Jan Johanson oli 60.-te aastate Rootsi džässmuusikas üks huvitavamaid isiksusi. Andeka pianistina ja otsiva heliloojana tunnetas ta esimeste hulgas neid võimalusi, mida Tšassile pakuvad seosed väljaspool afroameerika muusika pärimusi asuva rahvamuusikaga. Peagi köitsid tema folkloori-le tuginevad teosed tähelepanuga väljaspool Rootsi muusika ringkondi ning avardasid samasuunaliste otsingute perspektiive mujalgi, eeskätt lähemas naabruses. Esimene heliplaat, millele Jan Johanson koondas oma rootsi folkloori džässitöötlused kandis pealkirja džässrootsi moodi ja sai aluseks omapärasele seeriale, mida autor kahjuks ei saanud oma kavatsuste kohaselt lõpuni viia. Plaadile talletatud 12 pala näitavad, et Jan Johanson leidis uue tee nii hästi Tšassile kui ka oma rahvamuusikale lähenemiseks. Võrreldes džässis varasematest aegadest tuntud rahvamuusika töötlustega mis kujutasid endast tuntud rahvaviiside mehaanilisi rea arranžeeringuid standardses džässi harmoonias rütmis, avas Jan Johanson folkloori seesmise olemuse taotlema Ta välist efekti tunnustamata kehtestatud norme. 18. oktoobril 1963. aastal lindistas ta koos oma te kaaslase kontrabassist ja helilooja Georg riideliga pulmamarsi, mis oli pärit Jämtlandi kuulsas Bellmani Lars ööga jonka repertuaarist. Enne kui minna edasi Jan Johanssoni muusikaga mõni sõna tema kahjuks nii lühikesest eluloost, tema inimlikest omadustest. Sündinud 16. septembril 1931. aastal sööde Hamnis Stockholmist põhja pool asuvas rannikulinnas sai ta esimesed muusikakogemused kodust. Ta isa juhatas nimelt puhkpilliorkestrit, mis kahekümnendail aastail reisis ringi mööda põhja Rootsimaad. Klaverimängu hakkas ta õppima alles 11 aastaselt, mis välja kujunenud akadeemiliste normide järgi tähendab suurt hilinemist. Seda möönis taga ise, kuid lisas naeratades, et selle eest jäi tal lapsepõlves rohkem aega muude huvitavate asjade jaoks. Et see hilinemine tõelise talendi ja töökuse juures ei kujune saatuslikuks. Seda tõestas Jan Johanson juba nelja aasta pärast. Viieteistaastaselt oli ta nii küpset, võis teha ringreise Kutseliste bändidega. Võttes esialgu muusikat siiski ainult meeldiva harrastusena, õppis ta viiekümnendail aastail elektrotehnikalt Jöteboris, Shalmersi Tehnikaülikoolis mängides õpingute kõrval mitmes kohalikus orkestris. Üha suurenev kiindumus muusikasse tõrjus peagi kõrvale muud kavatsused ja otsus teha muusikast endale elukutse. Viis Jan Johanssoni 1956. aastal kontrabassist Gunnar Johnsoni kvintetti. Selles koosseisus püsis ta kolm aastat, esinedes vahepeal alates 1958.-st aastast. Stan Getz, Oskar petifod don pajas. Need džässiajaloo säravad nimed illustreerivad selgesti taset mida Jan Johanson oli selleks ajaks saavutanud. Nii oli ta ka esimene euro Pamuusik, kes võttis osa USA džässikontsertide sarjast Chazz Wither filarmoonik. Kuuekümnendail aastail algas Jan Johanssoni koostöös Stockholmi juhtivate džässmuusikute Annedomineeruse, Georg riideli ja teistega. Kahel aastal võitis ta orkester surnaleni kuldse heliplaadi aasta parima Rootsi plaadi eest. Samal ajal avardus tema loominguliste taotluste ring. Palju muusikat kirjutas ta filmile teatrile, sealhulgas balletile raadiole ja televisioonile. Väikese džässansambli kõrval ilmus ta huviorbiiti bigbänd, samuti sümfooniaorkester. Nii nagu ta ei piirdunud džässis ühe ainsa kindla suunaga võis ta tahtmise ja vajaduse korral kirjutada mistahes laadis head muusikat sümfoonilise džässiteostest kuni nakatavalt lustliku laste lauluni, mida ekraanilt Trallitas Pipi Pikksukk ja mida tuntakse kõikjal, kus see nimi on tuttav. 1965. aastal võitis Jan Johanson koos Georg riideli Bengt halbergi ja Bengt Aalneval liiniga Monte Carlo ringhäälingu peaauhinna parima meelelahutusliku raadioprogrammi eest, mis kandis nimetust seiklused džässis folklooris. 1966. aastal võitis ta Praha džässifestivalil heliloojana kolmanda auhinna ja esines oma trioga Tallinna džässifestivalil saavutades siinse publiku suure soosingu. Aasta hiljem oli ta taas Tallinnas Aarne domeerusessepteeti koosseisus. Sellest ajast jäid talle sõprussuhted siinsete muusikutega Nõukogude Tšassiga, mille üheks avalduseks oli heliplaat džäss vene moodi. Üheksandal novembril 1968. aastal sõitis Jan Johanson kontserdile Jepingisse teel leidis aset traagiline tunnetuselust lahkus erakordse andega muusik, kelle tõeliselt küps ja viljakas loomeperiood polnud kestnud veel 10-lt aastatki. Sellest hoolimata pole tema looming, loeme sinna hulka ka tema improvisatsioonilised klaverimängu kaotanud midagi oma toonasest värskusest. Elavana püsib sõprade mälestustes ka Jan Johanssoni loomus, tema lahkus, siirus rahulikus, igas olukorras peenetundelise usus. Täpsus ja korrektsus, tagasihoidlikkus. Neid omadusi võiks veelgi imetleda. Võimalikke džässmuusika rassidevahelises ja internatsionaalsesse olemuses on juba iseenesest midagi, mis hõlbustab eri rassidest ja rahvustest muusikute kontakte. Need on tavaliselt esimesest hetkest soojad ja mõistvad, saavutades sageli isegi mingi hoogsatu tablikkuse. Jan Johanson oli kaugel igasugusest family aarsusest, kuid olles loomult huvitatud kõigist inimestest ja nähtustest oma ümber tegi ta enesega suhtlemise meeldivaks ja kergeks. Kahtlemata oli ta põhimõttekindel inimene, kuid see oli vaikne välise bravuuriga. Ta põhimõttekindlus. Rolf Tensoni kaaskirjast dema post homsele kolmikalbumile muusika läbi nelja sajandi. Leidsin naljaga pooleks toodud märkuse sellest, kuidas Jan Johanson oli maininud, et ta tõenäoliselt on võetud julgeolekupolitsei kuulsasse registrisse, sest ajast, kui ta lõi sidemed vene muusikaeluga ja hakkas lugema põrandat ja krokodilli. Tema huvi Nõukogude džässi ja üldse meie muusika vastu oli igatahes siiras ja ei piirdunud ainult kahe külaskäiguga ning balalaika kaasa viimisega, mida ta muide otsekohe ka mängima õppis. Üheks selle huviavalduseks on ka 1967. aasta esimesel septembril sisse mängitud heliplaat džäss vene moodi tosina peenetundeliselt mängitud palaga, millelt on pärit järgnev vaikne meloodia. Kuulakem siinkohal üht palaga kolmandalt sellesse sarja kuuluvalt plaadilt džäss Ungari moodi, mis ilmus küll juba postuumselt. Koostöös Taani viiuldaja Sven Asmusseniga, mängis Jan Johanson selle plaadimuusika helilindile 10. aprillil 1968. aastal. Varem juba mainitud heliplaadil seiklused džässis ja folklooris kasutab Jan Johanson originaalset võtet autentse rahvalauliku tehtud heliülesvõtte liitmist nüüdisaegsete muusikute mänguga antud juhul ta oma Clintetiga. Seda võtet on hiljem paljud teised korranud rootsi vaesemates maarajoonides oli varem tuntud pruuk pillimängu suuga imiteerida. Päris pill oli mõnelegi kättesaamatu, aga meelelahutust valmistas ja isegi tantsu saateks kõlbas ka sõnadeta Trallitamine, mis meenutab džässis levinud sket laulu. Jan Johanson oma kvintetti muusika taktitundeliselt sulatanud rahvalauliku laulu alla, paisutades nüüdisaegse meeleolu esiplaanile, et lõpus taas laulikute esile tuua. Teine ellu. Muusikalistest pärlitest on koostatud Jan Johanssoni kolmikalbum muusika läbi nelja sajandi, mis kuulub postuumselt ilmunud plaatide hulka. Siin näitab Jan Johanson ennast tõelise multiinstrumentalistina. Peale klaveri mängib ta neis 42. palas tšembalot, kitarri, löökriistu lõõtspillikellasid vibrofoni, Tamburiini, Chelistad, plokkflööti, ksülofoni ja elektriklaverit. Kitarristi ina oli ta juba varem kooslumine Gustaf soniga ühe singli plaadigi teinud. Kõnealuses kolmikalbumis leiame palju kaunist lüürikat Rootsi rahvalauludele omast vaikset ilu aga ka toreda huumoriga mängitud lugusid, mis suurepäraselt annavad edasi rahvamuusikute uljast meelelaadi. Kuulake möödunud sajandi lõpust pärinevat rahvaviisi, mille talupoeglik esitusse ilmub ikka ja jälle lõbusa muigega antud džässi breik. Enne kui minna Jan Johanssoni viimaste, loominguliselt kõige kaugemale edenenud heliülesvõtete juurde. Tahaksin tuua kaks näidet, mis iseloomustavad teda kui muusikut, kes mitte ainult ei taotlenud džässi välja kujunenud daamide avardamist vaid kes armastas ka džässi põhisuunda kaasakiskuvalt ringile toetuvad hoogsat ja efektset laiale publikule adresseeritud muusikat. Muidugi ka taolise muusika mängimisel, jäi ta iseendaks, kordamata mehaaniliselt, juba palju kordi kuuldud teid näidates džässimängurõõmu ikka omaenese isiksuse kaudu. Kuulake kõigepealt Jan Johanssoni soolot ta oma palast pleenum, mis on pärit 1964. aastal tehtud LP plaadilt In pleenum. Pange tähele, missuguse lausa klassikalise põhjalikkusega arendab ta soolo alguses näidatud lühikesi motiivikesi, vormib neid ikka uutesse rütmilistesse ja harmoonilistesse muundustesse. Kuidas ta ehitab üles kulminatsiooni, püsides esialgu klaveri keskmises registris väikeses oktaavis, mida paljud pianistid ei armasta pidades seda vähe väljendusrikkaks. See väike, kuid suure seesmise loogika ja veenmisjõuga kujundatud soolo on heaks iseloomustuseks Jan Johanssoni helilooja mõttele tema improsatsioonides. Ja peale muu on vähe heliloojaid, kes on nii tugevad instrumentalistina. Teine mainitud näide kuulub Aranseerimis kunsti valdkonda. Kunst on sel puhul täiesti õigustatud sõna, sest siin pole tegemist mitte teise out tori meloodia lihtsaseadega vaid muusikalise algmaterjali loomingulise ümberkujundamisega täiesti uue kvaliteedi loomisega aluseks võetud Richard Rogersi populaarne laul. Kas see pole romantiline, on nagu peal kirjastki näha. Aeglane unistav viis. Jan Johanson on andnud sellele ülemeelikud hoogsa iseloomu, näidates ühtlasi veenvalt esitava kollektiivi Rootsi raadio džässorkestri suurt meisterlikkust, kust maailmaklassikuuluvust ja omaenese põhjalikku mainstream džässimängureeglite tundmist. Ta on siin suutnud vältida ka üht puudust, mis bigbändile Aranseeritud muusikas sageli häirima kipub. Sisse põimitud soolod ei sula orgaaniliselt pala üldilmesse lõhuvad selle terviklikkust. Kõnealuses palas soleerivad löökriistad baritonsaksofon klaver ja tenorsaksofon. Kusjuures kõik soolod kujutavad endast muusika sujuvat edasiarendamist. Ükski neist ei mõju formaalse improvisatsiooni-na. Eriti huvitav on Jaan Johansoni oma klaverisoolo, mis alguses jätkub eelnenud muusika vaimus. Läheb aga siis üle põgusaks lüüriliseks mõtiskluseks, mis nagu meenutaks Rogersi meloodia, algset karakterit. Suurepärane üleminek on leitud ka tenorsaksofoni soolole. Soolopill kaob lühikese polüfoonilise üleminekukaudu taas ülejäänud ansambli hulka. Nähtavasti tundis Jan Johanson ka ise rõõmu selle arranžeeringu õnnestumisest, sest kui ta 1968. aastal saatis mulle helilindi oma uuemate kompositsioonidega, oli see Araniseering ainsana lisatud originaal paladele. Hiljuti sai Helmut Anniko juhatusel tegutsev Tallinna muusikute klubi bigbänd Harry oldi ja puu pruuberi sõbralikul vahendusel Stockholmist tosina Jan Johanssoni partid tuure. Praegu on pooled neist välja kirjutatud ja töö nende esitamisküpseks harjutamisel on juba käimas mõned neist paladest, nagu terandersi unenägu ja pühendus Adolf Saxile on juba kõlanud Eesti televisiooni ja raadio ja üleliidulise raadio estraadiorkestrit delt. Enamik aga on meie kuulajaile uudiseks. Tänase lõpetuseks valisin osa Jan Johanssoni tsüklides teosest mobiil, mis on pärit aastast 1965 ja mida esitab anne domineerimise orkester koosseisus Jaan Juhanson klaver, igil, Johansen, trummid, Georg riidel bass, Aarne domeerus, Altsaksofon, klaas Rosenthal, tenorsaksofoni flööti, puu, pruuberi trompet ja Riina Gustabson Darr. Seega siis täpselt sama koosseis, mis külastas Tallinna 1967. aasta kevadel muusikaan vormilisest lihtsusest hoolimata andekalt arendatud alguses altsaksofoni ja trompeti unisoonina antud rütmiline teema kasvab koos lisandunud Tra punktiga üle kontrast kõlaga pisut salapäraseks, teiseks teemaks, millest voolab välja trompeti improvisatsiooniline soolo. Äsja Jan Johanssoni muusikaga veedetud kiiresti möödunud minutid võimaldasid heitavaid põgusa pilgu sellele varalahkunud andeka helilooja ja pianisti omapärasele kunstniku valgele. Selles muusikas elab edasi tema inimlik soojus ja kõrgustesse tõusev mõtelenud elustagu tema teosed ikka ja jälle mälestus suurepärasest muusikust ja inimesest. Jan Johnson'ist.