Koole. Raadio ööülikoolis on külas muusik Kalev rajangu loengu teemal tantsin sinuga taevas ehk mis kargust kargab mõnutustatud järel lihaline ebard. Loeng on salvestatud Viljandis tantsunädalal 2014. Tere õhtust, inimesed meie tänase tantsuteemalise jutu oluliseks ma olen valinud pühakirjakoha. Sedapuhku Jaanlase tegude raamatust raamat mida meile ja uuest testamendist, mis ei ole Canoniseeritud erinevatel põhjustel. Tekst, mis pärineb umbes teise sajandi lõpust peale Kristust kirjandusele pannud mingit sorti varakristlik, nostik või müstik, kes siis refereerib Jeesuse jüngri Johannese mälestusi või heietusi sellest, kuidas asjad tegelikult oli või mis värk tegelikult Ta oli. Ja see on ilmselt ka põhjus, mispärast paarsada aastat hiljem nimelt viiendal sajandil paavst Leo Suur Joonase tegude raamatu kuulutab plasseemiaks hereesiaks ja see ei ole kunagi jõudnud kaanonist. Ja selles tekstis ütleb nüüd kristus niimoodi, enne kui ta siis on oma jüngrid kokku kogunud Getsemani aias pisut enne oma hukkamist kogub sümbrid kokku, palub neil moodustada ring kätest kinni võtta, ise läheb ringi keskele ja alustab siis niisugust šamaani tantsu, šamaani lauleldust. Noh, tüüpiline nisugune, ringtantsusituatsioon, ringmäng, kontse, lastel, kristus on keskel, jüngrid on ringis tema ümber ja Kristo siis seal tekstis ütleb nimelt niimoodi me ei pea nüüd püsti kargama, sellepärast et meil ei ole siin palvushommikusöök või mingid muud seal karneval, vaid täitsa tavaline loeng. Aga Kristus ütleb niimodi, kõiksuse juurde kuulub tantsija, aamen. See, kes ei tantsi, ei tea, mis juhtub. Aamen. Täna meil muidugi muret ei alases, teie tantsite, teie teate, mis juhtub erinevalt minust, sest minu tantsuoskus piirdub klassikaliste tantsudega. Ma võin pärast karata teiega Rumbatvaid, Hangot või sambat, aga ei midagi enamat. Kui tantsust räägime, siis me peaksime vaatlema mõningaid sõnu. Vaatame, kuhu meid sõnad viivad, kui palju nad viivad, ehkki ma olen üsna tüdinud sellest sõnade ümber nämmutamisest. Ikkagi mõned repliigid, ma olen teile võlgu nimelt sõna tants ilmub eesti kirjakeelde kuskil 19. sajandi keskel paigus ja ilmselt täitsa selgelt on ta laenatud euroopa keeltest indoeuroopa ütleme proto-indoeuroopa tüvi, Thaa võit, Haag. Sanskriti keeles on niisugune tüvi, nagu ta on sellest tuletatud verb Tanjaataja, terve hulk muid sõnu. Selletüübilisi sanskriti keel on nüüd huvitav, sest ta on umbes 4000 aastat tagasi disainitud leiutatud hindu preestrite ja kirjatundjate väljamõeldis, ilmselt ka nende ainukene panus hinduismi arengusse sellest hoolimata üüratult oluline keel. Sanskriti keeles on nimelt kõik hindude pühad tekstid ja väga suur hulk budistlikke pühi tekste. Ja see tüvi tan Tanjate, millele see vihjab, siis on, viitab avardamisele, laiendamisele, laialitõmbamisele laialiajamisele noh, näiteks suu laialitõmbamine, mis on siis seostatav naeruga, aga ka näiteks kurjade vaimude eemalepeletamise ka täpselt samuti jalgade laialiajamine sellest samast tüvest on tuletatud siis omakorda tantra. Me teame, mis tantra Andon, transseksuaalMistitsistlik praktika siis, kus läbi seksuaalse õndsuse Vi ekstaasi püütakse siis kosmilise või jumaliku õndsuse poole, noh, enamasti see ka õnnestub, sest tantra on üliefektiivne spirituaalne, seksuaalne praktika. Tantra sõnasõnaliselt tähendab mida see, mis avardab või laiendab arusaamist, võimendab arusaamist, tantra on praktikate süsteem, võrgustik noh, kui on võrgustik, siis on ka partnerlus, kui on partnerlus, siis on puudutus puutetundlikus tantra puhul on huvitav, see tantra on jõu disainitud umbes poolteist 1000 aastat tagasi India poolsaarel nimelt selleks, et üle elada kaoseajastu või sanskritikeelse terminiga kaali juuga. Tantra teadvuse avardamine jalgade laialiajamise abil on just nimelt mõeldud selle pimeda aja üleelamiseks. Nüüd ladina keel, mis on oluliselt hilisem, täpselt samuti ladina, preestrite ja kirjatundjate väljamõeldis, muuseas aga üliefektiivne domineerimistehnoloogia kõik, kes te olete ladina keelt õppinud või kuigipaljugi õppinud, ei ole õppinud mitte niivõrd keelt, kuivõrd te olete õppinud distsipliini, kontrolli allumist, lojaalsust kuulekust ladina keeles, täpselt samuti see üle võetud tüvi tan sanskriti keelest noh, sellest tüvest tuletatud sõnad, nagu tangents või tangenten või tangiire või tango või takt või ka tremendum, noh kõik need sõnad viitavad täpselt samuti, millele liigutamisele, liikumisele, puutetundlikkusele, puudutamisele, riivamisi puudutamisele jätab samuti partnerlusele mingile võrgustiku, noh peale selle, et viitavad ka Judisemisele või värisemisele või võdisemisele. Veel 100 aastat tagasi saksa teoloog Rudolf Photo määratleb, viidefineerib pühadust või jumalat kui midagi, mis on tremendumet Faskinants, noh, võdisema judisema ajab ühtaegu naudingust värisema ajav, teiselt poolt siis samal ajal õudusest värisema ajab. Ja kui nüüd tahta tantsu veel veel täpsemalt määratleda, et me saaksime nendest sõnadest välja siis kõigist sadadest definitsioonide, sest ma olen sedapuhku valinud jaapani keele ja meeleruumist, nimelt jaapani keeles on sõna kata mis tähendab lihtsalt asjade tegemise õiget korda. Kata on siis liigutuste seeria mingi ratsionaalne, loogiline liigutuste seeria korrastatud liigutuste seeria, mis tühistab subjekti individuaalhing ja universaal Ing sulavad kokku mikro ja makrokosmos, ühinevad ühes niisuguses kosmilises tantsus või võnkumised. Nii, ja nüüd on täitsa selge, et kui miski asi liigub, liigutatakse kui miski asi avaldatakse või laiendatakse või, või on tegemist kas siis suu laialitõmbamisega või jalgade laialiajamisega, siis on selge, et kõik see teeb mingit häält, et tekib mingi rohkem või vähem kuuldav heli tekib nimelt meloodiaviisi ja meloodia jällegi vahva sõna tuletatud või laenatud kreeka keelest. Peale sellelt miilos on saar Egeuse meres, kus on pärit meile tund poolalasti naiseskulptuur, miilose veenus või Aphrodite peale selle meelos tähendab kreeka keeles ka, mida jäsemeid, kõik, mis kehast välja ulatub, nii-öelda isu liikmed, käed-jalad, meestel, kas suguliiges on selge, et kui need käed, jalad ja suguliiges liiguvad, võimenid, liigutame, siis tulemuseks on mingit sorti meloodia, mingit sorti viisijupp, mis kogu seda liigutamist siis saada. Nii, mis võiks olla eestikeelne omakeelne nimetus tantsu jaoks, noh, me oleme seda piisavalt vihjanud täna siin. Keegi võiks selle välja ka äkki või nimelt son kargus, kargus, kargamine verbina siis kargama. Me oleme tänulikud, miks arvele, kes on meie tähelepanu sellele juhtinud tõepoolest eesti omakeelne nimetus, selle jaoks kargamine kargus ja täpselt nii nagu kõigi nende lääne ja ida poolt laenatud terminite, mis tähistavad siis tantsu või kargust täpselt nii, nagu nende loen, sõnade puhul on ka karguse puhul selgelt nähtavat seksuaalset konnaltatsioonid. Väga tugev seksuaalne aspekt on kargusel juures, sest kui nüüd 100 aastat tagasi meie vanaisad kargasid meie vanaemasid, siis tänu sellele me oleme siin seda juttu rääkimas, seega veel 100 aastat tagasi eesti keeles kargamine tähendasid kellegagi seksuaalvahekorras olemist. Täna siin ja praegu me kasutame neid sõnu üsna vaheldumisi kargus ja tants Maydee erilist kontseptuaalset vahet nende vahel, ehkki oleks kiusatus muidugi rääkida tantsust kui miski, mis on ratsionaalne, loogiline, korrastatud ja kargus, mis võiks olla siis midagi metsikut, mida tehakse seente või kanepiuimas kuskil kõrtsis või metsas. Aga me ei tee seda vahet sisse, nii et ma kasutan üsna suupäraselt nii kargust kui tantsu vaheldumisi. Noh, kui on kargus või tantsis, on muidugi elutants, kui on elutants, võiks olla ka surmatants sünnitants, aga kuivõrd meie maailm käib vur kannina ringis, siis jällegi me räägime ainult elutantsust. Kuna see, mis eile oli elutants, on täna sünnitants, homme võib ta olla surmatants. Noh, meil ei ole põhjust jällegi kontseptuaalset eristust teha. Nüüd tants, võib-olla see tantsis sotsiaalsetes jutumärkidesse korrastatud tegevus, paneme tähele, et see on ju ütleme, stiliseeritud ja koreografeeritud versioon sellest, mida me siis nagunii igapäevaselt teeme. 24, seitse praktikat, noh, paneme tähele meie loengut situatsiooni täna, kui me siin istume, mina, korgandeid, teie kargate mind ja mingi kargus kargab meid kõiki. Ja kui nüüd siia ruumi paigutada paarkümmend kaamerat, ma üldse kindel, et neid kaameraid siin muidugi ei ole. Paigutada kaamerat, salvestada kogu seda loengus situatsiooni 32 kaadrit sekundis pärast kaader kaadri haaval analüüsida seda situatsiooni, mis me leiame igale minu keha liigutusele, vastab sünkroonselt teie kehade liikumine, sünkroniseeritud liikumine, ninaga argandeid, teie kargate, mind, mingi kargus kargab meid kõiki. Nii kui on mingi kargamine, tants, see peab kuhugi ära mahtuma, meil on mingit ajaühikut vaja mingit ajaraamistiku, selle nimi on tempo, tempo tuletatud ladina keelest tähendab lihtsalt aega. Paneme nüüd tähele, kui ülioluline on tempo igasuguse kargamise puhul. Ma räägin praegu kiirusega umbes kaks kuni kolm äärmisel juhul neli sõna sekundis. See on jälgitav, see niisugune normaalne, tavaline tempo. Kui ma nüüd tempot tõstan ja esitan 10 sõna sekundis, nagu räpparid seda teevad, siis võib juhtuda, et lähema viie minuti jooksul intellektuaalne rektsioon käib alla ilmselt seksuaalne rektsioon. Minu oma muidugi mitte, sest ma olen professionaal, aga see kiirus, me näeme, et kui me tempo üles kruttime või piitsutame tempo üles siis on selge, et mingil hetkel meiega juhtub midagi, nimetame seda näiteks mõnutustamiseks. Erektsioon kipub kaduma. Vaadake tavalist hardcore pornograafilist klipim pornofilmi, mis kestab kuskil 15 minutit. Pornograafiline klipp, mis algab siis reeglina kohustusliku partnerite lahti riietamisega. Mängitakse läbi kogu seksuaalsete positsioonide ja tegevuste repertuaar ja lõpeb siis sama kohustusliku mani šotiga. Kas keegi teab, mis asi mani shot pornograafilises skulptuuris maniks shot on nimelt see hetk siis kui naispeategelasele pritsitakse näkku umbes pool liitrit kliistrit. Nüüd see klipp, umbes 15 minutiline pornograafiline, et kui me nüüd selle pressime kokku umbes seitse korda, saame kuskil kaheminutilise klipi, ühesõnaga kiirendame seda pildirida, mis juhtub, inimesed on samad, repertuaar on sama manifoton sama, mida ei ole, on mõnu, mida ei ole, on erutus, mida ei ole, on erektsioon pigem on see naeruväärne, paremal juhul paneb meid itsitama, aga ei tekita mõnu. Me näeme tempude üle. Kruttimine kiirendamine on üliefektiivne tee erotiseerimise või mõnutustamisest Belgia. Ja kui me vaatame sotsiaalset reaalsust, noh, faaster iiliti on selle nimi kiirreaalsus meie ümber, mida me kogeme. Kiirmõtlemine, kiirtoit, kiirmagamine, kiirlahendused, Kiirpoliitika, kiir, juma, isegi laiskus on tänasel päeval eriliselt agar tegelane. Aga see kiirreaalsuses sotsiaalsete tempode üles kruttimine, kiirendamine, sakslastel on väga hea sõna selle jaoks. Kutsung, aja lühenemine, protsessid, mis veel 100 aastat tagasi sotsiaalsed protsessid, mis seal 100 aastat tagasi võtsid aega aastaid ja aastaid täna toimuvad kahe-kolme tunniga, see ongi aja lühenemine ja sotsiaalsete tempode radikad. Kaalne kiirendamine on üliefektiivne sotsiaalsem mõnutustamises, strateegia ja praktika. Jätame selle meelde nüüd igasugune rütm ja tempo ja kargus ka meloodia on täiesti mõeldamatu ilma mälu. Mälu on ilus eestikeelne sõna, väga vanasõna, üks nendest 20-st protsendist eestikeelsetest sõnadest, mis pärit mis on ideofoonilised või hääli kuliselt ajendatud, noh, kes meil mäletab, lammas mäletab, eilsel mäletab, lehm mäletab, kaamel mäletab väga paljud loomad mäletavad, miks, sest nad mäletsevad. No lammas peale selle mängib ka. Kui nüüd meie mäletasime oma kogemusi või informatsiooni või teadmisi, siis täitsa ilmselt me ka mäletad, vaatame hindu. Hispaania filosoof, möödunud sajandist, Raimondo panicar, muuseas ülioluline mõtleja, kes on kirjutanud ka umbes 400 leheküljelise monograafia, mille ta on pealkirjastanud olemise Rütt. Ütleb nimelt mälu kohta niimoodi, ilma mäluta ei ole tantsu noh, selge see sama hingetõmbega, ta jätkab ilma mälukaotus, et ta ka ei ole tat, noh, me saame mingi paradoksaalselt pidevusetu pidevuse. Ühelt poolt me peame mäletama, teiselt poolt me ei tohi mäletada, et karata või tantsida. Kui me nüüd mõtleme oma modernismi ajale siin Euroopas viimase poole 1000 aasta jooksul, mida me näeme, modernismi projekt on ju unustamise projekt, vana, tuleb ära unustada. Seevastu postmodernismi projekt või ka likviidseid, viidse, modernismi või hilismodernismi projekt on selgelt hautorit cool. Totaalne meelespidamise, totaalsem, mälu, projekt, mitte midagi ei tohi ära unustada. Meie kandi mees Valdur Mikita ütleb ju kenasti meeles pidada suudavad kõik, aga unustada ainult geeniused Mikita muidugi targu jätab täpsustamata, kes need unustavad geeniused siis võiksid olla. Me võime oletada, et täitsa ilmselt tunned, unustavad geeniused mingis mõttes. Eks järel lihalised ole. Sest paneme tähele, et mälu on fundamentaalselt lihaline või kehaline see mälunud meie peas asub. Seda, me teame, hoiuson, teatavat keskused, nõndanimetatud produmanni alad, millega siis mälutegevust seostatakse. Mälukeskus on ühtaegu ka selektiivne mälukeskus on ka ülekirjutamiskeskus, mida meie peakesed mäletavad son, valikuline mälu. Väga palju kirjutatakse üle, seevastu meie liha ei unusta midagi, ei unusta kedagi, ega mitte kunagi. Need keha mäletab absoluutselt kõiki puudutusi, kõiki maitseid, kõiki lõhnu, kõiki liigutusi, mida ta kunagi on teinud. Absoluutne mälu. Isegi kui meie aju unustad midagi kõige oma mäletamistkeskusega, siis meie keha muidugi ei unusta. Me näeme, mis ta on mäluga juhtunud, meie mälu on pulgastunud, kepistunud, jäigastunud mälu on nimelt mälupulga peal. Me oleme oma mälu üüratult raske koorma noh unustavad geeniused nagu. Me oleme Telegeerinud mis tahes silikoonipõhistele jubinat. Kui nüüd mälu on pulgastunud, siis mis on juhtunud lihaga? Noh, väga ilmselt kuna mälu on liha oline ja liha mäluline, siis on ka liha pulgastunud, jäigastunud kepistunud noh, lausa Allaibastunud laip on liha jätkamine teiste vahenditega. Laiba eelis on see, et laipa absoluutselt kuulekas, jällegi sakslased kasutavad väga vahvat sõna. Kadaaverge hoor, samm laiba kuulekus. Laip on kahtlaselt külm, kõva sile, puhas, kuiv, kahtlaselt mehine subjekt. Kui me nüüd võrdleme laipa elava inimesega või elava organismiga elus, asi on kahtlaselt karvane, räpane, soe, pehme, libe, märg, mõnus, noh, kõik see, mis võiks naiselik olla. Ja kui miski asi on ühteaegu libe, karvane ja räpane, siis ilmselt me ei taha teda isegi kätte võtta, kuna ta on nii vastik, kaugel sellest, et me suudaksime teda kontrollida. Nii, aga see laip, liha jätkamine, teiste vahenditega, absoluutselt lihavaba liha. Kuidas on üks tsivilisatsioon laevani jõudnud, et inimesest on saanud laip? Tsivilisatsioon umbes 10000 aastat vana, nagu ta on, on ju fundamentaalselt liha eitamise projekt. Kõige lihtsam on muidugi inimene jagada kaheks vaimuks ja lihaks siis kumbki abitu osa eraldi laiaks litsuda vil lömastada. See inimese, mitte füüsiline osa, olgu siis meel, vaim või hing või vägi on osutanud eriliselt populeeritavaks, seda on väga lihtne, on laiaks litsuda nagu mis tahes religioossed praktikad ja religioossed metafüüsika ka meile näitavad hingest võib teha. Eco egost saab teha hapnikku, nagu tänaseks päevaks on juhtunud ja tegelikult hapnikukraanid lihtsalt kinni keeranud. Seevastu liha liha raisku on vintske, sest liha ei ole võimalik liha midagi elusat liha mäletab lihaga me ei saa niimoodi mani puleerida. Ja isegi 20. sajand on leidnud veel, et liha on veel liiga palju, olles, järelikult tuleb midagi välja mõelda. 20-st sajand. Leiutab midagi eriliselt geniaalselt, nimelt lihast lahti saamiseks tuleb kultuurist teha keha tuur. Ja me võime öelda, et paradoksaalselt, mida liha eitavam, on meie kultuur seda keha kultuursem taon noh, seda kehakultuuri me näeme enda ümber igal sammul, son siis teaduslik-meditsiiniline biopoliitika või lihapoliitika, kõikvõimalikud liha, praktikad, olgu siis body pilding või body sämpling. Kõikvõimalikud toitumispraktikad, noh, anoreksia on ju frontaalrünnak keha vastu täielik liha eitamine, lihast lahti saamine. Noh, kõikvõimalikud rasvade vastased ristisõjad või ka viiruste vastased ristisõjad, muidugi kõikvõimalikud kosmeetilise korrektiivse kirurgia praktikad mis puudutab eriliselt elavat liha, seda naisekeha, mis on eriliselt metsik ja kaootiline. Praktikat, mida siis nimetatakse mammoplastika või hüümeno plastika, villaabio, plastika võiva kiino, plastika või analo, plastika või k. Pallo plastikameestel. Aga ideoloogia sellel Kehakultuurse kultuuri all on, mis nimelt rahulolematus oma kehaga düsmorfofoobia eesti naistest vanuserühmas 15 kuni 25 eluaastat umbes 85 protsenti väidavad, et nad kannatavad raskekujulised morfoobial, nad ei ole oma kehaga rahul, nad tahavad oma keha teha ümber, nad võitlevad oma liha vastu, et seda liha kuidagi disainida paremaks noh, igasugune võitlus tähendab seda, et lõpet tegelikult vastase alistamisega nagu mega anorektik Nende puhul näeme. Kui nüüd liha on kuhugi kadunud, mälu on kadunud, mõnu on kadunud, ta rütm, tempo, meloodia, kõik on kuhugi läinud. Kas kargus on alles, kas tants on alles ja olemegi tänase peaküsimuse juures, meie akadeemiline Pealkiri loengul oli, mis kargust kargab, mõnutustatud järel lihaline ebard? No ma olen konstrueerinud nüüd selle pealkirja täpselt nii, et ta rahuldaks kõiki emakeelefanaatikuid ja keeletoimetajaid ja keele purist nimelt son täiesti ilus emakeelne väljend, niisugused vanad eesti sõnad nagu mõnu, liha, epo, nüüd ebard, selles väljendis on selgelt mees kargaja poliitilise korrektsuse või pigem seksuaalse korrektsuse huvides. Me peaksime küsima, kas me saaksime ka tohiksime rääkida mingit sort Dynays kargajast, mingi ebartiino või ebard linna, noh täitsa ilmselt me ei saa seda teha, sest paneme tähele, et meie patriarhaalne seksistlik lääne kultuur on ikka olles veel piisavalt maskuliinne. Selle kultuuri ideaalne normatiivne subjekt on loomulikult mees. See ideaalne mehe keha, vaadake oma taskutesse, seal elab android, jätkuvasti, mitte feminoidmad on muidugi nutitelefonide tarkvara silmas. Nii ütleme nii, et lihatu vaim ei karga vaimutu liha ka ei karga laip muidugi ei karga, küll aga saab laipa karata. Ja seda muidugi meie sügavalt nekrofiilne kultuur ka üliedukalt teeb. Ja see ülitähtis küsimus meie jaoks, kellega me kargame, miks me kardame, millal me kardame, kuidas me kardame, kuhu me kargama ja kas sealt, kuhu me oleme karanud, me saame välja karata, aga veelgi tähtsam siin ja praegu meie kõigi jaoks kesmeid, Karl, miks, millal, kuidas ja kuhu meid karatakse. Ja see, kuhu meid on karatud, kas me saame sealt välja karata? Kes on see sinakas, tantsib meiega taevas, taktimõõt on 24, seitse. Proovige selles taktimõõdus tantsida. Kes need zombifitseerunud ülikargajad või intellektuaalsed hullusärgid siis on? Pisut kannatust, kohe nad astuvad teie ette. Ja see kargus, millest me hakkame kohe rääkima, see ei ole mitte enam see kargus, millega meie vanaisad kargasid meie vanaemasid vaid oluliselt paha loomulisem kargust keset ülikorga ehk siis on lendavad kirstud või kontseptuaalset monstrumit, kuidas meid tahame, nimeta seitse olen ma neid esile toonud, neid on muidugi rohkem. Esimene nendest on muidugi evolutsiansse, noh, evolutsioonist zombifitseerunud ülikargaja, me teame, et evolutsioonism on ju religioosse lõpmatuse idee jätkamine teiste vahenditega. Majandusloogika, imperatiivide bioloogiseerimine, evolutsianismik, kangelane või superkangelane on muidugi looduslik valik. No mis kargust siis see looduslik valik meiega kargab, looduslik valik on kahtlemata inimese poolt välja mõeldud jumalatest, see kõige verisem jaburutaalsel looduslik valik kargab meiega selgelt kas surmatantsu või sõjatants. Mis on selle taga, vägivald, vägi, jõu kasutamine, halastamatu brutamist. Ja meie teine kargaja loomulikult jõud, seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, inglise füüsik Isaac Newton postuleerib oma surematud jõuseadused. Leiutab, paneme tähele, mitte ei avastavaid, leiutab gravitatsiooni. Sellega ta täidab siis kehtiva ideoloogilise režiimi sotsiaalset tellimust. Sest seitsmeteistkümnes sajand oli Uindust realiseerimise sajand. Kümned miljonid inimesed oli vaja kiiremas korras toimetada maalt linna, sundida neid mõttetut enese tappeliku tööd tegema. Noh, selge on see, et see üüratu vägivalla ja jõu kasutamiseta ei oleks mõeldav olnud. Taisak njuuton, postuleerides oma aju seadus, et tõepoolest teatab, et kui looduses ja füüsikalises maailmas kogu kosmosealuseks on jõu, kuid inglise keeles power ütleb kõik võtab kogu selle jõu ja võimu ja vägivalla brutalismi kompleksi kokku. Kui kosmosealuseks on kaua aega, siis on selge, et inimeste maailmas ei saa see olla mitte kuidagi teist. Me teame, et isegi inglid lendavad ainult sellepärast, et nad võtavad iseennast kergelt. Mis gravitatsioon meiega teeb. Gravitatsioon, mille siis njuuton on välja mõelnud, muuseas ta ise on sellega üleüldse rahul. Kui ta käest aru pärida, et mis asi see gravitatsioon siis on, siis ta teatas ülbelt hüpothilises singa spekuleeri rumalate inimestega oma geniaalset leiutist ümber. Aga tõepoolest gravitatsioon kisub meid maa külge. Gravitatsioon paneb meid kahe jalaga maa küljes olema, noh kui me katsume siis karata või tantsida, kahe jalaga maas olles täitsa ilmselt ei tule meil välja. Võib öelda. Me oleme rasked või raskejalgsed või rasedad omaenese egost. Ja ilmselt see ego on see, see raskusse gravitatsioon, meie keha küljes, mis ei lase neil liigutada. Ja meie kolmas ülikargaja võikski siis olla täna ego noh, ego peale selle, et ta on institutsionaliseerinud, paranoia. Kollektiivne hullumeelsus, olemise kõva tuum, mis iganes. Tuletame meelde. Pisut aega enne njuutonit elas Inglismaal üks teine väärastunud tüüp, nimelt William Shakespeare kirjanik või siis tema nime alla varjunud tegelased või siis tegelane kes taasleiutab ego ja lammutab siis oma draamades põhjalikult ego ümber. Nii, ja ego põhimõtteliselt toniumis teadvuse seisund. Ühelt poolt, teiselt poolt on ta muidugi kompetents vitressuuri või harjutamise tulemus. Need egoteadvuse seisundina on nii nagu eesrindlik neuroteadus meile väidab, on kuulus beetaseisund vähem või rohkem moondunud või muundunud teadvuse seisund ajulainete võnkesagedus, 14 kuni 38 hertsi. No meie tavateadvuse seisund, mida iseloomustavad fundamentaalsed igasugused piirid, mina, mitte mina, subjekt, objekt, maailm, mitte maailm ja muidugi võitlus või lakkamatu sõda piiride pärast, nende piiride laiendamine, nende piiride kaitsmine. Ja loomulikult igasugune sõda tähendab lakkamatut, stressi, kroonilist stressi. No me teame, mis stress meiega teeb, stressihormoonid glükokortikosteroidid tekitavad loovad pinna väga ränkade ajukahjustustele. Stressis inimene on invaliid. Tema ajukahjustused on kaugelt tõsisemad kui alkohooliku või narkomaani kui peapõrutuse läbi teinud patsiendi omad. Vaadake stressis inimesele otsa, mida te näete tema pupillid kitsenenud, need on nagu nööpnõelapea suurused, puhkpillid sõna otseses mõttes stressis inimene näeb vähem, kui ta midagi näeb, siis ta näeb ka seda ääretut uduselt ja ähmased. Noh, selge on see stressis inimene muidugi ei näe, kes teda kargab, miks teda korratakse, kuhu teda. Kui arvatakse, et on täiesti hobi Nüüd see lakkamatu surmaaja sõjatants ego piiride pärast ühelt poolt teiselt poolt sajad miljonid või miljardid egod, kuidas siis neid ta egode biomassi siis manageerida. Muidugi egode biomassimana kereerib meil peale gravitatsiooni kapit. Kapital võikski olla siis tegelikult neljas lombifitseerunud ülikargaja, kellega meil täna tuleb tegemist teha paranatsionaalne hüperkapitalismi paranatsionaalne, digitaalne kapitalismi, Semjon kapitalis, kuidas soovid. Mis tüüpi kargaja see Pirital nüüd on? Ilmselt narkouimas, kahjuks mitte seente või kanepi all, vaid selgelt kokaiini või heroiini laksu all olev tüüp, seda kiimalisem ja seda vastikum muidugi Inglise politoloogias, sotsioloog David Nat. Paar aastat tagasi ühes intervjuus spekuleeris niisuguse hüpoteesiga, et viimane majanduskriis, globaalne majanduskriis, 2008. aastal alguse saanud finantskriis selle põhjustasid kokaiinilaksu all olevat pankurid, kokaiinilaksu all olev globaalne finantseliit, kes lihtsalt ei suutnud reaalsust adekvaatselt hinnata. See, et meie nüüd narkomaanide kokku keedetud suppi peame helpina, noh ilmselt see ei tee neile just ülemäära head meelt. Kuivõrd võlg on, ütleme, moraalikategooria siis viies ülikargaja võikski olla moraal, eetika. No mis sorti kargaja see moraal siis meil on? Esiteks, ta on muidugi raskes joobes mäluaugus püksinööbid lahti täis kusnud, täis oksendanud ennast muidugi ei ole võimeline meid kargama, mõmiseb midagi, hüppab ligi, aga kukub põrandale, jääb lihtsalt magama. Me saame plehku pista. Kui nüüd teie käest küsida, et kuna te viimati moraali või eetikat kohtasite, moraal elab tegelikult Eestis täna ainult ühes kohas, nimelt Tartu ülikooli juures asuvas eetikakeskuses kus teda siis laboratoorsetes tingimustes elus hoitakse, mõõdetakse, uuritakse, tan, koomapatsient või vegetatiivse seisundis olev patsient. Ja ainukene alles jäänud globaalne moraaliprojekt. Mis võiks siis olla, loomulikult on see vabastamis vabanemisprojekt. Me oleme hullud vabaduse järele tuleb üks protsent maailma ülirikastest vabastada süüst ja kõik teised tuleb vabastada lootusest. Süüst ja lootusest vabastamine või vabanemine on muidugi vabanemine keelest. Ja meie kuues ülikargaja täna võikski olla keel. No mismoodi keelmeid kargab ja see on see maailmasemantika tilise sümbolilis ja keelelise raskuse üüratu koorem. See on niisugune keeleline teerull, mis lihtsalt rullib meist üle, kas me tahame või ei taha sõnade raskus, tähenduste raskus. Nii vana kui on keel umbes 35000 aastat 35000 aastat on inimene liigina keelt kasutanud, tanud sama vana on ka lootust selle keelelise teerulli eest, kas siis kõrvale põigelda või eest ära joosta või muidugi teine võimalus vähendada oluliselt selle keelelise teerulliraskust, mida meie kultuur ka üliedukalt teeb. Maailma semantilise raskuse vähendamine tuleb 100-st 1000-st sõnast teha 10000 10-st 1000-st 5000. Tänaseks päevaks on järele jäänud eesti keeles umbes 500 sõna briti või inglise keeleruumis umbes 300 sõnu aktiivses kasutuses, noh meile tundub, et vähendame sõnu, on teerulli kergem, osutub, et ei ole paradoksaalsel kombel 500 sõna on ikka veel sama rasked, kui olid 100000 sõna. Keel on lihaline selle tõttu ta on eriliselt vintske ja ta on Winskem kui lihasest keel on ka ühteaegu meel. Ja kuna ta nii üüratult vintske on, panime tähele, see keeleline teerull isegi 500 sõna on piisavalt rasked, et meid laiaks litsuda, siis muidugi see keeleline kargus on usaldatud. Meie viimasele ülikargajale, nimelt digitaalsele Vi küberneetilisele kargusele. No mis tüüpilise digitaalne karvus siis on, selge on see, et tegemist on mingi seksuaalvägilase või mani jakiga tüüp, kes on võimeline ühe tunni jooksul kaheksa korda eakuleerima seda tundide kaupa, siis olema lakkamatut seksuaalvahekorras väärastunud tüüp. Sest digitaalne kargus on just sedasorti tüüp, kes siis kasutab ära meie hooletust või tähelepanematust või meie teadvusseisundit, mille nimi on Aipod. Pliidi on teatennisesse, NayPodeb Lily on Euroopas igal aastal umbes 20000 inimest sureb selle seisundi tõttu, kuna neil on kõrvaklapid peas, nad lihtsalt ei kuule lähenevat autot või rongi või kukkuvad puud ja saavad tunnet otsa. Siis digitaalne kargus tõepoolest kasutab meie hooletust ja erinevaid teadvusseisundeid ära ja sokutab meie kokteiliklaasi, noh näiteks kurikuulsat korgijook. GHB, gammahüdroksiid, buti, nool, mis asja see meiega teeb? Mõistus on absoluutselt selge, pea on selge, natukene tuikab, pisut on palavikuline. Ava meie keha on absoluutselt tahtetud, täiesti abitu nagu kaltsunukk. Noh, nagu näete, ideaalne Tägistamistru. Ja liha on zombifitseerunud muutunud Tondiks kummituseks, noh ta kuhugi ära kadunud ei ole, aga selge on see, et kui liha on muutunud kummituseks, siis me enam ei karga. Mida vähem kardame, seda vähem aru saame, mis meiega juhtub või mis meiega toimub. Valdur Mikita all, kui ma tohin teda parafraseerida, on ilmselt täitsa õigus. Nüüd parafraas, mitte tsitaat, see meie kuulus Tiigrihüpe on meie jaoks lõppenud kenakese ajukahjustusega. Noh, mis sorti ajukahjustus siis on nagu blondiini anekdoodis, blondiin läheb juuksurisse, kõrvaklapid peas, juuksur palud tal, võtke kõrvaklapid peast ära. Blondiin muidugi ei kuule, istub toolis edasi, juuksur võtab tal ise kõrvaklapid peast ära, blondiin kukub surnud põrandale. Juukse võtab kõrvaklapid ja kuulab, mis sealt kõrvaklappidest siis tuleb, aga sealt tuleb niisugune tekst, hinga sisse, hinga välja. Hinga sisse, hinga välja. Digitaalne kargus on olemuslikult maailma kütmine numbriteks nulliks ja üheks. Ja nagu me oleme näinud igo süsteemi, mis muudab maailmanumbriteks, saab koos hoida ainult üüratu koguse vägivalla ja jõu kasutamisega, nagu me olemegi tuvastanud. Muidugi, digitaalne ökosüsteem saabki inimesest lahti, inimene on muutunud siis offline kummituseks onlain-maailmast noh nagu näete, niisugune ideaalne mõnutustatud järel lihaline subjekt või nii, meie seitse lendavat kirstu on ennast esitlenud ja mida teha lõpuks siis, kui need lendavad kirstud meid oma Meid õieti meie pärakut niisugusse, nüri eesmärgipäratu eesmärgipärasusega ahistavad või ründavad, noh, mida siis teha? Me teame, mis asi on eesmärgipäratu eesmärgipärasus, prantsuse sotsioloog Pierre puud ja seda mõistet kasutab oma tekstis Teoteooriast muuseas hiilgav eestikeelne tõlge, Leenad omas Bergi tõlkes. Eesmärgipäratu eesmärgipärasus on nimelt see, et saada teha seda, mida tehakse, jättes mulje, et seda ei tehta, tuleb öelda, et tehakse midagi muud, tuleb seda teha, öeldes, et seda ei tehta just nagu seda ei tehtaks. Noh, niisugune tore luuletusoga, paneme tähele. Kui nüüd see ülikargajad zombisid, seerunud ülikargajad, eesmärgipäratu eesmärgipärasus. Peab ju tegelikult jätma meile mulje, et mitte meid ei korratavaid. Meie kardame, noh, peab looma niisuguse konsensuaalse hallutsinatsioone. Aga ikkagi, mida teha, kui meid vägistatakse, eesrindlikud psühholoogiat, Iisrendlikud evolutsiooniliselt psühholoogiates rindlikud evolutsiooniliselt bioloogiat, sotsio bioloogiat, eksperdid, asjatundjad, professionaalid muidugi soovitavad. Kui teid vägistatakse, siis lõdvestuge ja püüdke nautida. Läksand Jott. Sest paneme tähele, nii nagu eesrindlikud teadused meile väidavad, vägistamine on tarvinistlik kohanemiskäitumine, seega evolutsiooniliselt absoluutselt ratsionaalne, korrektne, õigustatud, hädavajalikke lausa möödapääsmatu. Ja kui need Uku Masingut parafraseerida, võiksime öelda, et eesmärk on muidugi elulemus ellujäämine, kes jäävad ellu muidugi tundetumad. Kui ma vägistan 10 alaealist tüdrukut ära, siis üks läheb hulluks, üks poob ennast üles, aga kaheksa elavat üsna rõõmsalt edasi, kuna nad on lihtsalt tundetumad. Ja kui niimoodi geneetilist koodi kümnete põlvkondade jooksul üle lehitseda geneetilist koodi poleerida, siis on selge, et järele jäävad järjest tunnetumad ja tundetu maania tundetama. Tuletame meelde, mis tants ja kargamine on, on, kui ta üldse midagi on. Stan tundlikus puutetundlikkus. No on selge, et mida tundetumad Me oleme, seda vähem oleme me võimelised korgama, seda vähem oleme me võimelised tantsima, mida vähem me oleme võimelised kargama, seda vähem me oleme võimelised millestki üleüldse aru saama. Nüüd teine võimalus, kui neid vägistatakse, muidugi on kasutada oma keha muidugi ennetavalt keha kasutamist tuleb õppida dresseerida. Sest paneme tähele, et nii nagu igal tehnoloogial on oma logos oma programmi ideoloogia, mida ta siis tehnoloogia kasutajast sõltumatult elluib. Nii on ka igale füsioloogial oma Loogos ja meie liha Loogosson muidugi Eeros eesti keeles siis mõnuga. Mõnu on jälle nike vahva eestikeelne sõna, väga vanasõna jällegi äärikuliselt ajendatud. Mis häält me teeme, kui meil on mõnus? Midagi niisugust mõnu mõnunud peale selle, et ta on teadvuse seisund, on sedasama teadvuse seisundit muuter agent, täpselt nii nagu on seda alkohol või hingamisharjutused või narkootikumid ja mõnu on fundamentaalselt muidugi drest suuri harjutamise õppimise tulemus. Mõnusam, kas saamist mõnus olemist peab õppima, harjutama, dresseerima ja nii nagu neuroteadused meile väidavad, jällegi eesrindlikud neuroteadused, mõnu ja vägivald on digitaalses suhtes, on kas mõnu või on, kas vägivald mingit kolmandat või neljandat võimalust ei ole. Ja kui me oma keha vaatame oma liha, siis väga kiiresti selgub, et meie liha kasutanud mõtlemine, keha kasutamine võib olla üüratud. Puudutused, maitsed, häälitsused, keha liigutamine, liikumine võib olla üüratut mõnus ja enamasti. Kui me nüüd inimkeha vaatame, siis me väga kiiresti näeme, et inimkeha on disainitud kuidagi liiaselt. Ülemääraselt on terve hulk jubinaid, millele me ei leia tegelikult evolutsiooni, teoreetilist, ei mingit põhjendust ega ees. Ja noh, näiteks naistel rinnanäärmed. Me teame prominentseid, rinnanäärmeid, me teame, et laste imetamiseks beebide imetlemiseks piisab nibudeste nibuväljadest, noh, rasvkude on tegelikult mittevajalik täpselt nii nagu meie lähimad del sugulastel looduses primaatidel ka on. Emastel primaatidel prominentset rindasid, tegelikult ei ole ainult nibude nibu välja, et inimesel on, mispärast evolutsiooniline bioloogia on kurja vaeva näinud, et ära seletada, miks nende seletused enamasti üks jaburam kui teine, aga see seletus on vähemalt huvitav. Nimelt viis miljonit aastat tagasi, kui meie eellased käisid nelja käpakilises, igal mehel oli silmu tee kõrgusele silme ees. Noh, naise väga ilusa erutav pepu. Liik kestis edasi, kuni siis umbes kaks miljonit aastat tagasi meie eellased kargasid kahele jalale, selgus kurb tõsiasi, et mehel ei olegi enam silme ees silmade kõrgusel naise ilusat erutavat peput. Looduslik valik muidugi kibekähku anneta siis naisele prominent, see väga ilusad suured rinnad, mis siis peavad olema vähemalt sama ilusad ja erutavad, kui on tuharad täpselt samuti mehelkonna, vaatame sugu liiges noh, Euroopas keskmiselt erigeerununa 14 sentimeetrit pikk, võib-olla ka 34 sentimeetrit pikk oga sigitamiseks, viljastamiseks järglaste soetamiseks piisab kahe sentimeetrisest peenisest, nii nagu jällegi meie lähimate sugulaste looduses primaatidel noh, üle kolme sentimeetri ei ole neil kellelgil Pin jällegi mõistatus, miks nii pikk jubin, milleks see vajalik on? Ilmselt mitte järglaste soetamiseks, vaid äkki näiteks mõnu pärast, noh kui me mõtleme inimesele inimkehale lõhnadele. Me oleme ju üksteise jaoks feromoonpüünis, nii nagu putukatel on. Putukad lähevad hulluks mingite lõhnade peale, nii läheme aga meie inimeste lõhnade peale hulluks lõhnad ajavad meid hulluks. Häälitsused ajavad meid hulluks. Noh, kõik see on ilmselt siis võime spekuleerida, äkki siis mõnu eesmärgil niimoodi disainitud. Ja kui te vaatate mõnusa inimese näkku, mida te näete, vaadake ta silmadesse, pupillid on laienenud, pupillid on nagu tõllarattad sõna otseses mõttes mõnus inimene, näeb rohkem. Näeb rohkem, näeb selgemini. Noh, täpselt nii nagu Villem Lake luuletab kuuendat hoolsalt pärast Satsonberk rännu staablitsingude. Et noh, kui meie taju uksed on puhastatud, siis me näeme maailma nii, nagu ta on. Ja mõnu on kahtlemata kõige võimsam taju, uste puhastamise vahend, kaugelt võimsam kui mistahes hingamisharjutused või narkootikumid või siuke teenikumit. Ja kui me taju, uksed on puhastanud, aga taju uksed tähendavad seda, et meil on vähemalt viis meelt või viis tajusid töö, on päris suur kuulmine, nägemine, maitsmine, haistmine, puudutamine. Kui me oma meeli siis sünkroonselt samaaegselt kasutame, õpime kasutama oma meeli ja tajusid, dresseerime oma tajusid, harjutame neid kasutama. Tekib väga ilmselt mingi uus kvaliteet, tekib see, mida võib-olla eestlased ütleksid. Seitsmes taevas, mingi täiesti enneolematu meel või taju ja eesmärk võikski siis olla elusamus. Uku Masing seda ütleb, meie ütleme eesmärk mõnusamaks. Nüüd, kui me oleme oma keha õppinud kasutama, olema atresseerinud ja harjutanud oma tajusid Jaama viite meelt piisavalt mee pupillid on ka piisavalt laienenud, me näeme, kes meid kargab, miks meid kargab, kuhu meid arvatakse, kas me saame sealt välja karata olles, siis oleme me tegelikult võimelised kasutama oma seda kõige efektiivsemat strateegiat mis tahes zombifitseerunud, ülikargajate, Vi lendavate kirstude või soovimatu olete kosilast ligi tikkujate minema peletanud näitamiseks see, mida soovitab Eduard Vilde Peegi vastikute käsilaste suhtes. Tehkem kosilastel kollil Lombakat ja hästi loll ja mõnus kargus on kahtlemata parim viis teha kosilastelt kollil Lombakat ja hästi loll. Ja muidugi paneme tähele, et kui me eriti mõnusalt kargama, siis mingil hetkel kargab meile pähe täpselt nii nagu mofayanogeeniusse Läänagaarsunale kargas pähe, et Nirvana ongi sansaara ja sansaara ongi nirvaana. Meile kargab pähe end kune, rõõmus, vabastav arusaamine sellest, et maailma jagamine erinevateks aegadeks alguseks või lõpuks või taevaks või põrguks või paradiisiks või põrguks. Noh, seal ei ole mitte vähimatki mõtet. Meile kargab pähe kune rõõmus teadmine sellest, et on ainult paradiis, on ainult taevas, on ainult Nirvana ja kõik muu on meie hullumeelne väljamõeldis. Muusik Kalev rajangu kõneles teemal. Tantsin sinuga taevas ehk mis kargust kargab mõnutustatud järel lihaline ebard. Muusika Steve rassilt. Raadio ööülikool tänab koostöö eest MTÜd oma stuudio, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiat ja Kondase keskust. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.