Tere tulemast kuulama eetri saanud järjekordne saade sarjast Helinälg. Saatejuht on Andres Oja. Täna läheb, peategelane on praeguseks küll juba paktiivsest bändi tegemisest kõrvale jäänud, aga on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud helilooja. Järgmise, veidi enam kui 50 minuti jooksul räägime, kuidas ta kõige selleni jõudis ja muidugi kuulame palju muusikat. Armastus ei. Ikka õue. Tulin meeletul. Kõik endine elu surnu. Uuestsündi. Ärka. See laul kandis nime puhus ja vana mängis seda lugu ansambel põhja konn ja solistiks oli Erkki-Sven Tüür, kes ongi tänase saate peakangelane ja külaline, tere tulemast. Tervist. Rõõm sind näha, siin tore. Ta said aega dolla ja hakkame siis võtma neid kaugemaid aegu. Kõigepealt lähme sinu päris lapsepõlve päris alguses. 1959 on sinu, sünniaasta jääb Hiiumaa Kärdla on sünnikoht. Jah, vastab tõele, 16. oktoober, mis, mis tingis ka selle, et sain olla ühe aasta rohkem nii-öelda lapsepõlve mängumaadel ja läksin siis kooli sügisel kui ma veel olin seitse, kuid samas sain kohe kaheksa, nii et ma kuulusin siis oma klassikaaslaste hulgas sellist nagu vanemate poiste hulka. Aga, aga jah, see selleks tähendab mis ma selle kohta ütlen, et ilmselt mängis väga suurt rolli minu niisugust muusikaliste vibratsioonide seesmist lainet tekkel ja süvenemisel, asjaolu et mu isa oli tohutu klassikalise muusika fänn ja mängis ise klaverit, ta oli küll iseõppija, aga väga andekas, sellel alal pean ma ütlema. Ja tal oli väga suur plaadikogu vinüülikogu selle aja kohta, nii et kus seal kõlasid küll Viini klassika ja barokkmuusika ja on asju, mida me isegi ei mäleta, millest mul takkajärgi räägid, et, et kui seal noh, mingit Beethoveni sümfooniat näiteks mängiti, siis ma olin väga erutunud, seisnud sedasi jalgupidi diivani peal ja kätega vehkinud selle muusika rütmis. No vot, niisugune õhkkond kahtlemata ikkagi soodustas seda. Et kõrv oli lahti. No kui sa mõtet selle Hiiumaa peale, kuhu sa sündisid 60.-te algus, see on enam-vähem see aeg, kui sa hakkasid mäletama iseennast ja selle tegemist ja oskad sa nüüd öelda, et praegu sa oled jälle Hiiumaal tagasi, võiks öelda kodus tagasi. Et milline on see kõige suurem erinevus siis tolleaegse Hiiumaa ja praeguse vahel. Kuule, see erinevus on ikka esiteks hakkame sellest pihta, ma võin võtta nüansse kus tahes kohast äärest ääreni. No esiteks oli Hiiumaa nagu omaettetsoon, sinna lihtsalt ei saanud igaüks, et need külalised, kes meile siis tulid. Ma mäletan, et neile saadeti vanemad, saatsid neile kutsa ja sina pidid seisma Tallinnas või olenevalt siis kohast, kus nad tulid seal mingisuguses passilauas ja, ja, ja siis anti neile miskisugune proposk, mida nad siis pidid nõukogude piirivalvele näitama sadamas. Ja see piirivalve, Nõukogude piirivalve niisugune juuresolek oli, oli väga-väga tuntavad sinnakanti, kus mul nüüd praegu on see taluelamine seal Kõpu poolsaare peaaegu lääneotsas. No selle kohta oli nagu kodus käib siis ka selline legend, et sinna ei ole üldse mõtet minna, sellepärast et mere äärde minna ei saa ja sind umbes, et arreteeritakse. Vot ütleme näiteks niisugune vahe praegu on, kõik on vaba, eks ole, paap peab seal oma surfiparadiisi ja kes, kes mida, mida teeb kõik need kohad, kus enne need kõige kaunimad kohad, kus olid need mingisugused lokaatori väeosad ja, ja need on nüüd ülimalt populaarsed rannad. Ütleme niisugune näide või teine näide, kuidas on aeg vahepeal muutunud, ma mäletan, et kui me algklassides talvel koolis käisime, siis kooliesine oli paksult tõukekelk täis, sellepärast et talved olid lumerikkad ja autod nii palju, kui neid siis seal olined sõitsid selle lume nagu võrdlemisi edasi, kõvasti kinni, tänavate külge, noh muidugi, tänavaid puhastati ka, aga ei, ei, ei soolatud sel moel, et asfalt oleks väljas. Nii et seal oli väga hea tuisata tõukekelkudega. No sellist pilti sa nüüdsetel talvedel taas jällegi ei näe, noh, ma võiks seda juttu vestma jääda, et mis oli siis ühtemoodi ja mis praegu on teistmoodi, eks ole. Aga tuleme korraks jälle selle saate Pava laulu juurde tagasi, puus ja vana, see on Juhan Liivi luuletused, mis on viisistatud ja tegelikult on sellega kunagine sinu ansambel inspee linti teinud, aga see oli nüüd uus versioon, mille tegi põhja konn, aga miks olid sina? Jah, sellepärast ma soovisin seda sinna panna algusesse. Et siin saavad nagu kokku nagu kaks energiat ja rohkemgi veel, et tegelikult on see ju ikkagi minu poolt tehtud see laul mingi 40 aastat tagasi, umbes kus ma olin ise võrdlemisi noor ja ja see oli meie kavas, ütleme, et üks selliseid lugusid, mille peale siis mäletan, et kontsertide rahvas võrdlemisi nagu leili läks ja ja läbi aegade olen ma seda ka niimoodi erinevatel puhkudel aeg-ajalt ikka laulnud. Ja siis, kui Valter Soosalu tuli sellise ideega, et ta tahaks nagu sellest inspest inspireerida kava kokku panna. Ja siis me mõtlesime, et ma lööks ise seal ka ühes kohas kaasa, mõtlesin, et okei, et see võiks olla see lugu, kus ma nüüd laulan seda uuesti. Aga nii, et, et noh, et nemad mängivad täiesti oma versiooni, et ma läksin stuudiosse ja siis ma kuulasin seda ja siis ma püüdsin kohaneda ja ma laulan seda võrdlemisi teistmoodi kui kui, siis omal ajal. Sest siin on nagu lähenemine on teistsugune, et siin on nagu väga mitu, mitu kihti kohtuvad siin mingis mõttes kohtub, eks ole, selles muusikas minu selline bändi noorus ja samal ajal siin mängivad sama noored inimesed, aga nad, et noh, lähenevad sellele hoopis teistmoodi, tänu millele ma ka laulan seda teistmoodi ja loomulikult teema häält praegu üldse ikkagi teistmoodi kui, kui sellel ajal. Et sellepärast ma mõtlesin, et see oleks nagu alguseks hea, et ta näitab mingis mõttes kas ka mulle rõõmustavat järjepidevust, et see, mida ma kunagi aastaid-aastaid tagasi tegin, tähendab ühele hoopis uuele põlvkonnale ikkagi midagi ja, ja noh, kõik need paljud asjad kokku siis, siis võib-olla noh, annavad ühe niisuguse omamoodi sünergia, mis selles loos nüüd sellises esituses töötab. Kui räägime silop mõjutajatest, siis eelnevalt juba klassikalisest muusikast rääkisime, aga sa valisid siia mõjutavaks looks või mõjut, mis sind mõjutanud on, Emerson, Lake ja Palmeri aastast 1973 104. heliplaat, prints saladus, Churchill i ja selle plaadi avaloos Jeruusalemm. Ja huvitav lugu on see, et vaat kuidas omal ajal siiski liikus informatsioon, et juba kuidagi juba 74. aastal oli see lugu jõudnud, kelle mingite ümberlindistuste kaudu juba juba ka ühe minu käsutuses oleva lindile ja no sel ajal. Ma olin vist kas seal seitsmenda klassi poiss või läksin, läksingi just juba kaheksandasse, ma ei mäleta kuskil mul oli mingitest Riia trummidest, oli üks niisugune trummikomplekt väga õnnetu asi oli seal kodus ja, ja ringilampvõimendi ise tehtud samuti ka kellegi poolt ise tehtud, mingid kõlarid, kust ma need hankisin, ma ka ei mäleta, aga sealt tuli üsna tugevat häält ja see makk oli sinna taha aetud, tud ja, ja siis see oli üks lugu, mida ma käia siin lõputult niimodi nupud põhjas ja püüdsin seda trummi juurde mängida, millega ma muidugi ei saanud eriti rahuldavalt küll hakkama, aga noh, mulle kohutavalt see, see lugu meeldis just just selle harmoonilise noh, sellise klassikalise harmoonia tõttu ja siis selle Ekspressiivse niisuguse jõu ja energia tõttu, mida, mida siis Hammond ja basstrummikomplekte pärast süntekas ka kõik tekitasid. Jaa jaa, jaa. Lake'i hääl mulle tohutult meeldis samuti, eks ole, üks üks plaat, mis mulle ka, millega ma ka tutvusin aastal 75 oli king Creamsoni esimene integoordate kriinsem kingus, kus Kaleit laulad, eks ole. Et sedalaadi sellisele proge nagu, nagu nagu hiilgeajale sobis ka minu jaoks minu kõrvale väga Lake'i tämber. Aga, aga jah, et seal selles loos on mingis mõttes kvintessents, mis iseloomustab neid minu ka hilisemaid selliseid püüdlusi, et selles loos on need paljud asjad nagu lühidalt kokku võetud. See oli tõepoolest üks väga vägev lugu, Jeruusalemm peab, oli ju vahepeal mingi aeg, isegi mis kuningas oli Inglismaal, kes tahtis selle lausa inglise hümniks võtta. Jah, sel ajal ma muidugi seda ei teadnud, aga jah, avastasin hiljem, et tegu on tegelikult tuntud tuntud niisuguse anglikaani kiriku muutus väga populaarseks saanud hümniga, mille Charles Barry kirjutas 1916. aastal, eks ole tuntud inglise poeedi William plekisõnadele ja Emersoniga, jah, on mul veel hilisemaid niisuguseid, et kokkupuuteid ka, et olen ka tarkuse pealt mingi umbes, ütleme aasta hiljem siis vast jah 1975 seda teise poole lugude õmblyway, mis hakkab suure oreliga Bachi ainetel. Olen mänginud seal basskitarri ja laulnud. Nii et see oli üks mu esimesi üks ka nendest esimestest asjadest, selle metodisti kiriku bändiga, kus ma siis hakkasin. Poisina mängima, no sinna kahe kaatne jõuame Tallinnasse, sead olid tegelikult keskkooli, nad olid Tallinnas esimesse keskkooli vist praegu nad siis Gustav Adolfi nime ja tegelikult oleks pidanud sinust saama hoopistükkis matemaatika, füüsika või midagi sinnakanti, aga muusika ikka kiskus nii palju enda poole, et ei saanud kohe kuidagi. Ei saanud kuidagi sellepärast et ma selle ühe õppeaasta jooksul seal olin väga aktiivselt, et tegev siis selles eelpool nimetatud metodisti kirikus tegutsevas ansamblis Herbert murdi, kes mängis see aeg seal trumme tema siuksel soovitusel ja ja innustusel sepitsesin valmis ka ühe sellise kolmeosalise, peaaegu 20 minuti pikkuse kast proge-rocki traditsioone järgiv ka tsükli Andres Põderi sele sümbolistlikule luulele, mis kandis pealkirja viie Aavium ja, ja noh, kõik see tegevus pani mind mõistma, et enamus seal neid niisugusi bändikaaslasi, kes õppis konservatooriumis, kes muusikakoolis kes muusikakeskkoolis ja ma lihtsalt tabasin, et see ei ole see asi, mida ma millegi muu asja kõrvalt hobina tahaksin tulevikus teha, et see ongi kogu mu elu. Ja, ja sellepärast sellepärast mul ei jäänud siis muud üle kui vaadata niisuguse nagu öeldakse hilise ärkajana, et noh, mida ma üldse õppima San hakata, sellepärast et mul eelnev ettevalmistuspuudus laste muusikakoolis ma ei olnud käinud. Ehkki meil oli Kärdlas oli väga hea üld, et selle muusika nagu õpetaja Evald Teras, kes tegi tunnis diktaat, teine kululise nooditundmine algusest peale oli sealt, oli nagu olemas ja kodus ma mängisin ka ise otsisin, klaveril kooskõlasid ja, ja nii edasi ja nii edasi. No see selleks. Aga igal juhul ja seetõttu roma saingi. Ainukene asi, kuhu ma sain, nagu sisse astud, olid löökpillid, et seal ei olnud seda eelnevat instrumenditundmist või õppimist vajalik, et kontrolliti muusikalisi oskusi. Rütmitunnet, eks ole, ja, ja elementaarteooriat selles ma olin siis nagu lihtsalt ise käsiraamat Tuitja õpikuid lugedes püüdnud ennast viia nii kaugele kui vähegi võimalik. Ja vot nii ta läks. Tegelikult sai osal selles ansamblis, millest sai Ezra ja millest hiljem sai inspee. Sa alustasid seal hoopistükkis baskitalistina. Jah, et kõige esimene lugu, ma mäletan, siis oli, ma käisin Hiiumaalt, käisin seal mängimas ja, ja see oli mulle noh, ikka väga-väga oluline asi. Et minust, ütleme seal neli-viis aastat vanemad tegelased võtsid, võtsid mind oma kampa sest kuidagi oli jah levinud niisugune. Ma ei tea, kas kuuldus või mis või et et minuga tasub katsetada, et, et on nagu midagi niisugust muusikalist annet või nii. Ja esimene lugu, kus seal metodisti kirikul laval siis mängisin, oli muide, saime Garfunkeli Bridge over tradud mootor, mängisime passi selles loos, et see on kõige esimene asi, millega ma üles astusin, aga laulsid, laulsid ka ise seda laulnud seal üks, üks üks tüdruk, laulis, kes siis õppis muusikakoolis, laulis, laulis seda lugu, mina mängisin passi ja hiljem tehti igasuguseid asju, seal osasid, lõike, seal Tsiivses superstaarist, mingeid mingeid asju suvistel proovilaagritel ja noh, mida, mida kõike veel ja siis muusikakoolis ja juba varemgi Mart metsaalaga me olime kohtunud saanud sõpradeks ja hakkasime nagu niimoodi omi lugusid vaikselt seal sedasi proovima. Ja siis me sinna formeerisimegi ühe teise bändi nagu, nagu millega, millega saaks minna. Saaks teha kuidagi mingit Tarifitseerimised midagi ära ja, ja et saaks nagu minna sellistele, ütleme siis juba juba legaalsematele kontsertlavadele, sest kogu see sealse kirikus mängimine oli siukene poolpõrandaalune värk ja selle eest sai pidevalt mööda päid ja jalgu, eks ole, kohaliku selleaegse erinevate võimuinstantside poolt. Nojah, seal oli ju see probleemetega inimestel kirikus käimine ei olnud otseselt keelatud seda teha, aga kui seal ikkagi kirikus megi rokkbänd põhimõtteliselt, mida te olite, mängis seal siis tähendas seda, et sinna tulid noored ja seal pere Puiestee metodisti, kirikus oli kirik ikka noori täis, kui teie seal mängisite ja see kiskus juba sinu usupropaganda alla ja siis hakkas KGB kohe selle vastu huvi tundma. Täpselt nii ja mitte ainult jah, seal suvel seal tulid, hipisid olid ja Venemaalt tuli neid nii et, et seal oli väga huvitav seltskond, selliseid auditooriumis oli ka selliseid karvaseid ja sulelisi, eks ole, et, et see oli, see oli päris, päris omapärane kõik, omal ajal see tegevust seal. Aga me võtame, et kuulata, siis ühe inspeeerr loob, mis kannab nime panti Dolorosum, seal siis Artur Alliksaare tekstile tehtud lugu. Antidolossom inspee Lugob lihaloo autoriks, jaga solistiks Erkki-Sven Tüür, kes on ka tänane saatekülaline. Jah, päev enne seda inspeet kandis Ansambel nime Esra, seda võib-olla teataksegi üsna vähe teatakse rohkem seda taksofirmat, aga et selline bänd kunagi eksisteeris, seda väga hästi ei teatagi. Jah, sellepärast et meil ei ole ühtegi helikandjat ja ei ole õieti muusikat kusagil. Raadio fonoteeki des ka omasoodu, meie küll tegelikult salvestasime üsna kenakese hulga Lugusid ühel suvisel suvisel proovilaagril Haapsalus ja aga need on, need on niimoodi jäänud sedasi veel noh, või kuidas ma pean ütlema, et nad on nad, nad ei ole päris sellisel tasemel ka tehnilise teostuse poolest, et neid suure hurraaga tuua välja, aga see oli, see oli, see oli ka väga oluline aeg, see oli niisugune kujunemise aeg ja seal seal sündis väga palju huvitavaid mõtteid ja, ja katsetusi ja sel ajal me tegime mitmeid mitmetel puhkudel rajal, jagasime prooviruume ka ansambliga Ruja näiteks. Ja siis. Kuidagi juhtuski nii, et näiteks üks üks lugu, mis mul oli selle Ezra bändiga, oli ilmselt ilmselt oli omalajal avanemine, ta oli nii, nii hästi, sobis selle Nõgisto, Kappeli aegne Ruja repertuaari Nad võtsidki nõuks seda teha seal sel ajal, noh muidugi ma tundsin ennast kõrvust tõstetuna, sest ega nad muid asja peale oma lugude ja siis mõnede rannabki lugude sellel ajal ju ikka eriti ei mänginud. Lõpuks jällegi juhtus nii, et me ikkagi saime pidevalt mingisuguseid esinemiskeeldusi ja, ja esimestele tartupäevadele meid ei lastud ja ja siis tuli seal koosseisus teatud vangerdusi ja ma vaatasin, et minust mingit kitarrimängijat ikka ei ole, sest ma püüdsin siis seda nagu lisaks laulmise või hääletegemisele soolokitarriga justkui mängida ja ja, ja ega ma sellega ise üldse rahul ei olnud. Aga siis Prambat soovitas rääkida Riho Sibulaga ja ütles, et palun, mine kutsu äkki äkki äkki ta on nõus, ma olin teda ükskord kuulnud ühel festivalil Kalevi spordihallis, ta mängis Grapsiga koos Magnetic bändav tol ajal ja ja mulle mulle ka väga meeldis ja, ja vot nii see edasine on juba ajalugu, siis oli 79. aasta Ta detsembris olime esimese kontserdiga tipi aulas laval ja, ja see selle, see oli nagu hoopis hoopis teine tase, hoopis teine minek ja nii, nii see nii see läks. Meist rääkisime, et selle kirikubändina oli probleemi esinemisega ka teine pluss, mis seal ei ole, plusspoolelt vaadates on see, et tänu sellele kirikule saite te endale ikkagi supervarustuse, pillid ja võimenduse. Ma ei tea, kui paljud mäletavad, aga muusikud kindlasti mäletavad toda Fender strattagastereti nimetatud kirikus, Henderite, seda basskitarri ka nende toomine ja saamine oli ka ikka päris keeruline lugu. No ja siis mingisugused mulaasid tehti asemele, millega siis need, kes head inimesed, kes tõid, need pillid läksid siis nendega tagasi. Ja, ja muidugi siin peab ütlema, et tegelikult see oli päris päris niisugune mastaapne masinavärk, mis seal oli käima pandud, et siis toetada siin nüüd sellist sellist nii-öelda kristlikku muusikategemiste gospelmuusikategemist. Ma mäletan, Me käisime Herbert murdiga koos Moskvas, kohtusime Clif Richardiga, kujutad sa ette seal Rossija hotellitoas Clif Richardi ja Herbert ja mina ja noh, mina eriti midagi ei rääkinud, ma vaatasin suurte silmadega. Ja tema oli üks, kes väga tugevasti finantseeris kogu kogu seda, seda, seda pillide nagu ostmist ja üks sihuke living soundi nimeline grupp, siis sai kuidagi sedasi nagu ametlikult tulla siia justkui kontsertreisile ja siis jättis peaaegu siis kõik oma kolu jättis maha. Sõitsime ühe seltskonnaga kahe sellise universaal Velisele kombi Žiguliga, Kiievisse kärud olid taga, on, et selleaegsed, pisikesed kärud kuskil pimedas tänava nurgas, siis nende tuuri bussilt laadisime ümber Fender võimud ja piiri bassivõimu ja seal kandel Rõudsi taeva arm, see oli selle aja kohta selga metsik laadung. Et ja siis panime 1000 nelja ühe valuga ilma magamata, sõitsime siis Tallinnasse tagasi kogu selle kuluga. Ja, ja see see kolu oli siis ka, oli muide 80 aastal 80 oli Tartu muusikapäevade laval oli seal prooviti siis seda, Piia pyyaad ka, mis, mis oli siis sealt seda, neid kanaleid pidi tähendab tulnud varasemadki saatekülalised on rääkinud, et see pillide ja aparatuuri hankimine olid ka sellise kriminaalse piiril ja noh, tolleaegseid kõiki seaduseid rikkudes, aga muud võimalust ei olnud ka paraku no paraku ei olnud ja, ja see oli ka, et seal ikka hoolega vaatasime seal kustutatud tuledega, sõitsime seal niimoodi ringi seal Kiievis, et leida, sest kahtlustasime igat tumedamat karva Volgat, et seal kindlasti istub KGB ja ootab hetke, millal saab nagu meie kahtlastele tegevustele rasvase joone alla tõmmata. Kuule nüüd jälle vahepeal muusikat, see on sinu pereansambel ja tähte väli on see lugu, mille te pereansambliga olete millalgi hiljuti linti teinud? See on nüüd jah, ma ei oskagi täpselt seda aastat nii-öelda võibolla võibolla võibolla kuus aastat tagasi või viis või oli niisugune projekt nagu aken, mida härra Raivo raudtee seal nukuteatris vedas, et olid, et niisugused vestlused ja siis oli muusikal ülesastumine ja, ja siis seal meil oli suurem osa sellest programmist olime, mängisime mu poja Lauri Taagiga niimoodi siukest väga elektroonilist muusikat ja tema mingeid kitarriga juurde, niisugune instrumentaalne, instrumentaalsete sounds, keebid. Ma olin töödelnud oma orkestrimuusika erinevaid plokke, sämplinud neid ja, ja siis reaalajas neid seal muutsin niimoodi erinevate läbi erinevate protsessorite, et aga lõppes kõik see asi ühe niisuguse looga, kus ma siis kolisin trummide taha, mängisin trumme ja laulsin lauri, mängis kitarri ja anne, kes mängis ka ju inspee ess klaverit, siis tuli lavale selleks ajaks ja mängis, mängis niimoodi, et parema käe all oli klaveri saudi vasaku käe all oli ära olis Klititud seegi kord, et oli siis nagu selline bassisaun. Tüürida jäätmepereansambel ja üks perekonnast perepea võiks öelda Erkki-Sven lähmann, tänane saatekülaline ja jätkame temaga siit jutu inspert jah, peab ütlema, et Ezra state inspeks nime muutmine mõjus justkui võluvits, vaatasin just ka 1980 ei kontserdi juba Estonia kontserdisaalis, enne ei lubatud Tartu muusikapäevade ligi kusagil esineda ja siis äkki Estonia kontserdisaalis. Seal on ka üks niisugune naljakas värk, et tegelikult, eks seal aitas väga palju kaasa, jällegi oli mingisugune ülevaatus, no kes neid ülevaatuse jõuab kõiki üle lugeda ja, ja oli üks härra seal siis seltsimees Kultuuriministeeriumi sagar komsomol komsomoli tegelane, kes no küll ta loppis meile kaikaid kodaratesse, nüüd on ta väga rahvuslikult meelestatud tegelane, ma ei hakka nime ütlema, siin ongi niisugune tubli funktsionäär, aga aga siis ta ka oma tublidusest kuidagi noh, meile väga ebasoodsas suunas demonstreeris. Ja, ja huvitavalt juhtus nii, et sellel ajal jällegi kuidagi Gennadi Bodelliski, kes oli kõva nimi, aga Cels kes oli saanud siis meie, sest minu muusikast instrumentaalmuusikast, haisu ninna, temale see hirmsal kombel meeldis jällegi. Ja, ja, ja siis ta kostis üsna kõva sõnaga siin ja seal ja vot see kuidagi mõjus. Ja mingisugusel sellel ülevaatuse, mis toimus Võrus, linnahallis, meile anti küllaltki head plusspunktid ja no vot jälle kuskil oli vaja, et mingisugustes niisugustes kesktaseme kultuurichinovnikute selles selles aparaadis muutuks nagu suhtumine, et ahaa, et see, et see on nüüd, no nüüdsest see on sobilik, eks ole, aga selleks oli vaja, et mingi kõva mees ja veel mõni teine ka veel, eks ole, ütleks oma oma nagu sõna ja neid, neid, neid sõnavõtjaid oli, oli veelgi, sest Valter Ojakääru poolt tuli väga positiivset tagasisidet ja siis ilmus Artemi Troitski poolt kuskilt keskajakirjanduses mingi mingisuguseid niisuguseid häid, häid jutte seal ja, ja arvustusi, et eks see siis tõmbas jälle mõned uksed lahti, et tõesti jah, lasti Estonia kontserdisaali ja ja lõpuks isegi oli võimalik meloodia firmale see vinüülplaat salvestada. Jah, näed, mõne aastaga muutus kardinaalselt asi Tartu muusikapäevadest. Me juba meelist ka rääkisime, korra sai manitseda, ka inspee oli, kui ma nüüd ei eksi, siis inspee oli just nimelt see ansambel, kes seadis sisse selle hilisema traditsioonid, et teha erikavasid Tartu muusikapäevadeks. Kuule, võib-olla tõesti jah. Et, et siis siis jah, niisugused eksperimentaalsemaid projektid hakkasid seal noh, oma igakevadist kohta leidma. Et et niisugused asjad, mis, mis muidu, ütleme seal tavapäraselt ei oleks võib-olla leidnud kas tähelepanu või, või, või, või publikut või mis iganes. Igal juhul sai jah kombeks, et seal seal hakkas nüüd järjest tulema neid selliseid huvitavaid ja noh, ambitsioonika meid ülesastumisi. Et, et see sümfoonia seitsmele esitajale oli võib-olla tõesti esimene niisugune ja mis sai ka seal parima teose auhinna. Tartu muusikapäevadel. Sa valisid järgmiseks looks ansambli kaseke, kes oli ka Tartu muusikapäevadel väga edukas läbi aastate ja publikupreemiaid võitis päris mitmel korral põlenud maa, on see lugu? Jah, sellega oli selline lugu, et jällegi me olime ju kõik tundsid kõiki ja, ja ja Mart mängis, mängis Kasekeses ka ja ja me olime kõik seal ju sõbrad omavahel, eks. Priit ju aitas meid seal heliheli reziiga inspeed ja seal mängis jällegist passi ja, ja nii edasi. Ühesõnaga, kui nad seda plaat hakkasid salvestama, siis järgmiseks siis lisaks nagu oma bändiliikmete lugudele siis tahtsid neile usaldusväärsena tunduvat muusikakirjutajate käest lisaks veel lugusi saada. Ja see põlenud maa ongi üks võrdlemisi ka niisugust muusikalist sümbolit kat viljelev lugu. Siin on selline salajane sõnum, et noh, me kuuleme seal eesti rahvaviisi ühes kohas seda aiaäärset tänavas, millest siis nagu traktoriga sõidab üle suur ja lai on maa, mis on mu kodu, aga see on väänatud peeglisse, et ta ei ole otseselt äratuntav, et ta liigub, liigub vastassuunas see meloodia, nii et seal on noh, niisugune väike nagu maksahaak jällegi valitsevale korrale, eks ole, seda ikka pidin natuke tegelema. Ansambel kaseke ja põlenud maa, jätkame juttu, Erkki-Sven Tüüriga saade hakkab ka vähehaaval ühele poole saama. Aga sinu puhul ka ikka teiste käest ka küsinud, et kas nad sellist nii-öelda jutumärkides päris tööd on ka oma elus teinud. Sul ikkagi paraku pan ka polnud ikkagi see muusika põhitöö, aga sellist nii-öelda füüsilist tööd Sa ei ole pidanud tegema palga nimel palga nimel just nimelt olen pidanud siis, kui me õppisime otsa koolis, siis Peeter Prambatiga olime mõlemad, et kunstikombinaadis Ars transamehe sõna otseses mõttes tassisime kujusid ja paberirull ja teenisime stipile lisa. Aga see selleks, et ei, võin öelda, et, et mu töö ja ja elu moodustab siiski täiesti ühtse terviku, taevale tänu, et, et midagi paremat ei saakski nagu tahta, et, et sellepärast ma nagu soovisin selleks viimaseks looks ka midagi niisugust, mis mu, seda niisugust tegelikku olemust võib-olla kõige paremini kujutab, et see tormiloits, mis on muuseas Veljo Tormis oli pühendatud ja mida mängib Eesti festivaliorkester Paavo Järvi juhatusel. Sellest sellelt viimaselt autoriplaadilt, et, et niisugune, et see on see muusika või milles ma praegu elan, elan ja hingan ja, ja, ja, ja töötan ja, ja toimetan, eks. Aga see kõik, millest me siin enne oleme rääkinud, üks ühest küljest oli nagu mu tee algus ja aeg-ajalt ikka ma olen midagi midagi teinud ka selles žanris teistega, sõpradega koos siin-seal, aga noh, see on ikkagi ikkagi midagi, midagi siukest. Et seal ma olen nagu eksikülaline või, või niisugune punasesse raamatusse kantud tegelane, aga et see kogu see kogu see niisugune päris elu toimub toimub sellise, sellise noh, kas ikkagi siukse suure orkestrimuusika valdkonnas praegu. No kui sa vaatad nüüd kõigile nendele aastatele tagasimetsale seda muusikat teinud, kas sa võiksid öelda, et su unistused on täitunud? Vaata asi on selles, et ma ei osanud sedamoodi unistadagi, Karoli on omal omal ajal, ma mõtlesin, et küll oleks äge, kui, kui ERSO mängiks mingit lugu, eks ole, ja ja aga kui ma praegu sulle ütlen, eks ole, et ma olen juba juba kirjutanud sellistele orkestritele nagu kuningas, kontserdipaugu, orkester Amsterdamis ja, ja mul on üks töö, mis mind siin ootab, tulevikus on Berliini, Filharmoonikute-le ja nii edasi, siis noh, sellisest asjast ei saanud unistada, see, see ei oleks olnud tervemõistuslik unistamine, nüüd on kuidagi imelisel kombel juhtunud. No kui me veel korraks tuleme tagasi selle saate esimese loo juurde, kus ansambel põhja konn, kes on ju hoopis teise põlvkonna palju noorema põlvkonna muusikud kui sina. Et just seesama Ameerika Ühendriikide rock n rolli kuulsuste hall, et nendel on see 25 aastat, et kui pärast kahtekümmet viit aastatel mäletatakse seda kollektiivi esinejat, need võetakse sinna vastu ja kui ta on endiselt veel oluline. See on jah, see 25 aastat väidetavalt ongi, ongi see, see nii-öelda uus põlvkond kasvab peale ja näed, see uus põlvkond ikkagi tunneb huvi sinu muusika vastu, ilmselt ei osanud sellest kaunistada, kui sa neid esimesi lugusid tegid, seal, seitsmekümnendatel kindlasti mitte. Ja selles mõttes on mul ka praegu on õudselt hea meel, et on küll, ongi juhtunud, nii et ma olen olnud Tokyos või, või ka New Yorgis oma mingi orkestriteose ettekande järel on inimesed tahavad autogramme saade ja on olnud juhuseid, kus nad tulevad selle inspee plaadiga ja võtavad sinna peale autogrammi. Vot see teeb südame eriti soojaks. Aga aitäh sulle, Erkki-Sven, need tulid tänaseks saatekülaliseks ja kuulame siis lõpuks selle tormiloitsu, aitäh. Tänan kuulamast. Kõike head vikerraadio stuudios olid Erkki-Sven Tüüri ja saatejuht Andres Oja.