Ööülikool. Mõnu kui vägi ja see vägi, kui me oleme mõnusad vägi, tuleb ilmsiks sest me oleme võib-olla võimelised ka seda maailma läbi nägema, nägema mingit muud maailma, selle maailma taga või selle loori või selle eesriide taga. Koole. Muusik. Kalev rajangu kõneleb teemal. Sugu on haigus enamasti tappev seksuaalsus demokraatia kalkulaatoris. Tere õhtust, tänase jutu teema saab olema nii nagu lubatud suguhaigus enamasti tappev. Ja kuivõrd ma ei ole meestearstiga naistearst ega isegi mitte sugu ja nahahaiguste arst, siis olen. Varustanud ennast täna teatava niisuguse varuväljapääsuga, milleks võiks olla siis akadeemiline tiitel, mille ma olen lisanud seksuaalsus demokraatia kalkulaatoris ja kuivõrd akadeemiline tiitel kohustab meid olema teaduslikud siis teaduslikkuse kriteeriumiks on teatavasti meetod, meetodiks on matemaatikas ega siis statistiline kvantitatiivne analüüs. Ja võib-olla sellest olekski kohane alata, kui ma nüüd ööülikooli interneti koduleheküljelt leiame umbes 180 inimese nime, kes erinevatel aegadel on ööülikoolile kaastööd teinud siis kui neid otsida 180 inimese seest naisi, kui palju seal naise võiks olla, siis me leiame sealt umbes 40 naist. Ja me peame üllatusega tõdema, et ööülikooli lektorite nimekiri on oma olemuselt ütleme niimoodi, et on Pareto tõhus. Kui me nüüd piisavalt meelevaldselt ja võib olla vabalt isegi pisut irooniliselt interpreteerimine vil Fredo Pareto kuulsat Pareto printsiip, mis on siis 80 20-le sega naiste protsent tööligoli lektorite nimekirjas on umbes 20 protsenti noh, selles soolises statistilises jaotuses, mida ta midagi midagi väga erilist ei ole, sest me kohtame seda näiteks Eesti vabariigi praeguses riigikogus, kus naise on umbes 20 protsenti, aga ka näiteks Ameerika Ühendriikide kongressis, kus naisi on 17 protsenti. Me kohtame seda ka näiteks Euroopa Liidu riikide tippjuhtidest on naise täpselt samuti kuskil 20 protsendi ringis. Noh, me võime öelda, et kõik need nimekirjad, kõik need organisatsioonid, struktuurid on rohkem või vähem pareeto tõhusad. Nii nagu ma ütlesin, see sooline jaotus midagi väga erilist ei ole, see on isegi täitsa loomulik, kui me nüüd meelde tuletame omaenese kultuuri konsolideerivam, piibellik, veendumust selles, et naine räägib siis, kui kana kuseb ja kuivõrd üldiselt kana ei kuuse, siis ka üldiselt naine ei räägi ja kui ta räägib, siis seda halvem talle, siis me laseme mõnel surematul filosoofil näiteks sortrile öelda. Mida suuremad rinnad, seda väiksem aju. Meid täna õhtu kahjuks ei huvita mitte niivõrd linnad isegi õnneks mitte niivõrd numbridega arudega matemaatik ka kuivõrd pigem järeldused, mida nendest numbritest võiks teha ja võib-olla oleks põhjust pöörduda üüratult võimsa tänapäeva eesrindlik teaduse poole. Mida teadvus siis ütleb, eesrindlik teadus ütleb meile pool globaalsest populatsioonist on naised, kaks kolmandikku globaalsest tööst teevad ära naised selle eest naised saavad ühe kümnendiku kõigist globaalsetest, palkadest ja naised omavad umbes sajandiku kõigist globaalsetest parandustest. No mida siis eesrindlik teadus meile veel ütleb, peale seletan, postuleerinud sellega siis niisuguse Globaalse soolise ebavõrdsuse või rõhumise, kuidas soovite. Õnnetuseks suuresti sellega ees rindliku teadus, üüratu võimsus piirdubki, sest on ju selge, et mida keerulisemad on süsteemid, seda vähem on nende süsteemide käitumise kirjeldamisel ette ennustamisel ja seletamisel, abi matemaatikas, kvantitatiivsed analüüsist ja tegelikult teadus on meile ainult peaasjalikult seda, et kui probleemi ei saa lahendada, saab teda vähemalt kvantifitsiirida. Nüüd meie ülesanne täna õhtul võiks olla uurida, kas probleem, mille siis eesrindlik teadus on välja toonud võrdlemisi reljeefselt, globaalne sooline ebavõrdsus või rõhumine, kuidas soovite leebemat või vähem leebemat keelelist kasutust. Kas see probleem on ka üleüldse kvalifitseeritud, kas me saame midagi mõistlikku selle kohta öeldakse, et me võiksime selle kohta midagi mõistlikku öelda. Ja tegelikult täna õhtu on meil selleks kaks võimalust, ma kasutan kõigepealt küünilist teadmist ja teisena kliinilist teadmist. No mis asi on küüniline teadmine, teadmine sellest, kuidas asjad parasjagu on? Hetkeolukorra kirjeldus, noh see on niisugune evolutsiooniteoreetikute teadmine, evolutsiooniteooria, selle niisuguses ortodokse vormis seletab ära asjad nii, nagu nad on ja kannab ühtlasi hoolt, et välja pakkuda seletus ei ohustaks asju nii, nagu parasjagu on seal siis küüniline teadmine. Teine võimalus, kliiniline teadmine, see, kuidas asjad võiksid olla, noh, see niisugune nägemus mingist teisest maailmast paremast maailmast süsteemi sisene kriitika, hermeetiline teadmine, siis missugune strateegia võiks kõige efektiivsem olla mis tahes kriitiliste üldistuste destabiliseerimiseks, loomulikult kriitiliste üldistuste ründamine, particularismidega kargab püsti mõni tubli inimene ja teatab, et ta teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kelle mees või naine ei saagi igal õhtul rullpudrunuiaga vastu pead või kargab püsti mingi sama tubli evolutsiooniteoreetik, kes teatab, et isake jumal või emake loodus või ka looduslik valik, niisuguse kosmilise mees, printsiibina ongi asjad niivõrd targast ja geniaalselt seadnud, et naine peabki olema all ja mees peabki olema peal ja mõlemad on sellega rahul ja see on alati niimoodi olnud aegade hämarusest ja on ka alati niimoodi ja ei ole mingit vajadust seda olukorda muuta. Nii nüüd soosuhted, eesti keel on niisugune väga tore keel, mis võimaldab meile täna õhtul niisugust väga vahvat sõna- või keelemängu ühelt poolt soos uhked, teiselt poolt suhted soos noomis, asi on Soome, kõik teame, niisugune looduslik ökosüsteem, mis on ka piisavalt keeruline, et meil on väga raske selle kohta üleüldse midagi öelda. Soon oma olemuselt niisugune inimvaenulik, selgelt ebainimlik, ähmane, ebaselge, kaootiline, valelik, ohtlik, hoolimata kogu sellest niisugusest massiivsest laimust, soovastane ometigi peame tunnistama, et kui me nüüd saavad, vaatame, kuidas siis on vahele segamata loodusliku ökosüsteemina siis ta tegelikult soo näol on meil tegemist niisuguse täiuslikult stabiilse ja kreatiivse ökosüsteemiga. Mida iseloomustavad siis kõigepealt koostöö mitmekesisus ja võrdsus? Need on suhted soos. Aga soosuhted, mis võiks olla siis meeste, naiste, naiste meestevahelised suhted, seevastu soosuhted vastavad ju ideaalselt valgustusjärgsele, valgustusaegsele tõekriteeriumile. Tõene või vähemalt kahtlusevaba on see, mis on absoluutselt selge ja selgepiiriline. Ja kui me nüüd oleme jaotanud reaalsuse nullideks, mis võiks olla siis naise märk ja ühtedeks, mis võiks olla siis mehe märk siis me olemegi teinud niisugusse meditsiiniliselt puhta veretu lõike ühelt poolt üksteiselt poolt, teine. Kui nüüd meelde tuletada Hiina mõtlejad lautsud ma tsiteerin mälu järgi, kes laudsed sõna-sõnalt mäletab, siis minu vabandused laudse ütleb nimelt niimoodi, mida teravamad riistad seda pimedamaks ajada. Ja võib-olla sa isegi on niimoodi, kui me nüüd soosuhteid silmas peame, sest soosuhted sotsiaalse ja kultuurilise ökosüsteemina ökosüsteem, mida iseloomustavad võitlus ühe tahulisus ja ebavõrdsus. Ja kui me nüüd uurime seda meditsiiniliselt puhast lõiget, skalpelli lõiget veretu lõige, mis on siis tehtud ühelt poolt üksteiselt poolt, teine niisuguste vastandite vahel võiks olla, mis asi, müür, vallkraav torn ja enamasti nende vastanduste vahel või vastaste vahel on tuuris teatud vertikaalne mõõde. Ja tõepoolest ongi niimoodi, et kui me nüüd oma lääne tüüpi kultuuri vaatame lähemalt, siis me näeme, et mistahes vertikaalide kontseptualiseeritakse võimuna ja võim omakorda kontserti oliseeritakse vertikaalile. Võim peab olema, mis asi, võim peab olema midagi kõva ja käegakatsutavat võim ei tohi minna pehmeks. Noh, niisugused teatud assotsiatsioonid võivad meil tekkida loomulikult mehe Errekteerunud suguliigesega võim peale selle, et ta on alastivõimeta, esineb vägivalla ja domineerimisena, mis iganes ilmub ka niisugustes esmapilgul süütutes nagu 20. sajandi filosoofias, on see siis mingi müstiline olemise kõva tuum, mida otsitakse taga või ka astrofüüsikud. Mida väidetavalt leitakse või ei leita, aga kõikvõimalikud isekad, geenid ja isekad, miinid ja kõikvõimalikud monomaaniad, Jentsialismid, aga ka näiteks taevatrepid, taevaredelid, kõikvõimalikud niisugused sedasorti nähtus, et noh, kasvõi püha Peetrus meelde tuletama, kelle nimigi ju tegelikult viitab kõvadusele asi, mis ei lähe kunagi pehmeks, millele saab ennast toetada. Nii, ja kui me nüüd oleme tuvastanud, et soosuhete teljeks meie kultuuris võiks olla võim, midagi, mis on käegakatsutavat midagi, mida saab vaadata, mis ei tohi minna kunagi pehmeks, siis võib-olla asjakohane oleks meelde tuletada sihukesi opereerivaid mudeleid kultuuriloost, mismoodi siis soolisi suhteid on? Mana kereeritud administreeritud? Kaks niisugust tüüpnäidet kultuuriloos, matriarhaatia patriarhaat. No mõlemad on niisugused võrdlemisi vulgaarse ja labaselt püramiidskeemid, mingit erilist intellektuaalset huvinad meile pakub, kui ta ei saa. Pisut nendel peatame matriarhaali puhul loomulikult on püramiid, mille tipus on absoluutne naine, ainuke huvitav, intrigeeriv asi võiks matriarhaadi puhul olla see ta toob kaasa nõndanimetatud vaginaalse obsessiooni. Nathan toimib teatava niisugusse. Kosmilise või ka kultuurilise või sotsiaalse tolmuimeja imeb kõik asjad endasse ja matriarhaat hoolimata sellest, kas teda kunagi on olnud või mitte. Noh, kultuurilooline konsensus näikse olevat teda siiski kunagi ei ole olnud. Sellest hoolimata kummitab veel ka 20. sajandil näiteks Sigmund Freudi, tema patsiendid näevad vagiinat, ent taotatson Sis hambuline vagiina, mis neid kummitab, kollitab, aga see on täpselt samuti kosmoloogide mustad augud, mis kollitavad, et inimkonda, mehi peaasjalikult universaalsed, niisugust kosmilised nähtused. Teine võimalus on patriarhaat täpselt samasugune, intellektuaalselt vulgaarne labane püramiidskeem tipus on absoluutne mees ja ainuke huvitav asi on see, et patriarhaat toob kaasa, mille nõndanimetatud Beniilse obsessioonina võime tõlkida seda kui sabaliseks sunduseks, mis asi on Beniivne obsessioon, reaalsuse benetreerimine, kas siis peenisega mõõgaga mõistusega tehnoloogiaga informatsiooniga teadusega kapitaliga või jumalaga või millega iganes soovite? Nii ja mõlemat, nii patriarhaat kui matriarhaat. Kui ma ütlesin, on võrdlemisi niisugused tüütud püramiidskeemid. Ja kui me nüüd piisavalt oleme treeninud oma kesktee leidmise lihast tuletame meelde, professor Rein Taagepera on kõigil meil soovitanud treening ja inimesed oma kesktee leidmise lihast siis me võiksime leiutada ka kolmanda võimaluse, milleks täna õhtul võiks olla partnerlus. Ja kuivõrd matriarhaatia patriarhaat on oma olemuselt domineerimisskulptuurid, patriarhaat, muuhulgas ka terminaator, kultuur, siis partnerlus, nagu nimigi ütleb, väldib väga nutikalt, mis tahes võimu kompleksse tegelikult põikleb võimu tekkimisest, võimukompleksist kõrvale ja väldib võimuno partnerluse puhul me võiksime rääkida siis kas ürgkommunismist või ka radikaalsest egolitaljonismist või vendlusest võrdsusest, kuidas soovite. Nüüd partnerlus, kui meenutada graafiliste, tahaksime kujutleda, siis ta on tagurpidi pööratud püramiid. Kohe võiks küsida, et kuidas siis tagurpidi pööratud püramiid püsti püsib, ta ei püsi püsti, sest ta kukub varem või hiljem külili ja meil ongi jällegi patriarhaadi matria raad. Aga püsti ta püsib ja kultuuriloos on ta esinenud partnerlusskulptuurid isegi praegu mingis maailmas maailmapärapõrgus või kolkas. Me võiksime leida partneri skulptuure, kui me piisavalt hoolikalt otsime püsti, ta püsib, see tagurpidi pööratud püramiid tänu sellele, et ta toetub millegile tema toetuspunkt. Ta on ideaalses balansis või tasakaalus. Ja tasakaalus on ta sellepärast teda toetub nõndanimetatud kosmilisele G-punktile, seega kosmiline mõnupunkt võiks olla kõige aluseks. Ja see kolmnurk ei kuku ümber, sellisel juhul. Nii partnerluse kohtame, kurvaldame muidugi nentima, et kuna tegemist on soo imiteerimisega, skulptuur, mis on püüab jäljendada sood kui ökosüsteemi erinevalt siis nii matriarhaadist kui patriarhaadist, mis püüavad imiteerida jumalaid või jumalat või olümpust. Partnerluse puhul on kurb lugu see, et tegemist on niisuguse ääretult kahtlase konstruktsiooniga. 10-st autorist võib-olla kaks soojendavad seda terminit üleüldse kasutada ja teevad ka seda piisavaks ettevaatusega. Miks sellepärast et mistahes asjad, mis lõhnavad vendluse järgi või solidaarsuse järgi või armastuse järgi või harmoonia järgi. Või ka inimlikkuse järgi, noh, need on läänekultuuris ilmselt niisugused kahtlased. Kas nad on siis New šarlataansus, pettus või mingi niisugune haige utoopia pea, mis ei vii mitte kuhugi, nii nagu läänepartnerlus, patriarhaat ja matrjoškad, et võiks kohe küsida, et mis sel kõigel on pistmist demokraatiaga. Välja kuulutatud akadeemiline tiitel lubas meile, mida me uurime, mis juhtub seksuaalsusega demokraatia kalkulaatorit. Tuletame meelde loengu alguses, eesrindlik teadus on postuleerinud meile globaalse soolise ebavõrdsus, seesama eesrindlik teadus ei ole isegi postuleerinud, vaid on teatanud meile, et meil on ka muuhulgas demokraatlik ühiskonnakorraldus, mis me kokku saame. Patriarhaalse Democrats. Jah. See on niisugune normatiivne psühholoogiline vasturääkivusi, kuidas nii, ühelt poolt absoluutne türannia, nii nagu patriarhaadi puhul see on, teiselt poolt peaks siis olema absoluutne võrdsus. Ja kui me patriarhaadist räägime, siis esimene asi, mis meile silme ette tuleks, võiks olla siis õpikupilt sellest, kuidas karvane ja poolpaljas ürginimene lohistamas oma karvast ja poolpaljast seksuaalselt streikivate ürgnaist juukseid pidi taamal lõugama, nende karvased ja poolpaljad, ürglapsed seal niuke patriarhaat. Õnnetuseks, kui me nüüd kratsime meie kallis demokraatiat, mis meil välja tuleb, välja tuleb demokraatialaadne toode. Väljal tuleb stiliseeritud türannia, nimetame seda demokraatia kaks, punkt null millest koosneb demokraatia kaks punkt null kolm osa, vähemalt mis meil täna õhtul on oluliselt turufundamentalism, tehnoloogiline fundamentalism ja seksuaalne fundamentaal talis. Turufundamentalism on meile kõigile tuntud kapitalism on nii nagu Michal Žukov nimetab majandustribunal me võime ka seda turustalinismiks nimetada. Me ei liialda, palju. Olgu öeldud, et demokraatia, kapitalismi suhe võiks olla sedasorti, kui me räägime, noh, kui eesti rahvas räägib sellest, kuidas keegi õmbleb nööbi külge mantli noh, selles näites siis demokraatia, nööke mantel on loomulikult kapitalism. Turufundamentalism, teiseks, tehnoloogiline fundamentalism, mis võiks siis olla tehnoloogias kehastunud majanduslikud automatismid, see on ka niisugune, nimetame seda Kübern eetiliseks totalismiks või ka siis digitaalseks Mouismiks, kuidas soovite. Ja lõpuks, kolmas osa sellest demokraatialaadsest tootest on meile seksuaalne fundamentalism, mis siis ongi tegelikult patriarhaat, meeste domineerimine, meeste valitsemine, meeste ülimuslikkuse ja patriarhaalne demokraatia oma olemuselt on ju noh, niisugune meeldivat, lollikindel tüdruk, tuur, kritiseerid, võimu kritiseerida, rahvast kritiseerida, rahvast, kritiseeriti isasid, kritiseerid, isasid, kritiseerid võimu ja noh, niimoodi käib lakkamatult ringi järjest kiirenevas. Noh, nii nagu, kui te püüate otsida õigekeelsussõnaraamatust, mis asi on nutsakas otsite nutsakutlejate, vaata, müütsak otsisite mütsaku välja, mütsak on väikekukuke kardatud nutsakas. Niimoodi on ka selle patriarhaalse demokraatiaga ja kui nüüd keegi demokraat teie hulgast või ka meie hulgast küsiks, et kuhu jäävad siis demokraatia, eriefektid, vabadus, võrdsus, vendlus, inimõigused, solidaarsus, kaasamine, siis õnnetuseks need jäävadki, on alati jäänud eriefekti, eks väljaspool konkreetset kino saali või kinoseanssi neil mingisugust reaalsust ei ole, nad on mingis mõttes zombikontseptsiooni. Ja kuivõrd on niisugused katsed või püüdlused, kui me kultuuriloos tagasi vaatame tänast ka, kui me edasi vaatame. Me näeme lakkamatult, et püütakse, ehib. Ta on mingit sorti inimnäolist demokraat, et on see sedasorti demokraatia, mis on siis kaasav või osalusdemokraatia või e-demokraatia, digitaalne demokraatia või mingit sorti video, demokraatia, ühesõnaga parem demokraatia. Siis see sarnaneb küll paremal juhul niisuguse katsega ehitate kahest preservatiivi jalgratast, eeldusel et kummid on ju olemas. Ja kui me nüüd uurime, mis juhtub seksuaalsusega selles demokraatia kalkulaatori, siis ma nüüd seda sõna kalkulaator üleüldse juhuslikult ei kasuta, sest nii nagu mis tahes muud enamuse türannia, ta on ka demokraatia oma olemuselt sügavamalt kalkuleerib reeglina mida suuremad numbrid loomulikult seda tõepärasemat, seda võrgutavamad seksuaalsust me täna õhtul käsitleme vähemalt neljamõõtmelise objektina. Seksuaalsuse reproduktiivmõõde sotsiaalne mõõde, tooniline mõõde, hea metafüüsiline mõõde, seega seksuaalsus kui lapsed, seksuaalsus kui suhted, seksuaalsus kui mõnu ja seksuaalsus kui kõiksus või armastus või teispoolsus. Ja kui me nüüd uurime seda neljamõõtmelist objekti, mismoodi ta käitub, kui ta siseneb demokraatia musta auku, noh demokraatial on niisugune paradoksaalselt feminiinne loomuseta, imeb asju endasse, tõsiasju, inimesi, siis mis juhtub seksuaalsusega kui see siseneb egoistlikku kalkulatsiooni, jäisesse vette, nagu Marx ja Engels suvatsevad väljendada oma kommunistliku partei manifestis. Nimelt juhtub see, mis juhtub näiteks inimlikkusega inimlikkusest saavad inimõigused, tööst saab needus, jumalast saab isa armastusest saab sõda, arengust saab lõks, soost saab turvas ja niimoodi juhtub ka seksuaalsusega, et mõõtmed kaovad kuhugi ära. Me saame paremal juhul niisuguse ühemõõtmelise lameda objekti ruumilise objekti asemel nimelt mõõtmed, kompaktifitseeruvad pakitakse kokku ja see on niivõrd geniaalne protsess. Mõõtmed kaovad ära täpselt nii nagu stringiteoorias, kus on meil aegruumil, on 10 mõõdet, kuus mõõdet on kuhugi kadunud, nad on mikroskoopiliselt niivõrd tihedalt kokku pakitud, et me ei näe ega taju ega tunne neid ometi selleks, et stringiteooria kehtiks, on vaja, et need mõõtmed oleksid olemas. Ja niimoodi on ka meie seksuaalsusega, et mõõtmed pakitakse nii tihedalt kokku, et me tegelikult ei märka egotaju. Nyyd. Nii kui me nüüd vaatame neid mõõtmeid, reproduktiivne dimensioon on, võiks meil esimene olla, mida me võiksime täna õhtul vaadelda. Seksuaalsus kui bioloogia, seksuaalsus kui lapsed, seksuaalakt kui lastetootmise akt, laps kui kontseptsiooni produkt ja olgu öeldud, et reproduktiivdimensioon on niisugune dimensioon, mida tegelikult mitte mingisuguse kübaratrikiga ei anna kokku pakkida, sest ta jääb alati esile. Suure tõenäosusega jääb enamasti esile ja domineerima laps, mispärast ta jääb domineerima, sest laps või lapsed nad vastavad ideaalselt sellele samale valgustusaegsele niisugusele tõekriteeriumina, laps on selge ja selgepiiriline. Laps kas on või last, kas ei ole mingit kolmandat võimalust ja mingit hämamist ja segadust ei ole. Nii. Ja kui me nüüd uurime selle reproduktiivse mõõtme käekäiku kultuuriloos, noh, läheme tagasi mõned tuhanded või case, 10000 aastat. Agraarse kultuurid, kultuurid, mis tegelevad siis põlluharimise, karjakasvatuse tõuaretusega, noh reproduktiivne dimensioon, erinevalt varasematest tuuridest korilased kütid, on selge, et neil ei ole see bioloogiline, veereb produktiivne, seksuaalsuse mõõde. Ülemäära oluline, tan pigem funktsionaalne, mitte strukturaalne. Aga agraarkultuurid toovad kaasa niisuguse sigitamise, sigimisimperatiivi, kõik peab kasvama, peab üles tõusma, noh, mis on ka loomulik, et kui me paneme seemne mulda, siis me tahame, et ta kasvaks ja kasvaks hästi, annaks meile saaki ja selle ümber tekivad siis omakorda viljakusriitused, viljakuse religioonid, viljakus, jumalad ja viljakusjumalannad. Nüüd me vaatame, kuidas sigimise sigitamis imperatiiv dub kultuuriloos industriaalkultuurides ja postindust reaalsetes tarbimisskulptuurides on sigimissigitamis imperatiivist saanud. Noh, niisugune. Kas evolutsioon, progress, areng, efektiivsus ja kui me nüüd jõuame omaeneseposthumanistlik kusse, Zenjov, kapitalismi, noh, mida me siin näeme niisugust semiootilise inflatsiooni, skiso, Freemlist vohamist, kõike peab olema pööraselt palju. Noh, ütleme niimoodi, et sigimise sigitamis imperatiivse, seksuaalsuse reproduktiivne mõõde on muutunud kultuuris üleüldiseks, puhomis, imperatiiviks. Ja kui nüüd küsida, et kes siis seda sigimise sigitamis imperatiivi sigimist peaks siis korraldama või monokereerima, siis no me näeme, et selleks on loomulikult meditsiinitööstusteaduslik sigitamine, teaduslik sigimine nagu näete sellest reproduktiivsest mõõtmest see ei kao kuhugi, see jääb ikkagi ei saadeta taandada täielikult mitte kuskilt, kaasa arvatud seksuaalsusest. Nii olgu öeldud, et kõigi nende mõõtmete käsitlus, mis ka järgneb on, on väga skemaatiline, väga lihtsustatud. Ma toon välja need aspektid, mis mulle on täna õhtul olulised. Sotsiaalne dimensioon, seksuaalsus kui suhtlemine partnerlusskulptuurides võiks olla seksuaalakt, niisuguse kogukondlikud tsemendid toimib olemasolevate suhete tugevdamine kindlustamine, uute suhete loomine, kogukonna laiendamine. Sotsiaalse väärtusena muidugi tingimuseks peaks olema siis promis Kuiteet või vabaseksuaalsus. Nüüd Meie kultuuris, lääne kultuuris, mida me näeme kõiki suhteid dikteerivad ühelt poolt siis armastus, seadused, teiselt poolt vihkamisseadused, kaasa arvatud seksuaalseid suhteid. India kirjanik arundati Roy oma raamatut tus, väikeste asjade buda. Räägibki armastus seadustest, keda armastada, kuidas armastada, kui palju armastada, noh, me tohime, peame armastama omaenese ego, omaenesepangaarvet, oma naist ja lapsi. Me tohime armastada oma isamaad ja pisut oma jumalat. Ja kui me nüüd sotsiaalsest mõõtmest räägime, siis me peame loomulikult rääkima ka perekonnast. Ja võib-olla võibki niimoodi öelda, et agraarse revolutsiooni kõige mürgisem reostavam kõrvalprodukt on Monogaamne tuumperekond. Mis asi on monogaamia? Tuumperekond koosneb vähemalt kolmest osapoolest. Kompulsiivselt autoritaarne isa, Trigiinia hüsteeriline ema ja frustreerunud laps või lapsed kogu seda kupatust hoiab koos surma, põlgab igavus. Kui me nüüd vaatame seda aastatuhandete jooksul tehtud niisugust massiivset, nii teaduslikku kui religioosset propagandat tuumperekonna kasuks, siis me muidugi peame tunnistama, et tegemist on Monogaamesse tuumperekonna näol vaieldamatu kõigi repressiivsete ideoloogiat, absoluutse lemmikuga. Ja loomulikult monogaamia tuumperekond on kõigi turustajate vaieldamatu ideaal, ka meie postindustriaalsel tarbimisskulptuuri niisugune ideaalne tarbimise majandusüksus. Noh, olgu öeldud, et romantiline mõõde lisandub tuumperekonna ideoloogiasse hilisel 19. sajandil. See on väga uusaegne nähtus. Nüüd võiks muidugi kohe repliigi korras nentinud, et aga üksikud või vallalised on veelgi ideaalsemad tarbijad, loomulikult üksikud ja vallalised on veelgi kasulikum tarbimisgrupp, sest neil on oluliselt vähem kõikvõimalikes seotus, hinnad on absoluutselt vabad orjama oma ahnust või egoismi või edevust, aga neil on üks suur probleem. Üksikud ja vallalised on nimelt oluliselt riskantsem tarbimisgrupp. Sest peale selle, et monogaamia tuumperekond on ideaalne tarbimisüksus, on ta ka ideaalne kontrolli ja järelevalvemasinavärk. Nooh mees valvab ja kontrollib oma naist, naine valvab ja kontrollib oma meest, mees ja naine kontrollivad ja valvavad oma lapsi ja lapsed loomulikult valvavad ja kontrollivad oma vanemaid. Ja kui nüüd üksikutel või vallalistele inimestele või ka üksikute inimeste gruppidel võib aeg-ajalt pähe tulla niuke haige mõte, et loeks näiteks Karl Marxi või Martin Heideggeri siis Monoga homses tuumperekonnas, isegi see mõte on tegelikult välistatud ja monotoonset tuumperekonda toestavad meie ühiskonnas, noh, nõndanimetatud niisugused ideoloogilised aparaadid, millest võib-olla olulisem on, siis nimetame seda Moritaalindust reaalseks komplekseks. Tuletab meelde militaarindustriaalsed kompleksi. Tõepoolest on abielutööstus, kõikvõimalikud abistajad, sotsiaalsed virtuoosid, eksperdid, kes siis sebivad monotoonsete tuum perekondade ümber, et siis neid abistada ja Assisteerida ja hoida. Ja loomulikult monitaalse vägivallakompleks, noh vägivald käib kaasas, mis taastumineerimisega ja kui me nüüd räägime traditsioonilistest pereväärtustest või ka vähem või rohkem kristlikest pereväärtustest, madonna olulisemad siin esile kõigepealt kuulekus, allumine, allutamine, kontroll ja loomulikult Niisugusele traditsioonilisele seksuaalmoraalile, mis tegelikult ka kui me räägime traditsioonilisest vähem või rohkem kristlikust seksuaalvõi peremoraalist, siis see pärineb ju tegelikult 19. sajandi teise poole Inglismaalt. Noh, selle niisuguse particulaarse seksuaalmoraali ülendamine mingiks kosmiliseks moraaliks on ju selgelt amoraalne ja Monogaalse tuumperekonna idee, mis siis omakorda on üks väga oluline aspekt seksuaalsuse sotsiaalsest mõõtmest. Sinu kummaliselt järeldus, et ka meie käibiva demokraatia jaoks, sest pangem tähele, monogaamia tuumperekond on oma olemuselt vähem või rohkem autoritaarne türandlik tuur, küsige kelle tahes pereisa või ema käest ta ütleb teile, et perekonnas ei ole demokraatiaga mitte midagi peale hakata ega hoolega demokraatiaga peale hakata koolis või haridussüsteemis? Ei, sõjaväes ei kaubanduses, ei ettevõtluses, ei äris, ei panganduses rääkimata religioonist, nüüd on kõik vähem või rohkem autoritaarsete süsteemide struktuurid ja kohe tekib küsimus, et kui nüüd demokraatlik subjekt peaks siis kodanikuna poliitilises sfääris olema demokraatlik, siis me peame kohe küsima, et kus demokraatlik subjekt harjutab oma demokraatiat, sest on selge, et demokraatia on kompetents, oskus seda peab harjutama tema ja pakkuda nüüd demokraatlikule subjektile välja, et tal on iga kahe aasta tagant võimalik noh, Eesti kontekstis valida siis ilmselgelt tal ei olegi võimalik seda demokraatlikku kompetentsi välja arendada, sest kõik igapäevapraktikad, nagu me tähele panime, kõikvõimalikud organisatsioonid, struktuurid, see maailm, milles ta tegelikult on siin ja praegu on vähem või rohkem autorit staarsed, viga, türallikud nagu näete, mis on juhtunud sotsiaalse mõõtmega, noh, me võime öelda, et on ikkagi väga tihedalt kokku pressitud, väga tihedalt kokku pakitud, vaevalt äratuntav. Kolmas mõõde on meil hedooniline mõõde, nagu nimigi ütleb, tegemist on mõnuga seksuaalsus kui mõnu, seksuaalakti mõnu, erootiline, sensuaalne, seksuaalne mõnu. Siis ma olen sunnitud tsiteerima Friedrich nyydschet mitte mingist isiklikust sümpaatiast, vaid selle tõttu, et Nietzsche võrdlemisi teraselt paneb tähele, kui ta ütleb. Kristlus andis Eerosele mürki, Jeerus ei surnud, aga mandus paheks ja selles niitše maksiimis me võime väga vabalt kristluse asendada näiteks teadusega või näiteks informatsiooni või ka tehnoloogiaga mõte jääb samaks. Eerosele mõnuprintsiibile onon mürki see ei ole surnud, aga on mandunud paheks. Ja kui me nüüd kultuuriloos vaatame, mis Eerosest saab kõigepealt doneeros, siis ta mingil hetkel noh, 2000 aastat tagasi muutub Loogaseks. Loogosest saab valgustuse ajal raadio ja lõpuks raatsast on 21. sajandi alguses saanud sulaselge iraatsioon. Ja mõnu niisuguses kontekstis on loomulikult revolutsiooniline, isegi on arhailine, radikaalne niisugune vastupanustrateegi, sest kui me vaatame nüüd oma kallist turufundamentalismi, mida me näeme, see on olemuslikult rajatud puudusele, defitsiidile tarbijale ei tohi kunagi olla mõnus, tarbija ei tohi olla rahul. Noh, me võime seda nimetada hästi tempereeritud rahuldamatuseks, puuduse hegemoonia. Ideaalne tarbija nagu ideaalne patsient ei sure ega ei parane. Ja turufundamentalismi aluseks olev loomulikult ortodoksne evolutsiooniteooria täpselt samuti on rajatud puudusele resursside defitsiidile. Looduslik valik, meheliku kosmilise printsiibina saab toimida ainult siis, kui kõigest on puudus. Noh, niisuguses olukorras, kus ressursse on piisavalt, jätkub kõigile ja jääb ülegi. Siis on selge, et nii evolutsiooniteooria kui tema niisugune agent, looduslik valik zombistuvad, muutuvad hoobilt niisugustest zombi kontseptsioonidest struktuurideks. Ja kuivõrd me nyydschet juba tsiteerisin ja siis me ei saa ka ilma Immanuel Kant itta. Ka kanti panus postindustriaalsel tarbimiskultuuri arengusse on erakordselt silmapaistev, mida kant ütleb, me ei ole siia maailma tulnud mitte õnnelikuks saama, vaid oma kohust täitma. Noh kui ütleme, nende kant oleks saanud vastupidi, me ei ole siia maailma tulnud mitte oma kohust täitma maid õnnelikuks saama. Nagu näeme. Me saaksime täiesti teistsuguse maailma, me saaksime mitte soosuhted, vaid suhted soos. Nii, ja loomulikult selle tulemuseks on meil sügavalt keha, negatiivne kultuur mingis mõttes nekrofiiline kultuur, veri, higi, pisarad, häbi, hirm, vägivald, kohustused. Noh, niisugune depressiivne on hedooni. Ja toimib niisugune kummaline protsess, mida me oma kultuuris võime jälgida. Mis on väga reljeefselt esile on nõndanimetatud eerused brutaliseerimine mis on samal ajal siis ka vägivalla erotiseerimine, vägivalla istatiseerimine, vägi, vallaseks, valiseerimine, paneme tähele meeste domineerimise võiga patriarhaadi erotiseerimine toob kaasa, mille ta teeb mis tahes ebavõrdsuse, olgu intellektuaalse või ka majanduslik kovi soolise ebavõrdsuse sama erutavaks, kui on seda seksuaalakt. Kuidas see toimib, refleksikaar, tuletame meelde klassikalist reflektsioloogiat, koer, ila, Kont ja kelluke ja Pavlov, kes jõllitab seda süsteemi refleksikaare peale, kui me ühendame ühelt poolt seksuaalakti ja näiteks teiselt poolt tapmisakti ja kogu selle kupatuse ühendame mõnuga. Ja kui me piisavalt kaua niisugust refleksi kaart, ekspluateerime, loomet tingitud refleksid, siis me tegelikult mingil hetkel võime näiteks seksuaalakti koos mõnuga sellelt refleksi kaarelt eemaldada, jääb järele ainult tapmisakt. Missuguse emotsionaalse afektiivse kompleksi see kaasa toob? Noh, selge on see, et tegemist ei ole enam mõnuga selle mõnuga, mis meid täna õhtul huvitab, mis võiks olla seksuaalsuse üks mõõde. Nüüd võiks küsida, et kus see kõik alguse saab ja miks see niimoodi on, ma olen kultuuriloost valinud välja just niisuguse tegelase, kelle rolli lääne tüüpi tuuri seksuaalmoraali kujundamisel ja kujunemisel on väga raske üle hinnata. Nimelt püha Augustinus umbes poolteist 1000 aastat tagasi elanud nõndanimetatud kirikuisa Augustinus oma raamatus või oma tekstist detsivitavate tei jumala riigist pajatab pikalt lehekülgede kaupa, oh kui mõnus oli elu paradiisis, nimelt esimese inimese Aadama sugu liiges allus Aadama tahtele. Seega siis esimene ime liigutas oma suguliigest, nii nagu meie liigutama oma kätt või jalga. Noh, te kujutate, millise paradiisliku õndsusega võis paradiisis tegemist olla. Nüüd Augustinus peale seletan seksuaalmoraali rajajalane tüüpi seksuaalmoraali üks alussambaid, peale selle on ta ka pärispatuleiutaja ja päris pott tema käsitluses on suguhaigus, kandub edasi seksuaalsel teel ja pärispatt ei ole mitte dualism või hea ja kurja tundmise puust söömine, vaid päris pott on suguhaigus ja Augustinus jaoks, noh isegi Augustinus jaoks on selge, et loomulikult ilma seksita ei saa. Aga seksuaalakt koos sellega kaasneva niisuguse sotsiaalse spirituaalse kompleksiga tuleb ümbritseda mis tahes tabudega ja riituste kaja reeglitega ja seadustega ja pühaugust tiinuse käsitluses seksuaalakt, kui üldse, siis ta on lubatud ainult kolmel tingimusel. Kõigepealt seksuaalakt, abielulises tekstis tähendab siis monotoonse tuumperekonna kontekstis seksuaalakt, seksuaalne mõnuses ainult laste sigitamiseks, mitte mingil muul juhul ja seksuaalakt loomulikult ainult misjonäriasendis. Misjonäriasend teatavasti on naine all mees peale, mõlemad on horisontaalselt naise jaoks misjonäriasend produtseerib paremal juhul ainult vaginaalseid orgasm, nüdvaginaalsete orgasmini. Probleem on selles, et neid esineb umbes seitsmel protsendil naistest, ülejäänutel tähendab enamusel domineerivad kliktoriaalsed orgasmid. Nüüd nagu näeme, et see lubatud seksuaalakt välistab tegelikult peaaegu poole inimkonnast tähendab siis agu pool inimkonnast naised naiste mõnu peaaegu täielikult. Ja kui nüüd juttu oli Klitoriaalsetest organismides, siis ma nüüd küsin teie käest, et kes avastas kliitori, keegi teab? Ja paistab, et Keenia mida ta guugeldada, seda pole olemas ja 500 aastat tagasi tähendas see seda, et ka 1000 aastat tagasi tähendab see seda, et mis ei ole teaduslikult üles kirjutatud, mida ei ole mõõdetud, katsutud üles joonistatud, mida ei ole dokumenteeritud, seda ei ole tegelikult on olemas ja selles mõttes nii nagu Kolumbus avastas Ameerika loomulikult Ameerika oli ka ilma Kolumbus tõenäoliselt olemas, me ei saa ka selles ülemäära kindel tollasest väga võimalik, et Ameerika oli sel hetkel fiktsioon, meie mõtlesin enda välja, et nõnda välja mõtlesime, siis ta tegelikult tekkis ja me saime sinna purjeta. 1492 maandub Christoph Kolumbus tõepoolest Kuuba saare peal ja avastada Ameerika vaevalt pool sajandit hiljem. Tema nimekaim Mateo Renaldo Kolumbus avastab kliitori nimelt paaduva ülikooli professorina ja muuseas inimesena, kes tegi Michelangelo ka näiteks koos anatoomilise uurimusi. Tõepoolest, Kolumbus kirjeldab oma tekstis three anatoomika esimest korda teaduslikult biitorit. Ta nimetab seda Amor veeneris. No veenus. Armastus Veenuse magusus ja kahtlemata loodab oma avastusest vähemalt samasugust sensatsiooni, kuulsust ja rikkust ja au, nii nagu see tõi siis tema nimega aimule kolumbusele. Kahjuks seda ei juhtu, sest ülikooli võimud leiavad, tegemist on täiesti skandaalse hermeetilise paganliku niisugusse, saatanliku sepitsustega. Columbus kõrvaldatakse ülikoolist ja aasta pärast ta sureb meeleheites sellepärast, et see, mida ta lootis oma avastusest, jäi sündimata ja kiitor niisuguse teadusliku ratsionaalse fenomeniga kaob aastasadadeks silmapiirilt. Ja ilmub välja hilisel 19. sajandil meditsiinilises kirjanduses, siis juba omaenese nime all, sest varem oli ta mingi muu nime all 19. sajandi lõpus ja kliitori tegelik renessanss leiab aset siis 20. sajandi keskel, seksuaalse revolutsiooni käigus nagu näeme, mis on juhtunud hedoonilise mõõtmega, see on ka väga tihedalt kokku pakitud, et see on nii mikroskoopilised, eks mõõtmeteks taandatud, et seda on kohati raske ära tunda ja kohati on tegemist noh, niisuguse selle mõõtme või mõnu lääne kultuuris on tegelikult demoniseeritud, medikaliseeritud Botoloogiseeritud, see on alati mingit sorti haigus olnud. Nii, ja lõpuks, neljas seksuaalsuse mõõde, millest meil päris alguses juttu oli, nõndanimetatud metafüüsiline dimensioon, seksuaalsus, kui tee või trepp või rada millegi juurde, mis ületab seksuaalsuse või vastupidi ei ületa, mis on seksuaalsusega, mis on ühtlasi rohkemat kui seksuaalsus. Seega siis seksuaalsus kui kõiksus, armastus, harmoonia, seksuaalsus kui nirvaana või mokša või, või Kointsidentsija opositoorium või ka mingi uus Jeruusalemm. Paradiis taevas, kuidas soovite, nooh, tuleb kohe meelde tantrikute praktikad. Nii nagu Se sanskritikeelne termin, ütleb ta, on ju sanskritikeelne tüvi, mis peaks tähendama laiali tõmbamist venitamisteadvuse avardamine, aga nii nagu tantrikud ka kasutavat seksuaalakti seksuaal akti käigus tekkivat mõnu ekstaasi, orgasmi selleks, et muuta oma teadvuse seisundit, seega siis seksuaalakt kui teadvuse seisundit muutev agent. No sellest dimensioonist ei ole nüüd täna õhtul tegelikult üldse põhjust rääkida, sest see on niivõrd tihedalt kokku pakitud, et seal lausa kadunud, sest meie kultuur on ju läbinisti anti metafüüsiline kultuur sellest mõõtmest ka väljaspool seksuaalsust sotsiaalse spektri kogu spektri ulatuses tegelikult mingit põhjust rääkida ei ole, aga nii nagu stringiteoorias, et mõõtmed on olemas, nad on lihtsalt niivõrd tihedad ei taju ega tunne neid, aga nad ära ei kao. Nii on ka metafüüsilise mõõtmega, et inimene, no nii või teisiti aeg-ajalt tahab oma egost või isekusest välja. Ja loomulikult hoolimata sellest, et noh, demokraatlik subjekt on oma olemasolu, niisugune pannkoogisubjekt üüratult lai, väga õhuke mõõtmeid ei ole sellest hoolimata ta püüab välja sellest pannkoogi olemusest, ta tahab olla midagi rohkemat ja loomulikult haarade esimeses järjekorras seksuaalsuse või seksuaalakti järgi, mis on ka kõige käegakatsutavam, mis on kõige lähem, on talle ja loomulikult sellisel juhul seksuaalakt koormatakse pööraselt, et üle noh, meie ootused seksuaalaktile erakordselt kõrged seksuaalakt peab asendama meile isa ja ema ja isamaad ja jumalat ja pangaarvete absoluutselt kõike. No selge on see, et niisugustes tingimustes seksuaalakt põleb läbi väga kiiresti, sellest ei jää midagi järgi. See, mida Mati Unt kirjeldama oma sügist pallis, kui ta laseb šveid sealt ei ole öelda, oli hea kepp, aga kosmos lähemale ei tulnud. Nii, ja kui nüüd kõige lõpuks küsida, et kas on võimalik kahelda, kas on võimalik kahelda selles maailmas, mis pakib seksuaalsuse kokku käsi kohvrisse ja loodab, et sellest jääb midagi kosmilist järgi, kas on võimalik kahelda selles terve mõistuslikus reaalsuses teiselt poolt, kas on võimalik kahelda minu jutus minu tänaõhtuses jutud. Ja tuletame meelde lutis Wittensteini, mida Wittgenstein ütleb oma tõsikindlusest päris esimesel leheküljel sellest, et mulle või kõigile nii tundub, ei järeldu, et nii ongi. Küll aga võib küsida, kas selles on mõttekas kohelda. Kogu tänane jutt on ette võetud ja selleks, et kinnitada, et jah, sellest saab kohelda, selles on mõttekas kahelda. Muuseas, Wittgenstein ise näikse kahtlevad, kas selles on võimalik kahelda, aga see meid täna õhtu ei huvita ja samas tekstis paar lehekülge edasi. Wittgenstein ütleb kahtluse kohta midagi olulist. Kahtlus millegi olemasolus toimib ainult keelemänguks. Nüüd teades Ludwig Wittgenstein homoseksuaalsust ilmselt väga raske ei ole mõistatada, millist keelemängu keelekat nimelt surematu filosoof silmas peab, ikka seda, mis on mõnus ja mõnu pakkuv ja ekstaatiline. Seega kui me tahame kahelda, siis esimese sääre juures meil peab olema mõnus. Me peame mõnulema, et üleüldse omada mingit kriitilist distantsi. Meil peab olema mõnus, tuletame meelde seda Uku Masingu moonat mõnu kui vägi ja see vägi, kui me oleme mõnusad vägi tuleb ilmsiks siis me oleme võib-olla võimelised ka seda maailma läbi nägema, nägema mingit muud maailma, selle maailma taga või selle loori või selle eesriide taga. Olge mõnusad. Muusik Kalev rajangu kõneles teemal sugu on haigus, enamasti tappev seksuaalsus demokraatia kalkulaatoris. Loeng on salvestatud Esna mõisas. Ööülikool tänab koostöö eest. Eesti Kultuurkapitali. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.