Tere seekordses lavataguste saates räägime raadioteatrist. Lisaks sellele, et raadioteater tähistas tänavu oma kaheksakümnendat sünnipäeva valiti raadioteatri kuuldemäng päev hiljuti mainekal tele- ja raadioteoste festivalil viie parima hulka ning pärjati Ainsa eripreemiaga. Raadioteatri tegemistest räägivadki meile toimetaja Pille-Riin Purje ja kuuldemängupäev lavastaja Andres Noormets. Kaasa noogutab saate autor Karina Talts. Seda, kuidas ühe kuuldemängu tegemine võiks välja näha, vist võib iga rikkama fantaasiaga inimene endale ette kujutada. Ja selline menukas kujutlusvõimelist Ongijaks kuuldemängu tegemisega kuulamiselamuse saamise kõige olulisemaid aluseid. Aga kuidas see tegelikult välja näeb, kuidas tehakse ühte kuuldemängu ja mida teie kõige olulisemaks peate, on seal mingi alustekst või näitlejad või ikkagist? Ruumilise kujutluspildi loomine? Kõik asjad on olulised ja mina võib-olla ei ole kõige õigem inimene rääkima üldse, et kuidas tegelik kuuldemängu tegemine käib või kuidas peab. Sest ma olen enda jaoks need asjad nagu ise leiutanud, mõelnud, et mulle meeldiks niimoodi teha. Kuidas ta tegelikult Peab, ma täpselt ei tea. Õnneks ma olen küll mõnes kuuldemängus kaasa mänginud, aga need on üles võetud ka natukene teistsugustes olukordades. Ja ma arvan, et see ka ei ole nii nagu päris peab. Et ega see päris peab kuuldemängus kaasa teinud ja ma arvan, et ma oma töid ka ei ole teinud, nii nagu päris peab. Ja sellest vist kuulubki välja, see seda päris peab, ilmselt ei olegi olemas. Et igaüks mõtlebki selle enda jaoks ise välja, kui ta seda teha tahab. Loomulikult on seal hästi oluline see, et kuidas see asi kostab või, või millest seal juttu tuleb. Aga samas jututulemine näiteks ei ole minu jaoks. Kui ma endast räägin, ei ole minu jaoks kõige olulisem. Tähendab, jututulemine ei ole oluline kui tekst vaid minu jaoks on ka ikkagi oluline koguse audio tekst mis ei ole ilmtingimata üles kirjutatud. Et kui Eesti teater on niisugune teater, kelle kodu on nagu teksti sees, siis mind huvitab just nagu see asi, mis seda teksti ainult Ühe osana kogu tervikus käsitleb, mitte see, et ma baseerun ilmtingimata ühel tekstil vaid huvitavam ongi, et, et see audiostarter on võib-olla mingisugune teistsugune asi ja see tekst tuleb pärastpoole sinna juurde, et tekst on mingisugune asi, mis aitab mingisugust audiopilti või audioideed või, või mingisugust muud ideed edasi anda. Ja see idee ei pruugi ilmtingimata olla selle teksti sees, vaid see võib selle teksti kõrval hoopis olla. Küsimus oli nii pikk, et vastasin seal ühel lõigul, et saada nii-öelda tõsiselt üle neid asju, mis jäävad. Oota, aga missugune on üldse toimetaja töö, kas ikkagi režissöör või lavastaja on see, kes valib alati tekstid näitleja või siis nagu me rääkisime, tekst ei ole kõige olulisem, aga, aga see, millega hakatakse tegelema või on see ikkagi ka toimet ja kes seda suunab? Läbi aegade olnud ilmselt ka erinev on ju olnud ka neid aegu, mis on ehk möödas, kus on tehtud mingeid temaatilisi tekste, mingeid tähtpäevi tähistatud tehtud, seda, mida on vaja repertuaari mõne linnukese pärast ja siis on ilmselt olnud ka kuritoimetaja raadiorežissöörile mõne teksti kätte surunud. Ja nii ongi olnud ja neid on ka tehtud ja ja mitte tingimata Ta kehvasti, aga ka mitte tingimata innuga, nii et aga hea on muidugi see, kui ikkagi režissööri saab selle tekstiga kooskõla ja, ja teab, mis ta teha tahab. Ja muidugi on sagenenud ikkagi need asjad, et, et režissöör ise valib selle teksti või pakub välja. Aga on ka niipidi, et raadioteater pakub režissöörile välja ja ja siis tema tunneb ära, et see on õige ja see meeldib talle, niiet kõikvõimalikud variandid. Kui minna sinna ruumi, kus ühte kuuldemängu reisis raadioteatri või mingit järjejuttu, lindistatakse kõigepealt, siis arvatavasti näitlejad loevad oma teksti või repliigid kas nad teevad selleks näiteks proovi. Ja kuidas käib see Moore heli efektitsemine, kes seda tehakse, hiljem tehakse seda kohapeal. Meie saade on ka lavatagused, et püüame siis sinna mikrofoni taha natuke rohkem vaadata. Ja mõelda, kuidas see kõik võiks toimuda. Nagu selle asja aluseks on, ütleme, traditsiooniline draamatekst, mis tahab niisugust psühholoogilist väljendust, siis on ilmtingimata vajalikud eelnevad proovid ja ma arvan, et enamasti ikkagi seda tehakse vist niimoodi, et näitlejad pannakse mikrofonid ette suhtlema ja ja siis nad teevad seda noh, nii palju kordi kui palju kordi režissööril vaja, et see oma idee sealt välja lõigata. Aga seda saab teha ka oluliselt teistmoodi. Mina olen viimased korrad teinud niimoodi, et igal näitlejal on oma monomikrofon, teeb sinna sisse selle oma teksti ära kas teistega koos või päris üksinda. Ja siis pärast nagu ehitatakse see pilt kokku. Ja ma olen tähele pannud, et seal Euroopa kandist tehakse päris palju vist niimoodi. On lavastajaid, kes üldse tähendab ei tahagi, et seal oleks rohkem kui üks näitleja, et tema käest maksimum kätte saada. Aga kas siis tekib see suhtlemine näitlejate vahel, kui neid niimoodi eraldi võtta ei oleks. Puudused. Suhtlemine tekib igal juhul oleneb, kuidas ta nüüd tahab seda vormistada, eks kui ikkagi ütleme, räägitakse maailmast, kus inimesed suhtlevad üksteisega ja nad ikkagi on rohkem nagu oma egost lähtuvad ja pane teist nagu tähelegi, siis reaalne seda niimoodi teha, et nad räägivad seda üksinda mikrofoniga, suhtlevad ja pärast see asi saab kokku. Aga samas ma olen ka kuulnud dialooge, kus on eraldi üles võetud ja see toimib suurepäraselt, nagu üksteisega räägitakse, sest seal ei ole väga suurt probleemi, sest noh, kujutlusvõime on ikkagi olemas. Sest võib-olla ongi teinekord parem. Sel juhul suhtleb näitleja oma ideaalpartneriga, aga kui sinna ette kedagi nagu kehastatult panna, siis võib tema fantaasia võib-olla mõnes liinis kinni lüüa. Samas võib ka vastupidi olla, sest ma arvan, et, et need asjad ei ole kõik päris. Ei ole nii, et peab ilmtingimata niimoodi tegema. Mida rohkem suudetakse neid asju välja mõelda või variante välja mõelda, seda huvitavam võiks asi olla mar. Muidugi on, näitlejal on ilmselt kõige lihtsam variant see, kui tehakse piisavalt proove, ta on kindel selles tekstis tal dialoogipartner on kõrval see kõik nagu paneb selle asja kõige kõige lihtsamalt paremini toimima. Ilmselt on palju materjale, kus ta on kõige õigem aga need tahta seda kuidagimoodi, no ma tea, nihestada või anda talle mingisuguseid teistsuguseid kontekste või alltekste, siis ilmselt peab neid asju veidikene muutuma või peab neid asju teistmoodi kokku lõikama. Sest ega see pole ilmtingimata see, et inimesed võivad omavahel rääkida väga realistlikku dialoogi ja, ja 11 näha ja see kõik toimib, aga kokku pannakse ta hoopis kuidagi teistmoodi. See ongi see tihti plaanid või salaplaanid, mis on, mis on lavastel režissööril olemas, ega neid ei peagi ilmtingimata alati näitlejale selgelt ette käima. Sest ma olen saanud aru, et näitlejad on nagu tänulik rahvas, et kui see asi nagu toimib ju välja tuleb, siis meil on ükskõik, nad on hea meelega ka heas mõttes manipuleeritavad. Aga jah, kui sa teed niisugust käkki seal kokku, siis ma arvan, et ega see on ükskõik, mis nad seal teinud on, ikkagi ei meeldi, ja nüüd seda enam suhtuvad mingisugusesse eksperimenteerimis niisuguse lõikava irooniaga, ilmselt sel juhul. See on jälle ka niimoodi, nii, ja naamoodi asjad. Aga kui palju üldse tegeletakse selliste eksperimentaalvormidega Eesti raadioteatris, et noh, ega siis kuuldemäng ei ole ainus viis raadios kas mingit lugu või helide näol mingeid pilte edasi anda. Et on mingit sellist liikumist ka selliseid lähenemisi Ja iseenesest ma arvan, et taoline nagu asjade nimetamine, mina tegelen õudsalt, eks pehmenteerimisega keegi ütelda oma panen siin ainult paksu eksperimenti. Et see niuke kuuldult kõnes ja et ma arvan, et ega, ega ei peaks tegema ilmtingimata eksperimenteerimis ega ka see, kui, kui inimene ikkagi enda jaoks tahab seda maailma leiutada. No ma tahan välja mõelda nagu omamoodi selle asja ühest otsast on ta muidugi eksperimenteerimine selle tegija enda jaoks, aga see veel ei tähenda seda, et see on mingisugune totaalne eksperiment. Et teinekord on see tõesti oleneb kontekstist, ma arvan, et noh, Eesti raadios ei ole väga keeruline nagu eksperimendiga tegeleda. Sest suhteliselt konservatiivne üksus ja see pole üldse paha, sest ma arvan, et noh, raadio peabki olema heas mõttes konservatiivne, sest siis teda usaldatakse ja ja siis on tõepoolest noh, võimalik nii-öelda seda nagu rahvusraadiot, rahvust on võimalik koos hoida, sest ega rahvuskehand ei taha nagu eksperimenteerida eriti. Aga see noh, nii-öelda vaimne olemine nõuab mingisuguste asjade ümbersättimist ja nendega mängimist, sest muidu ta lihtsalt pea kivistub ära ja pärast sa ei saa üldse aru, kes sa oled või kust sa tuled. Aga kui võrrelda, ütleme neid asju, mida meie siin teeme selles Euroopa kontekstis siis kohati on niimoodi, et jah, me oleme nagu üllatavalt eksperimenteerinud ja, ja samas tõsta jälle seda konteksti veidi nihutada, siis tundub, et me oleme ikka päris konservatiivset sealsamas kõrval, et ja ma arvan, et see asi peabki nii olema, et nii ühte kui teist. Ja, ja ma arvan, et, et ükski vähemalt tänapäeval enam. Ma ei tea, kuidas ta vanasti vanad tihti hästi palju kuuldemänge seal on, tõepoolest oli see aeg oli kukil ja need nõuded olid hoopis teistsugused ja seal polnud ka võimalik. Kui sul ikkagi linti vaja liimida, siis lihtsalt noh, need, need töövahendid juba määravad mingisuguse asja ära, noh, praegu on kõiksugused, asjad võimalikud ja ma arvan, kõik inimesed, kes tegelevad noh, ütleme raadiokuuldemängudega näiteks mina arvan, et nad igas töös seavad endale mingisuguse niisuguse eesmärgi, mida nad varem pole ma tea saavutanud või mida nad pole ette võtnud. Et seal ma arvan, et ikkagi on niimoodi. Nii et ma niuke eksperimendi kurat ikka välgub ikka kuskil silmanurgas ilmselt igal tüübil. Aga noh, mis see kokkuvõttes tähendab, või mis see on, see, see on ikkagi nagu distantsi asi, et sa pead mingi distants olema, et sellest aru saada. Kuuldemängu tegemisel on ju väga oluline osa on ju kogu sellel heliefektide maailmal missis sinna tekstile taha kuulub kas on olemas siis mingi fonoteeki, kust võetakse igasuguseid helisid, mere mühasid ja muud säärast? Noh, alati on võimalus ka inimhäälega neid kohapeal teha ja muud variandid, aga et kui palju ja tegeletud sellega ja kui palju näiteks. On olemas sellist heliefekti olemasolevad siis nagu arhiivi, mida võiks kasutada vä, või tehakse ikkagi alati kohapeal. Ja kui oluline see üldse on näiteks, et kui oluliseks nagu lavastaja pead või kui palju nõutakse seda, et mul on nüüd vaja mingit väga erilist helitaustaks. No see oleneb ka jälle ilmselt loost ja tegijate tahtmistest siin võib-olla helirežissöörid oleksid praegu õigemad ütlema, ma tean, et neil on riiulitel neid kogutud helisid ja eks neid on läbi aegade püütud kogude vahepeal on nad jälle mingites aja katsumustes hävinud või katastroofides ja hoolimata sellest, et ütleme, on võimalus riiulilt neid helisid võtta ikkagi tahetakse teha vahel ka ehedas keskkonnas kuuldemänge, et see näitleja oleks nendesamade helide sees noh, näiteks lähiajast mulle meenub, kui tehti seda Madis Kõivu kuuldemänguks, teine lugu vabaõhumuuseumis, kus ikkagi siis ehtsad heinad sahisesid just sellel ajal, kui need tegelased pidid seal heintes olema? See oleneb ka režissööri ja helirežissööri kokkuleppest, et kui ehedalt nad tahavad seda teha või siis kui teistpidi jällegi tehniliselt või, või ütleb ka helirežissöör, et ei ole mõtet õue minna, et me saame selle loomulikuma heli seal mängides nende taustadega. Et need on, need on väga erinevad võimalused. Jah, aga, aga kuidas inimhääled heli tekitavad, selles Andres Noormetsapäev on vist kõige ajakohasem näide praegu. Ma olen nende heliarhiivide või heliefektide arhiivide peale mõelnud, ma olen nendega tegelenud mitte noh, raadio jooksvaid teatri jaoks näiteks ikka neid päris palju läbi otsinud. Ja midagi ei ole teha, need vananevad helikiirusel. Et see on tõepoolest uskumatu, kuidas mingisugused asjad, mis on tehtud, noh, viis aastat tagasi, sa saad aru, et maailm ei tee enam sellist häält, ta teeb hoopis teistsugust. Aga see on muidugi see, et mis on hindamatu, et kui sa tahad noh, teha midagi sellist, mis toimib nagu aegu tagasi ja saad kasutada neid samu helisid, mis seal sellest ajast pärit, see on ekstra vägev. Sest noh, inimene kui selline ikka väga ei vanane, seal on enam-vähem sarnane ilmselt. Aga see, missuguseid helisid, maailm noh, tekitab see on uskumatu, kui kiiresti see see muutub. Kui praegu minna, lindistada siin ütleme Gonsiori tänavat ja kuulata seda, mis häält tegi see tänav 10 aastat tagasi, siis on nagu öö ja päev. See on täiesti õige ja 20 aastat tagasi, see on hoopis naljakas. Siis me kuuleme, kuidas ruigavad Zaporožetsi ja krigisevad seal, ma ei tea ka massid, mis ikka ilmselt mööda liikusid sellel ajal. Et see on hoopis midagi muud. Praegune liiklus on tihe, aga ta annab niisuguse sumina ainult niisuguse ühtlase tausta all. Niisuguseid kriunatusi enam eriti ei ole, mis võisid olla 20 aastat tagasi siin ainult üldse, võib-olla olidki see asi Krjunuski ainult. Selles mõttes on kindlasti ka raadioteatri arhiivil kuuldemängude arhiiv ei ole väga suur väärtus, sest ta on omas ajas kinni püüdnud ka nii-öelda näitlejatehniliselt teistsuguse mängulaadi, mis on kordumatu ja mis tänapäeval võib-olla mõjub võõristavalt või võltsilt või nii edasi. Ja üks asi, millega ju raadioteater ka vist olude sunnil järjest rohkem tegeleb, on ju see, et mängitakse järjest rohkem vanu kuuldemänge sest uusi, kui palju üldse tehakse praegu aastas uusi esietendusi. No niimoodi 10 ringis või isegi alla 10 on ka olnud. See ei ole jah tõesti võrreldav nende aegadega, kui tehti üle 30, aga no siis olid ka koosseisulised režissöörid ja töötempo teine. Aga neid vanu on muidugi alati ka mängitud, et ega siis neid kordus kuuldemänge nii-öelda on olnud päris tihti ja kuna klassikaraadios on meil praegu see võimalus ikkagi mängida ka üle tunni kestvaid kuuldemänge, siis saab just ka neid vanemas ja varasemas tempos tehtavaid asju mängida, aga siin oleks tõesti veel üks võimalus, mida siiamaani ikkagi on väga vähe rakendatud. Mida Kalju Oro tegi Jüri Tuuliku kuuldemängu lavastades, kui ta tõi Lis Linda hääle ühest teisest reaalsusest niimoodi tänapäeva näitlejate sekka. Seal oligi tegelane surnud ema, keda siis lindau erinevatest rollidest kokku nopiti justkui poja meenutustena. Aga noh, niisuguseid dialooge me, me oleme sellele mõelnud, aga see idee ei ole ikka veel konkreetseks saanud. Et tekitada dialooge läbi aegade ja see oleks ka üks võimalik võtta, aga aga see arhiiv on tõesti hästi hästi põnev ja väärtuslik kuulata ja võrrelda neid ühelt poolt ütles, et meistrite Taali talletatud ja eri põlvkondade näitlejate hääli, aga teiselt poolt ka jah, tõesti seda ajastu mängulaadi seda, mis aegub, mis ei aegu, temposid rütme, kõike seda ka omaaegseid, neid helide katsetusi, ütleme, kui stereoraadio tuli ja kuidas siis samamoodi mängiti, kuigi oli lint, mida lõigati, aga ikkagi siis avastati jälle omakorda täiesti seniolematuid võimalusi, nii et selles suhtes see on hästi põnev maailm, kui sinna kaevuda. Ma arvan, et see raadio teatriarhiivangika ilmselt kõige mahukam väärikam, adekvaatsem, näitleja jälje säilita üldse läbi aegade, sest foton fotofilmi peale neid asju ikkagi väga vähe sattunud. Film on iseenesest juba midagi muud ja neid on ka ikkagi Eestis suhteliselt vähe tehtud. Telesaated, need hakkasid säilima olles noh siis kui videolint hakkasin mingil määral talletama ja isegi need vanad videolindid, kui need on need saadud nii-öelda ümber tõsta järjest nagu digitaliseerida ümber tõsta ja noh, see hääbumine peatada, aga noh, nende kvaliteet on ikkagi. Kui võrrelda selle aja kuuldemängudega, siis kuuldemängu kvaliteet on ikkagi midagi hoopis muud. Sest varane tele on ikkagi küllaltki niisuguse kahtlase väärtusega, kohati aga kuulatasid vanu kuuldemänge. Tõepoolest, kuna väga palju tehti ka neid kuuldemänge, kus lavastus ju praktiliselt üle kanti. Kohati isegi tundub, et see on salvestatud teatriruumis kuskil laval. Peaaegu. Ma olen niisuguseid asju kuulnud, kus tundub, et nad ei saa olla, et see on tehtud siin, et see ilmselt on ikkagi tehtud ja üles võetud täiesti Nad kõnnivad läbi neid lisand seene, seal natukene üht-teist kärbitud kohati ka päris pikad. Ja see annab väga vägeva pildi sellest, noh, mis on tehtud. Okei, ta võib mõjuda ju naljakana, aga aga ta on ikka väga adekvaatne ajastu jälg väga adekvaatne ja mul on imestunud, et, et ma ei tea, kas, kas on need inimesed, kes on ajalugu kirjutanud, neid asju läbi kuulanud. Sest ma arvan, tihti on ta ikkagi põhineb rohkem mingisugustele üles kirjutustel ja mälestustel kui taolistel helijälgedel, mida on võimalik kuulata, mille järgi on tõepoolest suht adekvaatselt võimalik ajalugu kirjutada. Kas Sulle, Andres, ei ole tekkinud kiusatust samamoodi kasutada mingeid manu hääli, vanu näitlejaid oma praegustes kuuldemängudes, et kas see asi, kui sa Pillerina ütles, et kas see on jäänud siis tehniliste asjade taha või miks seda ei ole siis välja tulnud? Ei, ma arvan. Pigem idee taha äkki, et see üks idee küll, et nad kokku panna, aga seal peab ikkagi olema põhjendus ja mõte ja ja seda võib-olla ei ole nii järjekindlalt siis otsitud, aga küllap keegi selle leiab. Mis on väga hea idee, mina pole selle peale tulnud, pole selle peale tulnud, oleks selle peale tulnud, võib-olla? Vaata praegu nagu enam ei saa niimoodi ette öeldud asi, nüüd selle peab nüüd ära unustama, siis kunagi uuesti tulema selle peale. Aga üldiselt loomulikult saab päris väljakutsuv idee niisugust asja kasutada niimoodi väga postmodernistlik postmodern hakkab juba uuesti posti vajuma, et aeg hakkab ennast uuesti ümber pöörama, aga, aga ma arvan, et niisugustel asjadel oleks vägagi mõtet. Kus tõsta neid inimesi, kes on olnud Eesti teatri madja nähtavateks ühikutekse vedurit, eks, ja nii edasi, noh, tõsta tänapäevasesse konteksti, panna nende hääled toimima selles kontekstis, millest me praegu mõtleme. Vot see oleks päris vägev. Neid asju nagu peaks lausa kohustuslik, kuna tegema, et, et meil ei tunduks, et meil on kuskil ajaloost sahtlite kaupa sauruseid vaid et kuidas nad võiksid toimida nende hääled või võiksid toimida tänapäevases struktuur. Väga põnev oleks, ma kuulaks küll neid. Reimo sina selle pärjatud kuuldemängupäev juurde mis hiljuti siis Berliinis sai ära nimeta, teatas, et kas selle tegemisel me mainisime siin enne siin kasutasid peamiselt inimhäältega tehtud heliefekte ehk taustahelisid. Kas selle tegemisel? See oli nagu plaan omaette, kas seda tõsteti siis ka esile, kui see hindamine käis oli see midagi erilist, mida mainiti. Nii palju küsimusi korraga kõik niimoodi ära klaarida väga pikka juttu rääkimast. Üldiselt, et võib küll öelda, kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise, et et tegelikult me saime pärjatud, sellepärast kuuldemäng sai teise koha preemia? Mina ei tea, minu jaoks oli ta küll väga ootamatu, et ta niisuguse koha peal maandus ja, ja see, et ta noh, viie hulka jõudis, on ikkagi nõks nagu väiksem saavutus, kuid ta lõpuks nagu teiseks sai. See oli täiesti ootamatu ja ilmselt olid tähed seisid niimoodi ja suur tänu kõikidele selle eest. Aga see, mis puudutab nüüd neid, neid taustahääli. Kui ma sain võimaluse kaks aastat tagasi käia selle palju õnne argipäevaks kuuldemänguga kaasas Berliinis siis noh, üldse see oli mul esimene kord niisuguses kohas olla ja see oli mul üldse esimene kord kuulata niisuguses massiivses mahus kuuldemänge mis ta siis kuue päeva jooksul 40 Ja see lõi mu täiesti nagu kuidagi. Rammestas mu heas mõttes ära. Mul on niisugune tunne, et ma polnud elus ennem nii palju neid kuulanudki kokku ja sealt kuidagi ma hakkasin mõtlema seda, et nad seal olid suurepäraselt tehniliselt teostatud asju kus sa saad aru, et neil on vist võimalused toota Ta heliefekte millest mul pole aimugi, kuidas seda peaks tegema. Kuidas teha heli, mis, mis kirjeldab klaasist tornmaja kokkuvarisemist, plahvatamist, midagi sarnast või mingisuguseid taolise asjaga, näiteks ma puutusin kokku ja see kuidagi mind hämmastas, et kuidas see on võimalik, kust on see võetud, kuidas see on tehtud. Selge on see, et see peab olema digitaalselt tehtud see ei ole kuskil loodusest lindistatud, see ei ole võimalik, kuidas seda teha, minu mõistus sinnamaani küündinud, samas ma mõtlesin, aga mulle meeldiks niisugust asja teha. Ja siis ma mõtlesin, et noh, et missugused on siis need võimalused, mida raadioteater omab ja siis ma mõtlesin, et võib-olla tõesti nende efektide suhtes, et me peame veel ringi vaatama ja, ja otsima arenema selles suunas, aga noh, inimesi on ju palju niuksed, häid inimesi ja mõtlesin, et peaks tegema midagi, kus need üüratud efektid saaksid. Noh, inimesed ära teha. Kõik võimekas ja peaks olema ju võimalik. Ja siis ma mõtlesin nagu selle süsteemi või struktuuri välja, kuidas see võiks olla. Ja pärast selle nagu audioidee sisse ma kirjutasin teksti mis siis nagu kõige paremini väljendaks. Ma natuke otsisin ka siit-sealt muid tekste ja vaatasin mingisuguseid enda vanemaid asju, aga siis ma sain aru, et ei, et selle peab spetsiaalselt tegema. Kui ma tahan, et ta spetsiaalselt niimoodi toimiks. Ja kogu see süsteem oli sisse ehitatud üles, et me teinud mingisuguseid proove. Mul õnnestus värvata üheksa näitlejat. Ja need olid sellised, kes olid nõus siis ilma igasuguse proovita üldse mitte midagi, teades stuudiosse tulema ükshaaval. Ja siis tegema kõik, mis ma siis neile kõrvast sisse ajasin. Ja siis me saime tõesti igavese hunniku materjali ja sellest me puhastasime lõpuks siis selle loo välja. Ja see vastukaja, mis sealt tuli, ma mäletan, üks sõna, mis jäi nagu kordusvõi või mis välja öeldi ja teised kuidagi seda kinnitasid ja pärast paari teise kuuldemängu juures jooksis läbi, oli see, et et neile meeldis meie riskijulgus. Et paljud inimesed seal on koos ikkagi inimesed, kes on tegelenud nende kuuldemängude audi asjadega, noh aastaid-aastaid, mõned polegi muuga tegelenud kui ainult sellega, et kogu elu on sellega tegelenud. Ja nad ütlesid, no ja need hakkavad inimhäälega siin midagi tegema. Nad olid väga skeptilised selles suhtes. Ta ütles, et neid asju on ikkagi ennem tehtud ja mitte sugugi vähe. Ja mis me siit siis ikka kuulab. Ja nad olid kuidagi positiivselt üllatunud ja ilmselt, et selle üllatuse põhjustas ka see, et olnud enne midagi sellist kuulnud. Mul ei olnud ühtegi mingisuguseid asju, mille moodi ma tahtsin olla, sest mulle tundub jõle originaalse idee peale jõudnud. Siis tuli välja, et mis ei olnudki nii väga originaalne, aga see, kuidas ta kokku tuli, vot see oligi, see oli seda ainulaadset moodi kokku pandud, mida ennem ei olnud olnud. Ja see mingisugune riskijulgus siis tuleneski sellest, et võtta midagi, mida on palju tehtud panna seda kokku kuidagi teistmoodi. Ja üldiselt me saime kuidagi positiivset tagasisidet nii ühelt kui teiselt poolt ja see üks ja teine pool tavaliselt jaguneb kuidagi niimoodi, et need vanemad Lääne-Euroopa maad, vanemad ja võimsamad raadiomaad kuidagi esindavad. No ütleme, maksimaalselt kahte vaatevinklit, aga nad on suhteliselt ikkagi sarnased räägivad küllalt sarnastest asjadest ja nad saavad väga lihtsalt üksteisest aru. Ja siis on nagu jookseb joon läbi ja siis on see Euroopa pool või ütleme noh jah, Ida-Euroopa poolne võimekus nii-öelda, kuigi see ida poole on juba väga pikaks veninud ütleme siit Eestist või noh, isegi tehakse ju Venemaa tee ainult Moskvas oli vanasti tehti ka Peterburis, et ta läheb kuni Türgini praegu välja. Et see on igavene lahmakas ja seal sees on ka veidi erinevad suhtumised, aga mingisugune sarnase suhtumise joon on siiski ka tajutav, et need mõlemad pooled justkui väärtustasid seda kuuldepilti. Et vot sellest oli väga hea meel, sest tihti on niimoodi olnud, et mida ida pool jaotab valjuhäälselt, seda lääs nipsakalt ignoreerib. Ja mis lääne ohkama päev siis selle koha peal näed, et ida on kirjutanud ainult ühtesid. Et see ei tähenda neile mitte midagi head meelega, nagu üldse lõpetaksid ära taolise suhtumised. Oluline vist ongi selles, et saada mingisugune tulemus, sealt peabki just justkui mahtuma selle piiri peal ja see on kohati hästi niuke peenike piiri peal kõndimine, mis ei saa tahtlik olla, sest seda ei saa ette aimata, tähendab neid suhtumisi või mingisuguseid noh, trend jah, loomulikult saab aimata, aga noh, see on ikka loteriivõit natukene. Et mingisugused asjad satuvad sinna vahepeale ja nad on nagu mõlemale poolele vastuvõetavad vä erinevatele suhtumist talle vastuvõetavad. Sest seal oli küll asju, mida ma kindlalt tean. Et lääne poolele olid nad ikkagi niisugused väga lemmikud. Ja kogemata sealt näed ikka aeg-ajalt hindeid ka pannakse, ma nägin, kuidas idapoolselt ladusid sinna noh, niisuguseid kõige madalamaid hindeid ja ma olen tegelikult üllatunud, ma ei saanudki aru, miks see niimoodi oli. Ma tõesti ei tea, on ilmselt mingisugused suhtumised, mis väljenduvad kuskil, ma ei tea diskussioonides või milleski muus mida järsku noh, nagu väga eitatakse. Seekord oli päris hea tähtede seis ja suurepärane tulemus. Aga kui palju on üldse oluline raadioteatrile selline festivalidel käimine ja kuidas te üldse saate tagasisidet? Kui palju te teate, et kas teid kuulatakse ja kas neid üldse vajatakse? No seesama festivalidel käimine, Andres Noormets ongi siin parim näide, et käis ja sai maikuus rohu ja ja nüüd tegi siis paremuselt teise kuuldemängu, nii et need saab ainult Grand Prix never minna. Aga noh, oluline on see ka sellepärast tõesti tajuda seda oma kuuldemänguasendit ka maailmasid ikkagi või Euroopas ja võrrelda teistega ja ja tõesti kohtuda nende inimestega, kes sellele on pühendunud ja seda teevad. Aga mis puutub seda kodust tagasisidet, siis eks see vahel on ka meile endile, tundub, et võib-olla hõredam, kui võiks olla. Kui mõelda näiteks, et on olnud ka ajad, kus kuuldemäng on kasvõi vastukajasid väljaannetes teatrimärkmik, kes olnud põhjalikumaid tihedamalt, aga on ka olnud aegu, kus ei ole olnud sedagi nüüd on kuidagi vahepealne. Et ikka on ikka on vastukajasid ka kuulajanumbreid, eks me saame statistikat sellest saatekavast üldse, kuidas kuulatakse, aga küllap toimivad ikkagi ka need isiklikud kontaktid või on teada inimesi, kes kes tahavad neid kuulata ja neid ka kuulavad. Kui mitte selles reaalajas, siis nüüd on võimalik kuulata järelkuulamisega internetis endale sobival ajal. Ma usun, et oma niisugused fännid või, või kuulajaskond on olemas, et kui vahepeal oli mingi hirm, et see on äkki kuidagi liiga elitaarne või liiga kõrvaline, siis ma arvan, et pigem selle pildilise maailma ülekülluses, võib-olla see raadioteatriväärtus isegi suureneb või see, et sa saad oma kujutlusvõime mängu panna ja iseenda fantaasiat usaldada, seda kuuldemängu kuulates kaasa luua. See on kuidagi aktiivsem võimalus või avaram võimalus, ehk kui, kui täiesti etteantud pildile. Jah, mul on siin hea meel natukene survet avaldada Raadi inimestele, et ma olen päris mitme inimese käest kuulnud, et küll oleks hea, kui nad oleksid kättesaadavad, ütleme heliplaatidel niisuguste audioraamatutena väga palju ikkagi inimesed sõidavad tänapäeval ja, ja üks kuuldemäng on täpselt niisugune keskmine, 80 kilomeetrine, 90 kilomeetrine linnadevaheline distants. Väga hea meelega kuulataks neid ja lausa noh, otsitakse taga mingisuguseid taolisi materjale, mis sobiksid selle aja täitmiseks, et sa ei peaks lihtsalt kuulama reaalajas ütleme seda asja, mida sa ei taha, et siis tahad, et see autosõiduaeg oleks samamoodi niisugune kvaliteetaeg, mis ta iseenesest ju ongi, sest tihtipeale oled sa üksinda seal ja saad täiesti keskenduda mingisugustele asjadele lugeda ei saa, midagi ei ole teha, ma olen proovinud natuke kehva on on võimalik, aga läheb nagu kehvalt edasi ja see on ohtlik. Ohtlik ka veel natukene, jah. Eriti kui on meil see niisugune niuke talvine ilm, mis ta Niuke pikad kuud aastas natuke pimedavõitu ka pimedas on hoopis keha lugeda. Aga see oleks väga hea võimalus, et noh, neid asju võiks ju kuidagi ikkagi teha, sest ma arvan, et nende tootmine ei peaks olema eriti kallis. Ja kui need hinnad on mõistlikud, ma arvan, et see oleks väga minev ja on väga paljud tänapäeval tundub mulle kuulajaid, kellel ei ole võimalik reaalajas olla seal raadios. On väga palju neid, kes kuulavad järel kuulamisena ja kui on võimalik, nagu on ööülikool, eks raadioteatri üks osa mis väga lahkelt lubab oma koduleheküljelt faile MP3 alla laadida. Ja noh, minu jaoks näiteks on see põhiautomaterjal telefon täis laotud seal iga kord, mul peab olema üks paar kolm ja, ja paar-kolm niisugust head vana, et ma siis tean, mida ma endale sätin selleks autosõiduks ütleme, muusika ja muu asja kõrvale. Et kindlasti vot niisuguseid missid on kuuldemängude jaoks väga avatud. Aga siis meil ongi kohe võimalus küsida, et kas selle peale on mõeldud ja kas see on ka tulemas või plaanis. Mõeldud kindlasti on jah. Praegu mul ei ole seda voli vastata, et, et kas ta konkreetselt on tulemas, aga aga see on väärt mõte. Ja nüüd on surveavaldus on eetrisse paisatud. Sellepärast, et noh, eriti majanduslanguse ajal tuleb ju inimestesse optimismi sisendada ja tuleb hoida nende mõtted nagu positiivsel reel ja ma arvan, et nii suur asutus nagu Eesti rahvusringhääling peaks ikka sinna oma panuse andma. Kinnisvara võib natsa oodata. Võib-olla lõpetuseks veel räägimegi sellest, et kuidas on üldse raadioteatri olukord, siin sai mainitud sellist majanduslikult veidi keerulist aega ja kas raadioteater elab ja elab hästi ja võib loota riigipoolsele toetusele ka edaspidi? No praegu igal juhul elab ja töötab, ma ei ole nende rahanumbrite suhtes õige inimene ütlema, aga et see on oluline, et ta elab, sest nagu me kuulsime Lätis ja Leedus ei ei olegi enam tegutsevat raadioteatrit, mis on väga tõsine ohumärk ja millest oleks väga rumal eeskuju võtta, et tuleb hoida seda, mis meil on ja kuuldemänge hetkel tehakse, siin kõrval istuv Andres Noormets tegutseb juba järgmise kallal. Ja põnevaid asju on tulemas veel. Lisaks sellele ma tahan kasutada juhust ja öelda, et me ootame ka kirjutajatelt riskijulgeid tekste, kuna me kuulutasime välja kuuldemängu võistluse meie kodulehelt saab ka täpsemat informatsiooni, aga ma võin öelda, et 15 jaanuar 2009 on see tähtaeg, kui me ootame põnevaid tekste, et siis oleks veel huvitavamaid asju, mida lavastada. Ja noh, loodame, et need, kelle voli neid rahakotte on paotada ja sulgeda, et nad tõesti mõtlevad sellele, mida Andres ütles, et, et majanduslanguse ajal tuleb vaimu hoida tervena. Ja kindlasti raadioteater on üks selle vaimuhoidja. Ma arvan küll, et võiksid meie poliitsapöörid võtta ette ühe niisuguse asja ja muretseda siiani raadioteatril oma tanki, kus oleks siis täiuslik mehaanika peal. Aga siis neid mürske nagu suunataks mitte kellelegi lõhkumiseks, vaid ta läks niisuguseid ehitavad mürsud peale mida võiksime rahulikult oma kaitsejõud lasta lõdvemaleja tunnistada, et me oleme nagu vaimult suureks saanud ja ja see meid kaitseb ja hoiab ja, ja see nagu moodustabki selle halleluuja. Kuula ja sa näed, kõlab raadioteatri tunnuslause. Siit ka tänane soovitus, kuulakem ikka häid kodumaiseid järjejutte ja kuuldemänge, mida ka mujal maailmas kõrgelt hinnatakse. Meie seekordsetele saatekülalistele raadioteatri toimetaja Pille-Riin purjele ja lavastaja Andres Noormetsale soovib lavataguste autor Karina Talts kõigi raadioteatrisõprade poolt edu ja õnnestumisi ka edaspidi. Kuulmiseni kahe nädala pärast.