Tere õhtust, mina olen Valner, tere, kuulama minu väikest plaadi analüüsi. Täna valisin sellise plaadi, millest ma olen millalgi sel aastal juba rääkinud, aga kuna ma enivei ei mäleta, mida ma tookord rääkisin, ma ei leidnud oma arvutist ka enam märkmeid selle kohta, mis ma tookord rääkisin, siis ma räägin täna täiesti uut. Tegelikult, kuna ka teie niikuinii ei mäleta, kuid ega kuulasite, mis juttu ma tookord sellesama plaadi kohta ajasin siis me võinuks vabalt ja korduslõigu panna, eriti et äsja olid jõulud, aga ei, me oleme profid, kratiinid ja maniakid, kõik, mis puudutab muusikat. Me teeme uuesti ja põhjalikult. Hot Chip, miks jälle, sest ma valisin selle aasta plaadiks oma isiklikus edetabelis muidugi ja Koit ütles mulle, võtame aasta plaat ja räägi sellest, vastasin, et tõenäoliselt olen seda aasta jooksul juba siinsamas tutvustanud. Ta ütles, et te uuesti, okei. Hodžipide Woning. Maialt sai minu aasta plaadiks tihedas konkurentsis seetõttu, et on muusikaliselt uuenduslik. Samas kannab mitmete muusikaliste genede traditsioone ja paljude stiilide parimaid omadusi täiesti omanäolisel moel, sellepärast et ta on muusikaliselt kätši nakkav, siis ütleme, kogu oma elitaarsuse, pretensioonikuse ja softistikeerituse juures on tegemist suure popalbumiga, mida mängitakse Inglise pubides. Ma ei tea, kas Eesti omades ka Nendes ma ei käi. Et inglise omades mängitakse, ma tean, muidugi ajakirjanduse vahendusel. Niisiis on see elektrorokiplaat, kus on ainult hitid, siin ei ole ühtegi ballast lugu kust suvalistel korteris jämminud luuseritel selline lööklaulutuju ja taju tuli. Eks see ole kaks asja, aa jumalik, anud ja bee meeletu muusika kuulamus, hullumeelselt suur ja kirev pagas, mis otsib muusikast välja, kostab aga läbi oma isikliku prisma, ta kostab. Hodžipi on ju samuti püütud toppida Revrevolušnia raamesse, aga ta on midagi palju enamat. Hingeline muusika ja järeleandmatu, isegi õel. Otsin tööd tulevikusool seejuures võib-olla valge mehe soul, kui soovite, aga igal juhul rafineeritud ja kuigi rafineeritud, siiski puuduseles heale muusikale kohustuslik hullus nik, treikon sadade muude seas meeste suur ees ja kui on keegi, keda selle või teise muusikaga ei seostaks, siis ei tasu arvata, et mõju on olematu, juhul kui see otse välja ei kosta. Hot Chip on ülimalt statistikaid bänd jumala riigist teise mööda, okei, ma kirjeldan Hodzipi edasi, aga vahepeal tuleb lugu pilli, ma muide ei mängi täna siin Hodžipi tänavuse teise albumi Teooning kahte suurimat hitti color ja overall tõuga. Lõigu algul kõlas Kerful, nüüd tuleb anda aju boy from skool. Ingeri mehed, Alexis Tseeloreadžoogodard oma kolme kamraadidega tegid minu jaoks ja ma loodan, et veel mõne jaoks aasta plaadi 2006 vaevalt see kuskil aasta plaadiks tegelikult ma mõtlen, üldisemalt tuleb, aga no ma kuulan seda ikkagi ka aastate pärast. Hodžip hammutab kokku head ja paremat mõtleva ja tundva popmuusika viimasest 40-st aastast kõlades seejuures ääretult modernselt, kokkuvõttes siis muidugi postmodernsel. Aga mis meil sellest, ehk Hodžip mängib stiilidega saundidega sama peenelt kui stiili tänna seitsmekümnendail mõlemal on ka samu algjooni jooned, mis kõlaksid justkui vastandlikena iseenda, see alistatud funk, rangelt struktureeritud postrokk, kontrollitud džäss, soul, ilma inimhingeta tavamõistes või rafineeritud soul ja pop, mis eirampopikaanoneid stiili tall, kes kasutavad siis päris pille muidugist. Kui Hodžip valdavalt elektroonilisena oleksid nagu targemad kui nende kuulajad, aganad kavaldavad kuulajad üle ega lase neil aimata, et tegemist on millegi liiga erilisega ja ainult õppinud. Sellest saab aru, et popp siin on pisut teistlaadi kui see pop, mida see või teine artist edukalt markeerib. Hodžip demarkeeria on üks neid artiste, kes inspireerib kriitiku lõputult targutama. Ma võiks otsepist rääkima jäädagi, aga ma lasen vahepeal ühe loo. Sugletud siia. Chip on samal ajal palju asju Kraut rokist, micro Houdini, olemata muidugi see või teine 80.-te alguse põuist sama aja uusromantismi alaklassiks Novoom võiduga öelda elektrooniline indi Otsipi kohta, aga sel juhul on kõik indi, mis on või ei ole elektrooniline Boczip osalt on elektrooniline, mitte üleni. Mis vahet seal lõppkokkuvõttes on, kas muusika on elektrooniline või mitte? Kui saundid, ajastud ja stiilid on nii segi kui Hodžipi puhul tunnetusest ka natuke masinlik, dekadentlik, romantika, vana maailma õitsev kõdunemine, eskapismiks triivivad saundid, kosmilised rütmid, hedonismi hammastega riigina, Saraatel luuserite Mct, bändide äraspidine, patriotism ma olen neid tähenduslikke kujundeid teoses Rodžipiga palju mõelnud. Ma ei saa midagi parata, et otsib, tekitab väga rohkelt roosaid kaasaja maailmasuundumustega, erinevate kultuurinähtustega ja kümnete muusikavooludega. Arvata, et ma kuulan pidevalt Otsipi orientiir fänn, vastupidi, ma ei kuula midagi pidevalt ja Otsiplima sageli isegi väldin, sest tekitab ajus liiga palju komplikatsioone. Pealegi ei ole, otsib mu isiklikud edetabelis kompromissitu, esimene sel aastal. Suured rügimisega jäi tüdri kohalt väljad Pieter pirn, Jon juuri all, pleeming, lips, klips ja paljud teised. Kuulake päris muusikat, teostke päris plaate, head vana aasta lõppu.