Ülikool. Mida me teeme igapäevases elus, kuidas me hommikul ärkame, mis näo me teeme või mis maski ette panema, mis mängu me mängime hommikul oma lähedastele, oma kolleegidele. Ja samamoodi see hoiak, et mul on draama, mängin seda mängu võib anda täiesti ootamatu lähenemise mingisugusele tõsisele probleemile lõpetamisel tõsimeeli täitsa tasuta mängimise ära, et mängime päriselt. Koole. Raadio ööülikoolil on külas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalajal loengu teemal mängult ja päriselt. Tänane loeng on hästi minu isiklik revolutsioon. Ma olen nüüd ülikoolisüsteemis olnud piisavalt kaua, et mingeid illusioone enamasti ei ole, mingisugune jutumärgid algavad, objektiivne reaalsus, jutumärgid lõppevad, onju, et tegelikult inimesed teevad seda, mida nad tahavad. Inimesed elavad selles maailmas, mida Narvas on reaalsus. Ja kui hakata nüüd mõtlema enda sisse päris ausalt, siis mis meil on? Meil on nägemisulatus. Vähe sellest, lainepikkuste järgi me näeme kindlat vahemikku värve, asju, me kuuleme väga kindlate piiritletud vahemiku, lainepikkusi. Kes siin ruumis olevatest inimestest julgeb öelda, et nemad teavad, mis orjaalsus. Tajun vampiirid, lisaks sellele me juba esmasel töötlemisel teadvus mõttetöötlemisel, sõelume, polaroid, prillid ees või polaroidfilter on kõrvas ja siis klõpsa teadvustamisse, kus me hakkame rääkima, et see on reaalsus. Siis tegelikult oleme, oleme paratamatult olema jõudnud juba mudelisse EK nagu julgelt mõtlesite, et reaalsus on tegelikult mudel, mis istub meie teadvuses ja asendab tegeliku reaalsus. Ja lisakõhedaks lööb nagu tõdemus. Kujutage ette, et kogu see kamp siin Me lihtsalt usume, et see on reaalsus ja me usume, et see on nii-öelda parim pilt sellest reaalsus, mis matab elus olla ellu jääda, elus olla veel tajuda elusust. Kolevikul lutsete ellujäämiseks ei piisa, peab olema elusus, elustan seletatuna, rõõm kaelust. Ja siit me jõuamegi nagu ühe niisuguse huvitava asja juurde, mis taastab ja mitte ainult inimkonna, vaid tegelikult, kui ma ka välised unustab vihjalt võtma, siis mängivad tegelikult kõik imetajad. Delfiinid mängivad elevandid mängivad kutsikad, kassipojad, issand jumal, karutused püsti. Ma olen nunnumeeter põhjas. Mäng on, on hea, et sellist, mis on vanem kui inimkond ja järelikult on tal mingi väga oluline funktsioon. Kui meil on selline nähtus, mida me oleme harjunud mingite tunnuste põhjal nimetame mänguks, on olemas juba väljaspool inimliiki siis järelikult tal on mingisugune oluline funktsioon, sest kui tal funktsiooni poleks mõtet, ei oleks, siis seda isakene tarvid ütleb, et no siis olelusvõitlusest jääks alles. Ja kindlasti mäng on inimeste jaoks oluline asi, seda saavad veendunult endale kinnitada kõik need, kes on lugenud läbi Johan haisinga homo luuders mängiv inimene, mänguelemendid kultuuris, kultuur kui jale tulema tagasi, et milles on kultuur olemas. Kultuur on inimliigile see vahend, mis aitab kompenseerida puudujääki kihvades, kiiretes, jalgades ja tugevatel usklites mis on mitmeraksu organismi aidanud vallutada kogu maakera põhjanabast lõuna nabani. Nii keerulised organismid ja seetõttu keerulised võttu haprad ja kergesti välja surevad, on korraga nüüd vallutanud maakera, neil on pea mingi mingi asi olemas, on kultuur hoopis teine loengu teema, et, et mis asi see kultuur on, onju. Aga kultuuri oleks väga oluline, lõim, väga oluline. DNA-kood ja son mäng. Erinevates kultuurides on tegelikult suhteline mängu olnud väga erinev. Traditsionaalse kultuurid nagu Põhja-Ameerika Tacootthlakootas juu hõimud, seal on mäng veel siiani oluline komponent täiskasvanutel. Lõuna-Ameerika väga paljud igapäevaelu tegevused on üleselt mängule. Meie enda pärimus väga paljud tähtaegade tähistamised, väga mitmed konfliktiennetusviisid, mängulised, nagu te mingid nõiad tahta saada, siis noh, mulle esimesena Aadi, see on nüüd minu isiklik probleem, et kui ma tahan tuua näidet konkreetse konflikti humanistlikud lahendada, siis mul tuleb meelde Tolkieni kääbik see koht, kus käeviku Glogiga vida mõisatuste äramisetamise võistlust. Tegelikult see on olnud meie traditsioonis ja siit ilusti mõnusalt lääne suunas üle Uuralite peamine vahend, kui oli vaidlus šamaanisõda või üldse niisugune konflikt, mille tagajärg oli destruktiivne mõlemale poolele, siis see oli küsimus, et kuidas lahendada, aga siinkohal taanduma näitas seda, et kui kaks sõjavega tuli Kokonise saiti esivõitleja nemad mänguliselt nii-öelda esinesid armeed ja selle kahevõitluse tagajärg määras lahingu saatuse ja siis kes tappa sai, seisis lonkis minema meie kõrval, seal, kus on väga palju inimelusid, sai säästetud. Ja noh, Lääne-Siberis ma käisin välitöödel, siis oli samasugune asi tegelikult kahevõitlus, peti mõisutamis võistlusena. Üllataval kombel tegelikult, kui mõelda lääne ühiskonna peole, siis väga paljud tegevused, mida me oleme harjunud ummistama lastele, on tegelikult meie kõrval olevates skulptuurides isegi samas Eesti ruumis. Aga sellised kogukonnad, kes hoiavad oma juuri nii-öelda vanas traditsioonis mängivad tegelikult seal muretsema panev asi või otsustaja, peaks olema korralik protestant, selline lahtlejast maks, leiva kirjutab jah. Et töö teeb õndsaks ja peab olema väga tõsine. Peab pingutama, et väärida oma kohta päikese all ja igasugune selline kergemeelne ja mitte kasumit loov tegevus on kurjast. Paremal juhul seda saab teha lastele lubada, et õnnelik lapsepõlv, Muura. Ja siis muidugi on sellise arenguülesanne, et meil on kunagi maailm algas ja siis sugune ilus tõusev sirge on ju, et noh, iga tegevust olgu kasumit, kasum investeeritakse uuesti sisse, on ja aretatakse mingisugust tehnoloogiat ja me järjest moodi Arena mõnusalt. Ja see, mis enam vaja ei ole, siis viidatakse üle, parem on vasaku iga üle õla visatakse, antakse lastele mängida. Mul hoopis teine on hästi lahe näide sealtsamast Siberis, kus on lastud võrraldajatestandada tagasi. Et kui ma olin ühel välitöödel ja siis Ermist anti meile ülesannete riided, laste mänguossi, kas muid asja, niisiis, et vaata, maailm on niivõrd suur, on ja peab olema eira häälestus õnniselt märgata midagi. Ja varasemal viiel aastal ma isegi ei märganud nagu lastega seotud asju, aga anti ülesanne, siis hakkasin korga märkama isoli õudsalt lahe mänguasi, see on sihukene rihmanie pulk ja siis oli niisugune nagu tiivik. Nagu tõmbasid esitiivik nagu tuvisid üles niimoodi ja selle pärast kust te selle saite? Te ütlesite, et see on nii faasis, on vaarisade aegne. Ja ma hakkasin ajama jälge ja tuli Hiinas ja see oli kunagi noh, kaubateed ja värgid on ju noh, diivaniga oli kontaktid olemas. Et see oli laste mänguasi. Tänasel päeval on helikopter ja kõik need toredad need ruumid on ja mis filmivad ja sõidad ringi. Nad vahepeal mingi asi leiti, peti tähtsusetuks, visati lastele mängida, lapsed mängisid lõpuks üks täiskasvanud kummistas otsa tegi asja see ja, ja ma usun, et tegelikult ütleme samamoodi ideoloogiatele, sest ideoloogiad on moevärk. Kapitalism, sotsialism on ja siis on see parempoolsed vasakpoolset, siis on see nähtamatu käsi, siis on veel mingid asjad, aga, aga lapsed mängivad. Keegi jälle vaatab ja leiab midagi ja teeb sellest. Ökoküla. Põhimõtteliselt õhtumaine ühiskond on, on harjunud nagu eristama päris asja, mängult asju. Ja edasi pant, päris asi ja päris asi ainult see, mis toob kasumit. Mis toob lisandväärtust, on ja kasumit ja see, kes kõige paremini kasumit nagu tekitab see see on nagu kõige tigedam äss. Ja see on väga tõsine tegevus ja kuigi nüüd kirik on riigist eraldatud ja ta on ära kukkunud, nonii, siis põhiväärtustena ta kandub edasi. Tuletame meelde, millest ma alustasin, et me elame tegelikus reaalsuses selles mudelis, mis asendab meie reaalsust. Mudel on kokku pandud reaalse elu asjadest, mis on väärtustatud, joonestamine asjadele, väärtusi, nähtustele, dusi, kasulik, kahjulik, neutraalne. Me loome sinna vahele seoseid, mingeid seoseid. Me õpime, teadus, aitame selleks. Teadusel on väga vinge asi. Religioon, kunstide seadus ongi need kunstilised funktsioonid, mis aitavad inimliigil kogu seda krempli koos hoida, onju, aga kes hindab, mille alusel ja õhtumaises kultuuris olemegi jõudnud sinna, kus me jätkuvalt põhiväärtused, vasemal väärtustame asja nii, et asi pole tõsine asi, peab tooma kasumit ja selluma, intensiivne tulemuseks on see, et inimestel pole enam rõõmu. Ja nüüd on agenda agendale, siis mille ülesanne on sõita ka täiskasvanud inimene ei peagi rõõmu tundma. Sest meil on õnnelik lapsepõlv, lapsed mängivad. Kusjuures vint kirjutas selle juurde, et, et see on väga kasulik. Lapsed õpivad mängu kaudu loomile, harivaid mänge, vanemad tegema suurte inimeste asju. Paneme sellesse mängus elemendi juurde ja siis ketrama. Ja näete enne imet kohe tulevad väikestest lastest mängu kaudu tulevad korralikud, tõsised täiskasvanud, kes teenivad kasumit ja raiuvad oma kohta. Mind muretsema panev arusaam, kus me oleme õhtumaise kultuuriga jõudnud. Mitte et ma nüüd kohe hakkaks rinda niimoodi paljastama ja kus on kirjutatud rasvaselt suurte tähtedega Sprengler. Puud surevad püstiania. Jah, Õhtumaa allakäik on, oli väga lahe, raamata inspireeris mõtlema, aga ma ei usu, et meil nagu täiesti lootusetu lugu on. Sellepärast et jälle tulles tagasi, kui meil on maailma mudel, on peas. Me oleme nüüd panga hoolikalt tähele panne loonud piirid väärtuskoodide alusel. Me oleme loonud piirid, kus me toimetame. Kuna me oleme sotsiaalsed olendid, oleme kokku leppinud nende piiride sees teatud reeglid. Ja kui me oleme kokku leppinud neid reegleid, siis me täidame neid. Nende piiride reeglite sees me varieerime. Sest ega kellelgi ei meeldi käia ühte marsisammu ja isegi Põhja-Koreas, May elu sees ei usu, et nad kõik 10000 meest nii-öelda täpselt ühe nurga all mardi samm ei ole igaks preerima natukene. Ja kui me nüüd tuleme selle mängu hindamise juures tulema sisu juurde siis mänguvälised tunnused, kus me saame defineerida, ongi see piiride kokkuleppimine, reeglite kokkuleppimine ja nende järgi toimetamine. No okei, on mõned funktsioonid, on veel, see on arbitraaž, on ju seal kohtunik, kohtunik, võib-olla mängu kõrval mängu osaline, ta on, seal, jookseb mööda väljakut, mõtleme jalgpalli peale. Aga vabalt võib olla see, et nagu tänavakorvpalli puhul on kohtunik on see kogukond. Ja kui me tahame olla nii-öelda tõsiteadlased ja kõik liigse ära võtta, okume habemenoaga, niimoodi siis definitsioon ongi, et mäng on tegevus, kus on kokku lepitud mänguruum, mängureeglid ja neid reegleid järgides toimetatakse. Ja kui me tuleme tagasi sellesama selle tajupsühholoogia juurde, siis me tahame Lynnelda vasakule, paremale. Pean tunnistama, et me elaval mängus sünnides satume kohe mängu ja ainuke asi, mis mind mängust välja viima surun Sest seal on põhjust uskuda, kes oli väga vinge mõtleja üldisest kulgemisest on võimalik nagu kõrvale tekitada pragusid mõtlemise jaoks, onju, aga nad ikkagi kinnitavad seda, et tahame, me ju ei taha, me kõik mängime. Kõik on täiskasvanud, tõsised inimesed. Mis on minu jaoks nagu probleem, et kuna õhtumaises kultuuris nagu mängu ei ole loetav tõsiseks asjaks siis ei taha endale tunnistada. Ja kui ei taheta tunnistada, siis hakkavad tulema need uued polaroidprillid ja siis inimesed enam ei oska hästi mängida. Et kas sa tunnistad, et sa oskad mängida? Vikkused, unistada, mängid, sa tahad mängida võimukutesti, Hari ennast, et võimalikult puhtalt välja mängida. Aga me kõik siin oleme ja, ja meil on nagu tahtmine, et elada võimalikult nagu elusalt. Sel juhul see üldine agenda, kus õndsaks teeb töö ja mängida ei tohi, siiamaani kehtib tegelikult, kui me vaatame töölepinguid ja valitsuse neid otsuseid ja sunnib jooksma, oravarattas kogu aeg on ju, ja siis öeldakse, et tootlikkus on madal ja siis toovad ta veel kaks, kolm töökohta. Juve. Et kuhu ma tahan, nagu selle oma mõttega välja jõuda on, on see, et kui me tegelikult mängime ja meil on harjunud seda eitama siis võib olla üks põhjus, mispärast meil on nii vähe aega. Ja miks me oleme kogu aeg rahulolematud, kui me ei tea, mispärast paanikahäired, mispärast tulevad maohaavad ja, ja kõik see tervise psühhosomaatilised mehhanismid on võib-olla äkki seetõttu, et me oleme ära unustanud. Seda loovad tunnet, mis tekib siis kui sa mängid. Tühe puutena, tähendab see ongi see teema, mida otse ei saa nagu nimetada on natukene nagu see widgesseini loogilisilosoofised kataali, lõpu lehedate on mingi teenuse, nagu ei saa enam rääkida see noh, redeleviie vaid redeleid kirjeldada ka, kuhu see viib, seda ei saa enam rääkida, pead vait jääma. Samas Kaplinski tuleb appi Keele-Kirjanduse siis 10 kuuenda aasta numbrist, kui ta läks paralismist regivärss. Tüüpiline asi, me teame, et räägitakse nagu ümber külon kuuse kaudu ja lepa kaudu ja kasekaudu räägitakse mingit metsa asja. Tegelikult Kaplinski juhtis väga nutikalt tähelepanu sellele, et puutakse mingit nähtust, mida otse ei taha nimetada ja siis lõpuks rõhutatult ei räägita asjast millele siis juhitakse tähelepanu. Ja kus sa sedasama mängulise tegevuse kaudu häälestus, sellele saad kogemuse, sõnastamata. Mängungi selline loom, mida ei saagi nagu nimetada. See, et ma tõin teatud sellised definitsioonis funktsionaalsed tunnused, see oli pigem see, et ma näitasin ära mõned suled tema värvi järgi. Kujutage ette selle lindu, see, mis mahub, proovin teiega koos teha, on, et kombata teemat eri nurkade alt on ja, ja kõik see kokku võib-olla annab hoomamise, tuletab meelde, mis see mäng on. Võib-olla tuleb kogemata. Sest kui nüüd puhtalt teise koha pealt sõnas õhtumaine kultuur, kus meil on praegu on au murelikult olla sõidudelegaat, kasum, tootmine, tootlikkus, noh, kõik need toredad asjad. Sõnademängud on muuseas väga maagilised. Ja tulemuseks on see, et, et me jääme suhteliselt nagu suletud ruumi, aga termodünaamika teine seadus ütleb sellest, kui me jääme suletud ruumis varem või hiljem sureme välja. Noh, iki erisused taanduvad ära ja, ja siis tuleb see ühtlane soojussurm sellest nagu välja saada, siis. On kaks varianti. Me oleme ühes mängus, lepime kokku, et kuna me oleme piiratud tajuga Meraalsem mänguväli sees on ju me siin mängime, keegi on mängujuht, keegel paika pannud mängureeglid, mänguruumi käituma selle järgi. Olgu see rulli kinnistamine siis kas ametijuhendi kaudu kinni pandud või mingi muu lepingu kaudu, aga no me teeme. Ja meile ei meeldi. On päris mitmel korral, nagu tajunud rahvastiku aset. Kurat, mulle ei meeldi. Minge, seal meeldivad, mis toimub nagu rohule tasandile võiks olla ka otssüsteem protnud. Viibin infarkti järel, aga mängust välja ei saa, mängureeglid on paigas. Ja nii kui sa proovid nagu teistmoodi käituda rollist väljaspoolt, siis kohe tuleb sanktsioon kohe kohtunik vilistab, annan sulle kollase kaardi. Ja mida siis teed siin kohapeal jälle siukseks edasi mõtlemiseks? Väga laheda suuna eesti keelde sisse tõlgituna on. Annab meile märksõnana, Dexter noh, eesti keelde saab tõlkida seda lollimängimine. Et huumoriga pooleks on võimalus mängureeglist nagu kõrvale minna ja huvitav kombel jälle lollimängimist omistatakse lastele on ju, mis on, mängisin lolli ja päris tõsiselt öeldud, täis kasvatab lapsele. Aga võib-olla laps, loomus vaheliselt meie geenides olevat seda hoiakut, et mulle ei meeldi see mäng. Ja ma ei saa mängureegleid rikkuda, sest kohe tuleb mingisugune noh, okei, pannakse nurka, vits alandusi anda. Koolis saad, see väljendub hinnates niikuinii. Lühidalt represseeritute ja no mida sa mängid lolli? Tennarust Sa oled kriisiolukorras ja kõige elegantsem lahendus on jälle mäng. Et kui see täiesti tõsiselt ütleb, ma ei allu sinu nendele käskudele, uni ei käi kuradile või mida lapsed kuulisele ütlevad, distaverson on niisugune, noh, korralik repressioon, kes on pingpongimäng, onju, aga mäng annab võimaluse kõrvale põigelda. See on jälle üks puutus, mis ütleb, et tahame või ei taha ükskõik kui tõsist ja auväärset kuvandit me tahame endast luua. Mängime ükskõik mida me tahame teha midagi, lood, produktiivseid elavad, ei pääse mängust üle ega mööda. Anzori Barkalajal. Aga on ka selliseid mänge, kus lihtsalt kokku leppimata korraga, noh eriti väikeste laste puhul, Ellen on see moment, et näed jah, hakkab kohe rääkima, juba hakkavad koos tegema, müüjad juba teevad mingit tonni kuskil. Et mina olen helistanud, ütleme, institutsioonidevahelist nagu koostööd niimoodi teha. Ma näen jah, avatud kohe, teeme asja. Et ei ole mingit vaatlemist kaalumist, et mis sa väärt oled, need on äratundmine. Minek, ei mingit kohtu mingit pidamistega muudesse. Et see ongi sama avatud ollakse, ta hoiab kokku energiat. Seda tuleb niikuinii, eriti siin laiuskraadil üsna lähedalt päikeselt ruutmeetrile langeb ikka ikka võrrelduslikvaatoriga palju vähem säästlikult ümber käia. Juri Lotman kunagi selgitas mängulise meeleseisundina. Mõned, kas asutada, lugenud on, ju see ei ole uus, aga et kujutage ette, et meil on siin ruumis praktiliselt hingeelus täiesti vaba. Ma ei tea, kuidas teiega mina kardaksin, lihtsalt kui siin Rumisus tiigritopis, mina üldse kardaks, mõjusidki üldse kardaks, toppis. Aga kui me nüüd võtaksime tooli, leiaksime triibulise hunniku mantli pannakse tooli peale. Ma ei tea, kuidas eksperiment lõppeks, aga Juri Lotman väidab, et mängusituatsioonist sõltuvalt, kui sa oled laps või täiskasvanu kui sa võtad, et see triibuline mantel, mis seal tuuli peale visatud mängult tiiger. Ja see meeleseisund, mida tegelikult ajavad taga enamus, praegu on nii-öelda mängujuhte rahvuselt korporatsioonid, kõik see murrame loovust. Inimesed otsivad loovat alget. Aga kui sa oled lihtsalt niimoodi rügot tööd teha ja lisandväärtust teha ja rutiiniga oledki selles robotlikusse olukorras, siis kuidas sa lood, kuidas sa näed, kuidas sa tekitad, head uut? Tahan või ei taha, lapsed, kellele mingi aeg mäng visati, on võib-olla see koht B-rühm kellelt hakatakse meelde tuletama, et et mis tunne on näha ülatooli visatud triibulises hommikumantlis tiigrit ja natuke peljata. See on lahe tunne, sajab ihukarvad püsti. Kui sedasama tundega nagu lähemalt mingile olukorrale, mis tundub siukse mõnusa vastuolulise kriisina. Kordan, mängid aga mängime läbi. Ja sul pole hirmu, kas võib olla ka mitte hirmusest, võib-olla mitte hirmu, siis sa oled ükskõikne. Kui sul on hirm, siis solaad lihtsalt lukustatud, onju, aga vot sellesamase see olek. Ja kui sa lähed sellega olukorrale, siis tulebki tagasi seesama loovtunne. Ja õnneks on Eestis on selline tore olukord, kus me oleme teadlikud nii ida mõtlenglast kui lääne mõtlemisest. Me ei ole nii rutiiniga sisse harjutanud endale sellist halli kasumi taotlevat orjust. Eestil on midagi öelda maailmale eriti õhtumaises maailmale tunnistatud, mängime. Mis näo me teenovi, mis maski ette panema, mis mängu me mängime täna hommikul oma lähedastele oma kolleegidele enda ümbritsevatele, miks mitte vaenlastele, sest üks hästi läbi mängitud mäng tegelikult tekitab siukse huvitava kombed isegi vahel vihkavad, aga kell 11 austada. Mängib kuradima hästi, et on juba juba nagu selline ventiil, mis aitab ära hoida lõpliku vägivalda. Ja samamoodi see hoiakut, et draama mängin, seda mängu võib anda täiesti ootamatu lähenemise mingisugusele Tõnisele probleemile. Et lõpetame selle tõsimeelse täiskasvanute mängimise ära, et mängime päriselt. Tundub, et ummikusse joosta ikkagi on üsna lihtne Est klassika läänemaine, eriti protestantlik süsteem on üsna tõsine, asine mängulisust eitav, aga tundub, et selle kõige lihtsam alternatiiv on selline kaasaegne popkultuur, mis seal lihtsalt on liiga lihtsakoeline ja liiga lapsemeelne. Küsimus on selles, et kuidas siis tunnistada, et me tegelikult mängime väljuda sellest tõsisuste Asidusest, aga mitte langeda sellesse lihtsasse ja kuidagi sellisesse lamedasse. Loovus suretavasse, popkultuurisuppi? Et ühest küljest ollakse õudsalt lahe, kõik on jaapani minimalismi järgi lihtne, aga aga samas oleks tore, kui saaks primitiivsuses hoiduda. Aga selle jaoks on olemas sellesama mängu juures või siis, kui palju ma olen neid lugenud, kui neid katseid nagu mängu kirjeldada ja siis kunagi ei pääse kunstist mööda. Väga hea eestikeelne mõiste või nimetus on pillimäng ju tunneme ära väga hea pillimängija. Ta oskab, stan, kunstnik ja kunstnik mitte, sellepärast kuulub mingite kunstnike liitu ja kunst ei ole see, mis on kunstnike liidu liikmed teevad, vaid tal on veenev, väljapeetud loovsooritus. Ja kuna mängija kunst on omavahel väga tihedalt seotud ühe nähtuse nagu erinevadki, vaata meil on ju seesama asi, et, et kui me hakkame lineaar loogilisse järjekorda panema maailmakirjeldusi, millega me omavahel suhtleme siis tegelikult väga palju jääb kaotsi. Sest me kuidagi tapame need võimalused ära, tapame ära definitsiooniga võimalused, mängija kunst on üks ja sama asi. Ja kõige parem ongi kuidagi proovide otsida endas seda väljendusstiili või viisi, et jääks õhku. Et oli, mis oli selle nõuka ajada, aga tal oli üks positiivne moment mõjus nagu aurukatel. Ta surus nii kõvasti. Ja see oli niivõrd, ütleme selle mängujuhi reglementeeritud nii tugevasti, et see tekitas vajaduse nagu aurul välja pääseda, siis tekkis uus dimensioon, ridade vahele kirjutati ja loeti. Praegu on hoopis teine asi, on praegu, meil on tegu vaakumpommiga, ei, keegi teab hetkel, kuidas sellega hakkama saada. Aurukatla vastu meil kultuuriliselt tekkis eesti kultuuris nii-öelda vastureaktsiooni vastu kultuurimusi, aga vagun pommiga, noh, mõnedes kõik, Ma olen lagunenud käes. Et see on mõtlemise koht, millise mängu me selle vaakumpommi üle mängime. Aga tulles nüüd tagasi sellesama küsimuse juurde, siis tegelikult surve tihendab teksti. Ja samal ajal tuleb enda seest teades, et igasuguse muudeldamise igasuguse mängu lihtsustamisega tegelikult me tapame nähtust, mida me mängime. Et siis tuleb tekitada seda õhku, kus see pühadus tuleks tagasi, kus tekib võimalus sõnase sõnastamatuks hoomamiseks. Ja see eelistab minu enda jaoks primitiivset teksti. Minimalistlikkus mine miksik, tekst hoiab nii palju ruumi, et sina tase, pühadus ja mõtlemine, mata genereerimine mahub ära. Primitiivne tekst on nii tihe, et sinna ei mahu mitte muffigi. Probleem ongi see, et kui me alustame jälle otsast peale, tajuga on piirid, tahame või me ei taha, kui me võtame funktsionaalse definitsiooni aluseks mängureeglid, mängu piirid ja nendes toimetamine, siis me oleme inimestena siia sündinud paratamatult mängus sees. Sealt edasi on erinevad mängud ja kusjuures ongi oluline, et, et sellest ei piisa sellest teadmisest, et me lihtsalt mängu sündinud. Tegelikult me mängime siin mustmiljon mängu paralleelt. Lase esmane mäng on juba loomult olema, siis me pidevalt loome Lõmmisi üheaegselt mängime ju mehe naise mängu õpetaja ja õpilase mängu, siis mängime erinevate professioonide mängu, siis mängime veel erinevate huvide mängu ja siis me mängime veel vahepeal seltsi sellest tõsisest mängimisest natukenegi närvikavale leevendust saada, siis mängime lauamänge. Ja noh, kogu see kraam, aga see on nagu portaal seoses ongi. See mängukaos on ju tegelikult iga üheks meest muutu mingi mustri ja nüüd oluline olla teadlik ja siis sel juhul saad hea mängur, sel juhul sa oskad teha õiget käiguvahetust ja sa näiteks tantsumängu ajal ei hakka korraga Räkid mängimas. Nimeta. Loomulikult, see on väga keeruline, sest juba see hakkab meenutama, et me ühest küljest lihtsustame enda jaoks oma taju meeltega teadvustamise skeemiga seda reaalsuse mitmekesisust, millest ma pole isegi aimu, millal me loodame, et me teame piisavalt palju, et hoida ära ohte ja näha ära mingit kasutegurit, onju. Aga sa ainult loodus on usk, tegelikult teadus on muutunud veel religiooniks on nime korrutama, et teadus annab meile selle teadmise ja kõik meil progress ja teadus-tehniline revolutsioon ja kõik on hästi, on ju seal okei. Sest vastasel juhul meil lihtsalt oleks. Ma ei tea, seitse miljardit, psühhopaat juhtus ringi, on ju, see usku hoiab meid koos, aga põhimõtteliselt selle usu tõttu. Me oleme vallandanud džinni pudelist. Me usume, et see mäng on reaalsus ja, ja kuna sõjaga produtseerib ennast unisena korraga, oleme olukorras, kus me peame oma Holmann nagu paneeritud mängija ja kui meil unistada, et see on mäng, need on mängud ja selle mängu põhilise tunnustuse pealt püüa sabast kinni erinevad mängud ja ei korrasta enda jaoks seda asja siis ma lõpuks mängib ennast nurka. Samad mängid ole mängu. Ja selleks, et selles kaoses välja tulla, siis ongi kultuuris on jälle nagu kaks sellist omadust, mis on mängudel olemas. Üks on profoniseerimine ja teine on sakraliseerimine ehk pühitsemine. Kui kaugele me võime lihtsustamisega minna reaalsuse mudeldamisel, et võimalikult vähe energiat kulutada, hirmutatud adekvaatsuse reaktsiooniks, et see ei muutuks liiga primitiivseks. Profoniseerimised hakkas lükkam asju ära lõikama, selle habemenoaga teeme mudeldusti. Aga alates mingist hetkest juba muutub, et läks vana vanade kultuuride kukkumine, mis olid enamasti kukub kokku ju vaimu kogu kukkumise tõttu impeeriumi kukuvad. Aga see tuleb sellest, et igapäevaselt on, tead kui lihtne mul 10 liigutust teha, aga täna ma ütlen ühe kõrvale. Kuue pärast ma tahan veel ühe kõrvaleajad töötab. Ja niimoodi see tuleb välja, pastakat ei ole hästi, meeldib nagu selle murrangu nagu killukesed, võtad pastaka, lükkad, lükka, lükka, üks oskas maha. Vaata, et sa oled lihtsus on läinud nii kaugele, kus enam süsteemi tööta. Ja kuna see on ohtlik, siis on tekkinud seesama kultuuri sees vastand tegevustes on pühitsemine ehk seesama asid sõimu hapnikupüüdmine ei tea, kas on eraldi mängu nimi on rituaalsed mängud, kus tuua tagasi seda teha keerukamaks jälle mõte sisse. Ja siis pendeldamine kahe profaliseerimise ja pühitsemise vahel. Vanasti olid siis müüdid, on ju, praegu on sugupuud ja muinasjutud siis mis veel vanasti olid olümpiamängud Kreekas, sõjad peatati selleks ajaks, sest tolle aja inimesed teadsid nende teadmine, mitte meie oma, jah. Et kui sa ikkagi piisavalt tapad, siis rüvetada nii sõdurit kui relva. Ja siis tuleb aeg-ajalt puhastada. Olümpiamängud olid, püstitati erinevatele jumalatele erinevad, need alad olid sõjaalad, enamasti sellega on nii-öelda puhastati nii-öelda mehed ja relvad. Ja teiseks, see oli ka ennetav, õudselt lahe, jälle kultuuri poolt välja mõeldud selle tore mäng, kui mingile jumalale pühendatud alal, olgu see siis sõjavankritega, võiduajamine või odaheide või rusikavõitluse, mingi muu asi on ju, et kui olümpiamängudel mingi linna esindaja võitis siis selles sõjapidamise viisist see linn, järgmine periood oli võitmata. Mis seal salata, tüübid harjutasid selle jaoks mingi linn, omandaks endale palju olümpiavõitjaid, et keegi tahaks vahepealsel ajal kallale tulla, see on mõttetu. Tänasel päeval, kuhu me oleme jõudnud, vahepeal, oli see, et profisportlased ei tohi olümpiamänge mängida, on kogu see krempel, mis on seotud sellega, et enam ei võistle mitte sportlased, vaid nende taga olevad laborid. Noh, oleme jõudnud profoniseerumise sellesse faasi, mida on meil ajaloo õpetajad proovinud seletada gladiaatorite võitlusena Roomas. Aga samas ütleme jälle võib võtta mingi nähtuse ei ole pühitseda, sõltub selle kogukonna sellest ühendavast väest ja mõttest ja aset, mis mängu mängitakse jälle ja kas mäng on veenev kunstimoment sees, et see ongi keeruline. Et see Sabralleerimine pühitsemine ja profoniseerimine mõjutavad paratamatult kogu aeg sellest Club teadlikul. Näiteks tänavuaastase laulupeo puhul ma panin tähele, kuidas hakkas see lihtsustamine ametniku jaoks lihtsam lahendus hakkas juba lõikama seda meie koosolemise pühitsus. Sest ega laulupeole ei saanud ju päris mitmed koorid Välis-Eestist. Aga mis on laulupeo mattalorbja mõte, on see, et tullakse kokku, saadakse impulss, see sõnulseletamatu, see asi, mis aitab olla ja nüüd korraga formaalse lihtsustamise tõttu on ju, et lihtsalt tase ja kõige muuga, sest nii palju taotleid oli. Kui suur hulk energiat, emotsiooni ei nüüd sellesse rituaali sisse toomata, aga milles oli põhjus? Varasem lihtsustav ametniku jaoks? Lihtsustava osas oli see, et igale kollektiivi-le või kollektiivi juhile kes viib tantsu-laulupeole oma oma kollektiiv maksab 300 krooni eurot aastas. Ja seda 300 euro pärast aastas aktil oma fiktiivseid gruppe. Kas on laulupeo mõte vä? Kus on siis see õilis mänge, kus on siis noh nii-öelda vaheline mäng ütleme nii, Eesti kui maailma mõistes typrikaida nakese miljardärid sai mõtet, nad võiksid ka nii-öelda mängu ilusta, et neil ei ole vaja ju, et maksta ära vesi ja elekter, et see ei ole probleem, vaid et seal ongi juba noh, mäng on nii-öelda tipptasemel. Kui nüüd mõelda nende suurte tegijate peale muusete Nende tüüpidega on hoopis teine asi, et seal on juba osas veel 10 autot vä? Jah, seesama küsimus. Et seal on nüüd niisugune moment, kui sa nagu mängid. Ja sa ei teadvusta endale maja, ma arvan, et nad on ikkagi vana põlvkonnatüübid sealsamas, ikkagi see kapital ja kasum ja kiinutakse kasumi järgi ja, ja see, kuidas sa siis seda isegi pea nagu näitlema, et ma saanud raha kulutada teavad, seda, seal hinnatakse ka selle järgi, et kui suurt osa rahvusvahelises, ütleme sellest ressursi Ecroling ringlusesse kontrolli all hoiad, onju et seal on hoopis teine asi ja sellena peavad sellele ju leidma sellele rollile mingi pühitsuse. Ja seesama see raha ja kapital pühitsema väärtusena, see siiamaani toimib nende jaoks. Aga noh, see enam ei tööta. Et ma usun, et tegelikult enamus sellest jõugust on sügavalt õnnetud oma hinges pigem nagu proovivad nagu võõrast nähtust otsida seda loovust seal nagu need lahedad filmid tahaksid olla selline koht, kus need tulnukad tulevad, on vanad inimesed samas päevas korduvalt olema onju, et uurida seda inimese nii-öelda hinge, seda loovused, et seda elurõõmu ja vitaalsust tal on välja suremas. Kunst on niisugune hea koht, mis kirjeldab maailma mingeid asju puuteta kaudu, mida ei saa otseselt rääkida ja ma usun, et need tüübid on küll seal Kerdad sellises elust tülpinud vampiiriseisuses, kellel mida võid nagu huvitavat, enam pole midagi võtta ja eks tumedat miskit puudu, nälg. Esmalt pühitsuse teema, otse pühadust ei tule seened saada raba laukast või kivist energia, mida me veel ei ole otseselt teadlase kaudu suutnud otseselt mõõdetav, aga ausalt juba juba chi nime all juba juba mõõdetakse. See on midagi sellist, mida saab kunsti kaudu püüda ja natuke religiooni kaudu, kuigi jälle see usk on oopium rahvale onnidesse ei tasu ka liiga nagu kõrvuni sisse hüpata. Aga sellest tuim ratsionaalse kasumi taotleva vermaal loogiliselt lineaarloogilise liikumisega kaugele jõua, mida nad on praktikas läbi viinud. Ja siis nad otsivad endale seda pühitlust. Pühitseda saab mitut moodi, saab pühitseda, saab nii, et sa saadki selle reaalse impulsi päikeselt näiteks puult kivilt. Või sa ilm lahe inglise kuningas, kes tahtis järevust abielluda ja paavst lubas, on, ja siis ta anglikaani kiriku tegi, Henry, kaheksas. Pühitses, näed, oli vaja identiteeti pühitseda, tegi võim, oli piisavalt, et ma usun, et seal on samamoodi, et nad praegu lihtsalt niimoodi proovivad leida, sest pühitseda tuleb. Mängul peab see, see pühitseb element olema, sest kui sa mängid rutiinselt ja viskad järjest asju ära, siis mingit noh kukub. Kokkumängule on see kahe teraga mõõk. Ühest küljest ta tapab, teisest küljest, annab võimaluse nagu luua uuele elule. Niimoodi, et laps sündis, siis ma sinu ajas tagasi oma lapsepõlve ja, ja niisugune hästi huvitavad situatsioonid nagu enesearendamine hakkab järsku pihta, et mis sina teeksid selles situatsioonis ja lapsel sama situatsioonist. Huvitav võtta nõu last võrdsena, mitte niimoodi, et sa lendad nüüd, et vot sina pead tegema seda pead, neid on tohutult sajad hiljaks, igal pool alla lapsel aega ja kõik saab tehtud absoluutselt. Mänguliselt ja, ja sama situatsioon on, roosin tööl, tempo maha võtta, kogu aeg oli, ei jõua toodangut, poisid paneva tempot juurde, on ju sõprus ma ütelda. Margus lolli mõtlesin, ei mängi lolli tola. Normaalselt võtsime tempo maha, istusime maha kõik ja toodang tuleb megalt juurde. Me kõik mänguliselt ja niimoodi, et rollid muutuvad seal. Aga vägevalt läheb edasi, niimoodi. Sa oled palju rääkinud sellest, et kui me ärkame hommikul, et meil hakkab kohe mäng peale kas meie elus on ka mänguvabahetki Sa oled, sõltub jälle tõtt. Ma selle jutuajamise alguses ju rääkisin, that erinevad kultuurid nagu tajuvad mängu erinevalt. Kuigi see kõik on mäng, siis mõned nagu ligidalt, see on nüüd päris asi ja see on mängult. Mina enda jaoks olen ikkagi võtnud ette olla järjekindel. Nii palju minul seda teadlast tõlkige sees on. Et kui on kirjeldus, definitsioon siis põhimõtteliselt sündimisega. Me oleme tulud mängu. Nendesamade eelpool toodud tingimuste tõttu on ju taju teadvustas ja kõik see, mis ma olen, me oleme juba automaatselt maatriksis ja väljuminegi ainult surma kaudu. Et enamasti mäng lõpeb siis, kui surm tuleb mängu. Ja see tuleb nii faktiliselt kui ka tegelikult emotsionaalselt ka, sest kui palju on neid kirjandusteoseid, kus ütleme kärbeste jumal näiteks mäng on, mäng on ja siis korraga, kui esimene laip on olemas, on, niisiis on kohe mäng läbi. A priori, kõik on mängija, ison, mängu, mängu mängumäng ja neid asju palju ja peamine küsimus ei ole mitte see, et proovida, saavutada eneseväärikust või väärikust teiste silmis, vaid võimalikult hästi orienteeruda. Mis pagana mängud käivad su ümber, onju, ja võimalikult ilusti mängida ja mitte eksida sellel identiteedi ja rulli käitumise ja selle mängutehnika valikul. Et sa kogemata ei hakka, tõesti, keset korvpall hakkab mängima, et oluline. Meil ei ole mängust pääsu, siis tuleb võimalikult hästi mängida, orienteeruda selles ja endale selgeks teha, mis toimub ja kuidas seda teha. Ja siis tulevad automaatselt juurde mängulust uudishimu. Erik Puura siis teada, kas mängida need Carlos Castaneda nimetab seda kontrollitud Norruseks. Aga muidugi see mudel nii sile ka ei ole, tähendab et minu Porcherson täiesti nagu heidutanud natukene ta näitas, nagu selles osas maailmas samu pragusid, kus ikkagi võimalus. Et on võimalik ka nii teha, et sa veel elad. Aga sa ikkagi ei mängi. Et meie reaalsuses selles mängus, mida meie reaalsuse pähe võtta, ikkagi mingid praod ja üksnes pragudest on, ma kujutan ette, võib olla näiteks Tiibetis kurivaimud, teevad, et nad harjutavad seda jooga ja kõik seda hingamist ja muid asju siis põhimõtteliselt võid ennast sulgede koopasse ja viia oma hingamise nii aeglaseks ja südamed oksumise ja kõik selle ainevahetuse. Et see tundub nagu surnud. Ja tegelikult selle elu ja mängu jaoks mu surnud, siis sangelda, nagu sul on kõik tunnused olemuselt mängust väljuda. Aga ma ei usu, et see on lõplik mängus. Tallinnas on nagu Tšurr koht. Folklorist Anzori Barkalajal kõneles teemal mängult ja päriselt. Raadio ööülikool tänab koostöö eest. Viljandi pärimusmuusika festivali. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen, raadioteater 2014.