Ja ma olen kri käel. Ma olen üheksa aastane. Ma arvan, et sel aastal me peame jõule minu vanaema juures. Vanaema katab laua ja siis sööme seal ka, ajame juttu, siis ühel hetkel avastame, et jõuluvana, kingipakid, meeleni õlu laual igasugused salatid, Tiit ja verivorstid ja siis veel meil jõululaual kartuleid siis lõhet ja saia. Minu vanavanaema tegi retsepti ja siis me teeme igal aastal suurte potitaigna, jagame võrdselt, et nii nagu vaja on. Ja siis kodus küpsetatakse meil piparkoogid, seda ma ei tea, mis sinna retsepti pannakse, aga ma olen mõnikord teinud piparkoogivormidega piparkoogid kujusid ja ema need ahju pannud. Ostame poest glasuur ja paneme selle sinna peale. Mõnikord ei pane, mõnikord paneme. Ma olen kingitust üle päris rõõmus iga kord, kui jõuluvana need tahavad. Eelmisel aastal näiteks soovisin suuski ja ma saingi need. Natuke tekitas pettumus, et ma olin Saavinat sihukeseid, suuski, millele läksid keppika kaaslasega dast sihukesed suusad millega sai mäest ainult alla lasta. Aga seda ma ei olnud päris kirja ei pannud. Sel aastal raviks seen ühte nuku, sooviksin ühte barbit Maripuasa kollektsioonist. Minu arvates jõulukaunistused võib-olla pannakse liiga vara ka ülesse. Aga ja noh, tegelikult see tekitab niisuguse jõulutunde, see jõulukaunistuste ülespanemine ja need jõululaulud eksana isa keel, mida ma tean, siis on veel pagari piparkook, neid me oleme õppinud koolis. Ja siis mingi laul, mis jutustab, et üks mees teeb suhkrusaarel tarte ja peab neid üksinda sööma, kuna seal on nii tühi ja siis ühel päeval ta sulab ära. Selle laulu viis on rõõmus. Aga jah, sõnad on natuke kurvad. Kui jõulud läbi saavad, siis tuleb tõesti natuke tühi tunne, aga pärast seda tuleb kohe uus aasta.