Mado Vanna naine. Toitun süü Ahu Abikinas. Kuul toimivus. Deli lausi. Mida paike Yana koodi vihanlawyritele ei suvad odav? Ja ei taha oodata? Tiidava vana väina naine Koivunis soid, okse kuvasid. Sormil sotti väila naine. Kalevala Haider puhata Toobal, Jobe laiu Ir tänaviinidesse toit toakuudel Ivo andmetele ja. Me olime taik, elasid käe mjoviaks, poja lähel kaid, kuradi pakkija. Kuule, Mahan Iloainetele. Piinava Vanna väina mäe Küllim toitelised oma Tajahuti kauni hoiti, päidan hoidki toidtanud laiali. Inimesed ei ela üksnes objektiivse tegelikkuse maailmas samuti mitte üksnes ühiskondlike suhete maailmas, nagu üldiselt arvatakse vaid on väga paljus, sõltuvalt sellest keelest, mis on nende ühiskonnas väljendusvahendiks. On illusioon kujutleda, et keegi suhestub tegelikkusega keelt olulisel määral kasutamata, et keel on paljalt juhuslik vahend suhtluses või väljenduses. On tõsiasi, et tegelik maailm põhineb suurel määral ja ebateadlikult antud inimrühma keelelistele harjumustele. Kaks eri keelt ei ole kunagi piisavalt sarnased väljendamaks sama ühiskondlikud õelust. Sõnad, milles erinevad ühiskonnad elavad, on erinevad maailmad, mitte lihtsalt erinevalt tähistatud üks ja see sama. Me näeme ja kuuleme ja kogeme suurel määral teisiti. Kuna meie kogukonna keelelised harjumused annavad meile ette kindlaid valikuid. Nii kõlas keelelise relatiivsus hüpotees Edward sapiiri sõnastuses ja meie tänase kontsertõhtu vaimne peategelane Uku Masing. Oma keelefilosoofilistes töödes on selle hüpoteesiga vägagi ühel meelel ja resoneeruv. Ja ma loeksin edasi Masingu Selleteemalisi laiendavaid mõtteid tema ulatuslikust esseest keelest ja meelest. Nimelt ütleb siis Maasing. Iga keelkond on teistest vähem või rohkem erinev psühholoogilis filosoofiline võrk kogetavad õeluse liigendamiseks ja tulemuste korrastamiseks. Ilmselt on siis erinenud Pree verbaalne mentaliteet sel määral, et on tinginud erineva struktuuriga keeled. Teiseks keel määrab ja kujundab kõik inimeluavaldused ja iga keel paratamatult erinevalt. Nendest järgneb, et tunneta, mis teed ja viisid ja vahendid erinevad ning loomulikult ka tunnetamise tulemused ei saa kõnelda üldinimlikust loogikast ega selle seadustest. Pole olemas üldinimlikke mõisteid, sest iga keel peab millise tahes üldinimliku mõiste sees oluliseks enam-vähem erinevaid jooni. Kuid keel ei määra ainult tunnetamis kompleksi, vaid teatavas mõttes meeligi inimese tajud ja kogemused kuidagi sõltumata keelest. Loomulikult siis juba ta igasugused huvid ja seega teatava piirini kõik ta tegelemised ei kehti, ainult et kui kahes keeles öeldakse sama asja, siis pole seesama asi vaid ka. Kui tehakse sama asja, siis pole seesama asi. Näiliselt samad esemed, nähted toimingud ei paikne niinimetatud tuttkeele tõeluses samadel kohtadel ega ole võimalik koostada ühtset transformatsiooni transulatsiooni valemit ühest süsteemist teise. Kolmandaks printsiibiks on, et ükski keele tõelus pole objektiivne. Ükski ei peegelda tõetruult õelust ja ükski pole teisest kõrgemal või madalamal täiuslikum või puudulikum. Tõetruud tõeluse peegeldust ei saa olla ega loota. Keeled on erinevad geomeetriat, erinevad kaardid, erinevad maalid millede kohta ei kehti mingid tõesuse või väärtuslikkuse kriteeriumid. Kõik need on relatiivsed. Ja alles siis, kui kõikide loogikate relatiivsus inimestele ilmne ja vastuvõetavaks tõigaks võib hakata kujunema mingi medalingvistlik loogika mille nägu ja tegumood on kujuteldamatu. Iga mõtlev inimene peaks rõõmsalt tunnustama neid printsiipe, sest nende humaansus ja liberaalsus on ilmne. Keeled ja seega rahvad ei ole ainult võrdõiguslikud vaid ka võrd väärtuslikud. Ning, ning iga keele tõelus võib osutada inimesele vastseid teid õeluse tunnetamiseks võib teda rikastada igakülgselt. Joaga. Valgust. Manaaludesse lääge therepa, no kui palju teda siis vaja ongi, julgi toodi naine jalgu, etlev joaks näi. Küll. Sääskis ja kui palju teda siis vaja ongile? C päraspaaessohte jõuan. Tualett, Chabeliinitš, jää pähis, käibesfäär kalu, Eesti kaste. Joscasusele ain. Nõnda ehk tõepoolest mängis valgus 200 aastat tagasi. Mängis lumel ja männilatvade öösel. Ja sulalumi jäi järjest väiksemaks ja kadus. Aga ära ta ei sulanud. Lumi ei koska sula. Koonini suur või väike ilmaruumi ummidegi Minkest lumme teete. Kastiliiad, mis asi tuua. Ja Smi näen tihedasi. Edasi jogu muu. Mustaga tahkami therpesuvetusse vehes Chaskis tehes räppi, liikad, jäämiaatso, tätmi, tempa, tassenepni. Talleggi järge räsias soetneri saavale Zeitšov, kes olles okta Kerdalis kolmedseegagi Sipakese külgne veidi villu, veidi rahu, hunni mahavõtmist, riskmise Terre jätmist. Nii sillalehti koodas säde sädelda ka 100 üksingerdaised. Moni kolooniad, kristallid ja meeste ja kogu naised, lumi, juuda mehed. Luisk muma kõrda, telli tar saali, lakkadelisi lõõtsametsad vage jõude. Saalid kogu naised. Viimane. Sess jõud, piinist kiirist, püüdke kaupa panda kokku mõne lihtsa Kolnuga. Hulk nuka kristallid. Ja kui see kõik on koos siis võib lumi tõepoolest sulada ära. Lausa päise päeva omanikel. Kuulsime just heliteoseid, kus lisaks muusikakeelele kõlasid siis ka Soome Soome, saami ja eesti ja setukeelsed tekstiosad. Ja mõeldes nüüd Masingule ja kui sellele, kui suhteline kõik keeles on ja keeltes on meeltes on siis Kristiina Ross, mida arvata neist teoreetilistest seisukohtadest milles, millest Maasing väga palju rääkis ja millest kõneles? Kõneleb keelelise relatiivsus hüpotees, mida neist arvatakse tänapäeval? Keelelise relatiivsus hüpotees ja ta kõige selgemalt sõnastati 20. sajandi esimesel poolel ja 20. sajandi keskpaiku ta oli hästi aktuaalne ka. Aga loomulikult oma tähendust ja sisu ei ole praeguseni. On ilmselt seda tundnud, et alati midagi tõlkimata lihtsalt informatsioon nagu tuleks läbi ühest keelest teise, aga midagi jääb sinna sinna kuskile tõlkimata. Ja lihtsalt teisest keeleruumist nagu päris kõike ei saa kätte ja üle kanda. Ja need keeleteaduses võib-olla ongi olnud kaks niisugust täiesti erinevat, lähen lähenemisviisi universalistlikki relativistlikke, mis siis nagu lähtuvad erinevatest arusaamadest. Universalism rõhutab seda osa, mis kõikides keeltes ja inimmõtlemises ühist. Ja seda, et olemas olemuslikult ju kõik nagu mõtlevad mõtlevad sarnaselt. Ja tegelikult ju suur osa informatsioonist on ikkagi ühest keelest teise tõlgitav. Ja selle universialistliku lähenemisega muidugi väga sageli käib kaasas siis niisugune hierarhiline suhtumine, et mõni keel annab seda tegelikku, õiget, tegelikku üldinimlikku mõtlemist paremini edasi kui teised keeled. Ja et need keeled, need teised keeled on siis kuidagi nagu primitiivsemad maha jäänud. Errelatiislik suhtumine keeleteadusest tähendab siis aru saama et kõikide keelte taga peitub mingisugune eripärane mõttemaailm. Ja et see ei pruugigi olla üldse ühendatav need erinevatel aegadel, need, need, see on, on nagu domineerinud erinevad arusaamad. Noh, me kõik teame ju, et keskaegses Euroopas domineeris üld üldarusaam tugines piibli loomisloole, mille järgi jumal andis ühe keeleinimestele. Heebrea keele ja keelte paljusus tekkis siis Paabeli Paabeli torni ehitamise. Tõttu karistuseks kui jumal selle ühe keele nii-ütelda ära lammutas. Et keeleline paljusus on selle järgi just nagu karistus ja midagi kehva ja tuleks nagu taastada see universaalne ühtsus. Praktikas muidugi keskaegses Euroopas heebrea keele asendas kuidagi märkamatult ladina keel ladina keeles, siis nähti seda kõige paremat eeskuju, keelt. Aga juba tegelikult. Algusest hakkas järjest enam tekkima, siis hakati nagu rõhutama teiste keelte eluõigust ja ütleme, saksa, saksa keelelisse mõtlemisse. See tekib üsna selgelt vähemalt seitsmeteistkümnendal sajandil. Kui nad hakkasid ise ennast nagu vastu seadma prantslaste ülemvõimule. Rääki hakati rääkima saksa keele vaimsusest. Defrahve geeniastus fraase nad sel ajal muidugi otseselt ei räägitud, veel keele ja mõtlemise seostest, aga aga no selle keele vaimsuse all ikkagi peeti üsna üsna Arvati midagi, seda peeti silmas midagi samasugust, nagu nagu nüüd sellest keelelisest relatiivsusteooriast, kui räägitakse keele ja mõtlemise seostest. Ja see niisugune lähenemine sai järjest elujõulisemaks ja ilmselt kõige kõige selgemalt siis väljendus juba 18. sajandi lõpul Herderi Herderi vaadetes. Ja kandus loomulikult ka siia meile. Puhtalt keeleteaduses selle lähenemiseks väljundeid on siis võrdlev-ajalooline keeleteadus oma väga täpsete täpsete häälikulooliste seadustega ja nende keele keelepuude teooriatega. Aga siis jah, seal antropoloogia ja lingvistika ja veel mõningate vaimuteaduste kokkupuute punktis seal siis tekkis keelelise relatiivsusteooria, mida nimetatakse siis Kassai põlhoosi hüpoteesiks kahe Ameerika lingvistid antropoloogi nime järgi. Aga meil siin Eestis oli siis Uku Masing see, kes on kõige-kõige selgemalt ja võimsamalt selle nagu meie oma eesti keele ja soome-ugri keelte seisukohalt, sõnastanud selle selle ideed, et see soome-ugri mõttemaailm midagi täiesti erisugust, võrreldes indoeuroopa mõttemaailmaga ja et me ei tohiks lasta endale seda indoeuroopa mõttemaailma peale suruda. Kuivõrd Masing oli keeleteaduslik ja kuivõrd oli ideoloogiline, huvitav mis mõtted tema peas võisid esikohal olla? No kindlasti ta ei olnud neid keeleteaduslik niisuguses väga ranges mõttes, ta oli ikka niivõrd loovisiksus, ta oli vast. Oma oma nendes lihtsalt ta tundis niivõrd tohutult palju keeli, aga ta tundis ka nii niivõrd palju erinevaid tali, poloog, lõt, usundiloolane, kõik, kõike seda kokku pannes. See. Raske öelda, kuivõrd ta ise pidas seda ka lihtsalt hüpoteesiks või kuivõrd ta pidas seda nüüd täiesti tõsikindlaks, teadmiseks. Jah, Masingu isik on väga mitmekülgne ja samas mõistatuslik. Vallo Kepp. Te olete uurinud Masingut tema, tema lapsepõlve, tema elu kust Maasing tuli. Siit tahaks selle poolest edasi minna, nagu selle kõrge teaduse kõrval on ilmselt Uku Masing üks rikkama luulekeelega põetesti luules, tema 2000 lehekülge luulet on Esimesel lugemisringil pead sa peaaegu et pidevalt olema. Peab pidi internetis, et üldse millestki aru saada, aga teisel lugemisringil hakkab see keel üha enam sulle meeldima. Ja teisest küljest on see Kui ma lugesin neid tekste häälega, Toomas Paul on öelnud, ega see vaikne luge või ta ei ole ju kuigi kuigi Libody varale nähtus. Sest vanasti ju kui muukama kambris luges, siis kõik kuulsid, mida ta luges. Ja. Ta seal Raikküla kandist selle keele, pagasi Olobaale kaasa saanud. Üks ilusamaid Jentiimsemaid Masingu raamatuid on mälestusi taimedest. Ja väga harva pööratakse sellel raamatul päris algusesse tähelepanu. Maasing räägib seal sellest, et et võib-olla minu taimede Tuli millestki puust, et mõrva nimetades mõtles sellele või tollele või et mul lasti lapsepõlves midagi väga pingsalt vaadata, sest me kõiki olevat pärit oma lapsepõlvest. Ja Masingu lapsepõlveõed, Masingu ja ta õe aglasse lapsepõlv on küllaltki Kui sa loeta värsse, siis tundub sulle, et selle taga kostab herr võtlike. Palveid Hernhootlikel laule sest nemad olid ju kanged lauljad ja ilmselt sealt on ka pärit ütleme, Uku Masingu mingisugune sõnadetagune tundlikus. Nii et ja peale selle on kindlasti tollal juba 20.-te alguses oli peaaegu igas talus oli klaver ja. Ei ole sellele tähelepanu pööranud, sealt vahel on Uku Masingule ka mingisugused tahtmised ise muusikat luua. Näiteks nii tuubin vahel klaveril vaagleri. Aga see on mu sõrmedele liiga raske, tegin korraga ise ühe asjakese, mida kuuldes inimesed kurja näo teevad, sest ma ise vähemalt kuule selles keel tormi, vihma, öövahilaed, naelte naelutas saabaste hoope vastu märgukive ja ta kella laulu ja sellasid flegmaatilise asju. Kõige enam aga teeb neile vaeva, et ma seda võib-olla just, et nüüd vihasta pean paremaks, mõnest hertsin Frillingist. Mul endal hirm, et ma muusikaga samasse hätta jään kui korra oma poeesi, aga armid jäävad ikka igast asjast järgi ja need ei ole ei praktiliselt ega esteetilised. Mängid inimestel indiaanlast juute ja araablasi, diviis ja kõik arvavad, et see olla asjatu klaveri vaevamile, sest Leila olevat palju ilusam. Siit juba hilisemast, kui veel kujutad ette, et tavaliselt Palvetunnid olid ka eile, oli olid ka ümbruskonna taludesse. Et kiuse linasse mässitud vältsakas võeti igale poole kaasa. Ja midagi sellest võib-olla jõudis, tema oli väga kaudselt, aga ikkagi. Nii et. Ja hilisem Maasing juba koolis käiv Maasing Oma õega nagu kuidas ta vallast öeldi, suke saabas koosnevad, lõhkusid vareste pessi, koosnevad kaklesid küla lastega. Kui vaja oli, siis olid nad ühel pool rindejoont. Ja see niisugune. Surutud küllaltki raamidesse surutud Hernhuutlik pereelu võib-olla tekitas seda igatsust ütleme, mingisuguste teiste keelte ja teiste raamatute järgi. Ja kui ühel väiksel poisil ei ole nii palju paberit, et ta saab joonistada, et tal ei ole üldse nii palju paberit, et ta saaks teha väikese herbaariumi. Kuidagi noh, nurka surutud, tõsi ta koolis algkoolis läheb üle klassi, mõned aastad jätab vahele aga ikkagi ja siis tulevad juba Tallinna kooliaastad. Nii et see erandlikus ja see noh, teisitiolemine peale kõige muu. Et ta nägi kehvasti ja et ta orienteerub hämaruses kehvasti, tal oli pidevalt probleeme kooliminekuga ja ja pidevalt emapoolse mõistmisega, nii et see nagu sundis teda iseendasse pöörduma. Ja tulemuseks oligi see, et Tartu Ülikooli lõpetas magistrikraadiga kõige noorem magister. Kui varane võib-olla Masingu iroonilisus, sest kui me loeme teda või või kuulame tema kasvõi kirjavahetust, siis kumab see kenasti läbi, aga tema teadustöödest. Ega ta kõige ehtsam ja kõige vaasinglikum Maasing on muidugi oma kirjades see ei ole võib-olla iroolilisus seal alati iga asja puhul toonitada, et et on võimalik ka teistmoodi mõelda, on võimalik ka teist teed pidi minna. Et kõik ei pea mööda laia maanteed pidevalt mõli peab ka maantee kõrval mööda kitsast rada minema. Nii et see niisugune teistmoodi olemine ja teistmoodi suhestumile puudesse ja ja ütleme inimestesse ja see on ja taimedesse, sest Uku baasil tõi kõike silla talusse lillepeenrad ja ja eriti kui ta Saksamaalt veel seemneid saatis, et see oli nagu kuidagi teistmoodi. Nii et et see on noh, ei tea ju olevat, ei oska ju alati öelda, mis sellele lapsele hälli kaasa pandud või mis võiks, võiks tas ta seal nagu miskit pidi nagu sibula lahti koorida. Et kuidas ta tahab edasi minna ja ta kindlasti oleks tahtnud minna õppima hakkata astronoomiat, aga, aga silmad vedasid alt. Ja vahel mõtled, et kuidas see võimalik on, et 1915 20. aasta paiku. Et Uku Masing on võimeline oma koduümbruse taimed kõik ükshaaval ära nimetama, kusjuures ka kirjeldava ladinakeelsete nimedega ja sama on võimeline järgmise põlvkonna. Et me oleme kuidagi siin 21. sajandil kuidagi tendentsiks jäänud või või et see noh, niisugune aga ilmselt ka see, et sa saad väga palju üksi olla ja ja toon siin ühe näited. Kangro ütles mulle seda, et, et miks enam tänapäeval ei ole niisuguseid suuri romaani kirjalikke Epikuid. Et lapsed ei käi enam karjas. Et vanasti käisid lõbusalt karjas ja ja noh, kõik see vara ülestõusmine mutugalise mage ja kõik muud. Aga kui sa sunnid ühe väikese hingetõrv suveoleva silm silma vastu loodusega siis noh, seal peab hakkama, see fantaasiamasinavärk peab hakkama käima ja, ja peab hakkama kuidagi teistlaadi inimene olema. Tuuled varas on pianishi. Uku Masing relativistina ei välistanud seda nagu ta seda ka siis ise kirjutas, et. Sellele keelelisele mitmekesisusele. Pidi eelnema või või võis eeldada nimetatud Pree verbaalne mitmekesisus. Inim inimkultuuris inimkultuurides. Märt-Matis Lill, sina heliloojana. Kas see mõte võiks kuidagi resoneeruda näiteks muusikalise mitmekesisusega erinevates kultuurides? Jah, see on hea küsimus, et mis pree verbaalne on või mis, või siis keeleeelne? Et muusika kindlasti on ka teatud mõttes nagu keel ja nii nagu inimkeeli, nii on ka muusikalisi keeli üsna erinevaid üsna palju. Et võib-olla see selline noh, mulle tundub, et pre verbaalne natukene selline sõna, millest ma võib-olla nii hästi kohe ei saa aru, mis, mida sa nagu ikkagi täpselt võiks tähendada, mulle juba tekib seal küsimus, et kuivõrd. Näiteks loomadel on midagi keelelaadset või ei ole, ühesõnaga see tundub selline väga suur ja lai küsimus, et ma võib-olla päris nagu sinna minna ei tahaks, küllap jutt inimkeelest, aga ma pigem tahaks rääkida mingisugusest abstraktsuse astmest, et see on nagu minu jaoks nagu selgem lähtekoht. Et muusikale on kindlasti iseloomulik see Ta on oma olemuselt nagu üsna abstraktne, kui me räägime nüüd puhtalt muusikast, mitte muusikast, kus näiteks on sees ka sõnad et hea küll, muusikas on, on selline natuke spetsiifiline alaliik küll olemas nagu vanemate poeetika või siis noh, mingisuguseid konkreetseid helisid teeriv, muusikaline väljendus, aga pigem see on selline nagu väga väike alaosa. Et et võib-olla see, mida, kui siin enne Masingut tsiteeriti, et kuidas ta muusikat, et mingil määral tegi ja mida see kõik nagu väljendas tegelikult. Muusika puhul teeb asja raskeks see, et väga raske on öelda, mis on see, mida muusika täpselt väljendab. Laiendab ikkagi erinevate inimeste jaoks väga-väga erinevaid asju. Ja see on ka tegelikult üks suur muusika võlu. Ta on mingit pidi annab sellise väga suure interpreteerimisvabaduse. Et sellised väga täpsed muusikakirjeldused, et noh, kuidas seal, ma ei tea, vihma sajab ja meeleolu on kurb ja keegi tuleb nagu romantismi ajal seda üritati teha, kui, kui muusika kuidagi osaliselt üritas keelele nagu lähemale minna, tegelikult seda võib pigem tänapäeval lugeda selliseks ebaõnnestunud projektiks. Sedasama ramatistliku programm, programmilist, muusikat. Ka seda võib tegelikult väga erineval moel tõlgendada ja kui mitte lugeda neid tekste ette siis, siis võivad erinevad kuulajad sealt sealt nagu tulla välja hoopis teistsuguste kogemustega. Aga kui jätta nüüd onu Madotaa kõrvale see muusika helilisus või noh, siin meie enda heliloojatest Veljo Tormis on rääkinud muusikalisest emakeelest, mis on nagu otsene otsene vihje sellele või, või seos metafoorina võib-olla või võib-olla mitte just sellele inimkeele ja muusika meele võrdlusele. Mida sellest arvata? Ja see on kindlasti väga selline hea hea termin, et erinevates kultuurides tõesti muusikaloogika on kohati väga erinev ja hea näide on see, et teatud rahva viisikagi klaveril on väga raske edasi anda. Et kuna klaver, anne, tempereeritud häälestus, aga näiteks kui me räägime mõnest sellisest kultuurist, aga kui ma ei taha India või araabia või sealkandis, et seal lihtsalt ei ole neid vahendeid, mis, mis nendes muusikaga muusikat on olemas. Kuna kunagi ma käisin karnaatilise india muusikakursustel, on siis Lõuna-India klassikalise muusika traditsioon seal õpetaja rääkis, et et kui hindia muusikud tahavad nalja teha, et siis nad mängivad nagu meie mõistes nagu tooremifaasollasida. Selliseid hellisijat hindas, kunagi ei mängita nii vä. Mu helile ainult lähenetakse, ehk siis kuidagi meiki tehakse sellised nagu ornament alati, et see on nagu olemuslik osa helist. Et nende jaoks on nagu täiesti arusaamatut. Mu heli võiks olla ainult üks selline konkreetne, et et selles mõttes. Ja kui mõelda, et kuidas siis selline inimene tajub muusikat, kes on üles kasvanud sellise muusikalise loogikaga, ilmselgelt ta tajub seda täiesti teistmoodi. Jah, need on põnevad teemad ka, ma ei tea, rahvalaulu eesti regilaulu tekke puhul on mõeldud keelelistest eeldustest ja sellest, kas kas regilaul tekkis keelest või või tekkis ta millestki muust. Jahma. Ma mäletan, kui ma ise käisin setomaal rahvaluule korjamas, et siis üks asi, mis küll üsna kohe selgeks sai sellise vanemate rahvalaulikute puhul, kellest mõned olid noh, tõesti ikka sellised tõeliselt suulise pärimuse kandjad väga vähe koolis käinud ja ja, ja muusikale loogika oli neil väga-väga teistmoodi tõesti, et ega nende jaoks viis ja sõnad ei eristanud küll kuidagi, et kui nad rääkisid lauludest, nad rääkisid seda sellises ikkagi väga selgelt nagu ühtsuses, et et jah, ma arvan, et mis puudutab regilaulu, et seal kindlasti see, see noh, on ilmselt üsna raske eristada neid kahte, aga mis on muidugi huvitav, et et mis, ma olen mõelnud, et mis võib olla võib-olla muusikat ja seda sellist regilaulu ja võib-olla siis laiemas plaanis mingid soome-ugri liku mõtteviisi eripära või kas võiks nagu väljendada on mingi teatud just selline noh, ma nimetaks seda hägususeks regilaulus üsna tuttav, kujundatud meid oli viisi Vellitasida kuuekesi kurvitsida, et palju maitsestatud oli, enne seda antakse edasi mingi selline selline nagu tunnetus, mis noh, midagi sinnapoole. Ja, ja no see minu jaoks nagu loob mingi Sangu sarnase kaare nagu millest ma rääkisin muusika puhul, et see on pigem selline abstraktsem üldisem lähtekoht ja noh, ma olen aru saanud, et soome-ugri keelte puhul ka räägitakse sellest. Ta on tihtipeale sellised nagu üldnimetusena kopsud-maksad potid-pannid ja üleüldse mulle tundub ka nagu suhtluskultuuris, et eestlane küsib, kuidas läheb, mis ta läheb mingisugune ameeriklane või et see oleks võib-olla isegi nagu solvav niimoodi vastata tahetakse täpsust, ainet läheb hästi, eelkõige tahetakse seda kuulda. Et midagi seal nagu andma. Suulise kultuuriuurijad on muidugi eristanud selle vist võib-olla keelest meelest erinevatest kultuuridest sõltumatult, et tegelikult suulises kasutuses keel kipubki olema nii-öelda hägusem või, või, või seal toimuvad teised protsessid, teised loogikat ja meie kirjakultuuri inimestena hakkame küsima regilaulu kohta selliseid lolle küsimusi. Et ja räägime siis hägususest, et aga huvitav, kas nagu kirjutatud muusika ja mitte kirjutatud muusika kah oma loogikalt erinevad või mehhanismidele? Ja kindlasti, aga võib-olla ütleks lihtsalt väikese kõrvalmärkusena ära, et on ka sellist vaheala, et on nagu mingid sellised üsna kaugele arendatud muusikakultuure, mis on nii mingil määral kirjutatud kui ka annavad väga palju improvosatoorselt vabadust, seesama hinda klassikalise muusika lainele näiteks et noh, seal ei panda väga palju, et kirja aga on mingisuguseid ühtseid pidepunkti, aga jaatav jällegi kui, kui rääkida sest eesti regilaulumaailmast, et et üks naisterahvas, keda ma põhiliselt uurisin laulupärandit Jekaterina saive saia kati nagu toredasti neid kutsuti. Et tema puhul ma saingi aru, et miks see, miks suuline muusika temas niivõrd ehedal kujul elas, oli see, et ta oli käinud vähe koolis, ta ei olnud nagu õppinud laulikute ärkodoli, ei olnudki omandanud selliseid elementaarseid teadmisi solfedžoost või sellisest nagu muusikalise kirjakeele alustest ja, ja see andis talle tegelikult selle, selle väga tugeva sideme selle arhailise pärandiga, mida ta edasi andis. Aga noh, ma arvan, et nii kui sa Eestis Need, lapsed ikkagi korralikult kooli läksid, nii seal, selles mõttes loogikaga kadus, et see on nagu üsna paratamatu Ja rahvalaulik võiks olla soovitavalt ka tänapäeval kirjaoskamatu. Midagi sellist ja. Meie vestlusringis on ka Nikolai Kuznetsov, kes on komi. Sa oled Eestis juba õige pikka aega elanud. Sina võiks küll kas Masingu ja seebi reforfi hüpoteesi ümber lükata või kinnitada, et tahad sa sellest rääkida. Kui. Kas eestlane näeb maailma teistmoodi, kui, kui sina? Küsimus on üpriski keeruline. Et kuidas eestlane näeb maailma ja kuidas mina seda näen või Komina. Tore oleks küsida kõikidelt. Ja ma olen mõelnud küll nendele asjadele kuigi need mõtted, mõtlemised on jäänud kuidagi nagu rohkem tunnete tasandile ja oma mõtisklemistes ma ei ole vist nii väga selgete järeldusteni või tulemusteni jõudnud. Enne kui ma üritaks vastata sellele küsimusele teisele, et ma ei saa nüüd ümber lükata või kinnitada kas tal on raske teha ka enne, kui räägin seda sisulist juttu, võib-olla alustaks natukene kaugemalt ja võtaks sellest hägususe mõttest kinni. Jaan Kaplinski on ju arvanud ja kirjutanud nendest üldmõistet märkimisest paarissõnadega. Nagu Märt-Matis ka ütles. Leid on vägagi palju kommikeeles ka. Ja see hägusus, kui mingisugune võimalik filosoofiline meetod või midagi sellist miks ka mitte ilus mõte ja võiks nagu arendada ja seda kuidagi uurida. Aga lisaks Jaan Kaplinskile, mul on ka kiusatus nagu rääkida ka vannitoa ühte teist meest. Nimelt. Artleete, etnoloogia professor, kes on hästi palju käinud komitee juures ja uurinud eeskätt komi jahimehi, kuulanud nende jutte ise, on käinud nendega metsas ja. Nii-öelda olnud nende küttide endi elemendis nii-öelda. Ja ütleb ka, et nagu etnograafilised võiks kinnitada seda, et tõepoolest komide kommidel on, see hämamine on suures aus nii-öelda vähemalt mis puudutab neid jahimehi ja nende jutte. Ta ütleb, et neil ei ole üldse kombeks niimoodi päris tõtt rääkida või teda tõde, mis on juhtunud? See on nagu mingisugune selline huvitav segu sellest hämast ja päris juhtunud asjadest, et kõik kuulajad saavad aru, et mees räägib ja midagi on seal viltu. Et päris kinni võtta ja aru saada, sellest ei ole võimalik. Et see on nagu selline või noh, otseselt või otsesõnu öeldud Behitaksegi võib-olla isegi pigem uhkustamiseks, et peab olema mingisugune häma jutt. Ja kui ma seda atleet kirjutist lugesin mõned aastad tagasi siis ta oli väga tugev tunne, et jah, oleks justkui nagu minu kohta kirjutatud. Aga jah, et nüüd juba, kui ma tegin sellise väikse platvormi selle eelmise jutu ka eelneva jutuga platvormi, selleks, et edasi ma saaksin, võib olla vabalt vabamalt nii-öelda hämada siin oma jutuga. Jah, küsimus on tõesti keeruline. Ma arvan, et see keel ja meel, mina kui komi ja komi keele oskaja. Ja siis vaatan, kuulan eesti keelt. Ma usun küll, et päris eestlaste maailmapilti lõpuni mõista võib-olla ei ole võimalik. Selleks peab sündima eestlaseks, ma arvan. Aga. Ma usun seda, et tegelikult see teise rahva maailmapildi või meelemõistmine käib nii või teisiti läbi keele et ilma keelata ei saa lähemale. Nii et selleks, et natukenegi mõista mõtteviisi eesti eestlaste mõtteviisi või saada laiemat pilti natukene tunda, seda on tõesti vaja eesti keelt ka õppida. Ja siin noh, ma tahaks küll uskuda, et on mingisugune korrelatsioon keele ja meelevahel on olemas, kindlasti seosed on väga tugevad. Seda ma siiralt usun jaa. Kuna tegemist on siiski sugulaskeeltega Eesti ja antud juhul siis kommigeen, siis kindlasti on sellest suguluses abi mitte ainult nüüd selle keele õppimisel vaid ka järgmise sammuna võttes, eks ole, selles suunas meele ja mõtlemisviisi mõistmisel selles tõesti siiralt usun ja kinnitan, et jah, tõepoolest, et võib-olla samamoodi seesama see näide, mis kõlas ka, et tõlkijad, eks ole, vahel on. Niimoodi võib olla probleemi ees, et kuidas nagu tulla kida, mehhaanilised võib tõlkida, infot edasi anda, aga midagi jääb tõlkimata ja tõepoolest keeltes on ju niimoodi, et On asju, mida on raske või siis päris võimatu ka tõlkida, nii nagu see peaks olema, nii et selle taga keele ja meele taga on mingisugune asi võib-olla hoomata. Ta veel, võib-olla on meil võimatu seda päris selgelt ära seletada, inimene ei ole veel küps või ei ole veel nii palju teadmisi, aga sellegipoolest keel kui vähemalt kui võti toimib väga hästi. Et keel teeb meele avatuks. No lihtsalt näitajad on sellised, et näiteks 19. sajandil on kommide juures käinud reisimehed avaldanud erinevaid kirjutisi, kus ka iseloomustavad natukene komisid kui rahvast ja üks selline tore ütlemine ka, et komi on hästi morni ja võib-olla vaheliselt kurja väljanägemisega nagu on selline et suhtub võõrastesse väga niimoodi ettevaatlikud ja kohe kui pöörduda tema poole tema enda keeles, siis pilt kohe muutub ja oled nagu oma inimene. Kas ma tahan näidata seda, et keel avab meele selles mõttes? No seda sama on ka folkloristid rääkinud, eks ole. Välitööde et oma keelejuhtidega rääkides nende Selliseid näiteid on mingi muidugi palju ja kas või kirjanduses, et kommidest on jutt, siis komi esimene komi luuletaja veel 19. sajandil ütelnud ka oma ühest tuntumast luuletuses, et. Jumalgi unustab mu patu, kui ma pöördun tema poole Komi keeles, ehk siis see jumalik suund on ka kaasatud, ehk siis keele kaudu mõistmine on nagu noh, minu seisukohalt üsnagi selgelt seotud meele ja muu selle maailmaga, mis on jah, selline hägus ja häma täis. Kuidas ebayutava? Mängudes sellistesse oluliseks. Jada kinniga tegesinud surumiseks. Merele tuule. Püsige Saari paiku alla. Tema ülenel Jahjubaksutud laadeti tõeline tobi, sekka. Sormil lapsileka. Kuulsin jätta. Jätta kaige. Turvasse Sanonsen CERN. Kaks Uku Masingu luuletust. Taanduja palve, kui oleks keegi nii kerge nagu pudenev lumi, sama lihtsalt laseks enda lahti tarkuse küljest, millel on oksad ja okkad ning kahvatu Jumi. Siis ma vist paluksin päevad ja ööd nagu nälgiv lind, et sa juhataksid minu ta juurde. Sest igavesti sina ju luhtad ning lokkad teeliste jumal üle maa. Ja ma tean, et sa kuuleksid mind kas või õhtul, mil pole mul ambisteps tahti kui kulunud katki on kõik mu valged vööd. Igavik raiub teisiti astjale uurde. Kui oleks keegi nii rõõmus nagu pudeneb lumi tasahilju vajuks kartva ellu, paitama teda varaks Kell tüdimust, hirme ning tapetu Jumi. Siis ta vist veeretaks sinule teed kõnniks lauldes end usuks. Hästi loodud kõik on su taevas ja mustas öös mil kirdetuul sajatabki, hirme, ehatähe, kumal ülema. Ah, mis sest, et sa olid mu vend, sellist pole ju. Kuhu ma joosta võiks, Bellu, kui pakkuvat koormat ja nukrust kõikjal need kellele hauasünd juba sügava kaevas. Ja luuletus, mis algab reaga, et olgu sadu kuri küll. Et olgu sadu kuri küll, ja lookamingu, puud. Mul harjumusi pole küll veel kangumata luud. Võin kõikjalt juua, naerda veel. Kui taevas pilve näen, ei kibestuma habras meel, kui endast mööda lähen. Sest kuskil leidub ikka raas ööd kaunist päeva hääd ka siis, kui rooman murtult maas. Ja Kivitavad tähed. Ja kõlama jäävad esimene ja kolmas osa Märt-Matis, Lille etnofuturistlik Statüüdidest fonogrammile. Ele liigi venelast saada oma cultural riigikene riigi gene ringikene kaduvuse lasid sadama riigi Jäne tiidikene maja, intriigid, lääneriigid, gene Nuka tugiga toe, Oriigikene riigikeneri koodi rebudi ringikene. Kuigi no tagasi lausa riigi kellelegi liiga räägi riigi energia sinna. Ei lähe veidikene ja sinna seltsiga lihtsalt riigikene vōi riigi. Kallis. Seda salvestust jääb lõpetama Tõnis Kaumani elektrooniline teos liiva soosistatud rada mis juhatab meid hõimunädalast ja soome-ugri teemast edasi sarja Heli ja keel järgmise sufismi teemalise kontserdi poole.