No okei Nii cool. Minu nimi on Olari Elts ja mina olen muusikaarmastaja. Mulle meeldib muusika nii palju, et ma austasin, teie vanune olin, et ma kangesti tahaks midagi sellist teha, mis on seotud sellise asjaga, mille nimi on klassikaline muusika ja nägin mina televiisorist orkestreid mängimas ja siis ma kangesti tahtsin saada dirigendiks ja õnneks nii ka juhtus küll pika aja peale, aga lõpuks see juhtus. Aga eelkõige nagu ma ütlesin, oleme muusikaarmastaja, armastan klassikalist muusikat. Ja kui me räägime klassikalisest muusikast, siis on üks mees tänu kellele meil see termin üldse nagu käibel on. Ja see on Ludwig van Beethoven, et see fun seal vahepeal ei ole mitte fan, kuigi Beethoven on ka väga fun. Aga tegelikult aga petmine endale oli selle tiitli ka aeg-ajalt probleeme, sest tal oli ka selline hollandi tiitli perekonnast päritud, aga saksapärastes seal ja seetõttu tema nimi on Ludwig van Beethoven. Ja miks tema meil praegu üldse tähtis on, et miks me võiksime Beethovenit rääkida? Üks põhjus on see, et tal on nii-öelda sünnipäev sellel aastal ja ta saab 250 aastat vanaks ja see on päris suur vanus, ütleme, et tõesti meie hulgast, keda praegu ei ole ja vaatab meie tegemisi kuskilt mujalt ja, ja väga suure tähelepanuga, ma arvan, sellepärast et Beethoven oli üks muusikaajaloo kõige rohkem ühiskonna toimimisest huvituv helilooja. Ta oli ka, ma arvan, siiani kõige poliitilisem helilooja, ta oli helilooja, keda armastati kui ka väga mitmel pool, kardeti, et nii palju kardeti, et oma enamuse elust veetis ta Austrias, kus Austria salapolitsei päris mitu aastat. Kuidas tema kohta toimikut, isegi Austria politsei võttis ta ühe korra kinni, aga hoopis sellel põhjusel, et ta tänaval kukkus pikali ja nägi välja, nagu ta oleks tänavalt pärit. Ja miks ikkagi petturid on nii oluline, et ma arvan, et kui Beethoveni kõige olulisem pool välja tuua, siis Beethoven on see mees, kes oli esimene, kelle muusika ei rääkinud mitte ainult muusikast, vaid ta rääkis ka teistest olulistest asjadest. Ja mis on olulisem kui vabadus ja järjest rohkem inimesed 18. sajandi lõpus olid rahulolematud sellega, kuidas nende elu välja näeb, et nad ei saanud olla vabad, et need on saanud isegi mõelda seda, mida nad soovisid. Ei saanud teha selliseid asju, nagu nad oleksid tahtnud ja sellest sündis lõpuks selline asi, mille nimi on prantsuse revolutsioon ja mis on mõjutanud meie elu tõenäoliselt siiani välja. Ja Beethoven oli üks Euroopa tulihingelise maid. Revolutsiooni pooldajad ja kogu tema muusika tegelikult on kantud sellest samast mõttest vabaduseihast ja, ja ma arvan, et võikski võib-olla öelda, et kui meil siin Tallinnas on Vabaduse väljak ja, ja meil on vabadus ausammas Vabaduse väljakul, siis Beethoven ja enamus tema muusikat on nagu vabaduse ausammas muusikas. Ja ta oli selline mees, üks esimesi kunstnikke, kes ei kartnud öelda välja seda, mida nad mõtlevad, näiteks ütles ta prints Lignovskile, et vaata, sina oled prints, sellepärast et sa oled sündinud printsiks. Aga mina olen see, kes ma olen selle tõttu, mida ma olen saavutanud oma ideede tõttu ja maailmas võib-olla tuhandeid, prints aga on ainult üks Beethoven ja tal oli, tal oli tuline õigus ja ma arvan, et praegu, kui keegi oleks niivõrd äärmuslike vaadetega, siis titaan, nimetataks praegu ma arvan, äärmuslaseks ja, ja väga mitmes riigis, Beethoven, ma arvan, oleks kinnimajas siis vangimajas. Beethoven hakkas õppima muusikat päris varakult ja nii nagu ikka tol ajal ja nii nagu ma arvan, paljud teiegi hulgast. Beethoven oli nelja aastane, kui ta hakkas klaverit mängida ja kaheksa aastaselt andis oma esimese kontserdi ja kuna tema isa oli muusik tenor, siis isa kangesti tahtis, et temast saab ka selline noor geenius, nagu oli Mozart, kes oli tol ajal ka väga kuulus. Sarnast tulevikku ihkas tema isa temale samamoodi. Aga Beethoven nurjatu, väga ei olnud sellest huvitatud, kuigi ta oli väga jabinist, aga Haydni teise helilooja, kes oli temast natukene vanem, tuli tema õpetaja mõnda aega. Tema mahitusel kolis ta Viini ja sinna Bonni isa juurde tagasi minna kohe kuidagi ei tahtnud ja seal õppis tema Haydni juures, aga kuna tema oli selline rahutu hing ja ikkagi tal juhtus, niiet ta kõigiga läks tilliniteleks tülliga Haydniga. Aga samas pidas ta haiglast väga lugu, et oma esimesest sümfooniast, mille Beethoven kirjutas, tegelikult on tunda veel seda, et temal on just selliseid raame, mis peaksid muusikat koos hoidma, et siis kui me võtame, ütleme sellise tavalise loogide, võtate klaveripala, kui see hakkab näiteks c tuuris, kus siis seal ühtegi võtmevärk, eks ju, siis lugu algabki selles nii-öelda see tuuris või siis tooma sooris, nii nagu ka enamus inimesi tol ajal tegi. Mõni on võib-olla juba seda mänginud Mozarti sonaadi algus ja samamoodi ka teised lood. Alati hakkas lugu selles helistikus, millest oli kirjutatud, aga Beethoven kirjutas oma sümfoonia täiesti juhuslikult esimese sümfoonia katseduuris ja oleks ju loogiline, et ta oleks alanud. Samamoodi. Aga Beethoven šokeeris oma publikut sellega, et alustas hoopis niimoodi. Siis oli paus. Ma kujutasin ette, et selle koha peal publik oli jahmatunud ja vastas üksteisele otsa, et mis siis nüüd pidi ju olema c tuuris lugu, et kuhu me siis nüüd läheme. Ja lootsid, et siit edasi me saame kohe nii-öelda jälle jalad maa peale. A. Hämming läks veel suuremaks. Ja ma kujutan ette, tol ajal publik muutkui, sosistas kuni lõpuks ikkagi andis nii-öelda Beethoveni neile ka. Miks me Beethovenit praegu väga armastame, on see, et see kõnetab ja räägib meiega sellest, mis meid siiani puudutavad ja nagu me näeme maailmas praegu vabaduseihalus ei ole mitte kuhugi kadunud ja Beethoven, nagu ma ütlesin, oli nende suurte revolutsiooniliste ideede kandja muusikas ja nagu revolutsioonidega ikkagi juhtub, on see, et kõigepealt tuleb kõvasti lammutada, et siis saaks üles ehitada ja niimoodi juhtuski. Beethoveni kolmanda sümfoonia katse šokeeris publikut veelgi enam. Selline sümfoonia algus, tol ajal võis mõjuda vaat et niimoodi. See oli ennekuulmatu, et keegi niimodi alustab sümfooniat, alguses on väikene sissejuhatus, kui midagi on ja siis me hakkame vaikselt kuhugi poole siis minema, aga ei Beethoven šokeeris kohe publikut selliste akordidega siis seesama sümfoonia on oluline selle poolest, et see oli ajaloo sinnani kõige pikem sümfoonia. Lisaks sellele Beethoven oli esimene helilooja, kes sai oma teoste peale või nende algusesse panna. Tempomärgid ja tempomärgid annavad meile võimaluse aru saada, missuguse kiirusega ekse siis Beethoven oma lugusid soovis ettekandeid. Need kiirused on enneolematut ja tegelikult üldse. Petrone oli ka esimene helilooja, kes sai nii kaugele oma eluga, et ta oli vaba ka selles mõttes, et ta elas vaba mehena ja kirjastas oma teoseid ja elas sellest siis Beethoveni, juhtus selline lugu. Mis te arvate, mis võiks olla kõige hullem, mis võib ühe muusika või heliloojaga juhtuda? Et keegi ei taha enam tema lugusi kuulata? See on ka väga hull, tõesti, vastab tõele. Aga betoviniga seda juhtunud kohe mitte, pigem vastupidi. Aga Petralil tegelikult juhtus selline lugu, et ta hakkas järjest rohkem aru saama, et hästi ei kuule hästi, kuule, mida inimesed talle räägivad ja kui ta lugusid ette kanti, siis ta neid kõrgemaid noote enam ei kuulnud ja läks järjest hullemaks, nii et lõpuks ta on üks väheseid heliloojad, kes tõesti pool oma elust elas, niieta oma teoseid tegelikult ei kuulnud. Aga kui me vaatame sümfooniat, Beethoven kirjutas, sest sellised võitluslikud ja täis nihukest energiat, sümfooniad, nende kirjutamine läks tal järjest paremini. Ja Beethoven oli ka sellepärast oluline, et tänu temale hakati lugusid mängiva rohkem kui üks kord. Tavaliselt juhtus nii, et lood aristokraadid või siis aadlikud või kuningad tellisid mängise korra ette, et tore, et mis ta siis meil ju nüüd järgmiseks korraks kirjutatud, aga kui seesama Beethoveni kolmas sümfoonia ette kantud siis inimesed hakkasid kohe küsima, et oot seda lugu ma ei tahaks nüüd küll üks kord veel kuulda, kuigi see oli kõige pikem lugu, mida nad elu sees tõenäoliselt oli kuulnud. Ja sellest ajast alates järjest rohkem suureneski kontserditel selle muusikahulk, mida on juba mängitud ja kust sai alguse nii-öelda selline asi, mida me nimetame interpretatsioonis. Kui Beethoven oleks veel elus, saaksid talt küsida ühe küsimuse, siis, mis sa küsiksid talt? See on väga hea küsimus, aga ma ei tea, sellepärast et ma tahaks väga palju tema käest küsida, sest et tema lugude kohta ma tahaks väga palju küsida, mul oleks väga palju küsimusi nende igasuguste tema fermaatide kohta näiteks ja vot siin tulebki mängu interpretatsioon ja interpretatsioon, on see dirigent või siis muusikud ise peavad ise otsustama, kuna Beethoveni käest ei saa enam küsida, et kuidas peaksime seda kohta tegelikult mängima ja sellepärast näiteks selliste vanemate, kuigi tibla lühemate lugude mõnikord ettevalmistamine dirigendile või muusikutel võtab palju kauem aega kui kaasaegse muusika ettevalmistamine, kus me oleme osa sellest traditsioonist. Me teame, mida selles partituuris toodate ja ka kui muidu hakkama ei saa, siis võtad telefoni ja helistad heliloojale ja küsida, mis asja me siin nüüd siis peame tegema. Aga Beethoveni teistele paljudega puhul seda teha ei saa ja seetõttu peab hästi palju lugema, uurima, et jõuda võimalikult lähedale sellele, mida Beethoven oleks võinud siin sellega all mõeldes samas pidades silmas seda, et siis selle loo ettekanne selles saalis siin näiteks täna kõlaks nii, et see meid puudutaks. Te olete dirigent, et kas seal kunagi on see dirigendikepp kontserdil käest ära lennanud. Kontserdile ei ole, aga ma üldiselt juhatanud väga tihti ilma selle dirigendi kepita, sellepärast et käsi on niivõrd palju väljenduslikum töövahend dirigendile kui dirigendikepp semiks dirigendi amet ka alguses. Et põhjus oli ka see, et orkestrid läksid järjest suuremaks, kontserdisaalid läksid järjest suuremaks, sest tänu Beethonile, kes tõi muusika Staudi paleedest kontserdisaalidesse ja seetõttu hakati sel ajal ehitama suuri Jer suurimaid kontserdisaale ja seetõttu orkestrid, läksid suuremaks kõlaga täita need saalid ja seetõttu oli vaja kedagi, kes neid koordineeriks ja sealt sai dirigendi amet alguse sai, aga tänapäeval orkestrit suudavad ka ise väga hästi koos mängida, niiet kepiga vehkimist väga palju vaja ei ole, küll aga näiteks ooperiteatrites, kus on pime, siis see valge kepp paistab välja ja seal on kergem lauljatel orkestriga koos olla, nii et seetõttu ka mina tegelikult kume sümfooniaorkestrit juhatanud. Väga tihti, kui ma saan, siis ma meeleldi juhatan üldse ilma kepita. Aga sinu küsimuse juurde tagasi tulles, jah, ükskord proovisin, juhtus küll nii, et lendasse kepp käest ära ja siis mul oli väga piinlik. Kas Alt kehketleb kunagi kodalaga kutsuda? Niimoodi väga omavahel oleme siin, eks ju, siis võib öelda, et vahel harva tuleb küll jah. Aga järjest vähem, sest et tegelikult kõik ju saavad aru, et see on ju meie kõigi aeg, mis me seal koos veedame ja seda, mida tulemuslikumalt ökonoomsemalt seda aega võtame nagu elus. Seda kaugemale me jõuame, et see küsimus võib-olla oleks pärale vantsem või asjakohasem, mida kaugemale minna, et muusikaajaloos või ka geograafiliselt lõuna poole minnes, et lõuna pool tuleb selliseid küsimusi rohkem, et kuna seal temperamentsemad inimesele ka orkestrid, on seal natuke teistsugused. Aga kui sa tahad veel enam sellesse teemasse süveneda, siis kuidas asjad võib-olla vanasti olid, siis võiks vaadata sellist filmi, mille nimi on orkestriproov. Dirigent Olari Elts kõneles teemal Beethoven ja vabadus. Saate panid kokku Külli tüli, Andres olema jälizette vilt laste ööülikool 2020.