Siin komsomoli nimeline staadion. Kohe kohe on algamas pidu, mida on pikisilmi oodatud. On oodanud tantsijad, on oodanud vaatajad. Kohe-kohe nad tulevad ja teatavad me samm on virge ja tantsule kutsuv verest uikamas tuljaku Rütt. Uhke, julge ja homsesse uskuv töö ja loomingu ühine külv. Milles staadioni muru täis tantsu, sõõride tralli tulevad need noored, kel südames üks helin mille kutse on võimas ja haarav. Tema hingus on kõigi nende südametes, kes end igapäevase töö õpingute kõrval on sidunud tantsuga. Proovist proovi, nii on ta aastast aastasse oodanud oma hetked korraga paisuda suureks ja hilisemaks leegiks, mis sütitab mitte ainult tantsijaid, vaid ka neid, kes sellest pidupäevadel saavad. Rahvatantsupidude kaunis ja värviküllane traditsioon ammutab elujõudu oma ajast ehitavast. Ja loomast. Ja need on päevad, mis annavad imepärast jõudu kogu eluks. Tänane pidu pühendub Nõukogude inimesele, kes 40 aastat tagasi võitjana oma kodu uuesti üles ehitas. Tänane pidu on Tänaste rõõmude päev. Tänases peos on uhkustunnet rahuaastatel saavutatu üle. Rõõmu sellest, et Läänemeri on jäänud rahumereks. Võit, rahu, kodumaa sünnipäev. Need innustavad tantsijaid. Neist jutustab tantsude sümbolitest rikas keel. Kost kui tänane pidu Eestimaa igasse nurka kõikjal ju teatakse. Tallinnas peetakse pidu. Siia on kokku tulnud need, kes oma niigi napist ajast õppisid selgeks tantsud ja pillilood tulid siia läbi tiheda sõela ja seisavad nüüd siin staadioni tagavaraväljakutel õnnelikena naeratades oodates hetke millasta paisuda helinal. Ikka ja jälle kutsub teda tagasi tantsumurule. Neid on 8000. Võite küsida, miks just 8000, kas meil pole rohkem tantsijaid, on küll. Või ütles keegi, et olgu just nii palju ei juhtide ja tantsijate varasematelt pidudelt saadud kogemused näitasid kätte õige arvu. Oli 10000 ei mahtunud paarid tuljaku ajal enam keerlema, murule jäänud vajaliku õhku. Kõik ilus tantsijad, värvid, kujundid sulasid liialt ühte vaate, pildilisus esituse korrektsus hakkasid kannatama. Siin aitas rahvatantsijaid rahva poolt ammu tähele pandud tõetera. Elu ise asjad paika paneb. Tänasest ühistantsust koos külaliste ja sõpradega tõotab tulla vägev ja uhke pidu. Julgeme seda juba ette öelda, proovidel nähtu põhjal. Mustrid said värvid, kujundid, oma mõõdud, viirud aeti sirgeks ja sõõrid ümmarguseks. On palju efektseid lahendusi, millest sobib rohkem muidugi rääkida siis kui on nende aeg. Iga rahvas, kes elab oma kodumaal, on töökas, elurõõmus ja oma juuri tunnetav vaid siis, kui ta ei unusta seda, mille on talle pärandanud tema vanemad. Kui rahvas laulab ja tantsib ja tantsurõõm lastessegi kandub, siis elab selles rahvas säde ja see hoiab teda. Need sõnad on öelnud ja kirja pannud suurmeister inimene, kellele võlgneme tänu tänaste pidude eest Ullo Toomi. Täna ei otsi tantsija silm tribüünilt tema rühikat kuju. Täna ei kõla tema range südamesoojusest paitab hääl. Tänane pidu on tema pärlipäevade pidulik jälg. Tantsija on talle tänulik. Tänu lilled pandi hommikul tema käpale. Silmine staadioni pikkadel pingiridadel ühtki vaba kohta seisjaid on mitmelt realt. Lähedal asuvate kõrgemate elumajade aknad näevad välja nagu lisarõdud, kuhu pileteid mitmekordselt välja müüdud. Niivõrd suur Rahva huvi rahvakunsti vastu siin tuleb tunnistada. Meie rahvatantsupeod on üle kasvanud kolmekümneaastase komsomoli nimelise staadionimõõtudest kuid poleviga pärast on telesalvestusülekanne on meie raadioülekanne, et rohkem inimesi näeks ja kuuleks. Nii nagu tantsijad oleme ka meie reporterid peoks jõudumööda ette valmistunud selle juures paljude huvitavate inimestega tuttavaks saanud, kes tööd tehes ei unusta tantsu ja tantsu lüües ei lase silmis tööd. Üks näide. Elvi roos, kahe väikese lapse ema, kes on Tallinnas Variku kultuurimaja segarühmaga. Pärast esimest proovipäeva kimpus. Päike tuli välja teistele, hea meel. Elvil, aga mure südames kodus ein maas, ruttas siis bussijaama, hankis pileti, jõudis heinarõugu panna hommikul taasproovil ise ei kasvanud kellelegi, sest üldproovidelt ära käimine on juhtide poolt keelatud. Aga talvel küsi pea piimale vähemalt tonni hein. Hea nüüd tantsida, kui mure südamelt ära. Kõik on nagu tellitud suureks peoks. Taevas on valged, pilved vaheldumisi päikesepaistega. Õhk on parajalt soe, on ta tuuleõhk, kui et tantsuhoos liiga kuumaks ei lähe. Pealtvaatajad on oma kohtadel tasa, sumiseb see staadion peol ootuses. Otse peatribüüni ees on kohad sisse võtnud ka rahvapillimängijad. Kandleid mitmelt realt mängijaid mitmes vanuses esimesest klasside õpilastest, kuni taatideni. Nagu ikka, avab meie tantsupeo meie tantsupidude hea vaim Laine Mesikäpp Laine Mesikäpp, omaleelode ja torupillimängijad oma suurte karja pasunatega, nemad kuulutasidki tänase peo avatuks. Staadione väravatest kuni staadioni muru, neil on tulnud juba rahvatantsijad. Käed on üles tõstetud, viibatakse teistele, kes tulevad tribüünide treppidel samuti mängumuru suunas. Kõlab praegu helilooja Lepo Sumera tänaseks päevaks spetsiaalselt kirjutatud muusika. Ja meil on väga hea meel siia lisada veel seda, et tänastes keskajalehtedes meie vabariigi lehtedes on ära toodud Eesti NSV riiklike preemiate laureaadid ja nende hulgas kirjanduse kunsti arhitektuuri alal ka helilooja Lepo Sumera, kes sai preemia esimese sümfoonia ja filmimuusika eest. Tantsumuru näeb välja nüüd nii nagu ümber aetud pärlikarp. Kui palju on siin värve, kui palju on siin sädelevust? Iga tantsija teab täpselt, kuhu ta peab minema, selleks on harjutatud, proove tehtud. Ja nii nagu ikka, on meie ammune tantsupidude pealavastaja Heino Aassalu välja mõelnud ka selle peo jaoks toreda ja palju kõneleva värvilise tantsijate pannu. Ja seda vaipa nood praegu ootaksegi. Ta on juba suuremas osas valmis. Rahvatantsijate blokid, mis tulid suurtest väravatest, on sama hästi kui kohal. Samuti veel viimased niidid ja võimed nende poolt, kes tulid otse, tribüünid reppidelt. Kohe-kohe saab suur värvi vaip. Pannoo valmis. Maratonipoolsetest väravatest näeme Liit, teist liiduvabariiki rahvariietes tantsijad, igaühe käes põlev väikene tõrvik ja nüüd nad marsivad otse vaipa Noosse. Nende taga hakkab lainetama punane värvimeri punane pannoo. Ja ongi nii, et sealt read Läheb. Tõrvikute rida mööda jääb järele punane vaip. Üle komsomoli nimelise staadioni muru laotub suur Punane lipukangas tantsijat hoiavad oma näo ees punaseid lipukesi ja niimoodi ühtekokku siit ülevalt kabiinist vaadatuna katabki staadioni muru, meie riigilipp. Ja nüüd tõrvikukandjad koonduvad kahte veergu ja siirduvad treppide suunas sesse Mart Järvik. See suur loit peab lööma ju hoidma ka rahvatantsupeo tõrvikutulekellad. Muusika annab märku, et kohe-kohe see kõik toimib. Tänase peo läbivaks kujundiks on leek mis sümboliseerib võidutuld. Sõprusleeki. Leed kätkeb ka iga inimese südames soojust, soojust ja valgust üldse. Väljakul. Neli 10. Maru ei, põlvili murre. Üksikrahvas, kui kotkas võib tormides väsida. Rahvatkes liitnud, on käed ealessaa surra. Neli ja pool aastakümmet. Rahva Eestil on vanust. Viis nendest võtsid taplus, teeb viguri ilmad. Oled sa noor? Ma ei tea, tean vaid seda, et armas on minu kodumaa rahumeelne nägu ta selges sihised, silmad. Täna neid kõikjalt on siin täna pidu, koos peame kodumaad, rahvast, parteid ülistab lauludele ö. Homme, ent töö ootab meid. Ja küllap me teame, koduvad kätega kiita. Suurim on. Luuleajal kordusid väljakul vaibast, moodustuvad tähtsad arvud. Ajaloolised arvud, 40 45 võit ENSV. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee büroo liikmel Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehel seltsimees Bruno Saulile. Tavaris Bruno Saul Peolised kallid külalised. Mõne hetke eest kuulutasid sarvehelid Me peo avatuks. Üldlaulu ja tantsupidu on suur ühiskondlik-poliitilise ja kultuurilise kõlajõuga sündmus, millega me traditsiooniliselt tähistame Eestis nõukogude võimu taaskehtestamise aastapäevi. Sellele rõõmupeole vastu minnes hindame vääriliselt rahva mehisust ja meelekindlust, kes 45 aastat tagasi kukutasid kodanliku diktatuuri ja taas kehtestasid meie vabariigis Nõukogude võimu need revolutsioonilised päevad ja Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi vastuvõtmine NSV Liidu rahvaste sõbraliku võimsasse perre, mil täitusid meie revolutsionääride ja kogu Eesti Töörahva lootused ja julged unistused jääb alatiseks meie mälestusse. Tänavune pidu on samuti pühendatud Nõukogude rahva poolt saavutatud suure võidu 40.-le aastapäevale. Nõukogude sõdurile, kes vabastas Euroopa fašismist 1940. aastal meie vabariigis alanud sotsialistliku ülesehitustöö katkestas fašistliku Saksamaa reeturlik kallaletung nõukogude liidule. Koos kogu nõukoguderahvaga võitles ennastsalgavalt kodumaa auvabaduse ja sõltumatuse eest. Ka Eesti rahvas ei olnud kerge likvideerida sõja kohutavaid jälgi. Kuid noorele liiduvabariigile tuli appi kogu meie maad. Just liininlikul rahvaste sõprusel rajanev vennalik abi võimaldas meil erakordselt lühikese ajaga parandada sõjahaavad ning asuda laial rindel, rahvamajandust ja kultuuri edasi arendama. Tänane Nõukogude Eesti on dünaamiliselt areneva tööstuse ja intensiivse põllumajandusega vabariik. Meie vabariigis on saavutatud kõrge elatustase, haridus loodud elutarbelise teeninduse kaasaegne süsteem. Käesoleval ajal annab meie tööstus seitsme päevaga sama palju toodangut kui terve 1940. aasta jooksul. Põllumajanduse kogutoodang on kahekordistunud. Nõukogude võimuaastal on välja kujunenud ja õitsele puhkenud sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik vaimulaadilt internatsionaalne, Eesti nõukogude kultuur. Kõik need saavutused ei ole ainult Eesti töölisklassi kolhoositalurahva ja haritlaskonna vaid kõigi nõudema rahvast, ühise ennastsalgava töö tulemus. Sellised on reaalse sotsialismi saavutused, mis ei jäta kivi kivi peale vaenuliku propaganda valeväidetest Nõukogude Eesti majanduse ja kultuurilanguse ning nõukogude Ena rahvaste sunniviisilise ühendamise kohta ja teistest sellistest väljamõeldis, sest selle kinnituseks on ka täna algavad peopäevad. Minnes vastu helgele homsele, on meil vaja visalt töötada, on vaja rahu. Töökust meid jätkub, kuid rahu eest tuleb võidelda. Just seepärast eesti rahvas toetabki siiralt Nõukogude Liidu kommunistliku partei ja nõukogude valitsuse välispoliitikat mis on suunatud rahu kindlustamisele kogu maailmas. V keskkomitee aprillipleenumil välja töötatud majandusstrateegiaga keerukate ülesannete lahendamiseks, nii sise- kui välispoliitikas läheme heade töötulemustega vastu NLKP 27.-le kongressile. Kallid seltsimehed, lubage mul Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja vabariigi valitsuse nimel õnnitleda kõiki tei. Eestis nõukogude võimu taaskehtestamise 45. aastapäeva puhul. Soovida jõudu ja energiat uuteks saavutusteks ning head peotuju ja suurt tantsulusti tantsupaaridele. Stritsi ägedad radasid või Brasnik see mupo, tas tont, vaat teenivaid muusest vais toikast Narooda, katturizorreteetli Etna, saad, Sverbursuaalsoidiktaa turu ei vastane viusavietskuju. Press publike. Peokõnega esines Eesti NSV Ministrite nõukogu esimees Bruno Saul. Peol viibivad Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino ja seltsimehed Nikolai kanjušov, Alexander Kudrjavtsevi, Otto Merimaa, Matti Pedak, Rein rist, Laan, Nikolai Johanson, Ain Soidla, Indrek Toome ja teised meie vabariigi partei ja valitsuse juhid. Meie külaliste hulgas on aukohal kosmonaut Nõukogude Liidu kangelane Juri maalasse. Tantsumurul toimub tantsuväe ümber grupeerumine. Osa lahkus, aga tantsuansamblid jäid paika, et maha tantsida. Peo mine tants, tants, millega tavaliselt lõpetatakse pidu tänaga alustatakse. Me oleme harjunud tavaliselt nägema, et tantsupidudelt Tuljak, see on suur mass, tantsijaid küll jooksurajal, küll murul seekordne on sootuks teistsugune, keset muru oli 12 ilusat noort, hästi ilusates helesinistes kleitides, karikakrapärga, pärjad peas, neiukesed. Nende ümber tantsisid bee segarahvatantsurühmad, siis oli jälle sõõr valgetes kleitides muru neidusid. Jälle see segarühmad ja veel söör, valgeid muruneide ansamblid tantsisid aga oma sõõrides murunurkades ja samal ajal olitsee rühmad, tants ootel. Jooksurajal staadioni nurkades. Väga ilus ja puhas, oli see tuljaku sõõride virvarr. Iga tantsupidu erineb eelmisest. Kui me oleme varematel aegadel harjunud, et üks rühmaalaliik läheb ära, tehes ruumi järgmisele siis sellel peol on omavahel põimitud. Ühed tulevad, teised lähevad nende veergude vahel. Lavastajad on kasutanud väga palju kõrvalelemente, värvilisi rätikuid, helesiniseid ja punaseid, millega siis emiteeritakse merelaineid. Nüüd on tantsuvalmis noored kutsekeskkoolide ja koolide segarahvatantsurühmad, nemad tantsivad jooksu rajal murule, aga tulevad kreemides kleitides tütarlasterühmad. Juba 15 aastat ei ole neid näinud oma rahvatantsupidude tantsumurul tänaga joonistavad nad siia muruotstesse neli väga ilusat suurt sõõri. Suurtest sõõridest muru keskel said väiksemad. Ja nüüd nagu imekepiväel on tekkinud kaks suurt rist, külikud, mis on teineteisest läbi tantsinud ja võta või jäta valmis, on viis võrdset ruutu. Hästi tehtud. Oi-oi küll. Silme lõi virvendama värvide vikerkaar, mida pakkusid oma kaunites rahvariietes noorte segarahvatantsurühmad jooksu rajal beežides, kleitides, tütarlasterihmad joonistasid aga keset murufestivalil õie. Vahepeal sai täiendust ka rahvapilliorkester. Lisaks kandlemängijatele tulid nende juurde akordionistid, viiuldajad, ka kontrabassimängijad, nii et nüüd kokku on peatribüüni ees mitusada rahvapillimängijad, kelle lugusid kuuletegi. Meid on kavas kolm. Kui püüda paljude seas pilk naelutada kellelegi ära, niisiis esimeses reas kõige vasakul, ainsal niisugusel pillil mängib eakas mees. See on põispill suur põis üks keel ja poogen. August raudselt. Kes on 60 aastat seda pilli mänginud? Ta ise ütles, et lapsena unistas viiulimängust, aga kodus viiulit ei olnud. Naabripoistel aga olid, pillid, olid jõukamad, kuid siis oli isa sõber saanud poisi soovist teada ei olnud, ma kingin sulle viiuli. Ja uuel aastal oli üllatus, suur toodi põispillil. Kui ka see meeldis ja nii on August Raudsep põispill truu olnud juba 60 aastat. Mees on Kalevi vabriku Puusepp ise 70 aastane. Tema kõrval mängib kannelt päris pisike tüdruk Merle tali kaheksa-aastane Otepäält. Ta ütles ise, et ma olen onu Kalle Raidsalu sugulane. Lugu on selles, et Kalle raidsalul on Tartus terve ansambel oma pereliikmetest perepill. Aga tema, õdede ja vendade lapsed ning õed-vennad koos abikaasadega on kokku pannud teise ansambli pillipuu. Ma ei tea, kas teile kodudesse on kuulda tantsuväljakul heledat kõlinat. Meie siit reporteri kabiinist näeme ja teame, et see kõlin tuleb esimese rea rahvatantsijat naistel. Segarühmad on värvikaupa grupeerunud tantsumurule ja esimeses reas püüavad pilku kaunid emaste valged rahvariided punased triibulised, valgete põlvedega Pühalepaseelikud ja nende naiste rõhud puusadel helisevadki nii kenasti ja sätendavad päikese käes. Esitavad nad hüppe, tantsu, tantsu nimi ise ütleb, et seda maadligi tantsida ei saa. Hüplev samm nõuab tantsijaid, ilusat pöia, sirutused ja kergelt hüpakut. Kavvavõtmine on teiseks meeldivaks kummarduseks meie rahvatantsu taas elustajale Anna Raudkats sile. Seda see tants on tema veimevakka. Vahepeal voolas tribüüni treppidel nagu kevadistest ojadest juurde uusi tantsijaid, kes on jooksu rajal oma read tihendanud, kuid juba kõik jälle õdveneb. Vaevalt jõuavad ühed tantsijad lahkuda, kaasa viia oma lausi, kui tulevad uued. Nii idatribüüni poolt kui läänetribüüni poolt ja murul saadakse kokku ja vaata, et juba valmis viis rühma need rühmad nüüd hargnevad paaride kaupa ja staadion on jälle tantsijaid täis. Meie traditsiooniline rahvatantsupidude viirtan Kalamees, mida on väga hea tantsida. Pöiapolkasamm on juba ise selline, mis kohe kutsub üle väljaku mustreid vedama. Naima ebrok on staažikas tantsupidude üldjuht. Ja segarühmad on tema joonistega tavaliselt alati väga hästi toime tulnud. Üle väljaku joonistub praegu viiekordne siksak ees jälle ilusad kollased ja oranžid seelikud. Keskel punased pikad Pühalepa Anseküla mustad pikad seelikud. Ja niimoodi need värvid üksteistega põimuvad. Ja lõpptulemuseks saamegi kokku jälle kauni vöökirja. Agem, sina oled ise tantsinud aastaid rahvatantsu, ütle palun mulle, kuidas saavad tantsijad teha nii korrapärased siksakis. Kõik on paigas, vaata kas otse vaata diagonaalis. Eriti kui nad on praegu kükkasendis. Nagu väikesed värvipallid murul paika panud. Ullo Toomi ütles ikka, et tantsija ei tantsi mitte ainult jalgadega, vaid ka peaga. Ei saa ainult vaadata omaette maha, vaid peab olema veel üksmeel mis ütleb, vaata kõrvale, vaata taha, vaata ette. Ja siis on kõik viirud sirged, siis tulevad mustrid välja. Ja lõppude lõpuks on see ju ikkagi iga tantsija uhkus, et tema ei vea seda kiirgu segamini kõveraks. Seega tähendab midagi. Tantsupidu see on ju tantsijate pidu ja no kes tahab siin midagi ära rikkuda või ennast halvasti näidata. Meilt vaevalt minut juttu ja valmis jälle uus muster, uus kujund, diagonaalselt ruudud kõrvuti pilt muutub ja tantsijad ise momendil paarid koos, neiu, käsi mehe õlal. Nüüd võetakse käe alt kinni, kohapeal ringeldakse. Näib, et luste on pikkadest proovipäevadest, ülejäänud käelaksud tulevad hoogsalt. Nüüd jälle Allaysta. Ilusa värvi on palju päikest, on kõik klapid. Minul on eriti hea meel seda tantsu vaadata, sest tantsivad praegu segarahvatantsurühmade veteraniks. Need on need inimesed, kes kunagi juba minu ajal tantsisid, aga nad ei ole rahvatantsu mitte jätnud. Rahvatants on neid siiani ikka kogu aeg saatnud, nende meeli rõõmustanud. Ja kalamees, see on kohe sobib tants nende eale. Ja mina arvasin, et kui inimene, eriti meesterahvas, ei ole rahvatantsuga tegelenud, et siis kesk-eas enam ei tulegi välja. Aga enne suurt pidu Jõgeva KEKis käies selgus, et Jõgeva kolhoosi ehitajate parim autojuht Andres Marx oli väga väikesest peast korra kaerajaani tantsinud. Aga KEKi kultuurielu juht Airi Rüütel oli ta üles leidnud, vaadanud mehele peale, öelnud, et sul on niisuke jalgelt, see hoiab Me küll. Ja nüüd on Andres marks tantsurühmas segarühmas paremaid poisse ja nii entusiasm, tahtmine teha, usk endasse. Head juhendajad tuli Jõgeva KEKis Tallinna peole kaks ansamblit, keda varasematel pidudel pole olnud. Ja kui ma küsisin, et mis tunne On tulla suurele peole, siis nad ütlesid, meie veel ei tea, aga üldjuhid ütlesid, et mingi judinaid läbi selja, et see on üks suur tunne, mis jääb eluks ajaks meelde. Ja siinse tunne sünnib ka nende jaoks. Nii nagu elamuse saavad pealtvaatajad. Saavad kõik, kes peost osa võtavad, kes pidune ette valmistunud kuid jälle midagi muutub. Selles ületantsumuru laotavas Läänemaa vöö kirjas peab kusagil olema Pärnu ETK v i koondise auto veteranide rühm ja kui Pärnu rajoonis peeti rahvatantsupidu, sain ma nendega täiesti juhuslikult kokku, sest nende staažikas õpetaja Helje Peep, kes on juba üle 30 aasta rahvatantsu õpetanud ütles, et mul on üks staažikas rühm, kes on sama palju tantsinud kui mina olen õpetanud. Ja nende hulgas on terve rida inimesi, kellel varsti juba pensioniiga käes. Tulge ja vaadake, kas te ütlete seda effi vanad on? No ega ei öelnud küll. Praegu aga kõlab Hiiu valtssee on minu meelest Eesti rahvatantsuks raskemaid tantse. Ja tantsivad teda siin segarühmade rombide ja veergude vahel ansamblid. Sest jah, ega kõik rühmad sellega toime ei tule. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli Hiiu valts esimene eesti rahvatants mis viidi Moskvasse. Nimelt Igor Moissee lavastas omal ajal ühte rahvaste sõpruse kontserti ja sinna oli vaja ühte rahvatantsuga. Eestist tuli ta tantsutaadi Ullo Toomi juurde ja palus, et omaaegne filharmoonia rahvatantsurühm näitaks talle mõnda tantsu. Vana pakkus välja hiiuvalsi ja nüüd on see tants pidevalt ka Igor maitseevi tantsuansambli kavas. Siin toimus vahepeal nagu tantsude segunemine. Need, kes puhkasid hüppedonsust, olid oma kujundid murule olles jätnud nende vahele tantsisid siis need, kes tulid Hiiuvalsiga olid ka viiuldajad nende suurte ruutude sees, nii et see oli nagu suur suur pidu. Ma pean siin, aga jättis, rääkimata ühe loo Tiiu valdse juures, see tõste, kus noormees teatas sla tütarlast erilises asendis, põsed vastamisi, neiu lõug, vastumees tantsija, rangluud on vahel niisugune, et kui proove palju, siis mõnigi koht on sinine ja valus. Aga pealt vaadates küll aru ei saanud, et siin midagi niisugust oli vaja, ollakse ka valugrimassid üle. Heal juhul on see tants, mille ajal naerda ei või, võid keele puruks hammustada. Üle hulga aja oli jälle tantsumurul vana hea kaerajaan, tants teada juba lasteaiast. See oli väga armastan pisikesed tantsija, vaevalt põlvepikkuse mõel tõusis jalg kõrgemale, mõnel jäi veel sellest kõrgusest puudu. Aga kui need väikesed lapsed kogunesid oma emade juurde tibud emade juurde läksid nende sulgedesse sooja, siis oli kõigil. Pilk väga kena. Tants oli välja tulnud. Väljakul tantsivad meie vabariigikoolide tantsurühmad. Niina Raadik ütles, et neid on siin 48 rühma. Vähemalt kaks korda sama palju jäid kodudesse. Konkurss oli väga tihe ja Tallinnasse tulid ainult need, kes olid parematest parimad. Tantsivad nad praegu meie koolinoorte tantsupidude traditsioonilist lõputantsu, oige, vasemba tants, mida on jälle lastel hea ja mõnus tantsida. Väljakul Veerlevad päikesest sõõrikesed. Tore on vaadata, kui kõrgele tüdrukud ja poisid tõstavad kätlemise ajal kätt ja kui kenasti siis need valged käised sillerdavad. Enne seda, et see kõik nii kenasti välja tuleks, nii värvikas, nii ilus Jasardiga saaks, kõik need sammud ja liigutused paika pandud, on kõvasti tööd tehtud. Igal pool, kus tantsijad on tulnud, on vaeva nähtud. Kuid tahaks paar sõna eraldi rääkida. Luulevee vast tema nime ei ole seal, kus on üldjuhtide pildid ja nende assistentide nimed kuid see töö, mida tema teeb, on väga tänuväärt. Temal nuia lasteaias tantsivad kõik lapsed juba polkat. Ja sellepärast pole midagi imestada, et väikesest Nuia alevis on Tallinnas kokku 13 erinevat kollektiivi. Lasteaias õpitakse tantsima, pilli mängima, koolis jätkatakse, saadakse suureks, tehakse kultuurimaja juures rahvakunsti gaasivaba, aeg on täidetud, rüht on korr taas, see pakub rõõmu, Endale pakub teistele. Küll on hea. On niisuguseid nagu luule. Sest ega nende väikestega alustamine ilmselt kerge ei ole. Esimestel tundidel võib arvata, ei tule midagi välja. Jah. Kuid see tahtmine on suur. Tule meeldaks, päris naljakas lugu. Väike poiss, kuulised rajoonikeskuses tuleb rahvatantsupidu ja ta oli ainult, et kas seal ka Järva-Jaani tantsitakse, sest nende sugulased Järva-Jaanis poisil polnud veel selge käed, kaera jaanitantsitakse. Aga ta teadis ja veidi ka vahel jalaga lööma juba vastu põrandat, kui raadiost tuleb mõni niisugune rahvakunstiansambli rahvapillimeeste palav. Nii et mis ikka, Juku on ära õppinud, seda Juhan juba jutustanud. Tänast ja rahu lõuendil maalisid põldude, kulla, mere ja kalurid lainete vahu, sügiskünnist aurava mulla. Kas on siis kõik? Kui portereteerides tänas ja rahu lõuendil maalisid mehed ja tellingud vabriku korstnate tromboonisoolod, luikvalge laeva, mis ootelone Ellinguil? Kas on siis kõik? Kas muud enam ei mahu? Maalisid neiu ja pärja, mis punud seda lippude puna ja tantsijate rüüd? Tundub, et kõik justkui valmis on, nüüd. Kas aga on? Kas sa miskit ei unusta? Lapsi, palju lapsi maalile veel mahub? Meie rahvatantsupidu on jõudnud esimesest osast teise. Kui esimene kandis pealkirja löö valla süda siis vahepeal alanud teine osa Läänemeri rahumeri. Väljakule toodi staadioni nurkades suured varre otsas ripuvad tammepärjad milles jooksevad alla mitmevärvilised lindid. Iga lindi otsast hoidis kinni läänemeremaade rahvariietes tantsija punastes karjariietes naisrahvatantsurühmad, Tõid, punaseid nelke, meie külalisvene rahvatantsurühmadele. Peoperenaine Laine Mesikäpp võttis aga vastu venelastelt soolaleiva. Kida tribüüni ees tulevad tantsumurule Läti koolilapsed. Kõlab nende tuntud tantsupidude lõputants suutma Linas. Muide meiega üheaegselt, seal peavad ka lätlased oma laulu ja tantsupidu. Need on toredad suveniirid, mille Nõukogude Läti õpilaste tantsukollektiivid meie laulu- ja tantsupeoks on ette valmistanud. Tallinna saatsid lõunanaabrid oma õppurite vabariiklikud ülevaatuse laureaadid Sigulda esimese ning Riia 11 10. 50. keskkooli õpilased viiendatest kuni seitsmendate klassideni. Sigulda, Gauja rahvuspargi keskus on Lätimaa üks kaunimaid piirkondi. Juba ammustest aegadest on inimesed siin hoolitsenud oma kodu ja linna ilu eest tegelenud käsitööga armastanud laulda ja näitemängu teha. Kui Siguldas tuli tööle noor õpetaja tainas tala lõi eriti õitsele tantsukunst hariduselt matemaatik, seadis ta kohe sisse koolieelikute korreograafilise kasvatuse väga täpse süsteemi. Juba väga varakult rütmi ja liikumise ilu kogenud lapsed jätkavad tantsimist koolis ning seejärel muidugi ka juba suuri majandusiga. Aastaga kogub jõudu noorte tantsuansambel kunded milles tantsivad keskkooli vanemate klasside õpilased ja teised linna noored. See ansambel ongi siis nii-öelda jätk nendele noortele tantsijatele, kes praegu siin lasevad lehtriga tuules oma Sagdadel. Tantsumurule on jälle segarühmade veteraniga. Kuule teise, et põhjamaalaste kaheksa mehe ingliska ei olegi nii aeglane ja tuim nagu võiks arvata. Sest oleme ju meiegi harjunud, et meie, Eesti rahvatantsud ei ole pooltki nii väga temperamentsed. Leeventega nõuab võhma. Kui te näeksite, kuidas naiste seelikut lehvivad ja kuidas pikad mustad mulgi kuuesabad võtavad. Ei olegi nii väga lihtne seda tantsida. V on jälle tants, mis nõuab suurt treeningut. Tantsu sees oleks väga huvitav liikumine, kui paarilised suunduvad vastakuti, siis tõstetakse käed kõrgele üles, võetakse hästi pikk samm. Nagu oleks kiire, aga ei ole ka. See tõmbab tähelepanu nende keerlemiste vahel jälle uus liikumine muudab tantsupilti ja muudab tantsuilmet. Aga siiski viis ole kõigele temperamentsem, aga ega siin tutvumiseks ja jala puhkamiseks aega ei ole. Jalad käivad kiiresti. Nad on ilusti kätte kinni võetud, lõigutakse viirdudes ringideks, kummardatakse veel koos ringi keskele ja ongi ringid valmis. Kui suuri ringe staadionil on kerge, kui lugeda, siis neid väiksemaid ei suuda, neid on nõnda palju. Algamas on saksatants. Tuuleveski aga enne, kui veskitiivad pöörlema hakkavad, jõuame ka pisut rääkida, millistes rahvariietes on tulnud külalised Sveriini ringkonnast. Meile ütles koreograaf Klara Sults, et need on Sinbergeri rahvarõivad. Kehitasin õlgu, siis ta lisas, et meiklem purgipiirkonnast. Ja neid rõivaid kandsid talupojad pidulikel puhkudel meestel. Kui alustada meeste rõivastuses, siis neil on pikad mustad säärsaapad pruunikad, püksid ja roostevärvisiidist vestled. Naistel on vastu panna jälle tumedad tumedad läikivad, pikad põlled, rohelised seelik peas tanud meestel mustad kaabud. Nüüd on siis staadioni muru keskel moodustatud. Risti ja veel seal päris veski ei ole hakanud oma tiibu näitama, kuigi. Praegu juba keerlev kujund keerleb ilmselt ka pärisveskiga, on niimoodi, et võtab aega, enne kui saab jahvatama hakata. Miks siis Veski, tants, Mecklenburg kandist, aga sellepärast, et seal on sajandeid sellele maa kohale väga ka omased tuuleveskid. Ja eks töötegemisest aega üle jääb, tuleb ka tantsumõte ja nüüd võimegi näha, kuidas juba neiud, veski tiivad keerlevad. Kaks noormeest kõrvuti käed sidunud neiud on juskui haaratud puusadest vastu õlgu. Noormehed käivad ringi ja neiu õhus pöörlevad. Millise kiirusega üks kaks on tiir tehtud ja samal ajal tuleb tantsijaid juurde kummagi tribüüni poolt. Veskeid ehitatakse juurde. Juurdetulijad on meie rahvatantsuansamblid ja on väga kena, et selleks tantsupeoks on ka meie ansamblitele suudetud teha täpselt samasugused saksa rahvariided, nii et tõeline sõprusring tantsivad eesti ja saksa rahvatantsurühmad. Külalisrühmad meie rahvatantsupeol pole mitte uus nähtus, pea igal peol on kusagilt keegi tulnud meie peole, et näidata oma rahvatantse. Ja see on tore. Sest Meie ansamblite tantsivad ka kenasti ja hästi, aga oma rahvatants? Seda tantsib ikka iga rahvuslik ise kõige paremini ja kust meiegi mujalt näeme või, või teame kuidasmoodi just see saksa tants kõige paremini välja tuleb, aga nüüd on ta meil ehedalt saksa tantsukollektiivide juures paratori väravast ja kellatorni alt. Nõndanimetatud see rühmad, noorte segarühmad, keskkoolide ja kutsekeskkoolide tantsijad Nende kaks suurt blokki marsivad otsejoones üle tantsumuru. Võtavad sisse lähteasendid, sest Nende järgi nende Gordon tantsupeod ja alustada. Kui neid noori vaadata nendes kirevates ilusates värvi külastades rahvariietes siis on kuidagi hea tunne. Sest mõnikord on ikka päris tore vahetada eksas püksid maavillase seeliku ning linase pluusi vastu keerutada mitmekordselt ümber piha, pikk kirju vöö. Ja panna pähe rahvariide tänu seal romantika. Aga seda me ju otsimegi oma niigi kiirustamas maailmas. Tantsuefektsemaid kohti saadab pidevalt aplaus. Kontakttantsijate ja pealtvaatajate vahel on olemas. Ja kui nii ilusti tantsitakse, siis ei saagi see teisiti olla. Kuidas aga on see võimalik, et tants nii hästi välja tuleb? Selge, on harjutatud, on treenitud, on isegi juhendajate käest vahel sugeda saadud. Kuid oma kodulaval päikesel, estraadi oma rühmaga ju kõik lihtsam. Aga suurel väljakul veel peaproovil. Me nägime, kuidas üldjuhtide assistendid küll raadiosaatjatega, küll teistmoodi olid tantsijate lähedal, midagi veel korrigeeriti. Isegi hääl oli mõnel ära. Ja päris üllatav oli vaadata, kuidas Tõnu Prants ansamblis Sõprus tuttava näoga tuttav tantsija suu liikus. Rajal ta enam ei olnud, küsisin noormehe käest, et kuhu seal siis jäi. Ütles, et prooviplatsile tahad ikka kõigile hõigata. Aga, aga me ei jaksa, kuid selleks ajaks tundus, oli C rühmade tants juba valmis seatud. Tõnu Pomerants on üldjuhi ilma Adamsoni assistent. Assistent üldjuhile. Selle tantsusõjaks, mis praegu väljakul keerleb, pöörleb moodustab sõõraja, ruute koridore ja kõikvõimalikke kujundeid. Need ikka palju vaeva nähtud, et kõik hästi välja tuleks. See, mis siin vahepeal keerles, see ei olnud ainult sõõridele liikumine, väikeste ja suurte öine liikumine. See oli lausa karussell. Loormajaid haarasid tantsu, pea need kätele ja nii karusselli moodi keerutate ringelda oma tantsupartneritega mehitis karussell oli suur, kes neid, kuid juba on karusselli otsas ja kahes viirus. Gruppidena lahkutakse jälle nendest samadest treppidest üles, kus alles tulid. Tahaks väga kiita neid tantsujuhte lavastajaid, õpetajaid, kes seda tänast tantsupidu on ette valmistanud nii sujuvat liikumist, nii täpseid jooniseid, nii hoogsat, peale tulekut, äraminekut, seda näeb pidudel harva. Täna on see kõik paigas. Ei saa mitte ühegi kohta öelda ei ühegi asja ühegi liikumise kohta, et siin oleks võinud midagi olla teisiti. Proovide aega oli napilt, võib-olla ka tantsijaid ise adusid seda, et nad peavad end kokku võtma ja olema väga tublid, väga tähelepanelikult. Sest tänane pidu on nende pidu ja seda ei peeta mitte iga aasta. Sellepärast peab ta olema ilus ja meeldejääv. Praegu on väljakul meie segarahvatantsurühmade naised. Leedu rahvariietes tantsitakse leedu tantsu. Ei mäletagi enam, kas oleme juba korra öelnud, et tänased rühmade peale tulekud ei olegi niisama plokkides ja piirgudes peale tulekud. Enamuses tullakse ikka juba valmis mustriga. Niimoodi tulid ka B-rühmade naised leedu tantsuks tulid idatribüüni poolt läänetribüüni poole ilusas vöö kirjas ja nüüd on nad hargnenud pikkadeks piirgudeks. Paremas käes on nendel valged rätikud, millega siis graatsiliselt lehvitada. Takse kui vaatad eesti tantsurahva rahvariiet, siis võid aastaid vaadata, ega kõike selgeks ei saa. Kui vaatad mõne naaber rahvarõivaid, siis koged sama. Ühtmoodi ei ole. Vegan selgeks ei saa. Aga kui näed neid lähestikku või korraga, siis on kohe selge. Erinevus on märgatav. Näiteks siin. Osa seelikuid on valge, halli ruudulised. Pikad Boyditud volditud lehvivad hästi pikkade sammude ajal. Siis aga on nagu midagi tuttavlikku, kuid värvi. Mul on teine. Ja põlled meka, erinevad lindid sageli on laiemad, teise mustriga. Ja nüüd need erinevad mustrid moodustasid ühise mustri, tantsijat valgete rätikutega lehvitavad. Juurde tulevad mehed. Mees, rühmad nagu noored, salud mitmes reas mitmelt poolt. Neiud kutsuvad kelmikalt pilgutavad silma, lehvitavad rätikutega ja nurme lähevad õnge, tulevad lähemale. Kui nii see on, elus teineteist otsitakse, siis leitakse rõõmsa pühiseks. Tantsu omaseks. Kui vaadata kavalehele, siis näeme, et selle tantsu seadnud suurele väljakule jõudse lille ja Angela harrast. Ja tütar mõlemad üldjuhid ei ole loomulik. Kui laps väiksena ema käe lõbit tantsima kosub, kasvab, õpib tantsu juurde ja kui ilmneb, et ta oskab juba juhatada ise teisi tantsijaid, võtabki selle töö omaks. Õde Anneli, kes elab Viljandis, Tõi Tallinnasse ka oma tantsurühma. Viljandi kultuurimaja vilistlaste tantsurühmal, teame, kanneli on ka oma mehe tantsima pannud, nii kui ema ees lapsed ja lähemad sugulased järel. Püsisin lillehärraste käest, kui palju teil õpilasi? Ta ütles, et tegelen nendega iga päev, kuid kokku pole lugenud. Kuid korra kooli kroonikaraamatust oli vastu vaadanud arv, et sellel aastal lille harrastel üle 200 tantsu lapse. Aga need olid kõik Nuia koolilapsed. Jälle kandub jutt nuia peale. Mis sa teed, kui seal on eesentusiastid, kes kunagi ise õppisid tantsima, siis said haridust juurde ja nüüd õpetavad teisi. Hea, kui meil on niisuguseid inimesi nagu Anneli, Angela ja Pille. Harrastajad on nuia kandis muidugi juba teatud ja tuntud inimesed ja mitte ainult oma kodukandis, vaid üle vabariigi mille harrastada on juba ju aastaid meie tantsupidude üldjuht ja lavastaja olnud. Aga ka Eestimaa kaugemates nurkades on tublisid ja häid rahvatantsupedagooge. Vastseliinas õpetab rahvatantsu juba 35 aastat Helju müürsepp. Ja kõik need aastad on ta osanud oma tantsijaid koos hoida. Rühmad tantsivad suure eduga ja neid on tal peol täna tervelt kolm. Üldse on aga Vastseliinas 10 rahvatantsurühmad ja see on ühe väikese maakoha jaoks küllaltki suur arv. Nüüd läks väljakul väga tuliseks, mitte niivõrd tempo poolest, kui värvide poolest naised maani pikkades eredatest punastes Saraphonides säravatest peakatetest alates käes valged linikud ja selle suure punasega siis lumivalgetes õrnades peaaegu läbipaistvatesse kostüümides gruusia rahvariided, tantsijat nendes praegu tantsijat elita. Muusika valmistab ette. Algul liikumine on aeglane, väärikas liiguvad, naised grupiti, nüüd aga visati üks käsi üle teise, koos rätikuga. Moodustati suure sõõri ümber väikesed ringid. Ja need ringid keerlevad. Need, kes lõunapoolsetes rahvariietes, hoiavad kätest kinni. Valgetel pikkadel kostüümides pikad mustad patsid, vaatavad teiste tantsu. Kuid ega see, so sinna jää juba tõusevad need, kes istusid ja lähenevad juba neile, kes tantsivad. Muusika võtab. Kavas ongi sõit Nõukogude rahvaste tantsudest, mille avab Vene-Valgevene riietes rahvatantsijad, on aga juba tantsu. Neli uustalu on selle sõprusringile leidnud väga kena lahenduse. Keset muru on siis mitmevärviline suur sõõr kus tulevad välja vastava maarahvariietest rahvatantsurühmad esitavaks oma rahvatantsu. Seda ringi mingi täiendavat külgedel anduraashina meie naisrahvatantsurühmad, mustades pikkades kihelkonna Plyseer ja Anseküla nendes pruunides Vabarna punaste triipudega liseer seelikutes. Tasid Moldova neisco tantsijad välja ukraina tantsu esitajad. Esitajaks on meie vabariigi rahvatantsueliitansamblid. Samal ajal kui külgedel vingerdab meie naisrühmade uss, kui nii võiks öelda ja siin ees tantsitakse hoogsalt Ukrainaga. Sobtšaki on keskel suur sõõr, ümbritsetud nendesse punastesse rahvanides vene tantsutantsijatest. Graafilised grusiinlannad oma valgetes pikkades rõhulistes kleitides on aga kogu aeg olnud sõõri keskel. Ja liikunud seal küll kord vastupäeva päripäeva ja nüüd on nende kord tantsida. Teised tantsijad sõõris kükitasin maha moodustades väikese sellise hammasratta nende ümber. Ja selle ratta keskel. Meie naistantsijad peavad siis püüdma sama nõtkelt osata tantsida ja liikuda, kui see seda teevad. Grusiinlannad. Nüüd on aga aeg üldtantsuks. Kõik tantsijad ühinevad suurde tantsuringi. Eesti neiud lähevad kiirtena ümbersele sõõri. Võta või jäta, väljakul on mitmevärviline päike. Peab olema tantsu lavatel ikka fantaasiat, et osata nüüd nendest Eesti naistest sinna muru keskele panna, pöörlema senine ratta kodar ja neitsi sümptomine, ümbritseda punaselt ääristatud väikeste sõõridega. See on ilus kirev vaatepilt. Hetkeks kõik keskel tantsijat. Ma eesplokkidega liiguvad. Nüüd tõstetakse käed, ülestants on lõppenud. Ja ühine kummardus nii tantsijatele kui kasu pikule. Eks see on tekkinud staadionimurul rahu, kui nii võib öelda. Tantsijad on marssinud väljakult ära idatribüüni peal. Poolt tulid tantsumuru keskele ansambli Linnutaja ja torupill. Kes ei tunneks meid pikkades mulgi kuubedes mehi. Laulupeo rongkäikudes olete kindlasti näinud neid kährikkoerast ja rebasest torupillidega. Need on rahvamuusikud tõrvast isa ja poeg Johannes ja Ants Taul. Toru bilita ei ole juba tükk aega peetud ühtki meie tantsupidu. Täna on nad jälle värve andmas ja mitte asjatult rest kohe järgmine tan. Toob torupillimuusika saatel välja mees rühma mehed tulevad Lääne tribüünid reppides. Lonti Vasa muuga ei kalda üks samm suunduvad ülejooksuraja muru poole. See torupillilugu ongi nagu omalaadne kardin mis eraldab käesoleva etenduse vaatusi. Ent samal ajal valmistab ette rahvatantsupeo viimast finaalile viivat, lõid. Kosmonaut Juri vallasse tänas selle ereda kunstielamuse eest, mis ta meie peolt on saanud. Ta ütles, et see on õige, kui mäletatakse vana ei unustata traditsioone, lisatakse sellele luu ja nii ilusti, kenasti saab tantsida ainult rahvas, kes on rõõmus, siis teeb hästi tööd. Kes on optimist, kes näeb homse. Ja ta lubas oma intervjuu lõpetuseks. Et kindlasti oma kolleegidele kõige esimese seansi ajal neile, kes praegu kosmoses ta räägib meie peos, millele son pühendatud, kuidas see välja nägi? Need olidki lihtsad sõnad, mis Juri Mallessari poolt öeldi meie kuulajatele meie peo kohta. Praegu aga lõpes väljakul meeste tants. Selleks oli sel korral Kai Leetme seatud humoorikas pillimeistrite tal. Mehi vahetavad välja meie värvikad naisrahvatantsurühmad. Naised tulevad staadioninurkadest muru keskele. Ja maratonivärava ja kellatorni alt tuleb peale suur plokk. Tantsijaid, plokkidesse ja viirgudesse sättides on tantsude lavastajad silmas pidanud eelkõige riietust. Need, kes tulevad nüüdsid nurkadest muru peale keskele. Need on kõik pikkades karja Anseküla ja kihelkonnariietes, aga samuti ka Pühalepa ilusates punastes seelikutes. Teised blokid on juba veidi kirevamaks. See on küllalt oma paraneda tulek, tantsuplatsi keskel ollakse tihedalt tihedalt üksteise taga, käed eesastuja õlgadel. Nii moodustatakse pikad read, kuid samal ajal mineku keskel kallutatakse kogu aeg keha küllalt tugevalt vasakule ja paremale. Nüüd aga see liikumine, asenduskülg liikumisega ja moodustav kõik eraldi plokid ühe suure ikka ploki muru keskele, servast servani. Liigutakse sellest tihedast plokist jälle kahes osas ida ja läänetribüüni poole tehakse kummardusi, antakse justkui kätega hoogu. Ja jälle need värvid, jälle need värvid, need tumedad pikad mustad seelikud, allservas punaste koolitset, mõned heledamad punasemaks all valge ja mustjas tri siis pikka käiselise luusid peakatted. Kõik on nagu loodud tantsijad muusika jaoks ja muusika tantsu jaoks. See põhiliikumine ikka tihedalt koos ja kallutused külgedele jätkub. Ja sedamoodi moodustatakse peaaegu juba valmis ringuid, ei. Sõõr kokku ei saa. Jällegi viirud Adamit Ta ühesuunaliselt äärtes pisut siksakis keskel aga hoopis teistsugune. Mitme nurgalise avanud kujundeid Terve staadium praegused tantsijad ütlevad Võetakse jälle kätest servades kuid see piir ei ole sugugi nagu püssiga lastud. Ta lookleb ta nagu lainetus. Ja valmis sai muhu vöökiri. Punane äärtes ja mustjas keskel. Naisrühmade esinemine on alati väga menukas olnud, see on kaunis ülev vaatepilt, kui kogu väljaku täis tantsib, nagu juhiks neid kõiki üksainus mõte, nagu lööks üksainus süda. Tabadal ja simmanipolka on just need kõige õigemad tantsud naisrühmadele. Tänase tantsupeo teine osa et ruumi anda uuele, kolmandale osa osale mille lavastaja on pealkirjastanud meie päevade rõõmud. Tantsumuru jääb tühjaks. Maratonivärava poolt tuli muru keskele valgetes Emmaste, varjates neiu kellatorni alt sinises mustasilindriga noormees. Et tantsida Maie Orava seatud tantsu. Suur suvine valgus. Tantsumurul tantsib üksainus soolopaarid. Need on Marina Kuznetsova ja Valdek Järvpõld. Rahvatantsuansamblist kuljus, tantsijad, kes on rahvatantsuga sina peal olnud juba üle mitme aasta. Ei mäletagi, et oleks meie rahvatantsupidudel tükk aega olnud ühe soolotantsu. See on kena vaheldus. Nüüd on marinale ja Valdekule pakkumas ka tantsuseltsi kuljuse ülejäänud paarid. Tõsi, nemad on küll tantsumuruäärtel. Ja lasevad soolopaarid ikkagi üksi muru keskel tantsida. See on kena, noorte inimeste rõõmud on. Nii nagu kaitseb tantsu Pealkiri suur suvine valgus. Nii on tantsus avarust. Onlüürikat. On noorte teineteise leidmist ja teineteisemõistmist maratoni väravalt ja kellatorni alt tulevat nüüd tantsijatele lisa. Liituvad meie rahvatantsuansamblid et täita tantsumuru, suuremate tantsu, sõõride ja tantsurühmadega. Ansamblid jooksevad tantsumurult ära ja juba on muru täis. Kreemikat ja punast värvide sillerdust tulid tütarlasterühmad. Nendele on tänaseks peoks tehtud küllaltki moodsa lõikelised kreemid, kleidid õhulisest siidist. Ümber vöö on nad sidunud pikad punasest erepunasest duaalist linikud. Sellel on Riina Astla seatud kompositsioonis. Ärka, rõõm, suur tähtsus. Keeravad Neiud selja. Hoitakse kinni, liniku otsast tõstetakse linikuid üles. Siis on ilus punane, sillerdav kangas üle muru. See kompositsioon ei olegi vast niivõrd tantsuline, kuivõrd siin on rohkem võimlemise elementi. Sino graatsiat. Siin on lüürikat. Seda kõike meie neidude rühmad suudavad pakkuda. Käisin vahepeal peatribüüni taga, et vaadata, aga mida teevad need tantsijad, kes momendil vabad kes on juba esinenud, kuid peavad veel kord ja veelkord tulema tantsumurule. Silma hakkasid ühed neiud, kes ei liikunud mitte nagu sõbratarid käe alt kinni, vaid ikkagi poolkujundis, diagonaalis endil naerunäod ees. Küsisin, kas jääb siis jaksu üle? Jaks on parasjagu, aga soe ei tohi seest välja minna, siis ei tule enam pärast tants ka kuigi hästi, nii nagu peab, et juhid on seda öelnud. Sain teada ka, et neiud on valdu, kolhoosist Rapla rajoonist teada majandus väga, peetakse lugu laulmisest taansest pillima August ja selguski, et kohe pärast seda suurt üldlaulu ja tantsupidu Tallinnas on nendel oma majandis oma pidu. Nii et ühe hooga pärisin vahele, kas tööd ja tegemised ripakile jää ei jää, palju tegime ette ja palju teeme järele. Ja nii see ilmselt peabki olema. Neiud lõpetavad oma esinemise samal ajal aga kuule treppidest alla mehi mustades mulgi kuubedes ja osaga valgetes jõudsid ka nende mustade meestega tuttavaks saada. Eks higine mees oli Treimanist koos kaaslastega. See on Pärnu rajooni ja Läti NSV piiri lähedalt. 61 aastane ütles olevat. Küsisin, kas tants aitab, ta ütles. Aga kui oled kord tantsima hakanud, kuidas sa maha jätad, nii et 30 aastat tantsule truu oldud. Mees ise on Pärnu kaluri kaluribrigaadi brigadir, kes vahepeal kala püüab? Ei keegi, tas kalad kasvavad, läheme tagasi, võtame kinni. Selle tantsu nimi on pikseloits. Ja tõepoolest sähvivad välgud mustades kuubedes mehed, kes moodustavad nagu musta pilve nende vahelt äkki sahvatavad välgud, need on punased rätikud, mida rabatakse nagu maast õhku üles, kord üksikud välgud, siis on välku rohkem. Pilvlal punaseks. Mehed on kummargil, tõsiselt raskelt astuvad muruplatsil edasi, annavad vaatajatele-kuulajatele seda meeleolu, mis sellesse tantsu on kätketud. Taanduma väljas on rõõmsavärviline Vikerkaar. Idatribüüni, et jooksurajale on kogunenud naisrühmad. Vikerkaar, haarab pikse kõue oma embusse. See on nüüd väga efektne koht. Mustas mehed justkui sulavad päikesesse eledatesse rõõmsatesse värvidesse ei kuule enam kõuemürinat. Pill on haihtunud, Musta enam pole. Selle asemel on ele. Rõõmus helge rahulik taevas jama. Nagu me täna oleme mitu korda toonitanud, tegevus korrakski ei katke. Kui ühed lähevad, on teised juba kohal. Ja nüüd tulevad peo keskmesse suure rohelise platsi keskele. Noored puhkpillimängijad tulevad mängides kahes suures plokis. Juhib meid dirigent Koit Hirber. Kuna kooliõpilastel on suvel aega rohkem, siis alustati ühisharjutamist juba nädala algul ja näib, et see on vilja kandnud. Hoid Kirberit dubleerib Kalev Kütt, aru, nad on valged Nendes juhtide ülikondades, valged kaabud peas ja nende taktikepi järgi, mis tavalisest taktikepist on muidugi mitu korda pikem ja ka jämedam. Toimub siis noorte puhkpilliorkestri ja trummarite mäng ja mitte ainult mäng, vaid ka pidev kujund, liikumine kord teineteisele vastu, siis pöörded koos edasi ja trummarid ka nemad mitte jalad paigas, vaid nii nagu trummi pulgatki liigutakse, antakse veel selle suure orkestri ees kuidagi mängule hoogu ja ilmet. Jälle blokid eralduvad. Ja nii see mäng käib. Meie aga palusime mikrofoni juurde. Eesti NSV laulupeo peakomisjoni vastutava sekretäri ja rahvatantsupeo üldjuhi võiks veel mitmed tiitlid lisada, aga pea seisukohast on vist tähtsamad öeldud, et natukene Toyota, kõik see ilu selliseid paista, mida tantsitakse, mida pakutakse, see tuleb pärale, sedasi nähakse, sellest on aplaus. Aga ega ainult need, kes esinevad, ei ole selle suure peo kokku pannud, peame, et on väga palju toimkond inimesi, kes jäävad justkui lava taha ja ülekohtune oleks, kui me neist ei räägiks. Võib-olla mitte nimesid pidi, aga siiski kes nad on ja kui palju neid on? See küsimus, kui palju neid on, hakkab mind iga aastaga üha rohkem huvitama. Ilmselt saab kunagi mahti nii palju, et püüda neid kokku arvata. Kokku arvata neid kultuuritöötajaid, kes aastate pikku järjekindlalt korraldavad isetegevust seda laialdast kultuuriaktiivi ametiühingu liinis või koolides. Kõik, kes ringide heaolu eest iga päev tööd teevad. Siia võib julgelt arvata väga paljude töökollektiivide juhid, parteiorganisatsioonid, ühiskondlikud organisatsioonid. Ja kui siis edasi minna mitmete konkreetsete komisjon ideni, kes töötavad kas siis pidevalt või teatud pioneeriperioodidele selleks otstarbeks luuakse või veel kaugemale nendeni, kes järjekindlalt aastast aastasse valmistavad rahvarõivaid nendega varustavad meie tuhandeid esinejaid. Või siis nendeni, kes korraldavad transporti majutamist. Kes hoolitsevad selle eest, et lauljatel tantsijatel oleks peopäevadel kõht täis ja et nad oleksid igakülgselt hoolitsetud, et nad saaksid täie jõuga tööd teha rasket tööd, mille resultaadiks on siis kaunis pidu. Ma tean, et tantsijad, lauljad-pillimängijat, nad on vähe saanud Tallinnas magada, kuid keegi pole selle üle nurisenud. Kuidas juhtidega, kes on ööd lühikeseks jäänud? Kahtlemata. Ta juhtide esimese tööd on kahtlemata väga lühikesed. Kuid ma tahaks siin praegu just vaadates tantsuplatsile juhtida tähelepanu ühele detailile. Sellel peol ei näe juhte. Enamik rühmajuhte on rahulikult kuskil leidnud endale paigad nautida, seda isegi yldjuhid. Üsna lõdvas poosis praegu mis vaatavad seda niisuguse külma rahuga. Ja sellest see pidu paljudest teistest piludest siin dirigendid ei dirigeerinud, nad on oma töö ennem ära teinud. Nende unetud ööd on loodetavasti sel nädalal tänu kõigile esinejatele aitajatele, kes pöialt hoiavad, kes kodudes kaasa elavad ja võime öelda, et muretsemiseks pole põhjust. Ilm on suurepärane, peolistel kõhud täis, rahvariided säravad, paarid on koos, nii et pidu võtab hoogu. Sest ees oli veel need tõelised pidupäevad, kus kõik välja lähevad silmi ainult tantsijad, osa pillimehi. Ja nüüd on siis murutantsijate päralt. Ka Oxurajad ongi kätte saamas need minutid, kus pidu. See on praegu äraütlemata ilus pilt, mis siin staadionil on täielik stiihia, igaüks tantsib just seal, kus talle meeldib. Igaüks tantsib just sellega, kellega talle meeldib tainud. Mida. Ja kui Ilmar Moss just äsja ütles, et peo üldjuhid on kellatornis ja vaatavad külma rahuga pealt, mis praeguseks on nad juba jõudnud siia läänetribüüni ette plaksutama oma tantsijatele, tantsijat plaksutavad, paarilistele juhib plaksutavad tantsijatele publik kõigile. Kõik plaksutavad orkester tõstis keskel ülest peakohtade pea kohale oma pasksed, läikivad pasunad, lehvitasid nendega tantsijat, tõstsid käed üles, lehvitavad kätega üldjuhid, käed täis lilli lehvitavad lilledega. See on peo kõige ilusam, kõige ülevam hetk. Tantsijat võtavad oma ridu, orkester on laotanud ennast muru keskele. Sirgetesse viirgudesse algab ilus ära marss. Nüüd tuliga Koit Irver jooksis tantsijate vahelt läbi üldjuhtide sekka, nägu lausa särav, ta on rahul poistega ja tüdrukutega ja ma arvan, et täna on rahul kõik, kõik juhid, üldjuhid jagu, eita korrakski pilk pealtvaatajatele poole, me pole neile silma vaadanud, aga siit raadiokabiinist on seda võimalik teha siis ka nende silmades on hardumust, kaasaelamist, rahulolu, mõned on isegi pingilt kuidagi nagu. Ta pole ennast kallutanud, et Velgaseda lõppu rohkem näha. See oli meie kõigi pidu. Ja kui täna siia pealtvaatajaid ei mahtunud, nii palju, kui oli tahtjaid, siis homme on järgmine kontser. Pühapäeval veel kaks kontserti ja televisiooniülekanne viimsi, tantsud ja värvid ja kujundid kõik veel kord ju kodudesse. Ja loodame, et ka meie raadioülekanne pisutki pisutki suutis sellest suurest tantsupeost teieni osakese tuua.