Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Vägisi tuleb meelde kassi üheksa elu, kui kuuled tänases ajas kedagi mainimas ühte teatud infotehnoloogilist leiutist. Olgu öeldud, et sama nähtuse lapsigi on juba matmas käidud ja nüüd paistab, et aeg on jõudnud metuus ala enda kallale. Aga enne kui asuda matusepõhjuseni, tuleks nii nagu järelhüüdes kohane, alustada natukene kaugemalt. Kõik sai alguse 24. mail 1844, kui üks mees küsis retoorilise küsimuse. Mida küll jumal mõtles? Küsimuse esitajaks oli ühinenud osariikide noorepoolne, meessoost alamkellest pidi saama kunstnik. Majanduslikult tublil järel oleva perepoeg käis Ameerika Ühendriikidest Inglismaal maalimisoskust juurde õppimas ja ühetaolise laevasõidust koolitusreisi tagajärjel. Kurnatuna ja koduigatsusest kantuna kirjutas ta vanematele kirja. Hea meelega edastaks kirja silmapilguga, aga paraku on meie vahel 3000 miili ja kulub vähemalt neli nädalat, enne kui teineteisest midagi kuuleme. Moos paraku sain jumalakartlikud Sämmalist kõigest tagasihoidliku eduga kunstnik. Küll aga sai temast telekommunikatsiooni esiisa. 24. mail 1844 edastas ta esimese telegraafi sõnumi pärides, mida jumal selle kõigega silmas pidas. Sama oli, polnud aega vastust oodata. Tema leiutisest huvitusid ärimehed, kes asutasid ettevõtte nimega Mississippi oru telegraafi, sõnumite trükikoda. Mõni aeg hiljem edust kantuna nimetati ettevõte ümber. Vestan juuniks. Western Union, rajas esimese Ameerikast Euroopasse ja sealt Venemaale kulgeva Atlandi ookeanit ületava Telegraphi süsteemi. Western Union on üks vähestest börsiettevõtetest, millega Dow Jonesi indeks on alates aastast 1884 arvestanud. Testaniunen on esimene ettevõte, mis lõi maavälistest satelliitidest geostatsionaarse sidevõrgustiku ja seda nimekirja võiks jätkata, aga teeme seda natukese aja pärast. Vähemalt Ameerikas on see ettevõtte Telegrami sünonüümi ja sellega seoses. Kaheksa kuud tagasi sai siinsamas osutatud loole, kuidas juhuslik otsija sattus vestjaniunjani veebilehesügavustes peituva lühikesele teatele, mis edastas, et võte lõpetab alates 27.-st jaanuarist 2006 telegrammide vahendamise teenuse. Selle tagasihoidliku surmakulutusega lõppes 162 aastat kestnud ühe megainnovatsiooni elukaar. Toona sai ka kogetud, et kuna praktiliselt mitte keegi telegrammi surmakuulutuse peale ei pühkinud pisaradki ei kõnele see asjaolu mitte inimeste kalkusest, vaid joonib lihtsalt alla. Kui vaikset innovatsioon sureb. Veel aastapäevad tagasi lisati morsekoodi pärast üle sajandi kestnud vaikelu uus sümbol milleks oli kuulus internetiajastu koera saba, ät märk. Toona tundused morse kood elab, kuna seda kasutasid edukalt raadioamatöörid. Et märki oli vaja selleks, et morse teel edastada oma e-posti aadressi. Kuna raadioamatöörid on traditsiooniliselt vahetanud postkaarte, siis juba selles sõnumis oli peidus oma kurb ennustus ja hakkadki teoks saama. Nimelt kõrvaldas maailma üks suurimaid telekommunikatsiooniregulaatoreid Ameerika Ühendriikide Föderaalne Kommunikatsioonikomisjon paremini tuntud kui et siis i äsja raadioamatööride registreerimise nõuetest pügala, mis nõudis neilt morsekoodi tundmist. See peaks tähendama, et peale on kasvamas põlvkond, kes vana morse kirjatehnikat enam ei oska. Tõenäoliselt jääb morse kood elama sarnast elu ladina keelega, ka üks elu on selle kassikarvast nüüd kindlasti võetud ning sellest siis ka tänane matusemeeleolu. Kuid ärge kurvastage, vaid otsige lohutust Sämmal morsi esimese ametliku morsesõnumi sisaldatud küsimusest. Mida jumal selle kõigega silmas pidas? Vastus sellele küsimusele saab olla üks sõna internet. Nimelt oli juba mainitud vestjanian kuuekümnendatel aastatel üks partneritest USA sõjaväe sideprojektist nimega automaatne digitaalne võrk ehk autodin millest osa tegijaid siirdusid mõni aasta hiljem Tarpaneti loomisele ning viimasest kassas välja. Tänane internet. Seega morse kood üks kaasaegse internetiseene küll vaja ja interneti üle on põhjust rõõmustada.