Tartu kirjandussaate lõpetuseks on mul nüüd hea võimalus kohtuda ühe väga noore luuletajaga ja me kohtume kohviteegis säde ja miks, sellest räägib ta kohe ise. Tere tulemast, Grete Kaio. Tere ka ei saa. Tõepoolest kõige märkimisväärsem sinu puhul on see, et sa oled alles 16 aastane, aga juba jõudnud oma teise luulekogu väljaandmiseni. Mis valu sind selleni? Luulevale. Ma arvan, et mõnes mõttes tahan jõuda mingi impulsiga, mis minusse on pandud, läbimine haridustee läbi selle, kuidas minu kasvatada tõde teiste noorteni. Me tahan andamas sõnadega midagi edasi. Ma tahan anda selle kogemusega, mida mina kogenguma kohtades käin, kuma inimestega, kohtun, kuidas mina, maailma, vaata mul tahtmine seda edasi anda ja see paneb mind looma juba niivõrd noorest east. Tõepoolest, esimene luulekogu säde ilmus juba kolm aastat tagasi ehk aastal 2017. Ja selle pealkirjaks sai Säde just seetõttu, et me istume praegu siin selles ruumis, mis on seda inspireerinud. Kuidas on see kohvik olnud tõukeks selle esimese kogu loomisel? Ma julgeks öelda, säde kasvatas mind koos minu Anneline kortermajaga ülesse maalin hästi Norkumisele kohviteegi enda sõpradega leidsime ja siin on veedetud hästi palju tundeõhtuid, hetki. Ma olen olnud kolmeteistaastane lillade juustega tšikk ja täna ma olen, ma ei julge ta veidikene naiseks sirgunud just siin keskkonnas, just nende läbielamistest, mis siin kohvitassi taga on analüüsitud. Nii et Säde oli kohane, oluline, aga samas ka selle lihtsusega, et minus oli ambitsioon, minus oli säde, säde ei ole absoluutsed, viimistletud luuletus, mul ei on kyllandajat ametliku, mul ei olnud keeletoimetajat, see ei läinud lettidele, aga see oli nii oluline selleks, et mina oleks täna siin. Kas selles kohvikutes, istumises ja kohvikutes luule üle mõtlemises kirjutamises on ka midagi hõllandusliku, võib-olla Tartust, kus on kohvikukultuur alati olnud au sees. Absoluutselt selles mõttes, et kui sa istud kohvikus, sa näed alati ju mingid teatud inimesi, keda sa tead, teenindajad on tuttavad, ma usun, et mind tuntakse singel ära. Minu esitlus tal oli ka näiteks krempel kohviku hoovis, mis on ju jällegi mingi kultuuriline lugu, mis sellega minu jaoks kaasneb. Väga-väga palju toimub kohvikutest, väga palju inimesi kohvikutes ja Tartu kohvikutest räägitakse isegi teistes linnades. See on, see on oluline, see on justkui kultuuriline element, tõesti, nagu sa ütlesid. Et see ei ole mitte kuskile kadunud. Ja nüüd reedel, sellel tuleval reedel juba hakkad esitlema oma teist luulekogu, mille nimi on üks ja esitlus toimub kell kuus kultuuri keldris. Kuidas erineb üks siis sellest esimesest kogust, kuidas sa tunned, kuidas sa oled ise kasvanud? Väga palju, esiteks, alustades sellest, et mu juuksevärv on muutunud raamatu lehed on seekord lumivalged, isegi kahvatud alustatud kaanest lõpetas viimase leheni, säde oli täiesti tume mustade lehtedega mustade piltidega mustade mõtetega. Aga üks on väga-väga helge ja ka mõnes mõttes pihtimuslik justkui päeviku vormis kirjutatud, et lugeja, kuidas ta loeb. Võib-olla tuleb isegi ebamugavust sellest, kui aus seda ma võib-olla seda ei suutnud teha. Säde tekitas muret. Üks tekitab äratundmist, kogemuste jagamist ja tunnete, et ei tohiks võib-olla seda lugeda, mida sa loed. Ma julgeks vähemalt nii väita. Mul on ka üks hea tsitaat sealt kohe leitud. Et nüüd kirjutad sa vihaseid luuletusi asjadest, millest koosneb su lapsepõlv. Just et kõik need multikaid ja metafoori, mis minu jaoks elama hakanud selle lühikese aja jooksul, kus mina olen olnud noor, on luuletustes peidetud, et näiteks muumi, muinaslugudest, karaktereid leiab seal kõike, kõike, kõike, ühes on palju materjalist, et see areng 2000 900 aasta jooksul oli meeletu, mis selle kirjutas, minust toimus. Kui populaarne on kirjutamine kirjatöö keskkoolinoorte seas praegu, sest et ma olen täiesti kindel, sellele peab olema mingi laiem suundumus. No mina olen oma sõprade kirjandeid kirjutanud ette, nii et see näitab ilmselt paljugi, et kui noored ei suuda oma raamatute arvustusi kirjutada ja nad jäävad sellega pahuksisse, ei paku neile midagi, siis on mingi kala on sees ja minu süda tegelikult valutab selle tema pärast, et võiks sellest tunde rääkida. See on kesine, noored ei oska ennast väljendada ja see on, see ei ole nüüd katastroofiline, sest ma olen loomupärast optimist. Aga see on tegelikult väga-väga-väga kurb. Ei, ma ei tea, mis on. Põhjas aga kas kirjutada ja olla kirjanik, olla luuletaja, kas see on lahe? No see ei ole nüüd see, et ma olen SoundCloud'i räppari, ma olen nüüd lahe, sest et noored teavad mind see on kindlasti mõnes mõttes positiivne, sest et sa jääd ikkagi mingile nagu sõelale sind teatakse, inimesed ikka mõtlevad taas. Oled see väike tüdruk, kes luuletusi kirjutanud. Õpetajate seas saab see austus, seda ma julgen küll väita, aga see ei ole kindlasti kasvav trend või uus mingi populaarsus, nagu see võib-olla kunagi oli. Millised teised kirjanikud või kultuurinähtused sind kõige rohkem inspireerivad? Võrreldes sädega, kus ma oleksin öelnud Doris Kareva, Kristiina Ehin ja Aleksandra jojoba siis täna ma vastaksin hoopis teistmoodi. Mida ühes näha, vastaksin Taurislan, Jüri Üdi ja Sveta Grigorjeva, et nad on kirjanikud, kes sa kirjutad absoluutselt nii nagu mina, sest ma olen niisugune Betti Alveri lik pehmus mõnes mõttes täielikult oma olemuses. Aga neis on see aktuaalsuse poliitiline konkreetsus, mida mina väga väga igatsen näha meie loomingus ja sellest, mis me ümber toimub. Ja millist rolli mängib näiteks lavaluule Darrslam? Ka sellel teekonnal? Väga suurt, eriti algusaastatel, kus minu igakuu sees traditsioonis oli neljapäev, võeti arhiivikeldrikorrusel oma luulet esitada. Kuna hetkel on Tarzlemmidel reegel 18 aastaselt saab alles esineda, siis praegu ei ole ma aktiivne osavõtja lava peal, aga kuulamas käin ikka ja ma näen, et sireli on väga head tööd teinud. Selle korraldamine on läinud palju, palju kuidagi aktuaalsemaks linnaruumist, seda kajastaks rohkem ja väga-väga suure arenkondunud Katarraslamides Tartu linnaruumis. Selge on see, et palju tööd on veel ees kindlasti. Aga mis on sinu tulevikuunistused? Ja see on ohtlik nii välja öelda, ma tunnen, pinge tekib peale. Ma tahtsin väga pikalt konkreetselt siiamaani tegelikult tahan lavastajaks saada. Aga lavakunstikooli on veidikene nagu nõiaring, kus sinna kinni jääd, siis võib minna väga hästi, võib minna väga halvasti, nii et see on veidi utoopiline plaan. Aga kirjandust õppima, Tartu Ülikooli minna on olnud doktorikraadini välja minu unistus ja plaan B-na kasvõi väga-väga pikalt. Et ma tahaks hästi palju rohkem panna rõhku Sekspiri eluloole, sellele, kuidas tema autorluse lugu tegelikult Ta on ja miks me sellest nii vähe tegelikult näiteks gümnaasiumist räägime, mul ei olnud keegi, Shakespeari autorlus on kaheldud, kuni ma iseenesest uurima hakanud, et ma tahaks tõesti tahaks paberi kätte saada. Aga kuidas kirjutad, saab praegu, kas sa kirjutad iga päev, kas kiiresti või aeglaselt, et milline on praegu 16 aastase luuletaja loometöö? See on väga uhkelt öelda, et ma täna Ma ei kirjuta iga päev, ma arvan, et ükski kirjanike kirjutiga päev, eriti praegu, kus on esitustega nii palju tegelemist, on ka, ma olen ka ise peakorraldaja, kogu sellel asjal hästi palju kirjutamist, jooksmist, tuled otsimist, mida iganes, et praegu on hästi kiirend. Näiteks praegu ma tunnen, et kuna mul on hästi palju tunded, on see suvi, siis olen hakanud hästi plikerdumeri, millest pooled see struktureeritud ja seal on kergem olla maitsekas oma tunnetega, kui mul on võib-olla vähem tundeid ja ma kirjutan sellepärast, et ma tahan hoida ennast soojas, siis ma küll tõmba paberisse rohkem seal voolava, see annab võimaluse jutustada rohkem. Mina näen, et see on hästi mugav. Ma ei tea, mul ei ole graafikut, kuna ma kirjutan. Aga Ma olin ühte roosakse meistriklassi loovkirjutamise töötoas või siis ma kirjutan ikka iga nädal, aga see nägi välja nii, et okei, laupäeval on vaja ära saata Lähme, istume reedel ühte paadisilla peale kirjutada, et ma saan ennast sundida, aga ma ei taha ennast tunda, lihtsalt täiesti oleneb nägu kõikidel ilmselt. Mida võib reedel kultuuri keldris vaataja kuulaja näha? Ühte väikest tüdrukut, keda see võib-olla ei näe, aga keda sa alati kuuled. Ja kindlasti väga palju andekaid, teisi noori, tule, muusikat tuleb üllatusmomente. Ma tahan pakkuda oma külastajatele emotsiooni. Et nemad ei ole üksi selles üksuses, kus me oleme. Minuga rääkis väga noor luuletaja Grete Kaio, aitäh ja palju edu. Aitäh.