Kuigi kohtuprotsess lõppes Hircale nii soodsalt, ameti muutus tema seisukord päev-päevalt halvemaks. Pingutas, mis võis, aga laenu tasuda ei suutnud, rääkis Antsule. Küsis nõu, mis teha peaasi, kuhu viib ta oma naise ja lapsed, kui ta kaotab koha. Ants kuulas ja mõtles ning ütles, lõpuks. Oled tubli töömees ega lase sind Lommi lüüa. Külm kuidagi välja, bukerdame. Nõnda siis Jyrka virele sedasi. Kuni polnud enam mingit lootust, et temalt võidakse laen tagasi saada. Siis läks põrgupõhja nagu mitmed teisedki enampakkumisele. Ja kuna pakkujaid juhtus vähe olema, omandas ands koha saiaraha eest nagu teise suurustas. No näed, Jürka, ütles ta siis sellele. Ütlesin, et aitan su hädast välja, ei aita singi. Nüüd võid kuni surmani põrgupõhjal elada, pole enam karta, et keegi sind liigutab, kui ise mees oled. Olen ikka mehe eest väljas olnud, ütles Jyrka. Loodame, et oled ka tulevikus, küllap vist ainult üks asi tahab klaarimist, jätkas Ants. Mis asi? Küsis Jyrka, aimates nagu halba. Aga see maja, mis põrgupõhjalaenuga minu teelahkmel ehitasime. Sest vaata, Jürka see on ju nii-öelda põrgupõhjamaja, sest ta on tema maaparanduslaenuga ehitatud ja seni, kui sina olid põrgupõhja peremees ja omanik olid aga selle maja omanik sest tema käib ju põrgupõhja külge, nagu oleks ta osa põrgupõhjast. Aga nüüd ei ole sa enam põrgu põhiomanik, vaid omanik olen mina. Sina jääd ainult rentnikuks NAGU OLID alguseski. Aga siis sul ei olnud maja, sest polnud ju maaparandus, laenuse tuli alles siis, kui said omanikuks. Mis sa nüüd ise sellest asjast arvad? Aga mina reageerin nõnda, et kui sa oled ainult rentnik, mitte omanik. Nii et sul ei olegi enam põrgu põhjat, kas sull saab siis olla majagi, mis kuulub põrgupõhjale? Sest et see on osa temast? See oleks samuti, kui, et ütleme Sul on kirves ühes varrega ja sa nüüd selle kirve ära. Kas sa võid siis öelda, et vars on veel sinu oma? Kui juba kirves on müüdud ja teine ta välja maksnud? Ei vist. Nii et ka vars on selle oma, kes ostis kirvevarrega, arvad sa? Küllap vist, noh, siis on meie vahel kõik selge. Põrgupõhja on see kirves ja maja, minu teelahkmel, tema vars ning kuna mina ostsin põrgupõhja teiste sõnadega kirve, siis ostsin ühes sellega ka varre, mis on ära seletatud maja. Jah, sest põrgupõhja oli enne, kui maja. Just seda minagi nõustus. Ants oli põrgupõhja, tuli maja, läks põrgupõhja, läks maja. Sest mis teha varrega, kui pole kirvest ja et asi oleks meie vahel täiesti selge, siis teeme täna nõnda, et kõik, mis tänini meie vahel olnud, olgu lõpetatud. Minul pole enam sinult saada, ega sinul pole enam minule maksta. Nii et kriips kõigele peale. See, mis vanast ajast jäänud, selle ma kingin sulle. Sest sul on niikuinii tänini raskusi olnud. Peale selle on sul suur pere toita, see pole mänguasi. Sa ära pane pahaks Jyrka, sest kõik sünnib sõprade vahel. Aga ma olen üks ja teinekord sinu elule seal põrgupõhjal silma löönud, olen näinud, mis teed, kui sa oled ja mis ööd ja usuva, vennas, minu sead ja koerad söövad paremat toitu kui sinu eit, lapsed. Seda asja katsume muuta, sest nüüd pole enam endine, aeg olid omanik ja elasid, kuis süda kutsus. Aga nüüd ei ole enam omanik, sest omanik olen mina ja nüüd vaatan mina pisut, kuis minu süda kutsub. Ega kedagi, eks muidugi. Lausus Jyrka nii-öelda viisakuse pärast, sest asja enda kohta polnud tal arusaamatuse tõttu midagi öelda. Elu oli kiiremini liikunud, kui tema arusündmused olid ratsutanud temast üle. Nii et tänasest peale hakkab meie vahel uus rehnut teine sott, jätkas Ants. Sina hakkad jällegi põrgupõhja rentnikuks ja nüüd vaatame, mis seal teha annab. Mina olen seda mõtet haudunud, et kuigi nüüd hakkaks maaparandusega peale. Sest mis on õieti muutunud? Ei midagi. Põrgupõhja on endine, sina oled endine, mina olen endine ja vaja, mis ehitasime, on endine. Ainult et nüüd oled sina omanik, tahtis circa nagu vastu vaielda. Ainult see ja see on kõik, muidu on kõik endine. Rääkis Ants ruttu vahele. Aga see on pisitilluke täpp, kogu asjasse on paljas tilk ämbri juurdes sest mõtle hästi järele, sina olid omanik, enam ei ole. Minuga võib samuti olla, olen ja varsti ei ole. Aga mis sellest? Põrgupõhja ja maja jäävad ning meie armastame neid mõlemaid ühetasa. Sa ju armastad põrgu põhjudeks. Armastan, vastas circa. Noh, see ongi peasy. Täna oled omanik, homme? Ei ole, sest omanik on keegi teine, aga armastus jääb, see on igavene see põrgupõhjaarmastus. Küllap vist. Ja kui me kedagi nii väga armastame, siis katsume teda ka jõudumööda parandada. Mina parandan maja, sina põrgu, põhjat, sa ju tänini ka parandasid teda, sõid naise lastega loomatoitu ja parandasid, sest sa tahtsid õndsaks saada. Aga kui loomatoitu ei söö, kas siis ka õndsaks saab? Saab, vastas Ants ja lisas. Aga tööd peab tegema kõvasti tegema, sest muidu tulevad kurjad mõtted ja himud. Kas sina tahad õndsaks saada? Kus siis võidu ikka ka, vastas Ants valmilt. Aga sina tööd ei tee? See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul raske õndsaks saada, aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine juba maast madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale panud. Ainuke, mis ta mulle selle asemele kinud, hea ja helde südame. Nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina hea tegemisega. Kunagi poleks ma põrgupõhja jändama hakanud, kui ma sinule poleks tahtriaat teha, sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su koheses naise ja lastega sealt välja kupatanud ja ise sisse kolinud aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas nagu sa ise tead. Küllap vist nõnda siis ostsin põrgupõhja puht paljalt hea tegemiseks ja minu ainuke soov on, et su pere endiselt kosukse kasvaks. Ainult ühest põlema kunagi õieti aru saanud nimelt miks ripud nii väga oma õndsaks saamise küljes. Aga kui olen vanapagan, pasta circa peab siis vanapagan õndsaks saama muidu ei tule inimesed põrgu, elavad siis inimesed põrgus. Aga kus siis maa peal kuniks nüüd seda, vaat kui tuled, põrgu, mina lähen taeva. Aga kui Peetrus sisse ei lase? Miks mitte? Kui usund lunastust, Peetrus ütles, ei loe enam. Ütlesite, aga õpetajale seda ütlesin ja tema läks valgeks kui lubi. Nüüd oli Antsul tundmus, et ka tema läheb näost valgeks, nii et Jürka võib seda tähele panna ja hiljem sellest ükskõik kellele samuti endastmõistetavalt rääkida. Nagu ta praegu teeb seda õpetaja suhtes. Kui ometi võiks teada, kas õpetajad tõepoolest läks valgeks kui lubi või paistis ainult Jürkale nõnda. Kas õpetaja tõesti tundis sedasama ebamäärast ja seletamatut hirmu, mis läbistab mõnikord tantsu, südame- ja neerud kui Jyrka, nii kindlasti lihtsalt ütleb, et tema on vanapagan ja et ta on inimesena maa peale tulnud selleks, et kõiki teisi inimesi oma õndsusega põrgu viia. See kõik on muidugi täiesti ebausutav ja võimatu. Et jumal, kes laskis oma poja ristipuus surra, annaks lunastatud inimsoo kuradi meelevalla alla. Teeks inimese põrgusse või taevassemineku olenevaks vana täpilise õndsusest inimesena maa peal. Aga ometi, kes neid ilma asju jumala mõtlemise teab, kes julgeb siin päris kindel olla, mis on võimalik, mis võimatu. Mis siis, kui Jürka on ometi vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib ainult mängib lolli, et näha, kus maale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad. Ja kui siis ükskord astud viimse kohtu ette ning püüad taeva saada, ilmub Jürka ja küsib. Aga kui see oli selle maaparanduslaenuga? Kuis oli majaga, mille ehitasime selle laenuga, kuis oli minut, Theo orjusega, kuis oli minu naise ja lastetoiduga, miks sõit sinu koerad ja sead paremat toitu kui minu naine ja lapsed? Hea küll, et lapsed, sest neil olid sarved peas nagu vaesel vanapaganat kunagi. Aga miks sõi minu Juula sedasama toitu, olid temal ka sarved peas? Antsul välgatasid ainult silmapilguga niisugused mõtted ja nad kadusid niisama ruttu, nagu nad olid tulnudki. Ainult korraks oli tundmus, nagu oleks ta laua kirikus ja põlvitaks altari ees. Siis oli kõik läinud. Jeans oli endine, nii et ta võis muheledes küsida. Aga mis sa teed, kui õpetaja sulle põrgu kätte saadetakse? Mis ikka sedasama, mis teistega. Aga kui mina tulen, ükskõik sina või õpetaja? Jyrka ütles seda nii lihtsalt ja endastmõistetavalt, et Ants tundi selle kord, kuidas hirmu kirvendustel mööda selgroogu üles-alla jooksis, puudutades nagu iga üksikut lüli eraldi. Ja imelik, tänini oli ta Jürkas näinud nagu kodulooma, kelle ta oli pannud ise end orjama ja kelle ta oli paljaks röövinud, kui see otseüleloomuliku jõu ja visadusega enesele pisut varandust oli soetanud. Aga nüüd äkki ei saanud ta enam aimdustest lahti, et sel koduloomal pole sest sooja ega külma kas külvata kullaga üle või riisud paljaks. Sest tõepoolest polegi ta see, kelleks teda on peetud vaid jumal teab kes või mis? Ometi katsus ta edasi nuhelda, kui ta küsis. Mis sa muga põrgus teed, pistad tulde põrgus, ei ole tuld. Vastas Jyrka. Aga mis seal siis on, kui tuled näed? Hirmujudinad puudutasid jälle Antsu selgroolülisid. Ometi pidi ta tahes-tahtmata edasi küsitlema. Miks sa ei taha öelda, mis võrgus on, kui seal tuld ei ole? Ei saa. Miks? Olen inimene selle pärast, aga sa ütlesid, et oled vanapagan. Ma peale tulin inimeseks, et õndsaks saada. Kõik kordus, kõik käis ringi, vanapagan, inimene, õndsus, põrgu, vanapagan, inimene, õndsus, põrgu. Mõttetu oli jätkata. Sest see ei allunud hästi inimese loogikale. Ometi polnud päris mõttetu, sest võib siiski kujutella, et nagu põrgus ei saa aimu anda inimkeelel samuti saaga põrguline mõelda inimaruga. Kuidas just kõik on? Ei tea, aga küllap see juba kuidagi on. Ja et 15 tõepoolest midagi on, tõendab kõige paremini see, et Jürka vastab küsimustele nii lihtsalt, selgelt ja lühidalt. Kuigi sagedasti arusaamatult ja ebatäpselt. Aga ta teeb seda nõnda aeg sellepärast, et tema tunneb peale siinse maailma veel midagi muud. On ehk midagi selletaolist, nagu on elektri ja inimesega. Sellele on raudtraat kõva ese, elektrile aga auk õhus. Õhk omakorda on inimesele nii jumalik jook, et kui ta teda suuremal hulgal koos näeb, siis nimetab ta seda taevaks. Kuna ta aga elektrile on kõva kui kalju, mida peab suure raginaga purustama, kui ta tahab temast läbi pääseda. Ja milleks elekter õieti nii hirmsa raginaga õhku purustab. Kas teab keegi? Kas seal pole ehk niisama selge ja arusaadav otstarve nagu kaljude purustamisel inimese poolt ainult et inimene ei saa elektripurustustöö eesmärgist aru ja elekter ei mõista inimesest midagi, kui sa näed vaeva kaljude purustamisega. Nii nad elavad kahekesi kõrvuti, just elavad. Sest kes suudaks tõestada, et elekter pole samuti elav olevus nagu inimenegi? Me kasutame elektrit aga elekter meid ei kasuta. Kust me seda teame? Võib-olla on just elekter see, mis ajab meid kõike seda tegema, mis me tõeliselt teeme. Võib-olla ei taha ükski inimene sõda, aga elekter sunnib peale, sest talle meeldib mängida inimesega, laseb teda vahest looma, uurida iseend ja muid asju, laseb teda ehitada suuri maju ja sildu, laseb teha masinaid ja mööblit, pilte ja kujusid, raamatuid ja helisid. Ning järgmisel silmapilgul laseb kõik purustada. Kogu meie 1000 aastane töö ja vaev langeb nagu lastepappmajake kokku. Võib-olla ainult selle pärast, et me ei mõista elektrit pidades teda jumal teab milleks. Kuna aga tema on elav olend, kes heidab inimesega selle enese meelest suure ja targaga rumalat nalja sest ta võib-olla peab meid samuti eluta looduseks nagu meie tedagi. Ja see polekski niiväga pentsik. Sest kui heita pilk inimsoo ajaloole, vaadeldes rahvaste ja kultuuride tõusu ning mõõna eksisterca neis enestes sky tundmused, inimene talitab samuti nagu tuul ja vesi, mis kuhja mägesid, uuristab orge või nagu kuumus ja külm, mis paisutab ja purustab, ilma et oskaks öelda, miks või milleks. Aga mis oleks kui inimese tegevust vaatleks, selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades ei tunne mitte ainult inimese saamist ja sündi vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma, et tal tarvitseks uurimisteks visata ainustki labidatäit, mulda. Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul tuli ja vesi. Sellest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse, või kui ehitatakse, aina ehitatakse. Aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homne purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama teeb. See, kes nõnda toimib, on arutu, nagu looduski tema ümber. Või kuigi tal oleks aru, siis peaks olema midagi vahelduva elektrivoolutaolist.