Te kuulate Vikerraadiot. Soome jätkusõjas käinud Eesti vabatahtlikud peavad täna üle lahe Eesti taasiseseisvumise aastapäeva pidu. Kui nüüd 10 aasta eest kutsuti sinna hallama mälestusmärki jalaväe rügement 200 langenud relvavendadele ei olnud neil taskus veel Eesti vabariigi passi. Ei eesti kroone. Oli küll häiriv teadmine, et tondi kasarmute Kloogal, Paldiskis, Tartu lennuväljal, Viljandis ja salajastes raketibaasides istuvad ikka veel vene okupatsiooniväed. Tollal Nõukogude armee nime all. Aga seal soomes tunti end vere vendadena, kes on midagi teinud soome vabana püsimise heaks. Järgnev helikroonika on salvestatud Soomes päevapealt 10 aastat tagasi on 500 soomepoisi jällenägemise äratundmise mälestuste võistlemise hetked ka pühakoja tingil enne teenistuse algust Luumäe kirikus. Selles Soome sõjamees oli isegi palveks valvel. Rugos asendu käsklus käskida. Kirikuõpetaja kohta oli ka papi koht ja meile papiks juhtus veel Liimlane rahvuselt liiblane ja see esimest korda, kui siis pidas meiega jumala palvele siis ütles, et oi, oi poisid inimene, et kui hästi ta laulab, tegelikult rääkisid eesti keelt või soome keelt, soome keele, soome soome keel on sellepärast, et väga vähe, aga siiski meie rügemendis oli Justi sõjakooli lõpetanud mehi kes oskasid puhtalt eesti keelt. Noolin, kaptenid ja isegi need Everstik olunely mõlemad, kes olid rügemendi ülem ja tema abirääkisid vabalt eesti keeles kruuselaja kuusele sabu laule. Ja need rääkisid eesti keelt, nulli sõdurina väga vähe, Nunde kokku puutusime. Aga nad jäid ikka selle eesti väeosaga rahul ka. Sellepärast, et nad olid omamoodi valitud poisid. Ülemerest ülesõit oli küllaltki riskantne ja neil oli Saksa sõjaväepraktika väga palju teha. Ja kuidas nad olid tulnud, kes lihtsalt ei tahtnud sõdida Saksa sõjaväes ja kes oli? Läksin au õlga. Ikka, mis tahtsid tasuda selle. Vabadussõja ajal ei ahminud ookean poegade rügemendi eest ja minul oli veel eri uus kohtuda selle Ants kalmuga. Ah nii, jah, põhja poegade rügemendi ülakvaliteedis, pikad jutud, oi, meil oli pikad jutud, muud ei saanudki. Lõbustasime vaata, kas ta midagi rääkis. Ja siis jaanuar ja väga palju räägime vabadussõjas, see oli tema hinges ikka. Katsuge neid traditsioone jätkata, aga ta oli ka nii tark mees. Ütle siis nagu ei olekski ja mikrofoni öelda. Ärge uskuge meid, praegused poliitikud, Need vaateid all. Sellepärast et maailma olukord on muutunud. Liitlased peavad austavad väga vene sõjaväe, kes selle nii-öelda musta töö ära teha, samas jälle oli ettekujutus jõudu vahekorrast all oli ilmselt väga hea, kui sõjaväelane, ettekujutus jõudude. Kas te olete esimese või teise pataljoni mehi esimese kohe alguses ta algul oli paigal positsioon rajal. Me oleme raudteelõigu. Meie olime punkri nimi, meil oli helveti taberru ja siis kõrval oli Tartu koor soola ja nii et me käisime helveedee, käisime startovorzovorrast, meie see vaht, ööseni, vahtkond seal. Aga siis ma kuulusin tange töö juures meil olisi stangede püssidega, siis käisime seal. See oli tüübiline paigal positsioon seal, jutustasime sõjaväelastega vastakuti venelastega. Ja see lett käidi toomas, on, meil ei olnud luba suurt juua, seda vett punase arvete võrgetustega vennal vahel käidi veto jõest raja jõelevad käsitöö. Nii teiega, venelase jah, ja siis oli, maksis see relvarahu sellest sellest veidi väga täpselt kinni. Sest kes ei tulnud kellase, kannatas sel ajal relvarahu, oli öösiti öösel öösel öösiti anti vastavalt kella, kes oli väga hea vene keelemehed ja rääkis telejää üle ja rääkisid vene keeles, käis väga palju vene keele oskaja. Sellepärast et noh, osa oli Vene sõjaväest jõudnud sinna oja ja millegipärast Tallinna kaubanduskoolipoisid valvasid suurem, aga vene keel väga palju, meil oli Tallinna koolinoori mehi, sest Tallinn on ikka lahe äärne rin, need jõudsid survega kõik sinna ukse regilaulu. Meil siin, kui see suur rünnak algas ja siis ma no esimene väeosa jäi põhiliselt kõik siia. Meie Emineskmise, meie positsioon oli nii väga halvas olukorras, kus tee tegi paremal oli soo, vasakul oli järv ja teetegi käänujaama ja sealt see esimene suur rünnak murdis läbi. Ja teadaolevad andmed. Me oleme 60-st mehest, kahe mehe jõudsime tagasi ja see mees peaks täna siin olema, kellega ma välja tulime, see oli hiljem kirjutas palju ajalehes, meie teed läksid puhub ja minul õnnestus tulla üle rinde tagalasse Soome poolele. Aga tema andis kolm-neli päeva hiljem vangi. Mina rändasin kaheksa päeva sens Soome metsades ja siis õnnestus mul üle tulla, noh, olin jobul uimane, lihtsalt tulin poe lahingu ajal, kus venelased tegi. Tee üle soo ja tulin sealt nende vahel tööle, visioon eraldi jutt, see pikk, aga sees nahhui, tulime sealt ära, siis meile ja autoks punkte ma sattusin oma endise divisjona rindelõigus üle, Soomaa on ikkagi väike maaja vajari diviisi üksust all tuli üle ja teine mees, temal oli siis teine, teie olete pärastada kohtunud? Mägi ei saa mäega kogukoga inimese taavetit kohtuse, õigemini Ma kohtusin eila Helsingi raudteejaamas oma nimekaimu ka. Kes on samanimeline kui mina ja me pole kunagi kokku saanud tema, minu kirjeldaksid tema kätte, tema kirjad minuga. Sõja ajal, sõja ajal ja hea meil oleme otsinud 11, leidnud need, eile saime kokku. Jumalateenistust lumi kirikus viib läbi neli vaimuliku kohalik hingekarjane Eestist Vaikse ookeani äärest tervituse toob eestlane. Ja neljandas tunneb äsja rääkinud vabatahtlikel. Pärast jumalateenistust siirdusid soomepoisid Luumäe sangari hauale, kus seisis Soome armee tera sallis vormis. Auvalve. Eestlaste pärga asetades lausus Sven ise, et see läheb meeste hauale, kelle kõrval võidelda oli meie elu suurim au. Eesti Vabatahtlik kergemendi IR 200 juhtkonnast viibib pidulikul sündmusel esimese pataljoni ülem kolonel givele kellelt Soome raadiokolleeg oge Jokinen pärib, milline oli rügemendi vaim. Poisetego Kerdoa minga lainen oli Kiierrgaa sadanud hängi. Seegi oli hüve. Mina kosk, mis üht tobelnu, et see päemer eile oli, ta soovis, harjunud päev vastu mine jõuluMondagerday armsama pojad. Kolonel givele vastased poiste vaim oli hea. Mingil juhul ei saa öelda, et nad oleksid oma eesmärgis kahelnud või kõhelnud, vastupidi, neid tuli mõnigi kord tagasi hoida, et pojad. Eesti Vabatahtlik kõrgemendile paljastatud mälestusmärk Taaveti son raiutud Soome viimase kaitseliini Salbalin ja graniidist kaks graniittahukat märkimaks soomepoiste juhtmõtet, Soome vabaduse ja Eesti au eest. Nagu toonitas maahärra Mattiaadinil. Soomepoiste nimel võtab sõna Sven ise. Tänapäeva täna Osto märgin, paljastati laenus. On Eneme, millal te näete varma märki? Seid, et ööpäevane valve? Need sõnad kõlasid tarretis 18. augustil õhtu hakul. Veel korraks langes öö kurjakuulutav vari Eestimaa kohale. Nüüd näib, et elame siiski ennustus sõna täitumise hetkel sest öö taganes ja köitev päev paistab väärt olevat soomepoiste olnud võitlusi. Mäletame, et kodumaa elas tollal korraks üle ärevaid aegu nägi pealinna poole roomavaid Vene soomukeid Pihkva dessantväelasi, Ülemiste lennuväljal, teletorni piiravaid võõrväelasi. Seal Peipsit oli sepistamisel tuhandeid paare käeraudu kuid läks teisiti. Soomepoisid jõudsid koju juba teise riiki täis väärt iseseisvasse Eesti Vabariiki. Sobiv olekski jätkata helikroonikat selle vabariigi presidendi sõnumiga soomepoistele. President Lennart Meri Eesti vabariigi aastapäeva eelõhtul 1998 kõnelemas son poistele. See laen, mille leidsite teise maailmasõja rasketel aegadel kus rahvusvaheline õigus põgenes hirmunult mitmekordselt okupeeritud Eestis ja Lätis ja Leedus ja teistes riikides. See oskus selles keerulises olukorras oma isamaale demokraatiale vabadusele truuks jääda on meile täna erakordselt tähtis eeskuju. Mul on hea meel, et kõik see, mida me oleme teinud ja mida me saame tegelikult ja mida me saame otsustama komme. Ülo kõneleb sellest, et Soome kindralite ja siin viibivad Soome sõjakangelase kindral. Eeskuju koor, õpetussõnad on teie eesti sõdurite verre läinud ja elavad teie loomingus. Ja teie eeskujus edasi. Meie noore kaitseväe koolitamisel meie noore kaitseväele eeskuju andmiseks. Nii kõneles president Lennart Meri soomepoistele 1998. Jätkame soomepoiste helikroonikat. Aasta hiljem, augustis 1999 korrati nende mälestusväärset retke Paldiskisse. 19. augustil 1944 tuli valdav osa Soomes sõdinud Eesti Vabatahtlikest meritsi Paldiskisse, et kaasa lüüa kodumaa kaitselahingutes. Nüüd kordasid soomepoisid 19. augustil mereretke ja maabunud jälle Paldiskis. Võtsid osa pidulikust mälestuskivi avamisest. Sündmuse tähtsusest tunnistas Eesti peaministri ning Soome ja Eesti kaitseministrite kohalolek kõnelemas Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse esimees Raul Kuutma. Oleme kogunenud yhe paljuski linna pühitseda, mälestusmärk Eesti ajalooolukordadele sündmusele. Hammerbaiste vabatahtlikule tagasipöördumist kodumaale 55 aastat tagasi. Et meil on laagrist vabasse ahvatleva läände mis siis ikkagi pani ja 1752 mees? Meie rügement oli nendel päevadel Eesti vabariigi väeosa olid ainult eesmärgil loodud. Ja jõudu täna ja tulevikus. Me olime mereldiku, nemad tulid. Me pidasime lahinguid alles lahingud, kus merel. Me olime merel, kui teie juba koju tulite. Me olime laevadega merel alles. Kui aga no ega mina. Eino, sa oled jala, meid, mina, meremees Me oleme paatidega alles merel, meremees sellepärast ei ole. Me tuli meil siis oli, siis oli torm, kui meie tulime sõda. Aga vaat seda ma ei tea, nemad tulid kohas, oli, oli torm. Ka vaid päeva ilus ilm, päike tõusis. Relvi kaasa, ei nõudnud. Müüri tuli ära anda. Püksid jäid jalga, kõik ja paberkotid näkileivad jaajaa näkileib, oli, kuidas tookord Paldis vastu võeti? Vaikselt vastu, kõige parem vastuvõtt meil oli Hiiu jaamas. Seal oli see Eesti Rahva ühisabi ja seal oli kõige rohkem. Tundsin, et rahvas ootas meid. Sõda käis Eesti piirides ja lõunarinne oli juba jõudnud Tartuni Välliku paraadil, kolonel riipalu pidas kõne. No see neid ei eriti ei vaimustanud, sest ma ei mäleta nii täpselt, aga üldiselt ma mäletan seda, et, et Eesti meeste vorm on see, mis tema seljas on seda mõtet, nii ta peab sisuka olemist, meie olime harjunud oma vormiga ja. Aga seda ei jätnud, neile. Ohvitseridele jäeti küll Soome vormid ja niimoodi moodustati siis kaks pataljoni, esimene pataljon saadeti rindele ja teine pataljon siis hajutati. Üks osaleks Kehrasse ja mind määrati esimesse pataljoni rühmaülemaks. Relvad anti neile rongis, rõivastus oli ju vilets. Meil ei olnud raske relvi kehti, meie mehed olid ju väljaõppe saanud granaadiheitjate ja siis tankitõrjeside ja nii edasi. Aga meil olid ju relvad ikka võrdlemisi viletsad ja me otsustasime siis taganevatelt vägedelt lisavõta. Pidasime sakslased, kes liikusid rindelt tahapoole, pidasime need kinni ja kui leidsime sealt tankirusikaid või automaatrelvi, siis võtsime need ära. Algul olid sakslast küll imestunud ja mõtles, et mis vormis mehed need hallide vormidega, et et kas need mõned partisanid ei ole järsku, aga muidugi hiljem, siis said ehmatusest üle ja nii me täiendasime oma relvastust ja jõudsimegi Tartu lahingutesse. No rinnuli tarkus, tähendab, kiil oli tunginud üle Kärevere silla, mis oli ainult terved, oli Pravdat mööda tulnud seal paarkümmend kilomeetrit edasi. Ja sinna oli toodud kaks arhite diviisi Pihkvast, kes pidid lööma mereni välja ja Pikema Narva grupi ära. Lennulahingud käisid või õhulahingud käisid peade kohal juba ja, ja ründemürin oli kõrval. Kui meile jagati neid pikki püsse seal ja mida me peale karabiini midagi suurt ei saanud. Meie kompanii ülesanne oli tõkestada Tallinn-Tartu maanteed mööda venelaste tulekut, kui nad peaksid tulema. Olime ööd seal nagu tõkkeks. Vaevumata järgmisel hommikul marssisime sealt rünnaku lähtepositsioonile, tähendab, asi oli mõeldud niimoodi, et need kaks diviisi misse olid kiiluna tunginud sinna Tartna kanti. Et nendele anda löök külje pealt selja tagant, seda tegi meie pataljon läbi soode ja metsade, tähendab, esimesel päeval lõppes asi kupostele küla vallutamisega. Teisel päeval rünnak jätkus. Ja siis meie kompanii oli, ei olnud päris esimesel tulejoonel. Aga suurtükituli oli siiski veel nii tugev, et kui me hakkasime minema ühest põllukraavist edasi oma kompaniiga siis saime minna, võib olla 100 meetrit. Siis põllukraav oli, kees meie tara, tähendab, oleksime sinna jäänud veidi hiljemaks, siis me oleks selle tulelöögi peale saanud, nii et sõjažanrik, juhus ja õppi küla vallutamisel ja lõppes see päeva ära. Ja järgmine päev oli siis minekuni Emajõeni läbi nõelaküla ja nõela külas oli huvitav lugu. Me marsime nihukeses parajas rännakkolonnis, seal ühel püssi ühtpidi õlal ja teisel teistpidi ja kuidas käidi seal täis seal mingisugust niisugust sõjaväelist rivi ei olnud ja ei peagi olema. Muidugi. Ja meiega pani ülem oli nooremleitnant maad temalis reidi ees ja tuleb siit vastu ja mingisugune ohvitsere on seal sees. Tee oli kitsas, külavahe tee meie heidame kõrvale ja, ja, ja tema ei tõmmanud, allus kõrvale, aga siis lõpuks ta ei jäänud muud midagi üle, tõmbas kõrvale, jäi seisma maastikuauto maastikuauto ja ta istus, mees hüüab, et mis väeosa? Meie kompaniiülem karjub vastu finiisus pataljon. Jumal küll, kindral tõusis püsti, sai kindraliks, väljumata, oli kindral, see tõusis püsti, käsi kõrva äärde, lasi meid mööda marssida. Tähendab ikka lahingukuulsus oli tol ajal juba niisugune tuli välja, see oli meie diviisi ülem, kellele me operatiivselt seal haldasime. Kindral žüriin. Murenebee mälestusi nendel päevadel reforme, poiste kangelaslikust, tagasitulekust ja võitlusest meenuvad, torkavad silma tavalised sõnad. Lootusetu, hullumeelne nagu ule, võimatu. Seda ei uskunud, teda ei saanud olla, oli nagu filmid. Mingil määral on oma tõetera sees meie Eesti ajaloos, mida ikka peetud väga väär hallideks, kui too ei kangelasi, ei meeleheitlikku vastupanu ega midagi muud, tundub endalegi kunagi igapäevane, tavaline vilets väikene. On need päevad, see ennastohverdav käitumine. Nimetagem seda hullumeelsuseks kui isamaa armastusega. On näide sellest, et meie raba oskab olla kuu. Ja selle tõttu peamegi seda meenutama ühe lõdva peamegi siin seisma oma mälestuskivi avama ilma seda ajalugu meenutama, ilma kojutulekut meenutama, seda turvalises keskkonnas tegelikult lootusetu võitlus, tule tulemit, meenutamatad. Vastuvõtt oli Donald slaide veel üksusele võitlusi, neid kannatusi nii Tartu all kui ka hiljem taandudes võib-olla selle osa, mida Soome poistel oli Eesti vabariigi lühiajalisem ikkagi taastamisel Tallinna sellele järgnenud meeleheitlikku vastupanu, kus teie paljud teie seast vaid võidelda neid viimaseid lahinguid Eesti oma sinimustvalge lipu all. See osa meie ajaloost, mida me peame meeles hoidma kui me seda ei hoia meeles ja hoiab neid mehi ja naisi, kes on osav selles ajaloo siis ei ole meil enam jälle oli. Ma tahan tänada tänasel päeval õigi, teie olete selle au ja õnne osaks saanud tänadi olla. Tahaksin meenutada kõiki neid, et seda ei saa. Langesid akval uppusid meetod, et Siberis elanud selle päevani. Kuna neile on meie kohus edasi minna nii üles ehitada selline Eesti, mille üle kõik Me Ko kuubele. Nii kõneles peaminister Mart Laar soomepoistele Paldiskis augustikuu 19. 1999 järgmise aasta 20. augustil kohtust tuhatkond relvavenda Eestist ja Soomest, Paide vallimäel. Peeti vendlus päeva ja osavõtjate poole pöördus Soome vabariigi kaitseminister Jan Erik enestam. Arvo sort, naised ja härrad, on suur heameel, anna edasi Soome vabariigi, tervedusin tänase minu päeva. Peale Eesti taasiseseisvumist on Soome ja Eesti ühiskondade vahele sündinu läbi ulatuv Suhade võrkmidavoiks võrrelda selle ühistööga. Soome kaitseminister märkis veel, et lennul Tallinna elavat laevaliiklust vaadeldes oli põhjust meenutada Soome silla ehitamise mõtteid 30.-te aastate Eestis. See sild on nüüd tegelikkus. Viis miljonit üle lahe sõitjat aastas midagi vastavat ei leia rahvaarvuga võrreldes maailmaski ja son poistel olevat sillatalade asetajana oma roll. Eesti soomepoiste panus Soome iseseisvuse kaitsmisel on meelespidamist väärt. Edasi tõi Soome kaitseminister näiteid Soome ja Eesti kaitsealasest koostööst Eesti taasiseseisvumise järel ning lõpetas oma tervituskõne sõnadega. Väga austatud soomepoisid Kun joodetud soovi, pojad, Viro, laisad, vaba, eestlased, Taistelivad, rinnaleme. Jakosodan angarinoboosina tihenenud tunnukesena. Kui ees tippvabalulikul vaid selle meie korva Soome jätkusõja rasketel aastatel oli nende deviisiks Soome vabaduse ja Eesti au eest. Sellest hoolimata, et elame nüüd hoopis teistsugust aega võime pöörata selle lause kirjeldamaks meie tänase päeva koostööd Eesti vabaduse ja soomi au eest. Mis kõneleb Eesti kaitseminister Jüri Luik? Austatud kohalviibijad sellel üritusel sellel vennaspäeval siin on väga suur sümboolne kaal. Soome-Eesti kaitsealane koostöö 20. sajandil ulatub väga sügavale ja sellel on väga palju nurgakive, mis on saanud Soome ja Eesti ajaloos väga tähtsa rolli. Meenutame siin kas või Soome vabatahtlike Eesti vabadussõjas. Meenutame siin Eesti ja Soome kaitsejõudude koostööd enne 1900 neljakümnendat aastat merekindluste vahelist koostööd. Meenutame Erna luurerühma moodustamist Soomes, kes tegi kangelastegusid okupeeritud Eestis. Ja meenutame muidugi. Neid inimesi, kes hukkusid jätkusõjas ja meenutame ja mul on hea meel, et koos teiega saame meenutada neid kauneid aegu ja neid raskeid aegu, mis olid siis, kui võitles jalaväe rügement 200 ja Soome mereväe koosseisus võitlesid Eesti mereväelased. Ja kui me vaatame edasi raskesse okupatsiooniaega, siis ka seal võideldi. Eesti sees püüti alal hoida. Meie iseseisva saadet ja meie Soome sõbrad aitasid meid. Tollel ajal ei olnud mõeldav sõjaline abi kuid see aastakümnete läbi meile vaikselt sisse filtreerunud toetus kultuuri alal sotsiaalalal, poliitika ja majanduse alal. See on väga oluline ja ka seda ei saa meie ühises võitluses unustada. Ja nüüd oleme jälle mõlemad vabad riigid ja saame suhelda nagu vabadreid ütles Soome kaitseminister Jan Erik. Jänesed on minu hea sõber. Soome ja Eesti kaitsejõudude koostöö on erakordselt tihe. See haarab praktiliselt kõik tasandist alates kõige tähtsamast strateegilisest tasandist. Peastaabid tegutsevad omavahel kuni kõige väiksemate tasandite ning jalaväerühmade. See hõlmab abi, nagu ütles Soome kaitseminister Suurtüki alal sideküsimustesse strateegilise planeerimise küsimustes. Väga suurt abi on Soome kaitsejõud andnud meile oma mereväe ülesehitamisel. Mitmed Eesti kaitseväe Eesti mereväe laevad on Soome mereväest tulnud. See abi on olnud tohutult suur. See abi on olnud ka finantsiliselt väga suur. Ja mul on tõesti hea meel kogu Eesti rahva nimel kõigi eestlaste nimel tänada meie Soome sõpru, selle tohutu abi. Suur aitäh teile. Praegu soomlasi, meie relvavendi on palju nadolid rindel, meile tehti trenni, õhtu tulid vabad lokas, laulukoor mõjuvad siin 70 seisust kooris ja džässbändid käisimegi. Soomes. Ja saalid olid tüdrukuid. Lotot Lotad kantiinid ja ei, Lott alad ja esinesime. Nii nagu väga huvitav oli kuulata seda. Soomlased, soomlased ringi käinud esinemas. Soomlased mäletavad, kes olid sõjakoolis meiega koos koolis, mäletavad, kuidas eestlased laulsid. Slovid rivilaulu, see ei ole ka mitte ühehäälne ja ei ole tõele ja just tuleb jällegi esile seesama asi, et laul on meid teinud sellisteks, kui me oleme väikse, aga muud võimalust ei ole. Ma ütlen paar sõna vahele laulu kohta. Ma olin kuus aastat Siberi kaevanduses oli. Ja seal oli soomlane Hanno mändanen oli, ta oli kaevanduses ja kuidas soomlane ei tea, ainuke soomlane oli Hanno mändonenud ja ta oli temaga, me rääkisime seal juba soome keelt, mina treenisin, tema laulud, lauljad ega elukutselt kotkast oli estraadilaulja kõik tema laulud, õige mitukümmend, ma õppisin kõik ära ja osa tõlkisin eesti keelde ka muide. Ja ütlen, et laul, siberi vanginegi näljase neljani oli, kui oli vastav niisugune punt oli. Me laulsime, kõht oli tühi, aga me laulsime all, kaevanduses olid suured hallid, olid aku, laadimispunktid ja pumbajaamad. Akustika oli tohutult head ja me laulsime ukraina poistega seal. Ja kuidas aitas teid, kuidas see laul aitas ja mis sellest, et päeval üldse ei söönud midagi. Igast toredad poisid, ma olin kapellmeistrina sunnitöölaagris palju aastaid ja mul oli ukraina koor ka. Mulle väga meeldisid ukraina laulud, Bender tõuseb õudselt vähese kommunismivastase tulega ilusa meloodia sõbrad ja, ja minu päästis küll vangilaagrisse. Täna elus olin teiega, räägin silma klassivennaga, Elva algkoolist päästis mind ikkagi muusik. Elav. Niisamuti neid samuti laul, laul, ühine ühised ettevõtmised. Kuule, anname viimane raamat, kinkisin sulle praegu viimase lausesse sild, ma loen siit bussist asja ette. Kui ta praegu niisuguse pildiga silme ees botneril, Jürissaar, suupillilugu ja see on siis suupillilugu Suubi lõhun, allegooria, soomepoiste missioon. Kogu maailma tragöödia keskel, kus miljonid inimesed hukkusid kus etendati, mängiti tragöödiat, kaua. Olime meie soomepoisid nagu väike suupillilugu lühike Suubi lugu, vaatuste vahel me päris rolli ei saanudki ja selle kohta on siin võib-olla sellist veeldiks vägadel kuulata. Me tulime üle lahe täis karjala kannase kangust et peatada aegade vahel Ma teistkordset häbisse, langust. Me tahtsime olla me ise kui vabadussõjas, isad eks pärinud püsimise, isade jonni, visa. Me sööstsime surma matma hulljulgusest kuumad meeled ja emake lauda katma jäises rukk ootama teele. Me tulime lahe tagant, tulime surma matma kuid elavad lootust, mis jagand? Me pidime mullaga katma. Ja suvekodus 40 neljasadat, hiljem jätkasin kaks väikest salmi peale kaugemal veel terra pöörlev allaval tragöödiat, mängiti kaua jäid urmad, tavad jäid nimetatud lahtised hauad. Me olime vaatuste vahel üks lühike suupillilugu. Ja liikus aegade ahelaegadel polnud, sest kas te mäletate, millal te kirjutasite esimesed värsid, mida te lugesite need ja, ja 44. aastal metsavenna punkris-Läänemaal marimetsa rabas? Kolm ja pool aastat metsa läinud. Põnev elu. Ei kahetse, teeks veel kord läbi, praegu saaks minu kolm, kolm on mu elu kõige halvemad metsad ja metsad. Pinginaabrist seda, kui täna santiimi aastat. Talved olid põranda alla, suved olid muidugi lõhnakama tagasi kõige õudsemad, mis üldse minu elus kannatused olnud. Psüühilised seal metsavennaaastat ja ma olin nõus sellega ka põhimõtteliselt ja siis maalin kodus põranda all, kui isa-ema küüditati, ära kujuta ette, mis tunne sul on, kui sa venelased tulevad sisse käravad ja kisavad ja annavad nii palju aega ja ja mina olen põranda all ja kuulen seda kõike. Ei ole, mõtlesin, oleks granaat või mingisugune, oleks kõik kõik õhku lasknud, aga õnneks seda ei olnud selle granaati käes. Aga see oli tohutu tohutu närv pidi olema metsavennal. Õudne närv pidi olema. Ja kõikidest ka minu kannatustest kõige raskem oli seal. Seda ma möönan, aga Uljust oli, palju, me oleme, me oleme osanud mõlemad. Me oleme sina spordiga, mina muusikaga oleme osanud mõlemad püsti seista. Ikka tulla läbi sellest, ehkki see oli kõige raskem. Jah, ma olen sinuga nõus. Aga praegu ma vaatan sinna, ei ole häda midagi. Vaatan püstion, pea kõik need mehed, kes on täna tulnud Paide vallimäele kahe lipu all tänaseni. Lugupeetud härrad kaitseministrid. Kuni neetud Herald Polutsus, ministrid. Lugupeetud härra suursaadik, kui need neetud härra suud lähed, neile kallid relvavennad, soomepoisid siit Eestimaalt, Soomest, Rootsist, Leedust ja kaugelt Kanadast, Austraaliast. Meie pidu hakkab lõppema. Tänane kokkutulek ühendas jällegi meid soomepoisse, nende perekondi ja kõiki soomepoiste liikumise toetajaid. Leidsime siin ajaloolisel Paide lossimäel ilusa päeva toredas peomeeleolus. See suur, ligi 1000 pealine osavõtjate arv kinnitas veelkord, et meie nooruses tehtud otsus minna rasketel sõjapäevadel võitlema koos vennasrahvaga oli õige. Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse esimehe Uno Järvela sõnadega lõpetame täna soomepoiste helikroonika. Nädala pärast räägivad praegu üle lahe viibivad soomepoisid eesti sõduri tunnis kuulmiseni.