Ööüli. Kool. Teeme ära, niidame ära puhtaks, kõik ilusaks, kolmes endiseks muruks, tõime kõik tolmu ära, koristame kõik kapid ära. Teeme süüa. Hakimetsale, teeme magustoidud, paneme kringli, jah, ja siis võib-olla lõpuks, kui me ei ole nagu surmväsinud meil aega üksteisele otsa vaadata ja natuke juttu rääkida. Ei koole. Tänane raadio ööülikool on sarjast Eesti mõttemaastikud. Kirja lukk. Kristiina Ehin kõneleb teemal muda maadlusest. See muda maantee, see mõte hakkas mul kerima siis kui me mõned aastad tagasi käisin Berliinis tänavafestivalil öösel nähtud õli, juba neid ilusaid magusaid, saksa linnakesi, lillelisi maja, ümbressija, korralikult riides inimesi saksa eliku täpsest, aga äkki festivalil ühel südaöösel lõputult suurel tänavafestivalil sättisin ma sellise basseini juurde, kus peeti mudamaadlust. Ma jäin vaatama kuidagi päris lummatud sellele tõrvikuvalgus, siis see kõik oli lavastatud äärise šõuna. Ja ma võtsin istet ja jäin vaatama. Ja ma hakkasin aru saama, et see kõik on lavastatud kuidagi niimoodi, et kusagil lava taga on keegi filmistaar või muusik. Ma ei saanudki täpselt aru, kes ta õli, kellelt siis mudamaadluse võitja saab suudluse. Ja mida edasi, seda rohkem tundus mulle, et asi on väga kavalalt välja mõeldud. Et tõepoolest, see noormees oli ilmselt väga ihaldatud. Osalejaid oli palju ja need kõik olid naised. Ja kui esimesed voorud läksid sellise tavalise muda ja poriga loopimise nahka, kus jäädi suhteliselt puhtaks siis mida lähemale finaalile, seda rohkem viskuti tõelisse mõtte, seda rohkem läks ikkagi võitluseks sõna otseses mõttes. Üha enam hakkasin nägema sellest suurt kujundit. Midagi olemuslikku oli selles äkki seal peenest saksa, saksa keskkonnas isegi väga ürgset midagi, millel pole reegleid. Ja samas mis kütkestas nii palju, et sellel festivalil ma enam muud eriti vaadata ei saanud. Sellel ööl. Ja muidugi lõpuks, kes võitis, on küll väga imestan, et filmitäht suutis teda suudelda sest ta oli väga-väga mudane, aga ju talle siis maksti kõvasti. Sellest ka. Need mõtted, mis tulid, seda vaadates ei olnud kuigi selged. Aga ma püüan neid tänasel koosviibimisel. Kui sõnastada ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Alustan luuletusega. Maantee all on allikas sügaval maakoore sees, bulised põhjavesi. Maante all on kirikutee. Pulmarongide torupilli hääl pole kuigi sügavel. Kas kuuled? Maantee all on muinasküla ohvri lõkkease. Ole põld, ohvrikivi, mis teetäiteks veeretati. Maantee all on hundiluukere, kelle hammaste vahel välgatab naaber Küle triibuseeliku madara karva lõngajupp. Maante all magab aeg. Tee peal mängib ajaviiteks ravitseja. Kergeid pilvi hõljub vile silmapilkude saatesse. Päike pimestab. Eesti on pilkane ja külmkaugtuled sirutuvad tulevikku. Kui me maname silme ette maanteealust kultuurikihti või kasvõi seda kultuurikihti, mis hetkel siin aidas meie jalge all on, ilmselt on see üks keskaegne kalmistu Jaani kiriku kalmistust, siis ei saa me paratamatult mööda sellest iidvanast äratundmisest et muda kätkeb endas kõike seda, mis on kunagi elanud ja siis põrmu varisenud. Igal mullakübemed on oma lugu rääkida ning ta võiks laulda laule sellest, kes ta kunagi on olnud. Minu luulega, kus Simona päev Anis luuletus, magan mudane metsas. Magan mudane metsas järved, ekroovide põhjas, porine sügaveti, kudes soodes pimeda silmade peal kõdunenud juurtest, hallitusest, piimanõgeseõitest ja luuderohust. Olen tehtud. Aga suur karuohakas õlimasida, karuohakas õlimusida. Kasvasin üles plass ja tagaaias oli meil võrkkiik, mille kohta ema rääkis, et see oli pärast Stalini aja lõppu nii-öelda rikaste aegade tulekul ehitatud. Et siis kui oli jälle natuke aega muule mõelda kui lihtsalt ellujäämisele siis vanaisa äkki mõtteliselt võikski olla üks vaba ja plats meil aias. Ja siis ta tekkis siin suure jasmiinipõõsa alla. Ja see olekski olnud väga selline poeetiline kiikumise koht kui lõputud jalad, kes on nagu võrkige kõika tuhised läbi ja natuke jalgadega hoogu ja natuke pidurit, et ei oleks sinna uuristanud sügavat auku selle valge võrkkiige olla. Ja lapsepõlve üks kõige mõnusamaid avasti sellise soojal suvepäeval ei ole midagi paremat kui bannerid Ko selga istuda õdede tädilastega, kõik koostasine võrkkiike sirutad jalad välja ja siis kõige viimane toob ämbritäie vett, kallab sinna sellesse mullaauku, mis väga ruttu muutuks soojaks, mõnusaks libedaks muudaks. Siis jääb kõik niimoodi koos ühe lugeja jalgadega läbi selle pori pritsib ja alguses on kõik veel enam-vähem ontlik, aga varsti ei ole aru saada, et mõnel ikka valged juuksed või et võrkkiik oli kunagi valge. Et see oli lemmikharrastus ja ma mõtlen, et selles oli ka midagi midagi väga ürgset, mida lapseke endale lubas. Aga seesama rapla pori on pannud mind aastaid hiljem päris viimase vindi peal suure kõhuga meie maja mändide ees sügavelt kannatama. Ja kirjutama sellist luuletust. Jõulude ajal olid jõhkrad ilmad, lörts siis jälle maa mustteedel liga ja pori. Pressisin tungrauaga autot Dima seest välja, tassisin kive ja kaikaid rataste alla, et masinat lõpuks välja meelitada. Nagu Krõõt Ko oma lehma. Siis sain sinult sõnumi, et armastad mind ikka veel väga, aga ei mõista, miks ma ennast ikka veel süüdi ei tunnista. Oma vigu ei näe. Süüdipressid minust ikka veel välja seda olematut süüd nagu mina auto tagasildasid mülkast süüdi. Lõikav tuul Ligastel teedel, inimesed küürisi kössis otsekui äraneetud meelitamas turgutamas järele lohisemas oma looma. Selline muda ja viljaka ja viljatu mulla toetiseerimine on muidugi luules kunstis väga vana nähtus sest on ju põnev ette kujutada seda olelusvõitlust, mis kasvõi meie naeri peenarde toimub, kus pisikesed naerikesed seemnest hakkavad tulema ja nende alguses ikkagi liiga palju ja siis need teevad endale teed päikese poole. Ja lõpuks veel harvendaja käid sealt üle niimoodi. Aga see ei ole nüüd see, millest me tänases loengus lõputult rääkida tahaks. Ma tahan jõuda selleni, et see mudamaadlus, see on millegi võrdkuju meie igapäeva eludes ja võib-olla selle võrdkuju, millest äkki võiks hakata arenema midagi loomingulist ja põnev, et et kus on see muda, millest sünnib midagi põnevat? Võib öelda kunst, aga ei pruugi. Et ma arvan, et kunsti piirid on väga laiad ja tänapäeval üha laiemalt. Et ka toidutegemine või toa koristamine võiksid olla. Betti Alver küsib oma kuulsas luuletuses, miks algav päev on argipäev, nimeks koolitanud sekundid, kõik imeks. Sest ka täna hommikul ja iga kord, kui me selle luuletusega kohtune, ma mõtlen, et võib kuulutada küll imeks, aga siiski moodustab enamike inimeste elust põhilise karm olelusvõitlus, ütles argiaskeldused ja kuidagimoodi hakkama saamine. Ehk ütleme nii, et muda maadles milles pole võimalik puhtaks ilu ja ime nautlejaks jääda. Viivi Luik on kirjutanud minu meelest väga toreda artikli kunagi ma arvan, et see ilmus Eesti Ekspressis ja selle nimi oli, mis on lillele alandav. Ja kõige alguses ta tsiteerib ühte vana hiina luuletajat, kes olid sõnastanud printsiibid, mis on lillel alandav. Ja need olid sellised nagu idamaades ikka. Aga siiski minu meelest väga tabavalt sõnastatud näiteks akna taga purelevad koerad või tigude jäljed lille baasil või mis seal veel olid. Ja ta jõuab selle juurde, et küsib, mis on mis on meie tänapäeva Eestis meile kui. Me kõik oleme ju ju eluõied, mis on meile alandev ja millest keegi ei saa mööda vaadata ja see artikkel oli kirjutatud 12 aastat tagasi. Aga paraku seda üle lugedes tekkis mul tunne, et väga palju ei ole muutunud. Ja põhiline, mis sealt tema näidetest meelde jäi, oli keskpäeval äärelinna prügikasti taga roomav üleni tolmune ja mudane, purupurjus vana naine, otsides mingit kaduma läinud pudelit. Kuidas seda vaadates jääda puhtaks elu ja ilu nautlevaks Essteediks? Pole vist võimalik. Ma ei tea, kas me tegelikult teame, kuidas aidata ja meid on. Meid on ainult sama palju kui x Milano linnatäis inimesi. Meid on nii vähe ja me oleme nii kompaktsed oma väikse emakeelega. Et mul on küll tunne, et, et me ikkagi saaksime teha rohkemat. Et meie seas ei oleks neid, kelle kõik õielehed on ära kukkunud ja keda vaadates isegi tunned, et häbi on õitseda. Aga ma olen mõelnud, et mudamaadlus on üks tunnustamata spordiala. Samas on see niivõrd levinud, et ma ei oskaks nimetada ühtegi inimest, kes sellega kunagi poleks tegelenud. Ja see viiski mind mõttele, et selliste argiaskelduste mudamaadlust võiks ka öelda, et ka ka heategevusvallas võiks võtta spordina. Ja selle tegemise ainus viis mitte läbi põleda on hoida sportlikku vaimu. Hiljuti ma koristasin kodus ja kuulasin samal ajal suurtest kõlaritest dist laulu, mis mind ajas nutma. Ja ma võtsin parasjagu laki kaks tolmu ja poetasin paar pisarat ja muda oligi valmis. Sain aru, et kodutööd võitles kiiresti peale kasvama mudaga, nii et see ei saa kunagi otsa. Sammal kasvab aeglaselt väravapostidel, nii nagu ikka. Ja jälle tahan minna välja teda katsuma. Ta on õrn ja aeglane ja igavene ja väljaspool meelemuutust võtan nõud masinast välja, laon kappi, sahver jälle segamini. Kogu elu on, miks sorteerimine ja koristamine, rohimine, rookimine, kelle järelt jääb tegelikult ebaselgeks. Vana-Olevi maja trepi Mademel kahe korruse vahel vaatan aknast välja Jaan vari Kaledesse ja see hingetõmbehetk ei tule kunagi tagasi. Kohe tuleb jälle minna Hirg lund lükkama, vana uuest terved katkisest eraldama. Muidugi asjad kõik kinni ja lumme ja rohtu ja eilsesse. Aga praegu on kaugele kuulda, kuidas sammal kastnud. Tema nörn jäigi. Roheline. Nüüd ma riskin sellega, et ma mõjunesteedina aga ma pean välja ütlema, et minu jaoks on üha suurem konnates hulle seltskondades ja eluolukordadest, kus kõik on yli praktiline ja asjalik. Ja kus ei näiga sellele mingit lõppu tulevat, kus inimesed on endale pähe võtnud millegipärast et nende ainus elukohus on pidanud need mudamaadlust. Ja see oleks nagu midagi lõplikult. Teeme ära, niidame ära puhtaks kõik ilusaks, kolmes endiseks muruks, tõime kõik tolmu ära, koristame kõik kapid ära, teeme süüa, hakimetsale, teeme magustoidud, paneme kringli ahju ja siis võib-olla lõpuks, kui me ei ole nagu surmväsinud meil aega üksteisele otsa vaadata ja natuke juttu rääkida. Aga enamasti seda kunagi ei juhtu ja võib jääda aastaid ja aastaid ootama. Ja kahjuks. Mul on väga kahju, aga see käib eriti minu enda sugupoole kohta. Ja kui ma vaatan siin Berliinis seda mudamaadlust, siis käis ka rohkem mu enda sugupoole kohta. Ühtegi meest järjekorda võtnud ei olnud. Ja ma tean, et tütre, kelle ema kuid siis hästi palju külalisi sõpru-tuttavaid-sugulasi jõululaupäeval ja kui need kõik sisse astusid. Ta lihtsalt nii väsinud, et sai infarkti. Bee ellu. Järgmistel jõuludel kutsiste uuesti kõik endale külla, aga vaadake, kiirel tänapäevasel ajal pole sugulastel lihtsalt võimalik appi minna. Ja kõik olid väga närvis, et kas see juhtub nüüd uuesti. Ja nad otsustasid, et nad üllatavad ema. Et nad ei lähe selsamal päeval, vaid need lähevad kaks päev. Parem. Et siis on lootust, et ema pole nii palju valmistunud ootamatult, kõik koos ise võtavad lillede tordid kaasa ja nad tegidki seda. Plesid uksekell tegid ukse lahti ja kui need kõik koos seal ukse taga seisid seal ema infarkti, ütlesid, et kõik oli ometi niivõrd korrast ära ja segamini, ühtegi toitu polnud veel valmis. Ja juhtus nii, et ema jäi seegi kord ellu. Käib ja liigub Jaansama toimekas ikka veel. Ja nüüd on sugulased ja sõbrad väga mures, et mida siis nüüd teha. Et tähtpäevi on ju ikkagi tulemas. Ja siis ma andsin nõu, et ikkagi tuleb lihtsalt ema kohvikusse kutsuda. Aga ei teagi, kas seegi siis aitab. Ja selle naise abikaasa oli olnud tema jaoks väga hea pingete maandaja, et kui abikaasa veel elas, siis kui naine jälle nagu sütikuga pommlauast karkass vestluse poolelt sõnalt läks suht tee vett keetma. Siiski siis abikaasa temalt kulmu kergitades. Ja seal oli mingi lause, mis teda siis oli maha rahustanud ja juba need siiski vestlust nautima. Mudamaadlust on väga huvitav jälgida ka ajalooliselt ja kultuurilooliselt. Ühed mu suured lemmikud Nende seas on Elo Tuglas ja Aino suits. Viimase päevaraamat ilmus hiljuti. Ja ma loen katkendi Aino suitsu päevikust Gustav Suitsu abikaasa Sis. Kus ta on siis abikaasa Helga tytar kustele Helga ei taipa iial mõeldes sellele, mis vähendaks minu tööd. Nad lihtsalt ei hooli korrastega taha, et sellest kõneldakse, mitte pritsida, vett, vannitoas, tõsta prilllaud WCs üles, oleks märg, kui teine istuma tuleb. Mina pean alalõpmata pühkima, pesema, kui suurepärane oleks, kui keegi ei unustaks jalgu puhastada, aga puhastasin ainult mina. Sest mina pean põrandaid pesema ja muud lugematud pisiasjad panna asjad oma kohale tagasi, vaipu, mitte kortsu lükata, panne, sahtlid ja uksed kinni, mitte pritsida toitu pliidile, ahmis neist üles lugeda õnge pisiasjade väärtust teab vaid see, kellel on tulnud aastakümneid n nende pisiasjade pärast piinata. Rääkisin sellest vaiksete leebelt, kuid jutt suitsu ütlemisest dist solvus Gustavit. Ta ütles terava häälega. Sinul peab muidugi olema omal loss Gustavi hääletooni lause lause lõikasin mind. Loss minule loss, mina olen ju perekonna teen ja kas need siis aru ei saa? Minule loss, mina paluksin vaid niipalju halastust, need pisiasju arvestades mu tööd kergendaksid, miks nad ise kunagi kodus tööd ei tee, kui nad kasvõi korra põrandad ära peseksid, kasvõi korra tolmu püsiksid, kasvõi korra raamatuid seaksid kasvõi korralinad puhtaks peseksid. Kui need teeksid seda 10 aastat, seda tööd peetaks 10 aastat tühiseks, siis nad ehk mõistaksid. Ma palun halastust. Püüdke ettevaadet detailsete tööd juurde ei teeks. Sinul peab muidugi olema oma loss. Ma oleksin nagu vanaks ja väsinuks kokku varisenud. Kas teetegijaid siis iial ei mõisteta? Ehk olen oma teenijatelt liiga tihti ülearust nõudnud, ehk on see nüüd kättemaks minule. Kuid Gustav oli võõraste teenijate vastu alati viisakas, tänulik tuli tihtipeale parem ja viisakam kui mina. Ja siis lähed oina, suits oma tuppa, elutuppa, kus ta magab, elude sohval lihtsalt nutab ennast tühjaks. Ta hakkab vaikselt parem, õhtul saadab tütar talle veel luuletuse, mille ta ise on kirjutanud. Ja, ja see lohutab teda. Kuigi see katkenud oli väga selline valus, mida ma lugesin, kuigi ma leian, et nii ausat, valusat argielu kirjeldust päris kirjandusest nagu ei leiagi. Et selleks peabki väga ausat päevaraamatut kirjutama, et selliseid tundeid nii ausalt paberile saada. Ja Aino suits, nii palju, kui ma olen lugenud siin maailma praegu olen selle raamatuga kirjutis minu meelest kohati säravamaid paremini huvitavamalt kui tema abikaasa ise. Et me tõesti väga imetlen tema talenti ja see lõik siin läheb edasi sellega, kuidas räägib, et kuidas neid kodutöösid tehes ta kogu aeg tiksub peas, mida ta jälle tahab kirjutada, kuhu ta tahab, loomingulised jõud, mis toimub tema vaimuelus tema südames, et need endale alati veel esikohal. Aga Gustav suits ei pese kunagi ise oma sokke. Ja suur osa ajast läheb siiski sellele. Ja ma astun korraks sellises sõsarlikus mõistmises oina suitsu kõrvale ja loen luuletuse, kus ma võitlen oma vanaisa toa koristamisega. Ja see on üks mu lemmikluuletusi endal kõigi, kui mu isa seda nägi aastaid tagasi, siis ütles ta, et kas see on ka luuletuse. Aga ma mõtlen, et see polnudki osa tema maailmast. Et tema oli ka ikkagi selline vaimuaristokraat, kes vahetevahel mõne taldriku loputes muidugi juhul, kui see oli tema enda taldrik. Aga seda isele ma pahaks ei pane, aga rõõmuga loen siiski selle luuletuse nüüd eta. Laps mängib punaste hiina laternate, aga oma vanavanaisa toas vanavanaisa on siit ammu läinud, nüüd on see tuba panipaik. Aga ma tahaksin nii väga anda sellele toale uut elu. No näiteks kolakas riidekapp täis vanu raamatuid ja kaltse ning laua vahele kiilutud õmblusmasin, mis ei lase kapi ust lahti teha. Jah. Ja see nõukaaegne kirjutis, laud täis vanu raamat Tõid, ema Türkmeini keele konspekte ilukirjas, halearmsaid, laulusõnu, minu venna mõrtsukas, Elizabethist, pruut, tolmuimejate ja muruniidukite basse kärts lillasid beer pabereid, millega ma õega laulva revolutsiooni päevil oma heledaid poisipead punk siniseks nühkisime. Vanu lõikelehti ürgaegsete moodidega, kirjutuslaud täis hele, armsaid paberiprahti laud, kus taga keegi kunagi ei istu. Ja siis veel see tuttavatelt saadud riiul täis plaate, mida keegi kunagi ei kuula. Ja need üksteise peale laotud pappkastid nurgas täis nõukogude naisPikreid loodust. Kuhu siis inimesed peaksid mahtuma. Oleksime siin majas ometi võõras, viskaksin vilistades minema, vanad kasukad, selle kirjutuslaua nihutaksin Singeri akna alla. Kingiks siin ära plaadid, mida keegi kunagi ei kuule. Paneksin ajakirjad pööningule ära, tooksin sisse oma suured lilled, vaibad ja põrandalambi, mõned raamatud ja kõik. Aga ei, sääraseid asju võõrad ei või, aga liiga lähedased ei saa teha. Need on otsekui halvatud mälestuste ja asjaolude külge aheldatud. Kui läksime ometi võõras teeksingi mängeldes korda, puhuksin uue eluvaimu sisse. Aga süda ütleb, et tuleb olla õrn ja ettevaatlik. Siin mälestiste toas tuleb arvestada asjaoludega. Mälestised on haprad nagu hiina laternad. Ometi on täna tugevamad kui mu tahe. Jätkab Kristiina Ehin. Ma panen nüüd otsustava punkti kõigele sellele argisele, mis puudutab tolmu pühkimist, ükskõik, kas siis sinna langevad, langevad ilu, valu või rõõmupisarad. Ja vaikselt suund on selle osa juurde mudamaadluses, millest on arvatavasti kõige raskem rääkida. Teine algust siitsamast Aino suitsu päevikust tegelikult vaid vaid mõned päevad hiljem, pärast seda õnnetut päeva kus talle heideti ette, et sinul saab olema oma loss läksid suitsud August Mälgu sünnipäevale. See oli siis Rootsis 1950. aastal neljandal oktoobril ja veedeti mõnusalt aega ja söödi, joodi. Ja mingil hetkel tulid ka Underid, tulid Underi, Otson ja vanad sõbrad, oli huvitav rääkida, aga siis tuli veel üks üllatus. Saabus Gailit pikk ja laiade õlgadega. Kuid muidu väga endise Gailiti moodi. Pean konstateerima, et mul oli hea meel, kui teda nägin, kirjutab Aino suits. Otse, kui midagi endisest Eestist. Gailit tuli otsa Kunderi juurde suudlastele erilise soojusega kätt. Princess, kuidas sina elad, printsess? Case'ide õieti ei kuulnud ega näinudki ka mina püüdsin mõne korra midagi vahele torgata. Mõistsin, et olin Gailiti võõras ja õhk ei olnud solvunud. Marie silmad olid looritatud. Hetkeks tõusis läinud aegadest esile Siuru. Oli kena näha nende näoilmeid. Olin selle eest tänulik. Et kui natukene mõelda Sõõrulasele sünnile ja, ja selle laialiminekuni Gailiti kuulsast väljetenis sinises tualetis daam kus Gailit naeruvääristab nii Underi isikut kui ka tema loomingut nimetades seda mõttetuks ilutsemiseks ja edvistamiseks. Ja selline kriitika ühe sõbra poolt oli ilmselt Mariele väga valus. Ja enam ei peetud võimalikuks ühiselt osaleda selles Eesti võib-olla eesti kirjandusloo kõige senini kõige lennukamas rühmitusest. See kohtumine 30 aastat hiljem. Marie silmad olid looritatud. Mind huvitab väga, mis oli selle loorituse taga ja ma arvan, et paljud neist aimavad oli peetud üks poolik ja ebavõrdne ja eba väärikas mudamaadlus. 30 aastat tagasi oli tehtud seda kõigi ees ja ajakirja veergudel. Ja. Andestada, aga ilmselt mitte unustada. Eesti kultuuriloolisest arhiivist leidsin Gailiti kirju Elo Tuglas ele Friedebert Tuglase abikaasale ja nedelid kirjutatud Berliinist 1922. aastal ja nii huvitav oli vaadata, kuidas Elo Tuglas poole kallid pöördub, et Elo sind tead, plats ja ma lubasin, et ma kirjutan sulle ka Berliini platsi. Et vasta sina siis samaga, et ma ei jõua ära oodata, millal sa kirjutad mulle, mis teil seal Tartus sünnib, et sinu mees on igavene siga temast ma ei taha midagi kuulda. Aga temaga ma räägin ise ja räägib siis Kailite dublasele, et isi, toored anken ja Sergei Jessenini on ka siin Berliinis ja et neil on parasjagu tohutult suur armukadeduse hoog ja nad on lahku minemas ja Jessenini on, on lahku minnes varastanud isi, toora piimantid ja selline feministlik ja lennukas ikkagi Ameerikas yles kasvanud tantsijanna läheb siis politseisse. Aga kuidagimoodi on saanud Jessenini politsei enda nõusse ja politsei keerab ennast selle raevuka daami vastu ja lõppkokkuvõttes jäävad teemantid Essenile ja Dancan. Kuidas see nüüd oligi, peab maksma siis nagu lunaraha, et ta politseid niimoodi asjatult tülites. See ajalooline muda maadles, sai mulle eriti ilmseks, kui ma tellisin välja lihtinimeste kirja ja ma väga soovitan, et kui teil kunagi on mahti minna minna arhiivi ja, või kasvõi kohalikku muuseumi vaadata, milliseid kirjainimesed on toonud ja kirjutanud omavahel sellel emailide eelsel ajal. Ja sättisin ma Ella Juulise kirjavahetusele ja ma lausa imestan, niivõrd üksik asjaline tegelikult väga isiklik kirjavahetus oli sattunud arhiivi ja täpselt nagu me siin jutuajamist alustasime. No 80 protsenti sellest koosneb sellest, et kui linna tuled tooma sokid ja nõelu ära ja pane kella viie selle omnibussile ja küll ma siis tulen vastu ja pane mu krae ja pintsak ka ennem klopi välja, aga vaatidesse klopi vihmase päevaga. Et ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis on neil esimesed selliseid armastuskirjad, need kohtunud pühajärvel. Vastuse, mis kell ja siis pärast jälle tuleb uus kiri, et noh, et kusagil siis kuue ja 10 vahel. Et tead küll, kus, et jõuan paadiga sinna siin endale säästa tohutult süsteemid, siis sääsevad kokku need veel nagu küla ees ei olnud paar, ütleme nii. Aga tulid ajad, aega läks viis-kuus aastat ja juulis oli läinud Tartusse õppima, et masteri saanud üliõpilane Ta oli väga uhke. Heljo kirjutas talle kirja, et tema tahaks ka Tartu ülikooli astuda ja kas see poleks mitte võimalik. Aga juulis kogu aeg nagu summutas selle tahtmise juba eos maha, et kus nüüd sina, nyyd siis lihtsalt nagu tahad ka siis Tartusse õppima tulla. Kas ei tea, kui vähe siin naisi on ja kas ei tea, kui, kui nagu targad nemad on, et kas sa siis arvad, et sa suudad nendega sammu pidada ja ja vaikselt juba, Ella muutuski selliseks nendega kahtlevamaks. Ja siis oli ilmselt juulis kohanud kedagi võluvat daami Tartes järgnesid kirjad, mis oli kirjutatud punase pastakaga väga otsustavalt. Südaöösel nagu ta seletas, et saame jälle kokku seal pühajärvel, põletame kõik meie kirjad, et meie suhe on läbi. Ja kahjuks, et need ära ära siin üldse nagu enam unistadagi. Ja siis järgneb PS. Saadan sulle 20 taskurätikut. Mul jooksis iga päev kaks nädalat järjest ninast verd. Ole hea, pese puhtaks. Saada mulle tagasi jälle selle viiese omnibussiga, et siin on ka minu viis pesemata kraed kärgelda ära, et riigi ja pressi. Ja siis veel see, et jah, vabandust, et ma ei saa pesumajja viia, sest et ostsin just ülikonna 7000 marka. Mul ei ole pesumehe raha. Ja mina mõtlesin, et jummel küll, et see peab olema viimane kiri, et ükski endast lugupidav naine sellisele kirjale enam ei vasta ja ilmselt need sokid jäidki ja põletatud koos nende kirjadega või need verised taskurätikud. Aga kus sa sellega, ma ei tunne veel elu ja elumudamaadlust selliseid nagu käike, salakäike. Järgnes äärmiselt malbe, korraliku käekirjaga kirjutatud kiri, seemned peaaegu mitte mingit märki sellest sellest tohutust süüdistuste ja viha Rahest, mis tema kaelal ei saadetud vaid oli lihtsalt kett. Juulis sinu kiri tegi päris haiget kohe ära enam küll niimoodi kirjuta. Panin taskurätikuid viia selle bussile ja yhe krae tegin juurde ka, et võta ja kanna ja et näeme järgmisel pühapäeval, et siis on rahvamajas suur pidu. Tammsaaret loetakse. Vett ja oligi siis juba järgnesid peojärgset kirjad, mis olid juba päris vinks vonks. Aga mina, minu suguvõsast on ka üks selline näide, nimelt üks meie meie perekonnast maalt siis linna läinud üliõpilane oli saatnud oma emale maale ainult ühe sisulisi telegramm teid alati täpselt ühesugused, nii et isegi nyyd 50 aastat tagasi keeritakse neid peast. Kas te kujutate ette, millised mudelid? Vanem põlvkond noogutab? Telegramm oli täpselt ühesugune, seal ei olnud mitte kunagi punktide peale raha raisatud. Ema, häda raha. Šein. Ema häda raha, Rein. Miks tõeline mudamaadluse õpik, mis on vist igas kodus olemas tõde ja õigus, kui muud ei ole, siis on vähemalt esimene osa. Ja see ongi see, selle ala piibel. Ja ma lihtsalt kuulasin hiljuti uuesti tõe ja õiguse audio plaate. Ja mulle on väga meeldinud ja jälle ja jälle kaasa elada sellele natuke nagu juurte poolest ikkagi meie kõigi arhailist esivanemate loole mis on nii puhtalt rahvaluuleline kui ka ilukirjanduslik ühe korraga. Ja ma jäin mõtlema, et miks küll Tammsaare pani selle koha nimeks Vargamäe. Ma ei tea, kas see on juhuslik, miks Vargamäe? Mulle tundub, et et siin oleks nagu tõlgendusvõimalusi. Mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem ma mõtlesin, et et vargamäe sellepärast, et kõik elu üürikese õnnehetked oleks otsekui argiaskelduste tagant salaja näpatud Paarastit pihta pandud. Ja mida aeg edasi, seda tugevamaks saab minu jaoks kujund. Andres abiellub mariga, siis tema naerage lõõritab, laulab argiaskelduste juures. Mingi selline täheaine on temas olemas, mis sitkelt vastu ja, ja selle juures veel õitsitab oma õit kõrgel. Laulab see oli midagi nii senikuulmatut kui mari, oli alles tüdruk vargamäel teeni elast saunas. Aga kui need abielluvad, siis on ka üks laul, see, mis saab nagu marile saatuslikuks. Paljud juba teate, millest ma räägin. See on tegelikult minu meelest üks. Kui see nüüd on Tammsaare enda looming, siis on see nii verite rahva luulelik, uuem rahvalaul selle sõna otseses mõttes. Oi tõde rulla baasi, Andres kutsest pulmapõld, temal enam, Greta, kellega end Mõeta, seda laulaksid laulik lullu loomulikult Pearu tellimisel. Sauna Mari punas sukapaela riputas tema tuppa naela, tegi ilusa ja pikka nägu, mõni plika, agar Rang jalg Sauna, Jussi mängis marile vingerpussi, võttis naelast sukapaela tahtis panna taamal kaela. Mari ütles siis armas jussi, tahad mängi mul vingerpussi, võta hanerasva voki otsast lauda tagant leiad kuusemetsast. Hanerasv oli määrdeks hea Jusm, kallis seda tea, silmu sebib kinni hästi pane ka pael või risti-rästi uhkuureni jussi juure tirang jalga Dickenus kaenlady kuuseoksast siis vaene kõlkus, sest et mari vahet, Andres jõlkus. Paneme kohe viis juurde, eks ju. Te, kõik teate, kuidas edasi läheb. Aga et see laul, milles lulli tegi siis Marie Andrese pulmas. Et see oli see hetk, kus mari, millest edasi mari enam kunagi laulnud. Et see külarahva silmis häbiposti naelutamine laulu kaudu oli ikkagi võrdväärne kui mitte hullem sinises tualetis daami arvustisest, mille Gailit Underi kohta kirjutas, et see oli selline mudaga loopimine, millest võis puhtaks pesta, võib olla ainult üks veel vängem laul. Aga nii need elud lähevad ja nii need õied varisevad. Ja see kraavide kaevamise suure sopaloopimine sealt ühelt poolt ja teiselt poolt kraavi ja ma mõtlen, et miks see on eestlastele ja noh, kus iganes ka mujal maailmas ikkagi niivõrd palju tähelepanu äratanud, et see on lihtsalt, et niivõrd eluline mudamaadluse portreteering. Kui ma ennem mainisin, et mudamaadlust on vist ikkagi tervislik võtta või ütleme nii, et vähemalt teoreetiliselt ma manitseda loengut ette valmistades tean et mudamaadest elulist argipäeva mudamaadlust väga tervislik, võttes spordina siis tänase folgi avapäeva öösel ma arvan, et et võiks julgesti lisada ka, et seda on tervislik vete sportmänguna. Kuigi kõikidest teistest spordialadest eristab meie argipäeva mudamaadlust ikkagi see, et väga tihti käivadki panused elu ja surma peale. Et inimeste, kes võitles, on lihtsalt nii karm teema. Ja, ja sellisel juhul on selle kõige sportmänguna võtmine muidugi kõrgem pilotaaž. Kuid tagasi Betti Alveri luuletuse juurde kuulutan, miks algav päev on argipäev, see nimeks Ma kuulutan sekundid kõik imeks täis ilu ehmatest ka täna hommikul. Et sellele orgi mudale vastukaaluks ongi väga keeruline selle imeilu silmaspidamine. Igapäevaselt võiks öelda, et Betti Alver on sõnastanud neile kõigile vaimse harjutuse. Ja ma arvan, et ta on silmas pidanud just nimelt muda maadlejaid. Hiljuti jäi mulle Facebookis silma Mehhiko kunstniku Frida kahlo öeldud lause see külas nii. Võtta selline mees, kes vaataks sind kui ime. Ja see oli küll selline lause, et ma lugesin seda kolm korda ja mõtlesin, et poolest keset sellist argist elu järgmine vaimne harietis ongi see, kuidas vaadete, teist elu ja iseennast kõige kiuste, kui imet. Ja see on küll kogu selles muda, maadles porises virvarris yks selge ja terendab siht. Kirjanik Kristiina Ehin kõneles teemal muda maadlusest. Loeng on sarjast Eesti mõttemaastikud muusikamartsooplaadilt. Kulg. Raadio ööülikool tähendab koostöö eest Viljandi pärimusmuusika festivali ja riigikantseleid. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.