Tänavu suvel on meil külas olnud mitmeid väliseestlaste grupp Ameerika ühendriikidest. Neist olete mitmeid kuulnud, jagamas oma muljeid ja tähelepanekuid sünnimaal nähtust-kuuldust ka meie saadetes. Täna jätkame meie vestluskaaslaseks on Koidula ööd Los Angelesest. Alustasime jutuajamist aastaist, mil viimati sünnimaad nähti. Mis siis viis tema noorukese tütarlapse tookord sünnimaast eemale. Ka võttis palju aega võrra Milie võõra rahva seas elamisega harjumine. Eestimaaga ikka olete säilitanud ka kohe ja kogu need aastad ja see oli minu esimene kord, nüüd see küljes käik, aga kursis eluga, kuidas tänapäeva Nõukogude Eestis välja näeb, selles Osaridel oma üldmulje, laus minu omas arves nous sünnilt inimesed elavnes paremini kui ma mäletan seda, kui mina elasin siin ja inimeste keelega ma rääkinud ja nemad on oma eluga väga rahul. Esimene tunne, esimene kokkupuude sünnimaaga Guide Väljaste lennukist aastast Eestimaa pinnal, mille tunnealisi Kus teie sünnipaik on kodukoht, Põlva, Põlva õnnelikud. Kas oli selle reisi ajal võimalus teiega nendel aladel, mis nüüd sünnikohaga seotud? Ta 10. on edasi läinud, muutunud on elu mis tundustele kõige kodusem kõige lähedasem. Kui te nüüd aastakümnete taga kõndisid jälle nendel radadel mis helge, meenus, mis, nagu soojendas südant millest mõtlesite nendel käikudel? Jah, sest olla sünnipaigas külas suve algu kõik õitseb, eks seal kõige parem aednike koduma külastamiseks. Sama tee silmad natuke, võib-olla samad säravad silmad, sama naeratas koidule alati, naeris emad. Walesis oli siis aga temal tõesti tore, muidugi tema oli õppiden minu ja minu õdede ja nüüd õelasti ega tema. Et ma olen tõesti väga uhke Eesti rahva üle ja tahan ka olla üks nendest. Samuti jälle, kui lahkusin Põlvast. Laulge 10 ära lähme mitte nutta. Nii et kõik hakkasid laulma, jälle see Kungla rahvas, aga see oli veel nii ilus päikeseloojang. Ja need lauluhääled kõlasid, kui me hakkasime ära sõitma, Narfel laulsid, nutsid ja laulsid, aga üht ma pean tõesti au. Anna teile. Et see on nii ilus, mitte pole unustanud. Kultuurimillistes linnades, millistes paikades teil Eestimaal veedetud päevade jooksul veel oli võimalus viibida? Tartu Tartu, see teeb mulle südamevalu selle vana Tartu, mis oli nii ajalooline, mis on kõik hävitatud. On ilus, Tartu ilus, aga nagu ma mainisin, mul on kursside aedne. Kuskil veel oli võimalus viibida tulemuseni, oluline on siin Tallinnas muidugi enne kui tulime, siis oli Moskvas. Millised on tähelepanekud muutuste kohta pealinnas Tallinnas külmale rännanud palju matka nüüd end mausin, Tallinn On üks linnadest vanem linnadest maailmas, mis on nii palju ajalugu. Taani, Läti, aga veel on nii palju ajalugu, siin need vanad hooned. Mis tunne neil liikuda iga proringi ja kuulda enda ümber ainult eesti keelt, pole sõnu lihtsalt mulje, nii kuidas on Tweld? Ma olen õnnelik, lihtsalt kuule ta jälle eesti keelt ja põlle oma rahva sees. Võõrsil ma tunnen, nagu ma olen kaotaja, et ma olen kaotanud midagi elus tükike aega. Aga kui kordan nüüd ristimata jalgsete võitudeks, nüüd järgmised korrad tule kergemini. Jah, seda küll, et ma tahan juba nii, ma sain hääd raamatut, Natraktitseerin jäi jälle eesti keel ja samuti tahan ka õppida Fene keelemine, kurna, õppisin. Ennid valdada Lenin, kuigi ma räägin natuke mitte väga palju ja kui korduleme, tahan tulla, aga hästi väga diajälle tagasi. Et mida ma olen üksi, ma olin veel seal üksi. Millised on need ühiskondlikud probleemid, mis nagu valmistavad seal tuska meelehärmi probleem, millega tuleb võidelda, et oma eksistentsi eest võidelda? Ma ei näe teile või mitte seda problem, mis meil on. Ent see on tõesti südant purustav problem end, sellepärast. Ma tõesti tahan ära lahkudes seal maalt.