Möödunud korral kõnelesime eesti teatri algusaegadest ja ühest suurmehest viiras, sedakorda me läheme edasi ja teatriloolane Lea Tormis, kes võiks olla järgmine persoon, kui me räägime Eesti teatri suurkujudest, kõle sellest algusperioodist esile tuua, kellest lähemalt rääkida? No kuhugi me ei pääse mööda Karl Menningu ust keda nüüd on selle juubeliaasta puhul nimetatud ka Eesti kutselise teatri isaks ja see on isegi õige, sest tema oli kindlasti esimene, kellel oli täiesti kindel programm ja arusaamine, missugust teatrit on vaja teha ja ja kuidas siis jõuda selle päris Professionaalse teatrini välja. Menningu nimi Meil käis juba eelmine kord korraks läbi, sellepärast et Karl Menningu vanem poolvend Ludwig Menning väga tugevasti kindlustas seda Viira aegsel teatri just seda sõnalavastuse osa, ainult et ta ei elanud mitte väga kaua. Ja see periood ei olnud kuigi pikk, aga ta oli tõlkija ja ta lavastas asjadega, mängis ise kaasa ja põhiliselt just sõnalavastuses. Aga neil oli Karl Menningu ka üsna suur vanusevahe. Ja nüüd Karl Menning kõigepealt muidugi paistab silma sellega, et ta sai väga korraliku hariduse, mis sel ajal Eesti inimestel ei olnud sugugi veel nii väga tavaline ja levinud. Ta oli ju tegelikult pärit maalt. Ta isa oli nähtavasti väga ettevõtlik mees, ta oli maal kogunud endale päris kenakese kapitali, töötades siin ja seal selliste kohtade peal, kus sai raha teenida. Ja isa oli tulnud Tartusse. Ja kuigi nüüd see kõlab natuke teine nii viletsalt, et ta oli veovoorimees, aga see ei tähenda muidugi, et ta oli nüüd ainult ise sõitis seal voorimehe hobusega, vaid ta oli ikkagi mingil määral ettevõtja, nagu ma olen aru saanud. Ja igatahes teenis ta nii korralikult, et tal oli Tartus mitu maja ostetud Se mängibki olulist rolli selles Menningu hariduses. Ainuke asi, mis oli tookord veel, kehtisid tsaariaegsed, mingid tsensused. Iga ühiskondliku klassi esindaja ei saanud panna oma lapsi kõigisse koolidesse õppima. Nii et ainult tänu sellele, et vanem vend oli kuidagi jõudnud kaupmehe seisusesse. Peale selle ta teatriga tegeles, see võimaldas venna toel nüüd saada siis Karl Menningu õppima kõigepealt väga heasse gümnaasiumisse ja hiljem ka ülikooli. Jällegi sel ajal, kui keegi teatriga seotud inimene, kui tal juba oli mingigi suurem kooliharidus kas viisis, no siis olid natuke teised tsensused keskkooli ütleme, kui tal oli juba gümnaasiumiharidus, siis ta oli väga haritud ja neid ei olnud näitlejate hulgas sugugi mitte palju. Ka siis, kui teater oli kutseline juba ja kõrgharidus oli ikkagi väga vähestel, esialgu. Nii et Karl Menning läks kõigepealt õppima, teda huvitasid kunsti ja kirjandusega seotud alad aga see oli nagu teada, üks üsna räige venestusajajärk ja võib-olla, et seal osakonnas toimis kiiremini ja tõenäoliselt mängis palju kaasaga. See, et Menningu isa jäi haigeks, ta oli juba küllalt vanamees ja isa soov oli, et nii nagu sageli maarahva lapsed, kui nad üldse said haridust, siis nad õppisid pastoriks. Ja Menning läks õppima teoloogiat, et mitte niivõrd, võib-olla enda huvist kui just isa soovist ja ilmselt ka see andis tookord võib-olla isegi natuke parema hariduse. Sest bioloogiaosakonnas vist ei olnud nii suur see venestuse mõju. Ja seal oli ka palju niisuguseid üldkult tuurilisi aineid, mis andsid üsna laia silmaringi ja muidugi ta käis kuulamas ka kõrvalt igasuguseid muid teda huvitavaid põhiselt kunstiga seotud aineid. Juba enne seda, ta oli õppinud siis heas gümnaasiumis ja seal mitmed tolleaegsesse Eesti pisikesse vaimueliiti kuuluvad isikud olid temaga koos pinud, näiteks Juhan Luiga kes hiljem on ka väga oluline tegelane eesti kultuuris. Et see oli see põhi, kust pealt siis nüüd, aga kuidas ta sattus teatri juurde? Tegelikult kui natukenegi mõelda, ta teatrikirik ei ole omavahel mitte väga kauged asutused, kuigi see esialgu nii tundub ja kuigi ajaloo vältel on kirik sõgeri olnud väga vaenulik, teati vastu leidnud teater rikub inimesi. Aga ometi neil on mingi ühine põhi, mõlemad tegevad, tegelevad inimese vaimselt väärtustega või vähemalt peaksid tegelema. Ja võib-olla selles mõttes see ei olegi nii väga kauge, seda enam, et Menning vist päriselt ikkagi pastoriks ei sobinud, Ta küll lõpetas, ta tegi lahti. Tähendab, lõpetas ülikooli ja ta tegi läbi oma selle ordinatsiooni aja kuidas seal nimetati praktika aasta või millegi sellise. Aga niipea, kui talle tehti ettepanek minna Vanemuise selts seltsist, tehti talle ettepanek minna välismaale õppima D-ala lavastamist siis ta suure rõõmuga nõustus ja vahetas eriala. Ja läks üle teatri peale. Aga kuigi selts toetas seda, sest oli kindel plaan, et koos uue maja ehitamisega, kui mäletate, eks ole, Vila ajal põles maja maha. Et koos sellega tuleb ka täiesti teha niisugune regulaarne teatriorganisatsioon mitte enam vanal kombel ainult läbi tulla ja on vaja haritud, inimesteta Sa. Selleks, et saada ikkagi välismaal mitu aastat pida, oli tal vaja ka oma raha ja ta müüs. Isa suri juba selleks ajaks, ta müüs isalt päritud majad maha selleks et minna õppima. Nii et see näitab juba ise, kui tähtsaks, kui huvitavaks ta pidas seda võimalust. Ja ta läks Saksamaale, aga ta liikus ja vaatas teatrit ka esialgu. See oli siis 1904. aastal, kui ta saadet tee sinna. Ja liikluse vaatas, teateid ka mitmel pool mujal. Eriti oluline võib olla see, et Pariisis nägi, oli seal üks niisugune teatriuuendaja André antuaal kes tegi sellist elulähedasemat ja tol ajal seda nimetati realistlikuks teatriks vastukaaluks sellisele teatraalsele meelelahutus ehituskunstile, mis oli ju igal pool väga levinud. Aga põhiliselt ikkagi tema õppimine toimus saksakeelsetes teatrimaades ja 1905. aastal ta siis on juba väga üleilmselt kuulsa saksa lavastaja Max Reinhardti režiikursustel ja õpib seal. Ja kui ta sealt siis ära tuleb Vanemuise uue maja avamise alguseks, siis tal on täiesti korralik haridus ja mis on arvatavasti ka oluline, kuigi see on eraeluline seik, aga see näitab midagi, et ta toob sealt kaasa ka noore naise kes ka õppis seal kursustel. Hirm, kardi, see on sakslanna, nad abielluvad ja see naine õpib kohe ära eesti keele. Et selle pere kodune keel, mis ei olnud Did, tavaline veel selleaegsetes, isegi eesti haritlasi ringkondades oli eesti keel ja neil oli kolm poega, kõik eesti nimedega ja ja eestlasteks kasvatatud, küll mitte. Teate, inimesed, nad ei olnud. Kui nüüd enne seda, kui hakata rääkima, mida siis Karl Menning taotles selles uues, nüüd juba kutselises Vanemuise teatris ja üldse, milline oli see uus maja? Ma võib-olla räägiksin natukene veel, millega ta veel tegeles, enne seda teab oluline oli ka see, et ta üldse väga laialt tundis huvi kultuuri vastu ja et ta oli olnud teate, arvustaja kirjutas arvustusi. Nii Levira teate kohta vähem, sest see lõppes juba ära. Aga ta kirjutas mitmesugust selleaegsete teate algatuste kohta, sest Tartusse tekkisid juba ka mõned teised seltsid. Kes tegid teatrit neist kõige tähtsam võib olla Taaraselts kust algab ka üks oluline teatrimees hiljem Estonia jaoks põhiliselt Endla jaoks oluline Karl Juncholtz. Ja seal tehti juba niisugust Vieira teatrile vastupidist teateid, ka sellist realistlikumate elu, lähedasemat ja kaasaegset, moodsat dramaturgiat lavastavad lipsenitia Sudermanni ja teisi, selliseid Euroopa selle aja autoreid. Ta kirjutab neist ja ta kirjutab sellest Tartu käsitööliste seltsi teatrist, millest oli ka juba juttu, kusjuures ta on kaunikesti selline terav ja kriitiline. Ta näeb seal ära igasuguse repertuaari, teda huvitab põhiliselt klassika ja siis uus Euroopa dramaturgia. Igasuguste meelelahutuslike asjade kohta on üsna kriitiline. Isegi talt võetakse see kriitiku kaart ära vahepeal, mis on tasuta, selline oli ette nähtud. Ja räägitakse ka, et peale jah, ta kirjutas, aga tunnustavad arvustused ja õigusega muidugi mõningate külalistrupid näitlejate kohta, kes Tartus käisid. Vira aeg hakkaski selle pärast läbi saama ja muutuma. Et sel ajal oli eestikult tuurielu juba sajandi alguses väga tugevasti elavnenud just selle uue dramaturgia lavastusi tootika külaliste poolt, näiteks Berliini Ibseni Ta käis Tartus ja mängis siis ja põhiliselt Tibsenite üldse selleaegset, sellist moodsat dramaturgiat tõsisemat. Siis soomlastel oli juba üks kuulus näitlejanna, palju küll mängis rootsi lavadel ida Alberkes, käis käibsenit mängimas tar Neist, ta kirjutas väga hästi. Aga siis räägitakse, et veel nii koolipoisina enam, aga noormehena olevat ta käinud veel Veera teatisel mingitel viimastel etendustel ja on väga terav ja nad olid seal välja vilistanud vist isegi ja nii et ta oli üsna üsna äge noormees just selle uuema ja väärtuslikuma kunsti eest võitlemisel. Aga samal ajal, kui sa nüüd juba ise hakkab teatrit tegema ja nii-öelda silmaring on avardunud, pealegi oma õppimisi tema annabki esimesena, võib olla väga niisugused tasakaaluka hinnangu sellele Viira teatrile. Ta teeb seda siis, kui ta ise on juba, kui tema enda teatriperiood on läbi saanud. Kui ta on läinud Tallinna teatri arvustajaks uuesti. Ja siis ta vaatab nagu tagasi, kuidas see lühikene Eesti teatrilugu on käinud ja räägib sealhulgas ka vira teatrist. Ja ma loen siit mõne katkendi, ma just selle, mis tundub niisugune uudne ja huvitav vaatenurk, mida ei olegi tänapäeval alati arvestatud. Ta räägib sellest teate kitsastest oludest ja mida üldse sai teha vira ajal. Ja mida nad kõik seal püüdlesid ja ütleb siis niimoodi, aga et see olude kitsus hoidis meie teatrist ühe hädaohu eemal mis ehk tulevase edenemise peale väga pahasti oleks võinud mõjuda? Ta tegi ärilise ettevõtlikkuse kasutuks ja laskis meie teateid tema esimeses, ligi 40 aastases ajajärgus, tähendab siis enne seda kutselist Kõige abituse ja väiksuse peale vaatamata teatavas sellises õhkkonnas hingata see oli pärast siis edenemise jaoks ülitähtis ja määrab võib-olla veel kauaks meie teate iseloomud tema kasuks, vot selle peale võiks tänapäeval ka natuke mõelda. Nii näeme me ka käesolevas uuesaja järgusta mõtleb siis juba seda aega, kui ta ise teatrit tegi. Teatritöös palju idealismi, olgugi püüdmistes palju lahkumine, kuid ja kui raha teenimise seisukoht üldse ettepoole nihutatakse, siis ikka teatri enesekindlustamise, mitte äritegemise mõttes. Et selle olukorra tähtsust õigel viisil hinnata. Ta on tarvis teiste rahvast teatri ajalukku vaadelda, kus hoolimatu ärigasu otsimine teatrile nii tugevasti oma märgid peale on surunud. Et neid ükski ideeline vastulööki ei kustuta. Kuid selle häda sunnil kinud hea kõrval mõjus ideede puudus teatrile õige pahasti. Siin ta nüüd räägib, mis, mis Levira teatriga toimus. Et see teater ei suutnud algatatud teel sihikindlalt edasi nihkuda, isegi mitte püsida. Vait langes lühikese tõusu järel. Tüüpiline näide just vana Vanemuine. Piira Vanemuine. Seal kerkis mäng võrdlemisi kenakeseks, nõnda et terve rida näitlejatest omal viisil ülemaalise kuulsuse omandasid. Eeskavas oli huvitavaid katseid, kuigi nädalas Te ei õnnestunud. Ja üks vahe vastas vana Vanemuise teater kahtlemata selleaegse seltskonnaharidusele ja maitsele kuid elu hakkas järjest kiiremini voolama ja meie seltskond asus suurite edenemise ajajärku, kuid teater ei saanud sellest aru. Ta nägi paremate eemalejäämist, ei katsunud neid aga oma töötõstmisega võita, vaid pööras alama maitse poole, et sealt tühjuse jaoks, mis saada. Ja no ühesõnaga, see on niisugune oht, mida võiks ka tänapäeval iga teater silmas pidada, et publik tuleb arvestada, aga mitte alati kaasa tantsida igasuguse maitsega. Ja tõesti selleks ajaks kui nüüd Menning ise hakkas teateid tegema, oli Eesti elus aga palju selles mõttes muutunud, et olid juba sealsamas Tartuski toimusid esimesed eesti kunstnike näitused, mida ei olnud ju veel varem eriti olemas, need olid juba välismaal õppinud kunstnikud. Siis mängiti Eesti heliloojate helitöid, ka nemad olid suuremalt jaolt kas siis Peterburis või kusagil Saksamaal õppinud. Aga nad olid ikkagi juba täiesti professionaalid. Ja toimusid igasugused rahva harimise üritused, millest männika innukalt osa võttis, igast loengud ja sellised peaaegu et mingit rahvakoolid, kus siis terveid loengut. Kleit peeti igasugustest kultuurialadest. Menning rääkis sellest eetikast, rääkis teatrist sageli nii, et kultuurielu oli muutunud ja tõesti Viira koguma entusiasmi peale. See oli talle kõik võõrasta, ei suutnud sellega enam kaasa minna. Ja kui nüüd püüda järjest võtta, mis siis seal uues Vanemuises hakkas toimuma, kõigepealt minna, oli see maja. See maja oli väga ilus, praegune inimene võib seda ainult vanade piltide pääl näidata. Juubeliaasta puhul on, on mõnel pool uuesti selle eelmise uue Vanemuise pilte ilmunud, ta oli samal kohal kus on praegune Vanemuise teater ja ta ju põles selle suure eelmise sõja ajal. Ja hulk aega veel isegi loodeti, et võib-olla saab üles ehitada, sest need nöörid, Need olid päris tugevalt püsti veel. Aga siiski üles ehitati otseselt sellel sõjajärgsel nõukogude ajal juba ainult Estonia teater. Vanemuise varemed seisid tükk aega hiljem nad ikkagi lõhutud sära. Ja pikapeale siis tehti uusteater. Ja Vanemuine mängis nii kaua siis endises, selles saksa seltsimajas, mis on praegugi Vanemuise väike maja. See on nüüd juba ettehaaravalt, aga tol ajal see teater oli tõesti nagu ime ja väga ilus, sest ta oli ju esimene Estonia tehti mõni aasta hiljem see uus Estonia ja samuti Endla tuli natukene hiljem. Vanemuise uus maja sai valmis 1000 906. aastal. Ta oli ehitatud Soome arhitekti Armas Lindgreni projekti järgi, kes muide hiljem projekteeris ka Estonia. Ja selts hirmsasti tegi tööd, et jõuda, osta kõigepealt seda krunti seal künka peal ja niimoodi vaatega, mille nüüd uus kaubamaja ära on rikkunud. Üle Tartu linna. Ja et saada see krunt, aga teiseks ju ehituse rahamaterjal ja kõik see ja kui nüüd vähegi kellelgi ajaloost aimu on, siis mõelge selle aasta peale, millal ta ehitas. Valmis sai ta 1906, ehitus käis 1905, mis teatavasti oli revolutsiooni ja igasuguste surveabinõude ja igasuguste keeruliste sündmuste aeg ja sellest hoolimata, kes ja kui krundi jaoks vist ka tehti laenu, ma ei tea täpselt seda majanduslikku külge, no igatahes põhiraha krundi jaoks tuli selle vana Vanemuise kindlustussummadest, see põlenud maja oli õnneks kindlusse. Jaa. Aga et nüüd jõuaks selle maja üles ehitada ja materjali kokku saada, selleks tehti väga suur korjandus, nii nagu hiljem ka Estonia puhul. Tähendab, ta oli selles mõttes tõesti kogu rahva. Et kõik, kes vähegi said, kõik osalesid selles korjanduses, vaesemad inimesed, lihtsalt see oli ka niisugune aateline asi, nagu, nagu teda võeti. Ja talupojad vedasid maalt, kes vähegi sealtpoolt, kus oli üks telliskivitehas, kus odavalt sai kive, tulinad vedasid kive linna oma hobustega ja abilisi oli igasuguseid, niiet et suhteliselt kiiresti sai see maja valmis. Ja see oli väga ilus ja ka seal ümber oli niisugune suur aed, kus sai teha kontsert ja pidusid. Ja seda ka tehti. Tal oli üks ainuke viga, peaks kindlasti neid vigu, oli rohkem, aga üks niisugune põhiviga, mis hiljem hakkas kätte maksma. Ja mis lõpuks nüüd Eesti vabariigi esimese aja lõpuks jõuti see maja ümber ehitada. Sellepärast et ikkagi inimese mõtlemine on konservatiivne ja mõeldakse mingisugustes endise aja kategooriates, nähtavasti tema saal ja tema siseehitus oli tehtud nii, nagu olid omaaegsed rahvamajad. Ta pidigi täitma mitut funktsiooni, mis on täiesti loomulik. Aga ta ehitati ühtlasi ühetasase põrandaga ja küllaltki pikasaaliga halva akustikaga saali ikka mida rikkus veel see, et juba natukene tagapool istujad hästi ei näinud, sellepärast et teatris peab olema ju tõus põrandal. Et ka tagumised read näeksid nii, et see halb akustika ja see ebamugav saali istumine. See hakkas hiljem kätte maksma veel eesti ajal, kuni siis lõpuks tehti sellest vanast teatrisaalist kontserdisaal, ehitati uus moodne teatrisaal, mis sai valmis 30.-te aastate lõpuks. Nii on see Eestis paljude asjadega käinud aga esialgu oli rõõmus, et see maja valmis sai. Ja muidugi jah, aeg oli just selline, et inimesed, kes vähegi olid osalenud selles viienda aasta sündmustes nad paljud haritlased läksid maapakku, kuna teada on, et Tuglas oli korraks vanglas ja suits ja kus ta sõitis, siis Ants Laikmaa läksid maapakku ja seal mitmed teised veel just teatrimaja avamise eelpäeval oli Tartu sõjakohus poomissurma mõistnud mitmeid inimesi, kes revolutsiooniga olid seotud ja Baltimail ja sealhulgas ka Eestis oli kooliõpetajaid maha lastud ja ihunuhtlust antud ja nii et see poliitiline olukord oli küllalt keeruline ja vist peab ütlema, ega siis need, kes revolutsiooni tegid, ega nad sel ajal ei olnud nii-öelda meie mõistes punased kõik sugugi oli ka neilt muidugi, kes olid ergutust saanud nagu Venemaavabriku töölistel ja aga ikkagi viiendal aastal siin Eestimaal püüti ajada põhiliselt oma rahvuslikku asja ja kõik need, kellest hiljem said ka eesti kodanlike parteide juhid, olid sel ajal kõik selles mõttes punased ja ja pidid ennast varjama tsaarivalitsuse eest, et ikkagi loodeti läbi suruda ka mingeid oma rahvale kasulikke asju. Nii et kui 12. augustil 1906 õnnist võetakse sisse uus teatrimaja ja siis 13. Kustil on siis avaetendus Kitzbergi tuulte pöörisega, mis oli, oli välja kuulutatud näidendite võistlus ja see oli siis kõige parem näidend, õieti ainuke, kes seal võistlusel, mis seal võistlusel kõne alla tuli. Menning veel töötas, Kitzbergi velg, kohendas ta näidendit. Need avaetendus oli 13. augustil. Ja siis Postimees andis uhkelt sellise teadaande tuua ja kontserdimaja avamispidustused on siis kolm päeva järjest 12 13 14 august. Pidusöök eesti helitööde aja loolik kontsert. Vaimulik, kõne, härra Hurdalt avamiskõne härra Tõnissonil, Jaan Tõnisson. Näitemäng tuulte pöörises näitejuht, härra Menning, niisugune avakuulutus oli siis. Ja mis Menningu kohta ütlebki midagi, et tema jaoks on väga iseloomulik, et ta ei tahtnud teate maja avada millegi muuga kui uue hea eesti näidendiga. Ainult et ta ei osanud kohe võib-olla kõike ette näha, kui palju vaidlusi see näidend tekitas just poliitilisel pinnal, just selles ajas. Sinna tema esimesse pik kuulus palju huvitavaid näitlejaid, ta põhimõte oli see, et ta enamasti siis inimesi, kellel, kas üldse ei olnud teate kogemust veel, et ta saaks nüüd ise arendada ja kasvatada, kuna teatrikool ju ei olnud Eestis. Või siis võttis ta jah, neid, kes näiteks seal Taara seltsis olid ennast juba niisuguse uuema repertuaari peal natukene proovinud, sinna kuulub siis Karl Kadak, andsin, kellest sai Menningu abiline ja trupi esinäitleja ja seal veel mitmed nimede loetelu, telepalju siis ütles, sinna tulid, anna Alt Leis, Eduard Türk tuli natukene hiljem. Nüüd, kui võtta neid, kes hiljem on eesti teatrile küllaltki palju täheldanud siis vahepeal oli seal ka karjuncholtz Karl Raimund, Anna Markkus, Mari Möldre, selleaegse nimega küll veel Elviine Annuk Liina Reiman, Aleksander Teetsov, mitmed sellised nimed, kes hiljem Eesti teatris on väga palju ilma teinud, ma ei hakka lihtsalt kõiki loetlema. Aga tähtis on see, et kaks inimest võttis ta siis üle kaviira, sest rohkenduselt kedagi ei võtnud. Õieti oli üks mees veel Karl triipus, kes oli olnud ka Taara seltsis. Aga need põhilised, kes ka juba Viira teatis olid tähtsad, olid sisamal ja kontsa ja Leopold Hanseni neist ma eelmine kord natukene rääkisin, pidasid väga kaua essi teatis vastu kuni Kaarel Eestini. Ja ühendasid nagu kõiki neid erinevaid teate aegu. Ja need ta võttis just sellepärast, et nad olid väga loomulikud nii-öelda niisugusest jumalast antud andega ja neil ei olnud külge hakanud sellised diletantlik kui teatri ülepaisutatud poosid ja žestid ja Vikurdamised ja kõik, see vaid natestina ei suutnud laval valetada, kui niimoodi lihtsalt öelda, nad olid niivõrd loomulikud lihtsad ja, ja selle pealt Menning teadis, et ta saab neid sellest trupis kasutada. Kitzbergi tuulte pöörises tekkis poliitiline skandaal, sellepärast et seal räägitakse väga aja kohalis kohasest ainest. Kes nüüd seda koolis võib-olla lugenud on, teab, kes ei ole, selle peab ütlema, et seal oli üks niisugune väga jõuline temperamentne peategelane Jaan kes tuleb tagasi oma kunagisse isatallu, millega mõisniku survel oldi sunnitud maha müüma ühele jõukamale mehele, nii nagu see Eestis sel ajal käis. Et tuli kusagilt mujalt sageli Mulgimaalt või kusagilt rikkamast kandist tuli keegi, kel oli juba raha kogutud ja mõisnik müüs talu temale. Kuigi selle talu ja kõik selle maa olid üles tööd tänud ja ette valmistanud hoopis teised, kellel aga seda raha ei olnud välja panna. Ja kes selle pärast oma kodust ilma jäid ja nüüdse jaan tuleb tagasi, kuna peale tema kodutalu on seal ka veel neiu, kellesse ta on olnud armunud, see on siis selle uue peremehe tütar. Ja nüüd tahaks tagasi saada oma kodu ja tahaks saada ka seda neiut, kuna ta vahepeal on rännanud laias ilmas ja olnud ka vabrikutööline, ta nakatatud natukene neist revolutsioonilistest ideedest ja kuna seal räägitakse sellest ebaõigluse likvideerimisest ja kõigist kättemaksust neile, kes on inimesi vaesuses hoidnud, siis ta on nendega kaasa läinud ja mingil määral uskunud nende agitatsiooni, aga rohkem küll ajanud omaenda isiklikku asja. Ja alguses tundub, et tal võib-olla läheb hästi, aga ta võib-olla ise pakub natukene üle oma temperamendi is ja tal ei õnnestu see, kuigi peretütar hakkab ootama tema last, aga ta keeldub temaga abiellumas, sest ta oli liiga tormakas, oli ta tundus talle häbematu. Ja siis ta solvub, vihastab ja läheb uuesti ära ja tuleb tagasi juba koos revolutsionääride ka juba siis, kui käib niisugune pluss ja seal võitluse käigus toimub tulistamine ja hukkumised ja kõik muu niisugune sakiline lõpp, ainult siis vana peremees jääb ellu. Kes siis imestab inimeste sellise mässulisuse üle, nii et teema oli väga äge ja tegelikult ta rääkis probleemi, mille üle ka tänapäeval tasuks mõelda kõigil sõidukijuhtidel, vähemalt sotsiaalne ebaõiglus võib toota selliste struktiivsust ja ja kaasaminekut lõhkuvate lammutavate jõududega ka siis, kui inimene ise üldse jaga, võib-olla neid ideid, mida need jõud ajavad. Et kust need umbrohujuured peale kavatsed, seal on niisugune sügavam, Pindia Kitzberg oskas sellest rääkida, keda, aga no situatsioon oli ju väga põlev sel ajal just alles alles oli viies aasta läbi saanud ja selle Kitzbergi lahendusega ei olnud nõus kumbki pool, tähendab ei siis eesti revolutsiooniline töölisliikumine, mis oli mingil määral olemas, sest nad leidsid, et jaanisellise mõrtsuka liku käitumise kõigi selle näol on neid solvata. Aga ei olnud rahul ka teine pool, kellega ei meeldinud, et seal nagu siiski positiivses valguses näidatakse seda mässamist kõiki selliseid asju. Nii et natukene jäid nad selliste poliitiliste pooluste vahele, aga kunstiliselt ikkagi said nad hea hinnangu. Rahvas käis seal ja seal lavastusega, Menning tegi siis tõesti mitu kuud proov ja see oli niisugune luksus, mida varem ei olnud. Ja Viira teater võinud endale lubada ja ehitati spetsiaalne dekoratsioon, mis oli ka luksus, kuigi ka Menningu teatris hulk aega veel oli see põhi või fundust dekoratsioon tähendab, mis pidi teenima väga mitut lavastust niisuguste väikeste ümber seadmistega, aga aga siis ikkagi oli selge, koolitati Menningu nõudmisel üks väga andekas lavakujundaja Aleksander Touranud, kes hiljem siin Tallinnas teeb suurepärast TÖÖD. Sataks Saksamaale tema ja noh, ühesõnaga Menning täpselt teab, mida on vaja, aga muidugi ta peab arvestama rahaliste võimalustega, ta teab, et, et lavakujundus ei ole mitte ainult selle koha äramärkimine, kus mängitakse, vaid et tal on ka mingid kujundlikud ja kunstilised ülesanded. Ja niimoodi Menning siis algabki kindla programmiga mängivad väga hästi need tema uued näitlejad. Seesama Ants Simm, mängibki, seda Jaani Jaani ema Anu mängibki sisa maali, kontsa ja ka teised saavad oma rollidega toime päris hästi. Nii et niisugused sisulised küsimused leiavad lahenduse ja see poliitiline väike selline ärevus läheb mööda ja võib-olla isegi teatrile kasulik huvi äratamiseks, nüüd mida, millised on siis Menningu printsiibid, kui katsuks neid veel nimetada? Ta on õppinud mitmel pool ja suurte kuulsuste juures tema eeskujudeks kõige rohkem nähtavasti olidki. Mitte isegi võib-olla niivõrd see Max Reinhardt, kuigi ta temalt väga palju oli pinud. Rezii raamatuid võrreldes on nähtud ka, et neil on noh, oli ka mingid ühised jooned, kuidas nad resi raamatusse kiitsid oma kavand kavatsusi Reinhard-il ja, ja Menningu. Aga Reinhard tegi niisugust küllaltki poeetilist teatrit, mida Menning kohe alguses ei saanud lubada, ta pidi alles oma näitlejaid kasvatama. Eestis lihtsalt teater oli natuke teises arengujärgus, sel ajal küll sai ta ilmselt innustust, oli üksnes tooparaam Saksamaal väga tuntud lavastaja, kes ehk oli natuke liiga natu, realistlik Menningu jaoks kindlasti sealt midagi õppis siis midagi õppis ka Pariisis sellelt antuanilt, kellest ma juba rääkisin ja ilmselt selle järgi, mis ta kirjutanud on. Üks tema suuremaid eeskujusid oligi ka niimoodi suhteliselt hiljuti alles tekkinud Moskva kunstiteater, ehk tähendab Stanislavski ja kõik see. Nii et see, kui tänapäeval räägitakse, et meie teatril on mingipõhisel Stanislavski ajast Stanislavski põhimõtetest, siis see ei kehti mitte ainult selle kohta, et see nüüd nõukogude ajal tuli koos koolitustega vaid see algab ikka juba Menningust. Ta ei olnud küll väga palju näinud. Võib-olla sayslaski teatritega, ta ei lugenud, nende kirjutas, tõsi, midagi ta oli ka ilmselt näinud. Ja ta ise vähemalt oma artiklites sageli nimetab seda ja peab seda selliseks eeskujuks. Just sellist sügavamalt sisse elavad ja, ja kunstilist teated, mis samal ajal ei kaugen elutõest, aga oskab seda elutõde kunsti tõeks vormida. Aga kuidas seda nüüd teha niisuguses algusjärgus teatris, kus ei ole kuhugi saata mõtlejaid õppima, vaid tuleb neid õpetada paralleelselt repertuaari, kujundamisega mängimisega ja raha teenimisega siis ega see ei olnud kerge, aga tal oli ilmselt väga selge ka me võime vaielda seal mõne asja vastu, miks ta nii või teisiti teeb. Aga tal on see väga hästi läbi mõeldud, et kõigepealt just see, et ta leiab, et näitleja, eriti üldse teater peab arenema just oma rahvuslikult aluselt. Kindlasti see oli nüüd see, mis tugevasti erines Viira teatrist, kus lihtsalt võeti igalt poolt, kus midagi niisugust meele lahutavat ja põnevat ja huvitavat tundus olema, mis ei ole ka paha ju. Iseenesest, aga teoreetilised professionaalne näitleja saab ikkagi kasvada kui see algab kõigepealt materjalist, mis on talletatud tuttav ja arusaadav. Ja kui see vastab rahvuslikule iseloomule see, mida temalt nõutakse. Nii et võiks isegi öelda, et võib-olla Menning alguses piiras repertuaari ta näiteks. Mitte et ta oleks midagi olnud klassika vastuda just klassikast ise ju väga hästi huvitavalt kirjutanud. Aga ta leidis, et näitlejad peavad enne niisuguse jõukohasem lihtsama ja nende rahvuslikule elule lähedasema materjali peal arenema kujunema enne, kui need jõuavad klassikani. Ja ta leidskad, klassika näidendit tuleb mängida rahvuslikust karakterist lähtuvalt. Shakespeari kui teisi suuri maamehi mängib iga rahvas natukene isemoodi. Nad ei püüa jäljendada inglasi vaid ikkagi püüavad neid mängida oma põhjalt ja pidas seda õigeks, aga esialgu ta niisuguseid suuri keerulisi klassika Nedenta ei võtnud kaua, see oli tal küll kaugemas plaanis. Ja umbes samalaadne põhjus oli ka see, miks meni kets kõrvale muusikateatri välja arvatud lihtsamad laulumängud. Viira teateid nii edukalt teeninud operett Menning seejuures oli see muusikaliselt haritud inimene natukene rohkemgi kui Viira. Et ta mängis väga hästi poeta, mängis ise kaasa Vanemuise orkestris. Ta oli arvustanud kontserte sümfooniakontserte ja ta hoolitses selle eest, et Vanemuise juures oleks väga professionaalne muusikategevus. Kogu aeg tähendab, et seal oleks tõesti kõrge tasemega mitte sellised meelelahutuslikud, vaid ikka täitsa hea muusikaga kontserdid. Ja kui teil vähegi aeg oli, ta mängis ise Vanemuise orkestris kaasa. Ja võitles just selle eest, et eesti heliloojate teoseid üldse head sümfoonilised muusikat mängid, ütleks nii, et üks põhilähtekoht, mis tal oli, oli see, et on vaja kasvatada nii publikut kui ka näitlejaid. Mõlemat poolust ja ta üritas teha. Operetis ta muidugi loobus, esiteks ka noh, niisuguse kerglase sisu pärast ei pidanud seda eriti vajalikuks. Seda kõrgema klassi omavahelisi Fliltimisi ja muid asju, et operetiga on muidu niukseid päris kenasid voorusi. Sellele ta ei tahtnud sel ajal ilmselt eriti mõelda. Ja, aga põhiline on see, et ta ütles, et tasemel ooperit, kui me ei suudaks praegu teha et esiteks, meie inimestel ei ole seda koolitust, et nad nende eest tasemel laulaks ja liiguks ja, ja teiseks, on väga kallis, kui seda tasemel teha. Kõik need kostüümid ja orkester ja koratsioonid. Nii et ta tunnistas väga lihtsalt rahulikku ja eestikohastatud laulumängu. Mitte niisuguse ilu näitluse tasandil, nagu viiranid tegi, vaid just niisugused lihtsamad mängu. Vanemuise repertuaaris oli üks vana laulumäng, see oli saksa põhjalt, aga ta oli Eestile kohandatud, mille nimi oli oma jalgel. Ja seda ta tunnistas, see tootja aeg-ajalt ikkagi jälle kava. Ja see oli nüüd ilmselt nagu kirjelduste järgi võib aru saada, ta oli selline satiiriline ja parodeerinud lukku, tähendab, seal oli mingi lihtne see. Aga sinna pandi see nagu elav ajaleht, sinna pandi pidevalt mingisugust ajakajalist materjali, niisuguseid nalju ja pilt, käid torkeid juurde ja uusi laule ja selleks rahvale väga hästi ja arhiivis on säilinud, et seal mõne koha peal on Menning ise, tema oma käega on juurde kirjutatud mingid episoodid või mingid pilke laulud või midagi sellist, nii et vot niisugused asjad pidas tähtsaks, mis kuidagimoodi puudutab seda reaalset elu ja, ja mis on sellisel tasemel tehtud, et ta ei ole liiga keeruline ja ka muid niisuguseid lihtsamaid laulumänge rahvalikke oli kavas ka operetti sel ajal ei olnud. Ja ooperi vastu ta loomulikult ei olnud, aga ooperis ta arvas ka, et läheb ikka tükk aega aega, enne kui vastava koolituse lauljat siis saavad ja ja lavavõimalused tekivad. Nii et see on nüüd asi, mille ümber on hiljem palju vaieldud. Et kas see niisugune äärmine rangus ja samm-sammult arend, mille ta oma kavasse võttis, et kas see nüüd oli õige, sest kui vaatame järgmine kord võib-olla Estoniat seal kõrval, kus vastupidi, läks nii nagu läks ja tehti, olid suured anded ja igaüks tehku nii nagu oskas ja tuli ka midagi väga head lõpuks välja. Nii et arvatavasti on mitu võimalust, mis aga eeldab muidugi vastavate annete juures olemasolu mõlemil puhul. Aga austust väärib muidugi see, et kui on üks niivõrd kaootiline algeline asi nagu meelse teatri tegemine oli, et siis niisuguse kindla programmi ja kindla kava olemasolu kindlasti on väga tähtis. Ta näiteks noh, leiab, et see elutõde on oluline kunsti, tõeks muutununa, seda ma juba ütlesin hakata näiteks teeb niisuguse praktilise käigu, mis oli täiesti ootamatu, sel ajal ta kaotab ära, etteütleja. Aga ette ütleb, vihal oli kogu senine asjaarmastaja teater elanud täitsa loomulikult, proove tehti nii vähe, keegi ei jõudnud oma pika tööpäeva juures teksti korralikult pähe õppida ja igasugused naljad, mis sellega kaasas käisid, kui ta liiga kõvasti rääkis või kui näitleja ei sattunud küllalt ligidale. Need käisid ka sealt ikka kaasas, aga Menning, kuna tema näitlejad olid ju kutselised palgalised keelas ära, et ei tohi olla ja tema ajal ei olnud. Siis oli veel üks asi, ma ei tea, kas oli alad ja aga selle tõid hiljem kaasa tema näitlejad ka Tallinnasse oli see, et tõsiste näidendite traagiliste näidete puhul saalis ei lubatud aplodeerida. Selle ta olevat üle võtnud kunstide äärte algusest. Seal ka ei püsinud see, kui kaua, aga niisugune mingi põhimõte. Et teater on umbes nagu tempel nuhkus kui, kui ikka millestki tõsisest juttu on, et siis ei kõlba plaksutada. See ei kestnud väga kaua, aga igatahes tema näitlejatel oli see jätnud mulje, nad tõid selle kaasa ka siis, kui nad mujale läksid. Noh, pikapeale segadus ära. Aga eks see ütleb ka midagi nende taotluste kohta võib-olla, sest et kui teated ikka PDF kerglaseks kometi mänguks enamasti veel ühiskonnas, siis oli tähtis seda kuidagi teisiti teha. Öelge nüüd, kas ma olen juba kogu aja täis rääkinud, meil olemas 43 minutit seal ma ikka räägin liiga pikalt, vaat ma ei raatsi neist olulistest asjadest loobuda. Nii, lähme siis, jätame selle. Ühesõnaga, näitlejad tuleb arendada samm-sammult, lihtsama talle lähedase materjali peal. Siis teiseks, mis on väga oluline, on ansamblimäng männikule heideti ette teinekord, et ta võib olla summutab natukene oma parimate näitlejate mängu, et nad oleks kõik ühtlased. Ma ei usu, et see päris õige oleks olnud, sest ta taotles just lavastuse oleks tervik, mitte nii, et igaüks mängib teisega võidu ja kuidas siis keegi saab? Vaid ikkagi tähtis on lavastuse kui terviku mõte, kuivõrd see alati välja tuli. Seal võis muidugi olla sellist iga igavust teht siis veel üks asi, mida talle etteheidete ja mida ta ise väga loogiliselt selgitas, oli see, et tema näitlejad olevat rääkinud vähemalt algusaegadel harjumatult väga kiiresti. Ja ta seletas seda väga loogiliselt, ta ütles, et kuna näitlejatel oli kombeks niimoodi teha igasugust vigurite mäng oma häälega ja, ja niimoodi küll igasuguseid karjeid ja oigeid ja niisugust melodramaatilist vigurite, eriti kui neil puudus õige professionaalsus, siis oli vaja kõigepealt loomulikuks rääkimiseks et nad räägiks võimalikult ruttu, tus selgelt sealjuures. Ja hiljem ta võib-olla tõmbas tagasi, aga et see ei olnud mitte, et need lihtsalt tagant kiirustas, vaid seal oli oma mõte täpselt samuti nakkusest kulatsiooniga. Ta olevat isegi öelnud, et pange käed kas või tasku, aga ärge vehelgi nendega niimoodi mõttetult. Sest peab olema seotud ikkagi mingi sisemise impulsiga, mitte nii nagu diletantlik, kus teatris oli üks rida selliseid tüüp žeste, mida siis tehti seal ükskõik, pandi käed südamele ja, ja või tõsteti taeva poole ilma ilma sisemise sellise vajaduseta, lihtsalt teate, et nii peab tegema. Tal ei olnud väga range, väga nõudlik, seda räägivad kõik tema näitleja, aga samal ajal õiglane. Et ta neid küll väga harva kiitis, et kui ta juba ütles polnud väga vigagi või nii, siis oli juba suur kiitus, aga näitlejad olid kuulnud siis oma saha kuulaja kaudu seda, mis ta neist tegelikult arvata ei tahtnud neid ära rikkuda, aga puhvetipidaja kuulis pealt, kui ta Anssimmiga arutas mõnikord omavahel neid asju. Ja siis ta olevat palju paremini näitlejatest rääkinud. Ja siis puhvetipidaja kandsin neile ette. Nii et nad ikka teadsid, tegelikult ta mõtleb paremini, kui ta välja laseb paista. Et ta oli väga range, eriti naisnäitlejate vastu. Et Liina Reiman isegi pidi seal trupist lahkuma, kuigi ta teda väga arendas. Kas ots? Reiman oli veel täiesti oskusteta niisugune hästi noorukene ja kohmakas neiu, aga et tal olid suured eeldused juba tunda sel ajal, mis tast hiljem suured tragöödia näitlejanna tegid. Eesti võib olla suurima. Aga kuna seal oli tal üks pahandus, mitte küll tema süü läbi jäätüks kaukaasia verd noormeesterahvas tema pärast ennast maha lasi, kuna linna Reiman ei võtnud teda jutule. Ja sellest tuli Surskeskkondliklazz ja skandaal ja mis mõjus teatri mainele halvasti, siis ta palus jahed. Liina Reiman läheks ära teise teatrisse. Ta läkski Endlasse. On niisuguseid asju tuli ette haka, muidu ta eriti näeks selle anomaalia kontsa vastu olevat olnud väga kannatlik ja sõbralik just arvestades tema sellist väga loomuliku ja intuitiivselt õiget mängu. Aga et ta võib olla igast asjast kohe ei saanud lõpuni aru, mis temalt tahet ja nii siis olevat. Menning on erakordselt lahke just temaga. Ja vähem mõnede teistega, kes kiiremini taipasid. Nii et loomulikus ansamblimäng haridust sundis lugema oma näitlejaid kogu aeg andsin raamatuid ja ütles neile ette, mida nad peavad lugemade. Sundisin käima loengut tal, mida ta ise ja, ja teised pidasid. Nii et see näitleja harimine oli talle väga tähtis. Ja samal ajal ka lasti niisugune jutt lahti. Menningu ajal oli repertuaar liiga tõsine, publik ei teatrist eemale. Hiljem tagantjärele on uuritud, kuna on järel need materjalid, et see ei olnud õige, tähendab, ei jäänud vähemaks külastajaid küllaga tekkis nurinat sealsamas seltsis, kus oli palju koos selliseid noh, ütleme, et kasutame seda vanasõna väikekodanliku mentaliteedi esindajaid, just selliste vürtspoodnik ja võib-olla ja selliste inimeste hulgas, kes nõudsid ikka opereti ja niisugust lihtsamate kergemat repertuaari tagasi. Ja sellelt pinnalt tekkis väga äge konflikt, pikapeale Menning esialgu küll jäi, ta juba tahtis ära minna, aga kuna seltsi juhatust toetas, siis ta ikka jäi. Aga siis teisel korral oli nii, et seltsi juhatus tus vahetus välja ja juhatuses said üle võimu need, kes just ka tahtsid, et männik teeks ikkagi kergemat repertuaari ja lõbusamat ja siis tuleks jõukamaid inimesi rohkem, sest Menning isegi andis ju odavamaid pileteid kooliõpilastele ja töölistele ja ja niisugusele lihtsamale rahvale, kes olid ka Viira teate Fra kontingent lihtsalt selleks, et neid harida, et neid teatrisse tuua ja siis jah, võib-olla rahaliselt midagi selle peal kaotas, aga saalid olid küllaltki korralikult täidetud, nii et niisugust probleemi tegelikult ei olnud. Aga selleks väga ägedaks ja kui said võimule need, kes tahtsid teistmoodi teatrit, siis Menning astus tagasi. See oli 1914, nii et tema periood seal Vanemuises ei jäänud kuigi pikaks, oli umbes kaheksa aastat. Aga Jaan Tõnisson, kes sel ajal oli ju seltsis juhtiv tegelane ja Menning ka koos olnud ja olid nagu väga ja isegi olnud sõbrad ja aru saavad inimesed tema kahjuks tol ajal toetas ka seda poolustust. Noh, neil olid seal veel teised mingid põhjused, miks nad päris sõbrad enam ei olnud, aga just kunstiliselt ta leidis ka, et ta ei oleks tahtnud Menningu äraminekut. Aga ta tahtis Menning natukene kuuletuks, alluks rohkem seltsi juhatusele. Menning oli väga äärmiselt niisugune, võib-olla tõesti kas liiga printsipiaalne veni, aga ta ütles, et tema enam ei jää. Läheb ära selle peale Tõnisson muidugi ehmatas Nad püüdsid Ta veel nagu tagasi kutsuda, et nad ei mõelnud seda, et nad tahavad tema lahkumist. Aga ta otsustas lahkuda ja see lahkumise koosolek oli olnud väga dramaatiline just näitajate jaoks. Ta näitlejad tagantjärele kirjeldanud näitlejad ei olnud tol ajal ei tohtinud olla seltsi liikmed ja sellepärast ei saanud nad ka seda otsustavat koosolekut. Nad ei saanud osaleda, aga kuna see peeti teatrisaalis, siis nad olid laval kinniseesriide taga ja kirjeldasid, kuidas nad seal seda üle elasid ja nutsid ja ja mis nende jaoks tähendas. Ja nad olid niivõrd kogusele Menningu ranguse peale vaatamata, nad olid niivõrd temaga ühte meelt. Et nad tahtsid kõik ära minna, sajad Nad ütlesid, siis lähevad nemad ka, et kui Menning läheb, lähevad nemad ka. Ja siis Menning palus, et nemad jääks kohale, jääd nad sellesama Ants Simmi juhtimisel edasi töötaks, et muidu ei olnud sellel tema tegevusel mõtet. Kui see nii ruttu täiesti ära laguneb, nii et Menning läks ise ära, näitlejad jäid esialgu edasi, hiljem siiski lahkusid ka, aga see on juba järgmine lugu. Hiljem läksid nad Tallinna ja tegid uue teatri. See põhi põhikoosseis. Menning läheb Tallinna on umbes neli aastat seal. Teate, arvustaja jälle päevalehe juures. Satub seal üsna suurtesse teravustesse Estonia teatriga arvust väelasest on väga nõudlik ka seal. Sellest hoolimata Estonia kutsub teda mitu korda enda juurde juhtima. Kas tagasi, sest juba varsti algab Eesti vabariike, siis on sellist laia silmaringiga, haritud ja keeli valdavat inimest vaja. Emmennikust saab Eesti vabariigi diplomaat mitmel pool. Ja väga kohe on niimoodi öelda, aga peaks ütlema, et Menning oskab surra õigel ajal niisamuti mõnikord oleme öelnud ka Tammsaare kohta. Tähendab, Menning sureb 1941. aasta märtsis. Ta ei ole muidugi nüüd enam, diplomaat on juba nõukogude võim, aga keegi ei ole talle ka veel kallale karanud, mis oleks varem või hiljem niikuinii tulnud arvestades seda, kus ta oli saadik olnud ja kõike, kõike seda, nii, et ta lihtsalt vanaema ja, ja näiliselt nagu isegi peaaegu unustatuna, aga vaikselt ja rahulikult oma Tartu kodus kustub. Ja vähemalt ei, ei teki tema puhul mingeid repressioone. Mida oleks võinud karta, kui ta oleks natuke kauem elanud. Nii et see Menningu niisugune absoluutne kompromissitu, sellest on saanud legend. Et tänu sellele jäi nagu püsima Menningu teatri tähendusse niisuguse ideaalidele ja, ja läbimõeldud tegevusele tugineva ja professionaalse poole liikuva teatisest ajast, ütles, et see on protsess, et ega isa näitleja ei saa kohe professionaalseks, ta peab kasvatama selleks jääd. Nii kaua kui meil ei ole oma teatrikooli, et me peame ise selle eest hoolitsema, sest et võõras keeles seal siiski on raskem saada professionaaliks, et ta peaks pima oma keeles. Ja tegelikult peab ütlema, et need Menningu näitlejat, kes hiljem on töötanud väga, mitte mõnes Eesti teatris, olnud seal väga olulistel kohtadel. Et nad nagu tõid neid Menningu printsiipe ja olulisi sisulisi põhimõtteid, nad viisid edasi. Nii et selles mõttes lühikene periood oli siiski väga tähtis just sellel teel, et tõesti eesti teatist Ja jälle ma läksin ajada torsusele välisrepertuaariga klassikat ei mänginud, mängib, see sai öeldud. Aga nüüd võib, võib siis öelda. Menningu repertuaari puhul muidugi on väga tähtis, mis lähtubki tema arusaamisest, et näitleja jaoks on kõige tähtsam rahvuslik repertuaar. Ja õieti võiks isegi öelda, et tänu koostööle Menning ka said sellised näitekirjanikud, nagu nad olid meie jaoks, see on siiamaani mitte ainult Kitzbergist, kellena tuulte pöörisest järgnevat näidendit, libahunt ja kauka jumal ja on ju ka veel suuresti tehtud koostöös Menninguga vaid ka kindlasti Oskar Lutsust, kes tegi oma endal ei ole ju näidendeid nii väga palju hakanud, olulised, eriti see tema kapsapeas sündis just koostöös Menningu käia. Ja siis Leopold Hanseni leplikum ka minu osas. Ja osaliselt ka Eduard Vilde, keda on küll rohkem peetud Estonia autoriks, aga kes ikkagi oma esimesed näidendid tekkinud eszkaamenningul oli seal küllaltki suur osa, Menning oli väga nõudlikke, range ja sageli nad hakkasid talle ka vastu, aga enamasti need tema nõudmised tulid näitlejatele kasuks. Ja Menning mängis ka põhimõtteliselt ära kogu varasema eesti repertuaari uuesti oma teatris. Ta ei olnud ju väga palju. Aga ta Pisasest tähtsaks, et Eesti paremad näidendid oleksid kogu aeg nii näitlejate repertuaaris kui ka publiku silme all.