1943. aasta suvi oli nõukogude rahvale kolmas sõjasuvi. See tõotas tulla niisama palav, kui olid olnud kaks eelmist. Suve hakul oli kõigile selge paar kuud suhtelist hingetõmbeaega rindel on läbi saamas. Sõjamehi oli juba haaranud erutus, kus ja millal, kus ja millal alustab vaenlane taas pealetungi, nagu ta oli seda teinud kahel eelmisel suvel ja mis oli selle sõja jaoks just nagu seaduspäraseks kujunenud. Kuigi nõukogude sõjameestel polnud toona üldsegi aimu hitlerlike väejuhtide hädakontseptsioonist. Suvel ründavad sakslased talvel venelased. Ei saaks öelda, et meie sõjamehed reamehest marssalini poleks olnud murelikult. Mõiste sõjaõnn on muidugi abstraktsioon kuid ka kõige paremini ettevalmistatud lahingu lõpptulemust on raske ette kindlaks määrata, kuna lahingu enda käigus toimivad ühtaegu loendamatud tegurid. Kõige tähtsam neist on muidugi sõdur. See, kuidas tema suudab ja vastu peab. Nõukogude väejuhte pidi paratamatult mõtlema panema, kui väsinud on meie sõjamees pärast läbielatud raskeid katsumusi, kuidas ta suudab keskenduda oma tahet ja energiat uute ränkade katsumuste eel. Arvan, et asjakohane on siinjuures meenutada Konstantin Simonovi sõjaromaanide ühe peategelase kindral serpilini arutlust. Kuigi meie oleme väsinud ja väsinud on sakslased, on need kaks erisugust väsimust. Meie oleme väsinud sellest, mis me oleme läbi elanud, sellest kõige hirmsam asi, mis meil on juba selja taga. Ja see veendumus, et kõige hirmsam on juba seljataga, on meil lõppude lõpuks kõigil, olgugi et erinevatel inimestel on erinev meeleolu. Ja sellepärast on meil ka väsimus hoopis teistsugune kui sakslastel. Sakslastel on muidugi ka sõja-aastate jooksul väsimust kogunenud, aga sellele lisaks on neil veel väsimust, tulevikku, tamisest. Neil ei ole seda tunnet, et kõige hirmsam on selja taga. Selle arutluse tugevas tõeteras ei saa olla kahtlust, kas ei olnud kõige väsinumad need mehed, kes kuude kaupa üle inimlikes tingimustes kaitsesid Stalingradi kes tegid lõpu piiramisrõngasse suletud vaenlasele ja kes kihutasid fašistid kaugele eemale Volgast. Kas poleks nendel meestel õigus öelda? Me oleme oma kohuse täitnud. Me oleme surmani väsinud, meil on õigus erru minna. Kas ei olnud niisugust tunnet? Seda küsin teenelise õpetaja Paul Masingu käest, kelle sõjamehebiograafias on Stalingradi lahingut algusest lõpuni. Kui ütelda nii ausalt peades, Stalingradi lahingute, me olime värsked mehed, kuigi meie koosseis oli hõredamaks jäänud tunduvalt, oli niisugune, kuidas ütelda, meeleolu, hästi-hästi nii elav ja, ja tundsime midagi, oleme saavutanud mehed, kes sealt Nis pääsesid veel nii terved ja elus need peale lahingute lõppu käisid seda Stalingradi linna nooli lubatud muidugi vaatamas neid varemeid, ega mina küll omalt poolt mina seal ühtegi tervet maja, eine, terved linn oma läbi käinud, mitukümmend kilomeetrit nii kaugele me ei saanud keegi oma väeosast eraldi ära minna. Aga see piirkond, kus me olime sema Mikerovokaani piirkond siin, kus me olime, ei olnud seal ühtegi tervet maja, kõik nad olid kas vähem või rohkem purustatud meeleolu. Suurepärane muidugi, mis seal rääkida. Küllap rahuaegade inimestele tundub see käsitamatuna, et kõrvuti võivad seista masendavates varemetes linn ja sõjameeste suurepärane meeleolu. See oli ju meie oma linn, mille huku tunnistajateks olid olnud kümned ja kümned tuhanded sõjamehed. Aga needsamad sõjamehed olid ka sügavalt veendunud, et nende endi tahtekindluse ja mehisusega sepistatud võit äratab need varemed kiiresti uuele elule. See optimism, see suurepärane meeleolu võeti kaasa ka uuteks katsumusteks 1943. aasta suvel. Ja kui sündis Kurski Orjoli Belgorodi lahingute võimas tulekaar olid endised Stalingradlasele taas eesliinil. Hitler tahtis 1943. aasta suvel saada revanši, Stalingradi eesttari, kindlalt veendunud, et punaarmee kulutas talvistes lahingutes ära kõik oma reservid niiet fašistlikul armeel pole eriti raske taas haarata sõjaline initsiatiiv enda kätesse. Seda veendumust kinnitas oma jõudude kokkulugemine. Pärast katastroofi. Volgal välja kuulutatud totaalne mobilisatsioon oli Hitlerliku armeed täiendanud sadade tuhandete uute sõjameestega, kes said Wehrmachti õppelaagrites kiirendatud korras ettevalmistuse ka Lääne-Euroopast või sulga diviise itta paisata sest kardetud sissetungi Prantsusmaale polnud niipea veel ette näha. Sõjatehnika poolest naissuveoperatsioon igati kindlustatud olevat sest Saksamaa ja tema okupeeritud maade sõjatööstus saavutas 1943. aastal oma võimsuse haripunkti. Lakkamatu vooluna tulid konveieritelt võimsad tankid, tiiger ja panter, liikursuurtükid Ferdinand, täiustatud tüüpi lennukit Focke-Wulf 190 A ja hankel. Ja Hitler uskus, et tema käsutusse on tulnud nüüd jõud, millega ta saab lõpuks ometi Nõukogude Liidu põlvili suruda. Omaette probleem oli muidugi see, kust alustada. Kuigi jõudu näis jätkuvat, oli algusest peale selge, et mitut üheaegset suurt pealetungi operatsiooni ometi ette võtta ei saa. Pilk sõjakaardile pakkus välja kõige ahvatleva variandi. Nimelt oli punaarmee talvise pealetungi operatsioonide tulemusena Nõukogude saksa rinde keskosas moodustunud ulatuslik eeld mille ulatus põhjast lõunasse oli umbes 180 kilomeetrit ja idast läände umbes 120 kilomeetrit. See oli nõndanimetatud Kurski kaar, mille keskosas asus kaheksandal veebruaril 1943 vabastatud Kurski linn. Õieti oli olemas veel ka vastupidine kaar põhja pool Kurski kaat. Nõndanimetatud Orjoli kaar, mida fašistlik väejuhatus kavatses kasutada pea plats Tarmina Kurski ründamiseks lõuna poolt kavatseti rünnata plats Tarmilt, mille keskuseks oli Belgorodi. Nõndanimetatud Kurski kaarel asusid kaitsel punaarmee kahe rinde väed põhja pool keskrinne ja lõuna pool Voroneži. Rinne oli ülimalt ahvatlev üheaegse võimsa löögiga nii põhjast kui lõunast, nende kahe rindearmeed sisse piirata ja hävitada. Ja Hitler andiski käsu valmistuda operatsiooniks koodnimetusega tsitadel. Selle operatsiooni plaan valmis aprilli esimesel poolel ja kohe algas ka vägede koondamine plats. Tarmidele. Loodi kaks tugevat löögi grupeeringud. Esimene neist asus lõuna pool Oriooli ja koosnes kaheksast jalaväekuues tanki ja ühest motoriseeritud diviisist. Teine grupeering paiknes põhja pool Harkuvit ja koosnes viiest jalaväe kaheksast tanki ja ühest motoriseeritud diviisist. Tugevdati tunduvalt ka Kursti kaare läänekülje vastas paiknevad teist saksa armeed, mis kuulus armeedegrupp b mitte koosseisu. Ültse koondas Saksa väejuhatus operatsioonid sitadel läbiviimiseks 50 diviisi, kus oli umbes 900000 sõdurit ja ohvitseri. Pealetungist pidid osa võtma kuni 10000 suurtükki ja miinipildujat umbes 2700 tanki ja liikur suurt, ehkki ning üle 2000 lennuki põhilised kontingendid olid hitlerlaste juba mai alguseks kohal ja selleks ajaks oli määratud ka esialgne pealetungi tähtaeg. Kuid see lükati edasi. Lükati edasi ka mai lõppu määratud teine tähtaeg, kuna Hitler lootis operatsioonis osalema, paisata esialgu planeeritust hoopiski rohkem uusi rasketanke. Omata. Tõrke kutsus välja ka see, et katsetustel avastati tankide tiiger ja parter. Esisoomus ei pea vastu Nõukogude tankitõrjesuurtükkide mürskudele ja suur osa lahingumasinaid suunati soomuse tugevdamiseks tehastesse tagasi. Hitler nägi selles muidugi sabotaaži ja see läks paljudele tegelastele kalliks maksma. Juuli alguseks oli siiski kõik lõpuks valmis. Jäi üle vaid ära oodata pealetungi käsk. Nagu öeldud, oli Hitleri eesmärk haarata Kurski kaare operatsiooniga taas sõjaline initsiatiiv enda kätte, et siis uuesti suunata oma jõud Moskva peale. Kuid sõjalised kaalutlused ei olnud füüreri ainukesed kaalutlused, mis sünnitasid operatsiooni tsitadelli. Suviste operatsioonidega taotles Hitler ka poliitilisi eesmärke. Pärast kaotust Stalingradis oli fašistlik koalitsioon üsnagi rabedaks muutunud hitlerliku Saksamaa sattaliitidel oli kadunud usk hüürerisse ja tema sõjaplaanide täitumisse. Itaalia, Rumeenia ja Ungari valitsused hakkasid pinda Sundeerima sõjast väljaastumiseks. Nii teatas Mussolini kirjas Hitlerile ja nende isiklikul kohtumisel aprillis 1943 otseselt, et Vene episood võiks nüüd lõppeda. Me ei saa Venemaalt maapinnalt minema pühkida. Läbirääkimistel Salzburgis tegi Rumeenia diktaator Antonescu Hitlerile ettepaneku katkestada sõda lääneriikidega, et viia otsustava lõpuni võitlus nõukogude liidu vastu. Lisage on veel, et pärast Stalingradi kutsus Hispaania kaughilio ranko Nõukogude Saksa rindel tära oma sinise diviisi riismed ning marssal Karl Gustav Emil Mannerheim keeldus kategooriliselt Soomes asuvate Saksa ja Soome sõjajõudude ühise ülemjuhataja kohast, mida füürer talle energiliselt pakkus. Ägenesid vastastikused süüdistused. Feldmarssal von Manstein loetleb oma raamatus Verlorene Siege kaotatud võidud. Neid süüdistusi, mis olid hitlerlaste oma liitlastele nina peale kirjutada. 20. detsembril 1942 põgenesid kuus itaalia diviisi armeegrupi hollit tiivalt ja avasid punaarmeele Teedonetsi. 27. veebruaril 1943. aastal alanud punaarmee suurrünnaku suutsid saksa diviisid tõrjuda, kuid 19. Rumeenia diviisi kaitseliin varises kokku. Vorošilovgradist põhja pool tekkis rindesse ulatuslik tühimik, kuna ungarlased ja itaallased kadusid lahinguväljalt, mistõttu sakslased pidid kiiresti abiväge kohale tooma. Tegelikult pada sõimas katelt, sest ka liitlastel oli füürerile rohkeid pretensioone. Selles mõttes on huvitavad Ungari riigihoidja ehkregendi Nicolás Horti kirjad Hitlerile 1943. aasta esimesest poolest. Meenutame, et see Austria-Ungari keisririigi sõjalaevastiku endine admiral uputas 1919. aastal välismaiste interventide kaasabiga verre Ungari Nõukogude vabariigi ja valitses sellest pealegi taatorina. Olles tuntud ägeda, anti kommunistina ja Hitleri sõna kuuleliku käsutäitjana. Aga ometi oli ta Stalingradi lahingute aegu sunnitud Hitlerile kirjutama. Üksnes halvasti relvastatud Ungari rügemendi võitlesid teistest rahvustest väeosade seas viimastena toni rindel-Venemaal. Ja 26. jaanuaril 1943. aastal katsid kekskümmeti ja ägeri rügement järel väänad taganevaid saksa väeüksusi. Ungari päev asjad ei ole küllaldaselt varustatud moodsate relvadega. 200000-st Ungari sõjamehed said lahingutes surma 80000 ja haavata 63000. See tõsiasi kõneleb enda eest. 12. veebruaril 1943 kirjutatud kirjast loeme. Seitsmes korpus on juba kahte ossa kistud. Esimene, viies, 23. ja 12. kerge diviis. Sellest korpusest asuvad kaugel põhjas ja väljaspool kontakti teiste Ungari üksuste ja kodumaaga. 919-st kerge diviis on vaenlase ratsaväe üllatusrünnakute tõttu täiesti kaitsetu. Need raskes olukorras viibivad diviisid moodustavad peaaegu poole meie maaväest ja nende asendamiseks pole meil uusi üksusi mitte kusagilt võtta. Hitler loomulikult ei kavatsenudki neid etteheiteid tähele panna. See selgub Horti kirjast, mis läks teele rohkem kui aasta hiljem kuuendal juunil 1944. Ilmselt oli füürer talle enne seda mingisuguseid etteheiteid teinud. Alates möödunud aasta 19.-st märtsist, seega viimase aasta ja kahe kuu ja 18 päeva jooksul oleme me kaotanud 2770 ohvitseri ja 119654 muud sõjaväelast. Ma ei mõista, mida võidakse meile niisuguse ohvrimeelsuse puhul veel ette heita. Põhjust on hoopis karta seda, mida mõtlevad meie rindel võitlevad väeüksused. Kui nad teada saavad, et nende kodumaal tuhanded Saksa sõjaväelased endid muretult ja mugavalt tunnevad. Samal ajal kui Ungari sõdurid surmale vastu peavad tormama. Ma palun meie rahvuse ja riigi huvides tungivalt viia Ungarist ära saksa okupatsiooniüksused ja kaitsepolitsei. Nii saame pöörduda tagasi endise Usaldusväärse relvavendluse juurde. Praegu viibib Ungaris umbes 250000 Saksa sõjameest, kellest rindel oleks hoopiski suurem kasu. Lisagem selgituseks, et need ärakirjad Horti kirjadest Hitlerile leiti 1944. aasta lõpus Baieris ühest kaubavagunist millega oli veetud endiselt taatori varandust pärast seda, kui Hitler teda 1944. aasta sügisel kukutada laskis ning Hortil muud üle jäänud, kui füürerilt endalt poliitilist varjupaika paluda. Niisiis, 1943. aasta suvel oli hitlerliku koalitsiooni lagunemise oht reaalsus. Ja esimene hoop tabas füürerit õige pea. Kümnendal juulil 1943 maandasid liitlasväed oma dessandi Sitsiilias ja see kutsus peatselt välja fašistliku Itaalia kokkuvarisemise. Seepärast ongi mõistetav, miks fašistlik ladvik andis 1943. aasta suvekampaaniale olulise poliitilise tähenduse. Ent oli juba hilja. Loomulikult valmistus ka nõukogude pool suvisteks operatsioonideks täiendati talvistes lahingutes hõrenenud väeüksuste ridu, õpetati välja uusi reserve. 1943. aasta suveks jõudis lõpule punaarmee laskurvägede üleviimine korpuse süsteemile mille tulemusena vägede juhatamine ja nende kasutamine lahingutes oluliselt paranes. Sel perioodil sai punaarmee juba piisavalt lahingutehnikat ja varustust. 1943. aastal tootis Nõukogude Liidu tööstus igas kuus keskmiselt 3000 lennukit ning üle 2000 tanki ja liikursuurtükki. Rääkimata muudest relvadest ja varustusest. Oli täiesti selge, ükskõik, kus vaenlane pealetungiga üritab, on punaarmeel alati võimalik otsustavat ülekaalu saavutada. Olukord oli kahe eelmise sõja suvega võrreldes seega põhjalikult muutunud. Kõrgem ülemjuhatus püüdis märtsi lõpust alates kindlaks määrata vastase kavatsusi, et nende põhjal omapoolne operatsioonide plaan välja töötada. Kõrgem ülemjuhataja Stalin oli esialgu arvamusel, et punaarmee peaks suvel peamised jõud koondama rinde lõunaossa et vabastada Donbassi ja Ukraina idaosa. Kuid vastase kavatsuste tundmaõppimine sundis esialgsetes plaanidesse korrektiive tegema. Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov kirjutab oma mälestustes. Rinded igaüks oma tegevust ribas alustasid intensiivset lennuväe ja maavägede luuretegevust. Tulemus oli see, et aprilli alguseks olid meil küllaltki täielikud andmed vaenlase vägede paigutuse kohta Orjoli summani, Belgorodi ja Harkovi piirkonnas. Töötanud uued ja laialdase sõjaareeni kohta olemasolevad andmed läbi ning pidanud kõigis küsimustes nõu Voroneži ja keskrindejuhatajatega ning seejärel kindralstaabi ülema Vassilevskiga. Saatsin kõrgemale ülemjuhatajale järgmise ettekande. 42. 43. aasta talvekampaania käigus suuri kaotusi kandnud vaenlane ei suuda nähtavasti kevadeks luua suuri reserve, et alustada uuesti pealetungi Kaukaasia vallutamiseks ja Volgale välja jõudmiseks eesmärgiga võtta Moskva sügavasse haardesse. Kuivõrd vaenlasel on suuri reserve piiratud arvul, on ta sunnitud 1943. aasta kevadel ja suve esimesel poolel arendama pealetungi operatsioone kitsamatel rinnetel ja lahendama ülesande rangelt piiratud etappide kaupa. Võttes arvesse praegusel momendil olemasolevaid grupeeringuid meie keskVoroneži ja edelarinde vastas, arvan, et vaenlane alustab oma peamisi pealetungi operatsioone nende kolme rinde vastu selleks, et purustanud meie väed sellel suunal saavutada manööverdamisvabadus Moskva ümber haaramiseks lühimat teed pidi. See ettekanne kannab kuupäeva, kaheksas aprill 1943. Vaenlane oli läbi nähtud. Nagu juba märkisime, oli ülekaal meie poolel ainuüksi Kurski kaarel asunud kahe rinde keskrinde juhataja, armee kindral rokoshowski ja Voroneži rinde juhataja kindralpolkovnik Vatuutin käsutuses oli miljon 300000 meest kuni 20000 suurtükki ja miinipildujat kuni 3600 tanki ja liikursuurtükke ja 2370 lennukit. Seda oli märksa rohkem, kui vaenlasel oli pealetungile paisata. Kuid peale selle arvestati operatsiooniplaanis veel kolme rinnet vastloodud stepirinnet kindralpolkovnik Koonjevi juhtimisel, läänerinnet armee kindral Sokolovski juhtimisel ja Brjanski rinnet armee kindral Popovi juhtimisel. Valida oli kahe võimaluse vahel. Arvestades ülekaalu, oli võimalik ennetava pealetungiga vaenlase plaanid nurjata. Nõndanimetatud klassikalise sõjateaduse seisukohalt olnuks see täiesti loomulik, kuid oli ka teine võimalus tugevdada kaitset niivõrd, et vaenlane kurnaks peale tungides ära oma väed ning siis sobival momendil ise minna üle võimsale vastupealetungile. Punaarmee kindralstaap pooldas algusest peale teist varianti. Kuna olukorras, kus vaenlane oli keskendunud suured jõud Kurskist põhja ja lõuna poole oleks meie pealetung tinginud raskeid pikaajalisi lahinguid ja võit oleks saavutatud liiga kalli hinnaga. Žukov mäletab, et kõrgem ülemjuhataja Stalin kõhkles variante kaaludes pikka aega. Ta kartis, et meie kaitse võib saksa vägede löögile mitte vastu pidada nagu see oli korduvalt ilmnenud 1941. ja 1942. aastal. Alles maikuu keskel võttis Stalin lõpuks vastu otsuse sel kujul, nagu marssalid olid ette pannud. Rakendati energilise meetmeid vägede paremaks ettevalmistamiseks meenutab praegune balti laevastiku muuseumi ülem polkovnik Vladimir krinkeevits, kes Stalingradi lahingus sai haavata ja tervenenuna saadeti stepirindele. Kogu juunikuu jooksul toimus tugevdatud õppus siis läks stepp haljendama, kasvas rohkesti apu plikat, metsikut sibulat ja küüslauku. Mäletan, kui sattusime toimkonda, siis hommikuti käisime mööda aasu ja korjasime seda rohelist. Pärast keedeti neist meile head borši. Seediate lõhnas värskelt kuidagi koduselt. Arvan, et sellega aitasime sõjameeste toidulauda rikastada. Eks sõja ajal eksisteeris ju ka toitlusprobleem. Kuid peamine oli õppus. See oli sihipärane võitlus tankide vastu. Laskmine, tankitõrjerelvadest, granaadikimpude heitmine, samuti süütepudelite kasutamine, tankiohtlike suundade kindlaksmääramine. Nii käis sihipärane õppus päevast päeva. Meenutab endine 270 70. kaardiväe laskurdiviisi staabiülem erukindralmajor Boriss Visnjakov diviisi kohta nii palju see moodustati Moskvas Kiievi rajooni vabatahtlikest kui maakaitseväediviis. Juba 1941. aasta lõpuks. Ainsana Nõukogude armees kuulus diviisi koosseisu kuulsuse pataljon, kus kõiki võitlejaid oli autasustatud kuulsuse ordeniga neist 14, kümmend, sõjameest, ordeni kõikide järkudega. Nõukogude Liidu kangelasi oli diviisis 68. Pärast Stalingradi lahinguid baseerusime tuul alla, et saada täiendust hõredaks jäänud ridadele. Täiendust sai diviisiga kokku liidetud. Õppuste aegu moodustus jälle võitlusvõimeline üksus. Seda perioodi Me kasutasime põhjalikult ära. Sõna ees seisis raske, jättasin operatsioon, esmajoones läbimurre sügavalt eželoni seeritud vastase kaitsesse, mida sakslased olid ka jõe läänekaldal peaaegu kaks aastat ette valmistanud. Selliste operatsioonide eel oleneb väga palju staapide koostööst väeüksuste koordineeritud tegevusest. Eriti oluline oli sapööride väljaõpetamine. Jõe ületamine sõltus täielikult sellest, kuidas nad valmis olid ja millised vahendid olid nende käsutuses. Seepärast said sapöörid õppuste ajal eriti tugevasti pati. Nagu lahingute käik hiljem näitas, oli sellest palju kasu. Ja muidugi tuli palju tegeleda sellega, kuidas eesliinil lähtepositsioon sisse võtta. Kuidas paigutada jalavägi, missugune asetus peab olema suurtükkidele, nende tuli kõige tõhusam oleks. Ühtki ka kõige pisemat asja ei tohtinud silmapaari vahele jätta. Näete, kui palju oli tegemist enne, kui veid anda käskluse tuld. Üheaegselt lahinguväljaõppega hoolitseti kaitsepositsioonide rajamisest tagalas, kuna oli karta vaenlase tugevat lööki meenutab kindralmajor Vello Vare, kes noore ohvitserina oli kogu maikuu olnud Brjanski rinde Polhovi suunal eesliinil kaitses, täites rühmakomandöri asetäitja ülesandeid. Juuni alguses suunati diviiskus, Vello Vare teenis teise ešeloni. Õige varsti alustasime kaitsepositsioonide ehitamist ja kaks päeva õitsema isegi väli aerodroomi tarolka külal. Kaitsetööde käigus saime näha, millist tõeliselt rasket tööd olid teinud meie sõdurid. Kogu maa-ala eesliini taga oli täis kaevikuid, ühendus käike, tulepesi, kaevikuid olid täis profiiliga, see tähendab, et võis kilomeetrite kaupa liikuda püsti, täiesti varjatult mööda kaevikud ja vähe sellest kaeviku põhjast nii laiad, et võis vabalt vedada enda järel raskekuulipildujat. Tulesektorid oli valitud nii, et anda mõjuv tuld igas suunas, mitte ainult ette. Samuti oli ka palju-palju ette valmistatud miinipilduja positsioone üldse tulepositsioone. Hiljem selgus, et sellised positsioonid olid loodud kõigil rinnetel eriti vaenlase oodatud pealelöökide suundadel. Stepirinde suunavate kaitsevööndite sügavus ulatus kuni 250 300 kilomeetrini. Juulikuu viimasel dekaadil vahetas väeosa tihti asukohta, arvatavasti selleks, et tõmmata vaenlase tähelepanu sellele antud olukorras teisejärgulisele rindelõigule. Liikusime laial alal piljovi linnas Tuula oblastis, Kuniku selski lähistene kaluga oblastis. Igal pool ehitasime kaevikuid tulepesi. Juulikuu alguses, olles kaitsetöödel Koselski linna lähedal, saime käsu oma positsioonidelt mitte lahkuda, jätkata kaevetöid, hoida relvad käepärast ning olla valmis asuma kaitsele meie eneste ehitatud positsioonidel, kuna olevat märgatud fašistlike vägede koondumist meie ees. Kaua aega hiljem kuulsin, et fašistlik väejuhatus oli sellel Moskvale kõige lähemal suunal demonstreerinud oma jõudude koondamist. See oli nähtavasti pettemanööver tähelepanu kõrvalejuhtimiseks lõuna poolt, kus valmistuti pealetungiks Kurski suunas. Ettevalmistused vaenlase pealetungi vastuvõtmiseks olid tõepoolest tohutu ulatusega. Kaitsepositsioonide rajamisel töötasid entusiastlikult ka sajad tuhanded tsiviilelanikud, kes partei ja komsomoliorganisatsioonide üleskutsel andsid kogu oma jõu selleks, et vaenlane teatataks ja purustatakse. Ööl vastu viiendat juulit 1943 looti fašistlikest väeosades ette füüreri käskkiri, milles oli öeldud. Tänasest päevast peale võtate te osa suurtest pealetungi lahingutest, mille tulemus võib kujuneda sõjas otsuses vabaks. Võimas löök, mis nõukogude armeedele antakse, peab neid vapustama põhialusteni. Algas fašistlike vägede liikumine, et ettenähtud ajal panna lõõmava hiiglaslik tulekaar ei osanud siis Wehrmachti veteranidega verivärsked sõdurid arvata, et füüreri sõnad ette loetud käskkirjas osutusid prohvetlikeks aga hoopiski autori tahtele vastupidises mõttes. Need suured pealetungi lahingud kujunesid tõepoolest sõjas otsustavateks sest siitpeale algas fašistliku armee pidurdamatu loojak. Ei osanud siis fašistlikud sõjamehed sedagi arvata, et enne, kui nad rünnakule asuvad, tabab meid halb üllatus. Edasi aga Nõukogude Liidu marssali Konstantin rokozovski mälestusteraamatu sõduri kohus vahendusel. Siis veel armee kindral flirokoshowski teatavasti keskrinde juhataja. Ööl vastu viiendat juulit tabati 13. ja 48. armee lõikudes saksa sapöörid, kes domineerisid miinivälja. Nad kinnitasid. Pealetung on määratud kella kolmeks hommikul. Sakslased on juba lähtepositsioonile asunud. Aeg oli jäänud veel pisut üle tunni. Kas uskuda või mitte vangide tunnistusi? Kui nad tõtt rääkisid, tuleks juba alustada planeeritud ennetavat suurtükituld, milleks oli eraldatud pool lahingukomplekti mürske ja miine. Mäletate, see ootusärev ja kahevaheloleku hetk on hästi välja mängitud filmi vabastamine esimeses seerias. Ö komandopunktis, kaks väejuhti, kelle näos iga joon justkui kannaks erutust kui uskuda, anda käsklus. Kui aga vangide jutt oli vale, siis käsklust andes läheks vaenlase jaoks mõeldud halb üllatus tühja kuid jätkakem. Polnud aega peakorterist järele pärida, kuna igasugune viivitus toonuks kaasa ränki tagajärgi meie juurde. Eelmisel õhtul peakorteri esindajana saabunud Georgi Žukov jättis otsustamisõiguse minule. Arvan, et ta toimis õigesti. Ma sain viivitamatult anda rinde suurtükiväe ülemale käsu tule avamiseks. Viiendal juulil kell kaks 20 katkestas kanonaad koidueelse vaikuse. See laotus üles stepi mõlema poole kaitsepositsioonidele laias rindelõigus Oriollist lõuna pool. Meie suurtükivägi tulistas 13. ja osalt ka 48. armee lõigus, kus tuli oodata vastase pealööki. Nagu hiljem selgus, avasime me tule ainult 10 minutit enne vaenlase ettevalmistava suurtükitule algust. Vaenlase pealetungiks valmistuvate vägede ja nende patareide piht anti tuld 500. suurt tükist, 460-st miinipildujast ja 100-st katjušasid. Vaenlane kandis ränki kaotusi, eriti tugevalt said pihta tema suurtükipositsioonid. Kogu juhtimissüsteem paisati segi. Fašistid olid aetud segadusse. Nad järeldasid, et nõukogude pool ise alustab pealetungi. See loomulikult häiris nende plaane ja tekitas peataolekut. Kulus ligemale kaks tundi, enne kui vaenlane suutis oma read korda seada. Alles kell neli. 30 algas tema suurtükkide ettevalmistustuli. Seda alustati nõrgendatud jõududega ja organiseerimatult. Kell viis 30 alustas Saksa fašistlike vägede Oriolly grupeering pealetungi kogu 13. armee lõigus ja 70. armee paremal tiival andes pealöögi küllaltki kitsal alal. Nii algas kaks kuud kestnud hiigelheitlus, millele iga uus päev lisas rohket dramatismi. Nagu pool aastat tagasi Stalingradi lahingu päevil. Iga nüüd jälgis kogu maailm hinge kinni pidades suure sõjateatri kõige pingelisemad vaatust. Oli alanud suure isamaasõja kolmas aasta. Kaks eelmist olid jätnud sügavaid jälgi meie maale Nõukogude inimestesse. Ilja Ehrenburg kirjutas. Meie rahvas on nende kahe aasta jooksul niivõrd muutunud, et inimesed vaatavad sõjaeelsetele aastatele teatava lahti ütlemisega. Võiks isegi öelda imestusega. Palju sellest, mis näis olevat kindel muutus illusiooniks. Ja palju näilist ilu. Sootsust muutus tõelisuseks. Sõdurite ja ohvitseride küpsus. See on vaid killuke kogu rahva küpsusest. Muidugi, kodumaa armastus oli ka enne seda, kuid seegi tunne on muutunud. Kui me varem püüdsime kujutleda mastaape vaiksest ookeanist kuni Karpaatideni naised Venemaa ei mahu enam tavalistele kaartidele kuid Venemaa on muutunud veelgi suuremaks, teda jätkub igavese südamesse. Kurski kaare lahingute esimene päev oli suure isamaasõja 744. päev ees seisis veel 674 päeva raskeid heitlusi.