulmine oli väga tugevasti improvisatsiooniline ja ma olen nõus, et kui me ühtepidi räägime vormelit, kui sellest või sellest nii-öelda ette antusest või kollektiivsest loomingust siis kollektiivsus teistmoodi ongi ka seotud mingisugustes raamides improviseerimisega. Või kas või needsamad eesti rahva koraalid, nad ju tegelikult on nii-öelda etteantud tekstid nii sõnaliselt kui kaameloodiatena, aga kogudus laulab neid improvisatsioonilist kaunistustega ja see on nagu selle ette antuse reeglistatud tõuse ja vabaduse selle inimliku komponendi, niisugune väga ilus, väga ilus kooskõla. Aga küsimus on jah, selles, et millises asendis või positsioonis inimene ennast sinna sisse paneb. Et kas ta paneb ennast nii-öelda selle teksti loojana või selle teksti edasikandjana. Et ma arvan, et ka näiteks lihtne koguduse liige 18. 19. sajandil Eestimaakirikus tal ei tulnud küllap vist hetkekski mõttesse. Ta loob ühteviisi vaid ta, ta lihtsalt laulis seda, mida tema isa, tema vanaisa olid laulnud ja et ta teeb seda võib-olla natukene omamoodi, see käibki asja juurde. Aga niiviisi on ka näiteks gregooriuse laulurepertuaar õieti tee nii-öelda kasvanud. Jätkab Jaan-Eik Tulve. Isikustamine muusika isikustamine või kuidas hakkavad tekkima heliloojad, nimed, loojad üldse sellepärast kogusid, gregooriuse laulurepertuaar on ju sündinud. Suulises traditsioonis on edasi kandunud suulist traditsioonis, ilma et me teaksime ühtegi autorit ja mina võrdlen seda kogu esimese aastatuhande või teise aastatuhande alguse kunstiga. Me ei tea ju tegelikult ühegi vitraaži, kunstniku nime, skulptori nime ja samas see kunst, mida luuakse, need vitraažid ja see muusika. Et tõepoolest, see ei ole üldse mõeldud esmaselt nagu inimese kõrvale või inimese silmale, nii nagu me täna täna tõesti iga lasteaialaps juba ta joonistab, kohe kirjutab alla, see allkiri on isegi tähtsam kui see, mis ta teeb. Aga sel ajal Sa rääkisid sellest Notre Dame'i katedraalist, mida tol ajal ehitatakse, et kui me tänapäeval on need võimalused sinna üles minna ja näha neid nende akende, kõrgete akende ülemisi vitraaži, et need ei ole sugugi halvemini tehtud kui alumised, mida on palja silmaga näha, et see tähendab see kellele sa seda lood või üldse dialoog looja endaga. Et see on nagu see oluline asi ja käimalükkav asi ja, ja siis ta niiviisi tõesti seal teise aastatuhande alguses poole juba hakkab vaikselt niiviisi minema. Sina nimetasin ladva tammi koolkonna üks väga oluline nimi on juhilde kartul, pinge on tänapäeval nagu mina olen ikka alati seda mõelnud, et meil räägitakse, et on heliloojad, naisheliloojad, et alati kui räägitakse, et see on nagu eraldi kategooria kohed, et tegelikult praktiliselt esimene ja siis noh, õpetajad küsivad ka, et sel ajal nagu naistel ei ole lubatud muusikat teha. Kuidas ei olnud, et tegelikult esimene helilooja, keda me üldse kelle nime me teame, see on ju laine. Jah, aga huvitaval kombel see hästi dünaamiline pööre on just seal kusagil 12.-st sajandist sel Pariisi hiilgeajas ja sellel ajal ju ka väga ägedalt vaieldakse, et kas näiteks huulte kaunistamine vitraažidega ja igasuguste skulptuuride ega kasvõi üleüldse võiks olla lubatud Tekstist särtslased hirmsasti võitlesid selle vastu ja selle gooti kunsti ideoloogid, nagu see kuulus Abd süžee põhjendas seda sellega, et inimese meel on piiratud, ta ei koge neid niisugusi kõrgeid tõdesid otse, vaid tal on vaja ka seda kunstilist ilu noh, nii-öelda vahendajaks, ta mõistab kaunist pilti, värvi, skulptuuri, ta mõistab kaunist muusikat, kogeb näiteks häid lõhnu, meeldivaid maitseid. Aga et seda niisugust kõrget jumalikku ilu ta nagu otse ei koge, ei suuda kogeda, et tal on vaja seda niisugust meelelist vahendust sinna. Ja vot see niisugune isiklik, väga inimlik, võib-olla ka tõesti isikustatud aspekt on ju sellega seotud. Kui me nüüd vaatame seda kõige traditsioonilisemat liturgiliste missat või liturgiliste muusikat, mis sa sees, siis me näeme väga huvitavat asja gregooriuse laulurepertuaaris, et need muusikaliselt rikkalikumad teosed on, mis sa alguses ja mida rohkem jõuame lähemale sellele, mis sa ministeeriumile ehk siis veini ja leiva muutmisele Kristuse ihusse vereks, seda ütleme kasinamaks muutub noh, ülekantud tähenduses kasinamaks muutub see muusikaline väljendus, et seda rohkem ta muusika liigub nagu sissepoole ja kaovad ära välised ornamendid. Selline suur hääle kaunistamine. Ja eks pendel koguaegne viisi käib tõesti, et tuleb uus, selline filosoofia nagu tsistertslaste filosoofiaks üldse. Jäetakse välja uutes ehitistes ikoonid ja vitraažid, kaunistused. Tsistertslaste ideoloogia 20-l sajandil jõuab huvitaval kombel kui funktsionalismiga, kui üks funktsionalismi ideolooge Corbeliseerit tellitakse just nimelt üks tsistertslaste klooster Prantsusmaal. See on väga huvitav, omamoodi nagu lakmus, kui me tahame mõtiskleda, kuivõrd on Ühe missa loonud helilooja noh nii-öelda selles algses liturgia vaimu sees siis seda reedab võib-olla kõige paremini, kuidas ta loob. Santose osa saatus on see, mis valmistab ette just nimelt selle kõige sügavama ministeeriumi ja ta peaks olema oma algloomuses tõepoolest kasin, vaikne, kõige meditatiivsem osa, mis saast. Ja siis, kui hakatakse Sanctust komponeerima trompetit ja, ja trummidega, siis, siis on see vaim läinud. Aga see on vist umbes sama, kui me tõstame altaripildi muuseumi seinale ja ja lahutame ta ka, eksju sellest algsest algsest mõttest keskkonnast ja vaatame teda, kui artefakti. Ja ikkagi on ilus. Mis asi see muusika all, mis võiks üldse muusika funktsioon olla? Adam Fuldast on öelnud ilusasti, et seal meditaatsi omordis. Et see on, see on selle põgususe kõige kõige ehedam kehastus. Aga ju ta esindab energeetiliselt mingisugust sellist sellist sfääri või sellist kontakti meie jaoks, mis on tõesti eksistentsiaalselt oluline. See on muidugi omaette küsimus, kuidas see asi teadusega kokku kõlab. Aga püüda seda kontaktimehhanismi kuidagiviisi sõnastada, teades, et see on õieti sõnastamatu. Et see on nii tore väljakutse, et minu meelest seda võib teha küll. See on nagu hästi huvitav, mis sa ütlesid kunagi ühe itaalia barokkviiuldaja Fabio Pyondiga vestlesin ja ja alustasin temaga vestlust sellest, mille ta oli kusagil mujal välja öelnud, et ta mängib kontserdil alati nii, nagu ta mängiks surnutele. Preester Vello Salo ja muusikateadlane Toomas Siitan kõnelesid teemal missa ja või kontsertmuusika François Guthrie laadilt pala Secrifis. Jutuajamine salvestatud Pirita kloostri roosiaias. Ööülikool tänab Marius Petersoni. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2014.