Tere on pühade aeg ja me mõtleme ehk tavapärasest pisut rohkem oma seesmisele rahule lõppevale aastale ja miks mitte ka jõulude tähendusele. Tänast jõulujuttu ajame kultuuriloolase Toomas Pauliga, kelle arvates jõulude tähistamine on ilus komme. Inimesele on vajalik peale töö rügamisega pühi ja jõulud on niisugune proovitud püha ja see, kas ta on religioosne või midagi muud, ei olegi kõigepealt oluline, sest psühholoogiliselt on vaja piduda päevi, mida sa ei pea ainult kodus nagu sünnipäev, mida sa ei pea üksinda vaid mida kõik tähistavad ja selles mõttes oli ka närid üsna hõlpus jõulutasemele panna, sest vajadus pidupäevade jaoks on nähtavasti inimesele omane. Selle aja jooksul, millal inimkond üldse on tähistanud jõule, kuivõrd palju on sündmuse idee aja jooksul muutunud? Kui rääkida kristlikest pühadest, siis esimene ja suurim õigeusu kirikus tänini on ülestõusmissündmus ja Voskvassennie. Iga pühapäev on ülestõusmispüha kolmandal-neljandal sajandil, pühapäeval hõlbitatudki, sellepärast ei tohtinud astuda. Et see on pidupäev. Kirikuaasta tekib tüki ja ka hiljem, kui niiskus aastaringkäiku paigutatakse kevadise pööripäeva aegu. Nii kannatus, sündmused kui ka ülestõusmispüha ühekordse niisugusena, mitte ainult iga nädalat korduva päevana. Ja kirikuaasta. Niisugusel kombel, nagu me teda praegu tunneme, kujuneb välja alles keskaja lõpuks. Mõned pühad liiguvad isegi praegu veel. Ja jõulud lisanduvad sellesse tsüklisse neljandal sajandil, sellepärast et siis kui kristlusest sai riigikirik, siis kui ta ei olnud enam väheste ja küllalt nootilist meeste ja naiste uskumine ja mõtlemine vaid liitusid parimad mõtlejad ja filosoofid siis sai ka dogmaatika ja niisugune oma usu mõtestamine täie hoo. Ja kui varem olid üksikud kvastikute ringid tähistanud seda siis nüüd lisaks sellele, et Kristus on maa peal elanud, et ta on surnud, vot ülestõusnute. Muutus ju selgeks, et sellel peabki algus olema. Lagose maailma mõistuse, seda, mida piiblis tõlgitakse, sõnaks sõna lihakssaamine, inkarnatsioon. See vajas täpselt samuti eraldi tähistamist ja esiletõstu ette. Kogu see tsükkel, mis Kristuse kui lunastaja eluga seostub, poleks niimoodi eri aegadel võetud üks detail laval vaatluse ja kaasaelamise jaoks. Ja loomulikult on järgnevatel sajanditel jõulude tähendus muutunud, sest ega me ei tea ju täpselt, kui palju üldse esimesel aastatuhandel ta niisuguse konkreetse pühana oli tähistamist aga jõulude juures ja seda, kuidas välised tegevused on äärmiselt olulised, kui see tähendab jõulupuu tuppa toomist, kui see tähendab küünalde puule põlema panekut. Kui sinna lisandub veel müüra piiskop Nikolaus Santa kloosi, jõuluvana kingitused, piiskop Nikolaus oli ju väga suur heategija ja heategude eeskuju ja patroon siis kahtlemata need niisugused välised asjad muudavad väga palju. Ja üheks niisuguseks muutumise puuks võiks olla ka võib-olla 19. sajandil, kui advendiajast saab jõulud ettevalmistusaeg. Nii et tuuakse väikene Kuusakene esimeseks advendiks. Et seal tuleb üks, kaks, kolm neli ja siis kõik küünlad. Niisugused välised asjad on äärmiselt olulised, et pühaks muutuks, seda ei saa ainult seesmiselt pidada. Te küsisite, et kas midagi muutunud on siis isegi jõulujumalateenistuse pidamise aeg on nihkunud kesköiselt vara hommikuselt. Nüüd jõuluõhtule semiidi päev algas päikeseloojangu ka ja selle tõttu on jaanilaupäev on jõulud, laupäev ja muud laupäevad juba selle järgneva päeva osad. Näiteks Anna Haava memuaarides on sellest, kuidas nad lähevad jõulu esimese püha varahommikul kirikusse. Niimoodi on ta veel Põhjamaade sky osalt palju suurem ja põhilisem kui see jõuluõhtuvest ümber. Kas on teada ka mingeid kõige vanemaid kombeid, mis siiani on käibel? Kas seesama kuusepuu, mis ajas seda kuusepuud, hakati üldse too kuusepuu, ilmselt on mõisas ikkagi 19. sajandil üle võetud nii nagu suur osa neid asju, mida eesti rahva kommeteks peetakse, nii nagu rahvusroad ja ikkagi võetud sakste järgi ja seda matkitud jõulukombed olid õlgede sees müramine ja kingsepal silma välja pistmine ja ka neid ei ole vist me kumbki päriselus näinudki. Siin on paratamatu, et kuuske elavate küünaldega ei saa panna õlgede keskele. Ja õlgi ei saa tuua paneelmaja põrandale. Kust sa võtadki tõlgi, kui praegu nõled kokkusurutud palliks? Ja arvatavasti ei olegi üldse siin sellest midagi nii väga kahju tunda, et need kombed muutuvad, et nad väga vanad ei ole. Las nad olla, nagu nad on. Te mainisite, et see väline külg kogu jõulusündmuse juures on aja jooksul päris palju muutunud, aga kas praegu ei ole oht, et see jõulusündmus ise on kuidagi uppumas või, või vajumas sinna selle ärimaailma surve alla või, või kas mägi, upume ära kogu selle tingeltangel sisse ja, ja unustame üldse ära, mis asjad need jõulud tegelikult olid? Unustada saab seda, mis on selge mis on teada olnud ja siis, millele midagi peale tuleb. Aga kui nüüd ikkagi võtta, praegu on Eesti, siis on ju olnud pikka aega jõulud konserveeritud. Ühelt poolt sündmuseks, mida pahaks pandi, teie ei mäleta, te olete nii noor, aga kui mõni kuulajatest mäletab seda aega, et jõuluküünlad pidi aasta varem ära ostma sest enne 20 seitsmendat ei tohtinud näideedeegaavellis müüa. See lisas vürtsi, kas sul on küünlaid või ei ole. Rääkimata kõigest muust kasse, julged kuusega tulla enne, kui see õige päev on või ei ja eriti jõulukirikus käimine. Sest tagantjärgi on mõni pedagoogi tunnistanud, et see andis talle võimaluse kirikusse minna, et käsk oli minna kirikusse valvama lapsi. Aga, ja kui kõik rikuvad seadust või kirjutamata seadust, ma tulin 86. Tallinnasse, siis mu üllatuseks oli kõige rahvarohkem kolmas jumalateenistuskella kaheksa ajal ja see oli püsti keskkoolinoori täis. Sest see oli lihtsalt võimatu, tollal endast lugupidaval noorel inimesel koolilapsel minemata jätan, on nii arg ikka ei saa olla. Ja siis, kui tuli vabadus siis tuli see kolmas teenistus ära jätta, sest kellele sa teatada? Kõik vanem rahvas on juba kahel esimesel ära käinud ja kolmandal ei olegi enam. Ja praegu kui rääkida jõulukommetest, on ju nõnda, et koolid peavad jõuluaktuseid kirikus seal tegevuslik kontsert, direktor peab kõnet ja kutsutakse kohalik vaimulik, et seega midagi ütleks. Ja katsuge siis neid inimesi veel jõuluajal kirikusse saada. Jõulu veel on igasugustel kooridel kange tahtmine kirikus laulda. Aga Ma mäletan, noh, kümmekond aastat tagasi, kui lootusetu olime, ühel aastal proovisin leida esimeseks jõulupühaks mõnda heatasemelist koori. Ei pühade ajal jõululaulude kirikust kontserdil laulmine kuulub selles tööaega ja sellepärast minul on endal tuli seal. Võib olla palju ütelda, kahju, aga umbusk sellesse jõululaupäeva vabaks tegemisse. See tähendab, et pidu algab varem peale küll. Aga vaevalt, et see kirikus tulekut suurendab, sest pigemini suurendas seda just seesama noh, rääkimata Tartus, kus sai pärast minna Kuperjanovi hauale. Noh ühesõnaga seal oli mingi erilisus sees. Aga praegu, kui sa võid sülti süües, seda telekast vaadata, siis ainult mõnel niisugusel hallist mehel, kes magas maha õigel ajal peleti muretsemise, nüüd on süda täis ja ta hädaldab petta, ei saa presidendi kõrval seal teles olla ja tema nägu ei näidatagi ja ütleb, et ta ei saavat jõuluevangeeliumit kuulata. Nii et ma usun, et need asjad kõik kokku toimisid või toimivad kas siia või sinna pidi kaubanduses olev ja sündiv, pigem on Eestis vähem mõju kui läänemaailmas, sest osteti ikkagi meeletult. Ja pärast jõule tegelesid kauplused kingituste tagasiostmisega väikese raha eest küll, aga ikkagi saate sellest risust lahti, mis sul on kingitud, sest kinkima peab. Ja kui elad ja heaoluühiskonnas, siis jah valla, kui laps ehitab väga konkreetsed tahtmised, millist mänguversiooni võimendust talle vaja läheb, siis sa saad midagi, mida tõepoolest tal vaja läks, aga niisama kinkida ei ole ju enam kellelegi rõõmukuse viitele kaneelipakikese või kaks banaani, mis oled Soomest. Saanud jah, nende asjade väärtused on nüüd teistsugused. Käis läbi üks väga hea teema, mis on tegelikult mind ka huvitanud, et televiisoris need otseülekanded jumalateenistustest näiteks ma tean, kui minu vanaema oli elus, siis minu vanaema väga hardalt jälgis neid. Maakirik oli tema külast ka väga kaugel, ta talvel sinna minna ei saanud, muud ja tema jaoks oli väga oluline, et tema kirikuga saab nagu ühendust selle telepildi kaudu. Kas see on õige tegelikult, et televiisorist ja raadiost tuleb jumala sõna ja kõik koguduse laulja orelimängijaid, kõik kirik tuleb nagu koju. Kirik ei tule koju, sellest jõuab pärale väga vähe, sest te nimetasite orelit. Orel eeldab suurt ruumi sellest, mis üldse raadiost orelit kuulates järgi jääb, on ju väga vähe ja äärmisel juhul aitab see, et kujutle, et seda, mis kohale ei jõua. Teie vanaemaga oli asi selge, sest tema jaoks oli see mälestuste elustamine, mida ta füüsiliselt enam ei suutnud sellest, ta oli vaimus uuesti, tal oli, mida lasta elavaks saada, aga see ei ole ju endastmõistetav, et ta kõigil inimestel olemas oleks, mida saab õigeusu kirikust edasi kanda, viiruki lõhna ei tule ju. See ruumis olek teiste inimeste keskel. See kõik jääb ju olemata ja eriti kui juba sellest asjast rääkida, minu meelest eriti sündsusetu on armulaua näitamine. See muidugi ei puuduta jõuluõhtut, vaid üldse neid teleülekandeid, aga siin on nii ränk muutus algkogudusega. Seal oli orkaan, distsipliin, see tähendab teatud asjadest ei räägitudki, paganate kattekumeenidele ristimisele, valmistajatele jutustati ja teatati alles neid. Ja igasugused laimujutud kristlaste kõlvatutest torgiatest tulidki sellest, et kuule jumalateenistuse pealt öeldi, palun lahkuda. Ja diakoni kohus oligi vahet teha, kes tohib jääda ja kes mitte. Ja siis algas armulauateenistus. Ja kui nüüd praegu Aleksander Nevski katedraalist näidatakse seda, kui ükski naisterahvas ei tohi astuda teispool ikonostaasi, kui kaameramees läheb sinna ja näitab seal, näitab neid nii nagu portlasigi kuidas nad higi jooksevad ja kuidas neil seal nina sõrmetest ka üht ja teist nagu suusatajate puhul ei saa ju nina pühkida. Kui seda näidatakse lähivaates. Mida see lisab? Kas see aitab, aitab siis nüüd seda sõnumit edasi viia, nii et tele ja raadiojumalateenistuste ülekanne oligi mõeldud vanadele ja viletsatele. Aga kuna ühiskond ei keela seda ka tervetel nautimast, kuivõrd nautimas, siis siis ta muutub lihtsalt teatud päevade programmi üheks osaks. Kas kuidagi jumalateenistus seal kirikus, halb sõna devalveerub või kuidagi seda vaevalt, sest ma arvan, et need, kes seal presidendi kõrval on, need on väga püüdlikud. Võib-olla muidu ei olekski nii, aga nüüd teade, et, et sind näidatakse kõrvatagust sügavamast sel ajal, kui teised peaksid palvetama või, või et sa vaid ringi, kui teistel suu käib laulmas, siis küllap see on ikkagi niisugune stroina peente õnnelikud, kes sinna pääsevad, need käituvad korralikumalt kui muidu. Meie maailm praegu on üldiselt selline suhteliselt pealiskaudne, suhtled inimesega näiteks elektrooniliselt, sul puudub temaga aktsay, kuule ta häält, sa ei näe ta Silvida miimikat, sa oled suhelnud inimesega ka tegelikult seal sellest inimesest nagu midagi ei teagi. Ja võib-olla see puudutab natukene jõule, et me lähme sinna kirikusse, et noh, ikkagi nagu peaks minema ja ja pärast lähme koju ja, ja teeme hõõgveini ja kapsaid. See sisu võib-olla ei olegi nii. Inimesel ei ole oluline, aga ta ei suudagi sellest võib-olla üldse aru saada ja seal on mingi sõime, seal magab üks nukk ja see on nagu natuke nagu teatraalne. Kas kirikud ja koguduse õpetajad jõuavad tegelikult seda enamik piisavalt edasi anda, et siiski kõik saaks aru, mis asi on see jõulusündmus ja mida me siis tegelikult tähistame? Ega ühele päevale või ühele tunnile ei saa liiga suurt koormust panna. Kui ta on onu püha paljude muude vahel siis on tal hoopis teine roll, kui see on ainukene kontakt kirikuga, kui praegu paljudel inimestel on, noh, nüüd enam võib-olla ei ole, aga oli kas matusel näha pastorid või siis käia jõulukirikus, siis need ei kanna ju midagi, need on milles erineb Bay nõela torkest selles, et hai jaotub suuremale pinnale ja ei ole nii tugev surve. Ja see tähendab, et kui jõuluõhtu ülatorge on siis Sa võid teha, mis vigurid tahes seal kirikus mis tahes rääkida, hurjutada või tänada näidet. Ometi teid on näha siin. Mis tähtsus sellel on, kui see ei ole üks osa selle inimese enda jaoks, tema religioossest aga teiselt poolt, kui seda ka ei oleks ja võib-olla teda kaua ei ole ka, sest ega see kirikuskäimise jutt Ta on suurem kui tegelikult seal käimine. Siis jätab inimene ennast ka sellest vähesest võimalusest ilma, sest võib-olla talle ometigi midagi seal meeldib. Niivõrd see ei ole endastmõistetav ikkagi niivõrd kas sõiman esteetiliselt paremini või, või viletsamalt välja kukkunud vaid ikkagi tuleb endale anda mingisugune võimalus kohata maailma, mis ei ole selle igapäevane ja pealiskaudne. Aga öelge, kas kirikud pingutavad rohkem, et altari juures oleks suured uhked? Kuused, et oleks nüüd see sõime element, ma nagu ei mäleta, et vanasti oleks olnud selline sõim elementi, võib-olla ma siis lihtsalt ei ole kohanud seda. Aga nüüd on täiesti linnatänaval kaubamaja vaateaknal. Pühaduseelement tuleb meie ellu niukses, lähen saia ostma, näen ühtlase Jeesuslast. Kas kirikud pingutavad oma hoonetes ka rohkem, et, et oleks palju küünlaid, et kirik oleks soe kuusepuud, et inimene saaks ka visuaalselt sellise uhke kogemuse või emotsiooni. Sõim on olnud katoliku kirikus kogu aeg niisugune suuremates katedraal ides, mõne altari juures on sõim kogu aasta ja siis jõuluaegu on ta igas kirikus. See on nüüd üks nendest asjadest, mis siin Eesti luteri kiriku kontekstis on uus ilming ja veel uuem on ta kaubanduses, sest vaat sinna ei ole nüüd küll kirikul midagi teha, kui püha ööd käiatakse nädalaid enne juba vaid christmas siga ja muudega segamini seal, et sulle jõulufeelingut anda ja panna sind paremini ostma. Ja et nüüd moekaubaks on saanud ka inglid, keda igal pool näha võib ja kes on absoluutne, suhteliselt teistsugused, kui nad olid kas või jõuluinglit selle jutu järgi. Sest Need, kaunid daamid, kes nii malbe näoga nüüd iga bussipeatuse juures seal üles riputatud on või need tiivulised ülesöödetud lapsukesed fotod, need on ju midagi hoopis muud kui taeva sõjavägi, keda nähes karjased kohkusid. Nii nagu iga inglite kohtumine tähendab hirmu. Mis te arvate, kui mõnele kindralile, kes vastu tuleb, ütles komplimendiks, et oi härra kindral, te näete välja, kui ingel. Nojah, tähendab, ta võtab ka selle pildi järgi, mis siin on. Ja selle vastu nähtavasti ei ole midagi teha, seda tuleb koorida sealt välja. Ja küsimus ongi, kas viitsid selle koorimisega vaeva näha või või lasedki endale pildi kujundada sellest, mida pakutakse. Ja see oli üks mu esimesi artikleid peaaegu 20 aastat tagasi, kui minusugusele hakati ajakirjanduses sõna andma. Mida siis Postimehe eelkäijas oli niisugune rubriik lugeda. Meie vestleb ja kirjutasin jõulud ja näärid. Kirjutasin oma visiooni, et küll oleks hea, kui näärid jääksid ellu ja võtaksid kõik selle aisakellade asja enda peale ja jõulud jääks kirikupühaks. No loomulikult naiivne, ega ma väga ise ka seda lootnud, aga vahetegemist nad nähtavasti õnnestu. Ikkagi on see niisugune segapuder. Jõulude ajal me kohtame sellist sõna, mis kostab tekstist, läbisen, jõululugu, jõululugu ütleb nii, jõululoos on õeldud ja aga mis asi siis tegelikult on see jõululugu? Jõululugu on niisugune suhteliselt hiline sõnal. Sest kiriklikus keelepruugis oli see jõuluevangeelium. Ja on lukk evangeeliumi teise peatüki alguses, kui kirjeldatakse, kuidas Joosep ja Maarja lähevad pettuda kuidas seal ei ole ruumi, kuidas tuleb sünnitada loomalaudas ja kuidas selle samal ajal. On inglitel taevane nägemus ja nad lähevad last kummardama. Kui palju sellest müütilist on siis müüt niisuguses religiooni teaduse käsitluses on sündmus müütilises maailmas igasugused meie maailmas võimatud asjad, mis jumalate maailmas sünnivad ja mis siis kuidagimoodi mõnel hetkel võivad siia ulatuda. Ja jõuluevangeelium on selles mõttes täiesti erandlik, et noh, võta seda nägemusena, kuidas taeva vägesidki, seal kuuldakse laulvat jumalale kiitust või seda, et tingel kellelegi ilmub siis kõik ülejäänu, äärmiselt realistlik, seal ei ole mitte midagi, ei ole ühtegi tunnust Jeesust lapsel, mis teda eraldaks teistest. See, mis me võiksime müüdiks nimetada, need on kõik tagantjärgi tulnud. Sest teine jõuluevangeelium, mida küll rohkem kolmekuningapäeval loetakse, kui tulevad kolm kuningat Jeesust, last kummardama, siis algkeeles haagid, keda võiks lugeda stronoomideks, Vastroloogideks kuningaks saavad nädalas hilisemas interpretatsioonis, kui vana testamendi ennustused, kuningatki, tulevad teda kummardama ja ilm on niisugune arv, kõik need kingid, mis tuleb sellest kinkida olemusest. Nii et pigemini on siin ta olnud liiga lihtne ja see, mida müütiliseks pidada, sugeneb kujutlustes juurde. Et kui see pois sünnib, sünnib inimeste keskele nagu üks meist, siis jumal on nagu andnud ennast inimese kätte. Jumal on usaldanud inimest ja Jeesus sünnib inimeste keske. Kas see on siis tegelikult jumala usaldus? Te ütlete väga õigesti, see on jumala usaldus. Jumal usub inimeses ka siis, kui ta saab, et see lõpeb ka Jeesusele surmaga ja ometigi ta tuleb. Ja see annab võimaluse teda usaldada. Jõulusündmusel ei oleks üksinda mingit tähendust, kui sellele järgneks kõik see muu mis näitab, et jumal on ka kannatuses, kas Urmas meie kõrval. Ja see saab lihtsalt alguse sellest, et nii nagu võiksime ütelda algus tallis, lõpp võllas. Kõik seda teades ja arvestades ometigi loodab jumal inimeselt. Ja vahetevahel nähtavasti see usaldus ka kannab vilja inimesed lapse suhtes, see ei ole ainult inimesele omane vait. Teisedki mõned imetajad ja mitte ainult oma liigi noorloomadesse, vaid isegi teistesse suhtuvad, kui nad ei ole otse niisugune saak siis on muidugi teistmoodi, suhtuvad soosivalt. Kui meie koeri vaadata, siis need on kõik lapsenäoga või kutsika näoga hundid. Valik on toimunud niimoodi, et nii omadused on lapsikuks. Koer peabki hirmsasti kui sellest, et ta jääb ümark, ümmargune, niisugune et tal on lapse nägu ja selles mõttes on lihtsalt, et see niisugune evolutsiooniliselt psühholoogia seisukohalt väga mõistetav, et me mitte ainult isiklikke lapsi, vaid kõiki lapsi vaatame heldimusega. Ja loomulikult siis ka jõululaps äratab neid samu vanemlikke. Tundeid no aga et Jeesus sündis inimeste keskele inimlapsena, kas siin võib leida seda, et siis inimeses ongi jumalikkuse olemas? Kirikuisad on seda sõnastanud nii-öelda, et eriti sellises jõulupalves täname sind, jumal, et sina said inimesel lapseks, et meie võiksime sündida jumala lasteks, nii et see on otseselt rööbistatud. Et jumala lapseks saamine ongi selle vili. Et jumal saab inimlapseks. Aga kas inimene saab olla looja? Saab ikka tähendab, me ei pea looma uusi universumid. Kui me piirdume vähemaga, siis me niikuinii loome paljusid asju. Aga piiblis on nõnda, et muuseas, esimese raamatu esinedes peatükis selles esimeses loomisloos on niimoodi üks veider lause enne inimese loomist. Jumal ütleb. Tehkem inimene oma näo järele. Kellega ta räägib. Talmudes on vastus, ta räägib inimesega. Ta kutsub inimest, keda ta loob ülesse kaasa töötama, et temast saaks inimene. Inimene ei ole inimene täies mõttes, enne kui ta tahab saada inimeseks. Ja selles mõttes see, kes tahab saada jumala sarnaseks inimeseks. See on kaaslooja. Olgu, kui inimene sünnib siia ilma ja nii nagu Jeesus sündis siia ilma, siis tegelikult võime eeldada, et elu siin ilmas Peaks olema rõõm. Vähemalt meil on selline eeldus Marwan. Õnn selle võimaluse üle, eks ju. Kui ma tohiksin sima siin tõmbaksin paralleeli budismiga. Budismis on nõnda, et inimeseks sündimine ongi kõige parem võimalus sest see hing, mis ringi rändab, see või muidugi allapoole olla, aga ta võib ka liiga hea elu saada jumalate maailmas. Aga sellest rattast välja valgustuse saab ta pärida ainult inimesena kui tal, On see valikuvõimalus olemas ja miks me siin julgen budismiga paralleeli tõmmata, on need esimeses Peetruse kirjas. Aga mõnes kirjas heebrealastele suhtutakse kindlatesse niisugusel kombel, et nemad ühtpidi meist küll ülevalpool, nad ei ole patused, aga teiselt poolt nendega ei tegeleta ka nad on ühed teenijad vaimud. Kas see on siis nagu bodhisattva või bodhisattva on isik, kes teadlikult loob nirvaanasse minemast, et teisi aidata? Muhameedlased on ju niimoodi, et iiblis kurat on pärast pahandas ja hakkas jumala vastu, et inimene loodi. Aadam on just nagu tähtsam kui tema. Nii et inimese rõõm ei tule mitte sellest, et ta oleks absoluutselt vati sees ja kannatustest ja murest ja valust pääsenud vaid selles pöörases võimaluses saada enam kui inimeseks. Me kõik teame seda ütlust läbi raskuste, tähtede poole ja täht üldse sümboliseerib võib-olla sellist püüdlust või mingit tõmmet, mingisugune valgus, mille poole tuleb püüelda, mille poole tuleb minna, jälgida oma tähte, kas me siin saame tõmmata mingisugust paralleeli või mingisugust liiniga sellele tähele, mis tookord näitas nendele kolmele valgust mis seal Jeesuslapse kohal oli see täht? Sümbolitega on nii, et need käivad ikka ringi ja mis on originaalne või mis on hilisem rakendus, kes seda avati üldse suudabki välja seletada, aga mõned näivad olevat otsekui arhe tüüpilised ja see on see tähemõrsja, mis nüüd siin soome-ugri rahvaste puhul on, kus päike ja kuu põlatakse ära ja täht mees on see indiaani mõnes juttudes on see samuti. Nii et siin nähtavasti on midagi, millele ei oska päris selget ja Veetaset seletust anda, aga mis sümbolina on üsna mõjuv ja toimib on ammu enne seda, kui sellega tuli see mõte, et seal tähtedel võiks teistsugune maailm olla kui meie oma. Ja kui sind ameti pääseks, on see igatsus olemas olnud. Ja noh, lisaks see täht näitab teed täht näitab teed, põhjanael annab orientiiri ja siit siis ka see, et täht juhatab lõpuks Petlemma lauda juurde. Kui me tuleme nüüd natukene asisema jõulukäsitluse juurde, nagu need on lapsed ja lastega kaasnevad kõik need noh, soomlastel on pikku joulu, meil on ka advendi poeglapsed püüavad olla eriti head, sest käivad päkapikud ja päkapikud näevad kõike vabad, kõike. Ja kõik see siis kulmineerub püha Niko lausi tulekuga ja temast on kasvanud välja see jõuluvana kuju, me kõik kujutame ette umbes milline see jõuluvana peaks olema, tal on pikk valge habe, et ta on juba vanem, tal on elutarkus, on erinevates kultuurides erinevat värvi pikk mantel, punane, piiskopi Riibiaks, vot nii, tal on müts ka nitro just kus me saamegi seda jõuluvana kui sellist seostada selle kirikutegelasega näiteks? Jaa, see jõuluvana äkki sai jõulumaaks? Hakkaksin natuke kaugemast peale pikku jõulu suht hiline ja nii nagu vähemalt Eestis tulevad ikkagi päkapiku sussid alles paarikümne aasta kestel, nüüd sest varem poleks sinna midagi eriti pannudki olnud. Advendiajal on kirikus violetised katted. See on pigemini paastu ja meeleparanduse värv. Õigeusu kirikus on väike paast mitte nii range kui suure paastu ajal. Ometigi see algab veelgi varem kui advendiaeg, nendel on ta pikem see perioodi, kelle 40 päeva. Ja see tähendab, et oli aeg, kus jõulu eelne aeg oli meeleparanduse enese sisse vaatamise aeg. Ja mis praktiliselt tähendab, on see kodus, arutame abikaasa küsib, mida me teeme jõuluks süüa, mõtlen tallega, kullakene, ütle, kas saab paremini süüa? Praegu sööme? No ei saa, ta peab midagi erilist nuputama välja, aga mitte niimoodi nagu ta oli, et jõuluajal saab oma käega ossi võtta, sest muidu ei tulnud see kõne allagi. See tähendab. Me elame just nagu kogu aeg selles jõulus ja need päkapikud, kes tassivad kogu selle aja mitte ainult kommi, vaid ka igasuguseid Emmdeegolmesid sinna. No mida siis nüüd jõuluajal veel suudaks seda ületavat pakkuda? Nähtavasti ei ole võimalik heaolu tingimustes rõõmu niisuguste asjadega valmistada nii kerglaselt, kui seda on siis, kui millestki puudus ka on. Ja siin ei ole midagi teha, ei saa tahta, et elu oleks viletsam ja nähtavasti aitas vastu pidada ka see, kui polnud ülearu söömist üldse. No eriti kevadise paastu puhul tolleks ajaks oligi liha otsa lõppenud. Praegu on siin selles mõttes ikkagi täielik ümber pöördet, niisugust pidu. Jõulueelne jõuluajal pigemini uus trend on teha kala ja tagasihoidlikumalt, sest muidu läheb kõht täitsa rikki. Aga see jõuluvana, mis oled siis jõuluvana on jõuluvana? Ta on ka ikkagi suuresti tuleb selle uue ajaga sest vastastikuste kinkide tegemine niisugusel korral võimalik ka ilma, ilma, et sellel konkreetne isik on. Et see ei ole üldse niisugune, selles mõttes kiriku traditsioon vait. Nagu mõelda, raske uskuda, et kaks sajandit tagasi isegi nendes meist Muugal eespool olevates maades nagu Inglismaa või Prantsusmaa alles tulevad vaateaknad silmadega ostmine. Läbi pika ajaloo on inimesed tootnud ainult nii palju, kui vaja on. Sukapaelad, mida anti poistele, kes kiigutasid Eesti külas oli ikkagi väärt kingitus. Veimevaka pidi tulevane tüdruk tegema aastaid, et tal oleks jagada neid kindaid ja sokke siis, kui pulmad on käes. Öelge, kes tahab seda kodukootud villast sokki saada, kui pruut praegu prooviks seda jagada. Nii et see jõuluvana täpset algust ma ei julge ütelda, aga igal juhul on üks selle ajastu sõlming, kui hakati rohkem paremat tegema ja kui see ei olnud enam ainult aadlite või suurkaupmeeste osa, et nad said sellise üldise jõukuse kasvamise ilming. Selle kaasneb. No ja kindlasti need kingitused tegelikult see on natukene nagu noh, vastuolus iseendaga, kingituse tegemine muutub kinkiale probleemiks. Mida ma talle kingi. On hea, kui ilus või õige jõulukingitus, missugune see peaks olema. Ühest vastust siin ei saa mingil juhul olla. Aga kinkimine kui teda panna natuke laiemasse konteksti ja seda on näiteks etnograafid ikkagi korralikult uurinud sisse vajadus kinkimisel on mitu külge, üks on, et ta näitab, et sul on jõukust, et saaled, Pärt, mees või naine sul ei ole mitte nii, et see kõik peab nahka panema, kõik pead endale hoidma, vaid kui kuningas viskab münte, nii et rahvas selle peale hõlmab siis see kuningad vaesemaks, küll aga näitab ta kuninga jõukust, et ta läbi rahva sõites ei lehvita talle ainult käega, vaid jagab oma lõputust varandusest mille jaoks on vaja daamile tuua südamedaamile tuua ikka jälle kuus lillevanik. Aga see mõjub talle, mitte et sa tood talle pakki võid saia peale määrimiseks. Ma usun, te mõistate seda, see on vajalik selleks, et see helde, kes on suuteline raiskama midagi, milleks on vaja järjest paremad ja uhkemad autod, aga sellepärast, et näidata, mul on raha nii palju, et ma ei osta seda, mida mul on sõitmiseks vaja. Vaid et ma olen tõesti kõva mees. See on üks teine on kohustus vastu anda CDd sõltlaseks. Teid ka tõenäoliselt natuke vaevab see, et aga tema kingib mulle, kuidas mina nüüd Talley kingina, mida ma pean talle kinkima, tal on kõik olemas ikkagi see kohustus vastu kinkida, see ei saa olla samasugune. Ja noh, kui võtta mitte ainult jõulukingid, siis sa ei saa isegi sammalt hetkel olla, sest siis ta näiks kaubavahetusele vaid seal peab olema väikene. Ja ta peab olema teistmoodi ja see peab näitama teid kui vastu kinkijad heast küljest. Et olete suutnud välja mõelda, mida, kust sa seda teadsid, et seda oleks tahtnud? Ühesõnaga, siin on tegemist niisuguse mänguga, mida ei saa ju ära keelata, millel mis vahel hakkab Meile koormavaks muutuma, aga kui see ära võtta, et kellelegi enam ei ole vaja kinkida? Ei tea, kas see ka parema kindlasti ei ole. Jõulude tähtsust kristlikus kultuuriloos on raske üle hinnata ning ka tänapäeva Eestis panevad jõulud meid ikka mõtlema aja kordumise üle. See kajastub selles, et meie ajaarvamine käib enne Kristust ja pärast Kristust. Nii et ta mõjutas maailma ka nende jaoks, kes ei usu, kes arvavad, et see neile korda ei lähe. Sest väga paljud asjad on selles postkristlikus kristluses nii järgses maailmas täiesti teistmoodi, kui nad enne olid. Selles suhtes siin tuleb vahet teha sündmuse ja selle tähistamise vahel, kiriku maad või üldse niisugused traditsioonilised sündmused. Võtame, kas Eesti vabariigi 90. aastapäeva meeldetuletamine püüavad meid tagasi viia sellesse algsituatsiooni, mis oli enne, mis oleks olnud siis, kui ei oleks olnud, et neid mehi, kes selle välja kuulutasid kes seda kaitsesid, realiseerisid ja sama on kirikupühadega, et. Me püüame neid kaasa elada, see sõime, kirikusse tegemine nii naiivne ja nii puuduliku kujunduse ja kui ta on, ta püüab meid viia sinna Oomega palverännakuga Petlemma ikkagi pärale jõuaks üle aegade. Ees on sama, nagu, kui vaadata keskaegseid pilte, seal oli maalitud kas siis Kristuse risti alla seisvatena või ka sõime juurde kummardaja mine. Tõrjalid, kes maksid kunstnikule. Tähendab ta ületab aja ja püüab taaselustada meie jaoks ja anda meile võimaluse sellest osa saada ja selles suhtes saab tast rohkem osa see, kes teab. Veider, kui see on siin, esmalt ei saagi pihta, kui juhuslikult kirikusse lähed, siis ei saa ju inimesed aeg üldse aru, mis asi seal kaanoni keeles räägivad. See nõuab selle keele mingil määral omandamist, et ta hakkaks tähendama ja niimoodi on ka, et kirikupühade õige mõnu tuleb siis, kui sa oled tõepoolest seal asjaosaline. Ma väga tänan teid ja soovin teile ilusaid saabuvaid pühi. Soovin sama teilegi ja sooviks ka seda, et kirik, jõulukirik või muidu oleks peatuspunkt, kust edasi minna tähevalgusel tähe poole. Te kuulsite saadet Jõulujutt, stuudios olid Toomas Paulia, Marge-Ly Rookäär.