No. Nii cool. Tere. Minu nimi on kasko. Pidanud ülikoolis geoloogiat ja sellest sooviksingi teile natuke kõneleda. Geoloogia on teadusmaast sellest planeedist, millel me elame. Ja see on üpriski lai valdkond. Esiteks on maa päris suur, kui inimese mõõtkavast vaadata ning samuti inimese vaatenurgast ka üsna vana maa tekkis 4,54 miljardit aastat tagasi. See on 4,54 korda 1000 korda, 1000 korda 1000 aastat. Ja geoloogid kogu selle pika ajaga püüavadki tegeleda. Üks viis kaugete aegade kohta midagi teada saada, on uurida kive. Ma saadangi ringi käima ühe kivitüki. Kuigi see on veidi pude, võib teda ikkagi kivimiks nimetada. See on heledamat sorti peaaegu valge. Kahe kuni kolme millimeetri laiuste tumedate vöötidega koosneb umbes ühe millimeetri suurustest teradest. Võin veel öelda, et see on toodud Jordaaniast Surnumere kaldalt. Mis te arvate, mis on nii? Aga kui sa nüüd oma näppolimpsid limpsima näpunit, korra? Saal jah, et sinu näpud on soolased. Siin on tegemist ühe mineraali Haliidiga, millel maitse on üks väga hea määramistunnus. Haliidi tuntum nimetus on keedusool ja keemiliselt teame teda kui naatriumkloriidi. Aga kuidas saab sool kivi sisse, see sool on pärit Surnumere kaldalt ja, ja Surnumeri teatavasti juba ongi hästi soolane, et sinna tuleb see sool ümberkaudsetest setetest jõgedega ja kuna surnumerest endast väljavoolu ei ole, siis kõik sool, mis sinna sisse tuleb, jääbki sinna järve või siis merre. Ja samal ajal aurab sealt vett järjest ära, nii et see surm ei lähe verst soolasemakse, ta läheb lõpuks nii soolaseks, et osa sellest soolast peab siis välja kristalliseerunud. Ja lisaks sellele veel surnumere pind langeb, meri taganeb ja siis jäävad sinna kaldale maha. Sellised soolakivid. Mis te arvate, kas sellisest kivimist oleks võimalik maja ehitada? Ilmselt mitte, sest keedusool ju lahustuks või nagu ka öeldakse, sulaks vihma käes ära. Ei oleks ju väga tark ehitada maja, mis väga lühikese aja jooksul ära laguneks ja saadan ühe kiivi tüki veel ringi käima. See on nüüd paekivi. Eesti rahvuskivi paekivi on selline rahvalik lai mõiste, mille allakäigud erinevad karbonaadseid kivimid ehk lubjakivid. Tologivide Merglid, nagu kiviteadlased neid nimetavad. Paekivi on Eestis traditsiooniline ehituskivi. Hästi teame kas või Tallinna linna. Aga mis te arvaksite, kui ma ütleks, et paekivi üks oluline komponent kaltsiit lahustub teatud tingimustel samamoodi kui keedusool? Tarvis on ainult vihmavett aega. Seda protsessi nimetatakse Carstumiseks ja see on maailmas laialt levinud nähtus. Karsti esineb ka Eestis tuntumatest kostivere ja Tuhala karstiala. Peamiselt on eesti Carst välja arenenud pärast mandrijää taandumist ehk umbes viimase 10000 aasta jooksul. Nii nagu paar päeva inimese jaoks, mille jooksul soolast ehitatud maja ära sulaks pole 10000 aastat geoloogias väga pikk periood. Tuletame meelde, et maakera vanus on neli ja pool korda 1000 korda 1000 korda 1000 aastat. Vahepeal üks väike kõrvalepõige kes on kõige aeglasem loom, keda te teate. Laisclav laiskloom, aga mõni veel aeglasem. Kuko. Jah, te olete kindlasti kuulnud sellist ütlust, et sa oled aeglane nagu tigu. 2019. aasta tigude võidu roomamise maailmameistrivõistlustel läbis võitja 13 tolli kahe minuti ja 38 sekundiga. See teeb kiiruseks umbes kaks millimeetrit sekundis ja tuleme selle numbri juurde varsti tagasi. Me kõik oleme näinud mingit sorti maailmakaarti, kus on näha mandrite paiknemine. Eesti asub teatavasti põhja poolkeral suure Euraasia mandri loodeosas. Euraasiast lõunas on Aafrika lääne pool Põhja-Ameerika. Kuskil on veel Lõuna-Ameerika, Austraalia, Antarktika. Aga see pole mitte alati niimoodi olnud ega jää niimoodi ka tulevikus. Asi on nimelt selles, et maakera välise kihi ehk litosfääri laamad on pidevas liikumises. Umbes 550 miljonit aastat tagasi asus Eesti hoopistükkis lõuna poolkeral veel lõuna pool, kui tänapäevane Austraalia. Sealt hakkas meie Baltika nimeline laam siis tasapisi põhja poole triivima kiirusega umbes 23 sentimeetrit aastas, kuni põrkus teiste laamadega. See meie kõige aeglasem loom tigu läbiks 23 sentimeetrit umbes kahe minutiga. Sellest sõidust on jäänud ka mälestus Eesti kivimites kus on näha külmemates vetes settinud kivimite asendumine, kivimite ja kivististe ka, mis on tekkinud ekvaatori lähedal. Tänapäeval laamade keskmine liikumiskiirus umbes seitse sentimeetrit aastas. Ning soojamaasõprade kurvastuseks peab ütlema, et meie praegu lõuna poole tagasi ei liigu. Kas on võimalik, et Eesti liigub varsti lõuna poole tagasi ka hetkel meie Euraasia laam, millega me ühendatud olema? Liigub praegu hoopistükkis pigem põhja või kirde suunas. Aga võib-olla juhtub see miljardi aasta pärast võib-olla ainult 100 miljoni aasta pärast. Mandrite triivi iga on seotud ka mäestiku kerkimine. Piirkondades, kus mandrilaamad kokku põrkavad, surutakse kivimid üksteise peale ja korrutatakse neid, mille tulemusena kerkivad kilomeetritekõrgused mäed. Kui kiiresti see toimub. Tänapäeval on maailma kõrgeim mäestik Himaalaja, kus kõrgemad tipud on üle kaheksa kilomeetri kõrgused. Himaalaja mäestik hakkas tekkima, kui India laam põrkus Euraasia laamaga umbes 55 miljonit aastat tagasi. Praegu kerkivad Himaalaja mäed umbes viis millimeetrit aastas. Ühemunamäe jagu kerkimiseks kuluks seal umbes 63000 aastat. Aga mäestikku mitte ainult kerkivaid, ka kuluvad liustikud vesi, tuul, maavärinad murravad järjest tükke lahti ja kannavad neid minema, kuniks mäestik on täiesti tasaseks kulutatud. See on juhtunud ka Eesti aladel. Umbes kaks miljardit aastat tagasi oli siin mäestik, mille kõrgus võis olla sarnane Alpide või isegi Himaalajaga. Selle mäestiku kadumiseks võis kuluda umbes miljard aastat ning tänapäeval on sellest alles ainult kivimid sügaval aluskorras. Teiste kivimite all. Ja ma ei kerki ainult laamade kokkupõrke tulemusel. Viimane jääaeg oli umbes 110000 kuni 10000 aastat tagasi. 15000 aastat tagasi oli jää üle kilomeetri paks. See avaldas maa korrale sellist survet, et surus seda allapoole. Kui liustik ära sulase jääaeg lõppes, siis surve kadus. Selle tagajärjel hakkas maapind kerkima ning kerkib siiamaani. Eesti loodeosas on maa pärast jääaja lõppu kerkinud ligi 100 kuni 110 meetrit. Praegu kerkib maapind Hiiumaal umbes kolm millimeetrit aastas. Kokkuvõtteks tahan öelda, et geoloogia tegeleb tihtipeale protsesside ja nähtustega, mis tavavaatlejale jäävad oma aeglase tõttu nähtamatuks. Kuid piisavalt pika aja olemasolul muutuvad olulisteks. Olgu selleks lubjakivi settimine ja lahustumine, mäestikku kerkimine ja kulumine või mandrite triiv. Protsess, mis toimub kiirusega paar millimeetrit või sentimeetrit aastas. Võib tunduda aeglane. Aga tuhandete miljonite või sadade miljonite aastate jooksul võib see olukorda oluliselt muuta. Et kui tekib tunne, et koolivaheaeg on veel liiga kaugel, siis võite mõelda nende geoloogiliste protsesside peale mis võtavad aega 100 miljonit aastat. Nii nagu Võrumaal öeldakse, yi komm. Mõni päev läheb nii kiiresti, et ärkad hommikul üles ja järgmisel hetkel ongi õhtu. Aga kui sa mõtled nüüd geoloogia peale, kes on mõned asjad, mis on ka tõesti väga kiiresti juhtunud? Nojah, eks geoloogia tegeleb ka kiiremate sündmustega selliste katastroofiliste sündmustega nagu maavärinad või tsunamid või meteoriidiplahvatused mis siis tihtipeale toimuvad ikkagi väga lühikese aja jooksul ka inimese vaatevinklist vaadates minutite ja tundidega. Kas te olete kuulnud kunagi selliste ütles, et selle asemel, et head õnne soovida öeldakse kivi kotti. Kuidas sina geoloogine sellest ütlusest mõtled? No see kivi tuleks ikkagi korra sealt välja võtta ja vaadata, mis kivis on. Et võib-olla korraks korraks katki lüüa, et oleks värsket murdepinda näha ja selle järgi siis vaadata, kas kivi jääb sinna kotti ja et võib-olla kotis ruumi hoopis teise kivi jaoks. Geoloog Mikkaskav kõneles dialoogilisest ajast. Loeng on salvestatud Karula rahvuspargis kaikamäe seltsimajas. Saate panid kokku Külli tüli, Andres olema jälised dement. Laste ööülikool 2020.