Ööülikool. Mitu sul ei pea olema suur konservide varu mingi püssinurgas sul peab olema kogukond, keda saad usaldada, kellega saab koos toimida, siis kui see energia sisend ära langeb siis see on ainukene võimalus. Koole. Publitsist Kaupo Vip kõneleb teemal tsivilisatsiooni kasvupiiridel. Saade on mõtteline järg tema loengule, inimõnnest ja termodünaamikast. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. No see on nagu üldine arusaam, et inimeste eelis, see, miks me nagu suudame ennast praegu nimetada lausa looduse krooniks või mingisuguseks eriliseks liigiks, et me arvame, et see põhjus on, eks ole, selles et meil on kuidagi aju, on väga teistmoodi arenenud ülejäänud olenditest, et me oskame nagu miks-küsimust esitada või õigemini põhjus-tagajärje seose luua. Me võime seda muidugi võib-olla teha valesti, aga igatahes kindlasti me sellist küsimust oskame küsida. Ja sellele rajanevalt. Me oskame mingisuguseid selliseid simulatsioone nagu läbi mängida, umbes nagu lennukipiloote enne seda, kui nad päris lennuki kallal lastakse, et siis simulaatoriga lendavad, seal õpivad maanduma ja õhku tõusma. Mingisugused teooriad inimeste heaolu paranemise kohta ongi midagi taolist, et inimene noh, kasvõi koopast siis suutis seda ette, et iga hetk võib näiteks sellesse koopasse tulla mingi kiskja või, või mingi vaenuliku hõimutegelane ja ta oskas seda nagu ette mõelda ja oskas siis valmistada ennast selleks ühel või teisel moel. Et ta mängis nagu selliseid simulatsioone läbi. Üks selline simulatsioon, mis on tööstusajastu jaoks suhteliselt haruldane või mida sisuliselt ei olegi neid korratud oli Rooma klubi eestvedamisel 68. aastal. Kui see Rooma Klubi asutati, siis kohe üsna alguses pakuti välja, et võiks siis sellise uurimuse koostada, et teades senist tööstusühiskonna arengupraktikat, mis siis võiks juhtuda, kui see areng samamoodi edasi läheb. Et kas oleks siis sellel komplekssüsteemil midagi vaja karta või millegi eest hoiduda või millegi üle nagu sügavamalt järele mõelda, et kuidas seda või teist asja teha ja Massachusettsi tehnikainstituudi inimesed võtsid selle ülesande enda peale. Uurimus ise ilmus seitsme teisel aastal limistub Rõu nime all kasvu piiride nime all. Ta lähtus muidugi jah, enam-vähem samasugusest paradigmast ikka selleks, et inimestel hea olla oleks, selleks on neil süüa vaja, ilmselt on neil vaja mingisuguseid kaupasid ja nii edasi, et mitte lihtsalt ei ole heaolu õitsemine, aga selleks, et toitu saada ja selleks, et neid heaolu taustatekitavaid kaupasid saada, selleks ilmselt on vaja ressursse hankida kuskilt ja siis on võimalik, võta nende ressursside enam-vähem teadaolevad varud, korrutada nad kasvõi siis, nagu selle antud uuringus oli, korrutati nad lihtsalt viiega, oletades, et tulevikus leitakse paremaid meetodeid, efektiivsemaid võimalusi, kuidas neid hankida. Ja see oli jah. No väidetavalt ka nendele uurimuse tegijatele endile. Masendav üllatus, et ükskõik, kuidas nad neid mudeleid ei pannud kokku, ikka tuli välja kuskil 21. sajandi keskpaigaks tekib süsteemi üldine kollaps just tänu sellele, et rahvaarv läheb nii kõrgeks, et nende kaupade ja teenuste tekitamiseks on vaja nii palju toormeid. Et esiteks on vaja siis sisuliselt ammenduvad toormed ja teiseks muutub hirmus suureks reostatus. Ta võtab toormeks sisse, süsteemi, töötleb ümber, paiskab siis jäänused väljapoole, et see on nagu lahutamatult seotud, et reostatus peab tõusma, käidi läbi mitmeid erinevaid võimalusi, et võib-olla leitakse tehnoloogiat selleks reostatust ohjeldada, piirata tarbimist, et sündivust vähendada. Ja kõik need arengumudelid, mis sisaldasid sellist mõistet nagu majanduskasv, ükskõik kuidas me ikka ei püütud klapitada, need nagu jõudsid ikkagi selleni, et 21. sajand nagu tööstustsivilisatsiooni jaoks viimaseks. Ja seal oli siis see nii-öelda pau või, või business as usual tavalise asjade käigumudel, mis näitas, et see allakäik, lagunemine langeb ajavahemikule umbes 2010 kuni 2050. See arvutimudel ei hoolinud aasta numbritest või seal ei olnud nagu need aastanumbrid niimoodi välja toodud mudelid lihtsalt graafiliselt arvutiprogrammi abil välja toodud. Aga kõik need lahendused näitasid seda, et see majanduskasvu säilimise korral ei ole nagu süsteemi edasine toimimine võimalik. Me rääkisime sellest Fredrik salu mudelist, kus majanduskasvumudelis oli puudu see kolm neljandikku mis langes kuskile välise faktori peale, mis siis peaks olema biofüüsikas majanduskäsitluse mõiste, sedasama fossiilkütuste sisend, mis sellest ajast tekkis. Ja kui 1800. aastal umbes 98 protsenti kogu tarbitavast energiast oli biomass ühel või teisel kujul, siis alates 1070.-st aastast on biomassi osa kuskil 10 12 protsenti, ülejäänud on kõik fossiilkütused. Ja teine asi, mis õli tulle valas, selle uus Maltusluseks või selliseks maailmalõpu kuulutamiseks nimetatud asja juures oli see, et üks Ameerika geoloog Marian Hubert 1949. aastal tuli millegipärast ju tal jäi töö juures aega üle. Ma arvan, et aga tema ülesanne oli see, et tema pidi prognoosima, kuidas naftaväljad käituvad. Et kuidas siis tehnikat ümber paigutada, ühelt väljalt teisele. Kuna naftaväljade omapära oli siis see, et teatud aja jooksul pandi puurauke juurde, nende tootlikkus kasvas, siis ta jäi püsima mingisugusele platoole ja siis, kui toodetav osa hakkas ammenduma, siis hakkas toodang langema ja tema oli millegipärast jah, esimene, kes selle peale tulijatud. Kuulge, kui see kehtib iga naftavälja kohta. Kui see kehtib iga geoloogilise piirkonna kohta meie riigis, siin Ameerika Ühendriikide Shelli geoloogi konsultant, et siis see peab kehtima terve maailma kohta. Ja kuna see nafta nagu kõige suurema energia kasumlikkuse produkt on ja kuna me oleme selle viimase 100 aasta jooksul need kõik oma probleemid lahendanud selle kaudu, et me rakendame jälle nafta kuskile tööle siis tegelikult see oli kõige esimene kaasaegne versioon Maltuse ennustustest. Et tõepoolest mingil hetkel peab see kasumlik energia sisend hakkama langema, et see geoloogiliselt paratamatu et seda muuta nagu mingisuguste ideoloogiliste või, või mis iganes valemitega ei ole võimalik. Üks asi nüüd, miks minna keerisse sama biofüüsikaline majanduskäsitlus ongi seotud sellesama naftatipu mõistega või piik oili mõistega? Kaugeltki mitte ei ole küsimus selles, nagu saaks nafta otsa, väga palju on selliseid jutte, et nagu nafta saab otsa või midagi sellist, majanduskasv on meie moodsa ühiskonna funktsioneerimise aluseks ja see majanduskasv nii palju, kui ajaloost on võimalik jälgida, et umbes kolm neljandikku moodustab sellest siis energiasisendite kasv. Nii et näiteks siin IMF-i ülemus siin rääkis sellest, kuidas oleks vajalik nagu normaalne majanduskasv kuskil neli protsenti aastas selleks et lääne ühiskond normaalselt toimiks, aga selleks, et seda saavutada, selleks oleks vaja umbes kolm protsenti saavutada ka naftasisendi kasvu. Aga et see tundub praegu väga kahtlane. Aga kui me vaatame kuni 1965. aastani sedasama põhilise energia sisendit, nafta tootmiskasv oli 7,9 protsenti aastas. Kui meil mingi asi kasvab seitse protsenti aastas, siis ta kahekordistub 10 aastaga. Need kogused on täiesti üüratud. Praegu tarbime maailmas naftat umbes üks kuupmiil aastas kuskil viis kuupkilomeetrit ehk umbes kaheksa Võrtsjärve tõite. Aga nüüd alates 70.-te aastate keskpaigast hakkas kasv langema. Langes nelja protsendi peale 1980. aastal ja alates 2004. aasta lõpust. Mingisugust kasvutrendi võib ikkagi märgata, aga see 0,1 protsenti. Ja kui võtta seda valemit, mida IMF rõhutas, et neli protsenti majanduskasv oleks normaalne, see tähendaks kolm protsenti naftasisendi kasvu, siis tegelikult, et juba 1070.-test aastatest peale oleme üsna hädas sellega. Aga kui see valem on õige, siis 2004.-st aastast meil pole mingit võimalust, et majandus saaks kasvada kuna see kõige kriitilisem energiasisend ei taha järgi tulla. Söe tarbimine on küll kasvanud Hiinas näiteks ja paljudes teistes riikides, aga igal pool mujal ollakse hädas, otsitakse mingeid asendusi. Ja kui need asendused on kehvema kasumlikkusega, kui meil vaja oleks selle ühiskonna toimimiseks, siis see tähendab seda, et majandus ei saa kasvada. Tegelikult, seda ma siis näemegi nüüd. Nafta hind on tõusnud 98.-st aastast, kus ta oli umbes 14 dollarit barrelilt. Tänaseks noh, tipp oli 140 dollarit. Aga täna on keskmine hind kuskil 110 juures 108. Ehk teisisõnu, isegi kui jätta kõrvale need energeetilised väärtused, siis see tähendab ju seda, et iga liigutus, mida me teeme tehnilise tsivilisatsiooniga, on meile, et vähemalt viis korda kallim kui ta oli, siis kui meil oli see kasvuperiood ja tuleb välja, et seda viit korda kallimat sisendit, et ühiskond välja ei kannata. Kui praegu räägitakse nendest asendustest naftale kogu aeg, räägitakse energia kokkuhoiust või uutest rohelistest energia sisenditest, aga kui need sisendid annavad energeetiliselt kasumlikkust, mis on väiksem kui see kriitiline piirtööstusühiskonna jaoks, siis tegelikkuses me teeme oma olukorda veel raskemaks, kõik need kilda naftat, kilda gaasid, pigiliivad biodiislit, näiteks iga dollar, mis sinna läheb, vähendab meie tsivilisatsiooni eluiga tegelikult asi nagu absurdseks muutunud just sellepärast, et füüsika ja keemiaga ei taheta arvestada. Majanduses Meie naftat ise ei tooda. Aga meie jaoks on oluline, see võib olla palju teda maailmaturul saada on. Ja alates 2005.-st aastast on see maht langenud. Tulemus on see, et meil majanduskriis, majandus ei saa kasvada ühe elaniku kohta arvestades planeedil, siis on tegelikult see tipp saavutati juba seitsmendate aastate lõpus ja sellest ajast saadik on ta langenud seitsmendat aastat on selles mõttes huvitav, kui mõelda sinna tagasi, et siis hakati rääkima esmakordselt ka energia kokkuhoiust. Samad seitsmekümnendad olid viimased korrad, kus me nägime selliseid hiiglaslikke eksperimente nagu inimene, kuul ja tehnika nagu oleks kõvasti edasi arenenud, aga areneb edasi see osa tehnikast, mis on vähese energiavajadusega, aga selliseid suuri läbimurdeid tehnoloogiates nagu toona oli, ei ole. Eraisiku jaoks on see kõik tähendama seda, et meil on nagu kindel ostukorv, mis me oma sissetuleku eest saame. On täiesti selge, et me peame saama mingi koguse toitu ja noh, meie oludes kui autokütust saama mingi koguse selleks, et me saaksime oma igapäevaseid toimetusi teha ja me peame katma oma eluaseme kulud, toit on energiaga seotud autokütus, noh see kõige otsesemalt ja eluaseme kulud täpselt sama moodi, et kui paisub see sektor meie väljaminekutest, kus on siis see toit, autokütused, eluaseme kulud, siis see tähendab seda, et kõikide muude kulutuste osa nüüd on kokku tõmbama eriti kui praegu. Meie numbriline sissetulek just nagu tõuseks endiselt. Aga kui vaadata selle ostujõudu, siis tegelikult see teeb vähikäiku. Me saame samasuguse raha numbri eest tunduvalt vähem osta kaupu kui varem. Termodünaamiliselt võib selle taandada energia sisendite energiaväljundite peale. Ja kui vaadata toiduhinnaindeksit alates 2004.-st aastast hakkas järsk tõus koos naftahindadega ja nendes riikides, kus juba ennemgi inimestel läks seal võib-olla 50 60, võib-olla 80 protsenti sissetulekust toidu peale. Nendes riikides hakkasid inimesed mässama, neil ei jäänud enam nagu midagi muud üle kui me vaatame neid araabia kevaded ja individuaalseid mässas. Mauretaania, Mosambiiki, Somaalia, India, Kamerun, Jeemen, Sudaan, Tuneesia. Kõigis nendes riikides, kus inimeste sissetulekutest suurem osa oleks toidu peale tekkis selles olukorras väljapääsmatus vastuseis Euroopa, õigemini OECD riikidest näiteks 2006. aastal. Maailma keskmine nafta tarbimine protsendina kogu energiatarbimisest oli kõige kõrgem Ameerika ühendriikidel Kreekal, Iirimaal, Portugalil, Hispaanial, Itaalial. Kui te seda nimekirja vaatate ja võrdlete seda päevauudistega, siis, siis on üsna selge, et siin on mingisugune väga oluline seos. Need on need riigid, millest meil räägitakse praegu, et nad on kriisis, eks ole. Ja selles mõttes on see asjaolu, et kogu see meie tehnoloogiline ühiskond on üles ehitatud selle energia sisendi peale, millest põhilise moodustab nafta veel väga raskelt igale riigile, kui tüüpiline riigi keskpank püüab reguleerida olukorda selliselt, et ei tekiks liiga suurt inflatsiooni ega ei tekiks ka liiga suurt deflatsiooni ohtu. Et kui ütleme, elukallidus tõuseb, inimesed nõuavad palka juurde, saavadki palka juurde, siis on oht, et tekib selline nii-öelda inflatsioonil reageeris mida keskpank saab teha sellises olukorras, ta saab takistada ettevõtluse tegutsemist, ta saab keerata intresse juurde. Majanduskasv aeglustub ja pidurdub inflatsioon. Kui jälle vastupidi on, kui majandus ei kasva piisavalt, siis tekib oht deflatsiooniks, see tähendab seda, et inimeste sissetulekud vähenevad, varade väärtused hakkavad langema, varade väärtused langevad siis, kuna enamus neist tänapäeval on laenuga ostetud. Inimesed jäävad raskustesse pangalaenude intressidega ja pangad peavad hakkama neid asju maha kirjutama ja nii edasi, see tähendab seda, et rahamass, mis on käibel, hakkab vähenema deflatsioon, see tähendab selget ohtu majanduskriisiks selle, siis on võimalik, kui keskpangal reageerida niimoodi, et võtame intresse vähemaks ja me saame majandust ergutada. Aga vot energiasisendiga on see masendav olukord, et korraga tekib nii inflatsioonilise surve kui deflatsiooniline surve. Keskpangal ei ole nagu mitte midagi teha, sa ei saa juurde panna, sa ei saa maha võtta, neid on leitud siis selline lahendus, et Meil tekib küll deflatsioon, aga selleks, et pidurdada selle mõju, tekitame kunstliku inflatsiooni, see tähendab, toodame rahamassi lihtsalt juurde. Raha mass meil praegu millegagi tagatud ei ole ja selles mõttes on ta geniaalne, sest et ilmselt see süsteem oleks kokku kukkunud juba. Aga tänu sellele, et nii Euroopa keskpanka ja Ameerika Ühendriikide niinimetatud keskpank suudavad praegu lihtsalt katteta raha juurde toota tänu sellele, see monstrum püsib püsti ilma selleta, et energiasisend kasvaks tegelikult kriisiks, ei ole midagi rohkemat vaja kui seda, et lihtsalt lõpeb ära pidev kasv. See ongi see probleem. Praegu prognoositakse seda, et seda majandust suudetakse elus hoida selliselt seda kunstlikku verd raha pumbates sinna siis kuskil 2015. osa pakuvad 2040. aastal noh, kuskile sellesse vahemikku. Ma kujutan ette, et selleks ajaks nendel inimestel, kes tahavad ja soovivad, peaks olema võimalik luua endale selline kogukond, see on kõige tähtsam, kui see majandusmudel kokku vajub. Mitte sul ei pea olema suur konservide varu või mingi püssinurgas. Sul peab olema kogukond, keda saad usaldada, kellega saad koos toimida, siis kui energiasisend ära langeb, siis see on ainukene võimalus. Need mehhanismid, mis siiamaale on olnud aluseks, need ei saa enam toimida kasvumajanduse mudelis olevat põhimehhanismid ei saa enam toimida, siis järelikult me peame minema nende mehhanismide juurde, mis toimisid enne seda kasvu ja need olid selgelt sellised kogukondlikule koos tegutsema selle rajatud. Meie jaoks ei ole see minevik nii kaugele sisuliselt esimese maailmasõja teise maailmasõja vahepealne periood kuskil seal. On see eeskuju täiesti olemas, kuidas need ühiskonnad toimisid, seal oli minimaalselt fossiilkütuste sisendit ja oli ka minimaalselt, ütleme mingit pangalaenu või sellist hirmsat vajadust pidevaks kasvuks. See mudel töötas. Meil on tohutult hõredalt asustatud maa, meil on metsa, meil on suurem osa kunagisi põllumaid, potentsiaalsed põllumaid on söötis, meil meri ümberringi kus ikkagi mingi elustik on meil olemas. See on võib-olla paradoksaalne, aga võrreldes näiteks Saudi Araabias paremad väljavaated. Sest nende jaoks ongi see kõrb, see elukeskkond olnud alati ja see, mis neid on sealt välja aidanud, praegu ongi seesama nafta. Aga selle naftaga on see häda, et siis kui tema tootmise tempo ei saa enam kasvada, siis paradoksaalselt hakkab langema ka võime teda tarbida, kui hind hakkab üles minema, siis jääb järjest vähem neid, kes suudavad seda osta. Ja muideks Saudi Araabia ongi juba analoogiliste probleemide ees nagu näiteks Egiptus, et seal toidu kasvatamine on väga keeruline. Suur osa toiduaineid tuleb sisse osta, sisse osta saab seda teadagi mis raha eest. Et see ring nagu tuleb nende juurde tagasi ka, et meil on mõnes mõttes võib-olla hirmus hästi läinud, et meil naftat pole. Kahju on muidugi see jah, et seal põlevkivi peale raiskama ennast, aga no hea küll. Aga meil on vett ja põllumaad ja metsa ja me oleme ideaalsetes tingimustes ja lisaks sellele on meil ümberringi sellised rahvad, kellel on peaaegu samasugused tingimused, nii et kui tulevad, et ütleme selliseid hordid, kes nagu pretendeeriksid meie nendele varadele, siis nad satuvad esimesena konflikti meie naabritega, et me oleme lisaks sellele veel oma naabrite selja taga ka. Ringkaitse on ka veel ümberringi. Ma tea, meie esivanemad valisid ikka täiesti geeniused. Uskumatu lihtsalt, kuidas nad siukse koha leidsid. Nad vist ilmselt teadsid. Muidugi tuleb minna tagasi, ütleme sadakond aastat põhimõtteliselt. Aga nüüd, kui pikk on see nii-öelda tagasimineku aeg? Praegu oleme siia jõudnud umbes 100 aastaga, et kas tagasi minema ühe viiega või samuti 100-ga. Kui nüüd vaadata seda seitsme teisel aastal ilmunud limistubrov uuringut, siis on kaks korda üritatud nende neid prognoose võrrelda selle reaalsusega, selle paumudeliga ja on leitud, et majandusprognoos, mis on tehtud 100 aasta peale, esimesed 40 aastat, tundub, et klapivad nagu mõõtmisvea piirides sisuliselt. Kui nüüd oletada, et seesama areng jätkub, siis tipp on kuskil 2015 2017 orienteeruvalt noh, nemad muidugi mingeid aastanumbreid välja ei pakkunud nende jaoks arvutimudel tekitas sellised graafikud lihtsalt, aga noh, see graafikali selguse mõttes paigutatud siis sellisele tabloole, mis oli siis alates 1900 kuni 2100. Aga kui nüüd seda mingid normaaljaotuse kõverad seal vaadata, siis see on 2015, peaks toiduainetega tipnemine tekkima. Tööstustoodangu ka juba 2012 tähendab majanduskasvuga siis kokkuvõttes ja elanikkonna arvukusega 2030. Ja need päris maailmalõpustsenaariumiteks ristitud mudelit mis räägivad selle osaliselt sellest, et me võib-olla mingisuguse 100 aasta pärast hakkame seal juba minema sinnapoole, kus meie esivanemad olid seal kuskil metsas. Kui neid uskuda, siis tööstusajastu kestus peaks olema kuni 2030. aastani ja nad väidavad, et selline järsk majanduslangus kuskil 2030. aastani, et võib-olla peame niimoodi vastu, aga kuskil 2030.-st hiljemalt noh, järgmist majanduskriisi, muideks kui nad eelmisel, 2004. aastal prognoosib 2008. lõpuks järgmist, prognoosivad 2015.-ks aastaks. Ega neid ennustusi ei tasu võtta prohveteeringutena, aga neid tasub mingi orientiiri võtta. Aga noh, tegelikult see sisu oleks see, et me peaksime midagi tegema, et üle elada, tehnoloogiline tsivilisatsioon. Kõik need tehnilised lahendused, mis meil on kasutada siin praegu on 19. sajandi lõpp. Energialahendused, kõige uuem ongi see dokument, see on 20. sajand, ülejäänud on kõik 19. sajand, elektrituulikut, päikesepatareid ja nii edasi. Meil ei ole nagu midagi öelda selle koha pealt, et me ei ole nagu kuskil ei jõudnud, see on äärmiselt kummaline. No ma saan aru sellest, et praegu räägitakse nii-öelda nendest taastuvatest energiaallikatest, aga kas keegi teist on näinud taastuvat tuulikut või taastuvat elektripaneeli näiteks nad ei taastu, kinnitan teile. Kui nad ära lagunevad, siis nad on lagunenud. Ja meil on peatud tööaeg, need hinnatakse kuskil seal 20 25 aasta peale, nende tööiga ja nende kasumlikkust hinnatakse selle tööaja järgi. Ja nende tootmiseks kulub tohutul hulgal sedasama fossiilkütust igasugustes erinevates variantides, nende teenindamise peale kaasa arvatud. Mitte et see oleks minu jaoks mingisugune moraalne takistus selleks absoluutselt mitte vaid see investeering, mis täna teha sellesse, kasvõi isegi näiteks maaküttesüsteem on väga efektiivne selles mõttes, et ta hoiab elektrikulusid kokku, aga summa summarum ta ei anna tegelikult kokkuhoidu, sest ma ei tea, võib-olla seda on raske tajuda, aga see elukallidus, mis on selle üksikinimese jaoks seotud alati energiasisendiga see elukallidus tõuseb niikuinii, kui võimalused on, siis noh, eriti kuskil eraldatud kohas on väga hea, kui sul on täiesti autonoomne varustus. Aga suures plaanis see ei ole lahendus selles mõttes see ei ole väljapääs sellest olukorrast. Ma usun, kindlasti saavad miljonärideks need, kes praegu arendavad selliseid tehnoloogiaid, nagu oli sakslastele ersatstehnoloogiat, need puugaasimootorid näiteks ma usun, et üsna varsti miljonärid, need, kes puugaasimootori ja generaatori ühendavad selliselt, et väikeste kuludega inimene saab endale muretseda energia hankimise vahendi, mida ta saab ekspluateerida. Võib-olla ma ei tea, 80 aastat näiteks mingi hästi lihtsa mootoriga. Need on küll sellised lahendused, millele tasub mõelda, sest et palju asju on noh, näiteks on tänapäeval need puurkaevud, kus sa ei saagi vett kätte, sul peabki elekter olema või siis sa pead printsipiaalselt teistmoodi lahendama. Veevarustuse? Jah, tuulikule saab rajada selle ja ka päikesepatareidel, aga kõik need lahendused on niivõrd kallid energia- ja ressursimahukad, et tegelikult nad ei ole lahendused. Praegu meile räägitakse, et see on mingisugune uus väljapääs, aga kujutage ette tuulikute parki näiteks ütleme suures plaanis, paneme kuskile Hiiumaa taha merre, paneme tohutut tuulikud. Mõtleme sinna juurde veel mingisuguseid pumpla, et kui on energia ülejääk, siis Me pumpame energiat üles. Kui tuult ei ole, siis me laseme selle vee voolata sealt läbi generaatori ja me saame jälle energiat. Need on täiesti loogilised ja arusaadavad asjad, aga kui püüda neid kujutleda sellist tehnikat, mis teenindaks seda tuulikute parki. Need on mehhaanilised, seadmed varuosasid, seal on vaja kas või ehitada või remontida või pärast uuesti asendada. Missugused seadmed meil oleks välja pakkuda, mis kasutaks nendesamade tuulikute poolt valmistatavat energiat? Meil ei ole mitte ühtegi lahendust. Me järjekordselt võtame sellesama nafta ja põlevkivi ja gaasi ja lahendama jälle oma probleemi nagu näiliselt ära sellega, et me tõstame ühe osa nüüd sellest sinna. Pettemanööver järjekordselt, nii nagu meil oli põllumajandusprobleemi lahendamine rohelise revolutsiooniga oli pettemanööver normaalsest põllumajandusest ei aidanud. Võtsime siis nafta, kivisöe ja gaasi, panime selle maaga kokku, panime sinna peale veel traktorid nagu näiliselt lahendasime probleemi, aga see on täpselt samasugune ajutine lahendus. No ütleme, et kui ta oleks mingisugune selline elektrituulik nagu siin need esimesed olid kuskil 1880, midagi oli elektrituuliku patenteerimise eest. Need olid sellised seadmed, tõesti, mida me suudaksime nagu ütleme, tekib seal mingi lühis või mingisugune mehhanismi rikke. Seda suudaks nagu iga inimene käsitsi parandada. Aga tänapäeva tehnoloogiat on selliselt koostatud, et seal isegi inseneriharidusega inimene, ta ei saa käepäraste vahenditega seda süsteemi remontida. Sisuliselt tähendab see seda, et kui me valmistume mingisuguseks selliseks olukorraks, kus tüüpiline majandussüsteeme seisma jäävad seisma sellised suured ja ka väiksemad tootmisüksused. Me ei saa ju selle vastu valmistada niimoodi, et me võtame endale seadmed, mis eeldavad, et me saame igal ajal vajaliku varuosa juppi kuskilt teiselt poolt maakera. Me ei saa sellele rajada, seda lihtne kogemus peaks seda ütlema, eks ole, et, et kui me võtame kasutusele need tehnoloogiad, mis olid kasutusel enne seda, kui nagu tõsiselt probleemid algasid siis peaks need tehnoloogiad välja aitama oma metsamaa, oma põllumaa. Ja, ja võib-olla tõesti jah, mingi selline lihtne seade, millega seda elektrienergiat on võimalik genereerida, sest et on osa seadmeid, mis ei saa ilma selle elektrita läbi Demokraatiaga tekib probleeme, kui see energia sisend väheneb. Aisakasimov on nimetanud seda vannitoaefektiks. Ta ütles, et kui te tahate teada nagu, et mis juhtub siis, kui energiasisend langeb, siis kujutage endale ette, et kui teil esialgu elata oma abikaasaga majas, kus mõlemal korrusel on vannituba, siis te saate ükskõik kui pika aja seal vannitoas veeta. Aga kui teie juurde kolib sisse 30 Vietnam last, et siis te peate hakkama kokku leppima, kes millal kasutab ja sellest tekib tohutu närvipinget ja demokraatlikult on seda probleemi raske lahendada, et noh, võib ka niimoodi ette kujutada seda. Kui pretendente mingisugusele hüvele on liiga palju, siis pole vahet, et kas pretendente on juurde tulnud võime hüvesid vähemaks jäänud, probleem on sama vannitoaefekt on samamoodi ja siis demokraatlikud meetodid kipuvad nõrgaks jääma seal. Aga jah, nende prognoosidega, mida on tehtud selle kohta, mis siis juhtuma hakkab nende prognoosidega mindud sinnamaale, et väidetakse, et taastub see nii-öelda loomulik seis, inimliigi loomulik seis. See on selline kultuurikatkestuste teooria üks osa, kus väidetakse, et inimkonna suurim viga oli poliitiline revolutsioon, hakkas tegelema põllumajanduse ja karjakasvatusega. Et oleks pidanud jätkama küti ja korilase normaalse küttija-korilase, kelleks ta loodud mille jaoks on loodud kõik tema tsensuursed, mudelid ja mõtlemisülesehitust aga tähendab kogemata ennast viinud mingisse täiesti ebanormaalsesse olukorda, kus ta nii-öelda nagu ei saakski adekvaatselt reageerida sellele, mis ümberringi toimub. Ta peabki elama vale kujutelmades. Ja nüüd siis vala deus ex machina, tuleb, päästab meid sellest välja, viib meid uuesti tagasi meie normaalsesse olekusse, et noh, selline variant on ka seda asja näha. Noh, viimasel ajal väga palju räägitakse sellest kriisi võimalikest ravimistest minu meelest Tõnismäe tõus, seesama mees, kes oli selle töögrupi juht, limistungrow uuringut läbi viis tema on selle päris hästi ära kirjeldanud. Ta väidab seda, et kõik need probleemid, mida me siin praegu näeme, et need on ütleme, energia, toorme keskkonnamajandus noh, lõppkokkuvõttes inimõnne probleemid. Et nende probleemide koostöötegurid on rahvaarv, kapital ühe inimese kohta, energia kasutamise võimalused ühe inimese kohta ja fossiilkütuste osakaal kogu selles sisendenergias. Ja ta väidab seda, et kõik need abinõud, mida me praegu oleme püüdnud nagu kasutusele võtta on suunatud just nende viimase kahe peale. See on siis energia ühe inimese kohta fossiilkütuste osakaal koguenergias, neid püütakse ravida siis efektiivsusega, eks ole, kõigepealt hoiame energiat kokku ja teine asi siis alternatiivset energia sisendit ja innovatsiooni küsimustega. Ja võib tähele panna, et nad mõlemad kuuluvad tehnoloogiat mõjusfääri sellesse küsimuste kasti mida oleks nagu loogiline lahendada tehnoloogiatega ja sinna kogu see, nagu pressing käib praegu. Aga siis on kaks olulist asja, mida jäetakse täiesti vaateväljast välja. Praegu see on siis rahvaarv ja sedasama kapital ühe inimese kohta. Neid võiks taanduda siis niimoodi, et rahvaarv on demograafia ja viljakusega seotud küsimus ja kapital ühe inimese kohta, see on kultuurinormide väärtushinnangute ja elustiiliga seotud küsimus. Aga need on meil tabuteemad. Nendele me ju ei pühenda mitte mingisugust tähelepanu. Need, mis on sotsioloogia ja poliitika, mõjusfäär, tegelikkuses, kui me tahaksime neid probleeme lahendada, me peaksime mõtlema selle peale, et kuidas kujundada demograafiat. Ja millised on meie kultuurinormid ja väärtushinnangud, mida me tahame siis, kui õnn on see, et me saavutame selle, mida me tahame. Et mida me siis tegelikult tahame, aga tema väidab just seda, et nende küsimuste raskuspunkt asub sotsioloogia poliitika mõjusfääris. Aga see, kuhu sotsioloogiast ja poliitikast mõjutatud maailmapilt meid suunab, neid küsimusi lahendama tehnoloogiate mõjusfäär. Ta väidab, et see on nagu lootusetu mööda võitlus, et me võitleme valede vahenditega näiliselt küll õige asja nimel, aga valede vahenditega. Ma arvan, et see on täiesti õigus. Et kui selle pilguga asjale vaadata, siis kujutage ette, et keegi läheks praegu kuskile ütlema, et teate, et me peaksime maailmas sündimust piirama. Või veel, ma ei kujuta ette, kuidas seda võiks öelda ka öelda, et me peaksime inimarvukust vähendanud. Ma ei kujuta ette, mis selle inimesega tehakse. Vanasti oleks kirikuvande alla pandud, lihtsalt läheks mingisuguse tribunali rahvusvahelise, mingisuguse kohtumõistmise alla. Aga tegelikult see küsimuse asetus sealsamas ongi. Ja sellepärast see soovitus nagu võiks olla selle koha peal, et kuna ei ole mitte mingisugust lootust, mitte mingisugustki lootust, ei paistab praegu olevat, et hakatakse tegelema õigete küsimustega vaid kogu aur pannakse tehnoloogiate peale, mis on lootusetu siis praegu igaüks kohapeal oma kodus või oma kogukonnas peaks noh, tõesti nii nagu see ütlemine on, et nad peaksid mõtlema globaalselt, tegutseda lokaalselt, õieti, aga nad ei peaks mitte võitlema mingite globaalsete probleemidega, vaid nad peaksite mõtlema nende universaalsete probleemidega võitlemisele just nimelt oma juures selle oma kogukonna piirides oma selles elukeskkonnas kuidas nad saaksid need universaalset ravimit seal kohapeal lahendada ja nende strateegiad ei tohiks olla mitte sellised, et nagu nad püüaksid vältida mingeid probleeme vaid nad peaksid suunama kogu jõu sellele, et kohaneda selle olukorraga, mis võib tekkida. See oleks minu meelest õige lähenemine, sest ega tegelikult see meie komplekssüsteem, nii nagu ta nii keeruline ta on iseorganiseerunud süsteem, me tegelikult ei suuda prognoosida seda, kuidas ta võib käituda. Noh, nagu sa ütled, et mis siis saama hakkab, noh no kes seda teab, me ei tea seda, sest meie ei ole seda süsteemi teinud, see süsteem on ise arenenud, meie oleme sellega kohanenud ainult noh, selles mõttes nagu võime öelda, et meie ei ole tegelikult süüdi. Me oleme küll jama sisse sattunud, aga me ei tahtnud seda, me ei ole süüdi. Et me võime öelda enda õigustuseks. Me oleme õnnetud, süütud ohvrid, tegelikult kogu oma selle eksistentsi jooksul, me ei ole kunagi pidanud läbima sellist faasiat, meie energiasisend on langenud. Me oleme kogu aeg läbi ajaloo olnud tõusuteel, me võtsime tule vastu selle tööriistad kasutusel ja nii edasi ja nii edasi. See on esimene kord kogu meie liigi ajaloos, kus meie sisend langeb, et ei ole võimalik prognoosida. Ei ole mingit isegi võrdlust tuua kuskilt. Paljud väidavad, et jah, langeme tagasi sinna, kust me tulime, paljud ütlevad, et see nagu ilus hällilaule, Te võite ju rääkida langeme tagasi ja mida see vaene kiviaja inimene tänapäeva olukorrast siis teeks, et me oleme hävitanud kogu liigilise mitmekesisuse. Me oleme deklareerinud kõik vilja kasvatavad pinnad. No meil on 300000 tonni radioaktiivset saasta, niipea kui see jääb ilma pideva jahutuseta, pumbad ära võtta sealt tagant, siis hakkab juhtuma see, mis praegu toimub seal Fukushimas. Iga tuumajaama hoovi peal seisab sadu tonne tuumajäätmeid, mis ilma jahutuste jäädes hakkavad lõpuks lekkima ja kust see vaene metslane, tal ei ole mingeid tehnoloogiaid, tal ei ole mitte midagi ette võtta ta täiesti kaitsetu, rääkimata sellest, et mingit imonoloogilist või mingit muud kaitset omada. Nii et selles mõttes paljud ütlevad, et see on veel ilus unenägu, et me jääme kiviaja tasemel, et pigem ikkagi see liik kaob. Aga planeedi mastaabis ei oleks nagu see suur probleem, et läheb siis mõni miljard aastat veel mööda, tuleb midagi muud. Ei ole küsimust, see oleks positiivne nooti. Ma tahan konkreetseid juhiseid. Kas ma lähen nüüd vanamäe juurde küsinud, kuidas küblast käes hoida ja õpin mingeid liike tundma või odaotsa tegema või, või midagi sellist? Ma isiklikult arvan, et ega see paha küll ei teeks, mina isiklikult küll valmistun. Kuidas tõbras on küll ilmselt Kadri 2004. aastal siin needsamad härrasmehed masendava täpsusega prognoosisid majanduskriisi 2008.-ks aastaks. Mina mõtlesin tuld sellest müüsin oma kinnisvara ja ettevõtted maha ja sain seda teha kõrghetkel siis, kui hinnad alla läksid, siis sain minna sinna uude asukohta oma esivanematemaalasena Sõrve maale. Teha seal endale olemise maamaja mere äärde asustus äärmiselt hõre ja ma tunnen ennast nagu paradiisis. Jumala eest, võib-olla ma olengi äkki. Vaatad aknast välja, luiged ujuvad, kartul kasvab, õun kasvab, nii, sahiseb, nii vaikne nende ringile. Nii kaua kui see võimalus on olnud, on alati inimesed läinud maale sellise olukorrast nagu kõikide sõdade ajal näiteks on olnud, kuidas seal linnas hakkama saad, kui on raske. Mida väiksem inimeste grupp, seda parem on seda koostööd organiseerida, sisuliselt muidugi mingi kriitiline miinimum on ka olemas, aga kui teadlikult hakata sättima seda? Meil on veel piisavalt nii palju juurimaal, et mingisuguse territoorium peale sa võid kasvõi kokku leppida selle, et kui mingisugune hädaolukord juhtub. Et siis on sul seltskonnas üks inimene, kes oskab ravida inimesi ja loomi. On sul üks inimene, kes teab kõike, kasvõi relvadest, näiteks üks teab, kuidaspidi kartul maha käib üks teab veel midagi, et selline kriitiline mass nagu koos tegelikult on võimalik manada esile sellised hädaolukorra mudelid, noh, võib-olla see tundubki nagu mingi vandenõuteooriaga kaasa minemisenaga tegelikkuses ühelegi asustatud punktile ega ühelegi maapiirkonnale ei teeks sugugi mitte kahju, kui ta valmistaks ennast ette näiteks sellesama neid juba väga palju räägitud energiajulgeolek, kuhu küsimustes? Näiteks, mida meie asula teeb siis, kui ütleme, elektrivool katkeb näiteks nädalaks ajaks, kes mida hakkab tegema, kuidas me hoolitseme näiteks? Noh, näiteks on meil mingid kariloomad, kes peavad juua saama või on meil mingisugused süsteemid, mis peavad voolu saama ikkagi mingil moel, et kuidas me seda organiseerime või mida teevad inimesed või kust tuleb toit ja nii edasi ja nii edasi. Noh, sellised asjad on võimalik tegelikult kokku leppida ilma mitte mingisugust raha ei kulu selleks. Ja ei ole ka mingit põhjust nagu sellest keelduda, et on võimalus koostada sellised noh, kas reeglid, aga ütleme, mingisugused põhimõtteliselt käitumismudelid, mida teha ühe või teise kriisiolukorra puhul. Ja kui need inimesed on koos selle läbi mõtelnud ja igaühel on seal oma roll siis kui tõesti midagi juhtub, siis on neil mudel, kuidas käituda, kuni seda ei ole, seni tähendab see kaost kes on lennukiga lennanud, te olete tähele pannud, mida ütleb stjuardess, kui midagi juhtub, et maskid tulevad alla, siis ärge hakake toppima oma armsale kaasreisijale seda vaid kõigepealt tuleb vaadata, et sa ise saaksid hakkama ja siis kohe seejärel vaadata, et sinu ümbritsevad inimesed saaksid hakkama. Et selline inimlik lihtne lähenemine, mis sarnaneb väga võib-olla ma ei tea kiviaegsele mõtlemisele, aga selline lihtne valem on nagu minu meelest see, mis peaks toimima. Et looda parimat, valmistu halvimaks, siis on kõik hästi. Ma tean väga paljusid, kusjuures Eestis ka päris palju selliseid kogukondi, kes mitte otseselt nagu selle mõttega ei valmista, aga on jõutud mingil moel mingisuguse järelduseni, et kogukondlik, koostegemine või koostegutsemine on see õige eluviis. Minu meelest see on ka mingi näitaja, nagu need arengut kuidagi sinnapoole juba liiguvad, ma ei tea, võib-olla need on alateadlikud või võib-olla see ei ole ratsionaalne. Aga paistab, et ta toimib. Kangesti mulje sellesama kogukondliku elu retoorika juures, et oleks nagu kaks sellist aiamaad. Meie võiksime nende otsustada, et enam ei kasuta neid mürgiseid väetise. Üritame nüüd nagu sellist jätkusuutlikult elada. Aga samas, kuidas suhtuda ikkagi sellesse naabrimees, kes jätkas samas vaimus, et kas või võtame needsamad tuumajäätmed, et kui need siuksed sulama hakkavad, siis pole ju nagu sellest kogukondlikust elust suurt kasu. Minu meelest medusil on täiesti õigus, kui ta ütleb, et jah, et muretseda tuleb küll nende asjade pärast, mis on üle mõeldud probleemid. Aga nendega võitlemisel ei ole mõtet, et tuleb nagunii palju, kui võimalik, kohaneda nendega, et ma saan aru jah, et nagu võiks püüda sundida näiteks valitsusi midagi ette võtma või et kõik riigid käituksid nii viisakalt nagu näiteks Soome, kes alustas juba, mis see oli 1989, kui nad alustasid seda tuumajätnud matmisplatsi ja nad loodavad juba 2016 valmis saada selle uskumatu kiirusega ja sinna mahub ju ainult nende enda, soome jäätmete hunnik aga sisuliselt kõigi ülejäänud vahenryk. Mõne üksiku riigi omad on kuskile maetud, ülejäänud vedelevad kuskil väljas, mis neile siis teha, isegi kui riigipööre seal teha, et kõik majanduskasvu ei ole jälle sama asi, et kui ei ole vahendeid ei ole võimeline ehitama seda. Et selles mõttes, kas on mõtet raisata ennast probleemile, kus sa nagu ei saa tegelikult tulemust muuta, et pigem siis proovida rakendada ennast sinna, kus sul on vähegi võimalust. Ma olen kindel, et mina ei suuda muuta seda olukorda või kuidas ma saan ette heita ühele põllumehele, kelle elu, kelle lasteaia saatus ja nii edasi sõltub sellest. Tal on need herbitsiidid, pestitsiidid, Fungitsiidid, raundappi ja nii edasi seal. No mis ma teen, lähen ütlen talle, et kuule, et lõpeta nüüd ära hakka neid mahepõllumeheks. Et vaata, et see on palju parem tegelikult, mis siis, et sa lähed pankrotti. Aga selles mõttes, et kui sa ütled, et nagu peaks minema ja hakkama seda ühiskonda muutma siis mina ei näe nagu seda varianti, et mingisuguste institutsioonide kaudu seda muuta. Muidugi sa võid mingisuguseid väikesi parandusi seal saavutada, aga seda radikaalset muudatust, mis oleks vajalik minu arusaamise järgi, ei ole see selles keskkonnas võimalik, lihtsalt poliitiku etapp on proovitud juba. See on täiesti lootusetu. Seesama asi, et noh, on mingisugune viis, kuidas asjad toimivad, et see ei ole isegi mitte nagu mingi arrogantsus ilming, kui keegi ütleb, et noh, et kuule, et sa ei tea ju, kuidas asjad toimivad, et mis sa siia ronid vaid on mingisugune viis, kuidas asjad toimivad ja sa ei saa seda riiki sellisel kujul keerata äkki mingisugusesse teise suunda 90 või 180 kraadi. Jah, sa saad olukorda paremaks muuta tasahaaval vähehaaval võib-olla selleks sa pead saavutama ka ülekaalu. Aga kui praegu vaadata maailmas ringi, Ma näen ainult seda võimalust, et inimesed ise nii palju õpivad, saavad aru, mis toimub ja püüavad iseennast kõigepealt päästa sellega koos päästa siis oma kogukonda. Aga sellist süsteemi, mis ongi rajatud juba nendele eeldustele, mida ei saa mingil moel panna teistmoodi toimima, aga mis samal moel toimides on teada, et kokku kukuvad seda süsteemi muuta on praktiliselt võimatu. Lisaks sellele on see nii-öelda väga hea põhimõte, et iga nelja aasta tagant, On see valimine, eks ole, mis tähendab seda, et iga nelja aasta tagant antakse uusi lubadusi, kuidas elu hakkab edasi käima. Aga sisuliselt kõik need probleemid, millest meie siin räägime, need on ju pikaajalise perspektiiviga probleemid ja miks peaks vali kuulama mingit halamist selle kohta, kuidas võib-olla 10 valimisperioodi pärast elu muutub väljakannatamatuks, kui ta samal ajal võib hääletada selle poolt, kes ütleb, et aga meil on nüüd Tartus on tasuta, bussiliiklust tuleb näiteks. Aga ma kinnitan teile, et Eesti riigikogust vähemalt 30 protsenti inimestest on täiesti kursis selle kõigega. Ja minule isiklikult on üks inimene, kes on Rooma klubi liige, muideks ma ei tea, kas ta riigikogu saadik ka vahepeal oli, ütles, et seda juttu ei ole mõtet üldse rääkida, sellepärast et niikuinii nagu see ei muuda midagi paremaks, et see tekitab inimestel ainult nagu ebameeldivust. Ja üldine arusaamine minu meelest ongi selline, et see on ainult ebameeldivuse tekitamine. Ma näeksin küll jah varianti, et riigi tasemel see teadvustada, aga selleks ei oleks väga palju vaja teha. Selleks oleks vaja lihtsalt laiema massilise teadmine viia. Seda valitsuse tasemelt on muidugi jube hea teha. Ja mida oleks vaja jah, et oleks igal sellel omavalitsusüksusel mingisugune arusaamine sellest, mis siis teha, kui halvad asjad hakkavad juhtuma. Aga ega midagi muud. Kujutame ette, et me kuulutame välja mingi energia kokkuhoiukava tohutu. Iga inimene meist hoiab, kui näiteks poole koguenergiast, mis talle inimene olnud. Autoga sõidate poole vähem, sööte poole vähem, joote poole vähem poole vähem kütate. Et mis see muudaks? Ilmselt see, et me poole vähem sõidaks autoga see tähendaks seda, et kütuse hind langeks ja nendes maailma piirkondades, kus kütust kõige ebaefektiivsemalt kasutatakse tarvitatakse rõõmuga natuke odavamat kütust täiesti ebaefektiivselt viisil. See olekski kogu effekt. Ma praegu kujutan ette, et minu jaoks kõige jubedam oleks see, et kui ikkagi mu lapsed kuidagi kehvas olukorda jääksid nende tegude tagajärjel, et ma olen mingeid valesid otsuseid teinud. Tegelikult ma kujutan ette, see mure peaks valdama kogu inimkonda. Juba praegu on meil, eks ole, järjest raskem nagu tundub inimestel olema, aga praegu ei ole ju mingit langemist, meil lihtsalt ei ole majanduskasvu, aga kui algab kiire majanduslangus või kogu selle ühiskonnakorralduse lagunemine see on tegelikult meie süü, meie vanemate ja esivanemate süü, nagu et me ei ole noh põhimõtteliselt kuigi meilt oleks olnud raske, võib olla nõuda, et me oleks pidanud seda ette nägema, aga mõnes mõttes. Me oleme pärandanud oma lastele sellise maailma, nüüd et minu meelest see on kõige hullem asi, mida karta. Vanasti oli ju lihtne, see eluiga oli seal piiratud mingi meesterahvas, näiteks temal oli hea lihtne, et oli mingi lahing ja läks lahingusse sai kuulsusrikkalt surma mitte kuskil koti peal jäänud vedelema. Et see ei ole ju hirmus, võib-olla kuskil saagas mainitakse ära, aga see, mille peale nagu vanade teadmiste kohaselt hinged kummitama jäid, midagi ei maailmas pooleli, et jätsin midagi tegemata, mida oleks pidanud tegema, et see on kole, ma kujutan ette. Ma näen seda, et ainuke võimalus on jah, et inimeste endi sisemine algatus Publitsist Kaupo Vippi loeng tsivilisatsiooni kasvupiiridel on salvestatud 2013. aasta novembris Tartus Genialistide klubis. Saade on mõtteline jätk tema loengule, inimõnnest ja termodünaamikast. Kõlas kunstnik Taavi Suisalu kompositsioon mürafoon ja muruniiduk kittel, mida dirigeeris Andrus Kallastu. Saate valmistasid ette Külli tülija, Mart Sernask ja helisalvestas Urmas Tooming. Raadioteater 2014.