Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Sarnaselt jalgpallikultuurile käitub korporatiivne ärikeskkond või on järsku vastupidi, et alates sellest, kui jalgpallist on saanud suur äri, käitutakse seal nagu suurtes korporatsioonides. Märgusõnadeks on, lasti lahti, sunniti tagasi astuma või lihtsalt anti kinga. Täna jalgpallist rohkem ei räägiks, vaid kirjeldaks, mis juhtus känguta Raagiga. Teda võib käsitleda kui Sony Playstationi peatreenerit äsja jooksi staadionile mängukonsooli viimane, kolmas reliis. Õnnetu meeskond sai paraku juba enne reaalset mängimist avalikkuse käest kõvasti sugeda. Oma hilinemist ja lubaduste murdmise pärast. Lubati Playstation kolme eelmisteks jõuludeks järel kevadeks siis suve lõpuks ja nüüd jõudis aasta viimasel hetkel turule ülipiiratud kogus mängumasinaid. Lisaks ei jõua neist ühtegi eurot turule ja lisamaks valule, solvanguid ei lubanud Sony mängukonsooli teistele turgudele müüa. Muuhulgas pöörduti isegi iibe poole palvega mängukonsoolide müüki häirida seal, kuna seal algas ürgkapitalistlik spekulatiivne kauplemine. Noh, ja nüüd võib öelda, et aastaid soni juhtkonna lemmikuks saanud känguteraagi kaotas juhtide silmas oma väärtuse. Seni oli PlayStation korporatsiooni koduelektroonikadiiva kuldmune munev kana. Nüüd paistab, et linnukese pingutustest hoolimata langeb korvi alamõõdulisi roostes kuulikesi. Paari viimase nädala jooksul on terve rida Ühendriikide suuri ajakirju ja tuntud vaatlejaid võrrelnud värskelt Playstationi teiste mängukonsoolide kaja andnud sellele üpriski kriitilise hinnangu. Mõned on sõnastanud oma kokku võtta järgmiselt. Playstation kolm on ilmselt viimane play station. Kuna alati on olemas järel tarkus, tekib õigustatud küsimus, miks Kutaraagi ennast nii lolli olukorda mängis, kui tal oleks olnud kasutada kristallkuul tulevikku vaatamiseks poleks täna võib-olla PlayStation kolme olemaski. Selle koha peal meenub umbes poole aasta tagune uudist tarkvarast, millega püütakse ennustada muusikapalade edetabelikõlblikkust. See programm hindas muusikasse peidetud meloodiakäike, võrdles muusikaedetabelipalade tunnuseid. Aga nagu öeldud, on see juba vana uudis. Värskeim uudistaolistest aja masinatest aitab ennustada, kas inimestest saab kunagi mõrvar. Vahest oleks seda kiiremas korras vaja rakendada. Solvunud Genguteraagigi peale. Kindla peale võib aga väita, et tulevikus hakkab taoline masin tööle politseiprefektuur ides. Seda tulevikku nägi mingil moel ette Steven Spielberg, kes pani nähtu ümber filmi Mainori Tripoot, kus politsei käsutuses olnud masin ennustas kuritegevust. Pennsylvania ülikooli teadlased on viimased aastad tegutsenud just taolise aparaadi väljamõtlemisega. Sellesse sisestatakse kurjategijad iseloomustavad andmed ja masin annab teada, kui suure tõenäosusega see mees või naine kellelegi vägivaldselt teise ilma saadab. Ja kui kaua peaks ootama, et midagi taolist juhtuks? Selleks on vaja teada umbes kolmekümmet kuni neljakümmet erinevat parameetrit isiku kohta. Ideaalselt võiks nimetatud paraadi alt läbikäijatest osa kohe vangi panna, hoides kokku hulga inimelusid. Kahjuks ja õnneks ei ole teadlased oma masinast siiski nii kindlad ja nad soovitavad mõrvari kalduvustega inimestele rohkem tähelepanu pöörata. Ning paraku ei saa see masin kunagi valmis, sest kujutage ette katseid, kus üheks sõltuvaks muutujaks saaks olema sooritatud mõrvade arv. Keegi lihtsalt ei luba taoliseid katseid läbi viia ja see ka see masin jääb valmis tegemata. Kuid selle asemel tunduks riigi ja maksumaksja suhtes õiglasem, kui nende raha läheks mõrva ennustaja asemel näiteks poliitikute riigimehelikkuse testimisele. Sellest masinast oleks juba kõvasti rohkem kasu kui mõrvarite detekteerimisest. Vahest võtad keegi taolised ette, sest saabumas on ju valimised?