Ta ei andnud mulle minutikski aega, et ma ennast küsima ja kuulama saaksin seada. Ta hakkas kohe ise pihta sealt, kust tahtis. Aga nüüd tuli minu juurde nõks Nendest kompvekivabriku tüdrukutest, kus mina siis käis tema nüüd 76 aastane, tema tuli minu juurde ja tõi mulle sellest ajast taks Pindi. Mina üldse ei tea, et need pildid on olemas, kuidas selle vabriku nimi oli renomee ja see on nüüd see minu põrandaalune kollektiiv selles vabrikus. Olen kui Napoli seal keskel, et ja vaadake kuni huvi, kus ma seda pilti nägi. Ma südamest ja vaat sealse alune Pille pärast. Jaan Anvelt mulle märkuse tegin, et see paistab kolmi, jah, jah. Paimbatvad kolme kilomeetri peal oleks ainult kolme värvi, oli siis selline, näete, ülevalt on hall. Aga tema jooned on siin mustad ja kollased. Kui ma astun, siis paistis see mustad ja kollased, aga kuid ma seisin seal ise. Klei tall. Väga kena ja odav, siis oli frotteria moodis, aga ta paistis tõesti natukene, siin. Paistab ainult kolme kilomeetri peale. Väga vähe oleks. Näete siis? 76 aastane. Aga armas jumal, miks sa siis ennem ei tuur, kui sa kõik seal aeg? Kaks aastat võtsin? Ma ei julgenud. Miks sa julged? Eesti keeles rumala sõna, mine ometigi, missugune, kuidas voodi. Mis sa siis sellest, mis seal siis ega siis sa ei kartnud, siis, mis sa siis nüüd kardad? Jaa, aga vaata, mis minust sai. Vaat nüüd on igal teisel individuaal. Vaat see oli siis niisamasugune, nagu sa siis olid, muudkui Did nalja. Seal, mina ütlen, et mis, ja siis ta ütles, et kaks aastat ma võtsin Ogagaminima ei tulda, kui mu tütar ütles, et kui sa ei lähe, mina lähen, siis ma tulin. Ja mind huvitab üks küsimus, kust sina teadsid siis et meil tuleb niisugune elu nagu praegu on? Saiu siis rääkisid küll, aga kes siis uskus? Sina läksid vangi ja mina läksin mehele, aga me mõtlesime ikka ilma asjad, sa läksid vald. Et ilma asjatega Lextranud, noor lõbus tüdruk ja nüüd ilmaasjata. Aga vaata nüüd ma mõtlen, kust sa teadsid. Ja Vadke mina, et tahaks nii tänapäeva noortele ütelda, et me teame veel palju rohkemgi, kui me siis teadsime nüüd me teamegi palju rohkem ja kui neid. Me leiame inimesi veel, kes ei usu kommunismist, kes ei usu parteisse, kes ei usu seda, või teist, kes usub igasugust, teate, nunnu lihtsalt ei taha kohe öelda, mida siis, vaat see mind imestab nüüd see, kuidas võib-olla kui terve ilm, Meid juba usub, mõtlegi, kui huvitav on meie, et elu, miks ma pean neile hakkame ütlema, kuule, õpi keelt, seda läheb sul tulevikus vaja elul siis hirmus huvitav, kui sa keeli oskad ja, ja, ja, ja reisima saada, mis ma pean siis teda auditeerima, kuule, õpi keelt, õpi üldse koolis, maksumus oli juur, õppija Sadalgaks, ükski valitsus pole nii hoolitsenud oma rahvahariduse eest kui meie, meie valitsus. Ja vaadake siin sama asi, et seda on sulle vaja. Et me võime ju rääkida endid vahule, aga kasvatab ennast igaüks ikka ise. Ega tema kuulab minu jutu ära ja naerab omale habemesse ja muud, mitte midagi. Aga ma pean temale oskama selgeks teha, et see, mis mina räägin, on tema tulevik, mina lähen hauda, minul seda vaja enam ei ole, aga süda on temale enesele vaja. Nagu Viktor Kingissepp ütles, et kui sa lähed rääkima, mis sa ütled, missugused riigi võitlejad. Ma ütlesin, no tööliste ringi. Ma ütlesin, no kõige parem liit külla pinnis, ma ei oskand midagi seletada siis ta ütles, et tead, ma ütlen sulle, mine ütle rahvale, et see on see riik, kus riik hoolitseb oma kodaniku eest sündimisest surmani. Laps pole veel sündinud, kui riik hoolitseb ema eest ja siis hoolitseb ta lapsi nagu kuskil riigis pole hoolitsetud, et kui su pea töötab õppi selleks, kelleks sa tahad saada, siis teed sa eluaeg seda meeldivat tööd, mida sa oled õppinud. Ja siis, kui sa vanaks saad, annab riik sulle pensioni, et sa võid rahulikult oma vanaduspäevi veeta. Niisuguse riigi sa võitled ja sedasi, aga ütle siis inimesed. Mina mõtlesin siis, et kust riik selle raha välja võtab, et ta kõigile printsi hakkab maksma ja mul ei olnud selle asja siis nii väga usku. Aga vaadake, näete, see pole kuigi kaugel. Ja nüüd on see kõik nii. Ja nüüd ma pean ikka veel rääkima, et kuule õpinüüdja, sa aru, missuguses riigis sa elad, lugulge ära tüütab, ei taha enam rääkida. Kallis alma, nüüd te olete ennast vihale rääkinud. Ka nüüd paar sõna vahele tohib ja mina tulin tegelikult selleks siia. Et Alma Vaarmaniga temast endast rääkida, aga katsu sa seda teha, ma olen siin mitu korda selle sama koha peal istunud ja tema on ikka selle jutu keeranud niimoodi, et tema räägib teistest. Minul näituseks näib, et minu elus põle midagi niisugust noh, niisuguste erakorralist juhtunud, mis nüüd võiks rääkida? Mis telefon helises muidugi. Ega nad ei anna teile rahul? Ei anna rahumiteks, minut aina heliseb. Vaata nüüd ju koolid ju juba töötavad ja komsomolid, kõik koosolekud ja kõik sellised asjad siis muidugimõista on natuke rohkem seda käimist ja olemist. Kuni tema on telefoni juures saab mikrofonihoidja korraks võimaluse kontrollimatult kõnelda. Vaadake, panen tähele, et kasutan sama üleminekusõna nagu temagi, vaadake Alma Vaarman on säherdune isiksus kes kedagi ükskõikseks ei jäta. Sa ei saa temaga ühele lainele või võtate ta nii, nagu ta on koos kõigi tema ootamatuste tema ütlemiste, tema ründava vaimu ja vaheda, mõistusega ja meeletusega. Sest see on nähtavasti parim sõna tema temperamendi iseloomustamiseks. Või ütleks ta ise paremini, ma siiski parem seda tema käest ei küsi. Kui te hakkate nüüd Niukest juttu rääkima, siis ma enam see külg see Itaalia räägib, mis vahe mõistus ja vahedalt. Nonii, me sellest hakkasime siin peale ühe pildi peal oli Alma nagu Napoleon, käed käed rinnal vaheliti ja seisis oma komplegi vabrikutüdrukute keskel juhi positsioonis. Nüüd teeme niimoodi, et te olete direktor ühe suure ettevõtte juht ja peate endale võtma nüüd kolleegid ametisse. Keda teie võtate? Minule elus on kõige suurem ameti juht, see oli, mina olin brigadiir ja ma pean ütlema, et küll oli raske iseloom. Üks pidi mu maha lööma viha pärast, aga ta ikkagi ei teinud. Ja lõppude lõpuks saitmist ikkagi sõbra. Vaadake, et selleks peab olema, mis peab olema teisest inimesest lugupidamine ka siis, kui temast enam mitte keegi lugu ei pea. Kui sina pead temast lugu lihtsalt, kui, kui sellest sügava usuga joodal kuskil ehk midagi head on olemas, peab ütlema, et igast inimesest saab inimene, kõik inimesed saab teele tagasi tuua, sa õpid kõigepealt inimest tundma ennem, kui sa midagi temaga teed, tunne teda nii, et te võtaksite kõik vahet tegemata kõik, aga siis, kui ta juba teiega koos töötab, siis õnniksite õpin ma tundma kohe kindlasti kohe kindlasti, nii nagu mina, kõikumad, sõbrad, olen tundma õppinud, ma võin öelda, et, et ma neid tunnen ja tead sa pead teadma põhjalikult ja pead oskama tema eest ka seista ja kaitsta, kui vaja on. Kui sa oled ta sõber. Aga nüüd ma panen veel ühe nii keerulise küsimuse, kui te ei taha, siis ärge vastake. Mängult olete te. Ja oletame, et teil on üks niisugune meelelahutusorkester või niisugune kerge muusika, orkester, Peeter Sauli orkester. Ja te peate panema kokku ühe kontserdikava keda teie kutsute sinna laulma. Ja muidugi Georg Ots, Georg Otsa, mina päris lausa armastav. Ja võiks seda kuulata vahet pidamatavadki, kui ta laulab, et kas on veel sellist maad, niisugust avarust, kui on ta ka. Vaadake no ma siis hommiku ootan juba seda kordamist suure igatsusega ja kuulaks teda kõik selle, muidugi meil on ka teisi häid lauljaid, aga niisuguse, nii, nii, nii mõjuvalt ja nii hästi, kui seda teeb Georg Ots nii hästi, ma ei tea, et Eestis meilgi siis veel seda teeks, näed, inimesel on omad seisukohad oma maitse ja ta neid põhjendab ja kaitseb. Aga mida te arvate? Suitsetamisest? Vina suitsetasin 30 aastat. Ja ma seda ei teadnud, ma arvasin, et pole elu küsinud ja mina suitsetasin 30 aastat ja kuiv ja nüüd kui minu poeg hakkas suitsetama, siis ma olin meel ära ehitel. Sest nüüd ma tean, kuni ja oleks minu tervis olnud, kui mina ei oleks suitsetanud. Sest vaadake, maja olin ju ka noor ja keldris silmal õhtal tulin ja kõht oli tühi ja ma tahtsin minna sööma. Kodupoisid, ütlesid, ah, mis sa lähed, tõmmu, üks suitsuisu kaub. Noh, ja niiviisi ma hakkasingi suitsetama, vangis ta oli muidugi võtta hirmsast. Ja edaspidi ka oli elu ikka nii, et oli võtta, aga siis siis ütles mulle üks väga tark arst, et teate, mis, kui teie lülid minu kopsud olid haiged. Kui teie suitsetamist maha jätta, siis ärge enam tulge minu juurde, see on täitsa ilmaasjata. Ja ma võin öelda teile, et kuigi kaua vastu ei pea, sest teie organism laastatud teie eluga ja til aastate teda ise veel suitsuga. Ja ma tulin siis kodu ja mõtlesin selle asja üle järele. Et mis ma ikka selle surma puhul trügimisi väga. Ja, ja ma uskusin seda arsti ja ma jätsin selle suitsetamise maha sil rask Ma pean ütlema, et see oli raske. See oli nii raske, et ma kolmandal päeval mõtlesin, et ma pole ju kellelegi öelnud veel ja ma hakkan uuesti. Aga Mul on siin muudkui ma midagi luban, siis luban omale õhtul. Ja siis hommikul ei tule enam luttu retsi, tuleks muutusele see lubadus. Ja kui ma oleks uuesti hakanud, siis ma oleks pidanud ei tea, mis tegema, et oleks vist pidanud enesetapmisega lõpetama, sest ma oleks siis enese vastu lugupidamise kaotanud. Ja see on joomid kõige hirmsam ja nii sain millal sellest üle ja nüüd mina juba ei suitseta enam ligi 20 aastat, miks ma ei suitseta, aga kui ma paneksin praeguses ajasite mind kreeni? Ei. Mul on käinud ja, ja ja käiski, nüüd mul sünnib hiljuti käisid kaks naist väga armast naist, kes kuidagi ei saa veel olles suitsetamist lahti saanud. Aga, ja ma ütlesin, et no ega siis see mind ei tapa. Jah. Ja ma lubasin leid suitsetada, sellepärast et nii nagu ka ei saa olla. Aga muidugi sky hulk aega pärast seda ma ikka põhjalikult hullutame sellest kihist lahti saada. Aga kas te olete huuli värvinud? Ei. Ma ei ole üldse rohkem kui laval. Mina mängisin ju omal ajal ka natukene töölisteatris ja siis mina siis. Ja siis, kui ma üle piiri läksin, jala. Ilusad mingi teha, nii et ma jõudsin veel väga kaarjate kulmudega Moskvasse ja minu üks pill Kulmud ja siis, vaat aga see olla ainult sel puhul kahel puhul muul kujul, mida ei ole üldse mingisugust ei kõige vähematki, ei muud, kui et vahel olen juuksed nagu väiksest peast süldi kruusinud. Juuksuri juures ma käin ja see on õigus, sellepärast et ei kõlba olla sorakil. Aga see paat on aga värvida see seda, aga see on ikka heidate seda ja sellepärast ma leian, et loomulik inimene Xi ilusaid lindudele missugusi jooke. Teie armastate. Oh seda grimassi, mis ma nüüd nägin. Mateerumal tihti keedisest jooki keedis. Ja kui ma istun sõpradega näiteks praegust, võib-olla ma pakun teile konjakuga kohvi, missugune mood? Ma mõtlen rõivamood, teile kõige rohkem Anistunud, mis teile meeldib inglise mood, kostüümid ja pluuse, neiu ja lihtsalt villased keeldid. Enamasti ma jätan meelde, mis kannab minutaoline inimene ja mis on mulle meeldinud. Moe moe järgi ma ei saa riides käia, Eestis ei ole minul niukest aega. Teiseks ei ole minul niisugusi õmbleed käike käepärast, kolmandaks, mis, millal mina otsin niisukese rinide ja kõik igaüks saab sellest aru täitsa võimata. Aga kui võimalik, on siis ikkagi mõne väikse asjaga. Ja öelge mulle, mida teie arvate täpsusest, kas te olete ise täpne? Ei saanud olla teisiti, kui sa põrandaalusega läksid kohtuma ja jahid minut hiljem või tulid minut varem, sa võisid tähelepanu nüüd enesele püüda. Sa pidid oskama seda asja ristida ja ma pean ütlema, et ma olen ikka olnud minuti peal, aga vahel öeldakse, et korralik inimene on õnnetuseks iseendale ja teistele. Suns lopistide seisukoht ei ole korralikud ja intelligentse inimese seisukoht, kes peab arvestama oma ja teiste aeg. Sa oled mitte üksi, sa oled alati seotud ja kujutage ette, kui üks inimene ütleb, et ma tuled kelkudega, kas ja ma ootan teda, kell 200 tuleb pool neli. No mis ma pean, ma ütlen selle inimesele, minge nüüd ära ja tulge teine kord, aga tulge õigel ajal. Sest ma ei oska seda ette kujutada, et keegi nii raiskab. Minu aeg, miks me teatrassiljaks ei jää? Ei jää teatrisse hiljaks, mõni jääb, teatakse ka, aga ta jääb ka millegist ilma, siis ta on otsekohe selle käritud, ta teinekord enam püüa mitte jääda. Aga mujale täitus koosolekutele. Teie ei jää hiljaks, et ma ei oska seda teha, et ma jään hiljaks, selle vastu väga vähe sõditakse ja ei alustata õigel ajal ja minia Teidest inimesed teavad ette juba, et egas õigel ajal jalga ja ei lähe nagu kägu kukub. Ja ega ma ei raiska praegu teie aega, et me oleme kokku leppinud. Täpne inimene teile meeldib, tüdruk, kes ei värvidele, meeldib seda ma tean, aga missugune meestele meeldis? Ehk ei tohtinud küsida või? Minule meeldib omabi. Minu mees oli pikk, oli blond, ta mulle meeldis. Kui mees ei oska lugu pidada naisest igal pool alati. Siis see ei ole mees. Aga kas teil on elus olnud niisugust juhtumit, et te tunnete mõnda seltsimeest? Ta on jätnud teile igati hea mulje targa inimese mulje. Ja pikkamööda te märkate, et see inimene nagu ei arene edasi, see oleneb inimese argusest ja nahahoidmisest. Tema hakkab harjuma sellega, et ta eestiks ei ütle, sest ta kardab, et ta saabumale saab märkuse. Siis ta läheb edasi, ta mõtleb, ta kardab, et ta saabumale vaenlase juurde ja sedaviisi edasi ikka. Ja see oleneb kõik nahahoidmisest. Kas te peate argust inimese kõige suuremaks nõrkuseks suurem nõrkus osas? Kõigil lõbus, õnnetu inimene, kes omask. Aga mis on inimese kõige suurem voorus? Ausus ja siirus. Ausus ja siirus. On teil vaenlasi rohkem kui sõpru siis teil on raske elada? Ei ole. Ega ma ei taha ütelda, et mul pole sõpru, aga vaenlase on mul. Ja kas on niisugusi inimesi, kes hingavad kergemalt siis, kui ma olen avas? Noh, ei apa ahel. Aga seda ma tean, et raamatutes te olete alati teie väga lugu pidanud ja raamatuid on teil toas palju oi, mis veel parem. Et võib-olla oleks hea koer. Teate, kui sul on üks jää, lähevad oomiku juba, oled elevil ja ootad seda momenti, kui sul on kõik valmis ja sa võid oma raamatu võtta ja ainult temal temaga all oli küll, see on üks suur suur nauding. Aga oletame, et teil on väga raske päev olnud. Ja miski ei aita, siis aitab laul ja aitab muusika. Ma keeran lahti, võib olla, ja kui sealt vastavad, ei tule keerata raadio lahti ja keera lahti ja kuulad ja otsin. Sellest sellest sellest raskest päevast, mis mul kuskil pool on löödud, jälle. Ärge andke Hovikkuseda põitledi alki Hoviku hih, head muusikat. Teate, kuidas see aitab elada, kui sa hommikul juba kuuled head head muusikat. Kui sa ärkad ja keerata lahti ja sind paitab üks, kui sealt tuleb. Ah see teile, keerad ruttu kinni ja mõtled saata mingeid rikkus Sults päevalt. Mul on niisugune tunne, et see jutt, mida me praegu räägime, on ka ühel üsna hommikusele rajal ja võib-olla, et meie jutu pikkus ei ole täpselt nii, nagu kavas on, ette nähtud ja siis peab lõppu tulema üks muusika, mis nüüd peaks olema, et ei vihastaks, kui ta seda ise Suurele rinnale. Ja siis ma olen küll teil tänulik, kui ma seda saad, kui ma seda kuulda, no mina kuulasin, teinud, ma tänan, ja nüüd valmistuge siis teie kuulamiseks, aitäh.