Kui Jürka õhtul oma töö lõpetas ja toamaile läks, kus ta istus pakule oma keha jahutama tuli jõula tema juurde, sest peenike pere oli juba magama uinunud, nii et silma piduks leidus vaba aega. Tead vana, mis, mis nad ütlevad, lausus ta tasakesi. Kuigi kedagi polnud läheduses kuulamas, sest tüdruk ja sulane olid pühapäeva õhtu tõttu ei tea kuhu kadunud. Kes need? Küsis Jyrka. Ämmaemand Belts kirja, tohter, mis seal sinna otsisid? Eks ikka poiste pärast, pisukest poiste pärast. Sõdid nagu kuuleks esimest korda poistel sarved peas. Kõik ütlevad, et see on perekonna viga. Mis veast räägid, issand jumal, sõrmedest poiste sarvedest sa kuuled ju ometi. Muidugi kuulen, aga, või siis kohe viga, kui, kui inimese lapsel sarved peas. Aga kui need pole inimesel lapsed, ega ma siis ometi lambatallesid, pole ilmale kand, Sinabloometi mõni sarvik? Olen, võiks sina õige hullu juttu ajada, hüüdis jõule ja mida Sirkkale küünarnukiga külje kontide vahel. Kuis nii hullu, on sul siis sarved peas? Eks otsi juuste seest. Ja Juula tõusis püsti ning otsiski. Oma üllatuseks leidis ta Jürka peast pisut suuremat Nõgelikud, kui olid poistel. Aga sa ju ütlesid, et need on, sest ajast, kui sulle pähe löödi rääkis Juula. Seda ütlesid teised, mitte mina, kes teised asjatundjad, kas sulle pole siis pähe löödud? Pole eluilmaski. Nii et need on tõesti sarved, sarved. Lorra, ega sa vanapagan oled, sarved peas? Olen siis mul on ikka tõesti vanapagana endaga lapsed vanapagana endaga. Jõula vaatas ja katsus veel kord vanane, sarvik läksis tema ette, laskus murule maha, nagu mõtleks ta põlvitada, pani käed kokku, tõstis silmad üles mehe poole ja ütles vaikses ekstaasis. Siis oled sa vanast ja suurest soost õilsast, ütleb Ants. Suurest ja õilsast ja mina olen nüüd ka suuresti õilsat soost ning meie lapsed ka laarsed ka antsu sugu pole ju siis meie soo kõrval kedagi, mitte kedagi. Mis ta siis kehklebjabraalib? Ta ei usu ega saa aru. Politseisaksad ka ei usu ega saa aru, keegi ei usu ega saa aru. Asjatundjad ütlesid, et mul surnuluu peas nagu hobustel jalus. Aga miks sa siis enne mulle seda jõend lasid poisse jõlgutada? Mõtlesin, et ega sinagi usu, mina usun. Siis saad ka aru, miks ma siis aru ei saa, ega ma loll ole. Aga ühest oli jõulal ometi kahju. Tohtrihärra ennustus ei läinud nüüd kunagi täide. Tema poistele ei kasvanud vististi kunagi päris sarvi ega nii häid pealuid, et nad oleksid võinud mööda maailma ümber sõita ja neegrite ning oinastega poksida. Kunagi sulanud nende jalad kullas ja nende sarvede otsas ei rippunud tosin tüdrukuid, teine naisi. Kõigest sellest oli tohtrihärra nii ilusasti rääkinud. Aga mis parata, kõike head siit ilmast ei saa. Oled õilis, siis pole head, pead on hea pea, siis pole õilis. Siiski oli põrgupõhjaõues täna rohkem õnne ja rõõmu kui kunagi varem. Sest polnud midagi, et keegi võõras seda õnne ja rõõmu ei uskunud ega mõistnud. Aitas sellestki, et omadki inimesed olid temas veendunud. Õieti oli kogu rõõm Juulas, sest Jürka teadis ju rõõmu põhjust ammugi. Ja tema meelise sellepärast nii väga ei vallanudki. Ürgajal oli ainult üks hea asi. Ometi kord saabusid rahulikud päevad, polnud muud muret kui vihu iseenesele või Ansule tööd teha. Sest imelikul viisil ei saanud ta seal oma võlga kunagi tasa. Maksis vana ära, aga juba oli vahepeal uus asemele tulnud ja kui jõudis selle kustutada, oli veel uuem kohal. Sellest tegi Jürka järeldused, kui oled vanapagan ja tahad inimesena maa peal õndsaks saada siis pead kogu elu hea kellelegi võlglane olema ja selle eestada orjama. Nõnda siis, kui põrgupõhjal eksis mõni usklik ärimees, kes müütas vagu raamatuid, ei saanud ta kunagi kaubale. Kuigi Juula tundis tähti ja oskas neid kokku veerida. Sest Jürka ütles alati, et milleks veel vagad raamatud. Kui ta orjad Antsu oma hingeõnnistuseks niikuinii. Ja kuigi peaksid mõned patud veel sellest üle jääma, siis need tasub ta koduse tööga, mida ta teeb nii palju, kui vähegi jaksab. Töörahu rikkusid vahetevahel ka teised kaubapakkujad, kes kiitsid oma jalgrattaid, õmblusmasinaid, Cramofone ja muud moodsat rämpsu lubades kõike anda, muist muidu muist poole hinnaga mõist järelmaksuga. Jalgrattaga tegid Jürka proovi. Aga selle tallas ta enne nässu, kui jõudis sõitma, õppida. Välja, pidi ta tema ikkagi maksma. Milleks ta müüs lihunikule härjavärsi. Hea veel, et rattamüüja ja lihunik juhtusid korraga tulema, võis ühe käest raha võtta ja ilma suurema vaevata teisele anda. Pealegi oli ratta müüa nii lahke, Sakset lõi härjavärssi tagant, kui lihunik ise hoidis oheliku otsa. Nõnda läksid nad ilusa värsiga ainult nässu tallatud rattasse Jürkale. Aga sest ajast saadik näitas Jürka igale kaubapakkujale õueväravat ja kes sealtkaudu küllalt ruttu minema ei saanud, selle saatis ta prii küüdiga aia taha oma õuest välja. Ma hoiatan vägivalla eest, karjus kauba pakkuja, olen peremees, pastas Jyrka, kuis siis ilma vägivallata. Vaat kui too on politsei, siis näed, kes on peremees. Kui tood, eks siis ole politsei. Aga ei toonud see ega ka mõni teine, kelle Jürka õueaia taha viskas. Ainult üks erand oli. Seal oli pump seljas ja kast kõhu peal koos paeltega, mis käisid üle õlgade. Ka selle tõesti sirka ühes tema kandamiga aia taha. Aga kui Jyrka toa poole läks, hüüdis kaupmees talle järele. Kardad sa kaupa peremees. Aga ära siis osta, kui kardad, vaadata vaid muidu mul on niiti ja nõelanööp ja naljalinti ja paela suka ja särki kõiksuguvärki. Jyrka peatus pöördus ümber ja küsis. Jalgratast ei ole. Ise olen ma jalgratas, vastas kaupmees. Cramo Vonniga ei tule. Grammofon mängib mul kõhus peremees võlgu ei, nii muidu ei anna. Muidu andja läks mullu mulda. Jyrka läks tagasi, avas õue, päravi, ütles. Tule sisse. Ning see oli ainuke kaupmees, kes tohtis põrgupõhjaõue astuda ilma Jürka oleks teda üle aia välja visanud. Aga aastad tulid ja läksid, kevadet kerkisid ja kadusid. Põrgupõhja aina kosus ja kasvas elanike ning loomade arv suurenes. Kaksikud said karjaajaliseks, jooksid alguses sigade, siis lammaste ja veiste sabas. Lõpuks pidi teise laskma Antsu juurde minna. Ja nõnda hõikas iga poiss omaette. Millalgi oli York arvanud, et poisid kuluvad mõlemad endale ära, aga elu näitas teisiti. Jürkalise suurt südamevalu ei valmistanud, sest ta mõtles oma hinge õnnistusele. Aga kui antsu teeniv kaksikvend vahetevahel koju tuli, näitas ta teisele, mis ta võõrsil oli õppinud. Ta oskas läbi hammaste sülitada, vaadeldes jalga taha panna, kakeldes pöidlaid silma ajada, tiritamme kasvatada ja valetada ning pisut näpatagi kõik tähtsad asjad, nagu ta kodusele vennale seletas.