Oleme oma teatriajaloo eesti teatriajaloo suurkujude jutustamisega jõudnud sinnamaale, et ette tuleb võtta järgmine suurkuju, teatriloolane Lea Tormis juba eelmises saates tegelikult natukene oli sellest härrast juttu ehk siis härra pinnast, aga täna siis pinnast lähemalt. Kutselise Estonia algus muidugi nii laias laastus tähendabki Altermanni ja pinnad sest nende peale tuldi teatrisse muidugi kõik, teised ka ja repertuaar ja nii, aga nemad olid peamised. Ja kui Altermannist on jäänud meile niisugune kaunis legend, tema jäi ju igavesti nooreks jäänud legend noorest heledast ja kaunist armastajast, siirast ja ilusast siis see oli võib-olla niisugune värv, mis pinna väga rikkalikus näitleja balletis puudus. Pinna võis mängida peaaegu kõik. Aga sellist värvi, mis oli altermannil, tal ei olnud, ma vaatasin veelkord üle kõik tema tohutu hulk tema rolle. Ja sedalaadi roll ja tal ei ole. Aga muidu on pinnaeesti kultuuriloos olnud nagu mingi näitleja võrdkuju. Kui öeldakse juba Paul Pinna, siis vist isegi praegu teatakse siiski, et see oli mingi kuulus näitleja, isegi kui midagi rohkem ei tea. Ja keegi ei oska öelda, kust tekivad sellised legendid. Ja kui nüüd mõelda, et kas siis pinna oli nii palju kõigist teistest parem ilmselt ei olnud. Mina olen näinud ainult lapsena ja ta siis, kui ma ise laps olin. Ja siis ta oli ka juba teise maailmasõja järel juba küllaltki vana ja haige. Ja muidugi ta oli hea näitleja. Ma ei suuda otsustada, aga ega näitleja juures ei ole niisugust kindlat mõõtu, nii nagu sportlastel võib öelda, et omaaegsed sportlased suured kuulsused, et nende rekordid on ammu ju kõik juba ületatud. Aga näitleja puhul nii-öelda ei saa, et pinna oli siis esimene, nüüd ta oleks võib-olla viimane, kui me suudaks kujutada pinna oma parimates aastates, oleks praeguses ajas, ta oleks lihtsalt teistmoodi, et oleks tõenäosust jälle esimene. Sest miski ei muutu niipalju kui interpretatsioon just teatris, nii nagu ta siis mängis oma algaegadel noore poisina aga ka eelmisel eesti ajal oma tipprolle. See meile praegu ei meeldiks arvatavasti, aga praegu ta enam nii ei mängiks. Sest pinna suutis väga palju muutuda selle aja vältel. Ja kui Altermann paratamatult jäi sinna kuhugi kaugele oma aega siis pinna ju tegi Eesti rahvaga kaasa ikka väga keerulised ajad. Ja selle aja vältel ka ise. Pinnast on nii palju, räägi, legend, tema populaarsus oli nii suur, et võib täiesti laiali valguda, ei tea, mida rääkida ja kõige naljakam ongi see, et näitleja kohta võib öelda, et ta on väga hea, võid iseloomustada mõnda rolli, võid üles lugeda kõik suurrollid, mida ta maailma repertuaarist mänginud. Aga üldiselt seda on väga raske sõnadega edasi anda. Ja kui pinnast räägitakse, siis temast räägitakse peamiselt kas anekdoote või nalju. Kaasa arvatud kolleegid, kes teda hästi on näinud ja muidugi ka need naljad, nad sisaldavad väga olulise osa pinnast. Aga see tõsisemise süvenevam osa pinnast, mis oli ka täiesti olemas just tema keskeas ja, ja hiljem. Ja see pinna tegelikult mõjus naljamehena ja pealiskaudselt, seal seal taga oli mõnel määral. Aga et ta oli väga palju lugenud, väga palju näinud ja väga palju läbi näinud oma hilisemaks elu heaks juba. Seda võib vast tõestada tema raamat, mida ma kõigil soovitaks lugeda, sest mitte väga palju aastaid tagasi koguti kokku kõik pinna varem ilmunud ja samuti käsikirja jäänud mälestused ja anti välja ühe tema enda valitud pealkirja all minu elu tead teater ja teatrielu juba see pealkiri, see on väga värvikas ja seda on paljud hiljem kasutanud. Et sealt saate nii naljad kui tõed nopinna prisma järgi muidugi vaadatuna väga paljud kätte. Aga nüüd, kui rääkida tema populaarsel laadist, võib-olla noh, valiks lihtsalt paar väikest näidet ühe loometee algusest ja või keskelt, õieti mitte enam algusest ja teise lõpust siis näiteks niisugune lugu, et eelmisel Eesti ajal üks väga ettevõtlik ärimees taipas välja andma hakata niisuguseid pinna suitse siis ei olnud sigaretid vaid paberossid. Ja igas suitsukarbis oli üks Paul Pinna pilt erinevas rollis. See tähendab seda, et pinna oli siis vaevalt oma loometee keskpunktis ja tal oli juba nii meeletult palju rolle mängitud, suuri rolle, et sai igale poole panna eraldi pildi. Ja neid pilte kogu. Neid pilte vahetati omavahel. Ja isegi veel mina mäletan lapsepõlvest. Ma olen näinud oma tuttavate juures niisuguseid kogusid neid pinnapilte vali, kuid neid isegi müüti, nüüd nad vist on ära kadunud muuseumis, midagi on veel järel. Nii et see on nagu üks asi, mis räägib pinna populaarsusest ja teenis hästi muidugi see ärimees tema pealt. Ja teine hoopis teisest õhustikust 60-le lähenev Paul Pinna mobiliseeriti 41. aastal, kui maailmasõda meile jõudis. Ta oli tagavaraväelane või kuidas öelda, ta oli reservohvitser, see on õige sõna. Ta oli eesti ajal tehtud reservohvitserist, kuigi ta kunagi ei olnud rindel olnud. Aga ta korraldas eesti sõdurite lõbustamist teenindamist. Tead, teete tõsi neile ja, ja kõike sellist ja temast tehti reserv, temast tehti ohvitser ja nõukogude seal siis juba vana mehendari reservohvitser ja kuulus mobilisatsiooni alla. Nii et noh, see on eraldi epopöa, kuidas siis sinna laeva jõudis, kuidas sinna Venemaale jõudis, sellest rääkib ta ise ja on teiste mälestustes. Aga praegu on tähtis see, et ta seal ka juba üsna haigena niimoodi õnnestus tal saada. Lõpuks seal formeeriti sellisest Eesti kunstiansamblid, mis pidid jälle omakorda siis neid eestlasi teenindama, kes siis Nõukogude väkke olid sattunud ja tal õnnestus sinna saada, aga enne seda oli ta olnud kusagil Barakides, kus käidi metsatöödel, nii nagu need meilt siit viidud inimesed sattusid laiali üle Venemaa ja ta oli tehtud seal siiski baraki vanemaks, ta oli selle üle väga uhke. Ja kui tekkis ansamblite koondamine, siis ükskord oli täiesti juhuslikult üks kirjanik Mart raud kohanud teda kusagil Venemaa raudteejaamas, vaadanud, kust tuleb üks niisugusest talvisel ajal kerges suvemantlis vanem härrasmees, et kuidagi tuleb tuttav ette läinud selja tagant ligi ja koputanud õlale küsinud, vabandage eesti keeles. Kas mister Churchill pinna sule imestusega pöördus, olid muidugi kohutavalt rõõmus. Ja nii nad said kokku ja pinna oli palunud, et aita mul keerata Plotskit suitsu ei olnud sel ajal sõja ajal haka tubakat oli ta kuskilt saanud, et minu sõrmed. Kirjanik oli väga imestanud, ta oli laval näinud kui tundlikud ja kui väljendusrikkad võivad olla pinna sõrmed ja pinna ütles, tead need sõrmed oskavad ainult näidelda, midagi muutma nendega teha ei oska. Ja veel selles Venemaa aega kuulub niisugune asi, et kui rindebrigaad, siis sõitis sõduritele esinema ja juhuslikult ei teatud märgusõna siis olevat see on nüüd Kaleke endaga, seal on tõepõhi all olevat hüütud Eesti väeossa jõudes Paul Pinna ja tunnimees olevat vastanud, las minna. Et kas see on õige või mitte, polegi tähtis. Tähtis on see, et kõik teadsid. Tähendab, kõik teadsid seda nime eestlased ja mitte ainult eestlased, sest ta oli mänginud ka vene ja saksa lavadel omal ajal muidugi tsaariajal. Ja jäi kabelis Tealzin kohalikel vene lavadel aeg-ajalt. Ta oli võimeline mängima väga mitmes keeles ja lihtsalt oli universaalne tüüp. Ei tähendab võib-olla alati see ise, kui ilus ta on, kui huvitav ta lavalt kohe esimesel pilgul välja näeb vaid seal on mingid teised omadused, särahaare, niisugune lavasarm ja peamine kiire reaktsioon, improvisatsioonivõime vot sellised asjad, mis olid pinnal ülitugevad, ta võis igast olukorrast välja tulla. Sest sageli ei teadnud ta tekstid, tema jaoks oli suur löök, kui kaotati Estonias hiljem ära etteütleja sest tal oli nii meeletult palju rolle, ta oli noorena harjunud nii palju mängima et ta ilma ette ütles, et ta ei saanud, ta oskas laval ennast nihutada, alatasime etteütleja lähedusse ja nii nagu see käibki asja juurde. Ja oma loo ära mängida, kusjuures küllalt hästi. Et ma nüüd laiali ei valguks, nende juttudega peaks siiski võtma nüüd paar pidepunkti tema eluloost võib-olla just sellest varasemast kuidas ta üldse teatrisse sattunud, kus ja kuidas, miks ta võib-olla selliseks mitmekülgseks kujunes. Ja siin ma nüüd võtan appi kaks meest, pinna enda ja selle, mis ta ise on enda kohta kirjutanud ja Voldemar Panso, kes oli üks pinnani nimetatud adju tantidest, sest pinnal pidi olema, kui ta juba natuke soliidsem oli alati kõrval keegi noor näitleja mitte laval tingimata, vaid just siis elus kes naftal suitsu peale tuld andis, jooksis seal mingeid korraldusi täita. Ma jään ja organiseeris, mis vaja ja kusagil pinna juba vanas eas oli selleks siis noor näitleja Voldemar Panso, kes on teda tundis isegi temaga koos mingeid estraadiesinemisi veel pärast sõda oli teinud. Ja sellepärast väga läbinägeliku portree temast on kirjutanud. Aga nüüd kõige pinna ise, kust niisugune mees pärit on? Venna ütleb, mina sündisin Tallinna linnas tuse taguses põiktänavasse, maja on praegugi, alles. 1884. aastal olin oma ema 10-st lapsest kaheksas. Pärast mind oli veel kaks last ja oma isale olin ma 13., sest mu isa oli esimesest abielust viis last veel. Ja siis käis ta algkoolis ja Theodor Altermanni ka koos juba siis seal Tallinna linna koolis, kus nad juba hakkasid tegema. Aga lapsena oli ta mänginud ka koos saksa, tolleaegse linnateatri näitleja lastega. Näitleja elas pisikeses puu osmikus Snelli tiigi kaldal ja seal hoovis olid nad teinud saksakeelsed teatest pinna oskas saksa keelt ja ta võeti kampa ja eesti lapsed olid pealt vaadanud, kuigi midagi aru ei saanud, aga suure huviga. Nii palju siis teatrist, aga mis on võib-olla tähtis pinna kirjutab, et tema õe, õe, mehe tutvusringkond oli väga suur ja see oli Peterburis. Sest õemees oli väga kuulus Stahli kuulsas Peterburi restoranis hotellis ülem. Nii et pinna sattus varakult, et kui nad saadeti mõnikord sinna Peterburi sugulaste juurde sellisesse seltskonda ja ta nägi seal ka teatrite, eriti just suveteatrit, mida Peterburi ümbruses mängiti. Aga ta ütles ka, et poisikesena ma elasin nii-öelda kaksikelu Peterburis, peenemast seltskonnas ja Tallinnas lihtrahvast poiste keskel. See kaksikelu on tänapäevani mu hingejälgi jätnud, sest olen saanud tunda kust ning sära ja viletsust ning vaesust. Sellega on seletatav nii mõnigi eksperiment minu elus nii mõnigi seikluse rahutus ning rändamine kord Venemaal, kord Lääne-Euroopas. Seikluste otsimine ja kohanemine iga olukorraga, millesse ma sattusin, oli nagu endastmõistetav. Ta oli, neid seiklusi on olnud mu eluteel palju. 1898 toetuspinna juba Estoniasse, kui nüüd aastaid lugedes 14 aastane ja mis ta tekita, kõigepealt mängis orkestris corner, et see on üks puhkpill olevat selline meloodia, pill tähendab oluline pill. Aga mina ei jäänud alatiseks orkestrisse, kirjutab pinnavaid, hüppasin sealt lavale, sest näitelava oli minu elu eesmärk ja oli orkestriruumile käegakatsutavas kauguses. Mängisin algul väikesi osi, repertuaar koosnes peamiselt rahvatükkidest ja laulumängudest. Ja nüüd vaatame 1901 ja siin näeme üht peenikest elumeest laval. Aga kui hakkame arvestama pinna, oli seitsmeteistaastane. See oli tema esimene suur osa, üks mingi krahh kusagil kurbmängus. Ja seda võib nimetada kandvaks, ütleb pinna. Kuid minu eesti keele hääldamine ei olnud kindlasti puhas, sest tolleaegne arvustaja kirjutas, et keegi muulane juudi murrakuga esinenud esmakordselt, kuid äratanud oma andeka mänguga üldist tähelepanu. Krahvinna oskasin ma käituda Peterburi kogemuste põhjal salongipäraselt. Noh, sellest nähtavasti dollastes Eesti oludes täiesti pisikeses, aga see pinna halb eesti keel ja aktsent see säilistel kogu eluks teise teadis seda muidugi juba eesti häälda, püüdsin seda parandada, sega muutus, aga kui nüüd kunagi mõnikord raadiovski mängitakse vana pinna kluppi, kupeede puhub kuple pühati vana pinna kuplede plaati, siis me võime kuulda, et ikkagi aktsent oli tal küljes. Aga nii nagu muudki asjad antise pinnale andeks, sellepärast et lemmikutele ja neile, kes muidu säravad, antakse palju andeks. Ja noh, ta jõuab mängida mõned veelgi päris oluliselt rollid, olles vaevalt vaevalt 20-ni saamas seal vanas Estonias veel seal Maakri tänava Otsa vanas praeguseks ammu kadunud Estonia majas. Ja kui siis lõpuks nad otsustavad teha kutselise Estonia, mille jaoks pinna muide ütleb ära ühe kasuliku lepingu, mis seal oli saksa teatrisse siis praegune Liepaja, siis Liibavi saksa teatrisse. Sest ikkagi noh, tuleb teha oma teatrit, Vanemuine teeb ja, ja kutsub Altermanni ka ja ja teevad, aga ta kirjutab niimoodi. Esimese hooaja jooksul oli mängitavate näidendite arv 35 ja lavastuste üldarv oli 58 ja 35 tükki, lavastasin ainuüksi mina ja mängisin ise ka kaasa. See on muidugi täiesti kujutlematu ja vaevalt see meile praegu meeldiks. Aga oma sära ja elani ja vaimustusega ja nooruse jõu ja rõõmuga nad Altermanni ka kõiki seda kandsid ja ja pinna ise hiljem ütleb oma mälestustes. Et ega ei osatudki rohkem tahta. Publik kasvas koos meiega ja nad olid rõõmsad ja kõige tähtsam oli see elurõõm ja see särts, mis sealt lavalt tuli ja muud asjad anti teinekord andeks. Siis pinna abiellub noore neiu netti atleriga varsti pärast seda, kellega ta oli tutvunud kusagil. Ta töötas kusagil kübaraärisse neiu ja pinna viis ta juba vanasse Estoniasse. Temastki sai näitlejanna netipinna kellega koos nad aastaid mängisid. Ja pinnal ei olnud ju kooli. Ta ühel suvevaheajal 8908. aastal ta käis koosneti pinnaga Berliinis ja tegi läbi niisuguseid suhteliselt lühikesed suvekursused ühe kuulsa saksa näitleja raigheri juures ja see oli tegelikult ainuke selline regulaarne koolitus. Muidugi ta oli palju sõitnud, ta oli igast suurte näitlejatega koos mänginud nii vene kui saksa laval ja, ja ka Eestis juba seal võttis mõned eeskuju, kellelt oli Ta. Aga otsest koolitustel ei olnud, see oli lihtsalt näitleja jumala armust, nagu öeldakse. Selliseid on olemas kes võivad olla teistele eeskujuks ja pinna hiljem hoopis hiljem on öelnud tööd me ju kõik, aga ega see ei pea sunnid olema. Et võib-olla hoopiski roll töötab näitlejaga, mitte näitleja rolliga. Ja kui pinnalt oli küsitud, et kuidas ta oma osa õpib, see oli juba siis, kui ta oli kuulus ja tunnustatud näitleja, oli ta öelnud, et ei tea vannis. Ja et kui näitemäng meeldib, osa mulle lähedane, et siis tuleb kuidagi iseenesest Molygija ja Panso, siis kirjutabki naljatades niimoodi, noh see on see, mida näitemängust saab õpetada, et minge osa raamatuga vanni, hakake Paulbinnaks. Ühesõnaga, on selliseid näitlejaid, kes ei vaja kooli, kelle järgi tehakse kool. Aga noh, muidugi, küllap temalegi oleks cool kasuks tulnud, eriti algusaegadel, kus ta üle mängis ja ja ka labasustesse kaldus. Ja ma meelega praegu ei nimeta rolli, sest need sageli olidki niisugused naljamängudega operettide rollid. Pinna on neil Eeessi kutselise teatri algusaegadel mänginud peaaegu kõigis žanrites Estonia oli ju kõigi žanrite teater siis nagu praegune Vanemuine ja välja arvatud ballett, mis siis ka hakkas tekkima. Ta on isegi ooperis hädapärast laulnud ja üsna suuri osi, kui, kui ei olnud kedagi teist võtta. Sest lauluhääl tal oli kuulmine, rütmitunne ja kõik oli olemas. Ja teinud igasuguseid asju kaasa, mänginud natuke üle kahekümnese poisina ära juba suured rollid, küll Gogoli, küll Shakespeari, küll Dostojevski silleri maailmarepertuaaris. Ja kui vaadata neid selleaegset pilt Käia, seda võimsat Krimmi, siis tundub, hakkan ma lugema, kui ta mängib. Aleksei Tolstoi Ivan, hirmsa surma oli üks niisugune kuulus tragöödia, mida Moskva kunstiteater mängis siis siin ta on 25 aastane ja ta näeb välja nagu 60 aastane vana mees, Taron, kohutav silm juba tema silmavaatest, isegi selle vana foto peal me näeme, et see on tõesti üks hirmus mees, kes mängiv ja üldse ta võis niivõrd muutuda laval ja niivõrd olla eri karakterid. Spantso tõi oma näitekunstist rääkivas raamatus välja rea fotosid, kus on näha, kuidas ta silm muud foto peal. See ei ole asi, mida saaks teeselda. Noh muidugi võib mu silmi pungitud teha mingit kohutavat ilmet. Foto jaoks aga siiski silma ilme ja siin silmavaadet ei saa eriti muuta. Nii et see näitabki seda oskust transformeeruda, oskust olla erinev ja muidugi kohe reageerida. Muidugi Panso rõhutab oma portrees pinnast ka seda, et Ajad erinevad, et ka mälestused, mida pinnast räägitakse, on ju tolle aja mälestused, aga nii peabki olema, sest kuulsaks saab see, kes oma ajas annab midagi publikule, mida teised anda ei suuda. Ja see kiirgab nii kaugele, et see ulatub ka edasi ja mõjutab kai hilisemaid inimesi ja näitlejaid, kes ta võib-olla üldse kunagi näinudki ei ole. Kui keegi läheb vaatama praegu sellist linnateatri lavastust nagu Eesti teatri laulud, siis seal üks noor ja juba televisioonist populaarne näitleja Indrek Ojari imiteerib pinnalt ja täitsa vahvalt. Nii et midagi kandub kusagile kaugemale. Pinnad kiideti ja pinnalt laidetud tee ikka ülivõrretes, nii et selle kohta jõudis veel kirjutada Karl Menning veel. Estonia üsna algusaegadel, siis kui Menning oli Tallinnas teatrikriitik. Et kiitus oli niisugune, nagu vaevalt keegi teine kunstnikest enda kohta on kuulnud, sõna suurus oli pinna kohta tarvitusel nagu igapäevane vaskraha. Ja ülivõrdeid lendasid nagu kärbsed piimapüti ümber. Selle kiitusega käsikäes käis aga ka vääriline laitus, mis niisuguse hulga patusid üles arvas, et paarile tossinale harilikule surelikule üheks jätkunud. Nii et see ongi suhtumine pinnas läbi aegadega, see teeb ta populaarseks pinnafotot siis oled, mis talle antakse, andeks, rääkimata lavalistesteta võis seal hilineda, võis üle mängida ja võis seal partneril lekib mingit vempu visata, seda küll rohkem algusaegadel. Aga noh, muidugi ta armas napsu võtta, seal oli igast naiste seiklusi, mis ikka on need näitleja patud? Teate, inimeste seisukohalt olid tal mõned eripatud ja selles ma natuke räägin nüüd konkreetselt, palju ma olen rääkinud juba 24 meetrit. No ja palju Movellundaatide saab olla veel. Te võite mõne anekdoodi, ütles, et vahepeal ma rääkisin nii, mis nüüd saab pinnast edasi pinna muide kirjutas esimese eesti operetti, mille nimi oli jaaniöö ja mis pilkas sakslasi rääkis niinimetatud esimese öö õigusest ja sellest tuli suur skandaal, nii et pinnale sellega pahandusi. Aga see oli esimene päris eestio ballett. Ja ise ta mängis muidugi kõigis selleaegsetes kuulsetes ooperis, piltides ja näiteks Straussi nahkhiirest kus ta mängis niisugust koomilist rolli oli tal üks aaria ja see nüüd on jälle pinnale iseloomulik, et ühel päeval oli ta häälest ära, kui tal oli etendus muidugi etenduse ära ei jäänud. Pinna, kui see hetk kätte jõudis, ta sai aru, et laulda ta ei suuda, siis ta lihtsalt vilistas oma aaria maha ja niivõrd nähtavasti hästi, et sai saalis suure aplausi son pinnale iseloomulik, ta reageeris kohe olukorrale ja tavaliselt, kui vähegi võimalik, pööras sellel siis etenduse ja iseenda kasuks. Selle kiirreaktsiooniga. Pinna oli ju mänginud ka seal kuulsas tabamata imes veel, kui Altermann elus oli ja temast oligi tulnud see kõige suurem skandaal, kui ta Juhan Luigalt imiteerib. Seda ma rääkisin eelmine kord. Pinna oli asendamatu Pisuhenna Westmann läbi mitme koosseisu läbi aastate, see tuli Estonia laval ikka ja jälle tagasi, esimene kord siis juba 1914, kui veel Altermann oli piibel. Et nüüd nimetada veel mõned olulised rollid, et mitte üldsõnaliseks jääda, ütleme sealt tsaariaja lõpust mõned, millega ta oli populaarne, mida ta kordas läbi aegade, kui jälle vaja oli. Üks oli selle musketäride autori tümaa, niisugune melodraama, mille nimi oli kiin, oli üks väga kuulus oma aja. Inglise näitleja kelle lavaline olek ja vist ka mingil määral sarnanes pinnale ka niisugune võib olla küllalt ebaühtlane, aga, aga väga populaarne ja armastatud näitleja, seda, seda rolli ta mängis siis eestlane ei saa jätta rõhutamata, et Paul Pinna mängis niivõrd hästi Napoleoni, et ta sai ühe prantsuse vabariigi aumärgi selle eest. Näitlejale antakse aumärk, ma ei tunne ordeneid ja ei tea, kui kõrge see oli, mingi aumedal oli ta nimi kui prantsuse keelest tõlkida. Aga noh, juba see tähelepanu ise, järelikult see pidi hea olema, pildi peal näeb tava kannatanu niimoodi välja ja tema Välimus selleks ajaks oli ka parajalt juba niisugune ümmargune, et ta meenutas välimuselt seda Napoleoni, keda me piltide järgi teame. Aga vahepeal ju ajad muutusid, tuli Eesti vabariik. Ja pinnal oli seal niigi enne juba mingeid pahandusi. No kõigepealt sõja ajal ta vahepeal käis Venemaal mängimas siis kui Estonia selts loobus. Altermann oli ju haigena üksi ja siis, kui Altermann suri, siis jälle kõik teised, kes olid vahepeal laiali läinud, juba tulid tagasi ja kabinna. Aga pinnal oli seal Estonia seltsiga mingeid pahandusi jälle. Ja siis läks vahepeal Draamateatris, sealt ongi pärit tema ohvitseri staatus, sellepärast et siis juba oli vabadussõda ja ja pinna kasutati ära rekvireeris sakslaste käest, praegune Draamateatri hoone lühikeseks ajaks. Nii et see oli ka ainuke aeg, kus Draamateater sai mängida ilma üüri maksmata selle maja eest ja mängiti siis sõduritele ja mängiti muidugi tavalisele publikule. Ja siin nüüd pinna toob ka kaasa osa oma publikust, aga mängib ka juba väga erinevas repertuaaris, sest draamateatri põhiolid ju endised Menningu näitlejad, kes ikkagi olid tulnud Tallinnasse ja asutanud uue teatri paar aastat peale meeningut vastu pidanud ja siis ära tulnud ja nende mentaliteet oli muidugi pinna omast küllalt erinev, aga kuna pinna oligi üsna ju kohanev ja pealegi ta oli ikkagi hea näit ja sopis siis ta mängis kaasa Canifitses sümbolistlike näidendites, igasuguseid ism hakati sel ajal katsetama, mis Euroopas juba olid olnud. Näed, kas meiega samme oli üks Antreemi näidend inimese elu, kus pinna mängis seda inimest siis lavastas ta ise kõige efektsem, ma selleaegse lühinäidendi son Oskar Vaildi Salome millest on ka ooperitehtud ja mängis seal ise kaasa ja seda väga tunnustati, kuna see oli efektne ja huvitav ja uudne. Need pinna ei olnud küll eriti midagi lavastaja ja siin nüüd tulebki meelde tuletada, et kunagi hiljem pinna oma mälestustes ütles, et näitleja peab olema liha ja veri. Ta peab ikka mängima nii, nagu elus inimene on. Aga et noh, kui on vaja mingi dismi teha, siis jumal hoidku, ma olen selleks näitleja küll, et seda teeselda. Et kuidas ta siis parajasti mängis, ei tea, aga no igal juhul ta kohanes iga olukorraga, ainult et kui nüüd pahandustest too on ja pattudest siis need patud olidki seda laadi, et pinna muidugi kõigepealt ta tahtis nagu näitleja ikka, peab ju oma pere jaoks raha juurde teenima. Aga Draamateatris Menningu näitlejad olid väga printsipiaalselt ja mingit niisugust kergemat meelelahutus kütust peale selle, mis teatas, tehti mingeid koomilisi õhtuid ja, ja nalju ja neid tehti niikuinii. Aga väljaspool teatrit ei lubatud. Aga pinnanetleks esines igasugust, küll talveaias küll Grand Marina, seal, kus praegu on Vene endine ohvitseride maja kultuurikeskus, seal oli niisugune kino Grand Marina, kus anti ka igasuguseid Estraatlike etendust pinnasel koos mingisuguse kolme neegriga, tegi seal nalja ja esitas igasugust koomilisi kuplesid ja seda pandi pahaks ja muidugi ka kriitika, kes nüüd ootas Eesti teatrikunsti suurt tõusu. Järsku meie parim näitleja teeb seal igasugust tsirkust kaasa küll kapparedes, varietees ja mis kõik sel ajal sõja varjus ja niimoodi sündisid see meelelahutus ja, ja rahad, mida taheti kulutada seal Venemaalt tulnud? Jah, no kes nüüd on vaadanud Tammsaaret siis ütleme, kögertalid ja niisugused värsked Eesti uusrikkad, kes olid omal sõja najal mingisugust rahad teeninud, tahtsid neid maa pressida, aga kellel puudus kultuur ja arusaamine millestki paremast pinna oli valmis neid kohe lõbustama kui tarvis. Ja see ei olnud ainult see, et raha teenimine tal lihtsalt jäi kogu aeg energiat üle. Meeldis igast asju proovida ja teha. Aga seda pandi talle pahaks, tal tekkisid ka Draamateatris, kus ta tegi mitmeid siis suuri rolle, olulisi asju ja paralleelselt muidugi ta käis Estonias oma vanu rolle mängimas, neid tipprolle. Kui nad repertuaaris olid, tekkisid ka seal pahandused. Ja vahepeal ta lihtsalt lõi käega ja läks sealt ära ja tegi oma rahva, tead see on muide Eesti ajaloos seni olnud, noh, nüüd on meil igasuguseid teatri vorme juba tekkinud, aga see oli väga pikka aega ainuke eesti erateater. Ta läks ikka jälle sinna vana Estonia majja, mis oli täiesti olemas, tegi seal kõigepealt rahvaiata pands, niukseid, nalja, etendusi õues aias ja hiljem siis läks ka sinna sisse ja kuni 1927. aastani pidas ta seal oma rahva kartulit. See oli kaunis pealiskaudne, niisugune natukene labasevõitu, ta tegelikult kordas seal seda, mis oli olnud vana veel ebaprofessionaalse Estonia algaegadel lihtsalt metsik hulk kergemaid, enamasti näitemänge, mis nii lausa tõesti etteütleja varal ette mängib. D ja aga noh, seal käis lihtsam rahvas, seal olid odavamad piletid. Inimesed, kes kas ei suutnud rahaliselt või häbenesid oma riietust. Või ei olnud üldse teatrikunstiga veel harjunud, neil oli lihtsam seal käia, seal aias sai oma õlle võtta Ta ja siis jälle minna ja vaadata natuke pinna nalja, teeb pinna, korjas enda ümber sinna trupi, muuhulgas ka kadunud Altermanni lese Millie Altermanni, kellega pinna hiljem abiellus siis kui netipinna oli surnud. Ja kriitika ignoreeris seda, sellest on väga kahju, sellepärast et peaaegu ei ole jäänud üldse arvustusi, Nad lihtsalt keeldusid. Nad olid nii solvunud nagu tol ajal ikka ju taheti oma vabariik, nüüd peab tulema oma kunsti tõesti ja kõik niisugused asjad, rahaliselt oli see väga raske. Raha oli siis veel vähem kui praegu, praegu kurdetakse kogu aeg, et raha ei jätkukultuurile. Aga siis tõesti ei olnud. Algusaegadel, kuni Kultuurkapital loodi ja pinnalt ei arvustatud ja seda pandi talle pahaks. Aga võib-olla tasub jälle ära kuulata, mida selle kohta lühidalt ütleb Panso, et kui vabariigi algaastail pinnal vabadust nõnda palju oli, et ta enam Estonia teatris säraima juhtunud, et ta kõrtsi ja rahvateatrit pidas, muidu tal oli lühikest aega üks niisugune pinna paar, kus tegelikult ihaskused, ärimehed tema naha peal või tema najal raha teenisite pinna sel rahaliselt täiesti hätta. Aga ta kujutles, võib-olla ta suudab olla ka ärimees. Need olid just need üleminekuajad, mis meil nüüd 90.-te alguses taas kordusid ja uuesti olid. Kõrts ja rahvateatrit pidas ainuke erateater Eesti teatriajaloos, ütleb Panso. Oli see siis pinna hinge, tema ideaal, rumalus, see oli vaid ühe vitaalse ürgkande, üks tormab jaamavahe elu juhuste suures mängus. Ja üks ebaõnnestunud maid rahva teatud tegi ta pea samas töötempos nagu vana Estonia, nii et iga nädal esietendus ainult madalamas nivoos Pi repertuaari, ideaalide kui eetika. Ja nüüd ma loen ühe naljasite, et te ei tarvitse seda võtta, aga kui sobib sate võtta tantsusõnadega juba siis üks klaverimängija, kes noorukina oli pinnad saatnud tema kuplejate laulmisel rääkis hiljem tagantjärele, et kui ta oma esimestel etendustel saatis pinnakubleesid klaveril olles kinni noodis mittepinnas ja tekstiga segi läinud pinna kogu etteaste läks aia taha ja siis vahel pinna õpetustele teatrikunsti aluseid, niimoodi. Beethoven, ta hüüdis oma klaverisaatja, et Phoenix pea üks asi meeles, näitlejal on 21 osa ja üks pea ja sinna ei mahu nad kõik ära. Seepärast vaata näitlejat ja mitte onu. Ja kui näitlejal sõnad meelest ära lähevad, lase klaveril nii kaua tserianglit, kuni etteütleja on järje kätte saanud. Siis me lõpetame ühel ajal ja minu aplaus, siis on ka sinu aplausi. Jälle üks niisugune pinnalukku ja neis räägitakse temast kõige rohkem rohkem. Aga seda võib-olla rahva hulgas räägitakse vähem, et rahva teatel läks seal varsti pärast sõda pankrotti. Ta ise tüdines ära sellest tüdines ära ja hakkas igatsema midagi tõsisemat ja läks tagasi Estoniasse, kus ta muidugi aeg-ajalt vahepeal oli oma endisi rolle käinud mängimas kui vaja oli. Ja läks 27. aastal 1927 ja hakkas jälle mängima küll ka oma armsaid komöödiaid, aga ka suuri rolle. Ja siis äkki nähti seda, kuidas näitleja võib muutuda ja see oli jälle niisugune loomulik muutumine pinna ise tagantjärele mälestustes ütleb, et aeg muutus ja et mina läksin ajaga kaasa ja ma iseenesest muutusin ta, ta ei arvanud, et tõsta kuidagi teadlikult tegi Leo Tolstoi kuulus näidend elav laip, seal ta mängis peaosa, Protašovid. Ehkki nähti kriitika, imestas laval niisugust süvenenud pooltoonidega nüanssidega pinnad, keda varem ei olnud kunagi nähtud ja midagi olnud järel sellest tsirkust, tegevust, meest. Muidugi see ei tähenda, et edaspidi enam tsirkust teinud. Kui vaja, tegi ikka. Ja vaatame eestiaegseid lehti ja näeme seal niisuguseid reklaamihüüdeid, et elegantne värk, Paul Pinna laulab A la Marlene Dietrich. Siis see kõik on ju Pauli paar kapparees Pauliku plee. Ei, meil pole kerge kellelgi niisugused ajalehe teksti vahele pandud kuulutused, nii et see kõik kestis edasi, aga kestsid edasi ka pinna tugevad rollid jälle uuesti Vestmann uue koosseisuga pisuhännast. Väga südamlikud ja niisugused armsad trollid, ühe prantslase, marssal paniooli triloogiast, mis räägib Marssey sadama kõrtside jaa jaa. Meremeeste keskkonnast, niisuguses romantilises võtmes pinna mängib vana kõrtsimeest saari ja on väga inimlik, väga südamlik ja samal ajal ka naljakas. Mis pinnal hästi õnnestus, olid ühtse prantsuse näidendid ja niisugused asjad, mis muidu eesti laval muide kuni siiamaani ei lähe eriti hästi. Just sellepärast, et näitlejad iga kord ei taju seda peenust, seda mõtte, üleminekute kiirust, seda sarmi, mis käib nende juurde niisugust prantsuse niinimetatud salongitükid. See oli pinnarepertuaari ja üldse pinna kohta on öeldud niimoodi. Ei tea, kas, kas tema vestma tuli ikka kusagilt maalt kirsasaabastega või või tuli ta hoopis prantsuse provintsist, sest tema niisugused kiired, et üleminekud ja kiired reaktsioonid ei olnud nagu tavaeestlaslikud. Eesti aja lõpuks on pinna juba soliidne härrasmees, ta on saanud 50 seal 30.-te aastate alguses. Ta on Eesti Näitlejate Liidu esimees, ta on igati ka rahvusvaheliselt tunnustatud näitleja ja püsiva seltskondliku positsiooniga isik. Ja muuhulgas tol ajal läksid moodi need, mis nüüd jälle korduvad teatrite vahelised jalgpallivõistlused ka soomlastega Estonial olid just need võistlused ja pinna kirjutab, et mida kõike ja kellega ma pole mänginud. Laval olen olnud kuningas ja pätt, elumees maadleja, tur, olen mänginud sangpommidega elus löönud diakahtekümmend, ühte jalgpalli olen mänginud rohkem kui üks kord. Ehkki pean juurde lisama, et see toiming minu ümaruse juures polnud kerge. Jalgpalliväljakul tuleb joosta, jooksmine pole kaugeltki minu tugevaim külg. Pall aga veereb ja talle tuleb pihta anda. Pean ütlema, et mul tõepoolest on õnnestunud palli puudutada. Nii et pinnal oli peale kõige muu ka niisugune kena eneseiroonia. Mis teda alati päästis. Mängib ta suurepäraselt ühte oma poisikesena mängitud rolli veel kord, see on siis Gogoli revidendi linnapealik. Ja tundub, et kõik läheb ilusti pinna suvel käib Narva-Jõesuus, teeb seal teatrit, kui vaja. Teeb operetis veel niisuguseid hiilgavaid rolle, temaga partneritena hakkavad mängima juba noored näitlejad. Ja siis äkki, kui keerad raamatus järgmise lehekülje, tuleb üks Venemaalaager mingites kaltsakates vanades sõduririietes pinna. Ja ta elas üle ka selle aja jõudu, metal olid jalad siis juba väga haiged, käis ta seal džässorkestriga kaasas esinemas ja luges pleeside, mängis seal mõningaid rolle. Ja muidugi pärast sõda ei olnud tal eriti kerge, aga ta oli niivõrd populaarne, et talle isegi KGB veekülge ei hakanud. Ilmselt seda rääkis kunagi tagantjärele tollane Estonia juht Ants Lauter. Et Tal oli ainult öeldud, et kui pinna oli istunud kusagil seal sauna tänava nurga peal, mingi seal oli ka mingi paar sel ajal vist peale sõda ja kirunud poor purjus peaga nõukogude võimu. Ja siis oli tuld teates talle öeldud, et kuulge. Ja sellega piirdus, kas see nüüd ainult nii oli, aga tõesti pinna kohta mingid repressioonid ei käinud ka siis noh, ta oli siis juba tehtud nõukogude või tähendab eesti rahva näitlejaks ja ja antud talle igasuguseid seal aukirju, nagu nõukogude ajal käis. Nii et nähtavasti on mõnikord ka see võimalik. Populaarsus on nii suur, sest tema poeg oli ju olnud sakslastega ja oli Siberis ja asi oli keeruline. Pinna tütar Signe Pinna oli ka näitleja ja eriti hakkas ta silma torkama juba eksiilis, näeb Rootsis hulka aega, pidas niisugust, tegi pinna elektrit ja mängis ise ja koondas sinna sattunud eesti näit tegelikult. Ja mida siis veel pinna muidugi, ta elu oli olnud küllalt tormiline igas mõttes. Ja parem on seal tõesti lugeda enda raamatust. Aga lõpuks jah, ta oleks võinud võib-olla kauem elada ka, kui ta elukombed oleks natukene teised olnud, küllap seegi mõjutas. Ja just tantsu ütlebki, et pinnast võib rääkida igale episoodile vastu täiesti vastupidise episoodi sai niivõrd mitmekülgne inimene, temas sisaldus nii palju erinevaid tüüpe, et pinna võis ka palaganis esineda ja mida see ütleb, et see ei ütle midagi. Ja lõpuks tema kohta, mis räägib ka tema populaarsest, siis kui ta suri, käisid, raadioühendusteed olid kehvad ja rääkimata sellest, et väliseestlased, kes olid põgenenud, ei teadnud ju midagi, aga levisid mingid kuuldused, et pinna on surnud, kas siis põgenemisel maha lastud nõukogude piirivalvurite poolt või olevat tema laibameri uhtunud välja kuhugi välja alla ja, ja igasugused asjad levisid, need isegi pandi raamatutesse kirja sealpool. Tegelikult ei olnud muud midagi, kui pinnal lihtsalt oli vähk ja ta jäi haigeks. Tantsusõbrad käisid talvel vaatamas haiglas ja juhtus niimoodi, et nad paaripäevase vahega surid niimoodi, et suripinna ja sulid, teine Estonia populaarne näitleja, opereti, koomik, lavastaja aku lüüdi. Ja siis nad maeti samal päeval, aga just see löödik, kes oli ka muidu väga armastatud, jäi nagu pinna matuste varju. Ja Ta on neid matused, aga parem on seda kirjeldada. Panso sõnadega. Pinnamatus oli rahvuslik lein. Asutustest, koolidest tuldi tee äärde, kauplused olid tühjad, müüjad seisid ustel, liiklus peatus, kilomeetrite viisi seisti sõnatus leinas. Kestus kanti mitte ainult näitleja pinnak, muusade lemmikut, vaid alguste algust. Meie kutselise teatri isa rahvas saatis pinna põrmuga oma nooruse mälestusi, oma teatrilapsepõlve, mõttepildis, kumenduvaid kujusid, rõkkavaid, naeru, hingevõtvaid, pause. Oli ka neid, kelle pilgud saatsid, imestavad küsimusi. Miks seistakse nii palju nii kaua ja nii palja peaga. See oli uus põlv, kes tahtis ka vanade leinast osa saada. Noh, ja ma loodan, et võib-olla nende paari lühikese looga saab nüüd järjekordne uuspõld mitte ainult leinast, vaid peamine just vanade, mingist teatrirõõmust osa.