Aga sedakorda me oleme jõudnud oma teatriajaloo vestega sinnamaale, et on õige aeg taaskord jälle üks järgmine suurkuju ette võtta ja teatriloolane Lea Tormis, kes võiks olla järgmine Eesti teatri suurkuju kellest kõnelda? Ma arvan, et see on Theodor Altermann, sest me läheme nüüd Estonia juurde kuna kutseline teater algas mitte ainult Vanemuises vast väika Estonias. Ja kui need Vanemuise mehed Viira ja siis Menning olid küll omamoodi värvikad ja kumbki väga eri moodi siis ikkagi teati, peamine peremees on vist näitleja ja Estonia oli rajatud just näitlejad selle. Ja kuna teater on kaduv kunst, siis sünnivad väga kergesti igasugused legendid ja just selle kaduvuse tõttu tegelikult need legendid elavad väga kaua, see on omamoodi paradoks. Aga Altermann, keda nüüd tänapäeval elavatest inimestest keegi enam näinud ei ole. Ja nüüd on enam-vähem kadunud ka juba need, kes temaga koos mängisid või, või teda laval nägid, mina olen mõnega veel rääkinud. Ja ometi see nimi ei ole kadunud. Kes nüüd on käinud rohkem teatris? See on võib-olla näinud linnateatris ühte väga ilusat lavastust, mis nüüd on küll juba kavast maas ainus ja igavene elu kus teater oma vahenditega näitab teatriajalugu ja kus Altermanni rolli, noh, mitte otseselt päris Altermanni, aga temast ajendatud trolli mängis Indrek Sammul. Aga enne kui nüüd hakata otse Altermannist rääkima, tema ma tahaks siiski juhataja sisse, mille poolest see Estonia kutselise teatri algus erines Vanemuise omast? Ja kõige parem on sissejuhatus teha Tammsaare sõnadega. Sest ega me Tammsaarest ikka üle ja ümber ei pääse. Ja teeme siis nii. Tammsaare kirjutas 1913 siis, kui avati Estonia uus maja. Ühe väikese etüüdi, mille pealkiri oligi Estonia ja Vanemuine. Ja seal ta võrdleb neid. Siis 1913 ütleb Tammsaare, et ma mäletan selgesti, missugust mõju vane muislased minu peale aval avaldasid. Kui ma neid esimest korda Eston lastega ära harjunud, nägin. Ühtlus, väledus, punktipealsus. Aga Estonias, seal võid mõnes tükis niisugust kangelast pehmata halastamata jõudu näha, et sa teisi näitlejaid ei näegi. Ei ole mingisugust kindlat korda. Kord ripub igal silmapilgul näitelavakangelasest ja tema tujudest. Juhatus puudub või juhatus mängib ise kaasa. Sai selgeks, et Estonial vast halb näiteseltskond on, aga väga head, üksikud näitlejad. Igaüks tahtis omal viisil kange ja anderikas olla, aga omal viisil kateiste mängurit, kui ta üks on kahtlemata Vanemuine on endise Vanemuise Viira, et ega lõpparve teinud. Tükkide valikust tundus kavatsuse juhatuse püüd. Estonlased pole sarnaste asjadega kunagi tegemist teinud. Huvitav on Vanemuises ja Estonias kõrvu seada, ühed on korralikud, tagasihoidlikud, ei tüki kuidagi silma paistma endid hulgast eraldama kõik nagu näite lavalgi. Ja sealgi on nad häbelikud, et rahva pooltki otsust vastu ei võta. Näib, nagu töötaksid Vanemuises inimesed, kellel kunst kunsti pärast olemas, on. Aga Estonlased. Nemad paistavad tartus võõrsil käies niisamuti silma kui oma kodust Tallinnas. Ahnitsevad kõigest jõust kiituse järele ja püüavad end hulgast eraldada, isikuna tunda, anda ja mitte ainult näitelaval. Seepärast räägitakse Tallinnas ikka näitlejatest, Tartusega näitejuhist. Tallinlane teab väga hästi, missuguseid riideid tema paremad näitlejad kannavad. Sest nad tunduvad tooniandjatena. Ka teatakse Tallinnas teater omataoline õukond on, kus oma isesugused eluviiside vigurid valitsevad. Sellest räägitakse valjult, jaga salaja ja kõige huvitavam, kui salaja räägitakse. Tartus valitseb ka selle poolest kord, räägitakse vähe ja sedagi valjult. Aga imelik teater ei tundu teatrina kunstnik kunstnikuna, kui kõik nii korralikke selge on. Toon kuuvalge linn, Tallinn auto, linn, see pitsrõnga teatrite peal. Vanemuine on tänini meie näitekunsti arenemise peale suuremat mõju avaldanud kui Estonia. Estonia hiilgab. Ja see hiilgus tõuseb peagi veel suuremaks, selleks on kõik võimalused Tallinnas olemas. See on öeldud, siis. See on öeldud siis, kui kutseline teater oli mõlemas linnas juba natukene aega olemas olnud. Aga nüüd peaks siis vaatama, kuidas Estonia neid oma võimalusi ära kasutas, kui seal kutseline teater algas? No mäletame, et Vanemuise selts algatas ise uue hoone, lasi ehitada, korraldas näidend võistluse Menningu lähetamise õppima välismaale. Estonia kutseline teater avati paar nädalat hiljem, sest Tallinna võindudel Tartule järele anda. Aga mingeid erilisi olge valmis teha ei jõutud. Augustis 2006. Augusti lõpus avasid ka nemad, aga see oli peamiselt näitlejate omaalgatus. Estonia selts oli pragmaatilisem asjalikum ja esialgu niisugust kahtlast üritust enda kaela võtta ei julgenud. Andsid küll ruumid. 10 ainult oli kindla tasuga esialgu näitlejaid, teised said ainult esituskordade pealt mingit tasu. Ja alles siis, kui selts nägi, et sellest võib midagi välja tulla, siis võttis ta finantshoolduse enda peale. Estonia trupp. Ta oli juba olemas. Mitte kutselises Estonias. Ja umbes samuti läks ta ka edasi. Ja kui me nüüd räägime natukene Theodor Altermannist rohkem kui teistest siis me peaksime vaatama kõigepealt, kuidas üldse Altermann näitlejaks kujunes, see, mis temast hiljem sai Theodor Altermann nimi iseenesest on ju juba huvitav nähtus näitlejana esialgu kui ka Estonia näitlejad kandsid veel varjunimesid, miks seda tehti, sellest oli juttu juba Vanemuise puhul. Ta valis oma niisuguse nime nagu Norden mis tuleb sõnast nord ehk põhipõhjakaar. Ja ei tea miks, aga tema isa oli pärit Virumaalt. Ta oli Virumaalt tulnud Kose kihelkonda. Ja võib-olla sellepärast isa oli ilmselt hakkaja mees, rentis endale mõisal ühe kõrtsi kosel. Ja siis rahadega, mis ta seal teenis, ostis ta omale talu sinna lähedale ja oli üldse lukku kästud, oli vallakohtumees ja, ja vallas lugupeetud mees. Ja mis nüüd, noore Altermanni peale, kes seal kõrtsihoones veel sündis 1885. Ilmselt kõige rohkem mõju avaldas, oli see, et isa õde oli ühe lähedase karjamõisarentniku abikaasa. Ühesõnaga sealsed olud ja tingimused olid natukene paremad. Ja ta võttis nii kaheksa üheksa aastased Deodori enda juurde ja lasi tal kasvada ka koos oma lastega talle õpetust anda saksa ja vene keeles. Nii et ta puutus natukene teiste oludega kui ja ilmselt see avaldas mõju tema hilisema oleku peale ja tema kiirema kohanemise peale linnaelu Maalt linna tuli ta juba kolmeteistaastaselt siiski gümnaasiumipanekuks, mis oli kallis? Ei olnud isal rahaga, ta pandi ühte kuulsasse Tallinna kooli Tallinna linna kooli Vene tänaval. See hoone on praegu alles veel, kus nad õppisid muide, koos Paul Pinnaga ja seal õppisid veel mitmed tulevased näitlejad ja Eesti kultuuriinimesed. See oli muidugi vene kelner tsaariaegne linnakool. Aga mis oli tähtis, et sealsete õpetajate hulgas oli mitu meest, kes kangesti armastasid teha. Ja nad tegid teateid ka õpilastega, mis on teatavasti üks väga hea keele õppimise vahend veel peale kõige muu. Nii et noor Altermann sai mängida juba näiteks Gogoli surnud hingede dramatiseeringus, siis mängis ta Gogoli revidendi Sclest akovi, teadmata, et sellest saab hiljem Estonia laval üks tema tipprolle. Nii et pinnaga mõlemad koosnenud näitasid juba kooliajal oma näitlejaannet. Ja peale kooli läheb siis Theodor Altermann veel reaalkooli kaubanduskursustele sellepärast, et ametit pida, millega saaks raha teenida. Õppis raamatupidamist ja töötas pärast ühes majandusühingus kirjutajana. Ja samal ajal Paul Pinna oli juba natukene varem läinud, Estoniasse pinna, mängis orkestris. Huvitav muide, ninaga Menning oskas orkestris mängida, valdas pilli. Aga Altermann läks Estonia kooripinnakutsut, kuna ja mängis juba kaasa ka mitmes näitemängus. See oli siis vana Estonia ja see maja asus kusagil praeguse Maakri tänava otsa kohal umbes vana Estonia maja, seda on väga raske praeguse tänavavõrgu juures paika panna. Aga vana Estonia mujale tahavad panna praegused Estoonlased vist ühe mälestusmärgi sinna kusagile Rävala puiesteele. Kuigi maja ise nüüd viimase suure sõja ajal maha põles. Aga seal majas algasid ka mitmed hilisemad tähtsatajate, algas tused veel peale vana Estonia. Nii Menningu õpilased, kui nad Tallinna tulid ja uue teatri asutasid, alustasid sellest majast ja samuti hilisem väga kuulus Tallinna töölisteater. Peale selle Altermann kaasa tegi, selles vanas Estonias oli ta mänginud natukene kohalikust saksa teatris kuna ta keelt valdas, nii et see juba andis natuke mingisugust sissejuhatust sellele, et näitlejaks saada. Ja kui ta 1905 pääses välismaale õppima, siis ta hakkaski seal Berliinis diktsiooni lavatehnilisi aineid õppima. Nii et päris ilma teatehariduseta ta ei olnud. Nüüd selle veel asjaarmastaja tead, perioodil ta mängis ilmselt küllalt palju rolle, neist ei ole eriti jäänud jälgi. Esimene roll, millest oli jutt, too ajakirjanduses pikemalt oli Maksim Gorki põhjas, mis sel ajal oli väga populaarne kõigile Euroopa lavadel. Ja seal mängistasis parunid tähendab endist parunid, kes kusagil seal põhjaringkondades on, ta oli väga noor poiss, ta muidugi ei suutnud veel päris valitseda seda rolli, aga igatahes silma ta hakkas, temast kirjutati Eduard Vildegi siis ta põhjas lavastust isegi võrreldes Berliini omaga, mida ta oli näinud. Nii et siit kusagilt algab juba see võimalus, et Estoniast võiks saada kutseline teater. Aga tegelikult sellel 1906. aastal on Paul Pinna juba lubanud minna mängima saksa teatrisse Liibavisse selleaegse linna nime järgi, Altermanni samuti olid kavatsed minna kuhugi saksa teatsesse edasi aga siis tekib äkki see idee, et tartlased teevad oma kutselise teatri, kuhu siis meie jääme. Ja suvel hakatakse nõu pidama, et ikkagi teha ka Estoniast kutseline teater. Ja nagu oli juba jutuse, siis alad avati kuuenda aasta sügisel ilma põhjalikumat muutuste ja ettevalmistust leta umbes sellelt tasandilt, mis teatel oli. Aga seal oli tõesti üksikuid, väga huvitavaid isiksusi, kõik nad olid väga noored, Altermann ei olnud veel 20 aastanegi. Päriselt. Ja sellest hoolimata hakkas seepeale juba seda. Vähest ettevalmistust näitas asjaolu, et nad avasid ühe Mait Metsanurka, eksis kirjanikku. Päikesetõusul, millel on küll väga hea pealkiri, aga millest ühtegi eksemplari järele jäänud ja hiljem, kui hakati teatama ja ajaloo vastu huvi tundma, siis esimene tänud, metsanurk ise ei mäletanud ka näitlejad, mis seal täpselt oli, kavalehte tegelased on olemas ja see näitab juba noh, kui eksprompt siiski see asi algas, sest nähti, et Vanemuine alustas Eesti tükiga ja taheti ka eestitükiga alust. Neil oli sel ajal kavas küll igasuguseid huvitavaid välismaa näidendeid ja klassikat ja kõike. Aga see siis käisime teatavasti üsna ülepeakaela. Ja mis nüüd sai edasi? Sel ajal oli üks niisugune mõiste nagu näitleja ampluaa, tähendab, näitlejaid valiti trupi, nii et oleks erinevat tüüpi rollide peale olemas näitlejad ja see ei tähendanud, et ta pidi siis eluaeg ainult seda tüüpi rolle mängima, aga siiski iga teater otsis endale vastavate põhitüüpide peale näitlejaid ja Altermanni ampluaa aks määrata tõsis noor armastaja, noor koomik ja pomm, Ivan. See viimane prantsuskeelne sõnana, tähendab umbes niisugust eesti keeles võiks öelda, et elumees või salongilõvi või midagi sellist. Ja mis seal siis vaja oli, oli vaja ilusat välimust kena olekut ja noore armastaja, see kõlab natukene võib-olla praegusele kõrvale koomiliselt, aga niisugune ampluaa, kes ei ole mitte lihtsalt ilus poiss, kes oskab naistele ilusaid sõnu rääkida, vaid, kellel tõesti on seda usutavat võimet, et armastada ja helgust ja soojust ja lüürikat. Seda tüüpi näitlejad ei ole meil kunagi liiga palju olnud ega netist mujalgi võib-olla nii palju ei ole. Aga meil on alati sellega olnud häda ja sellepärast Altermann oli nagu issanda kingitus, sest et ta osutus selline olevat. Me ei tea ju ta välimusest palju, sest need vähesed mustvalget fotot, mis olemas on notangena. Aga teame partnerite jutu järgi, et tal olid pruunid lokkis juuksed ja hallid silmad ja ta oli keskmist kasvu nähtavasti üsna hästi liikuv. Palju rohkem meid ja see tema võlu pisi ikkagi tulema tervest tema olemusest, mitte niivõrd nüüd mingist eriliselt ilusast välimusest. Ja et ta sai nüüd maapoiss, kes alles oli linna tulnud mängida ka selliseid salongi, lõvide rolle selle kohta on väga hästi ütelnud Ants Lauter peab arvestama, et ta oli ju väga noor, sel ajal veel. Siiski loen seda, mis Lauter ütles. Ta ütles nii, et ainsateks juhtideks olid noorele maapoisile talente intuitsioon. Noormees maalt käis mõni aeg linnas ringi, pärani silmi ja kõrvu. Ja asus lavalkujutama nähtut-kuuldut ja tähelepandav, et Altermanni Altermanni parimateks osadeks kujunesid kohe salongi lõvid ja armastajad maa poisse salong. See kõlab esialgu veidrana. Ent kui meenutame tõsiseid iseteadlikke maamehi Nende esinemiste puhul, seltskondlikke süles andeis peame tunnistama, et oleme sageli imetlenud nende vabaja lihtsat käitumist poositut ja sundimatult olekut. Ja Altermanni härrandlikus laval. Ja elus ei mõjunud võltsina pingutatuna või kuidagi külge poogituna. Selles oli seda sõltumatut ja vabamehe poositut ja sundimatult olekut, mis on tunnus sisemisest härrandlikkusest. Seda ei saa kusagilt ära vaadata, külge pookida või heade kommete raamatuist külge harjutada. See peab olema inimesel enda käest. Peale selliste salongitükkide ja muidugi rohkete komöödiate jantida, mis tõlgiti oli Karealistikumaid tükesest juba intelligents, nii nagu Vanemuise puhulgi hakkas peale suruma kaasaegset repertuaari Hoffmanni, Eipzenit ja muid selliseid näitemänge mis sundisid usutavam valemit, seda enam nii väga vanamoodsalt teatraalsele mängule. Kuid loomulikult esialgu maksis taanlaste nooruslik romantik tika. Paul Pinna on ise tagantjärele selle kohta öelnud, et temperament valitses, meie lava ei tulnud küsimuse alla, süsteem, järjekindlus, meetod mängida ja veel kord mängida, anda voli kõigile. Tunne telenoorte, annete tung ja väljendustahe oli see. Selles suhtes olime Altermanni ka nagu kokku kasvanud, nii möllasime rahuldades oma mängukirge esimesed aastad kutselisest päris. Ja muidugi siis nad võistlesid üle mängimises ja igasuguste lavaliste nõksude leiutamiseset publikult ikka rohkem tuleks naerupuhanguid ja teised püüdsid siis omakorda neile järele aimata. Aga aegapidi läheb asi siiski tõsisemaks, sest esiteks järgmisel hooajal saab Altermannist ka näitejuht. Ma isegi ei kasutaks veel sõna lavastaja või režissöör sest nii pinna kui Altermann nad lihtsalt olid sunnitud nüüd ka selles ametis olema, aga nad mõlemad juhtisid teisi nagu näitlejad. Ega erilist aegagi mingiks analüüsiks või selliseks ei olnud, loeti tükk läbi, tehti seade, proov, mis tähendas seda enam-vähem, on teada, kus keegi asub, et nad peadpidi kokku ei jookse, nagu mõnikord öeldakse. Ja ega palju rohkem aega jäänud oli vaja ka siis ette ütlejat loomulikult, sest prooviaega oli väga vähe. Ja juhendati teisi näitlejatele, mis tähendas ettenäitamist. Ettenäitamine muidugi on hea, kui on andekas inimene, kellele näidatakse, siis ta ei ahvi järele, vaid võtab üle selle, mis oluline on. Aga eks neid väikseid pinnaside Altermanni jooksis sel ajal ringiga, kes lihtsalt püüdsid järele teha. Siis kui on mingeid tõsinemise tendentse ja mitte isegi niivõrd pinna kujust Altermanni juures. Üks põhjus on see, et nad mõlemad otsisid väga hiilgavaid sooloroll, soolopartiisid sellest juba Tammsaare, räägib, et tähtis on ise hiilata. Ja neid leidus kõige rohkem klassik, kas ja üldse sellises võimsas suures dramaturgiat. Niiet kartmata Ta midagi, kui Menning hoidus esialgu rasket klassikat mängimast, siis nemad hüppasid kohe tundmatus kohas vette ja mängisid nii kuidas tuli ja mõnikord tuli täitsa huvitavalt. Üks Altermanni esimesi häid klassikarolle olevat olnud revidendi Gogoli revidendi, sellest akov. See on siis niisugune mees, kes osutub ühes sajooni linnakeses ootamatult levidendiks olevat, kuigi tal ei ole kopikatki taskus ja ta nälgib võõrastemajas. Aga millegipärast arvatakse, et ta on revident ja kõik hakkavad tema ees pugema. Jaa, Altermann olevat mänginud seda, et ta ei olnud mitte mingi kelm või suli vaid lihtsalt ta olevat valetanud inspiratsioonist kandnud tuna ja täieliku nihukese vaimustusega, ise uskudes hetkel seda, mis ta räägib. Nii et see sisseelamine osasse tuleb tal kuidagi intuitiivselt. Ja peatselt mängib ta ka juba niisugust võimsat trolli, nagu Vello sellele muidugi oli kriitikal etteheiteid, aga räägitakse ka sellest, et ta oli väga veenev, sest et tema, see oskus armastada tähendas seda, et ta mängis seda hirmsat hotellod tõesti nii kaua kui vähegi võimalik, usaldavana ja armastavad. Ja siis, kui tõesti selgus, et või talle tundus, et teemana on teda bet, nüüd siis ta ka ei läinud selliseks märatsevalt hulluks, vaid kuidagi kurvalt nagu püüdis õiglust maksma panna. Nii on seda rolli vähemalt kirjeldatud. Vaevalt see nüüd eriti hiilgav olija, küllap diletantlik harjumused lõid veel läbi. Aga see näitlejanatuuri ehtsus ilmselt pani ennast juba siis maksma. Ja Lauter, kes üsna varakult hakkab juba koos Altermanni ka väiksemaid osi mängima jäetud, aga lavalt näeb, ütleb, et Altermanni tuli kuidagi iseenesest peatselt see, mida nõuab teatrikoolituse, mida nõudis sel ajal maailma kuulsaks saab juba Stanislavski Moskva kunstiteatest. Et näitleja peab olema omakujus elama oma kujus, aga mitte lihtsalt mängitsema. Ja nähtavasti Altermann aeg-ajalt kogu selle mänguvaimustuse kõrval suutis siiski ka süveneda rolli ja, ja kujusse ja ennast tõesti tundlasele isikuna. Aga loomulikult ta mängimine oli esialgu veel väga ebaühtlane. See on muide tüüpiline paljudele sellistele tähtnäitlejatele olnud läbi aegade, eriti romantismiaja näitlejatele ka mujal maailmas. Et ta ükskord võib hiilata, vaimustada, inimesed on hullumas sellest, kui eht Meie vaimustada on. Aga kui tal on lihtsalt halvem olla või halvem tuju, siis ta ei suuda sellest kinni pidada. Vaid tuleb, niisugune igav ja tuju dub etendus ja kunagi ei tea, milliste etendust vaatama satud. Niisuguseid asju on ka Altermanni kohta just tema varasemal perioodil kirjutatud. Kuid ilmselt tema see elurõõm, joovastus, temperament, kergus, elegants, need on kõik asjad, mida tema kohta on öeldud. Selle tõttu andestad nii mõndagi ka tema ülepakkumised. Sest nad ikka komöödias veel pinnaga koos pakkusid väga kaua üle. Niisugused üleaisalöömise tekkisid just siis, kui ta püüdis jäljendades pinna, oli natukene vanem ja natukene kauem teatris olnud, kuigi nad olid koolivennad. Ja talle väga meeldis, kuidas pinna mängis, aga pinna oli niisugune teravam. Väga kergesti rõhutav, kuidas üle ja mängis niimoodi, kas groteskselt. Ja eks see hakkas esialgu talle külge ja ta kariteeris oma kujusid, nii nagu pinnagi just komöödia see andis. Aga siiski tema loomust lamp, ta oli ilmselt romantilisem, helgem, niisugune päikesepaistelisem. See määras väga palju, et ta peatselt hakkas lahti ütlema sellest pinna jäljendamisest. Ja oli veel üks huvitav asi, mida laval. On hiljemgi ette inimestel tulnud headel näitlejatel, et ta oskas ka oma nõrkustest teha voorused. Baltermanni nõrkus, mis oli ilmselt kaasa sündinud ja noh, kuna ei olnudki õiget koolitust, oli tema nõrk hääl. Ta hääl ei olnud tugev ja hiljem see tema haiguse põhjuseks ilmselt ka sai, et just see organ oli tal vastuvõtlik haigustele ja nõrk. Ja selle tõttu too ta pidi välja töötama varakult, juba intuitiivselt hakkas välja töötama teisi vahendeid. Tähendab, ta oskas väga hästi nüansse anda, rollis ta armastas pikki pause, mis on laval väga ohtlik asi. Aga ta oskas neid mänguga täita. Ta, nii et inimestele tundus, et nad saavad temast väga palju teada selle järgi, kuidas ta seal laval lihtsalt olija käitus ja mis ta tegi. Ja kuna ta teadis, et ta hääl ei ole tugev, esialgu ta veel ei teadnud, tähel on haige. Siis ta ei rõhutanud üle, ta ei pakkunud üle nii nagu diletandid sageli karjuvad ja vehklevad ja ja Sõhutavad liiga palju, vaid ta suutis hoida seesmist pinget, mis alati lavalt mõjub palju tugevamalt saali kui niisugune lihtsalt röökimine. Ja kui siis tekkisid üksikud pursked, siis need mõjusid seda enam. Aga noh, Estonia lavakõne nõrkused ja, ja üldse näitlejate diktsiooni nõrkused ja sageli ka mingid aktsendid või niisugune halb eesti keel oli sel ajal väga kõneaineks juba haritumate kriitikute puhul ja Altermann tundis seda väga tõsiselt, nii et kui tal õnnestus järjekordselt jälle teha üks Saksamaareis enesetäiendamiseks, siis ta kõigepealt läks jälle diktsiooni ja lavakõne. Õpetaja juurde oli üks doktor Milan kes teda õpetas ja 1911 ta sõidabki jätab Estonia sinnapaika, kus tal on olnud tohutu ülekoormus nii näitlejana kui lavastajana. Kuskil jah, näiteks ühel hooajal, kus ta püüab juba nii tõsisemalt asjasse süveneda, tuli tal mängida 33 osa ja teha 11 lavastust, kusjuures siis ka nendes oma lavastustes ta mängis ju ise kaasa enamasti peaasi. Nii et see on kaunis, metsik, me ei oska seda praegu üldse ette kujutada juba, kui näitlejal on hooajal seal uusi rolle seal oma kolm, neis juba leitakse ta palju mänginud. Nii et kuidas see välja nägi, me ei tea, aga igatahes nii ta tegi. Ja selle tõttu ta tajub ise väga hästi, et on vaja ka haritud lavastajat. Pinna hakkas vastu jagedes kriitikaga, kui seal lavakõnet midagi etteheidet, Altermann mitte. Nii et kui veel Estoniasse tuleb Karl Juncholtz tartust sel ajal siis ta leiabki, et Juncoltzi selline juurdlemine ja analüütiline vaim, et see on ka talle lähedane. Aga Altermann oli selles isegi tugevam kujungald, kes oli võib-olla kogenum ja vanem juba natukene. Sest Altermann oli ikkagi, tähendab kunstniku temperament, fantaasia ja kõik sellised jooned, mis ka tema lavastamises hakkasid pikapeale vist mõju avaldama. Igal juhul ta püüab juba süveneb. Nad andsid pinnaga välja lühikest aega ühte niisugust esimest näitekunstiajakirja näitelava. Ja seal ta avaldab sho näidendi kuradi õpipoiss kohta ühe niisuguse analüüsi või selgituse, tähendab Ta sisuliselt hakkab natukene tegema sama, mis Menning tegi, aga muidugi mitte nii regulaarselt. Sest nad tahavad mõjutada ka asjaarmastajate teatrite, et neil oleks kusagilt õppida. Ja sellepärast ta avaldab arvatavasti niisuguse analüüsi. 1911, siis õnnestub tal Soome Rootsi kaudu, kus avastada ka sealseid teateid, sõita uuesti Saksamaale jälle lavakõne ja kõige sellega tegeleda. Aga tema süvenevat loomust näitab ka see, et Saksamaal on üks niisugune Humboldti akadeemia kus saavad kõik olla kuulajataks väikse tasu eest. Toorika igasuguseid loenguid, nii et ta tunneb. Ta ei vaidle kriitikaga, vaid ta püüab ennast harida. Samuti õnnestub tal tuttavate näitlejate kaudu käia Max Reinhardti, kes oli siis ka Menningu õpetaja, ühtse selleaegne euroopaniiskune juhtiv kuulsaim resser. Tema teab proovidel. Ja Altermann saadab ajalehtedele mõningaid artikleid, mida lugedes on näha, kui avar vaim tal on. Tegelikult on ju noor poiss et ta paneb kirja, mitte ainult ta ei kirjuta üles, kuidas seal on lavastatud, et Estonias seda hiljem jäljendada, seda tehti ka sel ajal vaid ta püüab just kõiki uusi, teati suundumusi tundma pida. Kõiki lavatehnilisi uuendusi paneb ta kirje, ta teab, et Estonias esialgu ei jätku kõigeks veel võimalusi raha. Aga ta teeb kõik selle endale selgeks. Aga raha on tal tõesti vähe ja selleks, et seal olla ja õppida, peab ta minema tööle. Ja ta läheb tööle ühe väiksema linna Esseni teatrisse ja seal ta võetakse jälle selle noore armastaja ampluaa peale tööle. Me ei tea täpselt kõikide rolle, päris mitmed niisugused juhtivad rollid seal teatris, aga muidugi see tähendas jälle täiendavat pinget. Ja tegelikult ilmselt sealt Saksamaalt, selle suure töökoormuse pealt ta saabki juba kaasa. Sel ajal oli ju tuberkuloos ravimatu haigus ja just kurgutuberkuloos oli näit teate kutsehaigus, sest tolmused lavad ja ülepinge ja sageli külmetuse tee muud. Altermann armastab ka pidutsemist, armastab külma õlut juua ja kõiki muid selliseid asju. Ja ta ise seletabki esialgu sellega, et oh, ma külmetasin, ma jõin midagi külma ka tegelikult ilmselt seal algav tuberkuloos juba, mis, mis hakkab ta niigi küllalt nõrka hääleaparaati kahjustena. Samal ajal Estonia on hädas, sest Estonia juba ehitab oma uut maja. Siiski on Tallinna Tartu omadest palju jõukamad ärimehed ja võtnud ette selle asja. Rahvuslik uhkus ikka maksab ka midagi. Ja Tallinna linnavalitsusse olid selleks ajaks saanud juba eestlased ülekaalu, see tähendas ka väga palju. Nad saavad selle krundi, kus praegugi on Estonia ja hakatakse ehitama tema ja nüüd oleks hädasti vaja Altermanni tagasi, sest seal saab tema ampluaad, võimeid, keegi ei ole suutnud seni asendada, nad kutsuvad ta juba 1912, ei tule veel. Aga 1913, kui öeldakse, et nüüd sügisel me avame juba Estonia maja, mis oli ennenägematult kaunis ja uhke selle aja jaoks siis ta nõustutan, rõõmusta isegi saadab kirja oma repertuaari ettepanekutega, mis on kõik väga tõsised, tuleks mängida Götet, Joschillerite, Ibseni, debernark, sood, ja tingimata tuleks mängida Vilde tabamata imet, mis oli sel ajal siis värske, uus näitemäng. Tabamata ime tulebki tõesti avamise peatselt kava, aga nii nagu oleks Vilde tahtnud ja nagu alguses tahtis Altermann, et sellega anda avaetendus sellega ei Estonia seltsi härrad ei nõustunud, sest tabamata ime, kui keegi teab ju üsna teravalt kritiseerinud seda tolleaegset seltskonda ja jõukamaid inimesi ja nende Euroopasse pürgimise ja selle koomilisi külgi. Nii et avatükina see läbi ei lähe, aga üsna peatselt tuleb see repertuaari. Ja teatavasti Estonia avati Shakespeari Hamlet, et ikka mis on ju iseenesest ju võimas käik, sest see oli esimene. Eesti Hamlet oli Theodor Altermann. Ja oli päris ilus selle ajajooks tõlge, mis muide siiamaani on jäänud mingiks aluseks kõigile hilisematele juba täiendatud uuesti tehtud Hamleti tõlgetele. See oli tehtud Peterburis oli üks niisugune Tombach kaljuvald üks selline haritud mees. Muidugi, see on selleaegses keeles, aga see on siiski tolle aja jaoks täiesti asjalik Tõlge maailmaklassikast ja otsetõlge mitte enam niisugune kaud kusagilt teiste keelte kaudu. Estonia uue maja avamine oli iseenesest niisugune võimas sündmus ju kuigi seal olid ka oma väikesed agad, aga selles vaimustuses need kedagi ei seganud, et ega tol ajal ei olnud sugugi harjunud veel see, et igal pool teatrites on elekter. Elektrit ei olnud veel kõikjal ja alguses oli nii linnavalgustuses kui ka teatrivalgustuses oli veel gaasivalgustid käega aga Estoniasse bändi elekter. Ainult et see uudne elektrisüsteem. Ta ei hakanud kohe tööle. Nii et olid välja kuulutatud suured uhked pidustused, mitme päeva pikkused kõik ja avaetendus siis Hamletiga. Aga avaetenduse publik istus tükk aega saalis, sest üle tunni aja läks aega, kuni saadi süsteem käima. Seal alguses oldi vist küünaldega ja seda on paljud kirjeldanud, kuidas see käis. Aga see rikkunud üldist meeleolu ära. Ants Lauter, kes sel ajal oli värskelt võetud Estoniasse ka noormaapoiss, kes oli siis inspitsient, nagu me tänapäevase sõnaga ütleksime ja mängis ka väikest rolli ise ta nägi siis seda Altermanni Hamletit ligidalt kõrvalt. Ja tema just rääkiski sellest, et Hamlet oli seal tegelikult juba teadsid, tuleb kava, see oli tal juba Berliinis ette valmistatud. Nii et mis oli sel ajal haruldane? Altermann juba üldse oma sellel viimasel viimastel loomingu aastatel. Sest ta ei elanud ju kaua, ta ei tahtnud enam ette ütlejat ja ta tuli juba peas oleva tekstiga, tähendab, ta sai ilmselt Berliinis endale selle tõlke. Nii et ta oli oma rolli juba läbi mõtelnud, see oli Juncholtzi lavastus, aga võib ka öelda. Tegelikult Altermann tegi oma Hamleti suurel määral ka ise võib-olla isegi päris täpselt ei haakunud selle Jungoltzi üldise mõttega. Muidugi hiljem on kriitika või juba sel ajal väga palju võrrelnud teda selleaegse kuulsa saksa Hamletiga, kes ei olnud küll saksa rahvusest üldse sander Moissei oli üks niisugune kuulus näitleja, keda Altermann ka nägi, muidugi Berliinis. Aga Lauter, kes on näinud mõlemat, väitis küll, et ei, et neil oli ühiseid joonist, nad mõlemad olid niisugused. Mängisid noore inimese tohutut pettumust sellest, kui ta aru saab, milline see elu tegelikult on ja milline ebaõiglus ja alatus võib maailmas valitseda, mille vastu ta üksi võib-olla ei suudagi seista. Aga et samal ajal Moisse olevat olnud palju rohkem niisuguste väliste, küll siis hääle küll liikumise efektidega, et Altermann oli mõtlikum. Ja lüürilise ja valulisem, võib-olla mängis just seda noorus unistuste purunemist ja tema Hamletist oli väga palju ka kahtlusi, tähendab, ta ei uskunud kohe näiteks Ta onu on ta isa tapnud vaid ta ikkagi tahtis teada, kuni selle kuulsa hiirelõksu stseeni, kus siis näitlejate ette mängida oludesse Claudius ennast reedab. Ja alles siis siis ta plahvatab, seni ta kogu aeg kahtlise tahtis kaheldada, ei tahtnud uskuda, et asjad nii halvasti on. Ja siis hakkab ta tegutsema. Nii et Moissei Hamletiga võrreldes olevat olnud ka rohkem tegutseja, väits vähemalt Lauter. Ja üks põhiline joon, mis tal siis oli, oli see niisugune ääretu valuse maailma valu ja valu sellepärast et niimoodi asjad on, nii et üksik inimene ei suuda seda muutuda. Ja juba Hamletit mängides kus muide tema tips stseen olevat olnud just kalmistupildis on, sest see on tema lapsepõlve armsa sõbra nar Jooriku pealuuga, kus ta siis mõtiskleb elu ja surma üle. See olevat olnud tal kõige tugevam stseen. Ta seal juba ilmselt vist ka tajub enda kaduvust, kuigi ta ei taha veel võtta oma haigust tõsiselt. Üsna varsti seal tulebki mängida ka veel muid rolle, juba pidustuste avamise käigus mängib ta Jakobsoni Arturisse annas Arturi rolliga peaosa. Ja kohe samal sügisel veel tuleb siis kavaga tabamata ime. Ta mängib Leosalepit. Ja seal ta mängibki muidugi haiget kunstniku, nii nagu ta ise on ja Nosalep on ju ka kujutatud haigena, nii et tema kahtlused jällegi need Saalepi kahtlused ja Saleppis hirm, et ta võib-olla ei ole õige kunstnike, mingid narri Kuljused hakkavad ümber helisemad, seda ta olevat mänginud väga-väga mõjuvalt ja väga kaasa tõmbavad muidugi selle näidendi teine pooliaga lavasse, teine poolselt oli ise ka lavastaja, Ella oli siis seltskonnakriitik. Ja siin tuli üks suur skandaal, mitte küll niivõrd Altermanni tõttu, kes küll teadis, et see nii läheb, võib-olla, aga otseselt ei teinud ka takistust, et mitmed näitlejad hakkasid siis kohaliku konkreetse seltskonnatüüpe järele laval tegema kuni Krimmi ja riietuseni maneerideni välja. Ja see muidugi kohutavalt vihastas seltskonna härrasid, nii et võib-olla ainult Hugo raudselt hilisem kuulus komöödiakirjanikke ta ka natukene väiksemas rollis järele ahviti. Kuidagi võttis seda asja naeruga ja jäi solvunud. Aga kõik teised, keda puudutati ja isegi mõni, keda võib-olla nii väga ei puudutatudki, aga kellele tundus, puudutati näiteks kuulus kunstnik Ants Laikmaa. Sest see kunstnik kulli roll, kus ta nägi enda paroodiat. Tegelikult on väga sümpaatne roll ja midagi hirmsat seal ei olnud. Aga laikma oli hirmsasti solvunud ja kirjutas avaliku kirja. Ja üldse selle asja tulemusena. Ajakirjanduse, eriti just Päevaleht, kelle ühte olulist kaastöölist ival Luigad oli kapparodeeritud pinna poolt, kes muidugi tegi seda väga hästi. Kuulutas, vist oli pooleks aastaks boikoti, üldse ei kirjutanud Estoniast mitte midagi, pärast seda. Altermann võtab sõna, vabandab seal mõne inimese ees, aga ütleb ka, et tema meelest ei ole vaja konkreetseid isikuid jäljendada midagi arvata, lihtsalt nii mõtleski. Aga ta ei takistanud, kuidas seda tehti, nii et vist ainult paar esimest etendust, siis hiljem nad võtsid need konkreetsed tunnusmärgid maha ja noh, ega väga palju sel ajal üldse ju labasse ei läinudki. Kui juba mängiti viis korda, oli juba hästi, kui 10, siis kohe väga hästi. Publikut ei olnud ju nii väga palju veel sel ajal. Aga selge on see nüüd, et Altermannist on kujunemas tõsine kunstnik, aga tema hääle haigus süveneb. Üsna pea, järgmine suur roll, mida ta mängib, muidugi ta endiselt väga palju mängida on siis sellesama Eduard Vilde pisu hänna piibeleht. See on nüüd niisugune näitemäng, mis tänasele vaatajale, kui muidu pole tuttav, siis vähemalt kõik on läinud, aeg-ajalt korratavad televisioonis seda labast versiooni, kus muide Urmas Kibuspuu mängis piibele, et kes samuti on nagu mingi Altermanni paralleel selles mõttes, et varalahkunud talent, kes juba suutis ennast mingil määral tõesta, kellest oleks võinud oodata veel rohkem. Selliseid saatusi on kahjuks Eesti laval olnud veel teisigi. Ma loeksin ette Lauteri kirjelduse selle pisu Hanna viimasest etendusest pärast, kui juba Altermann tundis, et ta enam eriti ei saa mängida. Siis suvel 1914, see on ju esimese maailmasõja alguse aeg. Tegid ringreisi mööda Eestit, seal oli mitu asja kavas, aga siis ka pisuhänd ja väga hästi võeti igal pool vastu. Ja ta püüab veel pingutada oma haiget häält, et võimalikult hästi seda mängida ja ma loeksin, kuidas. Lauter, kes mängis tema vastus Sandrit teist rolli ja saite ta ligidalt näha, kuidas ta kirjeldab seda. Kui Altermann viimast korda oma elus seisis näitelaval näitlejana, see oli piibelehena, siis oli ta juba peaaegu hääletud. Hädavaevu suutis ta teha end kuuldavaks, seda enam tekita ennast nähtavaks ülirikkaliku näo ja žesti mängu peentööga. Altermann mängis piibelehte hädavaevukuuldavalt poolsosinal. Publik teadis, kuidas on loota lemmikuga. Piibelehe iga sõna püüti nagu päiksekiir talvel. Altermann kõneles aeglaselt, kuid piinliku puhtusega artikuleerides. Publik naeris kummalist naeru. Piibelehe naljale kostis saalis koha wrc katus, mis aga alati katkes kuidagi järsku ja ebaloomulikult altermannilt kardeti kaotada ainsatki häälikut. Altermanni tarvitses teha vaid kõige pisem muutus ilmes või liigutusis. Ja rõkkab naer. Saalis muutus murdsekundi jooksul surma vaikuseks. Nii ei ole veel kunagi ega kuskil näinud näitlejat valitsemas publiku üle. See oli mingi üliinimlik Xugestiivsus, millega Altermann andis siis oma osa. Ta ei saanud nüansseerida hääle. Ta pani lugematuis registris helisema oma keha ja ilme. See kõlab uskumatult, aga seistes laval Sanderina, arvasin mitu korda kuulvat Altermanni žesti ja pilgu kõla. Ja laudteel räägib veel sellest, et kuidas linnapoisiks kujunenud Altermann, see salongi lõvide mängija ja nagu kaugenenud maaoludest ja eestlasest. Et kuidas selle oli siiski lähedane, see ehtne eestlase tüüp, isegi see piibelehe murrak, mida ta räägib. Ja meenutas, et Altermann oli üks esimesi, kes hakkas tegelema ilulugemise või deklaratsiooniga, nagu sel ajal nimetatud, et see ei olnud siis veel nii väga levinud tema lemmikautor olevat olnud, see on täiesti ootamatu. Matu Anna Haava panna haava niisugune lüüriline sisenduslik väga eestilik luule, mis siis ilmselt talle pidi vaimselt olema lähedane. See Lauteri kirjeldus muidugi tekitab pigem siukest nukrat meeleolu ja hiljem jäänud oli veel üks hooaeg ainult altermannile. See oli raske aeg, sellepärast et maailmasõja ajal võetakse säärte maja tegelikult ära seltsi asutajate käest, seal hakkab tegutsema sõjaväehaigla, nagu sageli sõjaaegadel on. Ja neil siiski õnnestus pinnal pigem, kes hästi tundis alati kõiki ülemusi ja kohaliku vene seltskonda ühtse saada luba, et ikkagi etenduse anda. Et saal ja lava jäid neile. Ja jällegi ütleb seltsi juhatus lahti sellest, näitlejad jätkavad taas omaenda vastutusel ja olukord läheb ikka keerulisemaks, sest Erna filmeril, kes oli Altermanni partner, kellega koos nad kujutasid väga ilusat armastajapaari ka ta oli ka Hamleti Ofelia ja ja Eeva Marlantsis tabamata, imes. Tal tuli minna ära selleks sõja ajaks, ta elas Soomes, vahepeal, siis karju Holtson sattunud seltsiga vastuollu, lahkunud Pärnu Endlasse. Esimesel sõjatalvel läheb Paul Pinna korraks Venemaale mängima. Ja üldse tundub, et Estoniaga on nüüd läbi, kuigi on uus ja uhke maja. Ja Altermann selle viimase hooaja 14000 914915 ta jätkab teatrilavastajana töötlemist mängib ta enam ei saa. Ja peatselt peab ta jääma aga üldse voodisse. Aga ta kogu aeg annab juhendeid, töötab läbi näitemänge. Nii et päris seal viimases lõpus 1915. aasta alguses käisid näitlejad tema juures kodus sosinal vaevaliselt ja kirjalike märkustega, andis siis oma juhtnööre, kuidas järgmist tükki mängida. Ja tema viimane lavastus oli Oskar Vaildi. Väga vaimukas, lõbus komöödia, mida me tunneme pealkirja all, kui tähtis on olla tõsine, tookord läks pealkirja all Rõnberi. See jääb pooleli, selle lõpetab üks tema kolleegidest. Aga ta töötab, no sõna tõsises mõttes, kuni viimase hingetõmbeni. See mõjub kuidagi väga kurvalt ja omamoodi isegi melodramaatiliselt, kui mõelda, millise filmi saaks sellest teha sellest publiku ja naistelemmikust, kes lõpuks siis niimoodi viimseni oma postil püsides jätkab. Aga sellega õieti ei tahaks lõpetada, sest ta oli midagi väga olulist siiski jõudnud ära teha, ta ei jõudnud saada kolmekümneaastaseks, suri 29 aastasena. See on veel väga vara ja ma lõpetaksin jälle Tammsaare sõnadega. Mitte enam nii pikalt. Tammsaare tuletab uuesti sellest samast 1913. aasta artiklikeses meelde. Et tükk meeldivust see on, kirjutad ju sel ajal, kui veel elas Altermann ja kui ta just mängis Hamletit. Tükk meeldivust on Estonlaste Lockeldates ettekannetes, sest üksiknäitleja on siin maailma peremees. Kui jõust puudu ei tule, oled valmis nii mõndagi andeks andma, sest korralagedusest kaoses tundub suure sündimise ja kasvamise võimalus. Saab see suur, aga tulnud küllap ta siis oma esimese ülesande ära tunneb, endale raudvaljad pähe paneb. Kord tuleb siis seest mitte väljast armastatakse, peab ütelda, aga kunstnik ütleb ainult, pean. Nii et jah, siis oli veel Altermann elus. Aga Tammsaare tungiski kuidagi ära selle, et Altermanni lihtsalt pean, oli saanud valdavaks. Ja Ta on viinud Estonia selle lävele. Nii et selle seestpoolt tuleva kunstilise korrapära tabamine, see Altermanni eesmärk, see jääb nüüd juba teiste meeste või reaalselt Ants Lauteri ellu viia.