Ööülikool ja iga liik justkui elaks omailmas natuke erinevas maailmas tajuks ümbritsevat keskkonda natuke erinevalt. Ja nii võibki olla, et mõni Nimicry sarnasus, mis ühe looma omailmas on olemas, mõne teise liigi omailmas täiesti puudub ei ole talle siis tajuta. Ei koole. Semiootik Timo Maran kõneleb teemal miimicry. Olen semiootik või täpsemalt biosemiootik kes tegeleb loomade kommunikatsiooniga loomade tähendus suhetega, kuidas ümbritsev maailmakeskkond nende jaoks tähenduslik on, nendel teemadel siis ka õpetan ja loen tudengitele kursuseid. Ma räägin täna Nimikrist, nii nagu seda nähtust mõistetakse bioloogias ja semiootika. Ja ma alustaksin mõttega, et Nimikrid kui sõna kasutatakse tavakeeles ja kultuuris üsna laialdaselt, rääkides jäljendustest või järgi tegemistest või, või võltsimistest siin mõned aastad tagasi. Üks noortebänd nimega Mimicry oli hästi tuntud ja teada ja ma arvan, et neid filme, mille pealkirjaks on Mimicry võimlemist kuidagi koopia järeletegemise või teisikutega seonduvad, et neid tegelikult on päris palju bioloogia jaoks või bioloogide jaoks nimigi on palju täpsemalt piiritletud või palju kitsam nähtus. Nimelt siis mingi petuslik sarnasus kahe liigi vahel või siis ühe liigi ja mingi keskkonnaobjekti või keskkonnaelemendi vahel. Ja enamik autoreid enamik uurijaid on sellises arusaamas üsna ühte meelt. Kuigi ma siis püüan oma jutu käigus näidata, et tegelikult see asi võib-olla on palju keerulisem ja ka huvitavam kui mõistame imikrid, kui sarnasust kahe liigi vahel siis see tähendab seda, et sellist sarnasust või sellist eksitust, kus kaks isendit kuuluvad samasse liiki, et seda me nagu ei peaks Nimikriks nimetama. Et noh, me võime mõelda siin näiteks sarnaste inimeste peale ühemunakaksikute peale, kes on siis sarnased, see võib meid segadusse ajada, nad võivad siis ise ka kasutada, seda petta või, või ninapidi vedada kedagi. Ja selline kaksikute teema on ka kultuuris üsna laialt olemas. Üks lasteraamat näiteks oli Erich Kärsterini kirjutatud pealkirjaga veel üks Lotte, võib-olla keegi mäletab või teab seda, kus siis kaks kaksikud oma sarnasust kasutades oma rolle vahetasid. Ja samuti kuulume imikri hulka igasugused juhuslikud sarnasused looduses, mida ka ette tuleb, enamik neid justkui peaks olema mingisugune funktsionaalsus või mingi roll selle jäljenduskandja jaoks tataksele jäljendaja kandjale kuidagi oluline olema kuidagi talle kasuks tulema. No me võime siin mõelda näiteks palderjani-ile ja sellele, kuidas kassidele mõjub. Palderjan on kassidele atraktiivne tänu sellele, et tema lõhnas on üks eriline aine, mille teadvustus nimetus on aktini tiin ja mis sarnaneb ühele teisele keemilisele ainele, mida leidub kasside uriinis Ühele, kassi feromonile ja nii kasside jaoks. Palderjan meenutab kassipissi. Ja sellist olukorda me siis ei peaks nimetama Mimicriks. Ja seda sel põhjusel, et, et see taim, palderjan sellest sarnasusest või sellest suhtest ise mingisugust kasu ei saa, temalase kuidagiviisi oluline ei ole. Pigem me võime öelda, et see sarnasus siis palderjani ja kassi uriini lõhna vahel. See on lihtsalt selline looduse halb nali kassisoo üleval kassisoo vastu, mille aluseks on siis lihtsalt see mõned keemilised ained. Mõned keemilised struktuurid ongi omavahel sarnased. Seega nii nagu bioloogid Nemicryt mõistavad, on see mõista siis üsna konkreetne, üsna täpne ja üks võimalik määratlusi. Kõlab nii. Nimicry on olukord, kus elusolend, kel puuduvad füüsilised või keemilised kaitsevahendid sarnaneb mõnele teisele elusolendile, kellel on need kaitsevahendid olemas tänu millele laieneb selle elusolendi kaitstus. Ka kaitseb tule loomale mikri kohta avaldatud raamatutes artiklites üsna sagedasti eristatakse kolme osapoolt. Seda, kes jäljendab seda, keda jäljendatakse ja siis kolmandat osapoolt, keda sa sarnasus kuidagiviisi segadus, sajab või, või kes ei suuda siis nende kahe vahel vahet teha. Seda, kes jäljendab seda tavaliselt nimetatakse mineediks seda, keda jäljendatakse, nimetatakse modelliks ja seda te siis peab nende kahe vahel vahet tegema, seda nimetatakse vastuvõtjaks. Ma nimetan need mõisted siin ära, sest kuna ma ise olen Nimikriga pikka aega tegelenud, siis võib juhtuda, et ma jutu sees kogemata mainin mõnda nendest sõnadest ja, ja siis te teate, et, et mis ma silmas pean, miks ma nii räägin. Ja veel selliseid süsteeme või komplekse, kus nad kolm osapoolt on siis olemas nimeet, modell ja vastuvõtja neid sagedasti nimetatakse Mimicry süsteemideks mis samuti viitab sellele, et see sarnasus ei ole kuidagi juhuslik vaid tan süsteem, nad on pidevalt olemasolev, tan korduv ja kui sa sarnasusele paljude põlvkondade evolutsioonis niimoodi on olemas ja kordub, siis võis sega viia selleni, et kujunevadki siis erinevate osapoolte vahel mingid sellised ühesugused mustrit või ühesugused välimused, etsem imikri ise siis muudab seda, kuidas elusolendid välja näevad. Mimi kri kui eksitav sarnasus on tihti seotud siis teiste kohastamusta või teiste ökoloogiliste suhetega ja märgi suhetega looduses. No võime mõelda nii, et ministrid ei saaks olemas olla, kui ei oleks kedagi, keda jäljendada. Looduses peab olema siis silmatorkavaid, elusolendeid või keskkonnaelemente, kes selle Mimicry objektideks saavad olla. Ja üks selline klass või sort loomasid, keda tihti väljendatakse, on just hoiatusvärvusega loomad või liigid. Need on sellised eredalt värvunud või, või kirka mustriga elusolendid putukad, liblikad, konnad, kalad, teised ja küllalt sageli nad omavad siis mingisuguseid keemilisi kaitsevahendeid, kas mingeid mürginäärmeid või on nad lihtsalt väga halva maitsega. Mistõttu nad siis ei kõlba hästi süüa nendele kiskjatele, kes muidu võib-olla nendest toituda tahaksid. No näiteks paljud liblikaröövikud on sellised, mida linnud hea meelega ei proovi, nad on halva maitsega ja neil see mürgisus tuleneb tegelikult toidutaimedest, mida nad söövad. Nad võivad süüa selliseid taimi, milles on palju toksiine aga liblika röörikutele endile need vaktsiinid midagi tee, vaid pigem nad koguvad need endale nahaalusesse koesse, mis siis muudab nad maitselt väga halvaks, nii et linnud neid ei taha proovida. Ja juhul, kui üks elusolend juba siis kuidagi selline ebameeldiv on mürgine või, või lihtsalt halva maitsega, siis tema huvides ilmselt on omad, aga sellist välimust, mis oleks kergesti äratuntav, mida siis teised liigid looduses kohe märkaksid ja mis annaks siis talla selle, et ta jäetakse puutumata. Ja see siis ongi tinginud selle, et Loodsa arengu käigus evolutsiooni käigus on kuivanud sellised eredavärvilised mustrid, hoiatusvärvused ja nagu Eesti looduse peale mõelda, siis üks selline väga levinud hoiatusvärvus on kollase ja musta põiki vöödid nagu nad on siis paljudel putukatel näiteks herilastele või kimalaste vapsikutel. Et neid putukaid me kõik teame ja tunneme hästi. Nimicry kõrval looduses on palju teisi sarnaseid kaitse kohastamusi näiteks varjevärvused ja varjevärvus, et nad on nii tavalised, et tihti me ei teadvusta endale, et üks või teine loom varjevärvust omab kas mutt või mõni särg kusagil ujumas, roostikus kele siis küljed niimoodi hõbedaselt heitlevad, et tegelikult need kõik on varjevärvus, et nad pakuvad siis loomad olla oma tavalises, taustas oma tavalises keskkonnas kaitset. Varjevärvus on seotud selle keskkonnaga või selle ümbrusega, kus loom tavaliselt askeldab ja mõnedel juhtudel see varjevärvus võib olla väga detailne. No Eestis on näiteks mõned liblikad, kelle harja värvus meenutab detailselt ja üsna filigraanselt näiteks mõne puuliigikoorevärvi. Meil on siis mõned liigid, nagu näiteks kasekiri Vaksik või kase Cedric Vaksik, kelle tiivamuster on täiesti äratuntavalt kasekoore moodi. Ja kui sa vaatad seda liblikat, sa näed tõesti see valge ja musta tähnitustama tiibadel, see siis otseselt meenutab kasepuud. Sellised petlikud sarnasused nagu Nimicry või ka varjevärvused. Nad on väga seotud ja sõltuvad suurel määral meie ja teiste loomade tajust sellest, kuidas me keskkonda tajume, kuidas me seal mingeid vorme või loomi näeme ja neid ära tunneme. Nii et millele ma siin viitan, on see, et need konkreetsed viisid, kuidas Nimicry looduses toimib. Need on väga suurel määral sõltuvad sellest, milline on meie või siis ka teiste loomade taju, viis, kuidas me mingeid objekte keskkonnast eristame, kuidas me neid ära tunneme, kuidas me Neid meelde jätame, nimi kriisis püüab neid iseärasusi meie taju juures ära kasutada. Kui vaadata Nimicry nähtuste esinemist looduses, siis neid on tõesti kohutavalt palju. Neid on väga erinevates taime ja loomarühmades, neid on väga-väga erinevates bioloogilistes kooslustes eriti palju, ütleme, troopilistes vihmametsades kuskil ekvatoriaalvööndis, aga samuti siis kandma Meil parasvöötmes paika kuskil Arktikas. Neid võib leida siis elusolenditel, kes lendavad, tasustavad õhku, samuti siis neid, kes elavad vees või maismaal. Ja neil võib olla ka väga erinev funktsioon või roll elusolendi jaoks, kes seda minikli tunnust kannab nagu ma enne viitasin, küllalt sageli. Nimicry on seotud siis kaitsega. Ta pakub mingile elusolendile kaitset kiskjate eest. Aga vemicry sarnasused võivad olla ka kiskjatel endil, sellisel juhul siis sarnasus kas ümbritsevale keskkonnale või, või mõnele objektile või loomale, kes saaklooma jaoks on ohutu lubab sellel kiskjal paremini ja efektiivsemalt saaki püüda. Aga Nimicry võib näiteks aidata ka paljunemisel. Kui me vaatame näiteks Eestis Neid ilusaid taimi, mida nimetatakse orhideed, eks, või käpalisteks, siis enamikel käpaliste liikidel oli üht või teist tüüpi Mimicry, mille abil nad meelitavad siis putukaid tolmeldajaid enda juurde. Ja see siis aitab neil paljuneda, aitab neil siis seemneid toota, neid levitada. Siin on erinevaid võimalusi käpalist puhul, sagedasem on see, et käpalised ise, kui enamik taimi toodavad, siis nektarit selleks, et kimalasi või, või muid putukaid ligi meelitada siis käpalised mingil bioloogilisel revolutsioonilisel põhjusel seda ei tee. Nad püüavad siis teatud mõttes nagu lihtsamalt läbi saada, ei kulutama energiat selleks, et nektarit toota, vaid sarnanevad siis teistele taimedel kellel see nektarivaru on olemas ja kuigi siis võib-olla kimalased või mesilased tegelikult tahavad külastada selliseid taimi, kus nad tõesti saavad ka nektarit saavad siis mett korjata siis juhtub, et nad aeg-ajalt eksivad nendele õitele, kus siis nektarit ei ole ja nii eksides tegelikult siis tolmeldavad ka käpalis. Aga seal on ainult üks võimalus. Teine võimalus näiteks on selline, et osad käpalised, näiteks hall käpp hakkab õitsema kevadel hästi vara kui heinamaade peal. Teisi õitsvaid taimi peaaegu ei ole. Hall kätest, eriti Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel on, on sage ja teda tolmeldavad peamiselt need suured emakimalased, kes kevadel üles ärkavad ja siis hakkavad endale pesa kohta otsima. Ja siin see Nimicry või see dollandamis viis, siis see põhineb sellel, et kimalased lihtsalt on kogenematud. Nad veel ei tea, nad ei ole veel õppinud ära, millised need õiged õied on, kus siis toitu leida ja sel põhjusel siis satuvad küllalt sagedasti ka selle hall käpa õite peale ja saavad siis sealt samuti petta. Ja lisaks sellele, kui ma siin rääkisin, et Nimicry näitad nad suuresti põhinevad sarnasusele siis sarnasus tegelikult ei pruugi üldse olla ainult visuaalne sarnasus, seda ei pruugi olla siis värvide või vormide sarnasus. Nemicry võib põhineda ka kõikidel teistel võimalustel, kuidas elusolendid omavahel teateid vahetavad. Ta võib olla näiteks siis lõhnade sarnasus, mingite lõhnade jäljendamine, ta võib-olla siis ka helide jäljendamine. Ja lisaks sellele ei pruugi miimika olla üldse siis selline kuidagi staatiline või, või tõesti, et meil mingit kindlat vormi või mingi kindlat häälitsust jäljendatakse. Sarnasus võib olla ka väga muutlik, väga dünaamiline. Ta võib ka muutuda ajas. Paljud liigid on sellised, kes suudavad ise vaadates enda ümber vaadates, mis keskkonnas toimub, oma sarnasust, siis kujundada ja kohandada nii, et ta võimalikult hästi ümbritsevasse keskkonda sobituks. No ilmselt üks tuntumaid näiteid, mida kõige rohkem teatakse, on siin kameeleon kes siis väga täpselt ja ka väga kiiresti suudab oma välimust muuta vastavaks ümbritsevale keskkonnale. Ja ka meil oli puhul on huvitav see, et sa võime oma värvust muuta, see aitab siis ka meel oli paljudel erinevatel viisidel ta kindlasti tagab talle kaitses võimalike röövloomade eest, kuna kameeleon siis sobitub sulandub ümbritsevasse taustalehestiku või kuskile mujale. Aga kuna ka meelionid sisalikud nad tegelikult püüavad siis putukaid siis värvus sarnasuse samamoodi aitab siis ka meelonil ka saaki püüda, teeb siis nii, et saakloom teda nii hästi ei ei märkaks. Ja lisaks sellele ka meelonidel see värvi muutmise võime seal need oluline ka suhtlemisel oma liigikaaslastega niisiis partneritega kui ka konkurentidega, et värvi muutmist abil sellise kiire isegi vilkumise abil nad suhtlevad omavahel. Ja ka meelonide puhul tõesti, see võime muuta oma välimust ja see on väga dünaamiline, nad suudavad seda teha sekunditega ja nad suudavad ka oma värvusi muuta, näiteks nii, et nende üks kehapool ühte värvi, teine kehapool on teist värvi vastavalt siis sellele, kuidas nad parasjagu keskkonnas asuvad ja kuidas nad seda keskkonda tajuvad. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Memicry nähtuste selline mitmekesisus ja ulatus eluslooduses on, on tõesti hästi-hästi suur ja mis neid ühendab, võib-olla siis ongi see, et enamikel juhtudel me saame eristada seda kolme osapoolt, see, kes jäljendab see, kellele või millele sarnanetakse ja siis keegi, kes selle sarnasuse tõttu segadusse satub, keda ninapidi veetakse ja kelle jaoks selline olukord siis on probleemiks. Bioloogia kui ta nimi Krist kõneleb rohkem kipubki vaatama, siis tervikorganisme või, või tervikolendeid kipub rääkima siis Vimikrist kui, kui teatud loomade teatud liikidevahelistest suhetest semiootika jaoks või semiootilise vaate jaoks. Aga ükski osapool, esismi, meet modell, aga vastuvõtja ei pruugi olla tegelikult terviklik organism see, kes sarnaneb, või see, millele sarnanetakse, nad pigem on siis teatud ajaliste ja ruumiliste piiridega annan siis mingit tajutavat tunnused või ega sellised abstraktsed üksused või abstraktsed üldistused. Veel rääkides orhideedest Eestis on üks selline väga huvitav käpaline, nagu kärbesõis kelle õied sarnanevad ühele erakmesilased, ta tegelikult siis jäljendab oma õievärvi kuju ja ka lõhna poolest erakmesilasi ja selle eesmärgiks on meelitada siis isaseid erakmesilasi taimeõitega paarituma. Ja kui nad isased mesilased siis taimele lendavad, võtavad nad sealt kaasa natukene õietolmu ja seeläbi jällegi taim saab paljundatud. Me võime siin öelda, et hea küll, mesilane siin, selles olukorras on siis see, kellele jäljendatakse või kellele Saranetakse. Ja orhidee on siis see, kes sarnaneb orhidee mineet. Aga samas, kui me hakkame täpsemalt vaatama sisesarnasus toimib ainult väga piiratud ajaperioodil, seal võib-olla paaril nädalal kesksuvel ja samuti see sarnasus on siis aktiivne ainult selle taime õite piires ja ka ainult teatud kindlate ilmastikutingimustega. Kui siis on piisavalt head tingimused selleks, et selle taime õissale, taime lõhn saaks ringi hõljuda ja, ja mesilased siis seda tajuda. Niiet semiootiline vaade püüakski siis rõhutada või näidata seda, et, et kuidas elusolendid ise selliseid sarnasusi looduses tajuvad. Ja see võib olla küllaltki erinev siis sellest, kuidas meie inimestena neidsamu sarnasusi või neidsamu nähtusi näeme ja eristame. Mõni eksitav sarnasus looma jaoks ei pruugi meile üldse sarnane tunduda ja vastupidi, see, et meie looduses midagi segamini ajama, see ei pruugi veel üldse olla siis kriteerium selle kohta, et, et seal tõesti mõni Mimicry nähtus on olemas või, või toimib. No päris palju on selliseid imikri näiteid, mis jäävad täiesti meie taju piiridest väljapool näiteks sipelgapesades, kuklasepesades, lisaks sipelgatele elanud ka mitmeid selliseid manulisi või, või parasiite, kas siis kärbseid, kahe diivalisi või ämblik või liblikaid, kellest mõned on sipelgate kujuga oma keha poolest mõned eritavad sellist lõhna, mis meenutab siis neid lõhnasignaale või koode, mida sipelgad omavahel vahetavad. Ja selliseid sarnasusi on inimesel väga raske uurida või kirjeldada. Kuna nad on siis meile väga kauged oma lõhnataju kasutades ise nuusutades kuidagi seda tajuda ei saa, on tarvis siis väga keerulisi teaduslikke abivahendeid, aparatuuri selleks, et kirjeldada, kuidas üks lõhn, üks feromon, teisele võib sarnaneda. Ja siin biosemiootika ilmselt tahaks kasutada sellist mõistet nagu oma ilm mis on baltisaksa bioloogia, bioloogia, filosoofi Jakobson üks Külli mõiste ja see põhimõtteliselt kirjeldab siis sellist osa mingi loomaliigi ümbritsevast keskkonnast, mida see loom oma tajuelundeid oma meeleelundeid kasutades ümbritsevast eristab, millele temal on ligipääs, mida ta siis tajub. Ja iga liik justkui elaks omailmas natuke erinevas maailmas tajuks ümbritsevat keskkonda natuke erinevalt. Ja nii võibki olla, et mõni Nimicry sarnasus, mis ühe looma omailmas on olemas, mõne teise liigi omailmas täiesti puudub ei ole talle siis tajuta. Jätkab Timo Maran, jätsin veelgi seda teemat natukene keerulisemaks ajada, siis tuleb tähele panna seda, et see lähtekoht, millelt me erinevate liikide suhteid kirjeldame, kuidas me erinevaid liike looduses eristame, see iseenesest on ju hästi inimese kultuuri ja inimese taju pärale. Bioloogiline klassifikatsioon on inimese poolt loodud teaduse produkt, seega omane inimese oma ilmale. Et see, kuidas me erinevate liikidevahelise sarnasusi mõistame ja kuidas me neegrid mõistame suures ulatuses on tegelikult sõltuv siis sellest, et millised on meie arusaamad üldiselt loomade erinevate liikidevahelistest suhetest, erinevustest ja siis sellest, kes, kellele sugulane on või kes kellele lähedane liik on kuidas või mis põhjusel mingi Vimicry sarnasus üldse on tekkinud. Et kust või kuidas tuleb, et mingit kaks muidu täiesti erinevat looma omavahel on, on sarnased. Ja siin küll võib tõesti öelda, et seda, mida ei teata, seda on palju rohkem, kui seda, mida teataks. No ma toon ühe näite, ainult Aasias elab üks selline putukas, kelle nimi on latern Dirt, kes oma välimuselt Ta meenutab väikest alligaatorit. Tema pikkus on kuskil umbes 10 sentimeetrit aga täiesti selgelt, kui talle otsa vaadata, näha selline pikk-pikk-pikk, alligaatori, koon, sellega üleval väiksed teravad kolmaksed hambad. Miks selline sarnasus on kujunenud? Mis põhjus sellel on, kuidas ta on kujunenud selle kohta? Ma usun, et võib ainult nagu hüpoteese esitada. Mimicry aluseks looduses ilmselt on see, et meil on lihtsalt teatud sellised välimused või teatud tunnused, mis on kuidagi hästi stabiilsed või hästi püsivad looduses. Et nende samaste tunnuste alusel me tegelikult inimestena ise tunneme ära ja eristame erinevaid liike, et leevikesed on punane, kõhualune või võirasvatihane on siis kollase ja mustakirju ja nii edasi ja tegelikult needsamad tunnused võimaldavad ka lindudel või teistel olenditel endil siis 11 ära tunda, üksteisega suhestuda ja suhelda. Aga lisaks siis sellistele liigiomastele, värvidele ja mustritele ja vormidele kindlasti looduses on olemas ka selliseid, ütleme, koode või, või selliseid kokkuleppeid, mis on üldisemad ja mis hõlmavad siis paljusid erinevaid liike. Nii et põhimõtteliselt me võiksime rääkida ökoloogilistest koodidest näiteks kui Sist mingist sellisest teadmisest, mis on ühine paljudele erinevatele samas paigas või samas koosluses elavatele liikidele. Ja sellised ökoloogilised koodid, mis neid iseloomustab. Üks asi, mis neid iseloomustab, on see siin see teadmine mingisuguse suhte või mingisuguse välimuse kohta, see on siis jagunenud paljude erinevate liikide vahel ühelgi liigil ei ole täit ja täielikku arusaama siis sellest, milline üks konkreetne tähendus on. Ja kui tuua siin näiteid ja siis võib-olla üks hea näide oleks seesama kollase ja musta põiki vööritus, mida siis jagavad suur hulk erinevaid putukaid, nagu mainitud siis mesilased, herilased, kimalased vapsikud, aga ka paljud putukad, kes neid jäljendavad mõned liblikad, suur hulk kahetiivalised, keda kutsutakse sirelasteks ja veel paljud-paljud teised putukad. Ja samuti see välimus, tüüp ja selle seos siis mitte söödavusega sellega, et sellist välimust kandvad putukad süüa ei kõlba seal siis teada suurele hulgale lindudele, suurele hulgale elusolenditele samas keskkonnas. Või teine näide, samuti selline küllalt laialdaselt teada-tuntud signaal looduses. On sisin sisemine, algselt sisisevad kõige rohkem ilmselt maod aga sedasama sisinat siis tähenduses, et ära mind puudu või hoia eemale, on õppinud kasutama näiteks mõnede lindude pojad, väänkaelad, samuti mõnede rähni pealt pojad. On väidetud, et kimalaste ajal oleks selline hoiatushäälitsus kimalase perel, kui teda häirima minna. Samuti meenutab mao sisinat. Ja siin samamoodi. Me näeme, et üks mingi konkreetne või, või ühesugune häälitsus on siis selline, mida teavad-tunnevad ja kasutavad suur hulk elusolendeid looduses. Nii et siin tegelikult ei ole enam küsimus sellest, et peaks kaks looma või kaks liiki omavahel sarnased olema, vaid pigem on siis mingisugune tunnuste kompleks või mingisugune teadmine, mis on jagatud ja ühine paljudel erinevatel liikidel. Aga me saame siit veel edasi minna ja, ja vaadata selliseid olukordi, kus see, mida jäljendatakse, on. On veel palju abstraktsem, kus on väga raske seda siis tagasi viia mingile konkreetsele liigile või mingile konkreetsele loomale. Näiteks on üks selline taim olemas, mille nimi on raitlill, millel on suur punane lihakarvaõis, mis lõhnab nagu roiskub liha, ta meelitab selle lõhna abil enda juurde siis palju erinevaid kärbseid kahe diivalisi siis tegelikult otsivadki raiskavat orgaanilist ainet sinna muneda. Ja jällegi taim saab siis seeläbi tolmendatud ja paljundatud. Aga sellisel juhul ei ole ometi võimalik täpselt öelda, et, et milline see liik on. Kellele see roiskunud liha on kuulunud seal palju abstraktsem, palju üldisem tähendus. Või siis teine näide, mitmete ööliblikate tiibadel on suured silmlaigud, näiteks silmik, suru, tema tagatiibadel on suured, sellised ümmargused silmlaigud meenutavad mõne öökulli või mõne pisikiskja silmasid. Jällegi ei ole võimalik siin täpselt öelda, et kas või mis liigse on, kelle silmasid, meenutatakse pigem seal mingisugune üldistus, silmad tavaliselt nende ootamatu ilmumine tähendab mingit ohtlikku olukorda, tihti väikelinnud, kes võib-olla muidu liblikaid otsivad ja püüavad kohkuvad tagasi selle peale. Ja seeläbi see Nimicry sarnasus mõjub või töötab bioloogilise vaataja jaoks seda tüüpi sarnasused, kus ei ole võimalik konkreetselt öelda, millele sarnanetakse või mis liigson, millele salvestatakse. Bioloogilise vaataja jaoks on omajagu probleemsed. Mõned uurijad on isegi soovitanud, et, et mitte rääkida nendest kui Nimikrist, vaid kasutada siin mingeid teisi mõisteid, rääkida näiteks homotüüpiast või, või veel millestki sellisest. Aga semiootika, mis esmalt siis just keskendub tähendustele tähendus, suhet talle on ka seda tüüpi nähtuste kirjeldamiseks küllalt hea positsioon. Kui need tähendused niikuinii on elusolendi omailmas või sellises subjektiivsest maailmas keskkonnatajus, siis sinna oma ilma tõesti mahub väga erinevaid tähendusi, väga erinevaid üldistusi. Seal ei pea olema ainult mingid konkreetsed liigid. Seal võib olla ka selliseid tähendusi, mille seos konkreetsete füüsiliste objektidega on väga hajus või väga teisejärguline. Me võime siin korraks mõelda sellise nähtuse peale nagu ootamatus või võõrapärasus ühel loomal, kui ta kuskil elada tegutseb. Tal oli ilmselt hästi oluline ära tunda seda, kui ümbritsevas keskkonnas toimib mingi ootamatu sündmus. Juhtub midagi, mis on ettearvamatu sest küllalt tihti sellised ettearvamatud sündmused nad siis on võib-olla ohtlikud, võib-olla keegi tahab kinni püüda, ära süüa, on siis vaja sellistele olukordadele kuidagi õieti reageerida. Samas kui nüüd edasi mõelda, siis ilmselt ootamatuse mõiste ise ütled, et ootamatusena olukorral ei saa olla mingeid väga kindlaid tunnuseid. Ootamatus seda tähendabki või selles seisnebki, et, et ei ole teada, mis toimub. Ja nii tegelikult seda ootamatusefekti kasutavad ära paljud sisalikud, paljud ritsikad, neil on siis selline kohastumus, et kuskil kas nende tiibade alakülgedel näiteks on sellised eredad värvilaigud, mida nad siis põgenedes korraks keskele näitavad pilgutavad see on tihti selline väga kiire sähviv näitamine või väga kiire mustri vilgatus. Ja selle mõju siis ongi selles, et, et tihti see röövloom või kiskja või putuktoiduline lind ta hetkeks tardub paigale. Hetkeks jääb hindama, et mis olukord seal nüüd on, kas selle värvis ahvatusega käib kaasas tema jaoks midagi ohtlikku ja sellest viivitusest piisab selleks, et siis putukas pääseks põgenema. Ja sellisel juhul näib justkui, et midagi jäljendatakse, miski justkui on, millele tsemimicry juhtum sarnane on. Aga ometigi on väga raske siis täpselt öelda, et, et mis selle sarnasuse objektiks on seal mingi väga üldine tähendus nende loomade omailmas, nende sellisest subjektiivsest maailmatajus. Mõtlesin nende naiste, miks mitte ka meeste peale, kes kannavad. Võltsitud firmamärkidega käekotte näiteks, et et mis on selle mikri ülesanne näiteks võetud see kohastumine, olles ise mitte nii võimekas, rikas, sa saad tekitada endale selle välisvormi, mille puhul Sa oled segi aetav sellega, kes on nagu. Ma oskan võib-olla kommenteerida ainult seda, eks nad sarnased suhtad kindlasti inimühiskonnas ka toimivad. Ja selles mõttes just selliseid nähtusi, nagu sa välja tõid, kus me võime võib-olla siis kanda mingit palju odavamat riietuseset või millal siis sa vastava firmamärk küljes tõesti seeläbi siis võib-olla peetakse meid kellekski teiseks või mingisse muusse tüüpi või, või rühma kuuluvaks. Et põhimõtteliselt jah, selline suhe on küllalt sarnane, siis võib öelda sellele, mis liblikate ja putukate ja lindude vahel aset leiab. Huvitaval kombel näiteks imetajate puhul Mimicry suhteid on väga vähe, tead, neid on palju putukatel kaladel, kahepaiksete roomajatel aga juba keerukamate loomadel või selles mõttes, kellel on parem mälu, kes suudavad paremini meelde jätta. Neid Nimikli suhteid nii palju ei teata. Kui ütleme, see meedina ja vastuvõtjana toimivad liigid, kui nad enam-vähem nagu on oma mälu ja eristamisvõime poolest nagu samal tasemel. Et siis see suhe veel nagu töötab ja toimib hästi ja ei ole seda ohtu, et, et siis seevastuvõtja liiga hästi ära õpiks selle, et milline on mineete, milline modell ja mingist hetkest tõesti on see eristamis efektiivsus niivõrd hea, et see Memigrenam siis ei kaitse. Ma tean ühte autorit, kes väidab, et kui putukas teeskleb surnut, siis see on põhimõtteliselt Nimicry nähtus. Ta lihtsalt jäljendab ise ennast selles staadiumis, kus ta on surnud. Et, et see natukene nagu küsimus sellest, et et kuidas me neid mõisteid ja teatud siis olukordi või rolle looduses omavahel vastavusse seame. Ma tahaksin selle jutuga jõuda välja mõtteni, et Vimicry on oma olemuselt selline totaalne ja struktuurne segadus ja, ja vääritimõistmine. Ja seda ilmselt ükskõik kelle vaatenurgast, kes selles ministri suhtes osalevad. Ja see miimika sarnasust tegelikult omajagu loob segadust ka selle Nimicry kandja jaoks või selle osapoole jaoks tegelikult sellest peaks nagu kasu saama nimelt sarnanemine millelegi muule tekitab probleeme siis nimeetide omavahelise kommunikatsiooni jaoks või kommunikatsiooni suhtes. Kui siis kahe isendi välimused või mingid muud signaalid sarnanevad olulisel määral mõnele muule liigile või ümbritsevale keskkonnale sest tihti see tekitab probleeme nende omavahelise suhtluse jaoks näiteks siis küsimuses, et kuidas nad 11 üles leiavad või või kuidas siis näiteks tõesti on võimalik paarisuhte loomine, teise äratundmine, kui teine hoopis on sarnane siis millelegi muule eluslooduses on mõned liigid, kes selle nimel, et olla siis sarnased teistele osapooltele ja ja selle läbi mingit kasu saada on oma sellisest liigiomasest kommunikatsiooniviisist peaaegu täielikult loobunud. Ja siin tõesti see küsimus, et, et kuidas liigikaaslast üles leida, kuidas teda ära tunda, see võib olla päris probleemne. Näiteks ühest parasiit, sead, kangurlinnud Nad on pesaparasiidid, munevad teiste lindude pesadesse ja nemad on leidnud lahenduse selles, et seesama pesa, kuhu munetakse, see ongi kohtumispaik, siis isaslinnu ja emaslinnu jaoks. Kusjuures see signaal või teade, millest nad lähtuvad, kui tavaliselt linnud siis kuulavad, ütleme üksteise laulu, emaslind kuulab isaslinnulaulu, selle järgi saab orienteeruda siis neil kangur lindudel, see, mille abil nad 11 üles leiavad hoopis selle peremees linnulaul. See on siis see, mis neid nii-öelda kokku viib. Et palju on selliseid olukordi tõesti, kus ka jäljenduse kandja jaoks Nimicry mingis teises võtmes võib olla probleemiks. Ja muidugi Nimicry on, on suur probleem siis vastuvõtja jaoks või, või selle liigi jaoks, kes peab siis erinevatel sarnastel loomadel vahet tegema. Tema peab siis otsustama, kas isand, kes talle ette satub, kas kõlbab süüa või ei kõlba, kas ta on ohtlik või, või ohutu. Samas välimuse poolest tihti Need isendid on väga ühtemoodi ja sellel valikul on siis küllalt olulised tagajärjed. Kas sa saad nõelata või sa saad kõhu täis või hoopis mõne ministri juhu puhul langed sa ise siis saagiks röövloomal. Ja üks tahk siin veel, mis selle Mimicry eriti paradoksaalselt teeb, et kui nüüd mõelda, et igal, siis vastuvõtjal on mingi teatud edukus või teatud võimekus õieti ära tunda kes on need, kes on modell, kes kõlbab süüa kes ei kõlba süüa siis lihtsamini tunneta ära siis neid jäljendajaid, kes on ju erinevamad oma modellidest või nendest, keda jäljendataks mis tähendab seda, et evolutsioonilises plaanis ja eri põlvkondade lõikes tegelikult korjatakse pidevalt ära justkui neid isendeid, kes on erinevamad ja need, kes on sarnasemad üksteisele, need jäävad alles. Nii et selles mõttes see õnnetu liik, ükskõik, kas ta on siis mingi väike lind või keegi teine, kes peab nimeetidele modellidel vahet tegema. Ta ei pääse kunagi sellest segadusest vabaks, sest iga põlvkonnaga, nii nagu võib-olla tema enda oskus areneb siis neid erinevaid putukaid eristada, mineetidele modellidel vahet teha, samavõrra arenevad ja kujunevad meediamodellid üksteisele sarnasemaks. Ja seda just paradoksaalsel kombel selle linnu enda tegevuse läbi, kuna ta siis pidevalt korjab ära neid, kes on hõlpsamini äratuntavad. Nii et selles mõttes näibetsemimicry on selline süsteemne segadus, süsteemne vääritimõistmine erinevate liikide vahel, mis ilmselt jah, on samas väga püsiv. Et väga raske on kujutada ette olukorda, kus üks toimib, müümikri suhe mingil põhjusel saaks kuidagi ära lõppeda või, või ärakatked ja tahta seda juttu kokku võtta, siis siis võib-olla üks asi, mida ma tahaks öelda, on see, et et kui inimesed tavaliselt sellist vääritimõistmist või petmist või eksimist kultuuris kirjeldame, kui millegi halva või negatiivsena siis looduses me võime näha, et sellisel Vimicry süsteemil või Nimicry suhtel. Et temas on ka palju positiivset selles mõttes, et ta võib juhtida sellele, et teatud liikide kognitiivne võimekus kasvab, kuna nad siis pidevalt satuvad vastastikku selliste olukordadega, mida on keeruline lahendada, mille üle nad peavad mõtlema, mille üle nad peavad siis aru pidama. Ja samuti teatud juhtudel. Nimicry sarnasused võivad viia ka täiesti uute tunnuste või uute vormide uute välimust kujunemisel looduses. Et tekivad sellised veidrad paralleelid, veidralt sarnasused, et näiteks siis liblika tiivad mingil põhjusel meenutavat linnusilmasid või, või midagi muud sellist. Mõnel juhul on kirjeldatud ka seda, et imik võib kaasa aidata uute liikide kujunemisele looduses. Semiootik Timo Maran kõneles teemal miimicry. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Türi kevadfestivali ja Ireen lille. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2016.