Tere, noored, siin Valner, kõigepealt väike äraarvamismäng, mis uuest plaadist täna räägin, kas on see A veel või v i sekkun mõtlemispausi ja siis ütlen õige vastuse. Siiski vabandan belli fännide ees, aga loodame, et kahe staari fänniväljad kattuvad vähemalt osaliselt. Niisiis cheesy Kingdom kam, värske 10. album 10 aasta jooksul vanameistrilt, kes mitte ei ole ikka veel vormis, vaid on praegu eriti vormis. Alustuseks lugu Omaigad. Cheesy uus plaat kõne all ja siin on nüüd teine vaade tänavatele. Nagu muidugi enamusel tänavalt tulnud, aga Mentriimiks saanud paritel õigupoolest ei olegi räpp, nagu ta oli kaheksakümnendatel või nagu ta oli üheksakümnendatel või nagu ta täna on, kohati andeka raundis juba muusikaline keel on teine, teemad on teised, see on 21. sajandi suur popmuusikameister rikult täie pasaga ja kogu rahaga tehtud lihvitud popmuusika parimates stuudiotes, parimate produtsentide käe all kõige innovatiivsemad muusikalisi reegleid arvestades, aga need on ikkagi reeglid. See kõlab neetult hästi ja huvitavalt ja õnnestumised ka melomaanide ja kriitikute kõrvus on need, kus andekamad, nendest raha jõmmidest, hiphop, staaridest teevad üha vingemaid Piite ja kasutavad ammendamatu souli funki džässivaramu järjest nutikamalt ja, ja neid võimalusi, nagu aeg näitab, on lõputult. See teine vaade tänavatele on siia nagu paljude tema kolleegide puhul. Vaade luksuslikum kõrghoone kontorist mis on ühtlasi kõrgklassi chill paik, kallite konjakid, sigarid, luks mööbli ägeda stereosüsteemiga ja muidugi me kujutleme, et raha hoiavad nad pakkide kaupa Dual Hennessey klaaside ja kullapüstolite vahel vedelemas. Case'i puhul täpsemalt on see vaade elule ja tänavatele Manhattani kontorist, kus ta nüüd Theftšami president ammuse räpi ja et tänapäeval võib selle kohta öelda laiemalt musta bobi hiigelkompaniideeefftšami allüksuse Eurocafellab Ossoli cheesy ehk täna 36 aastane John Carter juba ammu. Lisame siia tema enda albumite miljonites läbimüügid abielu mustanahaliste ja mitte ainult iluetaloni tehtenishildist alustanud popstaari veega ja nii edasi ilmneb, et kuningriik on tõesti tulnud. See võib minu ja võib-olla ka sinusugusele lihtsale inimesele kõlada, ebareaalsena, seetõttu võib-olla isegi igavana. Puudub vürts, põnevus, ebakõlad, kõik on liiga ilus, aga mõnes mõttes kättesaamatus töötab tänapäeva mustlast hoopis kuld ja kard on tagasi nagu 60.-te Modoun souli parimate liivade puhul. Tšeedee Brooklyni tänava räppari taustaga kuti puhul on väga hästi töötanud müütilisena tunduv skeem ajalehepoisist miljonäriks. Ajalehepoiss on muidugi ainult kujund, mis tähistab ise üles nühkinud inimest. Nüüd aga Kingdom. Luubi all on siin tema uus album Kingdom kamm ja kõlab plaadi nimilugu mille produtseeris ammune sõber ja kollabraator, tša pleid ja sämplina kõlast siin rikk Chams, tema motoon, leibelit Räkk aastast 1981, Siuke friik. Minu hinnangul on see plaat suurepärane album. Aga ma räägin teile, mis sellele eelnes väga kokkuvõtlikult ainult muusikud CVd tipphetki, nimetades 1996 lõida, koos teeme, on tassi ja kärin piiksiga leibeli. Rokafella ja selle alt ilmus esimene album 1996 nimega rison liblede Alt. Tuntumatest paladest näiteks nokkida tugevaid plaate tuli järjest 97 ja ilma lastaim vol üks, 98 aia vol2. Harnoclaiskust pealt teab iga laps lugu Arno Clif ehk keda Anson ja nii edasi bluubrynt ja 2001 on järgmine tähis suitsune Chazzine vaheda saundiga ja tohutu popandega plaat. Blueprint iseenesest jäi raibe lappama, järgnes kaks suht suva albumit veel sellest seeriast kuningaks kolm ilmus ši, keda sõbrad kutsuvad ka džässi bläkk album ääretult vinge popteos peol peal täiesti nurjatud lugusid nagu Lutsifer ülimalt nakkav ja mitmekesine album, sama mille Teingher maus riistad biitlite white albumiga ja sai oma kurikuulsa Grey albumi mis aga sugugi kiirhall välja ei kukkunud seejuures place album pidi jääma testamendiga, kogu tema muusika on kuulajatele pärandatud, sel plaadil on nii uusi kui vanu ideid. Midagi enam nagu öelda pole ja ei viitsi ka aegunud miljoka elu elada, produtseerida suur kompanii president olla eri projektides osaleda, nagu oli linginud paagiga mis küll ei ole cheesy tugevamate teoste hulgas. Fort Mainorit provotseeris ja nii edasi ja nii edasi, aga kolm aastat on möödas ja cheesy uue ja kusjuures ilgelt ägeda uue albumiga platsis. Nii läheb nende kõigiga. Eminem ka ikka annab välja, kas pestoffib või ja lõpuks on käes albumi kord, kui elu sees ja suu käib nüüd aga. See on neutron, kaasa teeb siin Krizetmisel. Mida siis arvata siis kokkuvõttes, kas meil peaks olema kahju, et ta ei ole enam Street Smart nagu 90.-te lõpus? Tekstid võisid mustade raskest elust getos rääkida, aga tegelikult oli siin siis juba plaadi kombo nii, ja ta oli räppstaar, keda üle maailma kandis. MTV. Võib öelda, et muidu me ei teakski mustade raskest elust getod, kui see hipopist meedia kaudu meieni ei ulatuks. Aga fakt on see, et e-räppinud siis alati just raskest elust. Või kas meil peaks olema kade? Nii nagu enamus teisi musta popi superstaare 21. sajandil on võimatult rikkad ja sellega rahul. Osa muidugi üritab seda välja näidata ja eksponeerib plaadikaantel ilmselt plaadikompanii papp. Aga minu arust võta räppi kui midagi sotsiaalselt tundliku protestivaimust kantud opositsioonilist Mentriimile on kaasajal mõttetu, iganenud ja idealistlik seisukoht. Räpp ei ole punk ja punk ei ole ka enam punk. Ja milleks olla kade igaühel, meil on omad võimalused. Muusikaliselt on Cheisi uus plaat igati õnnestunud, see on elektrooniliste biitide ja varavaramu samplite kombinatsiooni järjekordselt õnnestunud tulevärk ja kui aeg-ajalt võib arvata, et nüüd on lagi käes. Ma mõtlen pärast järjekordset aut kasti või geeni Uuehtivi, Neptun või Timbalandi tööd, siis cheesy on jätkuvalt kindlasti üks neid mehi, kes suudab seda arusaama kõigutada midagi halba, ka hea plaadi puhul on väiklane ja lausa debiilne iriseda paari igava klišeeliku loo pärast, mida leidub enamus plaatidel, kasin tervik on siiski okei. Lõpetuseks Enišenkos barreli aseriga häid lõputuid jõulupidusid juba.