Kas teil on meeles, millal te esimest korda käisite? Rongkäigus? Isegi väga. Jah ma olin täitsa väike poiss veel. Ja istusin viruvärava mäel siis, kui Tallinnas oli 18. aasta meeleavaldused sügisel. Ja siis nägin, äkki tuleb, võiks rongikäik punaste lippudega meil eesotsas Kernika isa ja siis ma jooksin isa juurde tema ja mind ära, aga käisin siis selle rongikäigu kaasa. Ja sellest ajast peale on ikka vist kohe päris palju kordi sa teed astutud ja jalgu on alati kerge olnud. Seda küll sai korralisel ajal käidud esimese mai rongikäikudel isegi ykskord tolleaegsesse Stroomi metsa, kui mujal ei lubatud enam minna. Ja pärast nõukogude ajal väga paljudes roolikäikudes enam-vähem iga aasta esimestel aastatel oli see seotud sellega, mida me nimetame revolutsiooni romantika, eks. Aga kaasajal on ju kõik need laagi käigud. Noh, kui siin olulisematest ette tuua kokkuvõtteid ja meenutused saavutusest ja kinnitusest, sellest, mis me oleme teinud ja mida me võime teha, seda kollektiivselt kaasa tunda, on muidugi elamus ja positiivne süvendab kollektiivsustunnet. Seda ja üldse ju mina olen bioloog, kõik, mis tehakse, tehakse inimestega ja inimest on alati hea vaadata, kui ta nii-öelda positiivset joontele kõnnib. Täna on meil meenutuste saade ja ma paluksin nüüd paari sõnaga meenutada seda, kuidas te teadusega võib-olla isegi tollal veel mitte päris teadusega oma erialaga. Karda kaku puudutasite ja ka seda mäletab võrdlemisi hästi. Ei tea isegi, kust see huvi tekkis. Aga positiivsest bioloog huvi olnud putukate maailma vastu? Jaa. Paar niisugust esimest elamust on väga selgelt meeles, kuidas korra talvel Veskimäe suure kivi üles kaagutada, leidsime sealt alt kaks elusat liblikat või kunagi varakevadel seal ikka tegijalt, leidsid. Aga millal olete pidanud elus esimese teadusliku diskussiooni, olgu ta siis jutumärkides või ilma? Ja jutumärkides versioon oli esimeses keskkooliklassis. Me olime siis oma sõbraga juba kolm aastat putukaid korjama, neid määranud ja tundma õppinud üht-teist lugenud nende kohta. Ja siis tuli õpetaja putukate kastiga, siis hakkas neist rääkima. Rääkis suurematelt viltu. Ja kui ma siis seda edevalt parandama hakkasin, siis tekkis väga elementaarne diskussioon. Õpetaja ütles, et mis sina seletad, kui õpetaja ütleb nii ja pani mu nurka seisma. See oli siis esimene särama teaduslik vaidlus, mis mulle just hästi lõpeb. Aga ega sellepärast oma veendumuste muutnud. Sellepärast muidugi vastav pildi sai väikese. Klassis nii-öelda väikse tunnustuse osaliseks isegi. Kas seesamune veendumus asjades, mille eest te olete elus võidelnud andeid kogu aeg saatnud? Võiks neid vorst kõige lühemalt nii-öelda, et kõige paremini tunneb ennast oma nahas ikka siis kui sa astud selle eest välja, mida sa õigeks pead. Neid näiteid võib ju mitmesuguseid olida võtta oma ühe kodamisest ajast. Tol ajal sai esineda mitmel pool ikka töölisringides ja pärast ühte esinemist töölismajas kutsuti kaitsepolitseisse veel küsiti, et mis te sinna siis nüüd käite ja millest on seda vaja. Kas hoiatusest kaugemale mindi? Tol korral mitte väga? Reaalselt pandi taha kindel saba, kes siis käis teiste väga usinalt igal pool järele hommikuti ja õhtuti. Ja. Küsisin isegi kohalikku selle tolleaegse Kaitsepolitseiülemalt, et kuidas siis mul nii vedasite istuma ei panda, öeldi, et me veel ei jõudnud. Et oleks liiga suur skandaal, no ma olin nimelt tol ajal juba rea ehingute juhatuses ja nii edasi, nii ka väike tegelema. Ühesõnaga, kokku võttes jäite te ka selles diskussioonis peale, aga mõnikord on nähtavasti vist väga raske oma seisukohta elus üldse ja, ja teaduses läbi viia raudse järjekindlusega. Selle kohta ütles juba vana omaaegne Peterburi akadeemik päev tiga, teadlane peab ka mõnel määral riiumees olema. Sest kui ta midagi uut välja toob, siis on kindlasti konservaator olid küllalt, kes talle kallale tulevad. Ja kui inimene toodab niisugust toodangut, mis millega kõik nõussisesele toodangule midagi veidrat. Ja ka tänapäeval kivist ajad on väga palju muutunud kuid teaduses ilma diskussioonita läbi ei saa. No siin on väga palju küsimusi, kas või näiteks teaduste proportsiooni küsimus põhiuurimiste suundade küsimuse omavaheliste suhete küsimus. Nendele diskuteeritakse vaieldakse kogu aeg ja see kahtlemata Teaduslik diskussioon ja teadlase südametunnistus olenevalt muidugi, missugusel ajajärgul need on peetud nüüd siiski vist lahutada kunagi ei saa. No, ja kui inimene on teaduslikul teel mingisugustele veendumusele jõudnud siis ta nendest muidugi loobuda ei saa muidu, kui ta veenda nende igatsuses. No mina võin öelda, et oma elu on kinnitanud kõigi nende olulisemate murranguperioodide läbi. Et valitud on õige tee ja pole põhjustanud seda kunagi revideerida. Inimesel, kes ei ole otseselt teadusega kokku puutunud ja võib-olla lugenud mõnda artiklit Lipp, kuulanud mõnda vestlust, võib küll vist tänapäeval tunduda, et et teadlase leib on üsna magushoog, on sees, edasiminek on kiire. Ja kes kord mingisuguse juhtiva positsiooni kätte saab seal nii-öelda tehtud mees. Kuidas sellega tegelikult on? Kui siin nüüd selle magusus ja seisukohast vaadata, no ma ei tea, võib-olla kõige parem näide oleks see, kui mina kunagi akadeemik pärgiga juttu ajasin, ma küsisin talt kaua tema arvates palju lusti ja kuna tema arvates peab töötama selleks, et korralikuks teadlaseks saada. Ta vastas mulle selle peale, kui ta ei maga, kui ta ei söö ja kui ta külas tal külalisi ei ole või koosolekul ist vist, ta teeb alati teaduslikku tööd. Ja tema ei tunne ühtki teadlast, kes selleks oleks saanud kaheksa tunniga päevas. Et milles siin siis asja nael on, maaelu on sellest, et häid saun, tõsi või silmapaistvaid saavutusi saavutatakse alati silmapaistvate pingutustega iseenesest ega nii-öelda voolujooneliselt vist keegi midagi silmapaistvat korda ei suuda saata. Nii et õige ei ole siis nähtavasti, et omal ajal Lomonossovi-sugused mehed, Leonardo da Vinci-sugused mehed tegid rangemat tööd, kui teevad praegu teadlased olid sunnitud rohkem oma mõtet pingutama. Tõesti, iga teadlase, nagu iga loo inimese juures on veel üks moment, on see looja moment, mingisugune talent selleks asjaks, Agassi talent kujundatakse saavutusteks ainult. Ja kui palju seal neid keegi aega raiskab ju palju ja kui kõrgele ta jõuab masina väga palju momente ka seal on nende juures siiski või nende seast vist määrav on siiski suitsionooment. Ühiskond soodustab ikkagi rohkem kui kunagi enne ka teadlaste tööd ja teadlaste saavutusi. Nii, aga nüüd ma olen kindel, et hakatakse sättima lauda istumist. Oktoobripühad on kulminatsioonis demonstratsioonil käidud, külalised kutsutud. Mäletan 41. Ostruktor pühasid uljonovskis. Ja mäletan esinemist pärast Tallinnasse tagasi saabumist. Blokaadiaegseid pidustusi Symbidusse on küljest väga raske välja öelda. Tahaks siiski natukene pikemalt kuulda. No mina töötasin sel korral Radio kummitis ja Meil oli sel puhul muidugi aktus ja kõik need asjad, mis sinna juurde kuluvad, rongi kõike ju teadupärast tol ajal ära. Aga siis pärast siis toimetuste vahelise istumise tegin. Ja kui seda drastiliselt väljendada, keetsime suppi, ühisteeringa, luukerest tikistsi ja vasarast pihutäiest ženost ja sinna juurde, siis tõid soomlased kohvi, kumma eksmees oli värskelt tulnud Moskvast ja tal oli seljakotis kohvi ja siis me jõime siis seda kohvi ja sõime pikk ja arutasime küsimust, mis edasi saab. See oli just 42. aasta oktoobris, see on mul sügavalt meelde jäänud. Kuidas nägi Leningrad välja, kuidas sinna läksite? No mingi nägin selle küllalt raske well siis ta oli teadupärast sisse piiratud, tänavad olid kinni tuisanud, trammid ei käinud ja veevärk ei töötanud, elektrit peaaegu ei olnud. Aga töötatud sai. Ja võiks öelda sedagi, et me andsime sealt eestikeelseid saateid rohkem, kui laudes endal Refalasid saksa okupantide poolt Tondil. Aga sinna tulles oli mul tegelikult olukord nendes töörühmades, kes meil olidki. Ja esimene käik oli, siis ta enam ei juurde. Kus ma siis selle olukorra läbi arutasime. Ja enne, kui ma jalas Volmeiste, kas jõudsin, oli juba meile saadetud, siis Tanovi bootiga, sellist partisani toiduainete ja isegi ühe villase Champeriga ei ole, mul ei ole. Ja siitpeale võib öelda, hakkas meie töörühmad olukord süstemaatiliselt paranema ja enam mingisuguseid väljalangemise jõulud. Ilma selleta oleks olukord ikka võinud kaadriküsimuses väga raskeks kujunenud, per poleks varsti olnudki kedagi, kellega töötada. Loodame, et kolleeg Taevi panen. Ta nägi välja nagu žiletireklaam, pea oli üles paistetanud ja põsed olid punnis, aga jalad olid nagu tuletikud. Nagu mehel menu pole, kolmandale korrale tulid, siis nad tõstsid käega jalgu sealt trepiastmelt teisele. Nii hakkas asi peale. Ega vist rohkem meenutada pole täna tarviski. Aga kui me nüüd istume täna oktoobripühadepeolauda peame alati vist tuletama meelde neid aegu ja seda, kuidas siis tulid oktoobripühad. Tähendab tuleb post meelde tuletada seda, missuguste pingutustega ja missuguste ohvritega asjad on saavutatud. Aga muidugi ei tule kannatusi eeskujuks. Me töötame ikkagi selleks, et inimeste olukord paraneks, ühiskond rõõmsalt edasi, eks, et meie laud ka pühadel ja muidu paremini uskujaid. Aga need meenutused, muidu ikka teil aeg-ajalt meelde tulevad. Ja ega neid asju ei unustada, et on isiklikult läbielatud ja paljude silmustega koos läbi elatud ja mõndagi näguripäeva nähtud.