Lugupeetud kuulajad. Tänapäevasel kultuuri ja teaduse kiire arengu ajastul oleme me juba harjunud nende tähelepanekute ja mõtetega et meie kultuuriliselt harrastused on väga mitmekesised. Ja ikka rohkem ja rohkem tõmbab meie tähelepanu see, mis on uudne, mis on komplitseeritud, mis tänapäeva elu tema mitmesugustes avaldusvormides peegeldab. Kuid igaüks, kes on kultuuri vähegi rohkem süvenenud on tundma õppinud, et kõige huvitava, uudse ja kaasaegse kõrval pakub meile väga palju minevikku kultuurilooming. Teenimatult on jäänud tähelepanust kõrvale üks väga rikkalik osa meie kultuuripärandist mille iga ulatub hoopis kaugemale. See on meie rahvaluule, see on meie Eesti rahvalaul. Kui me vaatame kas või ainult mõningaid väliseid näitajaid, mis iseloomustavad meie rahvaluuleaine rikkust siis peaksid need juba iseenda eest kõnelema. Kui me tavaliselt klassikat kultuuripärandis hindame selle hea järgi ja imestame selle üle, et mõnede helimeistrite tööd on ikka ja jälle väga paeluvad ja huvitavad, kuigi nad on mitusada aastat vana siis meil ei tule nagu mõttesse, et see lihtne, tagasihoidlik väikestest lauludest koosnev kultuuripärand on tegelikult mitu korda eakam. Ja ometi on temal koht meie tänapäeva kultuurielust. Rahvalaulud kõlavad edasi mitmesugustest seadetes mitmesugustes muusikažanrites. Millest see kõik on tingitud. Kahtlemata kõneleb rahvalaulu väärtustest juba selle pikk eluiga. Meie rahvaluuleteadlased on ammugi juba välja uurinud, et meie vanemate rahvalaulude eluiga, nende vanus ulatub õige kaugele minevikku. On enam-vähem kindel, et meie vana rahvalaulu vorm, sellisena, nagu meie teda tunneme oli põhijoontes välja kujunenud juba meie ajaarvamise algul, see on ümmarguselt 2000 aastat tagasi aga sellel ajal pidid juba olema mingisugused laulud, milleks seda vormi tarvis oli. Sellest ajast on kindlasti pärit mõnedki meie praegu tuntud laulude värsiread, nii mõnedki piisid. Kui me mõtleme selle tohutu pika hea peale, siis tõuseb meis aukartus nende muistsete, lihtsate laulikute loomingu vastu kes on osanud nii elamuslikult oma mõtteid ja tundeid lauludesse valada, et need nii kaugesse tulevikku Geon kandunud. Või võtame mõne teise, meie rahvaluulerikkuse näitaja. Kui me arvestame meie rahvalaulude suurt hulka, siis jällegi äratab imestust sellele, kes sellega lähemalt tutvunud ei ole. Meil on tänapäeval olemas Tartus Kreutzwaldi nimelises kirjandusmuuseumis talletatuna rohkem kui 300000 vana rahvalaulu varianti ja ümmarguselt 30000 rahvalauluviisi. Mida see arv aga näitab, see on terve laulude meri või ookean. See on tohutu suur laulukangas mis sisaldab väga mitmesuguseid mustreid ja lõimi, mida on aegade jooksul ikka ja jälle edasi kootud ja täiendatud. Mis puutub meie rahvalaulude muusikalist külge, siis peame me selle hindamisel arvestama aega ja tingimusi, kust need laulud ja need viisid on võrsunud. Me teeksime üpris valesti, kui me hakkaksime rahvalaulu hindama samade mõõdupuudega nagu tänapäeva kunsti või muusikat. Tuleb arvestada neid elutingimusi, kus nende laulude loojad on elanud suitsutared, raske mõisaorjus, elu, ühekülgsus ja piiratus, mis sajandist sajandisse kestes on kaasa toonud niisuguse olukorra, et ürgvanad, laulud ja viisid on põlvest põlveni edasi parandanud ja meieni jõudnud otsekui helisev vabaõhumuuseum. Me peame mõistma, et muusikaline väljendus kauges minevikus on olnud lihtsam. Ta on olnud teistsuguse põhitooniga, kuid tänapäevane väljendus. Siis hakkame me paremini, õigemini hindama ka neid kunstilisi väärtusi, mis on rahvalauludes ja rahvaviisidest. Meie rahvaviisidest võiks veel paljugi kõnelda iseloomuliku ka muusikalises osas. Me leiame ääretult laia mitmekesisuse. Eesti ümmarguselt 100. kihelkonnas on kõlanud igas kihelkonnas teataval määral omapärane rahvalaulu viis ja seda juba muistsetest aegadest. Nii on erinenud karjatoonid ja pulmatoonid juba eri kihelkondade sky mõnevõrra erinev olnud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti laulmislaad. Juba 18. sajandi lõpul on märgitud et Põhja-Eesti laulmine toimub veidi kiiremas tempos, Lõuna-Eestis lauldakse aeglasemalt. Samuti on Lõuna-Eesti lauludele iseloomulikum, suuremi noorsus viisides ja refräänide, korratavate silpide ja sõnade lisamine laulusse. Mõne sõna peaks veel lisama meie rahvalaulud ja rahvaviiside kasutamisest meie rahvuslikus kultuuris uuemal ajal. Alles siis, kui tuli suur murrang meie kultuuriajaloos rahvusliku ärkamisajaperioodil koos meie esimeste muusikutega ja heliloojatega hakkas silma paistma ka rahvalaulude väärtusi, hakati rahvalauluaineid kasutama ja meie esimesed heliloojad Aleksander Kunileid, Aleksander Tomson kasutasid juba terve hulga rahvaviise oma lauluseadetes. Möödunud sajandi lõpul oli siiski rahvalaule kasutatud piiratult peamiselt koorilaulu seadeteks. Suurem tõus rahvalaulu kasutamises selle arendamises toimus aga käesoleva sajandi algul kui eesti professionaalne muusika sai üldse mitmetes žanrites oma alguse. Rudolf Tobias. Aleksander Läte, Mart Saar ja mitmed teised heliloojad kasutasid rahvalaulu juba mitmetes muusikažanrites jaga arendatumal kujul. Koorilaulude osas on siin eriti suured teened Miina Härma ja Mart saarel. Kõik vist teavad Miina härma laulu ei sobitu mitte vaiki olla. Üldiselt on aga vähem teada see asjaolu et see lauluviis põhineb Miina härma enese käega tehtud rahvaviisi üleskirjutusel. Algselt on see olnud nooriku lahkumislaul niisiis pulmalaul sõnadega ära pean mina minema, ära kallis kaduma ja viis on olnud õige lühike. Ainult kahe värsirea pikkune. Miina Härma loomingulisele vaimule võlgneme tänu selle eest, et see on saanud niisuguseks pikaks arendatud väljenduslikuks meloodias, nagu me seda tänapäeval tunneme. Mart Saar on olnud üks esimesi, kes ei ole enam piirdunud ainult rahvalaulule saate või seade juurdekirjutamisega vaid rahvalaulu motiive vabamalt arendanud ja eriti instrumentaalloomingus selle saate tausta õige mitmekülgselt ja avaralt välja maalinud. Rahvaviiside kasutamine leidis üha suurema ulatus tuse järgneval perioodil kui meie muusikakultuur täienese rikastus. Kuid erilise laiuse on ta saavutanud Nõukogude perioodil. Tänapäeval ei ole olemas mitte ühtki muusikažanri, kus ei oleks rahvaviise kasutatud. Ka meie kõige silmapaistvamad monumentaalsemad heliteosed on mitmelgi puhul leidnud oma inspiratsioonilisi allikaid rahvaviisidest. Tänase kontserdi kava ongi koostatud sellisel moel, et me saaksime rahvalauludest väikese valiku selle mitme palgelises ettekande vormis. Ja see väike valik ehk on järjestatud sellisel moel, et ühtlasi peaks selguma rahvalaulude rahvamuusika kasutamise kronoloogiline järjestus. Kontserdi esimeses osas kõlavad rahvalaulud, nii nagu nad rahvasuus on kõlanud koos murdejoonte säilitamisega ja ilma klaverisaateta. Edasi järgnevad niisugused rahvalauluseaded, mis pärinevad 19.-st sajandist ja näitavad lihtsamaid rahvalaulutöötluse vorme. Seal on enamasti rahvalaulu meloodiale ainult juurde kirjutatud saade või seal harmoniseeritud. Kõigepealt esimeste numbritena esitab Ellen Laidre meile kaks karjase Helletust. Karjase Helletustel on meie rahvaviiside hulgas oma eriline koht. Kui muidu meie rahvaviise ja rahvalaule iseloomustab tagasihoidlik lüüriline väljendus siis karjase lauludes karjase huvigetes on avarat meloodilist kujundust. See on tingitud osalt esitustingimustest vabaõhuesitustest. Mõnigi karjapoiss või karjatüdruk on teise poole pöördunud hüüdega aga seal kasutanud käraga muusikalisi momente. Mõnigi selline hüüde laul on saanud õige ilusa meloodilise kuju. See žanron rikkalikult arendatud ka paljudel teistel rahvastel, olgu need lappi, põdrakarjased või Kesk-Aasia lambakarjased või olgu need Austria või Saksa joodeldajad. Selliseid vabaõhulaule ja hüüdja laule on tuntud paljudel rahvastel. Kõigepealt kuuleme siis kaht näidet meie karjase Helletustest. Nimi Heletus on nendele pandud refräänsõna järgi, mis eriti Viljandimaa lauludes on olnud karjase lauludes kasutatud. See on niisugune lollitamine või Leelotamine, kus kordub ikka ja jälle sõna Helle Helle. Esimeses laulus karjane pöördub looduse poole küsimusega, kas homme saab ilusat ilma? Kuuldud Heletused olid pärit Pärnumaalt endisest Häädemeeste kihelkonnast. Need oli esitanud Liidia Strantmann. Järgnevalt kuuleme rahvalaulu orja kättemaks, mille on laulnud Viljandimaa Kolga-Jaani kihelkonna rahvalaulik Kadri, asu korjus laulud on kahtlemata üks meie rikkalikumaid žanre rahvalaulurepertuaaris ja see on ka arusaadav minevikku, teooriale, kes raskes mõisaorjuses pidi ägama. Oli ju arusaadav, et see on sotsiaalne ülekohus, kus ühel pool elavad mõisnikud valla vaevast. Nagu rahvalaulus on öeldud, teisel pool aga rasket tööd tegevori, kellel isiklikuks tarbeks kuigi palju ei jäänud. On siis nii mõistetav ja arusaadav, et mõneski kujutluses ja soovunelmad lõi ikka ja jälle läbitungiv soov elada paremini ja kujutada rõhujaid niisuguses olukorras mis oleks veelgi halvem orja enda omast. Seda kuuleme ka järgmises laulus. Ma härra pärga, vaata maa, aga rektor other kavadesse ja vot kõrva-kurgu-kõrvakurgede saksa bet sahkadesse saksa sahkavatesse raua trangi, rooma-desse, Roue atrangi roogadesse. Järgnevalt kuuleme rahvalaulu Rikka härg ja vaese vares. Selle on laulnud Võrumaa endise Urvaste kihelkonna rahvalaulik Helmi vill. Selles laulus on analoogiline motiiv eelmisele. Siin on vaese üleolek rikast moraalne üleolek avaldatud eriti piltlikult kujul. See on küll selles esituses olnud pulmalaul mõnigi kord pulmades tõusnud küsimused ka varanduslikust erinevusest. Siin näitab laulik, et see erinevuse tarvitse kini määrab inimese väärtuste mõõdupuu olla. Ja naljatoonis vestab ta sellest, kuidas rikka inimese härjast ei saanud niigi palju tarbeks nagu tema vaese venna varresest. Nali, see on ja huumor, aga selles on ühtlasi välja elatud see meelekibedus, mis on tingitud paranduslikest erinevustest. See laul on Võrumaa murdes ja siin võib-olla arusaamatuid sõnu püksikuid, millest paar tükki võiks siin olla tutvustatud või nimetatud. Siin kõlavad niisugused sõnad nagu Jaka, mis tähendab jagada cappuda mis tähendab sokke või sukki. Ehkki siin räägitakse varese nõla Natost, mis tähendab ta noka piltlikult pudi, vööstsin kingitud riideesemest Buzzajatest, mis tähendab sulgi. Teised sõnad peaksid olema enam-vähem arusaadavad. Selle laulu viis on väga tähelepanu vääriv. Oma retsitatiivsuse poolest oli juba juttu sellest, et kõne lähedus on meie rahvaviisidele väga iseloomulik selles Võrumaa pulmaviisis konseretsitatiivsus eriti ilmekas. Siin on üks suur Talogaske, ülkisin olla rikas rahvas, kate ülti, neil on palju raha, kaske. Üldki, tapuäärne jakkaske eitas. Ütle issand, Webkatke ei Lapot lapsil ei Ankakaske pehmet liha perre, lekaste ei külge külale anda. Mull Peeemm takk, vana parun, pake sant vilja kalts, vägadke sall, haput, latt selle kakaske pehmet liha, perr le kaske taik külge küünele andatkaske nutu, Tekwoodi kaske, Kaala karvus noore mehega puudad kaske nõnna nõtostmei ookeangaad, kaske. Eelmises laulus oli kuulda refrääni kaske mis on meie lõunaeesti rahvalauludele eriti iseloomulik. On palju vaieldud ja arutatud selle üle, mida see sõna õieti tähendab igatahes tähendada kasepuud, nagu arvas üks varasema aja uurija. Palju tõenäolisem on see, et see tähendab kaasakest õieti kaasa rahvast. Endise aja pulmadel oli nagu kaks poolt pruudi poole peigmehe pool üks oli siis vakarahvas teine pool kaasa rahvas kaasa rahva poole pöördumine lühendatud kujul olekski siis kaasake või kaske. See näib olevat kõige tõenäolisem seletus sellele vanale rahvalaulu refrään sõnale. Järgnevalt kuuleme rahvalaulutäid kaladeks, mille on laulnud Pärnumaa Tori kihelkonna rahvalaulik Liisa 10-l. See on laul, mis algselt põhineb mütoloogilise motiivile. Vanal ajal püüdsid ju inimesed luulekujudega mitmeid asju seletada, milleni mõistus otseselt ei küündinud. Ja neid muinasjutulise muistendi seletusi mõeldi välja siis väga mitmesuguste nähtuste kohta. Üheks kummaliseks osaks ümbritsevast elust olid mitmesugused väikesed putukatest söödikud. Ja jäi siis arusaamatuks, miks niisugused loomakesed on loodud maailma ja mis on nende otstarve. Sellest on mõnedki muistendid ja nalja laulu toodud. Ühes vanas Hiina muistendist seletatakse koguni inimsoo päritolu kirpudest kuid meie kauged esivanemad on seda motiivi kasutanud teisel kujul. Nii vanas laulus on räägitud sellest, et täidest on võrsunud mitmesugused kalad merre uuemates, rahvalauludes, uuemates, variantides on seda motiividega kasutatult, teisel otstarbel nalja tegemiseks ja huumoriks kalurite ja meremeeste lauludest. Poojake iTuuneutraal laeva nurga peal ja Anna Pihl täi uksest istun nurga peal ja napi täia ammu. Rahvapärases esituses kõlavate lauludest kuulame lõpuks tantsu-laulu, mille on laulnud Saaremaa Mustjalalaulik Marja koert. Meie rahvatantsudes on keskne koht niinimetatud labajalavalsi-il. Ja nii palju, nagu võib endiste tähelepanekute põhjal selle üle otsustada, on selle esitus olnud küllaltki erk ja kiire. Tempolaine tantsu erksusest ja rõõmsast rütmist annab pildiga järgnev tantsulaul, mis peaks olema oma rütmitundega ja elamusega otse tantsima, kutsub. Täna ta ainult pommi, kas või kahe kassi käpa tantsib homme kahe kassi käpa tantsib viie. Kanti kui, kui sa tantsid Nii kõlasid siis rahvalaulud ehtsal vahetul kujul nõnda nagu rahvasuu neid oli säilitanud. Järgnevas kontserdi osas kuuleme rahvalaule juba uues muusikalises kvaliteedis töödeldult heliloojate poolt. Kõigepealt on meil kavas väike valik kõige vanematest rahvalauluseadetest, mis pärinevad Aino Tamme repertuaarist. Aino Tammer on eriline osa meie rahvalaulude populariseerimise ajaloost. Ta on esimene professionaalne lauljatar, kes on meie rahvalaule kontserdilavalt tutvustanud. Ta elas ajavahemikul 1864 kuni 1944 oli meie esimesi lauljatar, kes sai oma professionaalse hariduse Peterburis ja välismaalinud täiendades. Ta on ka esimene, kes eesti rahvalaulu viibki rahvusvahelise rahvusvahelisele kontserdilavale. Nii on ta eesti rahvariides esinenud Pariisis aastal 1900 kontserdiga rahvalauludest. Vahemärkusena olgu öeldud, et ka meie tänane laulik, kelle Laidre esineb ehtsas rahvariides seal Saaremaa Karja ja Valjala kihelkondade rahvariie, mida näete, ka Aino Tamm armastas esitada rahvalaule, siis rahvariides Tema kasutatud ja osalt ka seatud rahvalauludest kuuleme kõigepealt laululaulikud kui lapsepõli, mis on tänapäeval küll tuttavaks saanud. Siin kõlab ta Miina Härma seades. Kuitiisi tegeliku kujunduse on algselt teinud Aino Tamm ise. See laul koosneb õieti neljast väiksemast kriisist, kaks Minoorsatiisi ja kaks masoorset viisi. Need viisid pärinevad Tarvastu karjase Hellatustest, mis olid meelde jäänud Aino tammele endale, lapsepõlvest. Oma mälestustes on ta hiljem öelnud, et need kurvad viisid on olnud karjaste poolt siis kasutatud, kui ilm oli viimane või tuju, oli halb, rõõmsad aga siis, kui päike paistis ja tuju hea oli. Kaks Minoorset kaks masoorset viisi on, kui annud selle arendatuktiisi lauliku lapsepõli, millele sõnad on juurde pandud. Rahvalaulu tekstist. Rahvalaul tule mulle on õieti kosjalaul sisult, aga seda on kasutatud ka mängulauluna. See on naljaheitmine kosilase arvel. Aleksander Läte on siin rahvaviisi seades juba kasutanud veidi komplitseeritumaid arendusviisi. Siin ei ole tegemist ainult lihtsasaatega. Ühelt poolt neiu teiselt poolt, noormehe vastus on pandud eri kõrgusega registritesse. Ka tempo poolest on need dialoogi osad omavahel vastandatud. See lõbus naljaheitmine saab sellise kontrasti läbi veel paremini ilmsiks. Osavatest laulikutest ja suure sõnaga leerutajatest on Vestnud juba paljud muistsed lauljad. Kaugetegi rahvaste juures on välja mõeldud laulu, jumalaid ja laulusangareid. Meie rahvaluules on see aine tagasihoidlikumalt esindatud, kuid siiski laulu hoogia võimsus ei ole jäänud siin kujutamata. Järgnevalt kuuleme laulu, kuku sa kägu, kuldalindu, mida on peetud rahvalauluks. Kuid paistab olevat tõenäosem, et see on Karl August Hermanni enda looming sellisel meloodia kujul, nagu meie seda tunneme. Kõigepealt ei leidu ühtki rahvaviisi tema üle 2000 viisi sisaldavas viisi kogus, mis langeks kokku selle meloodiaga. Teiseks on see viis juba märksa keerukam. Siin on tegemist seitsme värsi pikkuse stroofiga, mis ei ole meie rahvaluulele üldse mitte. Tüüpiline. Herman on aga ise märkinud selle viisi esimestele väljaannetele, et see on rahvalaul. Ja tegelikult on siin küll kasutatud ehtsaid rahvalaulu intonatsioone KUID terviklikult. Sellisel kujul on see siiski pärit Karl August Hermanni loomingust. Selle sõnad pärinevad meie eeposest Kalevipoeg. Laulu sisu, reipus ja hoog on ikka jäänud otsekui laulurõõmu sümboliks ja sellepärast võib öelda, kõlab see laul kindlasti ka veel tulevikuski edasi. Laulu rõõmsatel olukordadel.