Teie hoole all on suur maja, vägev kivihoone. Kuidas te jõuate siin kõigega toime tulla? Maja Ta on väga suur, aga võõrastemajas on ainult 30 voodikohta. Seda rahvast tuleb teenindada ja 24. aasta saab täis varsti. Teie olete siis maja hea vaim? Hoiate seda korras marki kõrgel katsel sa võid võõraski mäeks kahte saada, see polegi nii lihtne alati rahvast täis ja alati rahvast täis, no väike maja inimesed nagu, kes harjunud siin käima räägivad, nad tulevad nagu oma koju pühivad teie tiiva alla tulla. Ja kas neid tiivale just, aga seda ma praegu rinnaga rihingi, et tuleva aasta novembrikuuni välja töötada, siis on 20 25 täis võõrastemaja staarsel, staaž 60 aastat töötanud. Aga teil on veel üks juubel? Te olete laulukooris laulnud 45 aastat, selle polegi, võeti välja uurima. Kuulge, kui jah, kokku niisugused mõtted, mõtted kõik juurde panna, siis võib-olla saab jah, 45 väga võtta ka siis selle nippe Ta hulka teie oma vanuse ka, see on 75, tuleval aastal kõik juubeli. Kes ma olen nii õigel ajal tuleva aasta künnisel, tähtajal? Kõik juubelid on tuleval aastal neid, kas ma vastu pean sinnamaale, miks te ei pea varem lausi koolis esimest soprani, aga aastad on muidugi oma töö teinud ja neid tuleb sellega arvestada. Hääl läheb madalal häälel madalamaks ja, ja siis mina noh, kauaaegse laulmise juures juba nii spetsiks saanud, et kus väga kõrgetoonile, seal liiguteni ikka suure ja keegi ei saa aru, et ma ei laula. RT, esimene laulukoor, missugune see oli? Kõige esimene laulukoor oli karskusselts, valvaja segakoor, seesama kuulus valvaja Tallinna tööliste kokkukäimise kohut ja esimese detsembri ülestõusu ette valmistada ja seal ma nende tööliskeldri inimestega tutvusin ja kolmekümnendatel aastatel tuli üks, kes selle kooriga ka tegeles Vene tänaval, kuskil koolimajas, proovi, Martin Lauri oli meie juhataja. Teatas, et tema ei saa korjeviljanam tasu maksta, töölisorganisatsioonid on ära rüüstatud. Ei ole praegu võimalik. Et tuleb lihtsalt kooli tegevus soiku jätta. Koorijuht ütles, et alustame omal käel. Loobus tasust ja laulsime nõukogudekorrani välja. 40. aastani, palju laulda ei saanud, 41. aastal algas sõda, mina juba keerulisem. Aga teie läksite ju Jaroslavli ansamblites, et ikka jälle laulma, juhtus niimoodi, et see on mul meelde jäänud, et pool kiluleiba, mul katise neli keedetud muna, aga kõik asjad ei ole meeles, aga mõni niisugune asi on meelde jäänud. Üheksas juuli, sattusin siis Pärnu inimestega ühte vagunisse, umbes kolm nädalat me olime teel. Jõudsime lõpuks jah, Tatarimaale tee peal. Kolsmi organiseeris juba koori kõikjal pisut lauluhäält oli need, need proovid toimusid vagunis, kui me sõitsime ja kus peatused olid mingisugune niisugune nuh, kohtica oli kõrgem, kohtleksin vagunist välja, jälle laulsime. Nii et mingisugune koor juba organiseeriti otse vagunis sinnasõidul. Lehest ei teadnud ma siis sinnamaale mitte midagi, ennem kui teie seal Järnski oli jõudnud, siis detsembrikuu seas sain mina kirja ja nii me siis koos hakkasime Tatarimaalt sealt kolhoosist ära sõitma. Mind viis, üks endine poliitvangiks mehega koos kinnistus. Tartu mees Eduard Tiiman. Töötas operetiteatrisse, sai mind kätte ja. Kes siis kus sa söömas käida, ta ütles, et tule meie operetti diaatrisse, hakkas seal söömas käinud, ma räägin seal ära ja seal tutvusin Volga Lundiga. Olga lund ütles mulle, et küsib, et sa laulnud oled kunagi. Ma ütlesin, no kooris jah. Aga rohkem mitteväetised, mine Artur Kapi juurde. Ta elab selles ja selles hotellis Tšeljabinskis, tema praegu teeb hääleproove ja me alustame sõitu Jaroslavli, et vastutame Eesti riiklike kunstiansamblite, jõudsime sinna Jaroslavli ja seal siis alustasime seda ansambli tegevust ansamblis, olite teie, mina koorilaulja, jälle ori, laulja, koorilaulja, see, nii kaua, kui me tulime tagasi, kuni ansamblit likvideeriti, mõned korrad esinesime Tallinna linnas ka, kui juba lin oli vabastatud. Sealt siis tuli mul siia asudes mees oli määratud siia kaubandusosakonna juhataja kohale Pärnu linna. Ja sellest peale olete te nüüd pärnakas, sest pead olen ma nüüd pärnakas ja see on 45.-st aastast. Mina nüüd pärnakas, Pärnu teatrisse asusin tööle neli aastat, laulsin operetikoosseisus. Nüüd ongi raske öelda, mida te nüüd rohkem olete, kas Pärnu külaliste heahoidja või pärnu ööbik nii pikka aega laulnud või seada esikohale siiski need sündmused, mis teid töölisliikumisega sidusid? Vaat kui inimesel on nii rikas elu, siis ei, ei tea, kust otsast peale hakata? Ei tea, valesti ei tea ja see tee liikumisema õieti ikka nagu isa kaudu sattusin. Seitsmeteistkümnendal aastal, kui see toimus revolutsioon, siis mõisasaksad läksid minema ja minu isa valiti ka, mis oli Saastna mõisakomitee, mina siis sörkisin igal pool ikka kaasa, seal käisid kõnelejad ja lubati mõisas teha, kooliklassid. Et kõik lapsed hakkavad seal õppima ja kes vanemad on õpilased pooleli jäänud, et võivad ka seal õppima hakata ja no ja nina siis rõõmustasin, ma mõtlesin, et mõtlesin nii, lähida saab hakata. Koolised Nix ini või siis see nagu tõmbas mind kõige enam. Aga see aeg oli väga lühike. Kevadel tulid sakslased 18. aasta kevadel mõisa tagasi. Mõisa omanik. Minu isa ja söök, sulaneeri eine vallandati mõisast, mida kutsuti mõise, öeldi kaks nädalat ette oma perega minna. Kudaad. Ma tulin ära, sealt asusin elama Tallinnas, üks külast, üks mees. Ma ei tulnud ju teed. Ja üks teemees läks Haapsallu ja mina siis palusin, et kas mina ei või ka kaasa minna. Ema andis mulle pooles etiku pätsi. Panin paar riidehilbu, gaasilusin need sitsirätiku sisse. Teekonda alustasid Tallinna poole, mul elas üks tädi Tallinnasse ema õde seal ja siis see oli süstee suurde ellu ja see oli siis juba päris omaette ellu. Juhtisid need esimesed kohad tõepoolest väga halvad, suured asjad nad ei olnud. Aga noh, ikkagi tagasi pidanud minema, mis töö see oli siis majateenijad? Jälle majavaim, jälle vaja teenija töö. Tööpäev algas ikka varahommikul niimoodi kella viies koristamine. Ja päeval söögikeetmine. Pesu pesemine, sukkade nõelumine, nagu ühes perekonnas tuleb teha, see ööbik tuleb ära teha, mind lubati väljas käia majast üle kahe nädala, pühapäev. Tähendab üks pühapäev pidin mina majas kodus olema, järgmine pühapäev lubati mind minna kella kolmest seitsmeni, äärmisel juhul kaheksani välja ja Maria, kuidas te siis mehele saite, kui te üldsegi väljas ei saanud käia? Silga pühatäiele Andoni kätte saite selle Antoni Anton oli siis juba tulnud Venemaalt tagasi Leningradis selle revolutsiooni läbi teinud, läks uude depoosse raudtee peale tööle. Seal juba kohe alustas uuesti seda. Seda tegevust oli juba seal nende töötajate hulgas tööliste hulgas 22. aastal veebruarikuu sees me abiellusime, tema ikka töötas raudtee peal, kui 24. aastal jaanuarikuu seis koputati uksele ja ühel ööl haige parajati voodis siidi, nii sära, siis ta arreteeriti ja ta läks 149 protsessiga kohtu alla. Ja siis tuli see esimene detsember ümber 30. õhtusem novembri õhtu toimuseks pidu, tööliste pidu. Tollel peol. Umbes kella 11 ajal tuli minu juurde Halide prooman. Ja ütles, et täna ei lähe siit ennem ära, kui ma veel kokku saanud. Teie olite muidugi jälle laulja seal peol jah, ja saimegi tahes kella 12-ni lähenevat ütles mulle, et lähme kuskil, näitas seal koridorinurga, et saame seal kokku, siis oli ta veel seal paar inimest kaasas ja nüüd hakkame ära minema. Neist keegi küsinud, kuhu läksime temaga kaasa. Läksime, jõudsime läbi linna uue kalamaja tänavale. Vot seal ta käis kuskil sees kes kuskil sees. Nagu ma aru sain, oli see vist Eli Volvuni korter. Sealt hakkasime edasi minema ühest tänavast teise, kolmandasse ja, ja äkide maja ees, peatusime. Ma läksin sinna majja sisse. Nii on mul korter neli jäänud, läksime all paaris trepiastmest üles esimesel korrusel, korter oli vasakut kätt, uks sinna pikk. Öeldi, et tuleb oodata nii kaua tuleb korraldus, nelitsis umbes tuli üks naisterahvas sinna ja see pööras, ülestõus algab. Siis hakati jagama neid, kuhu siis keegi läheb. Me läksime kella viie ajal välja, töölisneura tulevad kella seitsme ajal. Räägin siis selle jutu, mis öeldi, et tuli öelda, et töölise tööl ei asuks, vaid et nad läheks välja ja läheks appi neile kes juba selle ülestõusuga algust teinud. Ma pean ütlema, mõni üksik inimene läks tagasi, ma läksin Johannes liidermanni korterisse eeliks liiviku Izarend, neliks liiv, tema oli ka seal, mõtlesin, kui läheksite vaatama, kuidas neid olukord väljas on. Igasuguslaskmisi oli igal pool ja tulid tagasi ja ütlesid, et kaitseliitlased sõidavad püssid ridade peal niimoodi lahtistel tuusade peal ja pisike laste valmis ja. Nähtavasti on töölised kaotanud, Miinariidemon oli pesu pesnud, pööningult alla toonud ja mattis mintsinal pesude alla, voodis ütles. Maga rahulikus siin pesude all, olin seal siis kuni õhtuni. Aga seda hakati linnas ka rääkima. Ülestõusust osavõtjaid taga otsitakse ja linnas arreteerimised ja mahalaskmised käivad ja seda räägiti ka ikka seda kõik, kes väljas käisid, mina siis ei käinud väljas päeval ma läksin õhtu ja ma mõtlesin, et ma lähen siin kõrvaltänavaid mööda, tulen mööda, liivalaia tänavateed sammub minu selja taga ja nagu kiirustavad, mina siis nii hirmul. Mõtlesin, et nüüd praegu vist nabitakse mind kinni. Hüppas minust mööda kõrvale juba vaatanud Alberk sinu käest, kuhu lähed. Et mul on öömaja vaja. Mälberg oli ju üks aktiivne ülestõusust osavõtt ja ülestõusust osa vallutas Toompea lossi hamberossist oli jah ja riigivanema majasta käis alu sööma. Palus, et kas ma ei tea, kuhu teda paigutada et tal ei ole kuskile ööbima minna ja teda otsitakse taga. Koju ta muidugi ei tohtinud, ei tohtinud muidugi minna, oma koju te ka ei tohtinud viia, sest ei too ka otsida maha, kaduma ei käinud, mitu päeva meie jalutasime, lume, lörtsi 100., jalutasin Väikse Ameerika läbisel luha tänaval, igal pool käisime, pidasime nõu, kuumin kellaks juba kaks mõtlesin ja kaua me siis nüüd siin niimoodi mööda tänavaid Lucine, need kuhugile peame minema. Võtsin sina rinda, viisin samasse majja, kus elas minu mehe õde, kodu, ta on 38, nendel ühetoaline korter seal nõiapäeval käisid ju need naised maja, naised, nisust, kindapaari, sa täna kood, homme jälle niisugune muster sul täna käsil on? Igalühel istusite läksite, istusid seal toas, lähen sinna ukse taha, võtan südame rindu, koputan. Ütlesin üks mees on, elas, ei rääkinud, kes või kus ta käis, mis ta tegi. Ja tal oli ema tarvis. Nemad siis nagu oma vend oli joonistus vanglas ja otsesest minust vastased ei olnud, et hea küll, et võtame siia, vaatame, mis edasi saab. Päeval ust kinni pidada ei võinud, sest iga päev oli see uks lahti olnud nii korraga uks on lukus, kõige rohkem käis vastas naine, jälle küpsti, koputas ukse peale, läks, ma tulin, vaade, missugust Kindes sadena kood, kus ta ennast sellest toast siis varjas voodi all. Mitu päeva ta niimoodi oli sealgi, nädal. Üks nädal oli seal selle maja elanikest, keegi ei aimanud, et on võõras. Ei, ta jättis kohe suitsetamise maadel suitsetaja mees, aga ta ei ühtegi suitsu enam ei teinud, sest see mees ei suitsetanud, seal ei tohtinud tubaka lõhna, ma ei tea, seal voodi tagada, siis oli, öösel muidugi sirutas oma konte väljaga päevaldaja pidi seal kogu aeg aega pugeda, enam ei olnud Need seitse päeva, ta pidi seal olema, nemad teda toitsid, siis ta temale endale raha ei olnud ja mina hakkasin siis linna peale otsima ärasõiduvõimalusi, nii saanud teil sinna jääda igavesti. Rääkisin ühele rääkisin teiseni, lõpuks sattusin kokku tema naist, ma tundsin jälle siis, kui minu onunaine elas ka seal selles majas õppisin ja siis õmbleius natuke aega õmblust ja mina sain siis sealsele metsaga tuttavas üks metsaperekond oli kaks poega, see mees läks alasi, mees läks ära Ameerikasse, kuhu ta läks tööle. Sõitis üldse minema, aga see naine ei lastega siia novot, rääkisin sellel naisel ja lõpuks ka ja tema ütleb, et hea, et mina tean, et ütles mass kuupäeva kah, seda ma kahjuks praegu enam ei mäleta. Lähevad üle piiri need ja need üks tellimkon meelitas paa nimed lähevad üle ja Narva tuleb sõita. Nii ütles minu Narvas aadressi kuudel tuleb minna maja number, korteri number oli ka parool olemas, parool on ka oma meelest läinud, mis ta ütleme, liikuda sinna, kui ta sinna pidin minema. Kuidas neisse malbelt Narva viia? See heliks liiniku. Isa vend oli vagunisaatjad raudteele. Mõtlesin, ükskõik mis ka ei tule, räägin sellele. Räägin temal, et kas sina ei saaksime mehe ära viia, temal on, muidugi ei rääkinud ta samas majas oli kokku saimegi väljas, kui ta minema hakkas. Aga mis seal siis ikka on, et viin oma kupeesse ja ja lapse kinni ja Evi, Narva, see oli niisugune raske samm, tead, et ma süda värises terve öö läbi. Nad hakkasid minema, öösel sõitis Narva rong välja hakkasid siis minema ja tema ei läinud muidugi mitte balti jaama, see balti jaama kaudu, sest jaamad olid kõik valve all ja selle malbergi oleks igaüks ära tulnud, tal üks silm oli teistmoodi ja kuidagi vaata sildu hästi palju viltu. No ja hakkasin siis minemine oli sinna tänaval kokku praegune Koidu tänav seal tänaval kokku ja ise kõndisin siis tagantjärgi kaugemalt, üsna kaugemalt. Siis nad läksid läbi sealt mitte sugugi balti jaama, vaid läksid sealt kuskilt alt teede- ja kus nad läksid sinna vagunisse ja leppisin enesele August liidemaniga kokku. Et ta tuleks balt ja mina läksin balti jaama ja ta tuleks sinna ja ütleks, kas siis ma tean, et nad on õnnelikult kohale jõudnud, kui ta ilmub ta ilma, siis oleks ju väga otsekohe arreteeritud. Ta tuli, kõik on korras, minuga p-s praegu ja Užeerzin lukkuja. Et küll me Narva jõuame, jõudiski Narva Narvas, siis tema oli juhatanud teda selle tänavani, aga kaasa ei läinud rohkem, ütles, et võib-olla oleks vahepeal sisse kukkuma tulnud, nagu mina olen äraandja, et ma ei läinud, ma ütlesin, et maja number nii sise- ja jaa jaa, ta pääseski õnnelikult üle saigi üle piiri sai üle piiri ja hiljem kirjutas mulle vene saatkonna kaudu sain kirja, et ta on kohale jõudnud, töötab, kas see maja on praegu alles, kus, kus te varjasite seda oma esimehe, sõpra võitluskaaslaste, Koidu tänaval, asem ajale? Ma ei tea, kas selle maja elanikud ka teavad missugune ärev aeg oli selles majas telia ja ühel võistlejal nendest eetilistest ei olegi vist enam kedagi, seal on kõik uued üürilised sees. Sellesse korterisse korda, teistel seal majas elab praegu minu mehe poole vennatütar. Ega keegi ei teadnud, et teie seal ühte ülestõusust osavõtjat varjasite ega keegi majaelanikest ei teadnud ka seda ette ööd läbi maja ees. Valmediline seal Lendoni pooli nina poole, terve nädal aega terve nädal aega niimoodi ja päeval käisid tööl sind nagu poleks midagi juhtunud. Ja käisime just sellepärast, et teda noh, see naine tuli minu juurde, hakkas otsima, kurtma, et on ees, on kadunud malbergi naine järgi naine, aga mees ei lubanud rääkida ja ei olnud, ei öelnudki, ma ütlesin ainult nii palju, et ta on elus. Ja et rohkemaks minu käest küsida, et ma ütlen, ta on elus ja kui ta kunagi avaneb võimalus, siis ta endast teatas, ta kirjutas ka saatkonna kaudu, seal naine sai kirja, et ta on seanaljaks järgi. No näete, siis oli sellel majal, sellel mehel oli üks hea hoidja teie näol. Noori, hea hea vaim on teid kohe nagu sündimisest peale kaasa antud ja mõtle nüüd nii kõrges eas ja ikka on teil need, kelle eest hoolitsete iga päev, kui maja on täis 30 30 35 inimest on teie hoole all, nende nende eest tuleb hoolitseda. Tööd on alustatud noorelt ja tööga nii kokku kasvanud. Et mina ei kujuta ette. Kui ma peaks päris töölt ära jääma, siis saab minu käest, küsis ükskord üks faktor, uks oli lahti, all ma olin all. Küsis, mis teie sööte ette, nii vastupidav olete. Ma ütlesin ikka seda igapäevast toitu, leiba ja kartulit kartulikõrvast ja ja millal siis oma töö tegemisel õpetajate ma ütlesin, et siis kui doktor käis meest ravinud seda naist aste, kui doktor baasiste masinaga siit ära viib, siis ma lõpetan töö tegemise ära. No see oli siis niisugune naljajutt omavahel, aga tõsiselt öelda, mõtlen ma nyyd, kes ma seda läbi viia suudan, ma ei tea, kui ma 25 aastat täis teeb, et siis ma hakkan puhkama. Et bass paitab, siis 25 aastat siin olnud majaperenaine suure majaperenaine, aga kokku on teil siis töö tegemise aastaid juba 60? Aitab ka siis ist aitab. Aga kui teil on nüüd juhust koori haritusele minna? Kas teil on mõni niisugune laul, mida teile alati meeldib laulda? Minul on ikka üks laul, minul kõik laulud meeldivad ja ma pean ütlema Ness laule ei olegi, mis siin eel ja mida ma laulda ei tahaks, mõni on raske, ei saa nii ilusti kätte, siis teeb meele kibedaks. Aga koik laulud, nüüd lähevad see laul, see igal laulupeol on see laul, seda laulu lauldud igale? Noh, niisugused esinemised on või nii omavahelised ikka on seda laulu lauldud ja see laul mulle millegagi pärast. Ma ei tea, miks see laul meeldib niuke võimas laulistele pärast. Laulud nüüd lähevad, las lähevad.