No. Nii cool. Tere minu nimi on Ene Ergma. Täna ma räägin sellest, kuidas tähed sünnivad, elavad. Ja surevad. Kuulge, kas te olete vaadanud, kui augustikuu õhtul enam ei ole pilvi ja vaatate, mis te seal mustas taevas näete tähti, kas kõik on tähed? Mis seal veel on? Õieti, aga mõnel tähel on veel saba taga, mis see on? Komeedid üldise sabaga täht ei ole olemas, need on komeedid ja need ei ole ka tähed. Nii et tähistaevas näitab meil väga palju asju. Aga me päeval näeme ka ühte tähte, mis täht see on? Päike vot jumala õieti päike on meie kõikide jaoks hirmus tähtis täht, ta on nii tähtis, et tänu päikesele kõik, mis siin maa peal olemas, isegi meie teiega on tänu päikesele tema toidab, soojendab kõiki meditsiin. Ja kuna päikeserull on nii suur, siis astronoomid on võtnud tema kui mingisuguseks standardiks, mille järgi siis rätime teistest tähtedest. Me räägime päikese massist. Me ei hakka rääkima, kui suur see on. See on nii suur, et kui te peaksite üles kirjutama nullide Jäda, kui palju päike kaalub, iste ennem väsite ära ja sellepärast me ütleme, et meil on päikese mass ja teised tähed kas ta mass on suurem või väiksem päikesest või päikese raadius, päikese heledus ja nii edasi. See on väga tähtis mõiste meie jaoks, sest siis me töötame jällegi väikeste arvudega. Aga hakkame nüüd algusest peale millega algab kõik asjad, millega algab näiteks inimese elu. Õige tähtede elu algab sünniga väga kaua aega, teadlased, astronoomid tohutult kaua aega ei teadnud, kuidas protsess toimub. Mikspärast põhjus oli väga lihtne. Kui ka inimene sünnib, ega inimene ei tule niimoodi sündima tavaliselt kuskile kontsertsaali või kuskile niisuguseid rahvarohkesse kohta. Ja tähtedel on samamoodi, nemad sünnivad kuskil suurtes gaasi ja tolmupilvede sees, aga kahjuks optilises piirkonnas. No nii nagu mina vaatan teid praegult ja teie vaatate, mind, ei ole võimalik seda näha. Sest see valgus ei tule läbi. Ja siis, kui hakkas tekkima, ma nimetan seda astronoomile, uus silm, mis oli infrapunane raadiosilm. Siis hakkas võimalus, et me saame näha, kuidas täht ikkagi sünnib. Ja tõesti, ta sünnib selle suure gaasi ja tolmupilve sees. Ja nagu ta ongi, pisike beebi, ei taheta tema juurde, tulevad teised, keda näpukaid sorkima ja nii edasi, tema seal tasahilju siis sünnib suurest sellest gaasipilvest. Kõigepealt hakkab gaasipilv tasahilju ennast kokku suruma, siis teda tähti veel ei ole olemas, aga ta on alguse faasis, on niimoodi. Ja lõppude lõpuks ongi niimoodi, et see gaasipilve sees temperatuur muutub nii suureks, et hakkab niisugune reaktsioon. Neli vesiniku aatomid hakkavad ühinema, seda nimetatakse vesiniku põlemiseks. Ja siis tekib nii võimas energia eraldumine, et enamuse gaasipilvi suru kokku. Ja senikaua, kui see vesinik põleb, on meil tekkinud nüüd juba niisugune stabiilne noor täht. Kõik noored tähed, astronoomid on sellest teada saanud, on samasugused nagu teiegi olete. Tahavad jooksta, tahavad mängida, tahavad teha ulakust ja tähed teevad samamoodi, viskavad ainet välja ja ja astronoomidel, mõningal on isegi väga raske neid jälgida, mida nad teevad, sest nad võivad iga päev midagi muud uut välja mõelda. Aga vaadake, kui nad kasvavad suuremaks ja vanemaks siis lõpeb sellega, et nad muutuvad ka niisuguseks noh, teie jaoks igavatuks vanadeks, inimesteks, eks ole, teie isad ja emad on enam ei taha niimoodi huligaanitseda või teha igasuguseid asju. Ja nad istuvad seal teatud kohas ja muudkui põletavad vesiniku oma siseduumas. Vaadake, meie seesamane päike on seda teinud juba viis miljardit aastat. Ja tänu sellele, et päike on olnud niisugune korralik täht, oleme meie olemas. Oleks ta niisugune tohutu aktiivne ja nii edasi, siis ei oleks võimalik elu tekkimist maa peal. Nii et täht on sündinud täht, elab oma rahulikku elu, päike elab veel umbes viis miljardit aastat. Nii et meil on küllalt palju aega, et siin maa peal oma asju korraldada. Ja ma kardan kõige rohkem seda, et teate, et meie ise oleme niuksed, vastikud, kes maal elu tuksi panevad ja ta praegult asjatult ei räägita. Et kõik see, mida me oleme välja mõelnud väga toredaid asju, autod ja lennukid ja nii edasi, et see võib väga halvasti mõjuda meie maaelule. Et ta enam ei jõua meie igasuguseid niisuguseid rumalusi vastu võtta. Me loobime maha prügi, aga päike lubab meil kaua veel meie maa peal elada, nii et see on väga tõsine asi, aga kuna päike on niisugune küllaltki igav, minu jaoks on see igav täht, noh las ta siis põletab oma vesiniku. Aga mis juhtub siis, kui on meil täht, mille mass on umbes 30 korda suurem? Kui päike põletab vesinikku umbes 10 miljardi aasta jooksul, siis nemad põletavad 1000 korda kiiremini. Ja siis tekib niisugune huvitav asi selles tähe sees tekib heelium tuum, mis ka kokku surutakse, seal hakkab heelium põlema ja siis põleb edasi, kuni lõppude lõpuks seal tähe sees on raudtee. Ja see suur täht on nagu te olete näinud sibulat, oledki sibulat koorinud, eks ole, koorita ära, siis tuleb järgmine kiht ja nii edasi. Vot see täht on samasugune sibulakujuline, ainult tal on erinevad need kihid, mis on erinevad vatest ainetest koosnevad. Rountu, see ei ole suuteline üleval hoida suuremaid ist enda peal ja mis siis juhtub? Rautu hakkab kokku suruma tohutu suure kiirusega. Seda nimetatakse ka gravitatsiooniline kollaps, eks. Ja see on nii võimas kokkusurumine, nii võimsalt eristab seal energiat, et seda peetakse tõeliseks kosmiseks katastroofiks ja see on saanud nime. Olete kuulnud niukses tähtedest nagu supernoovade Nooned osan kuulnud, supernoovade on niisugused hästi heledad tähed, mis ootamatult tekkivad tähistaevas ja umbus juba 1000 aastat tagasi. Suured sõbrad, hiinlased on oma ürikutes märkinud taevasse tekkis uus täht. Ja tõesti, see oli nii võimas, nii ele, et kõik vaatasid ja sel ajal isegi arvati, et nüüd toimuvad suured õnnetused, nüüd hakkavad kas siis juba loodusõnnetused või tulevad suured sõjad või tulevad vahetuvad uued kuningat ja nii edasi. Ja kõik vaatasid seda tähte ja kõik ütlevad uus täht. Ja saigi nimeks selleks supernoova. Kaua aega hiinlased olid veendunud ja mitte ainult kindlas, et me kõik, mitte meie, kõik mina ei saanud olla, sest 1000 aastat tagasi mind ei olnud olemas ja alles nüüd ütleme, viimastel aegadel saadi aru, et see on lihtsalt, kui sured ära suur massiivne täht. See on umbes taoliselt ka niimoodi, et vaadake, kui surevad ära väga tähtsad inimesed maailmas siis toimuvad suured võimsad matused ja kõik kogu maailm vaatab seda televisioonist ja vaata, need massiivsed tähed peavad ennast üleval ka nagu mingisuguseid tähtsad persoonid. Ja et kõik näeksid, et nemad lahkuvad sellest maailmast. Noh, see on muidugi väga kena, aga teisest küljest on ka muidugi see hea asi, et kui tema läheta viskab välja selle kõik oma need ülevalt, need kihid, mis tulevad kosmilist ruumi. Ja tänu sellele oleme meie ka olemas. Tegelikult oleme meie surnud tähtede teatud osa, sest kui ei oleks seda toimunud siis neid ei oleks. Me istume vesinikulaual kui tooli peal. Meie veres on ju rauda. Meil on palju niisuguseid asju, mida ennem kosmoses ei olnud ja tänu tähtede surmale tekkisid elemendid. Nii et see on niisugune suur, seda nimetatakse suureks kosmoseeluringiks. Ma ei tea, kas te olete näinud niisugust multifilmi nagu lõvikuningas? Mäletate, kuidas kuningas räägib selle pisikesele Zimbale, et mis on eluring. Ja Simba küsib niimoodi isa käest, et isa, no mis eluring, see on nüüd meie Zemantiloope ja isa, kes oli juba vana ja tark lõvi? Ta ütleb, et vaatasimba, kui meie sureme, siis meie kehas kasvab rohi. Ja Antsi lobid söövad seda rohtu. See on üks suur eluring. Kosmoses on ka niimoodi, et suurte tähtede surm on andnud võimaluse üles ehitada juba hoopis teise maailma. Kas universum lõpeb kunagi? Seda võib öelda, et universum ei lõpe, sest on nii suur. Meil on väga raske ette kujutada, kui suur on üldse meid ümbritseval maailmas mastaabid päikese nii on ju niimoodi, et see kaugus on juba nii suur, et see on meie jaoks juba lõpmatus. Ja universum paisub. Aga mis seal, kus seal ääred, mida seal on? Me ei ole palju asju veel suutnud, vaadake maailm on lõpmatu, astronoomia on lõpmatu, universum on peaaegu lõpmatu, teate, kui te arvate, et kõik saladused on leitud, ärge seda mõelda, see on ainult ajutine inimestel, tekib ettekujutus, eriti teadlastel, et noh, nüüd me oleme jõudnud juba lõpu peale. Aga see midagi ei ole niisukese, jõuad selleni siis, loodus on niisugune kaval, ta lükkab sulle jälle mingisuguse uue mõistatus ette. Ja teate, kui tore on olla teadlane, sest tegeleta ainult mõistatuste lahendamisega. Vahepeal on see väga raske, sest loodus ei taha sulle anda nii lihtsalt kuid annaks lihtsalt siis ei oleks huvitav. Ja see on astronoomi juures üks fantastilisemaid asju, mis minule väga meeldiv. Kas teie alati midagi ei avastanud või millegi avastamisel kaasa aidanud? See on hea küsimus, ma ei saa öelda, et ma oleksin midagi niisugust täielikult uut avastanud aga ma olen tegelenud väga paljude asjadega, et aru saada, kuidas on tekkinud ühed ja teised süsteemid sest kaasaegne teadus on väga tihti see kollektiivne teadvus, seal on väga palju inimesi töötavad. No näiteks kui mina tegelen tähe evolutsiooniga, siis ma kasutan andmeid, mida on teinud näiteks inimesed, kes vaatlevad erinevates piirkondades. Mina püüan aru saada, kuidas see on tehtud ja ma ei nimeta seda avastuseks, aga ma nimetan seda teadmiste kogumiseks. Sest avastuste tegemine kaasaegses maailmas on väga-väga haruldane. Kas te arvaksite, et ufod, nano olemas, ufod? Ma olen teadlane, eks ole, ja ma ei arva, ma tahan näha seda, kui ma näen ufod kui ma näen ja kui ma saan teda katsuda, siis ma olen veendunud, et on olemas. Aga senikaua vaadake, mida inimesed näevad. Ma olen näinud väga palju huvitavaid pilte, näiteks kui on lastud ülesse rakette, kus on tõeliselt ufod. Pildid on kohe niisugused, vaatad peale lendav taldrik täielikult. Aga see on lihtsalt atmosfääri näide, igasugused toredad teooriad, mis puudutavad kõiki neid tulnukaid, kes siin maale on tulnud ja nii edasi. Ma kardan, et siin on ikkagi nii, inimesed tahavad midagi näha, mina Ufadesse ei usu, senikaua kuni minust ei võetaks käest kinni ja viiakse ufo juurde, et ma saaksin ise ka sinna sisse minna, aga võib-olla nad on olemas? Umbes 100 aastat tagasi, keegi ei uskunud, ei neutron tähtedesse, ei mustadesse aukudesse. Meie arusaam maailmast on aeglane, nii et võib-olla te kunagi näete ufosid. Ma olen teie pärast siis rõõmus. Astrofüüsik Ene Ergma kõneles tähtede elust. Saate panid kokku Külli tüli, jälizette vent, laste ööülikool 2020.