Ülikool. Läänes on kultuurist üldse kõikidest kunstivormidest saanud vahend, kuidas ennast väljendada, et me räägime ikka seda, et nüüd sa väljendad ennast, joonistasin pildi või sa lähed lavale, teostad ennast siis Indias, on see kuidagi vastupidi, et sina oled vahendiks, et väljendada kunsti. Koole. Tänase saate teema on meistri puudutus. Raadio ööülikoolis on külas muusik Kristatsik, tra Joonas Kristo on India klassikalise muusika elava legendi bambusflöödimängija haribrassaad. Asjaõpilane. Vestluses osalevad filmiekspert ja india muusika. Huviline Kaarel Kuurmaa ja muusik Jaak Johanson Selle tänase jutuajamise mõte otseselt on see, et juhtus selline avantüür. On plaanis Krista õpetaja tuua sellel kevadel kontserti andma Eestisse ja kuna me nagu ei tahaks teha suurt reklaamikampaaniat, ei tahaks tolmu üles keerutada, siis tahaks, et et inimesteni, kes võiks olla sisuliselt asjast huvitatud, jõuaks see sõnum ja jõuaks ka mingisugust taustainfot ja et kuna üks ülikool nii-öelda sellest muusikast kunagi sai Peeter Volkonskiga tehtud ja me kuidagi sattusime Kaarliga just Esna mõisas kokku kokku, et rääkida just nii-öelda sellest meistri asjast, sellest, mida väga paljud käivad ju praegu Indias otsimas jällegi ikka uute ja uute lainetena, midagi on meil puudu. Mis see siis on, mis meil on kaotsi läinud ja seal ikkagi veel millegipärast alles on? Kõikidest nendest asjadest? Endalegi ootamatult olen sattunud abistama Kristad sellel tema õpetaja siia toomise teel, ehk siis Harblassaatheraažiia kontsert, mis mai lõpus Tallinnas aset leiab, on tõeliselt harukordne võimalus näha ühte ühte suurt. Ja võib öelda, et sellisest viimasest viimane põlvkond, selliseid suuri meistreid, kes veel india klassikalisest muusikast elus on ilmselt tuleb uusi peale, ega see kett ei katke, aga, aga Arblassaad jah, on siis ilmselgelt 20. sajandi kõige tuntum India flöödimängija ja kui me tegelikult mõtleme sellest, et miks me üldse saame praegult seda kontserti siin kogeda, siis sellele on eelnenud sadu kontsert Läänes erinevates riikides, linnades paikades, aga alati on olnud ida ja läänesuhe selline ambivalentne pidevalt kõikuv, pidevalt teineteist otsiv aga mingil hetkel just millegipärast hinde klassikaline muusika suutis teha sellise läbilöögi, et teda kuulatakse niivõrd palju erinevalt näiteks teistest elementaarsetest muusikatest Koreas ja Hiina, Jaapan, Kamelane muusika, see on rohkem jäänud muusikoloogide pärusmaaks ja ega selliseid elavaid kontsert liiga tihti ei juhtu. Liiga palju neid ka kodudes ei kuulata. Aga india rooga, muusikat ikkagi kuulatakse päris palju ja oli ka hetk 60.-te lõpus, kui inderaga muutusid osaks popkultuurist ja seal keskmes on üks mees, kes meie seast äsja lahkus 92 aastasena. Kelle tähtsust sellise maailma muusika ja indie klassikalise muusika eriti populariseerimisel läänes on raske kuidagi üle hinnata. See on rombindro Šoncartšeudri, keda tunneme tegelikult ravižhankari nime all ja kelle elu on ka üks näide sellest, kuidas kogu elu käib õppimine. Ja kogu elu käib mängimine. Et ta veel 92 aastasena lindistas kodus kaks plaati, tehte living, Rum Sessions üks kaks on nüüd just välja ilmunud ja kuulata seda, kuidas üks 92 aastane mees, kes oli juba selleks hetkeks tegelikult täiesti läbi, füüsiliselt haige, ta enam kodust ei lahkunud. Ta andis oma viimase kontserdi hapnikuballooni abil ja ometi see, kuidas ta seda mängib. See on uskumatult pehme ja voolav ja sujuv, et et on raske uskuda, et 92 aastane mees selliselt muusikat mängib. Kui seda keset kuskil asetada, et kui ta sind ja klassikaline muusika läände jõudis, siis seal kindlasti on kesksel kohal. Ravis Ankara, aga jällegi tema kaudu me näeme ka seda, kui lühikesed on kõik niidid õpilaselt õpetajale, ravi, sonkeri, naine, kellega ta abiellus, kunagi annad, pronotjevi oli Baballaudinghani tütar. Ja Kaballaudinkaan on siis mees, kes on terve plejaadi selliseid läände tulnud või läänes India klassikalist muusikat tutvustanud, muusikuid õpetanud ja annab Bruna Davy on, kahjuks on suur ennigmaatiline kuju India klassikalises muusikas, kes andis oma elus võib-olla kümmekond kontserti. Temast on säilinud mõned üksikud väga ragisevad lindistused, mõneminutilised ja ometi peetakse teda üheks kõige suuremaks muusikuks 220. sajandil elanud on. Ja tema juures õppis kaari prossaad Cheuraažiia, kes tegelikult käib siiamaani, tema arvas õppimas nii, et Nendest suurkujudest Eestisse on väga lühike maa, ainult mõned inimesed. Et, et see, see on hämmastav Niimoodi vaadates kindlasti, et aladingaan on siis ka ravisankari õpetaja jäisel mainimata et tema põhilised õpilased oli Ali, Akbar Khan, ravishenkaria Annaburna David Ali, Akbar Khani ravisse, Ankara, mis tõesti kõige tuntumad nimed. Ma ei tea, kas teie kõrvu jõudnud ennem ravis ankur kindlasti. Aga Kaljak, orkaan ja Aljak pargaanually aladin Khani poeg annab Burna telleri tema tütar. Lisaks sellele olid need aga kolmas laps, tütar, kes võib öelda tänu muusikale, sai surma. Miks aladingaan ütles, et ta ei õpetad treidega tüdrukuid enam sest ta oli oma tütrele andnud, see oli tema kõige esimene tütar, esimene laps. Ta oli andnud talle kaasa juba kodustele muusika, armastuse või ta oli kasvanud niisuguse klassikalise muusikakeskkonnas. Ja kui ta oli abiellunud sellisesse todoksesse, perekonda neile ei meeldinud, väga asjatüdruk, kogu aeg laulab ja ronib sinna hormooniumi taha. Ja nad ükskord panid ta luku taha selle eest, et ta oli jälle laulnud. Ilmselt siis mingite kodutööde tegemise asemel või midagi sellist ja peale seda ta läks sügavasse depressiooni ja poolast. Hiljem ta suri ära. Peale mida alati on ka on luba, seda ei õpeta enam ühtegi naisterahvast. Aga siis juhtus üks imeline lugu, kui ta oli jätnud jälle oma poja Ali Akbar Khani koju harjutamas, talid pahaseks saanud Ali Akbar Khani peale. Ta ei saa mingist käigust täpselt aru ja see kõik on väga tehniline, ta peab seda harjutama ja läinud ära turule, aga teel turule tal tuli meelde, oli rahakott koju, pöördus poole tee pealt tagasi ja siis koduukse juures ta kuulis, et tema noor tütar laulab selgel heledal häälel vennale ette. Neid äike hästi, täpselt niimoodi sai hästi vihaseks. Ta olevat võtnud selle Anna Burnade juukseid, pidi vedanud lihast niimoodi altari ette kodu. Valter öelnud nii, nüüd sa kuulud sellele Sarasva til ehk siis muusika jumalale õpetan sind ja teist abikaasat seal olema ei saa. Aga elu läks muidugi huvitavalt teistmoodi, sest siis tuli pilti ravi saanud koer. Ja siis nad abiellusid. Jah, selleks, et natukene veel tagasi minna ja sellesse, kuidas musike läände jõudis ja miks me saame neid kontserti siin pidada, on ka loomulikult on sellel taustsüsteem, et jah, 19. sajandi lõpus juba isegi 18. sajandil oli ju sellisel kõrgklassi aadlil tore flirtida orientaalsete ideedega ja see oli üks nagu üks osa sellest orientalismist või oriendi mõistes sellest suurest teisest olemisele minu jaoks olnud on alati. Aga kõik need kokkupuuted olid siiski võib öelda, et sellised kõrgklassi intellektuaalsed mängud, et 20. sajandi alguses käis Läänes esinemas üks selline tuntud surfiõpetajana kohas ratina jätkaan, kes mängis ka Sipparit ja viinad ja tema on rääkinud lugu, kuidas ta 1000 910911 läänest tuuritades või noh, Andres kontsert, ütlemis, Kelly tuuritud, kuidas ta oli oma pill häälestunud, siis peale selle häälestamist oli rahvas staatiliselt plaksutama hakanud. Aga, aga tegelikult sedasama juttu on rääkinud gravi sanker 50 või 60 aastat hiljem, kuidas ta kontserditel teinekord häälestasid natuke pikemalt, Pille inimesed hakkasid hasartselt plaksutama ja siis ta ütles, et kui teil juba pillide häälestamine nii palju meeldib, et võib-olla teile meeldib kontsert, siis veel rohkem. Et selliseid lugusid on palju ja just kolmekümnendatel hakkas siis rohkem liikuma neid gruppe läänes, et isegi noh, seal üks sihuke Saroodi mängija nagu Sakvat Hussain mängis nii Hitlerile kui Stalinile ja ja kuninganna Victoriale. Aga noh, see kõik jah, jäi elitaarseks meelelahutuseks siukses orientaalses kastmes ja kunagi ei olnud muusika eraldiseisvalt oluline osa, et need olid sellised tantsu tead tripoeesia muusika, siuksed, kompotid, kus tehti kõike kõike koos. Kolmekümnendatel sattus Euroopasse esimest korda ka sedasama ravi sankar oma venna Uday Schenkeri grupiga, kes siis tuuritas koos tantsijanna tega mööda Euroopat ja USAd ja tegelikult oluliselt sellised noh, lapsepõlveaastad Šankaril möödusidki läänes. Et ta sisuliselt kaheksa aastat kümneaastasest kuni kaheksateistaastaseni elas kohvrite otsas ja elas sellist üsna tandiliku elu, nagu ta ise on seda kirjeldanud, et tal raha liikus, päris palju osteti kauneid riideid, reisiti pidevat sellist valgete naiste tähelepanu nautides mööda Euroopat ringi ja ilmselt tarbiti nii alkoholi kui kui muud meelemürke kõvasti, et seda ta ei ole eriti varjanud oma oma elulooski, et noh, tegelikult see fakt, et ta sisuliselt kasvas üles läänes on väga oluline selleks, et mõistmaks, et mingis mõttes miks just tema tegi selle suure läbimurde hiljem ja ta suutis tegelikult mõista seda laenlaste psüühiat või seda sisemist hingeseisunditele, mille keelida hiljem ikkagi väga-väga osavalt puudutada oskas. Mis mind kunagi pani väga pead murdma, kui minu punk mingil määral oli see rahvamuusikas, igasugusesse rahvamuusikasse ja just eksootikasse põgenemine keskkooli lõpus. Ja see asi, et noh, seesama Sauraalse plaat, mille ma ostsin meloodia kauplusest raekoja platsist, mis on Moskva, India festivali salvestus 73.-st aastast, mida ma kuulasin, mida ma küsinud lõputult kuulata ja mis ei olnud eksootika, vot seesama asi, et ta muutus nagu esimesest hetkest peale kuidagi omaseks ja ta aitas mind, see oligi nagu ainuke sakraalne muusika, mis oli tol ajal kättesaadav mingis mõttes niuke elus sakraalne muusika ja ta oli täiesti arusaadav, et see asi, et India on kummaliselt Arusaadav omane, et selles mõttes näiteks Hiina ja jaapani muusika mõjub eksootilised, et sa kuulad seda nagu huviga, aga sa ei saa nagu sellesse sisse. Aga et selles mõttes see, et, et äkki me ikkagi otsapidi või mingis sügavamas mõttes oleme ka muusikaliselt või, või kuidagi tsivilisatsiooniline ka Indiaga rohkem olnud seotud indoeurooplastena, et see sild, võib-olla ka varasem Jätkab Kristantsitra Joonas. Väga suur. Tähtsus nende muusikute edul on kindlasti biitlid, kes avaldasid huvi ja kellele see muusika väga meeldima hakkas ja just läbi biitlite tuli ka ravi songer väga võimsalt pildile. Läänes, ma arvan, see on väga oluline mõjur olnud absoluutselt ja kõik see, George Harrison hakkas ikkagi õppima tsitaari ja oli väga tubli õpilane, käis ravisankari juures tunnis ja ravis, vanker on öelnud tema kohta, et ta oli väga lootustandev. Aga selle muusika puhul muidugi on tava, et see inimene, kes hakkab seda pilli õppima pühendab väga suure osa või päris mitu aastat ja väga suure aja oma elust siis tõesti selle pilli harjutamisele. Et see on üks asi, mis vastandub väga tugevalt meie lääne muusikale. Mina avastasin selle, kui ma olin konsi ära lõpetanud ja mulle öeldi, et nüüd sa oled professionaalne muusik ja seal ma olen ju ainult seda kontsi oli neli aastat ja enne seda ma õppisin neli aastat Ellerisi otsa koolis, et nüüd ongi kõik kogu see õpetus, et nüüd sa lähed laia maailmadiplom. Palun ela oma elu siis Indias mulle öeldi, kui ma sinna lõpuks otsaga jõudsin, öeldi mulle, et esimesed 13 aastat siis sa oled algaja esimesed 14 aastat, et õpe on elukestev või see suhe õpetaja, et tavaliselt need inimesed, kes selle muusika üles korjavad, see pühendumus aste on selline, sa jätad kõik muu servad oma pere, seletad oma tegevused ja see kolm-neli aastat sa isegi ei astu oma õpetajamajast välja, praktiliselt lihtsalt harjutad. Ja sellest tulebki nende tohutult suur käsitööoskus, mis nende jaoks on muusikas nagu noh, see on nagu alustala või, või kui meil oli virtuoos, siis see on see, kuhu sa tahad jõuda, siis nende jaoks virtuaalses on nagu algus sellelt tasandil, siis hakkad oma muusikat kaasas tema muusikat, siis sa saad seda väljendada. Sest sul on vahendid, et läänes meil kuidagi aeg kipub nii kiiresti käest ära minema, aega järjest vähem aega jookseb nii ruttu, juba on projektid ja töö ja kõik kooli kõrvalt, et ega seda sellist käsitööoskust meil väga välja kujundada ei õnnestusin. Meil on vähesed, kes suudavad ennast ära isoleerida. Et India kultuuris õpetaja ja õpilase suhe ikka meistripoisi stiilis, et sa lähed sinna oma meistri juurde koju tema toidab sind, tema katab sind ja sina lihtsalt pühendud selle oskuse õppimisele, mida sa siis selle meistri juurde oled õppima läinud? Jah, sest et paljud muusikud, kohtudes oma meistriga, on tegelikult juba olnud kuulsad muusikud, et mitte nüüd küll ravis vanker, et tema tõesti ei olnud veel tuntud muusikaga vaieldavalt oskas pilli mängida, kui ta Paabaga kohtusse ja siis selle seitsme aastase treeningtsükli, kui seda nii võib nimetada, läbi tegi ja teine suur nimi Ali Akbar Khan, kellega nad siis hiljem ka koos tegid kauneid lindistusi. Et nemad ilmselgelt ongi kaks sellist suurimat nime vaenlaste jaoks. Ali Akbar Khan alustas Saroodi mängimist kolme aastasena, et selleks hetkeks, kui tema jõudis lahenda oli ta juba 30 aastat seda harjutanud, olles 30 kolmeaastane. Selles mõttes ka. Ega, ega see muusikajõudmine meieni ei ole ka sündinud kuskilt sellisest noh, niisama, et nad olid kohe valmis plaksust mängima, et sellele eelnes väga raske ja, ja päris karm treening, et sellest, kuidas Paavo oma pojasse suhtlus on päris karme lugusid. Chávez, vanker on just rääkinud, et kui Baba jälle ükskord koju tuli ja nägi, et, et poeg ei ole jälle palju treeninud, vaid on vahepeal niisama aega veetnud, siis suures vihasta sidus ta puu külge kinni paariks päevaks ja andis talle ikkagi korralikult piitsa. Et sellised lood praegu neid lugeda üsna hirmuäratavad, et kuidas niimoodi seda muusikat õpetatakse, aga see jälle tuleneb sellest, et õpetaja õpilase suhtes on sisse kirjutatud täielik sulandumine, täielik usaldus. Et seal puudub igasugune kahtlus selles, et see, mida õpetaja teeb, et see on õige ja nii, nii lihtsalt on, et see on osa sellisest laiemast kontekstist, kuhu india muusikud asetuvad, sest et see on osa kursis ja süsteemist, mis seal üldse aluseks kogu India filosoofiale. Muidugi, iga õpetaja see oma peast kinni. Ma pean oma elukogemusest, ütlevad mind, ei ole kordagi puu külge kinni seotud. Aga eks see on väga isiklik, ühe õpetaja, tema temperamendi tulenev. Kuidas õpetamine täpselt toimub, sest ma just võtsin ette ka sellesama Babalodingaani eluloo, mõtlesin, et uurin natukene, et kuidas tema elu alguse sai, siis tema Seitsmeaastaselt teadvustas, et temast saab muusik, seitsmeaastane poiss otsustas tema kooli, ei lähe seal lähedaseks. Tempel, kus mängiti muusikat iga hommikul, võttis raamatut kaasa, jalutas rahulikult sinna templisse, istus maha ja siis, kui lapsed tulid koju, siis tema tuli ka koju. Ja kui ema isa lõpuks teada said koolist jõudis info koju, et poiss üldse ei ole koolis käinud siis ta otsustavalt. Ta võttis vastu otsuse, et ta lahkub kodust ja hakkab muusikuks ja kaheksa aastasena tal õnnestuski kodust minema minna. Sel hetkel, kui tema ema oli haige ja lammas voodiste, sai une ajal võtmed kätte ja põgenes kodunt ja ta sõitis rongiga suurde linn ja otsis üles need õpetajaid. Algul elas tükk aega kerjus Ena üldse kuskil kangelase kallastel ja reisis rändas ühe õpetaja kodust teise juurde ja palus, et teda võetaks vastu õpilaseks. See teekond oli väga raske, ta oli väike poiss ja ta sai ka väga suurte õpetajate juurde lõpuks jutule, sest tollel ajal oli traditsioon, et ikka õpetatakse oma lapsi või see, et see, et sa võtad päris võõra õpilase, see ei ole väga komm oleks olnud, see on üsna hiline komme, sest sellega sa nagu hoiad oma pere mingites on see kõige suurem vara on oskus. Mida sa annadki oma pojale edasi, sellega elab tema ja temal legendaarne ustad. Aga kui vaba alati on lõpuks oli saanud juba väga heaks mängijaks, siis ta pere sai teada, leidis ta üles, suurest linnast tõite koju, nad kõik olid väga õnnelikud, et kadunud poeg on tagasi. Nad korraldasid talle kohe pulmad, sest et ega ei tea jälle samal pulma öösel see poeg põgenes taas. Ja sest, et tema õpingutee ei olnud veel lõplik, aga samas mis peab olema ühel väikesel inimesel ühel seitsmeaastasel poisil, kes ei tule muusikute perekonnast, sellest võib ka siis jõuda sellesse punkti, miks ta oma poega niimoodi sundis. Kõik läks väga hästi, tema naine ootas ära ja üks kümmekond aastat hiljem nad kohtusid taas ja ja neil sündisid lapsed oli akvergaanianud Burnadeli ja kõik selles mõttes sellel muinasjutul on õnnelik lõpp, aga aga niimoodi sünnivad meistrid või nende teekonnad on tavaliselt väga kummalised. Neid ei saa niimoodi. Kui võrrelda nüüd meie kooli süsteemiga, siis ma vaatan tihtipeale koolis meie lapsed, meil on kohatise ülepakkumine neile nii suur, neil ei jõua nagu kutsumust tekkidagi, sest see on juba enne täidetud. Enne kui tekib soov minna jalgpallitrenni või soomine muusikakooli, on ta juba seal jalgpallitrennis ja muusikakoolis ja veel mitmes kohas kirjas, et see võimalus tunda ära oma kutsumus. Ja siis muidugi veel teoks teha. Kuidas mina sain kokku esimest korda india muusikaga ja oma õpetajaga. Mina olin Eesti muusikaakadeemiast saksofoni tudeng, õppisin klassikalist saksofoni. Ja meil Eestis oli käimas orient festival, mille raames haridus-sotsiaal- oli, kutsutakse Eestisse. Ja kui ma seda kuulsin, siis see oli midagi sellist, täiesti uus kogemus, sest et see oli improviseeritud muusika, aga klassikaline muusika, mis tundub üheaegselt midagi väga kummaliste kaugelt samas midagi väga omast üldse mitte võõras muusika üldse mitte eksootiline nii-öelda selline uinamuina. Ühesõnaga, see võlus mind täielikult, ma ei oskagi õiget sõna leida absoluutselt praegu, mis asi see oli? Ja Ma olin esimesest hetkest armunud sellesse kõlasse, sellesse muusika värvi, sellesse võimalusse kogu sellesse improvisatsioonitehnikasse, kõigisse nendesse võrratutesse, käikudesse, mida ta suutis imelise lihtsusega esile kutsuda ja mulle tundus, et see on peajagu üle kõigest, mida me seal muusikaakadeemias parasjagu tunnistame. Kõik see kaasaegne muusika ja tohutu selline keeruline neli keele ise ei saa aru ja keegi ei saa enam aru, ju siis oli mul sel hetkel väga seda värsket õhku vaja või sulle sellist selgust. Ja selle kontserti sabas haarasin bambusflöödi ja hakkasin ise vaikselt niimoodi konsi kõrvalt kodus hobi korras natuke puhuma, niimoodi tegelema sellega. Käisin tollel ajal kasti palju templis, mängisin seal ja no kus, aga tuju tuli, seal ma selle vilepillikotist välja haarasin. Mõned aastad hiljem kohtasin teda uuesti siis infot Zürichis. Ta andis kontserti ja see oli minu sünnipäeva päev ja selle puhul mul oli pilet esimeses reas ja kontserdil oli vaheaeg ja mind kutsuti lava, tahe tutvustati temaga ja siis ma ütlesin talle, et ma olen alati unistanud teie käest õppida siis ta vastasmõjuvõim on alati unistanud sind õpetada. Tule. Ja see oli väga kummaline hetk, ta andis mulle oma visiitkaardi või oma andmed või ei mäleta täpselt, kas ta kirjutas need või. Aga ta ütles mulle, et helistaja siis tule. Mumbais ootas mind ees selline maja, kus tema elab ja seal olid mõned õpilased, kes vaatasid mind nagu ilmaimet, sest et ma olin esimene valge nahavärviga õpilane, kes oli kutsutud kooli sisse tema juurde elama, õpilaseks. Seal oli muidugi niimoodi valgeid käinud, sest õpetab juba väga pikalt Rotterdami konservatooriumis maailma muusikaosakonnas bambusflööti ja seal on hästi palju õpilased, tal on väga palju, lähen õpilasi. Aga selleks hetkeks ei olnud veel Indiasse tema kooli kedagi jõudnud. Nii et see oli väga suur üllatus kõigile neile poistele, kes seal õppisid. Et kust see nüüd välja ronis. Ja see oli mulle väga suur üllatus, mis seal lahti läks, sest et koguma konsi haridusega ma olin nagu kübeke tolmutoanurgas, ei saanud väga täpselt alguses üldse aru, mis toimub, toimub tund, kõik istuvad maha, kõik hakkavad mängima, tema mängib ees, kõik mängivad järgi. Ja kõik nii. No see oli nii tehniline ja see oli nii rikas, et see võttis ikka tohutu analüüsimise, et aru saada, mis seal toimub. Ja keegi midagi ei seletanud. Siis tasapisi tekkis selline rahu, et ei olegi tähtis kõigist kohalati aru saada, tõki tasapisi saadki sellest, millest sa aru saad, saidki aru. Ja kuidas siis kuulmine järjest avardub või kuidas hakkad järjest rohkem kuulma, mida ta üldse mängib ja kuidas see on selline pikaldane protsess, aga väga kindel, et kas midagi sõnadega seletad või ära analüüsid, siis kuidagi kaotad, ära võime seda kuulda. Millegipärast on muusikaga niimoodi, kui ma ära analüüsinud, need noodid, vot selline ornament, vot selline veerand toon siis katsuda seda pärast mängib ja siis hakkad nagu kuidagi niimoodi teoreetiliselt sinna kangutama ennast. Aga kui sa õpid kuulmise teel midagi, siis vist ilmselt üks aju poolkerasid ei lööd üldse kaasa, kuidagi käibki läbi selle intuitiivse õppimise ja see võimaldab neil Raagadel olla nii avarad või mõni nii mitmekülgsed, muusikaliselt. Ja nüüd sellest saadikuna seal linde vahet käin, sest et loomulikult sai ka selgeks, et see ei ole selline kus nad kuus tundi ja maksab kuue tunni eest. Te olete vaba inimene, et see side, mis oma õpetajaga lood on terveks eluks, kas ta annab sulle kõik, ta annab sulle, annab ennast sulle ja sul ei jää midagi üle kanda ennast vastu? See on eluaegne suhe kuuse, oled sunnitud. Südame poolest oled sunnitud alati tagasi minema. Alati on õpetajad olnud pigem üsna tõrjuvad oma õpilast suhtlusega, nagu naljalt ei ole tahetud võtta kedagi uut juurde, justkui Baba elu peale mõelda, siis tema juurde ju tahtis veel palju õpilasi tulla, aga ta saatis neid mitmeid minema. Aga ta kutsus mitmeid, näiteks harjulased särazette kutsus endale õpilaseks täiesti, aga sellel ajal harjulased Charassi isa ei lubanud kohe kindlasti hakata muusikat õppima. Ja siis ta andis talle sellise korraldased, no ühel päeval, kui see lõpuks ikkagi võtavad mõistuse pähe, jätavad korralikult treenitud saada, siis minema tütrele. Jällegi on huvitav tegelikult fassaad oli juba olnud ka aastaid raadioartist ja juba ka tegelikult saanud populaarseks filmimuusikaks. Ta oli teinud muusikat koos oma sõbra silkuma sarmaga mitme kümnetele Hollywoodi filmidele, kui ta tundis tegelikult tema elust on midagi puudu, et ta ei ole jõudnud selleni, mis ta tegelikult tahaks olla. Ja siis ta läks ja võttis sellise julguse kokku ja läks, annad Bronateeri juurde, kelle juurde ikkagi jõudmine selles mõttes oli keeruline, et annatuna elab eralduses ühes Pompei linnaosas ja ta ei võta üldse inimesi vastu, temast räägitakse. Kas nüüd legend või on see päriselt nii, et ta tegelikult ei käi oma korterist väljas ja kui ta läheks oma kodust üksi välja, siis ta ei leia koduteed, sa seda seejärel legend, sest et ta ei tunneks oma kodumaja ära. Ta toidab tuvisid ja elab üksinduses ja ainult oma õpilaste jaoks. Ja ma õpetan sellest väga palju lugusid rääkinud, kuidas ta käis annakurnade juures tunnis kui ta kohale jõudis, tihtipeale peale seda, kui peale keskööd, kui ta sessioon oli stuudios lõppenud ja kuidas annab Burnadelgi, siis kõigepealt te olete, kas sul on kõht täis, ei ole, niin kõigepealt süüa, ta toitis teda ja siis nad hakkasid mängima. Et ta oli talle nagu ema eest, sest kui Rootsi või haridussotsiorasse tema saatust Ma ei saa mitte, ma pean sellest ikkagi rähkimastema. Õpetaja sõnul on kõik väga ingel. Tema kaotasime emaga oli nelja pooleaastane. Ta kasvatas tema isa, ta isa kasvatas üles kolm poega üksinda ja isa oli maadleja, elukutseline maadleja. Loomulikult oli selge, nendest poistest saavad maadlejad ja ei tulnud mingi kõne allagi, näiteks poiss võtab kätte ja hakkab muusikat tegema. Aga hari, pressatšer, asja naabermajas elasid muusikud või selline mees, kes laulis tihtipeale katusel tuli, kuulad, seal ta teeb tunde, laulab ja haridussotsiaalse läks sinna salaja tundidesse talle tohutult see kõik meeldis. Ja siis ta ühel päeval leidis üks teine naabripoiss oli jätnud oma flöödi ripakile, ste varastas selle flöödi ära ja sellega nii kiiresti jalad võtsid minema. Ei hakka seda vaikselt tasapisi ise harjutama. Kui tal tekkis võimalus mängida ette ja mõisteti, et ta on väga hea mängija, kutsuti raadiosse tööle, siis see oli see hetk, kus tema lahkus kodust vaatamata isa keelule, ta oli ka teismeline poiss. Ta läks minema väiksesse, suuremasse linna lähedal asuvasse ja temast sai raadioartist, kostis, algas tema teekond. Pöördunud koju tagasi väga pikalt. Ta isa ei oleks teda enam lihtsalt välja lubanud. Ja see, kui ta jõudis lõpuks Mumbaisse ja tast sai väga kuulus filmimuusikategija. Ja ta andiski klassikalisi kontsert, aga see oli kõik ta põhimõtteliselt iseõppija. Ta küll õppisin seal mõnede õpetajate juures. Ja kui ta jõudis äratundmisele, et ta ei saa edasi sellest punktist, et tal on vaja hätta jääd, siis sellest hetkest võttis tal kolm aastat, enne kui Anna punnodellide vastu võttis. Ta käis kolm aastat seal ukse taga palumas ja koputamas ja ta on rääkinud lugusid, kuidas seal ukse taga on silt, et kui sa tuled esmaspäeval ära üldse üritagi, tuled teisipäeval ja sa oled postiljon, siis sa võid kirjad põrandale jätta, aga ära koputa. Ja kui sa oled kolmapäeval, siis pesumees kella kolmest poole neljani ma lasen su sisse, et tal olid nagu selline nimekiri ukse taga, et sul ei olnud nagu lootustelt uksest sisse üldse murda ennast. Aga talv peale sellist pikka ja pidevat survet õnnestus sealt uksest sisse saada. Ja peale seda annab Burna tivoli ütles talle, et aga sa oskad kõike, mis mul sulle õpetada. Haridussotsioloog ütles, okei, ma unustan kõik, vaata selle flöödimängijad on teistpidi aitäh. Et algas tõesti sõna otseses mõttes nullist, sest et kes vähegi pilli puutunud, teab, et kui sa ikka pilli teistpidi kätte võtta, siis see on nagu öeldaks võõra pilli, et, et see ei ole sama head õpiski ümber vasakukäeliseks. Sellest tuleb see, et ta mängib flööti tagurpidi nii-öelda ja ta hakkas, annab unnad õppima nullist ja anna Burna Davy või mängis flööti, annab õrnade, mängib Surba hari, mis on bass, sitaar hästi madal sitaar ja need tunnid olevat toimunud siis nii, tähendab, fonoteegi laulis talle neid roogasid ette ja kõrtsi mängis järgi neid roogasid ja ta olevat lõpetanud ainult kahteraagat, kogu selle aja kõik need aastad või siiamaani õpetaja palati ühtraagat, hommiku Raagabairavid ja õhtu Raagat, Yamanit ja kõik need ülejäänud Raagad, et kui sa neid kahteraagat oskadisse, mõistad, neid kõiki teisi jälle see ühe õpetaja tee või kuidas keegi, et see ei ole üldse selline süsteem, et meie ülikoolis õpetatakse nii ja meil on selline õppekava ja meil on selline tunniplaan vaid see õpetaja ja selle õpilase omavaheline kokkulepe või see äratundmine, mis on selle jaoks õige või mis on vajalik selle õpilase jaoks. Samas, kui mina käin tunnis olete juures, siis tema mängib meile küll praktiliselt iga kord, Uuer, aga no ütleme, tunnis kakskolm, Raagatete, tema mängib ette, meie mängime järgi, see kõik käib suulises traditsioonis midagi seletada, keegi ei ütle, ei analüüsisu tegevust, sa pead ise välja kuulma. Mis sa seal teed. Õpetaja noogutusesse, saad aru, kas panid täiesti mööda või sa said ka millelegi pihta. Ja minu õpetaja on öelnud mõnel korral, et, et selleks, et mõista ühte Raagatsete teadma paljusid. Ei saaks öelda, et üks väide kuidagi välistaks teise. Et need on need erinevad õpetamismoodused. Jah, ja ka üks õpetaja õpetab erinevaid õpilasi erinevalt. Kui Paabast rääkida, siis ta ju ka ei mänginud siparlit, aga ta õpetas ravisankerile ka kitarrimängu selgeks. Vaba mängis ka Citarid, Paavo mängis tohutult palju, Pille Taba mängis isegi saksofoni. Ta olevat ideaalselt mänginud 20 pilli, vähemalt tõesti meisterlikult mänginud, teda kutsuti õukonda tihtipeale ette mängima. Talle pandi kõik pillid ette, öeldi kvali pill ja ta võis võtta ükskõik millise neist pillidest mängida. Mütoloogiline ilming tuleb Travis onkel oma autobiograafias, kirjutab, et ta ise pidi leiutama, kuidas ta Hitlerit mängib, sest kauba ja õpetanud talle, kuidas. See võib täiesti, aga see ei ole jälle vastuvõtlik, sest et tihtipeale nad ei õpetagi pilli, mis on väga kummaline asi inglasi, õpetate sulle, billi, endisi õpetajate, sulle näiteks kitarrimuusikat või laulu muusikat, muusika on üks kraagad on ühed, need samad ja see, mis vahendise valid, selleks, et seda Raagat väljutada või esile tuua, kõlava panna, see on sinu valiku, see on kuidagi see, mille sina pead ära tundma. Ja loomulikult alguses tavaliselt sa pead ikka kellelegi käes need algteadmised saama, et iga iga kord ei pea jalgratast leiutama, et kuidas ma nüüd selle pilli peal need sõrmed panen. Aga tavaliselt sa ei jõua ühe suure õpetaja juurde ka enne, kui sa oled, algteadmised on olemas ja sel hetkel sa juba mängid ikkagi õpidki muusikat. Kuidas gurukuli süsteemis tänapäeval ütleme, kuidas see päevakava välja näeb, et seal vanadest lugudest on juttu sellest, kuidas treeniti 12 14 15 tundi ööpäevased et õhtul kell neli hommikul ülesse ja ainult väikeste söögipausidega pandi õhtuni välja, et, et kas praegult veel selliseid raskeid karme harjutusi veel peetakse või tänapäeva inimesed enam ei peaks vastu sellise treeninguga, kuidas seal elu käib? Mu õpetaja on suutnud korraldada selle süsteemi sinna, selliseid, tõesti õpilased ei ole mingit muret, et sa ei pea tegema süüa, sa ei pea millegi pärast muretsema, sul on olemas kõik just nimelt selleks, et saaksid harjutada terve päev otsa. Nii et Me tõesti ärkame hommikul üles, ma mängin seal tohutult palju ja mina ei ole väga varajane tõusja ja tema ei ole ka kunagi öelnud, et sa pead ärkama kell neli hommikul. Aga kui sa kuuled, et tema juba mängib kell neli hommikul, ega see väga kaua magada ei taha. Teistes löötide heli ajab see suhteliselt vara ülesse. Ja siis me tõesti koguneme paar korda päevas kokku, et süüa ja muidu me oleme oma tubades, harjutame, mängime, siuksed, õpetaja, nüüd saame klassiruumis kokku, kust me tuleme kõik kokku, siis toimub tund kus tema, mängi vett, me mängime järgi, siis toimuvad väiksed teejoomispausid, vahepeal vestlused ja põhimõtteliselt toimub päev otsa mängimine, aga sellel ei ole sellist kindlat struktuuri. Et me peaksime hommikul tegema selliseid harjutusi ja päeval niimoodi, et õpetaja on andnud selle suhteliselt vabaks. Ja muidugi üks suur osa õppimisest on see, et kui toimub mõni kontsert kuskilt tahab, et me läheksime seda kuulama, kui see on oluline kontsert või kui ta ise läheb mängima, siis ta võtab oma õpilased ka ja sa saadad teda laval, sa istud temaga koos lavale maha ja sa pead mängima sinna vahele temale fraase, saatma teda. Et see on osa õppest. Ja niimoodi ta tegelikult kulgeb ikka seal ei olegi mingit suuremat imet. Aga kuidas see kontserdielu Indias on, et missugune see õhkkond seal on kirjeldav võib-olla seda natukene, mis erinevus on, ütleme, lääne kontserditel käinud ja klassikalise muusika kontserdi õhkkonnas? Selles on midagi fundamentaalselt erinevat ja hästi palju juurelnud, kuidas seda sõnastada. Aga ma arvan, et üks põhiline erinevus minu kogemuse järgi on see, et suhtumine muusikasse, teine Läänes, Indias, Läänes on kultuurist või üldse kõikidest kunstivormidest saanud vahend, kuidas ennast väljendada, siis me räägime ikka seda, et nüüd sa väljendad ennast, joonistas pildi või sa lähed lavale, teostad ennast siis Indias on see kuidagi vastupidi. Et sina oled vahendiks, et väljendada kunsti? Muusika väljendab ennast läbi sinu, sina oled vahend ja see muudab kunstnikud või muusikud loomulikul teel kuidagi alandlikuks, see on mingi selline loomulik alandlikkus, sest et sa ei pea võistlema mitte kellelegiga, sest sai võistlev enese pärast. Et see, et keegi teine on väga palju parem muusike ei riivasin sellisel kujul võib-olla kui siin meie konkurentsi siin ellu jääda. Et nendel suurtel festivalidel mul on õnnestunud mõnel käia kaasas oma õpetajaga, muidugi temaga reisimine on eriline, sellepärast et on selline suur legend. Hetkel suurim elav legend klassikalises muusikas teda peetakse, austatakse tohutult ja kui tema kuskile minna, siis, siis on seal ikkagi paraad, eesaparaat aga kogu aeg. Kõik need ajakirjanikud ja see, kuidas neid vastu võetakse, et Indias inimesed kannavad oma muusikuid kätel nagu jumalaid, et see on meeletu sihukestesse, kujutasin läänes tihtipeale ettegi te mõte nagu india muinasjutus ja need on ju kokkusaamised, kus tõesti muusikud saavad omavahel kokku, räägitakse hästi palju juttu, lava taga käib tee joomine, jutu rääkimine ja see on kõik väga-väga sõbralik meeleolu. Kontserdid ise tähendavad ikka siukest kümmet tuhandet inimest, kes istub maha ja kuulab ja neid kontserte peetakse tavalist mitu päeva järjest, 24 tundi. Nad ei lõpe ega alga, tuleb üks artist, tuleb teine, see, et inimesed tõusevad vahepeal püsti, kõnnivad ära, tulevad järgmisel istuvad maha, et see ei ole kuidagipidi solvav. Et see täiesti kuulub selle juurde. See on ilmselt ka kraadi küsimus, sest et ma olin ka ühel kontserdil Mumbais Selizacerusseingele kontsert, see oli Sakin Hussein pidas oma kontserti kinni, ütles, pange need uksed nüüd kinni. Ja kui veel keegi tahab püsti tõusta, siis ma rohkem ei mängi, et ju siis see oli kuidagi provokatiivne, see sisse-välja käimine samas mõnel teisel kontserdil ei pane seda keegi tähele. Et see on jälle kuidagi sisemine oskus. Hoiaku küsimus. Erinevate atmosfääridega see kaasaelamine on nagu huvitav, kuidas mingitel väga loomulikele hetkedel hakatakse kaasa plaksutama, ümisema igasuguseid tegevusi tehakse, mis meil üldse sellisel klassikalise muusika kontserdil väga nagu ei peeta heaks tooniks, seal on see ka ikkagi mingi hetk, muutub väga julgustavaks ta sellise džässkontserdi ja klassikalise muusika kontserdi vahepealne nagu meie keelde seda tõlkida, et seal ühest küljest toimub selline väga selge suhe publikuga ja, ja silmanurgast tunnetusest, mis publik teeb. Et seda on nagu näha, kuidas ikkagi publikuga mängitakse. Kontserdil esimest kahte rida kutsutakse vabarühmaks. Kas sa oled kuulnud, sest nad ütlevad vabava, kas sa midagi ilusti mängisid, et vaba päeva mängib mõne fraasi, mis tõesti, kus eriti elegantselt välja jagada ja väga hea, väga hea ja nad loevad alati kaasa seda rütmitsükleid, näidates seda kätega või sõrmedega, et nad on sinuga täielikult kaasas, nad saavad aru, kus sa parasjagu oled ja neid inimesi kutsutakse vabadeks tulevad sinna päris ette ritta istuma, niimoodi siis see on midagi väga sarnast džässi. Jätkab Jaak Johanson. Nagu ravi saanud lõpuks oli üle 90, ta läheb lavale. Mängib, eks ole, kolme nelja tunnise kontserdi, see on tehniliselt niimoodi, et noored ei saada-le kannule, sest samal ajal ta on ise juba nagunii-öelda igapäevaselt või noh, sageli nagu puruhaige, eks ole. Et nagu vaim nii tugevalt on esil, et oleks üks Euroopa klassikaline muusika, läheks lavale, mängiks Bachi viiulisonaate, eks ole, kolm tundi ja siis mängiks nagu pealekauba veel lõpuks, nii nagu nendel klassikalise muusika kontsertidel Indias tehakse nagu rahvaviise. Ühe buketi, no näiteks veel natuke paga niinid noh, niimoodi lisaks, eks ole. Et noh, ei ole siukest asja enam ja see, mida Kristo oma õpetajast on rääkinud, eks ole, tan kinessi rekordite raamatus oma kontserdite aasta kontserdite arvuga mida on sagedasti või noh, olnud ka aastaid, kus on rohkem kontserte, kui päevi samal ajal ta jõuab juhatada kateedrit. Tal on, eks ole, mingisuguseid sadu õpilasi, et see ei ole noh, inimlikkus aegruumis nagu loogiliselt võimalik. Et ühesõnaga, et see muudabki aegruumi, et see selles mõttes ongi nagu praktika, nagu vaimses mõttes ka, et, et see ei ole lihtsalt nagu muusika. Ma arvan, et Jaak võttis selle üsna täpselt kokku, mis see kõik on, ega me rohkem selle kohta päriselt ju ei teagi, kuidas miski asi mõjub, et me jõuame väga metafüüsika-sse välja, esiteks teise loengu rääkida kõigest sellest muusika meda füüsikast või sellest, kuidas kõik on helist alguse saanud ja ja kuidas heli mõjutab meid ja miks üks muusika meid väga kiiresti üks viis helisid tekitada, meid väga kiiresti ära lõhub ja kuidas teine meid kuidagi väga täpselt taastab. Kui ma olengi oma õpetajat kõrvalt vaatan, see on üks müstiline asi minema. Ma pean tunnistama, et ta on ilmselt joogi või temas on mingi aspekt, millele kõrvalt vaadates ei saa niimoodi pihta, ta tundub väga lihtsa inimesena, ta on hästi vahetada, tahab alati, kohe kõigiga. Ta võiks saada rääkida, ta ei ole selline suurkuju, kes käib ringi kõrgel pilveääre peal ja sa ei küündi temani. Samas kui vaadata tema elustiili kõrvalt. Ja kui ma olen pidanud temaga kaasas käima üks nädal aega, siis minul võtab pärast kuu aega aega, et seda välja magada. Neid, et hommikul on kell kuus kontsert ja siis õhtul on kontsert ja vahepeal ta jõuab tunni teha, siis ta sõidad kuskile läheb Ameerikasse, sõidab 25 tundi, annab tunnise kontserdi, sõidab 25 tundi tagasi, käib duši alt läbi ja annab meile tunni. See kestab kogu aeg, see ei ole, distuleb puhkus kuu aega kuskil vahepeal ja siis ma kuulen ikka hommikul kell kolm, neli juba flööti mängimas oma toas. Ja siis paneb mõtlema küll nina suhteliselt noore keha juures sellist tempot vastu teha. Et mis kohas tema võtab selle energia või kuidas temal toimib, samas ise ta seda religiooniks ei nimeta või ta ei, ta ei räägi sellest kui millestki üleloomulikust või millestki väga erilisest. Et see ongi lihtsalt selline praktikaks. Tema on hästi tihti öelnud, et kui tema käest küsitakse, et kas te usute jumalat või kuidas teil selle kõigega niimoodi, siis ta on öelnud, et see muusika ongi minu teenistusse, ongi minu palve. Ja see koht, kus ma mängin, ongi tempel, see, kus mängitakse, ongi tempel. Et ta ei tee vahet tohutut religioossel praktikal ja ühel tegevusel. See kõik võib olla tegevus kui palve või tegevus, kui pöördumine kõige kõrgema või millegi kõrgema poole. Ja ilmselt seal kuskil see trikk on, et kui sa oled mingis tasakaalus, ega sa oled mingi õige asja peal, teed seda õiget asja. See on seesama kutsumus või äratundmine. Sulle antakse tohutult jõudu, tohutult energiat ja sa jõuad kaugele. Ja kui sa teed midagi millelegi vastu kogu aeg, siis ilmselt vaikselt kahaneb see energia. Sa ei saa seda tagasi. Jah, et enne kultuuris ei ole see nagu mõistvalt nagu religioon, mitte religioon ei ole kaks eraldi kategooriat, kui siin on see ühiskonna areng sedasi läinud, räägitakse, et noh, religioon, sismite religioon, ütleme väga laialt võib, võib nii öelda mingitel hetkedel, aga kindlasti on selline spirituaalsus, vaimsus on, kõik on seotud, kõigel on kõigega seos. Kui sa midagi teed, siis on loomulik, et see ühendub teiste asjadega teiste inimestega ja jumalate inimeste maailm on selline põimumine on palju loomulikum. Noh, see on näha ka muusikasse avaldubki, selles muusikute teenistus ongi, ongi muusika mängimine ja see on sinna viidav juht. Aga selliste pikkade filosoofiliste kettidena, mis kõik on nii nagu India filosoof võib kokku võtta mõistesse omm niisugusele kokku võtta muusika osalisusele naabraamalt heli on jumal ja sinna taandudes saabki aru, miks see vahe on, on niivõrd väike või seda praktiliselt ei ole. Ja sellist pühendumist on nagu raske läänes selle tõttu ka mõista, et sellest on räägitud, kuidas 60.-te lõpus, kui oli see tohutu roogade vaimustus ja tõesti muutus popkultuuri osaks. Ravisankeril oli promootor, kes oli rokkmuusika ja poprokk kui valdkonnaga mootor, ehk siis talle organiseeriti kontserte koos superstaaridega, et 67 mängis Monterey festivalil ja 69 wood stockis ja, ja veel veel väiksemaid festivale sellest tegelikult Tshankermeeritult ükseid tüdines ja saatis selle pikalt, sest et ta nägi seda tühjust, mis seal taga on, et tuldi kontserdile Ellessdeega LSD vaimus ja hankel ütlesite, et mul ei ole seda tarvis, et ma, kui ma lähen lavale, panen silmad kinni, siis ma lähen ise sinna maailma ja ma tahaks, kuulaja tuleks kaasa sinna, sellesse kogemusse, mitte ei läheks sinna läbi meelemürkide. Ja see ei ole ainult tehniline oskus, mille järgi muusikud muutuvad nii-öelda suureks, vaid see on pigem see, kuidas ta hakkab käsitlema neid Raagasid. Straagad on ju meeleolud seal, nad on ju selles mõttes värvid, meeleolud, et selles mõttes Raaga muusikud on mingis mõttes nagu meelekunstnikud tarbivate inimeste meelde just sellisel lapselikult siiras ja spontaanne seal kombel, et see india muusika on säilitanud mingisuguse teatava sellise vahetu lapselikkuse värskuse ja sellise imestamise, et on kogu aeg kohal. See muusika peab olema kohal ja siis, kui muusika on kohal, siis ta tõmbab ka vaatajat kohale või kuulajalt kohale ja ta nagu sellisest esimesest heli impulsis kuni viimase noodini tegelikult, et on kohal ja värvib seda meeleolu vastavalt Raagale, selle põhineb laiemalt sellel Indias tuntud rassaa ehk sellisel ka noh, kuidas öelda meeleolu, maitsete teoorial, et ta on erinevad meeleolud, mida esitatakse, ei mängita mitte niivõrd tehniliselt õieti seda ühte Raagatvaid lahendatakse seda, mis selle saagas peidus on, seda absoluut ja jällegi jõudesse õpilase-õpetaja suhteni. Õpilase-õpetaja suhe on ühest küljest ääretult individuaalne ja personaalne, aga see, see kett tegelikult läheb sellelt õpilaselt õpetajale ja siis tema õpetaja siis tema õpetaja ja tema õpetaja ja see kõik on lõpuks taandatav jumalanna, see kõik on taandatud šiivani, kes lõi kunagi viis Raagatmetoloogiliselt. Seega jumal lõi helid ja isegi on selline ütelus, mida kõik ilmselt hinde muusikud teavad nagu Nada Brahma. Heli on jumal ja selle tõttu kogu maailm on loodud helist ja heli on ainus, mis on aegade algusest säilinud. Et see heli ei ole ainult füüsiline heli, mida saab lindistada, vaid see heli on midagi, mis hinges äratab või, või helisema hakkab ja, ja selle tõttu on aru saada, miks, miks linde muusikud võivad harjutada surmani, sest et noh, sellise sellise heli nii et sa oled sellega, et sa oled jumalaga üks on, ilmselt on on ilmselt keeruline jõuda. Et Ali Akbar Khan on ise ka öelnud, et kui sa harjutad 10 aastat, et siis sa võid iseendale ka meeldima hakata, kui sa harjutad 20 aastat, siis sa võid hakata meeldima publikule ja ja sinust võib saada päris hea esineja, et kui see 30 aastat harjutatud, siis sa võid hakata isegi oma gurule meeldima. Aga sa pead harjutama veel palju aastaid, enne kui sinust saab tõeline artist, sest et siis sa võid ka jumalale meeldima hakata. Et see liin läheb niivõrd nagu kaugele see kett, õpetaja, õpilase suhtekett. Et see ei piirdu ainult selle sinu õpetajaga, vaid sinu õpetajast läheb see tegelikult igaviku ja siis selle tõttu otsitaksegi pidevalt tegelikult seda absoluut või tõde. Ja see muusika baseerub spirituaalsus seal selles spirituaalsuse ees. On ka lõplik tõde, kuhu muusik peaks kuulajate hinged viima, mis ma mõtlesin, on see, et huvitav, et ma ei ole vist küll kohanud ühtegi india klassikalist muusikut, kes oleks ateist. Et kas see on nagu võimalik üldse? Võib-olla nüüd juba mõni on, aga ma kuidagi ei, ei see kuidagi ei lähe nagu see pilt isegi kokku, et nende muusika saaks olla ateist. Teemal Meistri puudutus kõnelesid Kristatsitra Joonas Kaarel Kuurmaa, Jaak Johanson. Saates kõlas India klassikalise muusika suurmeistrihari pressaad Saurasia muusika. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2014.