Tere, head kuulajad, käes on taas lavataguste aeg. Eelmises saates rääkisime teatrielu mõjutavatest majanduslikest teguritest ehk teatrite rahastamisest ning täna keskendume veelgi teravamalt ühiskonna ning teatri omavahelistele suhetele. Teemal, mis on sotsiaalpoliitiline teater ja kas teater võiks või peaks üldse tegelema ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsete teemadega. Arutleme koos, no teatri dramaturgi Eero Epner ja lavastaja ning näitleja Mart Koldits, aga mina olen autor Karina Talts. Alustamegi sellest, et 2007. aasta teatriauhindade jagamisel pärjati siis no teatri lavastuskepp peaauhinnaga ja Mardcordid saab prohvet, sai eriauhinna. Ja teatrikriitik Madis Kolk täheldas kokkuvõtvalt, et seekord võidutses sotsiaalne teater ja sotsiaalse teatrisilti on teie tegemistele varem ka külge riputatud, et mis asi on üldse sotsiaalne teater või mida see sõnapaar teie jaoks tähendab? Tegelikult on nagu natuke vaja seda terminoloogiat täpsustava lihtsustada, et mulle tundub, et ta sotsiaalne teater on nagu liiga lai mõiste. See vist on tulnud nõukogude ajast ja rohkem sealt vene teatri poolt, et sotsiaalse teatri annab igasuguseid perekonnadraamasid ka nagu sotsiaalseks tembeldada, venelased jänes ikkagi rohkem räägitakse kas poliitilisest teatrist ja siis mingi muu, eks ole, teater, mis võtab mingi poliitilise seisukoha, mis tegeleb mingite poliitiliste küsimustega, ühesõnaga üksikisikupoliitilised valikud, mitte hingeasjade valikud või noh, selles mõttes ja, või siis lammutab või kritiseerib mingit poliitilist praktikat või seisukohta, et selles mõttes noh, mulle meeldib nagu asja selgeks saada, sest muidu me upume sellesse sotsiaalse teatrijutt on muidu hästi hämar. Ta peab tegelema nagu üksikisiku ja ühiskonna poliitilise korraldatuse mingisuguse suhtega, eks ole, see teema käsitluses Mis sa arvad? Jah, ma olen täiesti nõus, et see sotsiaalne teater toob kohe silme ette leedu küla ängi ja sellised jubedusest, aga ega sellega ei ole nagu suurt midagi pihta hakata, et kui tahta midagi öelda ühiskonna kohta, et siis sellisest sotsiaalsest loorist jääb ilmselgelt väheseks tänasel päeval. Aga mis puudutab Madis Kolgi kommentaari või seda, et sotsiaalne teater võitis arvates ükskõik, kas me nimetame seda sotsiaalseks või poliitiliseks, et see on üks eesti teatri ürgsemaid, selliseid traumasid, et sellest, et Eestis ikka ei tehta sotsiaalset teatrit, räägitakse minu arvates aastakümneid ja kogu aeg ikka öeldakse, et peaks ikka rohkem tegema seda ja ja see on juba muutunud selliseks nagu paine, eks, et niipea, kui midagi vähegi ühiskondliku tehakse, siis rõõmustatakse ainuüksi selle fakti üle. Ja tegelikult see ei ole ainult Eesti teatrile iseloomulikku eesti kujutav kunst näiteks on aastakümneid vaevelnud sellega, miks kunstnikud midagi poliitilist ei tee. Nii et, et ühelt poolt on see ilmselge puudujääk, et liiga vähe tehtud, aga teisalt see ootushorisont on minu arvates nagu liiga närviline või, või liiga selline üleskeeratud. Tõsi, aga kas teater üldse peaks kajastama või kas teater kui kunstiliik on selleks üldse hea vahend, et kajastada ühiskonnas toimuvaid asju? Just nimelt selliseid aktuaalseid probleemseid teemasid? Selle koha pealt, kas peaks, noh, ma olen nagu anarhist, et ei pea mitte et võib teha kõike mis puutub teatri kui meediumikõlbulikkuse nendesse teemade käsitlemist, noh, teater tegelikult üsna mobiilasi oma väiksemates vormides või nii, et, et selles mõttes ta peaks sobima küll selleks ja et üks asi on poliitiline seisukoht, üks asi on essee ajalehes, eks ole, sa saad kirjutada kaste reaalselt ja, aga teatrid on võimalus mõjuda Welco nagu vahetult nagu naha kaudu, et et selles mõttes vahest emotsionaalne laks juurde anda, siis on nagu teatri selles mõttes õigustus olemas, et et ta saab nii-öelda naha ja karvade kaudu neid väärtushinnanguid kuidagi väljendada. Ja teine asi, et noh, teatris on olemas ka selline asi nagu publiku tagasiside väga palju poliitilise teatri praktikat on just nagu sellise interaktsiooniteatri, kus publikul on võimalus sekkuda või valikuid võtta või selliseid nagu asju või, või siis publiku tänapäeval eks ole, meedia kasutatakse palju foorumeid, kus inimesed saavad kommenteerida, saavad niimoodi mõjutada lavastusega käekäiku, eks ole. Või seal nagu hea vahend, et te olete seda ka teinud ja millest see nafta kaks tekkis, eks ole oli see tagasisidest või, või lihtsalt uued andmed tulid peale. Ei, see oli pigem selline vajadus natukene kärpida, et sellel ei olnud otseselt seost publiku tagasisidemega. Nõus, et teater ei pea tegelema millegagi, millega ta ei taha tegeleda ja see ongi kõige ebameeldivam, kui hakatakse tegema endale võõraid asju, et sellepärast ma arvan, et see ootushorisont on nagu liiga närviliseks läinud. Kui Eesti teatris ei taheta teha poliitilist teatrit, siis ei ole iseenesest midagi hullu, kui tehakse midagi muud, aga väga kirglikult ja suure tahtmisega lähenemisi on erinevaid. Mõni tahab transsi jõuda teatri kaudu näiteks. Aga et kas küsimusele, et mis on nagu teatri lisaväärtused, siis ongi, et Mart juba siin tõi välja, et tegelikult tänapäevase teatri mõiste ise on juba niivõrd pihustunud, et ka poliitilist teatrit võib kirjeldada, seal on projektid, kus ei ole ühtegi näitlejat, kus kogu tegevus toimub näiteks telefoni teel, sa helistad kuhugi ja sulle räägitakse mingit juttu. Ja kus selline nii lavastaja kui teatrimeediumi, näitlejate ülesanded on hoopis teised või neid üldse ei olegi. Samas on nagu sellised suured repertuaariteatrid, mis püüavad poliitilist teatrit teha ja nende ülesanded ja võimalused hoopis teised. Aga ma olen nõus selle emotsionaalse poolega, et nagu pidi toas on öelnud, et teater on ikkagi emotsioonide kunst ja, ja see on ka poliitilise teatri puhul mitte tema nõrkus, vaid, vaid suurt tugevus. Mainisid siin repertuaariteatreid ja ootushorisont, et eestlastel keskmisel teatrikülastajal kindlasti on omaettekujutus, missugune selline korralik lavastus eriti suure teatri lavastus peab olema, kui raske on üldse viia neid uusi täid ja uusi teatrivahendeid vaatajateni. Vormi ja sisu. Küsimus. Kas selline ühiskondlikult aktiivne teater nõuab ka mingit muud vormi vormilist külge? No ei julge öelda, et peab selles mõttes, et ega ma ei kujuta ette kõiki versioone, kuidas poliitilist sõnumit vaatajani viia. Aga üldiselt väike selline ärritus või ülesäratav selline meetod või et noh, tundub nagu loogilisem, et kui on olemas teatrit, mis sind nagu viib kuhugi teise Fanta Aasia maailma ja paneb sind ennast saalis unustama, eks ole siin ennast kui inimeste noh, nagu keskenduma sellele imaginaarsele maailmale. Noh, ma olen kuulnud selliseid sõnu, ega ma päris täpselt ei ole aru saanud kunagi teatas ennast täitsa ära ei unusta vaatajale. Et siis on nagu teine lähenemine, mis just nagu üritab, et inimene hakkaks ennast ja oma rolli rohkem just nagu kass, kes ütleme, mingist perspektiivist otseselt teater, päris ka perversne vorm ruumis inimesed tulevad, ühed hakkavad teistega manipuleerima, teises mingeid emotsioone mõtteid esile kutsuma siis on päris kõva manipulatsiooni nagu olukord. Ja et vaataja oma positsiooni ja teadvustaks ja oleks sunnitud kuidagi mingeid seisukohti võtma, analüüsima, endaga tegelema, et noh, kuidagi sealt jookseb seal mingi vahe. Aga ma arvan, et noh, kindlasti on võimalik kuidagi sellise Ma ei teagi, kuidas tavaliselt nimetatakse, aga aga noh, selle eelpool mainitud meetodi ja õhkkonnaga võib-olla mingisuguseid poliitilisi alateadlikke seisukohti tegi mõjutada. Aga kui sa ütled, et teater on selline manipuleerimise keskkond, et kas siin manipulatsiooni ja öeldaksegi on iseenesest suhteliselt poliitiliseks nähtuseks, et kas sa, kas sa näed või kas sa oled ise tajunud neid ohte, mis sellel teatril on, kui ta hakkab inimestega manipuleerima? Aga see on minu jaoks nagu põhiprobleem, et ma nagu pidevalt ärkan materjali näiteks ka kinosituatsioonis üles ja siis, kui sa vaatad nende inimeste pilkusid, kes sinna lavale vaatavad, näed, kuivõrd nagu ütleme, režissööri kinnas nagu käsi-kummikindlas, nende aju sees suunab tähelepanu ja mõtteid ja emotsioone ja tihtipeale need emotsioonid on üsna nägu. Kanalüüsid sellises sentimentaalsus ele või Esscapismile või mingile sellisele inimese baastungile rajatud mõjutamisvahendid, et ega lavastajad, näitlejad tihtipeale selle peale, noh, ma arvan, nad ei mõtle nad lihtsalt mõtet, mis mõjub ja mis ei mõju, eks ole, mis tõmbab pisara välja, mis tõmbab mingi patriootliku liblika sulle kõhtu või noh, mis iganes, et need mõjutamismehhanismid on ikkagi tihti väga kahtlased. Et selles mõttes tundub, et see, selline mingisugune irooniline ja kahemõtteline lähenemine on alati kuidagi nagu ausam, sättad publikule mingisuguse või vaatajale rohkem ruumi valida, et kui sa lendad mingi hirmsa ilusa emotsiooniga peale mis kahe tead, tõmbab rinna kummi ja siis oled nagu poliitik pisara silma, siis sa oled nagu poliitik ja et üks asi, mida teater minuga teinud on, on see, et ma olen niivõrd hakanud inimtundeid, emotsioone, selliseid asju nagu mitte usaldama. Ma olen näinud, kuivõrd manipuleeritavad nüüd on, kuivõrd planeeritavad need on ja see kõik on nagu Diela tehniki. Et sellepärast tihti tundub nagu kuulim, nagu vaadata teatud kulisside vahelt, mitte seda, mis on see puhas manipulatsioon, eks ole, kõik see mehhanism, kuidas seda manipulatsiooni tekitatakse, jääb kulisside taha. Aga kui sa näed nii manipulatsiooni kui seda kulissidetagust manipulatsiooni tekitamise tehnikat siis sihuke lahe vaata. Tegelikult kõlab päris hirmutavalt väide, mida siin aeg-ajalt ikka tahetakse populariseerida, et teater peaks vaatajat kasvatama. Sest just tänu sellele, et manipuleerimisviisile nii võimsalt, siis saab publikule igasuguseid asju maha müüa või sisendada. Siin kumab jah ka selline kummaline arusaam, isegi poliitiline arusaam publikust, et mis see publik on, et just lugesin hiljuti ühte intervjuud ühe saksa näitlejannaga, kes ütlesid, et iseenesest tema näitlejana, kui ta lavale läheb, et siis ta saab publikuga targemaks siis ta mõtles, natuke, ütles, aga no muidugi on võimalik lollimaks muutuda, et sellist publikut tegelikult ei ole olemas, et on olemas need konkreetsed inimesed, kes saalis istuvad ja nad väga sageli võivad olla mingites poliitilistes küsimustes mida lavalt väljendatakse 100 korda, targemad kui lavastaja, näitleja, näitekirjanik kui kogu see teater, mis lava peal on. Ja siis on küsimus selles, et kas teatri ülesandeks on edastada käibetõdesid või, või andagi pigem mingi emotsionaalne laks, et igal juhul ma eelistaksin seda, seda teist varianti publiku kasvatamine on niivõrd kahtlane tõesti, pigem mitmetel juhtudel. Mulle tundub, et publik võiks teatrid kasvatada. Et see arusaam, et teater on midagi suuremat kui elu, no ta ongi suurem kui elu, aga laval poliitiliselt pädevam ütleme, mingi intellektuaal, kes publik istub, et see on jah, tihtipeale väga kahtlane teatripidamine kuidagi paremaks millestki muust on väga-väga kahtlane, kuigi väga levinud arusaam või isegi ma ütleks, et väga iseenesestmõistetavalt võetav seisukoht, et kui ma tegelen teatriga, siis see on midagi paremat, see on väga uhke ja üllas asi, kui teatriga tegeletakse, aga see ei anna veel automaatselt inimesele õigust midagi poliitilist või ükskõik mis asja öelda. Peaks ikka nutikas olema. No seal peab ikkagi mingi meediumi õigustus ka sees olema, et noh loomulikult ütleme kõige puhtam ja lihtsam viis poliitilist heitmete teha on ikkagi mingi artikkel WC kirjutada, eks ole, või kõne pidada, mis on ka juba nagu natuke nagu teater, kõne. Aga et kui sa teatri kaudu tööd, siis seal peab mingisugune jah, et kui sa seda meediumit juba kasutad, siis sa pead seda meediumit kuidagi ka vist nagu õigustama, et kui see etendus on nagu väga lihtsasti kuhugi teise meediumisse tõlgitud siis on see natuke kahtlane, kui sealt nagu midagi väga olulist kaotsi lähe, et noh, näiteks, et kui sa üritad kirjutada ühest etendusest raamatu või teha filmi kui, siis nagu üks-ühele ülekantav kuidagi väga lihtne teha seda ja tunned, et midagi kaotsi lähe, siis järelikult oli see etendus või lähtematerjal ka kuidagi ei olnud võib-olla oma meediumist maksimumi võtta. Jah ma olen nõus, aga kas sulle ei tundu vahel see, et kui teatrimeediumit liiga palju rakendada, et see nagu pehmendab kogu seda pehmendada? No kindlasti ja noh, see ongi see balanseerimise kunsti teatrisse viima. Aga mis oleks Eestis praegu aktuaalsed sõnumid, sotsiaalsed, ühiskondlikud, poliitilised, mis vajavad väljendamist või võiksid olla kuidagi läbi teatri väljendatud. Ma ei oska nagu seda Haapsalu seisukoha pealt võtta. Me oleme, siiamaani on üks väga suur teema mul ikkagi olnud see, et, et siis manipulatsioon ja inimeste mõjutamine. Et inimesed ei ole kunagi enne nii intensiivses mõjutamiskeskkonnas elanud kui, nagu tänapäeva inimene elab, et kuidas nagu meediaga suhestuda, kuidas ära tunda enda ajus neid mõjumehhanism ja asju, et, et kõik need populism ja manipulatsioone üks väga suur painav asi minu jaoks on, nagu ma ausalt öeldes ei teagi, on see poliitiline või mitte, aga et et poliitilise seisukoha võtmine üldse on nagu jube raske asi, sest sind uputatakse mõlemad pooled, ütleme, kui sul on, ütleme, võtame nagu lihtsustatud valiku, kus on sul ainult valida, et noh, et ütleme, et kas see või see, et kas ma võtan selle seisukoha selles küsimuses või selle seisuga selles küsimuses tavaliselt on need valikud, eks rohkem. Ja siis ratsionaalse inimesena sa tahad tugineda mingitele faktidele, sa tahad tugineda mingitele analüüsidele mingi loogikale. Aga netiloogikaid ja fakte tuleb seal mõlema seisukoha esindajad nii palju. Ja mõlemad suudavad igast manipulatsioonide toel teise faktid kahtluse alla seada, ütleme nende lähteallika. Et see tavalise väikese inimese, ütleme väikesega, noh, mina olen tavaline väike inimene, ma ei ole poliitika spetsialist või selles praktikas oli et on see tõe äratundmine ülimalt raske. Kas seda probleemi Tajasitade Naftat tehes Ghana teatris? Jah, ma just tahtsin edasi küsida, et see töö probleem, et ta on väga raskesti äratuntav, aga kas ta on üldse vajalik ära tunda selles mõttes, et no see on väga banaalne, aga kas tõde on üldse olemas, et et ka poliitilises teatris, mis minu arvates sageli nagu eksitakse, kui hakatakse seda arvustama öeldaksegi, et aga see ei ole tõene, et, et selle ja selle vastu saab tuua selliseid argumente ja see on nagu selline lõputu mitu filosofeerimist argumentide jada, mis lõpuks tuleb välja, et see teatri emotsionaalne laks võib ära kaduda. Ehk siis naftaeesmärk, nii palju kui ma tean, ei olnud ka kindlasti see, et tuua vaateid kogu tõde, naftakriisist, mis oleks suhteliselt hullumeelne ülesanne vaid pigem edasi anud autorite meeleheidet selle olukorra pärast, mis on tekkinud, aga miks ta on tekkinud, kelle süül ja mis on kõik selle olukorra erinevad tahud, seda on võimatu haarata ja selle järgi üldse vajalik. Eks see on ka põhjus, miks, nagu ütleme, sellisel teemal just teatriteedki, et samas on nagu see, et kui sa kirjutad mingi artikli, eks ole, poliitilise steitmente, et ütled, et inimesed nüüd hakkame sinna minema, siis sa pead nagu tõesti tundma, et sa oled nagu adekvaatne, et lähme sinna. Aga teatri puhul ongi see, et sellepärast Ongi hea nagu teatri kaudu neid asju väljendusest nagu Eero räägib, et noh, eesmärk ei saagi olla tõe väljakäimine. Aga valijana nägu või poliitilise subjektina, eks ole, tahaks ikkagi võimalikult tõepärast pilti maailmast saada. Ja mingisugune tõepärasus kindlasti ma arvan, et on ikkagi olemas selles mõttes poliitiliste protsesside tagamaad näiteks miks tegelikult mingi otsus välja käiakse või mis on need jõud, mis sellise retoorika või sellised asjad nagu tekitab, et neid on ikkagi võimalik, ma arvan, kui vaeva näed, siis seda laiahaardelised näed, et mingit nii-öelda suurt pilti on võimalik endale ikkagi tekitada. Ja seesama tõeootus, ma arvan, et nafta on üks hea näide sellest, kuidas ühiskondlikult valulisi teemasid käsitlev lavastus tekitab päris palju poleemikat ühiskonnas. Kriitikud väitsid, et mingit tõde nad ei saanud, sealt siis väga paljud olid rahulolematud just jällegi sisu ja vormi osas, et kuidas me räägime nii tõsisest asjast tantsides ja lauldes ja tehes klounaadi. Kas sinu jaoks ootuspärane, et tegelikult tekkis päris suur vastukaja sellele etendusele? Jah, tegelikult sarnaseid vastuolulisi reaktsioone välja tuua lavastuse karjatšestonski Barni puhul, kus ühelt poolt heideti ette sellist šovinistliku ja äärmiselt maskuliinsus ja arhailist mõtlemist ja teiselt poolt siis, et ka lihtsalt patriootlikust ja teiselt poolt just patriootlikkus paljudele meeldis. Et see vastuolu peabki olema punutud, ma arvan, edukate poliitiliste lavastuste sisse noh, raske on ja tobe vastu vaielda kriitikutele, et kui neile tundub, et, et nad ei saanud seda, mida oleks vaja saada, siis, siis nad ei saanudki, aga aga jah, mis puudutab sellesse väitesse, et vastustes puudub tõde, siis, siis see on väga õige. Mis puudubki tõde, aga aga seda ei olegi veel kord nagu vaja. Aga äärmiselt hästi on esindatud vale. Jah, et see on nagu oluline. Ja mis puudutab seda naftavormi näiteks loomulikult kepisu tantsitakse vahepeal tantsemis, mitte ühegi nurga alt, ainult eesti rahvatantse. Aga noh, see Ühelt poolt puudutab see seda teemat, mis Mart üles võttis, et kui me räägime poliitilisest teatrist, siis me ei räägi ainult poliitikast või me räägime alati või peaksime rääkima teatrist ehk teatri enda vormi mitmekülgsust ja edasiarendamisest, näitlejatel uute ülesannete püstitamisest ja teistsuguste tekstidega suhtumisest ja kõigest sellest teatrile endale iseloomulikust. Aga teiselt poolt Aitas lavastus autoritel paremini väljendada seda muretust ja optimismi, mis ühiskonnas valitseb ja siis selle abil jõuda teatud hüsteeriliselt olukordadeni. Sellest muretusest ja optimismist kinni karates mõtleme mingisugusele ühiskondlikule poliitilisele mõttesuuna esindamisele või lavastusele, et kas on ühiskonnas ka selliseid positiivseid asju, mis ühendavad riiki või rahvast ja mida saaks mõnes mõttes mitte nüüd manifest steerida, aga kuidagi väljendada. Kas Eesti ühiskonnas on midagi sellist peale selle, et meil on iseseisvuse suure aastapäev, mida kajastatakse filmides ja telelavastustes? Ma arvan, et on kerge leida teemasid, mis tunduvad olulised, positiivsed ja rõõmsad, aga on väga raske leida neid olukordi, kus neid teemasid ei ole juba ära solgitud, ükskõik kelle poolt ka teatri enda poolt või jumal teab kelle poolt. Muidugi ma saan aru natuke sellest küsimuse tagamõttest niimoodi, et poliitiline teater tegeleb karati negatiivsete küsimustega aga ma usun pigem sellesse, et see, mis tõukab neid negatiivsete asjadega tegelema on ikkagi nagu positiivne tahe asju maailmas paremaks muuta. Ma arvan, et see ongi nagu see kõige suurem positiivne teema, millega poliitiline teater tegeleda saab. Haigust ravima hakad siis alguses läheb ikka natuke veel kehvemaks enne kui paremaks hakkab minema. Sellega on veel see asi, et positiivset nagu otse hirmus raske ja võib-olla väga kaheldav välja öelda, sellepärast et tänapäeva mõtlen selles samas skulptuuri keskkonnas ja sinu sõnum, kui sul ka see õnnestub, ero ütleb, et on nagu raske leida, ära solkimata viisi seda teha. Et kõik sõnakombinatsioonid ja ilusad loosungid ja kõik, kõik kõik on juba nii-öelda tarvitusele võetud nagu üldises turu müügiahelas, eks ole. Et samamoodi on see, et kui sa selle ühega lõpuks leiad, siis on jube suur oht, et kohe-kohe kasutatakse ka ära ja see muudetakse selliseks lööklauseks või noh, mis iganes. Et sellepärast ongi, ma arvan ka see suur probleem, et miks kunstiinimesed tihti ei leia positiivse väljendamiseks otsest vastet, kuna nad tunnevad, et see ei tundu enam nagu siiras autentne, sest see vaste on juba ära kasutatud igatepidi võimalik poliitiliselt ideoloogiliselt mõjutamiseks ära kasutada. Sest noh, teatri lavastuses näiteks ütleme teatrivormi et see üks lausekene seal või üks kujundikene või seisund või, või siis terviklik, ütleme, mingisugune selline tunnetus, sõnumist, heitmed, mis sealt nagu välja kumab, see toimib ainult tema enda kontekstis. Et seda on nagu raske leida jah, et mitte kukkuda nii-öelda loosunglikkusesse või noh, sellises patiivsega selles mõttes ongi, et noh, haiguste raviga tegeleda tuleb ikkagi nagu haigustega tegeleda. Kui sul ikka mädapaised teha, siis sa pead hakkama nendega. Tegelema sest ega teatri ja üritusturunduse vahel on piir sageli väga õhuke. See korduv etteheide, et miks poliitiline teater või sageli laiendatakse seda minu arvates kogu kaasaegsele teatrile, et miks ta nii negatiivne, miks, miks jumal jälle lava peal on veri ja kuidas nii saab, aga nende eesmärgid alati võib-olla mitte. Et aga enamasti nii palju, kui mina olen näinud ja kogenud, on ikkagi väga suured ja, ja õilsad, tegelikult tahetakse maailma parandada ja, ja see on minu arvates kõige naiivsem ja kõige lootusetu usk üldse, aga seda hoitakse alles. Ja see on tore. See on üks kunsti Rääkisime natuke seda publikust ja publik on ju tegelikult selline inimgrupp, kelle kohta me teame ainult nii-öelda publikuuuringute kaudu mis küsivad teatris käivate inimeste käest teatud küsimusi, mingit selget pilti see ei anna, eks ole, publik on tavaliselt eri vanuses Eestis enamjaolt naised ja nii edasi. Aga kui vaadata praegu maailmas ringi, siis toimub päris palju igasuguseid suuri muudatusi ja kriise. Ja väidetakse, et publik rasketel aegadel ootad tsirkust ja leiba ja meelelahutust. Kas te olete tähele pannud, vähemalt siin väga paljud inimesed mainivad, et vaadates televisiooni on tekkinud selline inimeste metsik vajadus meelelahutuse järele, kes seda märgata. Teatris või teatritegijad on seda omavahel arutanud, et kas nüüd peaks veel rohkem meelelahutust tegema? Klalisid Tšernobõli katastroof, kui näidati Luikede järve, siis samal ajal televisioonis. See on kõige parem kujund selle asja kohta. No iseenesest maailmas minu arvates ei ole praegu kriis, et kui me võrdleme ükskõik millise hetke inimkonna ajaloos, siis tegelikult elatakse ju keskmiselt paremini, kui ma tea tööstusliku revolutsiooni ajal lihtne tööline Inglismaal või paremini kui Eestis elati ka 100 aastat tagasi või et see ettekujutus müütilisest aegade hämarusse jäänud õnneajast, kui kõik oli parem, on, on ka nagu vale. Et inimesed võib-olla ei mõtle selle peale liiga palju, aga see jutt kaasajal on kriis natuke nagu selline samuti ära turustatud, hüsteeriline kaup. Aga mis puutub teatri või ka publiku olukorda, siis mina arvates Eesti põhjal on väga raske üldistusi teha, sest Eestis on üldse seda teatripublikut ikkagi väga palju. Võrreldes teatrite arvuga publikut jätkub. Viimased aastad on küll näidanud põhimõtteliselt igale lavastusele igale projektile ja igale teatrile ükskõik, kas tegeletakse meelelahutusega või nii-öelda poliitilise teatriga või et Eestis on seda nagu raske üldistada küll, aga mis tegi Delfi netilehekülg tegi küsitluse milline on parim kultuuriveetmise viis ja 2000-st inimesest, vastas 600 teater mis oli ühelt poolt väga rõõmustav, aga teiselt poolt ka nagu alati, liigne populaarsus on ka ohumärke, et kas see on alati hea? Ei ole. Kriisid on nagu erinevad, mõtlesin, et kui 11 september oli, siis me olime ka lavakas, seal tegime proove ja noh siis kui see uudis tuli ja siis nagu küll ikka väga nagu proovisaali ei tahtnud minna, et, et see ei olegi nagu õige, et nagu päris nii dramaatilised sündmused on need siis siis peab ikka nagu ringi vaatama, aga kui sa vihjad praegu mingisugusele majanduskriisile, eks ole, mis praegu on. Et siis seda mina küll nagu ei ole tajunud kuidagi või kuulnud ka, et kuskil teatris nüüd selle tõttu rohkem meelelahutusele rõhutakse, võib-olla on see lihtsalt selline küüniline majanduslik mõtlemine, arvestatakse, et ehk on publikul vähem raha, et siis miskipärast peetakse kõige kindla peale minevamaksust selliseid komöödiaid ja selliseid noh, sellist kerget nimetasite kerget meelelahutust, et noh, ma ei tea, kus see skeem on tulnud, et kas ka tegelikult nagu tõele vastab, aga noh, ju ta siis vastab, kui raha, arvatused nii näitavad Aga teie seal Krahli teatris just nimelt selle majanduskriisi või ühe süsteemijärgse ajaga just nimelt tegelete, et elu peale kapitalismi. See selles mõttes on sattunud küll jah, nagu heas aeg-ajalt tavaliselt enne ei hakka keegi ju süsteemi loogikale või selle alustajale mõtlema, kui see süsteem kuskilt otsast nagu natuke nagu kärssama hakkab, et sinnamaani ujud KV-s sa ei teadvustagi wet, eks ole. Aga kui ühel hetkel vesi voolu suunda muudab või no mingid jamad tõrked tekivad, noh siis nagu on rohkem õhus, et selles mõttes noh, võib-olla aitab isegi kaasa kui nüüd eelmisele küsimusele, nii et see kriis ei ole nagu nihuke, mis oli laulev revolutsioon, kuid teated olid tühjad, eks. Sest lihtsalt niivõrd emotsionaalselt laetud asjad toimusid tänaval. Et noh, ka teater on ka emotsioonide kohta sai mainitud. Ega kapitalismi lõpp, ma saan aru, ei ole ju isenesest kriis, vaid pärast seda, ideaalis võiks järgneda lõputu õnneaeg. Põhiline teema on see, et seal tulnud nagu ikkagi sellest välja, et noh, mingisugused piirid on nüüd nagu majanduskasvule kõigele nagu vihjates siis nagu selle keskkonna problemaatikat, eks ole. Et on tulnud mingid uued piirid, mida enam ei saa ignoreerida. Ja see tähendab seda, et süsteem peab ennast kuidagi kohandama. Et küsimus on selles, et, et ta on siin eri meetodeid mingit fundamentalistliku terroristlikud või siis üritada poliitiliselt, eks ole, luua uusi konsensuse, uusi kokkuleppeid, mis ületaksid nagu riiklikke lokaalseid, vaba konkurentsitingimusi, eks ole, et kui sina sind endale hakatud loodusest hoolitsema, seda sinu eest naaber ei tee, noh siis väga nagu ei too tulu, see pigem isegi toob sinu majandusele kahju. Siis käivitada seda diskussiooni vähemalt, et mis, nagu võimalused on edasi minna. Kas see vajab nagu täielikult kapitalismi lõppu või loobumist või saab seda kuidagi kohandada, saab suurendada mingit muud olukorda. Kas turuosa, Kaalovi turu loogika osakaalu vähendada üldises asjade loogikas või noh, see on jah, nagu sellega me seal tegeleme. Nii palju ta läheb kokku küll, et, et praegu jah, süsteemis on, ütleme, mingid liitekohad natuke, viskavad sädemeid, kuskilt kärssab natuke kallutatud jõud on kusagil. No põhiparadoks on kogu aeg see, et, et noh, see väga lihtsasti kokku võetav on see, et kui rääkida nüüd nagu keskkonnast, eks ole, keskkonna tasakaalu viimine tähendab seda, et tuleks nagu natukene tarbimisega nagu ettevaatlikum olla, seda mõistlikumalt teha sisuliselt ütleme siis lihtsustatult väites nagu vähem tarbida sõnaga majanduse tootmise läbilaskevõimet tegelikult vähendada, aga see on ju kapitalistliku süsteemi surm, me kõik teame, et peetakse katastroofiks seda, kui majanduskasv jääb seisma. Et siin räägiti majanduskriisist juba siis, kui veel arvati, et noh, on nagu null majandus kasvaks ja see on selgelt, et kui mingi süsteem on rajatud sellele, et ta peab kogu aeg kasvama. Ja siis oli selgelt tulevad mingid piirid, et et selles mõttes kuskilt peab tulema nüüd mingi uus dimensioon selles mõttes kas sinnasamma süsteemi osaks või siis tuleb süsteemi kuidagi niimoodi kohendada, et ega see ei ole nüüd muidugi, mis umbes et 10 aasta jooksul. Aga millega see teie projekt üldse päädib? Kogu selle asja nagu punkt on tegelikult Eesti vabariigi 90. juubelilõpuaktus Estonia teatris, siis pannakse nendest nädalastest reageeringutest ja loengutest siis kokku selline. Mulle meeldib seda nimetada lõpuaktusega kõlab lahedalt. Tegelikult noh, mis ta tuleb, et ega ta nüüd päris Actacidule. Sa mainisid, et teie ülesanne nagu teatrina on eelkõige diskussiooni algataja roll? No ikka, ütleme nii, et tegelikult põhioluline on ikkagi need loengud seal põhirõhk, sest need inimesed, kes on ikkagi üle maailma kokku aetud, olla eriti just oma ala nagu selliseid juhtivaid mõtlejaid sinna saada, et et see on nagu jah, oluline seda diskussiooni, kas või tekitada jah, sest see tegelikult ei ole lihtrahvale ütleme, võib-olla piisavalt jõudnud või ma küsin sellepärast, et sa jutu alguses mainisid, teatril on ka erinevad võimalused, kuidas poliitikale reageerida, et on ka näiteks terroristlikud ja sellised vahetumalt sekkuvad selles mõttes minu arvates, mida Eestis ei ole veel olnudki, vähemalt mul ei tule küll meelde, võib-olla ainult kunstnike poole pealt, mitte teatritegijate poole pealt, aga mida minu arvates oleks väga vaja, oleks väga lahe, ongi selliseid otseselt sekkumised, ei suhestu esteetika küsimused, et New Yorgis tegutseb näiteks kuulus Living Theatre, mis lendab kohale, kui kuskil Euroopas toimub suurte tööstusriikide kogunemine, Läheb protesteerijate sekka, korraldab seal mingi aktsiooni ja või noh, Lääne-Euroopas on ka väga levinud sellised asjad, kus tuuakse inimesed lavale või kui organiseeritakse mingi aktsioon, mis otseselt tänaval kuidagi reageerib mingitele sündmustele. Sellist asja tegelikult Eestis ju ei ole olnud, et see poliitiline teater, millest me siin räägime, on ikkagi suhteliselt teatrikeskne ja suhteliselt turvalises keskkonnas. No see on, et üritame nad nagunii-öelda telesaatega seda asja ühildada. Ja siis vabariigi poliitiline liit tuleb kokku vabariigi juubeliaasta aktusele, eks ole, et siis seal on tegelikult võimalused küll. Jah, kas te kasvatate neid, ma loodan küll. Aga Eero, räägi sina veel lõpetuseks meile lühidalt, mis plaanid on praegu, no teatril ja kas teil ei ole mingeid plaane sekkuda ühiskondlikku ellu? Noh, ideaalis muidugi peaks iga lavastus kuidagi ühiskondlikku ellu sekkuma. Ütleme eelpool mainitud moel Mõtteid on igasuguseid ja kogu aeg. Ja, ja eks me anname oma parima, et elu Eestis paremaks muutuks. Täiesti irooniata, ma arvan, aga järgmised lavastused ja projektid, mis meil kavas on, nende puhul kõigiga on niimoodi, et millega nad täpselt tegelevad, selgub esietendusel päevalehtedest. Nagu ühiskond, nii on ka teater suhteliselt muutuv asi, vähemalt võiks olla ideaalis. See on üks kummaline asi ka, et ütleme, see marketingi maailm nagu sunnib peale, et sa võimalikult vara käiksid nii-öelda sellise kauba sellise põhiargumendi välja, eks ole, valmistoote aga tegelikult olemas. Ma ausalt noh, sa ei saa ennast panna selle kontsepsi nagu lukku, täiesti, et see asi selgub hiljem. Ja minu arust see näitab teatri tugevust. Et mulle meeldib see teatris, kui veel viimase hetkeni võivad asjad muutuda. Et ei hoita kinni mingist sellisest kaubaloogikast, sellisest. Aga jah, see majandusloogika on ju suisa ka teatrisõnavarasse nagu sekkunud, et me räägime loomemajandusest ja etendusteenust pakkuvatest, asutustest ja kultuuritarbijatest. Just nimelt ideaalprotsessis mina näen, et lavastaja, näitlejad, siukseid asju üldse mõtlema või näiteks, kes on sihtgruppe veel, kui on mingi valu, siis seda valu võimalikult endale efektiivsel moel nagu välja elada. Et see, kui hakata mõtlema, et noh, nüüd oleks vaja toota sellisele sihtgrupile selline tükk siis. Aga noh, selle mure ei kommentaari, mure all vist ei ole ju, vähemalt teatrite puhul ei ole mitte niivõrd sellised turu nõudmised, kuivõrd nagu riigi nõudmised ehk riik, kes on seotud vähemalt nii, on öeldud väga suured omatulu teenimise kohustused teeb sellega ka nagu sellise poliitilise sammu, et tegelikult riigi ootushorisont teatrile Eestis ongi suuresti selline meelelahutus, kui me niimoodi vaatame, kui palju publikut peab teater teenindama ja noh, see on alati selge, et publikutõmbamiseks on head variandid alati lastelavastused, suured suvelavastused või kerged komöödiad ja muu säärane kraam. Noh, siis on need kogemused tegelikult ei näita, eks ole, et on ju ka erandeid küll ja küll, aga lihtsalt on see nagu sihuke inerts mõtlemine, eks ole, et, et kui sul on mingi riskifaktor, siis sa lähed juba ammu läbi proovitud ja siiamaani töötanud lahendusteni välja, eks ole. Aga aga väga häid näiteid, kus publikut tõmbavad ka absoluutselt mitte sellistele kriteeriumitele vastavad lavastused, mis on, mis on väga tõsised kunstisündmus. Selles mõttes on ka võib-olla üks Eesti poliitilise teatri paradoks, et näiteks kui istuda folgis püünes Berliinis, mis on üks Saksamaa suuremaid olulisemaid teatri kunstilise avangardi vedureid, siis seal on saal sageli pooltühi ja inimesed tõusevad poole, etenduse pealt lahkuvad, aga Eestis seda ei tehta, Eestis on kõik teatrisaalid ikkagi täis. Ja see täituvus on meeletud teatripopulaarsus Eestis on tõesti nii suured, et see natukene on selliste tõsimeelselt avangardi peeruda silmis natuke kahandab ka poliitilise teatri tõsiseltvõetavust Eestis, et kui ta liiga populaarne, siis ta justkui ei saa olla ka samal ajal poliitiline, kriitiline. Nad ei tea eesti mentaliteeti, lihtsalt nad ei tunne Eestit. Talupoeg ikka kannatab ristis ära käid kristalle, antakse veel aitähki viisakusest ja läheb ära. Kui püüda tänast vestlust kuidagi kokku võtta, siis hakkab eelkõige silma, et Eesti teatriteoreetikud ja kriitikud eelistavad ühiskondlikke teemasid käsitlevas teatrist rääkides kasutada pigem üldistavat ja nii-öelda pehmemat väljendit milleks on sotsiaalne teater. Teatripraktikud ise aga nimetavad asju ilma valehäbita nende õigete nimedega. Räägivad poliitilisest teatrist. Ühelt poolt on ühiskonna ootused ja seda just kriitikute näol sotsiaalselt kõneka teatri osas suured samas kui teatritegijate huvi mõningate eranditega on üsna tagasihoidlik. Mina olen lavataguste autor Karina Talts ja ma olen väga tänulik meie tänastele saatekülalistele. Teater NO99 dramaturgi Eero Epnerile ja hiljuti Von Krahli teatriga liitunud lavastajale ja näitlejale Mart Koldits Ale, kes olid nõus minuga selles veidi segases mõistete ja mõtete rägastikus, kus seiklema.