Koole. Ülikoolis kõneleb filosoofiaprofessor Tõnu Viik teemal Eesti kultuuri mõiste. Me oleme väga harjunud sõnaühendiga eesti kultuur. Me oleme harjunud uskuma, et see on midagi tähtsat ja kui juba nii tähtis, siis ka kindla peale olemasolevat. Põhiseaduse mõttes on ju eesti keel ja kultuur Eesti riigi eksistentsi eesmärk. Ja kõik kohad, tundub, on Eestimaal eesti kultuuri täis. Inimesed räägivad eesti keelt, lauldakse eesti laule, tantsitakse eesti tantse, ilmuvad eesti kirjanike teoseid. Aga mida see sõnaühend ikkagi täpselt tähendab, see Eesti kultuur? On huvitav, et kuigi selle termini Sulle tundub meile iseenesest mõistetav ja võib-olla liigagi lihtne, et selle järele küsida ei ole tegelikult Eesti kultuuri mõistet sugugi lihtne defineerida. Paljud on proovinud ning pole rahuldavale tulemuseni jõudnud. Kusjuures see pole ainult teoreetiline, vaid ka poliitiline probleem. Mitmed meie riigi alusdokumendid üritavad eesti kultuuri mõistet kuidagi paika panna. Eesti kultuuri määratlevad meil riiklikul tasandil eelkõige niisugused paberid nagu Kultuuriministeeriumi arengukava kultuuripoliitika põhialused ja riiklik strateegia säästev Eesti. Kuid kui neid lugeda, siis tulemus on üsna kasin selles osas, mis puudutab nüüd ühte selget ja arusaadavat definitsiooni selles osas, et mis asi see eesti kultuur ikkagi on? Järelikult meil ei ole ka riigi juhtimise tasandil selgelt aru saama sellest mida me peaksime siis ikkagi täpsemalt tegema, et niisugune asi nagu eesti kultuur säiliks õitseks, kui me isegi ei oska öelda, mis on. Järgnevas ma proovingi teile täna siin selgitada, miks mõiste eesti kultuur ennast nii raskelt määrata Ta laseb. Või õigemini, miks te seda ei lase, miks ta meil käest libiseb? Avalikus keelekasutuses on selle väljendi tähenduse väli mõnikord üsna kitsas ja teinekord hästi lai. Kitsas mõistes puudutab kultuur kultuuriministeeriumi haldusalas olevaid küsimusi ning meelelahutustööstuse produkte ja mõistagi nende mõlemaga seotud inimesi. Lai tähenduse väli puudutab neid kontekste, millega seoses mainitakse kultuuri ka põhiseaduse preambulas, kus sätestatakse meie riigi eksisteerimise eesmärgina. Lisaks sellele puudutab lai tähendus Väliga kõiki neid kontekste, kus me räägime eesti rahvuskultuurist kui kohalikust argielust, mida iseloomustab siis teatud eestilikus elamine eesti moodi, Eesti eluviis. Seetne tavakõnes, jaotame või räägime eesti kultuurist niisuguses kahes mõttes pole üllatav, sest sest juba sõnal kultuur endal on kaks põhilist erinevat tähendust. Ühest traditsioonist lähtudes tähendab see sõna professionaalse kunstiloomeprodukte kultuur, on siis kunstiteosed kirjandus, kujutav kunst, muusika ja nii edasi. Ja ühest teisest traditsioonist lähtudes on kultuur ühe inimgrupi eluviis, see on tavaliselt öeldakse kultuuriantropoloogiline määratlus. Selle määratluse järgi kuulub kultuuri alla igasugune asjade tegemise viis, mis eristab siis ühe inimgrupikäitumise olemise elamise viisi teistest ja rääkida võib siis söömise ja peldikukultuurist, poliitilisest kultuurist, teaduskultuurist, tarbimiskultuurist ja nii edasi. Eesti kultuuri määratlemise teebki raskeks see, et nii ühte kui teist kultuuri mõistet on raske rahvuslikult piiritleda. Seda, et kunstiloomingut ja kunstiteoseid on raske rahvuslikult määratleda, on palju räägitud. Siin kerkivad üles näiteks sellised küsimused. Kas Eesti kultuuri hulka tuleks arvata eestikeelne looming? Sel juhul jääb lahtiseks, mida teha visuaalkunsti puhul. Kas see tuleks arvata etnilise eestlase looming või Eesti riigi territooriumil loodud looming. Kas sel juhul Andrei Ivanovi teosed on osa Eesti kultuurist või mitte? Ja millise kriteeriumi järgi kuuluvad eesti kultuuri juurde Arvo Pärdi Saksamaal loodud Euroopa keskaegset kõla? Keelt kasutavad heliteosed. Ja ka sisuliselt on päris raske leida mingisugune ühistunnus või või omadus kõikidele, kes siis eesti keeles Eesti riigi territooriumil või etniliste eestlaste poolt loodud teostele. See on küsimus sellest, kas on võimalik näha mingitki eestilikku ühisosa või sarnasust erinevate kunstiteose vahel. No võtame siia ritta näiteks Pärdi Aadama itku Kivirähu mees, kes teadis ussisõnu ja Peeter Mudisti seisev tütarlaps. Kas neis kolmes on midagi ühiselt eestiliku, mis määratleks nad just nimelt eesti kultuuri osistena. Ja vähemalt sama raske määratleda rahvuslikult kultuuri kui ühe inimgrupi eluviisi. Ja kui küsida täpsemalt, mida siis peab ikkagi silmas põhiseaduslik eesti kultuuri säilitamise ideaal, mida tuleb säilitada lisaks keelele. Kas Eestis valmistatud tarbeesemeid ja kunstiteoseid Eesti jaoks siis tähenduslikke vanu asju, mida hakatakse hoidma Eesti Rahva Muuseumis. Aga võib-olla tuleks lisaks esemetele säilitada ka eestlaste rahvuslikku identiteeti. Ja kui nii, siis kuidas seda teha? Või siis tuleks meil säilitada hoopis etnilist kogukonda ja hoida alal eesti keele võimalikult laialdane kasutus. Kui aga nii, siis huvitav, milline poliitika valdkond küll sellise tegevuse eest vastutaks. Eesti teaduspoliitikud näiteks on hoopis teised eesmärgid, nimelt ülikoolide rahvusvahelistumine ja üleminek inglisekeelsele teadusloomele. Jaan Undusk kasutas hiljuti ühte huvitavat viis eesti kultuurist rääkimiseks selle sõna laiemas tähenduses oma oma artiklis elementaarne eesti tasus vaatlema, mida võiks tähendada sõna eesti sellistes kontekstides, kus me räägime Eestist kaugemas tulevikus näiteks aastal 2032? Jaa, ta arutleb seal nii, et kui Eesti siis veel alles on ja me eeldame, et on siis vaata, mis oleks selle allesjäämine, tuse miinimumtingimused ehk siis eesti tüvi kuvand, ilma milleta enam eestist mõtelda ei saaks. Ning Unduski loetleb nüüd järgmisel siis esiteks territoriaalne terviklikkus, teiseks, riiklik iseseisvus. Kolmandaks riiklik eestikeelsus, neljandaks kodanikkond, kes tunnustab kolme eelmist punkti ja on valmis nende eest seisma. Siis ta täpsustab, aga selle kodakondliku kuuluvustundele või millegi, mis meilegi siin huvi pakub, Eesti kodanikkonna kirjutab, undusk peaksid moodustama inimesed kes tahaksid elada nii, nagu Eestis elatakse. Unduski ise sõnastab selle läbi negatiivid, ta ütleb. Pole probleem, et Eestis on liiga palju etnilisi venelasi, vaid see, et Eestis on liiga palju inimesi, kes tahaksid elada nõnda, nagu nad elaksid Vene riigis. Ja teisalt on probleemiks, ütleme et meil on inimesi, kes soovivad Eesti riigis elada nõnda, nagu nad elaksid Ameerika Ühendriikides. Ja lisab veel, et kui keegi tahab elada nii, nagu elatakse Šveitsis või rootsis siis peaksidki need inimesed sinna kolima. Millest järeldub, et Eestis võiksid elada need, kes tahavad elada nii, nagu elatakse Eestis. Mõtleme korraks, mis määratlus või selline on. Ühelt poolt on selge, et tegemist on antropoloogilisi arusaamaga kultuurist kui eluviisist kuid mis on selle täpsem sisu. Mille poolest erineb Eesti eluviis no näiteks Läti või Soome või Vene või Ameerika või Šveitsi eluviisist? Võime küsida ka nii, mille järele siis täpselt tunneb Undus kiha, kui ta ütleb, et et poeetiliselt, et elu saab enne otsa, kui iha eesti järele. Mis on täpsemalt nii iha objekt, kui me ihalema Eestit ja tahame elada nii, nagu Eestis elatakse? Poliitiliselt institutsionaalselt on sõna, mida me tahame suhteliselt lihtne määratleda. Me tahame ülaltoodud kuvandit selle neljas punktis, territoriaalne terviklikkus, iseseisvuseestikeelsuse kodanikkond. Aga miks me tahame neid nelja punkti, sest me tahame saada elada nii, nagu Eestis elatakse ja 20 küsima, milles seisneb Eestis elatava Eluviisi eestilikus? Kogu põhjuste ahel jälle kokku, sest see eestilikkuse tuum mis on Eesti riiki teostada sooviva poliitilise tahte lähtekohaks, jääb selle mõtte ahelases määratlematuks. Seepärast vist tundubki ahvatlev minna eesti kultuuri määratlemisel 200 aastat tagasi ja kasutada tolleaegsete kultuuriteooriate vahendeid. Selle mõistmiseks. Rahvuskultuuri võib määratleda kui vaimu ning et rahva vaim kuulus folkas kaist. Rahva vaimu on võimalik määratleda läbi selle tuuma erinevatel rahvuslikel vaimudele, need kirjutasid on erinev kultuuri tuum. Ning selle tuuma moodustavad siis vastava kultuurikogukonna aluspõhimõtted. See on nende ideede maailma see osa, mis on aluseks või lähtekohaks kõikidele järgmistele ideedele. Ja millele omakorda tugineb selle ühiskonna institutsionaalne ülesehitusseadused ja kõik muu. Lihtsustades, võib öelda, et vaimutuuma moodustavad põhiväärtused. Näiteks arvab heegel, et kaasaegse lääne kultuuri heegeli kaasaegse lääne kultuuri põhiväärtuseks on indiviidi vabadus. Keskajal kirjutab heegel, on kultuuri tuumaks Lääne-Euroopas jumal ning kõik kõik järgmine, kogu seadusandlus, riikide ülesehitus ja nii edasi lähtus sellest. Kui me nüüd tahaksime määratleda analoogselt Eesti Rahvuskultuuri siis mis moodustaks selle tuuma? Mis on Eesti ühiskonnas sellel kohal, kus keskaegses lääne ühiskonnas oli jumal. Ja kaasaegses Lääne ühiskonnas on ja on juba mõnda aega olnud indiviidi vabadus? No vot, kui me niisuguse idee leiaks sisse määratlekski Eesti Eluviisi eestilikkuse ja ka Unduski eesti ihaobjekti seda mõistagi juhul, kui me tahame kasutada neid klassikalise rahvuskultuuriteooria vahendeid. Ja üsna sageli me seda teeme. Üks Eestiski üsna levinud vulgaarne variant selle teoreetilise mudeli kasutamisest on järgmine. Eesti kultuuri tuuma väidetakse moodustab rahvuslik versioon meie ajaloost millesse uskumine koondabki meid kokku eristab teistest ja mobiliseerib võistluseks ja võitluseks oma identiteedi säilitamise eest. Olla eesti kultuuri kandja, tähendab siis uskuda teatud ajaloolist jutustust meie enda kohta ning olla sellest samast jutustusest inspireeritud võitluseks selle jutustuse edasilevimise eest eesmärgiga säilitada igaveseks ajaks seda müüti, seda jutustust uskuv kogukond. Kõlab imelikult, kas pole justkui mingi müüt või jutustus? Eksisteeriks selle enda pärast. Ja tõepoolest, kui me määratleme Eesti kultuuri rahvuskultuuripoliitilise mõiste kaudu, nii nagu seda arendasid heegele Herder siis me avame ukse igat sorti kriitikale. Tänapäeva humanitaarteadustes levinud konstruktivistlike teooriate järgi on kultuuri määratlemine läbi rahvuskultuuripoliitilise mõiste ideoloogiline lõks. Seda seetõttu, et rahvuskultuuris näevad paljud tunnustatud autorid kollektiivse tähenduseloome, emaginaarsed produkti ja ideoloogilist tühje tähistanud. Samal ajal aga tahaksime meie oma rahvusriigis Eesti kultuuri mõistet tähenduslikult kasutada. Nii ongi tekkinud Eestis veelahe nende vahel, kes jätkavad siis eesti kultuuri mõiste kasutamist 18. ja 19. sajandil välja kujunenud teooriate abil. Ja nende vahel, kes on kuulutanud selle mõiste ideoloogiliseks või neto poeetiliseks fantaasiaks. Aga vaatame täpsemalt, kuidas konstruktivistlik kriitika eesti kultuuri mõistele rakendub. Tuleme siin korraks Unduski näite juurde tagasi, kui ta ütles, et elu saab enne otsa kui iha Eesti järele kusjuures Eesti on siin siis määratletud kui elu elada tahtmine eestlaste moodi. Eestlased ongi järelikult need, kes tahavad elada nii, nagu Eestis elatakse. Miks nad seda tahavad? Sest nad on need, kes nad on. On jällegi need, kes tahavad elada nii, nagu Eestis elatakse. Aga pangem tähele, kuidas selles seoses eestlased on määratletud mitte selle järgi, mis nad on vaid selle järgi, mida nad tahavad. Eestilikus või eestlaslikus on määratletud ühise tahte kaudu millest saavad kokku nii russo, Volonteeseneral kui ka Nietzsche, Villed, Su maht. See on tahe, mis põhineb usul, et see tahe on üldine. See tähendab tahtmisel, et ka kõik teised seda tahaksid. Asi pole mitte niivõrd selles, et ma ise kõigepealt midagi tahan. Mul on oma privaatne ihaobjekt ning siis leian teised inimesed, kelle ihaobjekt on samasugune. Niisugust tahtest eraldivõetavat objekti siin ei olegi, sest ma ei oska sisuliselt määratleda, mis on elu eesti moodi või ei pea seda vajalikuks. Kuid mida ma tahan, on see, et me kõik koos seda tahaksime. Täpsemalt ma tahan, et kõik teised tahaksid seda, mida ma ilma nendeta üksi ei oska tahta, kuid mida ma koos nendega tahaksin ja saaksin tahta. Sisuliselt tahan ma teiste tahtmist, ma tahan, et me kõik koos tahaksime seda, mida ma tahaksin tahta. Järelikult ei ole tahte sisuks mitte iha objekt, vaid ihalemine ise mis teostubki ainult seeläbi, et ka kõik teised seda ihalemist ise ihalevad. Sisuliselt ei ütle undusk seda mida tähendab elu eesti moodi. Küll aga ütleb ta seda, ta tahab elada kohas, kus kõik seda tahaksid. Ta tahab elada nende keskel, kes tahavad Eestit. Eestlased ongi kõik need kokku, kes tahavad elada nii, nagu Eestis elatakse. Kes seda ei taha, võivad küll rääkida eesti keelt ei paista välja nagu meie, kuid tegelikult nad ei ole seda, sest neil puudub vastav viha objekt. Sellised võiksid elada kusagil mujal. Järelikult meid, eestlasi eristab kõigist teistest see, mida me tahame, kusjuures me tahame seda sellepärast, et need oleme meie. Sisuliselt me ju tahame lihtsalt meid ennast ning arvame ekslikult, et me tahame meid sellepärast, et meid miski peale selle tahtmise ühendab. Seega veel täpsemalt öeldes Meidi ühendage midagi peale selle tohutu tahtmised midagi ühendaks. See on ühe kogukonna tahe uskuda, et nad on kogukond, kusjuures ainult sellel usulise kogukond põhinebki kõlab kahtlaselt, kas pole. Ja seda mitte ilma põhjuseta. Selge see, et riigimehed naeravad selle loogika puhul kõige viimasena, sest neile jagatakse kätte kaardipakk, mis koosneb ainult Jokkeritest. Teisisõnu, nad saavad absoluutse usalduskrediidi, sest eesti poliitik täidab ühe oma kõige olulisema eesmärgi juba ainult sellega, et on olemas ta korda, saad ühte või teist head või halba tarka või rumalat, kuid tema põhiväärtus seisneb selles, et ta kehastab seda, et Eesti riik on olemas. Ning kuna Eesti riik on kodanike iha objekt, siis kehastab poliitik juba oma olemasoluga selle unistuse täitumist. Ta ongi meie ühise soovi sümboolne reinkarnatsioon. Tersti terminites võib öelda, et poliitiku suhe meie iha objektiga on ikooniline poliitik mitte sümboliseerima unistuste täitumist vaid kehastab seda nii nagu Jeesus Kristus kehastab jumala sõna. Seega rahvusriigi poliitikute mandaadi mõistmiseks peame rakendama üsna erilist poliitontoloogiat. Nad mitte ei esindajaga vahenda, vaid on see, mida kodanikud soovivad. Nad on rahvas, mis on saanud riigiks. Olla Eesti poliitika on olla rahvusliku iha rehinkarnaat ning sellele olemisele nõuavadki mõned poliitikud austust ja sellepärast tundubki paljudele, et poliitikute kritiseerimine on pühaduse rüvetamine. Ma isegi ütlen, et neil on õigus, neil on õigus, juhul kui me mõtleme eesti kultuurist vastavalt ülaltoodud rahvuskultuuriloogikale. Seega üks käibel olev viis eesti kultuurist mõtlemiseks tõepoolest väärtusetustab seda mõistet ning konstruktivistlik kriitika saab õigustatuks. Kes tahab sellele kriitikale vastu vaielda, peab suutma vastata küsimusele. Mida me täpsemalt siis ikkagi tahame, kui me tahame elada nii, nagu Eestis elatakse lisaks sellele, et me tahame elada Eesti riigis kui selle tahtmise sisu kuidagi riigi tahtmisest eraldu siis oleme me tõepoolest ideoloogilises lõksus ning Eesti kultuur on tõepoolest ideoloogiline, tühi tähistaja. Probleemiks ja takistuseks eesti kultuuri mõistmisel on minu arvates just nimelt see, et me ei oska eesti kultuurist mõtelda teisiti kui poliitilise tahte lähtekohast. Just eesti kultuuri sidumine kaitsetahtega või siis laiemalt eesti kultuuripidamine meid ühendavaks ja mobiliseerivaks jõuks. Ja sellest mõtlemine rahvuskultuuri mõiste abil lahustabki eesti kultuuri tähenduse, nii et konstruktivistlik kriitika muutub õigustatuks. Aga kuidas siis teisiti eesti kultuurist mõelda? On olemas ju ka müto poeetiline eesti kultuuri käsitlemise võimalus. Mõelgem sellistele nimedele nagu Lennart Meri, Jaan Kaplinski, Hasso Krull, Valdur Mikita. Nemad kõik annavad sellele isa objektile, mida Undustaga otsis mütoloogilised ja ajalooliselt kõlavaid määratlusi. Näiteks Hasso Krulli sõnul on meie vanarahva tarkuse keskmes vana laul mida meie rahvaluuleteaduses regilauluks kutsutakse. Tähelepanu, väärne on sellel lauluvorm, selle lauluvorm on teatud harmoonias maailma enesevormiga. Laulu lausumine toob meid justkui maailma loomise lähtepunkti juurde tagasi, sest juba lauluvormis endas on sees, loomise nägi, ütleb Krull. Ja nii nagu iga laulmine on alati tagasitulek mäletatu juurde selle vallandamine, sest me oleme enne selle laulu pähe õppinud. Nii on ka kosmoseloomine samaaegselt uuesti alustamine eelmise maailmakorra taasloomine. Krull ütleb, et laul kogub maailmakeskme kokku aegade algusest ennemuistsest ajast ühendades meid ühtlasi kõikide esivanematega, kes on samamoodi laulnud. Kui aga nii, siis pole imestada, et lauliku hääl lauliku hääl pole mitte tema isiklik, vaid nagu Hasso ütleb, ürgse loomisväe vastupandamatu hääl. Aga vähe sellest tänu oma kosmoloogilisele mõõtmele kattub lugulaulu rütm maailma loomise rütmiga ning mõnu tähistabki, seda suure loomise rütmiga kaasaminekut sünkroniseerimismaailma loomise ja lugulaulu esitamise vahel. Kui sünkroonia saavutatakse siis, kui asjad sujuvad. Kõik, mida tehakse mõnuga, sujub võrratult kergemini ega nõua liigseid pingutustest, nagu Hasso Krull ütleb. Loomise vägi on mõnupoolel. Ning mõnuseksuaalne konnotatsioon kinnitab tema arusaama veelgi, sest sigitamine on ju samuti loomine ja nõuab olemise ürgse alguse tagasitoomist. Lausumise mõnu on järelikult see, mis seob inimtegevuse produkti oma algkuju. Kosmilise arheotüübige. Ma nimetaksin seda, mida Krull teeb müto poliitiliseks mõtlemiseks sest inimese argiselt tegevused seotakse siin teatavate kosmiliste orhideetüüpidega ning antakse neile selle kaudu üks üsna eriline tähenduslik lisamõõde. Võib öelda, et inimesed tegevust rikastatakse uute tähendustega, mille tagajärjel see muutub mõttekamaks targemaks isegi koos kõlaliseks, looduse ja ajalooga ning ka mõnusaks ja nauditavaks. See on mõnu, mida poststruktoralistlikus kirjanduses kutsutakse ideoloogiliseks naudinguks. Oluline on märgata, et see mõnu tekib teatavaid tähenduse loomelise lisaväärtuse abil. No näiteks rahvuslikkusest rääkides näiteks võin ma ju olla lihtsalt tubli õpetaja ja tunda rõõmu oma tööst. Aga kui mulle tundub, et koos sellega maga, edendan oma rahvast, aitan kaas oma rahvuse ülesehitamisele, panustan sellelt tulevikku. Siis omandab mu tegevus veel ühe naudingu allika, mida seal ilma osaluseta rahvuslikus projektis ju ei oleks. Muuseas, sellele naudingu loogikale rõhuvadki need, kes ütlevad, et patriotism ei ole häbiasi ning seda tuleks ühiskonnas kultiveerida. Samamoodi ma võin ju Krulli näite juurde tagasi tulles, ma võin ju lihtsalt juttu vesta, aga kui mulle tundub, et seda juttu vestes on loomise mägi minu poolel ja ma räägin nii, et see lausumine sisaldab endas loomise väge ja koondab kokku maailmakeskne aegade algusest siis on sellel samal jutul teatav tähenduslik lisaväärtus, mis on oluliselt oluliselt nauditavamaks, teeb. Hasso Krull ongi tänuväärselt võtnud endale niisuguse eesti kultuuri, trikisteri või laulu vägeva rulli, kes annab rahvale lõpuks ometi kontseptuaalse vahendi, et kujutada ja sõnastada see iha objekt, mida Undust taga otsib. Eestlased ongi need, kes oma asju ajades oskavad olla ja lausuda nii, et lausutu saab osaks nende esivanemate vanast laulust mis seob rahva üheks maailma tervikuks ja mille rütmiliselt kordused pakuvad mõnu ja tähistavad esiisade loomisväest osasaamist. Pole vähe, kas pole. Vähe sellest, siis sujub ka asjaajamine hästi ning kõike seda tunud teatavale siis tähendusliku lisaväärtusele, millele me rahvuslikku projekti raames oma elule anname. Sarnast eesmärki vähendada ka Valdur Mikita, kes kirjutab lingvistilises metsas, et regilaulude lähe peitub meie esivanemate maailmatajus, mis olevat sünesteetiline ehk mitmik. Tajuline sama omadus iseloomustab ka Mikita enda teadvust, kes ka ise on sellest, et tänu millele ta suudabki ürgse ugriliku jõu sõnadesse panna. Ühesõnaga väljendub see jõud, sõnas mets. Mets on koht, kus kõikide olendite meeled virguvad. Sellepärast mets mõtlemise paiku ning see virgumise viisi olek iseloomustab muistset Eestimaailmataju kultuuri mida veel praegugi väidab Mikita hoiab alles nii eesti keel. Meie keeles peitub siis juurdepääs ürg-sele, maagilisele, teadvusele, niisugust multiidentiteeti võimaldaval arhailisele mõtteviisile, millel põhinebki eesti kultuuri varjatud eripära. Ja eestlased, ütleb Mikita, on selle teadvuse erilise omaduse tõttu metsaveere rahvas. Sellise müto poeetilise identiteediloomeprobleemid on just ilmsed. Esiteks ta on intellektralistlike elitaarne ja teiseks, kõik need väited ei ole käsitletavad nende tõerežiimide vahendusel, mida me tänapäeval teaduslikeks kutsume ning mis vist ainsana omavad mingitki privileegi üldaktsepteeritud ideoloogiliste ja poliitiliste tõerežiimide kõrval. Ma tahan öelda seda, et ei ole mingit võimalust kontrollida, ümber lükata või kinnitada, kes mingis lausumises on ürgne kosmiline vägi sees või mitte. Mõistagi ei järeldu sellest, et müto poeetiliselt tähenduse loomel väärtust puuduks. See seisneb just nimelt võimaluses elu rikastada ja naudinguid lisaväärtusi luua. Suur hulk tähendusi, millega me elame ja mille valguses me maailma näeme, mütopoietilised kõige argisemad, võtame näiteks valgustäpid öises taevas. Need võivad eri kultuuride esindajatel olla esiisade hinged. Jumala silmad. Või siis nagu meie neid näeme, kauged päikese-sarnased hõõguvad taevakehad mille nimelt inimesed neid valgustäppe näevad, ei sõltu ju millestki muust kui sellest, millena need inimesed arvavad kõiki teisi. Neid asju tajuvad. Kui ikka jumala mõistet kultuuris käibel ei ole, siis ma need valgus Teppides jumala silmi näha. Isa. Fenomenoloogia nimetatakse seda nähtust olemise intersubjektiivseks konstrueerimiseks. Ja see tähendab seda, et kõigel, mida ma oma tajuväljal helistan, kas siis mõisteliselt või mitte, on teatav intersubjektiivne horisont. Lihtsamalt öeldes, omadus, mis iseloomustab seda, kas see, mida ma tajun, tundub mulle veel tajutuna ka teiste poolt ning millena. Et otsustada, kas valgustäpid öises taevas on esiisade hinged või kauged helendavad taevakehad, ei piisa nende tähelepanelikkust vaatlemisest. Ja, ja kui tähelepanelikult me nüüd enamasti ikka vaatleme tegelikult ju veel enne, kui me asume neid vaatlema, me juba teame kasvõi selleks, et asuda neid vaatlema. Me juba teame, mida nad tähendavad ja me teame seda sellepärast, et kõik teised teavad sedasama. Selles mõttes ongi kõik asjad intersubjektiivselt konstrueeritud. Me jagame teistega ühte ja sama mõistetavalt kujundit nende asjade mõistmise vahendina. Teisisõnu, me konstrueerime reaalsuse tähenduse loomeliste vahenditega, mis on meil ühised või kollektiivsed. Mikita ja Krulli ettepanekud jäävad intellektualismideks, sest sest nad saavad väga hästi aru, et enamus inimesi metsas käimist või, või regilaulu laulmist sellisena ei näe, nagu nemad seda kirjeldavad. Kui enamus eestlasi need konstruktsioonid omaks võtaksid, alles siis saavutaksid need mõtted eesti kultuuri määratlema staatuse. Aga seni on nad ikkagi ainult intellektuaalne üleskutse. Midagi, mis võiks, saaks või sobiks olema Eesti kultuuri eripära, aga mis seda seni siiski ei ole, sest neil konstruktsioonidel puudub selline intersubjektiivne horisont, mis nad tegelikuna tajutavaks teeks. Ja olemegi nokk kinni, saba lahti. Mõtlemine eesti kultuurist kui poliitilise tahte lähtekohast rajadeski kõike tahtele just nimelt kollektiivsele tahtele, Viismite autoloogiasse ja eesti kultuuri mõiste väärtusetustumiseni. Aga intellektuaalselt tugevamad variandid tundub, kukuvad ära poliitilise tahte puudumise tõttu. Kuidas siis tuleks eesti kultuurist ikkagi mõelda? Ühelt poolt peab see mõtlemine sisaldama seletust Eesti asja kui millegi tegeliku kohta meil, mitte ma pelgaks fantaasiaks. Ja teiselt poolt ei tohi olla ideoloogiliselt autoloogiline, vaid tal peab olema mingi positiivselt määratletav sisu peale rahvusriigi tahtmise. Aga kui me võtaksimegi eesti kultuurikuhi tähenduseloome mehhanismi või vahendit mitte kui selle ühte või teist produkti semiootika sõnavara abil võiks siis selle sõnastada järgmiselt. Eesti kultuur olekski võib-olla teatav hulk sekundaarse modelleerivaid süsteeme mitte aga hulk nendes süsteemides formuleeritud keelelisi objekte. Seega me räägiksime siin tähenduseloomevahenditest kui niisugustest, mitte nende vahendite abil loodud tähendustest või tähenduslikest produktidest. Kui me oleme seni eesti kultuuri säilitamisest rääkinud kogu aeg, mõeldes, et mis asju me teame, siis alles hoidma, Need, on need siis tarbeesemed või on need kõrgkultuuriesemed või ees tekib raskusi, nagu selliste küsimustega, et kuidas huvid alles, identiteeti, midagi siis võib-olla ma peaks selle ülesande juures hoopis mõtlema sellele milline peaks olema meie hool nende toimivate tähenduseloomevahendite suhtes. Nii et me kogu aeg võimaldaks luua nii, et me kogu aeg suudaksime luua ja taasluua nii eesti identiteeti kui ka seda kritiseerivad teooriaid, kui ka nüüd nendest kriitilistest teooriatest, informeeritud järgmise identiteediteooriaid ja nii edasi, et äkki me oleme valel teel, kui me mõtleme eesti kultuuri säilitamisest kui tähendusega asjade alleshoidmisest või nende väärtustamisest. Mul ei ole siin teist sõna kui praegu, kui need tähenduseloomestruktuurid, tähenduseloomevahendid, aga äkki me peaksime vaatama hoopis selles suunas, mis võimaldab ühesõnaga sisuliselt küsima küsimusi, mis võimaldab selle, et tekivad mingisugused eestilikud tähendused, loobuma küsimast ja mõtlemast selle kohta, kas nendel kõikidel meie poolt loodud tähendustel on mingisugune sisuline ühisosa või, või dimensioon vaid vaatama seda, mis võimaldaks just nimelt nende tähenduste paljusust, mis on selle taga. Ja millised arengud võiksid pidurdada seda, et me tahaksime. Noh, ma tahaksin eesti keeles neid tähendusi luua. See ei ole olnud väga-väga ammu, kui kui lapsevanemad Eestis mõtlesid oma targemate laste peale, nii et neile tuleb anda saksakeelne haridus selleks, et nad ei jääks jänni oma oma võimete arendamisega nüüd mitte ainult karjääri mõttes vaid, vaid ka siin, kus vanematele tundus, et kui sellel lapsel on midagi midagi rohkem elus väljendada, ta on just nimelt valmis looma teatavaid tähenduslikke lisaväärtusi siis oleks mõttetu anda selle lapse kätte niivõrd piiratud vahel nagu see on eesti keel. Ühesõnaga, kui me hakkame mõtlema eesti keelest kui mingisugusest olmekeelest, näiteks erinevalt teaduskeelest, mis me arvame, et peab olema inglisekeelne ja poliitikakeel, mis läheb ka veel võib-olla mingi järgmise keele peale üle, vot siis tekib oht nende tähenduseloomevahendite piiramise piiramise osas. Miks me üldse valima ühe keele või teise, miks me valime mingisuguse tähenduseloomevahendi, sest meile tundub, et selle vahendusel selle abil saab tähenduslikult olla. Niipea kui mulle tundub, et mingisuguse keele vahendusel ei saa tähenduslikult olla, ei saa väljendada seda, mida ma tahan, siis ma ei vali ei väljenda oma tundeid matemaatika keeles, sellepärast et meile tundub, et see keel ei võimalda seda või, või et seal käiks väga kohmakalt või teised keeled teevad seda palju paremini. Vot kohe, kui, kui eesti keelega juhtub nii, et ma ei tahagi enam ütleme, ma lähen kirjandusse, siis järelikult ma nagu selle keelega enam tegele, lähen teadusest, siis ma enam selle keelega ei tegele, sest ta on nii maha jäänud. Nii, nii selle diskussiooni tasemel, mis selles keeles toimub, kui ka võime osas teeni eristusi teha, mis mõtlemise juures ikka olemuslikud on. Kohe, kui mulle niimoodi tundub, et see keel enam selliseid asju ei võimalda, siis ma panin ühe teise keele. Järelikult keel peab tunduma mulle avaranna nagu terve maailm. Ma ei valija kunagi tähenduseloomevahendit, mille, mille tulemused oleksid ette kuidagi piiratud või ette teistest kehvemad. Me peame just nimelt eesti kultuuri kui tähenduseloomevahendeid hoidma siiski maailma tasandil. Neil ei ole teist valikut, eesti keeles peab saama teha kõike, mida maailmas saab teha. Kui sa viitasid siin nendele 18. ja 19. sajandi suurtele teoreetikutele, kes nagu kultuurist püüdnud mõtelda siis sa mainisid ka seda, et, et nad on rääkinud sellest, et see riigi lõppeesmärk peaks olema siis oma kodanike vabadus ja vabadus, on see sõna, mis kuidagi kroonib neid filosoofiaid. Nüüd tundub, et kõik see, mida sa siin kritiseerisid, siis kuidagi tegelikult alati seda vabadust ennast kuidagi hõivab või hõlmab, et me hakkame mõtlema, et see laulmine on vot see, mille kaudu ma kuidagi võin elada, oma identiteeti väljendada ja võin selle asetada nagu selle vabaduse kohale öelda, vot see ongi see vabadus. Aga mulle tundub, et filosoofid nagu püüavad seda vabaduse ruumi alati mees kuidagi lahti hoida, seda viimset sõna selle kohta mitte öelda. Aga ma ikkagi küsiksin sinu käest, et mis ideaal sellisel juhul võiks olla, et milles üks selline vabadus peaks seisnema, mida me ei hõiva sellise erineva ideoloogiaga, me ei ütle, et see on see arheotüüpidega samastumine. Me ei räägi ka sellest, et see on mingi teatud selline poliitiline väärtussüsteem või ühiskonnakorraldus. Et mis seal siis on? No lääne niisuguses poliitika filosoofias on alates Russe uuesti, mis tegelikult ka varem tõepoolest riigist mõeldud kui kui vahendist inimese vabaduse teostamise nimel. Nii et selles mõttes on, on. Ma ei tea, kas on, aga kõlab problemaatilisena Kell riigi eksistentsi eesmärk tekkide juurde panna mingisuguseid kommunitaarsed, eesmärgid, see on nagu teatavas vastuolus sellise liberaaldemokraatliku mõtteviisiga üldse. Aga noh, see on ainult Ohtmed poliitilisele teooriale, aga mis mulle tundub, et võid vaesustada, seda eesti kultuuri mõistet on, kui me sellega selle abil üritame kultiveerida niisugust truu alamlik, kust või, või sellist kuuletumist. Vot ma arvan, et see on koht, kus ta Eesti kultuuri mõistet on, on väärkasutatud ja ma arvan, et sellist tüüpi väärkasutused jah, väärivadki niisugust tõepoolest konstrueerivad kriitikat. No miks on raske selle kohta midagi positiivset öelda? Selle vabaduse kohta on see, et riigi poolt ja sotsiaalsete kontekstide poolt lähtudes me justkui ei tohiks sinna midagi ette panna ja seda seda indiviidi valikut millegiga nagu juba et ära kodustada. Nüüd kui me mõtleme indiviidi enda seisukohalt sisu küsimus ei ole enam see, milles seisneb meie vabadus vaid see on alati minu vabadus. Ja milles seisneb minu vabadus? Ma arvan, et kõige paremal juhul ikkagi minu minu enda elu teostamises. Ma küll ei usu, et me võiksime siia tõepoolest panna, kas teised inimesed, nii nagu väga tihti öeldakse, et minu elu eesmärk seisneb minu lastes näiteks või et minu eesmärk seisneb rahvuse edendamises või, või seal kommunismi üle majanduse kommunismi saavutamisest. Need on kindlasti projektid, millega võib võib inimene tegevuses olla, kuid Ta ikkagi vastutab selle ainukordse sündmuse ees, milleks on ta enese elu. Ta ikkagi peab midagi. Tal ei ole muud valikut, kui selle suhtes siiski mingi mingi seisukoht võtta. Võiksid tunduda, et võiks ka lihtsalt oma oma elu elada, aga ei või inimesed ei toimi nii, me me ei kulge lihtsalt suunatud radu pidi, vaid vaid elame selles mõttes tundub teistest loomadest jah, teistmoodi etne. Kunstlikult tekitame selle oma elu suurima probleemi, selle lahenduse ja selles mõttes kogu oma elu elu, niisuguse tähendusliku sisu. Ja me ei ole vabad ka sellest, et ükskõik millise tähendusliku sisu maa oma elule ka ei looks. Ma olen vähemalt teatud määral vaba valima ühtede või teiste tähenduseloomevahendite vahel. Võib-olla ei ole kõikide inimestega alati nii olnud, aga aga tänapäeva inimese Sellise küsimuse kaudu, et miks ma siis ikkagi tahan või, ja kas ma tahan õppida ennestamine täpsemalt aina paremini õigemini väljendama või noh, aine adekvaatsemalt siis oma mõtteid väljendama ühes välja, suremas keeles. Et mis on see hoob, mis mind siia toob ja mis on selle väljendamise nagu nagu mõnu ja päris. Need, kes tõepoolest peaksid ütlema, et mul ei ole teist valikut või või et ma nüüd ei saa, ei oska, ei taha, ei viitsi alustada nende eristuste, mis mulle meeldib teha nendesamade sissetöötamist mõnes teises keeles. Ma arvan, et see on niisugune päris, päris lihtne, tehniline töö. Ei, ma vist võtan selle tagasi, kes nendel lihtne tehniline tase on, see on suur ja raske töö, aga see on siiski teostatav. Et eks me tahame ikkagi vist olla elus osalejad sellised õnneliku lõpuga lugudes, et et selles mõttes tahaks ikkagi pigem pigem jah selle eesti keele ja kultuuriga midagi, midagi korda saata, midagi midagi parandada ja edendada rohkem kui kui nüüd keskenduda tema hääbuvale saatusele. Ja jumal teab, võib-olla, kui me õpime aru saama, mille eest peaksime hoolt kandma, kui on eesti keele ja kultuuri eest hoolt kanname, äkki õnnestub teda isegi päästa. Teemal eesti kultuuri mõiste kõneles filosoofiaprofessor. Tõnu Viik. Kõlas Veljo Tormise, kust tunnen kodu. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma. Raadioteater 2014.