Ööülikool. Et kui kuulaks nüüd õige südamehäält kuid mis siis teha, kui seda ei ütle mitte midagi. Teeb, nagu ei näeks ega kuuleks. Hoiab kõrvale. Ja sa allud ikkagi kas loogikale, kasu lootusele või veel mõnele mõjutajale, millel pole tõega ega südame häälega midagi tegemist. Koole. Kirjanik Viivi Luik kõneleb teemal vale mitu vale. Tere loengu pealkiri on vale, mitu olekut. Ja kuna ma olen rohkem Kirjutatud sõna inimene, siis ma tarvitan siin kirjutatud sõna, aga see on ikkagi loeng. Eile ma mainisin ühele oma sõbrale, et mul seisab ees ööülikooli loeng ja loomulikult huvitas teda, mis teemal ma räägin. Kui ütlesin, et räägin valest, siis arvesta, et see on erakordselt nõudlik teema. Ja lõpuks me jõudsime ühiselt selleni välja, et kui korra juba oled ilmale tulnud, siis pole pääsu, tuleb elada ja kui elad, On selge, et elamine, nõudlik teema. Ööülikooli loengu võid ära ütelda, kuid ega sellepärast elu eest kuhugi ei pääse. Ja tänasel päeval on elu üheks põhiteemaks saanud vale siis pääsega valest rääkimisest. Kui tahad maailmas selgusele jõuda, Õpi tundma iseennast, ütlevad kõik, kes inimesest midagi teavad. Samad sõnad võib ka pea peale pöörata ja võib öelda, kui tahad iseendas selgusele jõuda, Õpi tundma maailma. Sest kui maailm järsult muutub, on see märk sellest, et inimeses on midagi järsult muutunud. Mis siis on praegu inimeses muutunud, et ta nii laiahaardeliselt valetab ja kõige pöörasemaid valesid usub? Sellest on juba palju räägitud, kuidas maailm muutus virtuaalseks jääd, kohe tekkis maailmaga uus inimese tüüp. Olen ise sellest kirjutanud juba 93. aastal. Tsiteerin iseennast. Milan Kundera kuulsa romaani pealkiri kõlas olemise talumatu kergus. Sõna talumatu muudab selle pealkiri ja tänaseks juba mõnevõrra vananenuks. Täna on ju olemise kergus juba täiesti talutav, lausa magus. Võib lõpuks ometi naerda, selle asemel, et nutta võib lõpuks ometi elada ilma hirmuta homse päeva ees, sest on lootust, et homne päev jääb hoopis tulemata. Ja kui tuleb, siis teisiti, mitte nii, nagu meie arvame. Arvestama peab ka sellega, et inimesele, kes on harjunud suhtlema arvutiga on täiesti iseenesestmõistetav, et ta võib partneri välja lülitada. Suhtlemine väljalülitatava partneriga tekitab aga täiesti iselaadse uutmoodi suhte surmaga. Surm on muutunud tehniliseks protseduuriks. Just nimelt väljalülitamiseks vahejuhtumiks, millel ei ole sügavamat tähendust. Selle tõttu on ka tapmisel hoopis teine tähendus. Elatakse peaaegu nagu paradiisis või peaaegu nagu põrgus. Kuidas soovite? Tsitaadi lõpp, kuna virtuaalses maailmas on näiliselt kõik võimalik, on ka vale kaotanud oma endise selge ja ühemõttelise tähenduse. Tõel ja valel aitas alati vahet teha see, et inimene tajus end surelikuna ja teadvustas endale surma vääramatust. Vanasti oli vale patt, mille eest anti aru surmatunnil. Praegu on vale tõelus inimese teadvustamata süüdimatu olek või üksmeelelahutus paljude hulgas. Kuigi tegelikult on inimene endiselt surelik ja oma surmast pääseda endiselt. Nii, et uute valede taga on ikka olemas ka tõde üks ja see sama vana vääramatu tõde. Tavaliselt arvab inimene, et surm on kaugel ja kuni aega on, nagu igaüks alati usub siis pistetakse surm sahtlisse ja arvatakse, et küll sellega ka jõuab tegeleda. On palju olulisemaid asju, näiteks raha. Et raha imo ajab, valetama pole, mingi uudis on alati ajanud. Kuid mitte kunagi varem pole raha olnud selline, millisena teda tänane maailm tunneb. Tänast virtuaalset raha võib pidada vale sümboliks. Ta lubab midagi, mida ta ei suuda täita. Varem või hiljem saab rahast reetja, ta reedab kõik need, kes teda palavalt armastavad. Ja kes ei tea, mis kõik raha eest raha pärast ära teeks. Keegi ei tea, mis siis juhtub, kui raha ükskord maailma reedab. Kreeka ja Island oma võlakriisidega on alles eelmäng. Tiiter naas oma raha kultuuriloos, räägib tsitaadi alguspanga ja riigivõlakriisid on poliitilise süsteemi kriisid. Kuldilma rahata, nei miski, kuid raha ilma kullata on kõik. Raha lahutati kullast 15. augustil 1971. aastal. Sellest lahutusest ei saanud kasu kuld, vaid raha. Kuld oli ainult seni midagi väärt, kui ta rahaga seotud oli. Tänaseks on kullast saanud kits ehete toormaterjal. Moodne raha seevastu on aga lõbus poissmees, vaba igasugusest vastutusest. Truudusetu ja liiderliku raha. Piiritu vabadus võlub meid meie teaduslik-tehnilisel ajastul oma mõistuse vastasusega. Oma tohutu valega, mida inimkond usub. Tsitaadi lõpp. Kui ma enne ütlesin, et vale võidukäik on väga tihedalt seotud surma määramatusest arusaamise kaotsiminekuga elu pühaduse kaotsiminekuga, siis jäi ütlemata see, mida esiette loetud tiiter naasi tekst toonitas. Et kuna ajastu vaim on olnud ratsionaalne teaduslik-tehniline siis lummab inimest nüüd kõik, mis on selle vastand. Kuna pendel teatavasti käib äärest äärde siis kutsub ratsionaalse mõtlemise ajastu varem või hiljem välja oma vastandi siis ei lumma meid mitte enam mõistus, vaid mõistusevastasus. Just see tohutu vale mille vohamise on omal ajal kadunud 20. sajandil esile kutsunud just ratsionaalse mõtlemise pidev alla kriipsutamine ületähtsustamine ja igaühele pähemäärimine ime ja pühadusevälja lülitamine. Just seesama, mida järgnevas tsitaadis analüüsib Saksa filosoof, maks Eeeller. Tsitaadi algus. Teadvustamata eelarvamusest mõjutatud moodsas maailmapildis on asjad pööratud pea peale. Siin püütakse kõike elavat mõista läbi elutu. Käsitletakse elu üleüldse kui tähtsusetut vahejuhtumit mehaanilises protsessis, kus elavat mõistetakse kui juhuslikku kohanemist elutu keskkonnaga. Silma käsitletakse kui prille kätt kui kühvlit elavat organit. Kui elutud tööriista. Kui elava organi elutu tööriistasuhet sel viisil ümber hinnatakse siis ei esita moodsa tsivilisatsiooni vaim meile mitte edusammu vaid inimkonna arengu allakäiku. Ta esitab nõrkade võimu tugevate üle õpetatute võimu õilsate üle. Kvantiteedi võimub kvaliteedile. Tsitaadi lõpp. Laiahaardelise vale võidukäik hakkas peale 100 aastat tagasi võib-olla vene revolutsiooniga õieti sellega, kui innukalt rahvat selle revolutsiooni valesid uskuma jäid. Niisiis on tänastele suurtele valedele iseloomulik midagi, mille juured ulatuvad sügavale Vene revolutsioonini. Ratsionalism teaduslik-tehnilise maailmapildi üle, tähtsustamise viis ja pühaduse kadumine, surm ja elu kaotasid oma saladuse. Inimesest sai lihakeha. Seda võiks nimetada tõeni täielikuks pea peale pööramiseks, et vale hakkab tunduma tõena, kuid seda võib nimetada ka teadlikuks tõed devalveerimiseks. Selle näiteks võib tuua kuulsa sovjeti loosungi kõik inimese heaks kõik inimese õnne nimel mis võiks kellelgi selle loosungi vastu olla. Kuid vangilaagris seinal muutub see loosung küüniliseks, paroodiaks. Devalveerib inimsust, valetab otse näkku nagu Putin ja Lavrov kogu maailmale täna näkku valetavad. Siinkohal peaks meelde tuletama, et kõige suurematel valedel ei pruugi alati olla pragmaatilist eesmärki vale, võib-olla ka seiklusi ja meelelahutus. Nii nagu sõdagi. Ja kuna seda on teistsugusel inimesel enamasti raske uskuda, et mõni suur vale, võib-olla kellelegi seiklus ja kellelegi meelelahutus siis tundub selline vale eriti usutav. Eks Vene revolutsioon ongi olnud täideviijatele suur seiklus ja meelelahutus mille varjamiseks sobis hästi õilis valetööliste vabastamisest. Nii nagu praegu Ukrainas sobib Kremli meeste seiklust ja meelelahutust varjama vale venekeelse elanikkonna kaitsmisest. Selge see, et kurjategijal on teised meelelahutus, et kui teistsugusel inimesel kui meelelahutus on veel ühendatud ka omakasuga võtab vale eriti laialt mõõtmed. Keskmiselt suurte valede põhjus on enamasti ka kasuhimu. Hirm, häbi, kadedus või kättemaks. Kuid väga suurte valede taga võib kergesti olla ainult meelelahutusi, ainult seiklus mida täiskasvanud inimesel harilikult on raske uskuda. Maailm ja inimene on keerulisemad ja lihtsamad kui meie arvame. Vale ja moraal aga kuuluvad selles maailmas kokku justkui sukk ja saabas kus üht on nähtud, on kohe ka teine lähedal. Seesama Maxeller, keda ma enne tsiteerisin, kirjutas juba 100 aasta eest tsitaadi algus. Uuema eetika üks tähtsamaid resultaat on see, et maailmas pole üksainus ainuke moraal, vaid on mitmeid erinevaid moraale. Sõna- moraal all mõistame me niisiis ajastute ja rahvaste eneste peamisi tõekspidamisi mitte nende tõekspidamiste, filosoofilist ja teaduslikku käsitlust, süstematiseerimist ja nii edasi, mis moraali ainult objektina või teemana näeb. Oma tähtsaimat eesmärki viib teadvustamata eelarvamus täide selle läbi, et moraali mõjutab. Niiet moraalsed tõekspidamised otsekui loomuvastasteks muutuvad ja see hakkab tunduma ja mis varem oli halb. Tsitaadi lõpp. No näiteks veel mõnikümmend aastat tagasi oleks talupidajale tundunud halb või ebamoraalne kasvatada müügiks mürgitatud tomateid ja kurke. Või nuumata broilereid ja lõhekalu inimese tervistkahjustavate ainetega. Võib ju öelda, et nüüd tomat ja kurk valetavad, sest nad varjavad oma ilusa välimuse taga tõbesid ja taude valetavad ka kartuli ja porgand, lehm ja siga. Sest inimene omakorda on valetanud tomatile ja kurgile, sõjale ja lehmale, kui ta nende usaldust kurjasti tarvitanud ja neid mürgiga toitnud. Sellest polegi nii kaua aega möödas. Kõik mäletavad veel, kui kardeti hirmsasti hullu lehma tõbe mis hävitas inimese aju ja siis selgus, et nakkuse allikaks need lehmad keda inimene oli rängalt petnud söötes neile rohu maitseliseks tehtud kondijahu. Seedijaid, muidugimõista, lehmad, mitte inimene. Lehmad põletati ära, inimene tellis trahteris lihtsalt loomaliha asemel ajutiselt lambaliha. Kui keegi veel mäletab, siis sel ajal olid Euroopa suuremat karjakasvatusmaad kaetud lehmade põletamise suitsuga. Olid olemas spetsiaalses riietuses lehmade põletamise brigaadid. Piigid kulutasid lehmade põletamise peale kõvasti raha. Nüüdseks on see peaaegu unustatud. Võib ka öelda, et Lavrov ja Putin on valelikud nagu kurk ja tomat valelikud nagu need petetud lehmad. Ainuüksi nende olemasolu on aastakümnete pikkuse valetamise tulemus. Nende kohta võib vabalt öelda, et vale on nad sünnitanud. Kui keegi mäletab, siis kunagi kasutati tihti üht koogolid tsitaati kus ukraina kuulus Gazakaatamandaras pulba ähvardab oma poega. Ise su Siigitasin isega tapan. Omal pilkaval kombel kehtib see ähvardus ka vale ja valetajate kohta keda vale on sigitanud selle taga varem või hiljem hävitab. Nüüd loen illustratsiooniks ette tsitaadi Svetlana Aleksejevi tsi raamatust pruugitud aeg. Tsitaadi algus. Aga neid timukatest tavalistest, mitte hirmsatest. Isa peale kandis keelt meie naaber, onu, juura, tühise asja pärast. Mina olin seitsmeaastane, onu, juura viis mind kalale, sõidutas hobusega, parandas meie aeda, mõistate, sedasi saab timukas hoopis teistsuguse portree, tavaline inimene, isegi lahke. Normaalne isa arreteeriti ning mõne kuu pärast võeti kinni ka isa vend. Jeltsini ajal anti mulle tema toimik, seal on mitut peale kaebust. Ühe oli kirjutanud tädi Oolja nõbu. Ilus naine, rõõmsameelne. Raske oli, kuid me ikkagi esitasin mind piinanud küsimuse. Tädi oli ja miks sa seda tegid? Tema küsis vastu. Kas arvad, et Stalini ajal oli mõni aus inimene? Mõistate keemiliselt puhast kurjust pole olemas. See pole mitte ainult Stalin ja peerija. See on Velga, onu, juura ja ilustadioolie. Tsitaadi lõpp. Vale, kui meelelahutuse ja seikluse juurde tagasi tulles tsiteerin veel kord iseennast. Roman Frysteri raamat müts on nagu naelad, millega vangi langenud ohvitseride paguneid kinni naelutati. Kuidas siis naelutati paguneid kinni tavalise haamriga tavaliste naeltega, otse lihasse ja luusse. Ühe inimese käsi hoidis haamrit, Ühe inimese näpu vahel olid naelad. Pagunid olid teise inimese õlal. Kasu ei saanud sellest keegi. Paguneid naelutata kinni mitte kasu pärast, vaid sellepärast, et see on huvitav ja pakub lõbu. Ekstreemsetel aegadel ilmuvad välja inimesed, kes oma hämaraid kalduvusi on teiste eest varjanud ja alla surunud. Tavaliselt ei võeta selliseid inimesi rahulikel aegadel tõsiselt. Neid peetakse erandnähtuseks ja arvatakse, et nende koht on vangimajas või hullumajas. Pruugib aga ainult kuskil sõda lahti minna, revolutsioon toimuda, maa väriseda, orkaan üle käia. Erandist saab reegel. Tooni hakkavad andma inimesed, keda enne nagu näha polnudki. Huvid ja lõbud muutuvad naabripoiss, võtab haamri kätte ja teeb natuke nalja. Võim on järsku naljategijate käes. Osa normaalsetest inimestest püüab kohaneda ja uuele võimule meele järele olla. Osa püüab ennast nähtamatuks teha ja kuidagi oma elu päästa. Maailm muutub vangimajaks hullumajaks. Alati polegi vaja paguneid naelutada, piisab sellest, kui inimesi maast madalast harjutada elama keskkonnas, kus valest on saanud argipäev kus muud peale vale ei tuntagi. Siis pöördub maailm peapeale ja muutub ebatõeliseks seesugust maailma peapeale pöördumist. Musta valgeks valetamist kujutab Mihhail Bulgakov oma novellis koera süda. Ise olen sellest nähtusest veneaegset korteri puudust kirjeldades rääkinud nii. Praeguseks on rahvas sedasorti getodega ammu harjunud. Tol ajal äratasid nad veel ahistust, veel ei oldud harjutud elama nii läbikostvates ja Niinetutes majades. Inimestel ei olnud muud väljapääsu. Korteripuudus oli suur. Tuli vastu võtta, mis anti elada, kuhu saadeti. Mustamäel ja õismäel said enamasti korteri lastega pered. Seal kasvasid üles paljud tänased tegijad tegijad jutumärkides. Kuid hilisemas elus püüab inimene alateadlikult taasluua oma lapsepõlvekeskkonda. Nüüd on aeg sealmaal, kus getodes üles kasvanud põlvkonnad hakkavad Eestis taaslooma oma lapsepõlvekeskkonda. Hakkavad looma keskkonda, mida nad peavad turvaliseks mis on salvestatud nende põlvkondade ühismälusse. Ja kuna ühismälu vääramatu nagu loodus ise siis pöördub ketas üles, kasvanud inimene enamasti looduse vastu. Kuna see, mida nimetatakse looduse iluks, tundub talle võõras ja vastik. Annefriid. Austria juuditar, soome kirjanik, Teebingeni, filosoofiadoktor ja New Yorgi sotsioloog, kes tegi sotsiaaltööd 50.-te aastate Harlemi tänavalaste seas, jutustas kord, kuidas New Yorgist mitte jalgagi välja saanud lastele tehti väljasõit loodusesse, metsa. Kõik lapsed nägid metsaelus esimest korda. Väljasõidust loodeti kõige paremat. Kuid tegelikkuses juhtus see, et lapsed, kes olid üsna mölakad ja argusega silma ei paistnud ei julgenud bussist välja tulla sest nad kartsid puulehtede varje. Puude kohinat, metsa. Lapsed hakkasid nutma, kui neile püüti näidata metsa ilu. Nende laste meelest oli ilus saarlema oma prussakate rottide ja prügiga. Sellest ka Eestisse kinnisvaraarendajate vastumeelsus põlispuude vastu. Sellest Netrostitud põllupealsete eramurajoonid, mis näevad välja nagu oleks Õismäe või Lasnamäe paneelmajad korterite kaupa koost lahti võetud ja tühermaale laiali laotatud. Kusjuures iga korter kannab nime eramaja. Mets ja puud tekitavad nendes endistes lastes võõrastusti ebamugavust, nad tahavad neist lahti saada. Samuti tekitab ebamugavust vaikus, sest et lapsepõlvekodus kostsid seinad ja laed läbi ja lärm ning müra, selle asemel, et häirida, tekitas turvatunde. Eestis saadetiseerimine käis läbi korteripoliitika ja see kandis ka vilja. Kohta, kus laps üles kasvab, ta varem või hiljem ka taastada püüab. Kui ühel maal leidub suuremal hulgal lapsi kes on getos üles kasvanud, võib arvata, et sellest maast saab tulevikus geto. Mis juhtub lastele, juhtub meile kõigile. Valel on lööki seal, kus valitseb sisemine ebakindlus, kahevahel olek, kus inimesed ei usu mitte midagi ei tunnista elu niinimetatud põhiväärtuste igavest väärtust olemasolu. Ja seetõttu usuvad valimatult kõike. Võib ka öelda, et valel on lööki seal, kus pühaduse tunne on läinud kaduma. Sest pühaduse ja aukartuse tunne on väga tihedalt seotud tõega. Tõe äratundmisega. Kuid sellest räägin natuke hiljem. Praegu tahaksin veel korraks pöörduda raha juurde ja rääkida rahahimust ehk ahnusest põhjustatud valedest. Igaüks teab ütlust, et see on nii raha, need on valmis kasvõi oma lihase ema maha müüma. See peabki paika, see pole paljalt ilmekas kujund, vaid sulatõsi. Enamasti on inimesed harjunud sellega, et elu on jagatud lahtriteks nagu kartoteek. Ja need lahtrites olevad asjad on üksteisest lahus. Kes on näiteks rahahimust valmis oma lihase ema maha müüma, on valmis seda tegema ja teeb tihtipeale ainult ühes oma elu lahtris. Teistes lahtrites võib olla mida iganes. Ja isa või ema korralik kodanik, normaalne inimene. Sama lugu, mis raha, imuga on ju ka kultuurihuviga või usuga. Need võetakse lahtritest välja siis, kui minnakse kohtumisele kuulsa kunstnikuga või kui minnakse jumalateenistusele, siis ollakse korraks justkui teine inimene. Kuid kohe tuleb argipäev peale ja sahtlid lahtritega lähevad kinni. Üks käsi ei tea, mis teine teeb ja nad ei saagi kokku. Inimene jääb iseendale võõraks. On killustunud, pole terve ja niisugust killustunud inimest on kerge petta. Samuti on tal endal lihtne teisi petta. Nojah, siin võiks öelda, et inimene peaks kuulama oma südame häält ja kõik need teised ilusad sõnad kuid elus see nii lihtne ei ole, kui loengus. Sa võid isegi selle peale tulla ja mõtelda, et kui kuulaks nüüd õige südamehäält. Kuid mis siis teha, kui süda ei ütle mitte midagi? Teeb, nagu ei näeks ega kuuleks. Hoiab kõrvale. Ja sa allud ikkagi kas loogikale, kasu lootusele või veel mõnele mõjutajale, millel pole tõega ega südame häälega midagi tegemist. Sa ei pääse argipäeva lahtrist välja ja teed otsuseid, mida varem või hiljem kahetsed. Sest kes lihtsalt ei ajatute tõdede vastu, eksib see, seda ka varem või hiljem, kahetseb. See pole minu väljamõeldis ega kunstiline kujund seda neelu tuhandeid kordi näidanud. Ega see ei pea ilmtingimata argipäev olema, mis inimest eksitab. Võimalik, et inimloomus koosnebki tõepoolest kahest osast varjupoolest ja valguse poolest ja need on olemas igas inimeses. Sellepärast saab mõnikord truust sõbrast reetur ja sellepärast võib pätt kellegi elu päästa. Täpsemini Betti Alver, oma luuletuses tõrkuja pole minu teada eesti keeles keegi seda inimese kahepalgelist olekut väljendanud. Maailma künnisel, kus raskelaotus laiub ja kiirgav udu tardub, jääks raheks. Kes kindla käega raiub kõik inimhinged enne sündi kaheks. Ma toetun mullale ja tunnen igal viivul, kui süda kuumalt millelegi andub. Et nagu vari, nähtamatu il tiivul mu kannul kõikjal teine mina kandub. Ta käsib armastada üksnes karget kõrgust. Ja kui ma kergemeelselt tihkan vahel paha siis hõlmapidi välja viimsest põrgust mind peata, kuigi hüüan maid taha. Kui vargsi pikka rohtu, kus korjan vilju rooma bluurav madu ja peidab nuttes näo, kui unustades ohtu muretult käin kiusatust radu. Ja vahel juhib ta mind ülemaisest piirist, kuid asjata. Ma pagen jälle varju, sest armsam kustumatu ist valgus kiirist on mulle puu täis musti mürgimarju. Mis siis viga oleks, kui alati oleks kõik selge. Kuid kuna inimene on ette äraarvamatu, pole elus midagi nii väga selge. Üks vale alaliik on näiteks tsensuur, sõna- ja mõttevabaduse piiramine. Näiteks sama Alveri luuletus, mille ma siin ette lugesin, oleks väga kergesti tsenseeritav. Suured inimese armastajad võiksid leida, et selles luuletuses on inimeste halvustatud ja mõnitatud, sest kuidas võib korralik inimene igatseda mürgimarju? Tsensuuri võiks nimetada kuritegelikuks seaduseks. Headuse ja inimarmastuse loosung riputatakse vangla seinale ja arvatakse, et ongi korras. Ega loosungi tagant vangla enam ei paista. Kui nüüd kõrgete mõtete juurest tagasi tulla, siis on üks asi, millest me ennegi olen rääkinud ja tahaksin ka täna rääkida, see on see, kui erinev paistab see Eesti mille kohta sa saad teateid meediakanalitest sellest Eestist, mis on tegelikult olemas. Olen elanud väljaspool Eestit 17 aastat taastatud iseseisvuse 24-st aastast ja oleme olnud sunnitud Eesti elu jälgima meediakanalite vahendusel. Kui pole mitu kuud Eestis käinud ja päris Eestit näinud, siis tundub, et seal vedeleb igas kraavis mõni surnud mees. Nii et seal otsivad lapsed prügikastist süüa. Poegleb isale kirvega pähe, arstid tapavad patsiente. Kiirabi keeldub kohale tulemast, buss sõidab peatusest mööda ja ajab koolilapse alla. Igas maja eelistus on mõni napakas vanaeit, kes peab oma korteris viitkümmet, kassi ja kahtkümmet koera. Restoranis silitab kokk sulle taldrikusse. Rahvas igatseb sovjetiaega tagasi, maaelu on hävitatud ja nii edasi ja nii edasi. Kuid kui tuled ise kohale ja näed kõike seda asja oma silmaga, satud kõigepealt segadusse sest miski ei vasta nii-ütelda tõele. Sa ei näe üheski majas seda napakad vanalituma kassikarjaga. Kuskil pole näha seda kirvega poega, kes tahab isal. Kui kutsud kiirabi, imestad kiiruse osa võtlikkusele. Lühidalt öeldes, Eesti meediakanalid olid mulle kõik need aastat valetanud, Nad olid välja noppinud ebatavalisi juhtumeid, mida tuleb ette igal maal ja olid nende abil loonud pildi eest hoopis teistsugusest maast kui see, mis on tegelikult. Tuli välja, et klikiajakirjandus ajas oma asja ja oli raha peal väljas. Panin müüki oma nii-ütelda lihase ema ehk kodumaa. Sest mis raha eest laimamine siis muud on kui müüki panek. Valega on selline lugu, et kui üks inimene teisele inimesele valetab, siis tegu valetamine ongi kohe ja silmapilkselt teostatud sel hetkel, kui see on välja öeldud. Kuid kui üks valetab paljudele, näiteks valitseja valetab rahvale või tootja tarbijatele või poliitik valijatele siis on tarvis ka vale teostajaid. On tarvis ametnikke, on tarvis võimuorganeid, kes vale täide viiksid kes selle eest hoolitseksid, et valet võetaks tõe pähe, et seda usuksid võimalikult paljud. Igihaljas näide Natsi-Saksamaa propaganda talitusega. Niisamuti sovjeti Venemaa ja praegune Putini Venemaa. Seda me teame, mis sai natsi saksast. Seda teame ka, mis sai sovjeti Venemaast. Seda me veel ei tea, mis saab Putini Venemaast ja sealsetest vale teostajatest, ega seda raske pole arvata, ka valega on ju see häda, et tal on lühikesed jalad. Vale seljas kaugele ei sõida. Valede väljatulek võib toimuda kiiresti, kuid see võib võtta ka aega, kuid välja tulevad nad igal juhul. Väljatulek on vale olemusse nii-öelda sisse kodeeritud. Selles mõttes on vale väga reetlik ja väga ebausaldatav värk. Siin kohas oleks ehk paras aeg meelde tuletada prohveti essaajat, kes hoiatas häda neile, kes kurja heaks ja head kurjaks nimetavad. Kes pimedust valguseks ja valgust pimeduseks nimetavad, kes magusa kibedaks ja kibeda magusaks teevad. Kuid propaganda juurde tagasi tulles veel kaks tsitaati, Svetlana Aleksejevi Chilt. Esimene tsitaat algab korde ema meenutas, kuidas nad olid isaga suvel Krimmist puhkuselt tagasi tulnud. Sõitsid läbi Ukraina. Ukrainas oli suur näljahäda. Holodomor ukraina keeles. Miljonid surid Surdi tervete külade kaupa. Polnud kedagi, kes mataks ukrainlasi, tapeti selle eest, et nad ei tahtnud kolhoosi minna. Tapeti näljaga. Neilt võeti kõik ära, viimse moni kuprani piirati vägedega sisse nagu koonduslaagris. Külas lõi üks ema ise lapse kirvega surnuks, keetis ära ja toitis temaga oma teisi lapsi, omaenda lapse. See oli kõik päriselt. Aiast kaevati vihmausse ja söödi neid, kes jaksas, roomas rongide juurde. Sõdurid tagusid neid jalgadega, peksid püssipäradega. Rongid kihutasid mööda täiskiirusel. Vagunisaatjad tõmbasid akendele katted ette. Ja mitte keegi pärinud kelleltki mitte midagi. Saabuti Moskvasse. Puhkuselt toodi kaasa veini, puuvilju, uhkustati päevitusega ja meenutati merd. Tsitaadi lõpp. Ja teine tsitaat Valentina Ossejevalt. Lastele mõeldud kunagisest propagandaraamatust Vassi, oktrubatso ja tema sõbrad algab nii. Laps ei ärata selle päikesepaisteline hommik. Rong kihutas mööda kuldsetest nisuväljadest rohelistest niitudest laisalt mäletusesid tihedas rohus lamavat lehmad. Vilkusid mööda tihedatesse Kirsipuuaedadesse mattunud onnid. Ja vaguniaknast tungis sisse värskeid reipaid, ukraina murrakule omaseid pehmeid hääli, mureleid, mureleid, met, kellele läheb värsket piima. Siia, siia hüüdis miitia võttes tüdrukute päevitunud kätest vastu savipotitäisi piima Paksu roosa, koorega ja murelitega kuhjatud korvikesi ning meega täidetud kannusid. Ja nende kahetsitaadi krooniks mõned lauset stalinistlikud kokaraamatust mille pealkiri on raamat tervislikust ja maitsvast toidust. Meie maal on organiseeritud rangem kontroll toidukaupade kvaliteedi üle. Seltsimees Mikko Jan ütles oma kõnes. Me võime garanteerida meie toiduainete kõrge kvaliteedi. See, kes toodab mittekvaliteetseid toiduaineid, on meie maaelanikkonna vaenlane. Tsitaadi lõpp. Ja see vale mõjus. Seda uskusid miljonid inimesed. Sest kui poleks uskunud, oleks tulnud tunnistada, et kõik lasevad endale näkku valetada. Valede uskumine on mõnikord enesekaitsepüüd näha head iga hinna eest. Sel juhul on tõde tabu. Seda ei mainita. Valentina Ossejeva, ukraina kirjeldus avaldas mulle lapsena sügavat mõju. Just nii, nagu Kremlis oli ette nähtud. Kuid kui sattusin 60.-te aastate keskel esimest korda Ukrainasse ei näinud ma neid kirsiaedu ja valgeid taresid mureli Corvega, meie kannusid. Nägin porist platsi, mille ääres seisid laudadega kinnilöödud akendega majad. Kasvas mõni kuivanud puu ja mille keskel oli porilomp, kus Aelisid sead ja käratsesid paljaste tagumike ka lapsed. Linna nimi oli koomel ja ta oli Valgevene piiri lähedal. See pilt ei meenutanud mitte millegi poolest Ossejeva raamatu Ukrainat vaid meenutas sõda nälja ja puuduse aegu. Soovitan kõigile, kes veel ei ole lugenud, lugeda sedasama Svetlana Aleksejevi raamatut pruugitud aeg, mida ma täna siin tsiteerisin. Sellest raamatust ei saa rääkida ilma mainimata Stockholmi sündroomi. Kes ei tea nendele tuletan meelde, et Stockholmi sündroom tähendab seda, kui ohver hakkab kurjategijat õigustama, kiitma ja armastama. Nime sai see nähtuse Stockholmis toimunud pangaröövi järgi, kus pantvangid hakkasid hoidma röövlite poole ja takistasid politseil ennast vabastada. Näib, et terved rahvad kannatavad Stockholmi sündroomi all. Muidu poleks mõeldav, et venelased õigustavad Ukrainas sõda. Muidu poleks mõeldav kogu revolutsioonijärgse Venemaa olukord. Muidu poleks mõeldav kase sovjetiaja idealiseerimine, mida mõnikord Eestis kohtab. Kuidas siis ikkagi selle valedest läbi imbunud maailmaga hakkama saada? Kuidas elada ja elust rõõmu tunda? Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas ei valeta, kui oled inimene, sul on nii hele kui tume pool. Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis sulle püha on ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud? See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus. Kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma tõe suunas pöörata. Ükskord ma ütlesin, mida me siin iganes ka ei räägiks, seda, mis tuleb, ei aima Meialgi ära, sest see on nii teistmoodi kui see, milleks me valmistume, kui me räägime tulevikust, elame öös oma aja ära elanud maailmas jälle peaaegu nagu Kristuse eelses ajas, kus kõik ohkab uuenduse ja uuendaja järele. Vahe on ainult selles, et seekord meil ei ole väljastpoolt midagi oodata. Meil tuleb oma risti ise kanda ja ise surnuist üles tõusta. Kuidas igapäevaelus käib, ei tea keegi, see pole planeeritav. Alati, kui näib, et ühe maailmaga on lõpp tuleb mängu üllatus. Meie arvestused ja programmid ei maksa mitte midagi. Me tahame küll tuleviku korraldada, kuid alati tuleb mängu, midagi, mis ei ole planeeritav. See on inimesed, äraarvamatus ja tiivustuseks ning julgustuseks. Ma ütleks seda, et inimeste murra miski ei vale ega kuritegu. Stockholmi sündroom ega sõda. Sest inimene on nagu võilill, kes tungib läbi asfaldi. Ta paistab nii haavatav, kuid tal on määratu jõud. Muidu poleks meid enam ammu olemas. Sellest hetkest, mis sul on elada, tunne rõõmu. Sest elul nagu inimeselgi on kaks poolt. Üks pool on komöödia ja teine on tragöödia. Täpselt nii, nagu kirjanik Šafoon arvab. Komöödia õpetab meile, et elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Ja tragöödia õpetab meile, mis juhtub, kui me ei pane tähele seda, mida komöödia õpetab. Kirjanik Viivi Luik kõneles teemal vale mitu olekut. Loeng on salvestatud Tallinna linnateatri teatrisõprade klubis. Kõlas Argo valsi. Muusikasaate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2015.